Pühapäev, 8. aprill 2012

Kevadiselt erakordselt lumine Eesti

Varssavist Tallinnasse sõidab vaid 12 tundi, nii et see on paras teekond päevaks ette võtta, kui sõitma hakata piisavalt varakult. Meie kodutee toimus pühapäeval, mis on Poolas riigipüha lihavõtete ajal. Seega on seal kinni kõik asutused, sh absoluutselt kõik toidupoed ja poolakad varuvad 2 päeva toitu ette, justkui oleks tulemas maailma lõpp. Enamus bensiinijaamu on siis küll avatud, ent paraku mitte kõik ja sellega me arvestada ei osanud.

Olime viimati tankinud Wroclawis ja selleks, et vältida teel Varssavisse taaskord 4-tunnist ummikut, valisime seekord suuna Konini peale ja sealt edasi mööda tasulist kiirteed Varssavisse. Tee läks tõeliselt kähku, osaliselt ilmselt ka sellepärast, et Poola teedel liikusid mõned autod, mille kannul oli praktiliselt võimatu püsida. Küll aga tähendas see omakorda, et enne Poola-Leedu piiri tuli meil uuesti tankida.

Olime pool hommikut mõelnud Statoili minekust, et sealt hommikuks midagi põhjalikumat hamba alla haarata, kui autos olev 1 võileib ja pähklid. Paraku pidime lahkuma hotellist enne hommikusööki, mis oli harukordselt hilja (kell 8), kuid arvestades selle hotelli kvaliteeti, usun, et me ei jäänud ka mitte millestki ilma. Paraku ei jäänud kümneid, et mitte öelda sau, kilomeetreid meie teele ühtki Statoili.

Ühel hetkel hakkas bensiinipaagi tuli põlema ja otsustasime, et lähme esimesse ettejuhtuvasse tanklasse, et me päris teepeale ei jääks. Paraku oli see tankla aga pühadeks suletud. Nibin-nabin venitasime välja ikkagi lõpuks paarkümmend kilomeetrit eemal olnud Statoili. Mis veel Statoili puutub, siis Eestis müüdavates kabanossides on sees üsna lühikesed ja peenikesed vorstid nagu ka Poolas. Kes aga Leedus Statoili satub ja kabanossi isu peale tuleb, soovitan soojalt: seal on vorstid suured, pikad ja jämedad, nii et saia on kabanossis vähem kui liha. Üsna haruldane.

Kui teel Poola oli Leedu lõuna ja Poola põhja osa kaetud lumega, siis tagasiteel oli see ilusasti ära sulanud. Kuigi ilm polnud just kevadine (päike vahel küll vihma vahele pilve tagant piilus kevadiselt eredalt, ent tuul oli kohati üsna tugev ja pigem sügis-talvine ka temperatuuri poolt), tundus õues siiski olevat kevadine. Lätis langes aga temperatuur nulli juurde ning hakkas lund sadama. Eestisse jõudes olid teed ja maa kaetud valge paksu lumega, liiklusmärkide küljes rippusid jääpurikad.

Veidi enam kui 12 tundi peale Varssavist sõidu alustamist olime kodus. Tegime vahepeal kiire peatuse Pärnus, et jalgu sirutada ning lumisest rannast päikselise ilmaga paar pilti teha. Pärnu oli sama hea kui olla kodus. Ja kodu on kõige parem koht maailmas.

Aitäh, A, et meile Wroclawit näitasid ja meie nädalavahetuse mõnusaks muutsid. Poleks arvanud, et selleks tuleb minna Austraaliasse, et poolakaga tuttavaks saada. A, kohtume suvel Eestis!

Laupäev, 7. aprill 2012

Peidetud pöialpoistega Wroclaw

A-ga on kohutavalt huvitav linnapeal käia. Ta on erialalt arhitekt ning see, mida ja kuidas ta oskab rääkida erinevatest hoonetest ning nende ajaloost või juhtumistest, on isegi mulle kui arhitetkuurivõõrale inimesele üsna huvitav.

Wroclawis on mõned aastatd tagasi restaureeritud üks kaubamaja, mis ka ajalooliselt kaubamajaks ehitatud on. Sel kaubamajal on kuldsed väiksed e-tähed külgede peal ning korruste vaheline ala kaunistatud nägude skulptuuridega. Kui too maja oli tellingutega kaetud selle renoveerimiseks, siis olla renoveerijad hädas olnud nägude taastamisega, sest vormi poldud kuskilt leitud. Samal ajal olla sinna sattunud mees, kelle isa esialgsed näod valanud oli ning mehe naine kirjutas Wroclawi linnale kirja, arvates, et maja lammutatakse, sooviks saada mõni nägu mälestuseks endale. Kui tegelik situatsioon selgitatud, leitud mehe keldris hulk originaalmaske nägude taastamiseks. Vot selline võib olla ajalugu.

Poolakate hilgas pidi olema palju tähtsaid inimesi, teadlasi, arhitekte ja teisi tegelasi, kes saanud ka Nobeli preemia lisaks teistele auväärsetele nimetustele. Neist mitmed on päris Wroclawist. Nii on pärit Wroclawist ka mees, kes leiutas konkreetse gaasi vormi ja mooduse, mida kasutati II Maailmasõjas gaasikambrites. Ta on saanud ka Nobeli preemia, sedakorda küll mitte gaasi eest. Kui tema naine, esimene naisterahavs, kes lõpetas Poolas doktorikraadi, sellest teada sai, millega ta geniaalne mees hetkel tegeleb, teinud ta enesetapu.

A-ga võiks linna peal veeta tunde, kuulates lugusid inimeste ja majade kohta lõputult. Ta oskab tuua niivõrd ilusasti välja nii majade stiilid, ehitamisaja kui võrdluse ümbruskaudsete majadega - mis millega kokku sobib, mis millele paari või vastandiks on ehitatud. Ka selle, kuidas mõnda maja pole peale II Maailmasõja pommitamist enam aastakümneid olnud, ent hiljuti on see fotode järgi identselt taastatud.

Kuigi Poolas on lihavõtete pühad pühapäeval ja esmaspäeval, siis laupäeval pandi poolest päevast kõikvõimalikud ärid kinni (üksnes toidupoed jäid avatuks) ja poolakad võtsid suuna kirikusse, käes igal kiriku poole minejal väike punutud korv, sisu kaetud roheliste oksakeste, sambla vms loodusliku materjali ja toiduainetega, et lasta need kirikus ära õnnistada ja õnnistatud pühade toidu pühalikult pühapäeval süüa. See kentsakalt harjumatu vaatepilt pitsilise linikuga kaetud korvikesega tähtsa näga kiriku suunas liikuvatest meestest, naistest ja lastest oli päris veider. Muide, poolakad pidid lihavõtte toiduna sööma verivorsti ja Jõuludeks pigem kala, erinevalt meist.

Kui 3 aastat tagasi plaanisime oma esimest autotrippi Euroopasse, siis uurisin, milliseid linnu tasuks Poolas külastada ning kuskilt jäi mulle meelde, et Poolas on linn, mille tänavad on täis pillutud pisikesi pöialpoisse, ajamas igapäevaasju. Paraku tol ajal jäi see linn meie teest kõrvale ja nüüd oli see mul sootuks meelest läinud. Positiivse üllatusena avastasin, et Wroclaw ongi see linn, kuhu mõned aastad tagasi paigaldati suur hulk pisikesi asjalikke rauast pöialpoisse üle terve linna keskuse. See on kindlasti veel üks põhjus Wroclawisse minekuks, et kesklinnas otsida taga müstilisi pöialpoisse (mille idee kasutamise eest paraku ka linn kohtusse kaevatud on).

Wroclawi keskmes asub suur toretsev tornikestega hoone, mis eemalt meenutab korralikku laste sünnipäevapeoks meisterdatud torti. See on raudteejaam, mida püütakse hetkel renoveerida ja veel kenamaks muuta, et olla valmis teenindama küiki neid horde, kes suvise jalgpalli EM-i ajal sinna saabuvad. Kahjuks on arvata, et raudteejaam selleks ajaks siiski valmis päriselt ei saa.

Üleüldse saab olema suvisel ajal Poolas põnev, sest sinna saabub suur hulk turiste vaatama jalgpalli EM-i. Et aga Poolaga koos korraldab EM-i Ukarina, siis võib see nii mõnelegi fännile suuremaks pettumuseks osutuda, kui selgub, et piiri ei saa ületada ID-kaardiga, vaid selleks on vaja ilmtingimata passi. Eks ole näha, kas piirikontroll sel ajal ka veidi kergem ja mugavam jalgpallifännidele on. Muidugi juba praegu on kõikjal Wroclawis näha jalgpalli EM teemalisi suveniire ja vihjeid eesolevale suursündmusele.

A isa arvab, et sõja ajal varastatud originaalne raudteejaama kell, mis hetkel Berliini muuseumis asub, tuleks poolakatele tagastada. A aga olla isale vastanud, et sel juhul peaks poolakad Saksamaale tagastama terve linna, sest Wroclaw on ajalooliselt just Saksamaa osa pikka aega olnud. Seetõttu on Wroclawil oluliselt paremad transpordiühendused ka Saksamaaga ning otse kiirteed sealt Varssavisse ei lähegi. Seega on Wroclaw Poola pealinnast justkui osaliselt ära lõigatud.

Enne Wroclawist lahkumist külastasime ka supermarketit, et haarata sealt kaasa odavat veini, mida me ka Poola ostma tulime. Meie suureks üllatuseks Poolas, kus samuti veini toodetakse, ent vähe, ei müüda ei Poola, naaberriikide Tšehhi ega Slovakkia veine. Küll aga on riiulitel külluslikult saada nii Tšiili, Austraalia aga ka Bulgaaria veine. Enamjaolt teised sordid, mida meil ei müüda, sealhulgas ka mitmed veinid vägagi soodsa hinnaga. Soodsaid veine on mitmeid A proovinud ning julges nii mõndagi 8-10 slotist (ca 2-2,5 €) veini soovitadagi. Kahmasime sealt kaasa erinevaid soodsamaid veine - eks saab need tasapiusi ära proovida ja kui olemegi sattunud mõne otsa, mis eriti joogiks ei kõlba, siis ju ta söögitegemiseks ja veinikokteiliks sobib ikka. Nii me siis oma koduteed alustasimegi, pagasiruum laetud kolme kastiga, mis tihedalt veinipudeleid täis on. M sünnipäev peaks nüüd olema küll üsna muretu, ma arvan.

Wroclawist alustasime koduteed pärastlõunal, eesmärgiga jõuda hilisõhtul Varssavisse, kus rahulikult öö veeta, et hommikul varakult Tallinna poole startida.

Reede, 6. aprill 2012

Schnitzel nagu Saksamaa

Saksamaa asub üsna Wroclawi lähedal. Magasime hommikul veidi kauem, et eelmise päeva sõiduväsimust korvata, sest ummikus tundide kaupa istumine väsitas kohutavalt ära. Kuigi sain magama alles peale kella 3, siis poole kümne ajal kiskusin vägisi silmad lahti, et päev päris maha magatud ei saanud - magamiseks on aega kodus ka.

Kui minu esimene reisiplaan oli sõita Wroclawist hommikul Dresdenisse ja sealt Prahasse ning õhtuks tagasi Wroclawisse, siis Praha plaani viskasin peast juba jupp aega enne reisi algust. Dresden jäi aga mõtteisse alles.

Olin seni kuulnud Dresdenist kui tööstuslinnast ja minu ootused sellele olidki pigem tehased, kui midagi vaatamisväärset. Limiitideta autobahn annab muidugi hea võimaluse suuri vahemaid kiiresti läbida. Nii olimegi napid 3 tundi hiljem, vahepealseks tippkiiruseks 186 km/h GPSi järgi, Dresdenis kohal. Ja Dresden üllatas mind positiivselt.

Sattusime Dresdenisse reedel, mil nii Eestis kui Saksamaal oli erinevalt Poolast riigipüha ja seega kõik suletud (poed, sh toidupoedki). Linn oleks justkui välja surnud. Sõitsime autoga kesklinna poole ja otsisime parkimiskohta. Keerasime ühte maa-alusesse parklasse ning tulime liftiga sealt üles maapinnale - otse Dresdeni südamesse. Niivõrd head parkimiskohta annab leida juhuslikult. Muidugi veider oli ka vaadata lifti kabiini, mis ilmus maa-alt otse keset keskaegsete majadega ümbritsetud platsi.

Dresdeni kesklinn on üsna ilus - seal on romantilisi jõe kaldal jalutamise parke ning imetabaste hoonetega ümbritsetud tänavaid. Mulle tundub, et selle linna panebki paika linna läbiv jõgi, mis jaotab linna kaheks, aga annab Dresdenile eriliselt romantilise varjundi.

Päev, mil Dresdenis olime, oli aprilli kohta harjumatult jahe, tuuline ja pilves, kuid rohi oli jõudnud minna juba kõikjal kevadiselt roheliseks ning mitmed puud-põõsad puhkeda õitsele. Soojemal ajal päikselisema ilmaga on ilmselt paar päeva Dresdenis viibida vägagi ilus.

Kui algselt plaanisime lõunaks võtta mõne bratwursti, mida Dresdenis mitmel pool tänavatel müüdi, siis lõpuks maandusime sootuks šnitsli restorani Schnitzelgarten, mille road on keelt alla viivad, ent tohutult suurte portsudega. See oli ka esimene restoran, kus naiste tualetis olid vabalt saadaval hügieentitarbed, mis on väga ettenägelik ja kliendisõbralik käitumine restorani poolt. Igatahaes, kellel isu süüa tõeliselt mõnusat saksa šnitslit, siis soovitan just sellest kohast Dresdenis läbi astuda.

Oleksin tahtnud meeleldi läbi astuda ka toidupoest, et võrrelda veidi Saksamaa toidukaupade hindu Eesti omadega. Kuna Eestis on toidu hinnad üpriski palju tõusnud viimasel ajal, siis on mul tekkinud tunne, et mujal Euroopas on nii mõnigi toiduaine soodsam kui meil siin ja tahtsin seda fakti kontrollida. Nagunii läksime ju atuoga ja seega pagasi kilode pärast muretsema ei pidanud ning võinuksime kaasa tuua, mida vaid soovisime. Paraku oli kogu Dresdeni peale lahti vaid supermarket peamises rongijaamas, mille juures aga kuhugi parkida polnud.

Tagasitee läks sama kiiresti, kui tee Dresdenisse. Wroclawi külje all lennujaama juures on Factory Outlet, mida pidasin analoogseks Mezigeni ja Itaalia outlet citydega, kus mul on õnnestunud käia. Paraku on tegemist pigem kaubanduskeskusega, kus hinnad ehk tavapärasest veidi soodsamad on, ent ikkagi üsna soolased.

A kokkas suurepärase tai mereannikastme, mis tahtis keele alla viia, kui vaid kõht lõunasest šnitslist veel tohutult täis poleks olnud. Õhtul sättisime end tuttu enne südaööd, et hommikul teha lõpuks korralik tiir ka Wroclawi linna peal enne kodutee alustamist.

Neljapäev, 5. aprill 2012

Tervitused teetöölistele!

Ärkasime enne päikesetõusu ja startisime Riiast juba kella 6 ajal hommikul, et jõuda õhtuks Wroclawisse. GPSi järgi oli meil sõita natuke üle 1000 km ja kohal pidanuks me olema juba õhtul kella 8 ajal. Päris nii need asjad aga ei läinud.

Mina magasin sõna otseses mõttes Läti maha. M magas maha Leedu. Leedu-Poola piiri peal pidas piirivalve meid korraks kinni, küsis juhilube ja auto dokumente, kuid need saanud, kaotas meie vastu kiiresti huvi.

Minu soov oli sõita kevadesse, ent meid ootas ees Leedus ja esimeses jupis Poolas sootuks vastupidine üllatus: oleksime justkui sattunud talvevõlumaale. Kõik oli kaetud ühtlase paksu valge lumega. Nagu poleks aprill, vaid pigem veebruar. Puude latvu katsid valged lumemütsid ja tüved olid ühelt poolt kaetud valge lumekorraga. Vastutulevatel autodel olid peas lumemütsid. Termomeeter näitas jätkuvalt null kraadi.

Poolas peale esimest suuremat linna oli lumi äkki kadunud ja kraad hakkas vaikselt tõusma, nii et vahepeal oli isegi 8 kraadi sooja ja enamuse päevast paistnud päike soojendas mõnusalt läbi autoklaasi.

Poola on põllumajandusmaa. Traktoreid nägime teepeal lugematul arvul kordi nii uuemaid kui vanemaid. Kui 3 aastat tagasi Poolas sõites hakkasid silma eelkõige uhked autod, mis kontrastiks vanade Šigulidega olid eriti tugevalt ringi silkamas, siis täna sellist kontrasttänavapilti enam ei näe. Šigulid on ikka alles, uhked autod pigem vahetatud aga tavapäraste uuemate, ent mitte päris uute, autode vastu.

Poola liiklus on samuti muutunud 3 aastaga rahulikumaks. Kui tol korral oli palju ringi kihutamas autosid pikkade antennidega, kes kuulasid rekkade kanaleid ja teadsid täpselt, kus politsei viibis ega hoolinud seetõttu ühestki kiirusepiirangust kui vaid nende skohtades, kus oli kartus trahvi saada, siis seekord nägi selliseid autosid vaid üksikuid ja pigem oli liiklus maha rahunenud. Hiljem saime teada, et täna oli esimene päev, mil Poolas kehtisid uued kõrgendatud trahvimäärad. Ei ole ka välistatud, et just seetõttu kihutajaid me nii palju ei näinud ning politseid teeservas passimas pigem rohkem.

Varssavisse jõudsime pärastlõunal ning et olime ilusasti ajaga graafikus ja A oli meile just sõnumineerinud, et kui jõuame ka alles südaööks, on see tema jaoks täiesti ok, siis otsustasime teha ühe korraliku jalasirutus- ja lõunapausi väikse shoppinguga Ikeas ja Decathlonis. See oli siis meie jaoks teine kord käia Ikeas shoppamas Poolas. Tunnike hiljem startisime Wroclawi poole.

Ideeliselt oleksime me pidanud peale pausi saabuma Wroclawisse umbes kella 10 paiku õhtul. Et Varssavist väljasõit võtab alati tohutu aja, siis lisasin A-le saadetavasse sõnumisse orienteeruvaks saabumisajaks 10:30 õhtul. Oli meil ju jäänud sõita veel napid viimased ca 350 km.

Ummik algas Vrassavist. Meile tundus, et seal pole justkui mõtet seista ning lasime GPS-l kalkuleerida endale "fast" teekonna asemele "short" teekonna. Kohalejõudmise aeg pikenes poole tunni võrra, kuid see-eest tundus, et liiklus ikkagi liigub, mis siis, et kohati aeglaselt. Kui olime Varssavist välja saanud, kalkuleerisime teekonna ikkagi ümber "fast" peale, mis suunas meid kiirteele. Mida me aga ei teadnu, oli kiirtee remont.

Kui 3 aastat tagasi Poolas käisime, siis sõitsime Varssavist Krakowi suunas ning ka tol korral olid suured teeparandused, kuid liiklus sujus siiski kenasti, ent aeglaselt. Sedakorda oli meil ju teine suund rataste all ja totaalselt üles kaveatud tee andis hoopis teise mõõtme teetöödest ja ummikutest. Terve 100 km pikkune lõik teed oli lihtsalt üles kaevatud ja olematu, mistõttu liiklus oli mõlemas suunas tohutult häiritud ja korralike ummikutega. Läbisime seda 100 km kokku 4 tundi kiirusega 6 km/h, vahel ka väga harvadeks hetkedeks saavutades kiiruse 70 km/h. Parim hetk oli see, kui M astus välja maanteel (tavaline kiirusepiirang 120 km/h) rooli tagant ja vaatas ette: ummik ulatus nii kaugele, kui silm nägi. M istus tagasi autosse ja seisime edasi. Meile tundus, et me ei jõua mitte kunagi kohale.

Ühel hetkel olime veninud ummikus vaikselt Statoilini ja see tundus niivõrd hädavajalik peatus olevat, et keerasime end ummikust korraks tanklasse jalasirutuseks ja kohvipausiks sisse. Kui tagasi ummikusse lõpuks end pressisime, siis sattusime sama rekka taha, mida kohtasime Varssavis enne Ikeasse minekut. 5 ja pool tundi peale meie esmakohtumist olime taas üksteise taga ummikus, ainult et meie olime käinud vahepeal Ikeas ja püüdnud leida väiksemat otseteed ummiku vältimiseks.

Wroclawisse jõudsimegi lõuks südaööks, nagu A lahkelt pakkus. Viimased 2-3 tundi meie sõidust olin ma niivõrd väsinud, et jäin pidevalt magama endalegi märkamatult. Õnneks M pidas kenasti vastu ja tõi meid turvaliselt kohale.

GPSi järgi jõudsime õigele tänavale, kus A elas, ent majad lõppesid nu,bri 89 juures. A aadress oli aga 100. Vaatasime tänavat üht- ja teistpidi, kuid maju ei paistnud olevat kusagil ja edasi oli vaid kuumaastik. Äkki oli meie seljataga auto, mis meist mööda pressis ja mööda kuumaastikku edasi ronima hakkas. Järgnesime talle ning jõudsime maja taha, millel aadressiks märgitud 90-100. Veider aadresside märkimise viis. Et olime valel pool maja, saime isegi aru, kuidas aga jõuda kuumaastikult õigele poole maja, läks meil jupp aega, enne kui suutsime välja nuputada. Lõpuks jõudsime aga õnnelikult kohale.

A püüdis meile pakkuda Poola pelmeene, kuid need jäid meil proovimata, sest Statoilist haaratud snäkid olid õhtusöögi rolli meie jaoks juba täitnud. Olenemata ülipikast päevast ja kohutavalt pikast sõidust (loe: seismisest) mööda maanteed, jutustasin veel A-ga kella 3ni öösel, enne kui magama keerasin. M sai tuttu juba paar tundi varem.

Igal juhul, kui edaspidi keegi hakkab kurtma Eestis ummikute või suviste teetööde üle, siis soovitan ma sel inimesel võtta auto ja korraks Varssavist Tšehhi või Saksa poole suund võtta ning proovida ära Poola (kiir)teed, ummikud ja näha ka Poola teedeehituse etappe - siin võetakse asju ette ikka väga mastaapselt. Siit siis ka meie tervitused teetöölistele!

Kolmapäev, 4. aprill 2012

Tee Euroopasse

Kuskil märtsi keskpaigas sattusin ühe kolleegiga nalja viskama, et Eestis on vein jube kallis ja kui töö on stressirohke, võib see nii jube kulukaks minna ja eelkõige seetõttu tuleks minna Tšehhi odavat lauaveini tooma. Ühel õhtul vaatasime M-ga kalendrisse ja mõtlesime, mida pihta hakata pika nädalavahetusega aprilli alguses - äkki käiks korra kevadet uurimas Kesk-Euroopas? Eestis oli sel ajal veel ilm üsna külm, pime ja lumine, aga ilmateade näitas Poolas juba ligemale 20 soojakraadi. Nii me M-ga kokku leppisime, et meie sünnipäevakingid seekord teineteisele on väike pikema nädalavahetuse reisike autoga Euroopasse - sisuliselt nii kaugele kui nii lühikese ajaga jõuab ehk siis Poola lõunapoolsesse otsa.

Täna lõuna paiku oli mul tunne tööl, et aitab nüüd küll, paneks arvuti kinni ja pistaks punuma, kuid ootasin ikkagi kannatlikult tööpäeva lõpuni. Koti olime juba õhtul pakkinud ja autosse visanud, et saaksime linnast startida enne tipptundi ja vältida suuremaid ummikuid.

Viimased paar päeva on sadanud hoolega lund ja löönud temperatuuri õues tõeliselt jahedaks. Ostsime Euroopasse minekuks uued suverehvid, aga need jäidki alla panemata, sest alla nulli kraadide juures ei olnud rehvide vahetamine just kõige parem idee. Vähemasti täna oli kevadiselt särav ere päike väljas pärastlõunal, kuigi termomeeter näitas vaid üksikuid nappe plusskraade.

Teel Pärnusse tabasin end mõttelt, et võiks ikkagi reisiks tervisekindlustuse teha. Ma olen aastaid kasutanud ühe konkreetse kindlustusmaakleri teenuseid ja valisin peale klassikalise tööaja lõppu mobiilist tema numbri. 5 minutit hiljem oli mu meilboksis kehtiv reisikindlustuse poliis koos arvega olemas. Tänud E niivõrd kiire reageerimise eest!

Pärnust haarasime kaasa teepealt tellitud pitsa ning keerasime nina Riia poole. Eestist mööda maismaad on ju sisuliselt vaid üks tee Euroopasse ja see läheb läbi Läti, mistõttu on ka see tee kuidagi tuttav ja pähe kulunud. Üle piiri saades tervitavad esimesed maanteeaugud ning loodus on täpselt samasugune nagu ka siinpool piiri. Kõik on nii tuttav justkui ei olekski teises riigis.

Ma pole Riia poole sõitnud kordagi vastu õhtut, nii et päikeseloojang teed ilusasti värvima jääks. Meid saatis lillades, roosades ja punastes toonides taevas, mis vahetus peatselt täiskuuga pimeda öö vastu. Kilomeetrite tuhinal süttisid mööduvates majades tulukesed, mis paistsid kuidagi eriti soojalt ja kutsuvalt. Täna õhtul ei olnud Läti minu jaoks lihtsalt transiitmaa, vaid kuidagi kodune ja soe (temperatuuri poolest ka mõni kraad soojem Eestist) ega Riia äärelinn erinenudki kuigivõrd kodusest Tallinnast.

Hotelli olime broneerinud äärelinna, kust varajasel hommikutunnil oleks kerge startida, sest homme ootab meid ees 1000 km sõitu, enne kui A juurde Wroclawisse jõuame. Seega ei olnud me hotelli suhtes just väga valivad, aga eelistasime ikkagi korralikku tuba privaatse vannitoaga, ent taskukohase hinnaga. Nii sattusime Dodo hotelli. Tuba on üsna väike, aga täiesti koraalik, maitseka kujunduse ning suurepärase hinna-kvaliteedisuhtega. Auskoht on sel muidugi pisut veider - Riia linna servas asuva Lido läheduses munakivi sillutisega teedega puumajade rajoonis, mis meenutab pigem meie Kalamaja kanti. Aga nagu hotell ka ise ütleb - soodsaim vanalinnalähedane majutus korralikus hotellis koos Tripadvaisori soovitusega. Ja tundub, et vähenõudlikule, ent veidi mugavale kliendile või teelisele nagu meie, on koht igati sobilik.

Homme ootab meid ees pikk päev pika sõiduga, nii et viimane aeg on põhku keerata varajaseks ärkamiseks.