Pühapäev, 14. august 2016

Suviliste rattamatk Vormsil


Eesti saartega on mul kuidagi eriline suhe, ent külastanud olen neid tegelikult vähe. Kui kolm aastat tagasi hakkasime planeerima meie põhikontori esimesi suvepäevi, tegime lõpuks veidi ekstreemseks kujunenud kajakimatka Pedassaarele. Eelmisel aastal jätkasime saarte traditsiooni jalgsimatkaga Osmussaarel ning seegi aasta ei saanud me saartest üle ega ümber. Nii otsustasime jalgrattamatka kasuks Vormsil. Millise saare me järgmisel aastal vallutame, näitab vaid aeg.

Vormsi plaan tundus varakevadel veidi õhkõrn. Sealsed majutuse võimalused on piiratud ning transport sinna pole just praamiliikluse tõttu kõige lihtsam seni olnud. Olen Vormsit külastanud vaid korra varem ning see külastus jääb 9 aasta tagusesse aega, mil autoga üle mere minek oli mõeldamatu ja praam nii väike, et hea, kui suurem seltskond laevagi sai.

Sel suvel on laevapiletitega saartele üldse tavapärasest keerulisem olnud. Hiiumaa praamipileti ralliga harjununa, kus tuleb üleval olla 30 päeva enne saarele sõitu südaöö ajal, et rabada endale praamipilet uue päeva esimestel minutitel, olles sunnitud niimoodi planeerima oma sõite üsna täpselt, arvasin, et ka Vormsiga on umbes sama jama. Pealegi, helistasime kevadel Tuulelaevadele, kes siis veel Vormsi praami opereerisid, lootuses saada aimu suvisest sõidugraafikust. Nii ehmatasin ma end ühel lõunal poolenisti näost valgeks, kui taipasin, et meie suvepäevadeni saarel on jäänud napilt alla 30 päeva ja seega oleme ilmselt ilma võimalusest ühe saateautoga üle mere saada. Auto, mis kannaks ürituseks hädavajalikke sööke ja jooke, oli aga asendamatu.

Kerisin Tuulelaevade lehe lahti ning üllatus oli suur, kui avastasime, et Vormsile praami enam justkui ei lähegi - seda liini leht lihtsalt enam ei kuvanud. Kiire Google otsing andis tulemuseks laevaliini uue haldaja: Kihnu Veeteed. Kiired kõned ning selgus, et me polnudki lootusetult hiljaks jäänud - Vormsile saamine on oluliselt lihtsam kui Hiiumaale autoga pääs. Tuleb osta netist ette praamipilet edasi-tagasi, ka reisijatele, mis kehtib kindlal kuupäeval vabalt valitud laevale. Nii lihtne!

Eestimaa suvi on olnud sel aastal pigem jahe ja vihmane, üle hulga aja ilmateade selline, mis muutub hetkedega ja mida alati usaldada ei saa. Vahel ka meie kasuks. Jupp aega lubas nii eelmiseks kui selleks nädalavahetuseks üsna vihmast ilma. Kui eelmisel nädalavahetusel olid minu plaanides Hiiumaa 10. kohvikutepäevad, mida on hea väisata jalgsi või rattaga, ent kuiva ilmaga, siis saatsin ma kaks soovi ilmataadile teele: suvine kuiv ilm kohvikutepäevaks ning mahe päikseline suveilm Vormsile meie rattamatka ajaks. Mul ei olnud mõtteis adekvaatset plaan-b varianti juhuks, kui rattamatkale ei ole absoluutselt sobilikku ilma.

Kuna Kihnu Veeteed olid muutnud praamigraafiku veidi meie jaoks planeeritust varasemaks, oli reede hommikune start Vormsile tavapäratult varajane. Leppisime kokku, et kohtume 9:45 sadamas, mis omakorda tähendas, et varasemad startijad, selleks, et kõik soovijad peale korjata, pidid kodust lahkuma juba tublisti enne kella 8. Ees ootas meid aga pikk ja üpriski väsitav päev. Rohuküla sadamas tervitas meid imeline päikesepaiste, kergete valgete rünkpilvedega sinises taevas. Laeva välitekil puhus kerge suviselt soe tuul ning jäädes uhiuue, suure ja ilusa laeva tahaossa, oli see pigem koht, kus võinuks rahulikult riided seljast visata ning suvist päikest võtta. Ilm oli tõeliselt tellitud.

Vormsi Sviby sadamast paarsada meetrit eemal asub esimene infokiosk, kust on võimalik lisaks vajalikule taustinfole soetada suveniire ning üldiselt on see ka kõiksuguste kokku lepitud tuuride kohtumispaik. Nii ootasid meid seal ka rendirattad, mille olime enda jaoks broneerinud. Rattad olid ostes olnud üpris korralikud, kuid saanud saarel nii tugevat vatti, et nii mõnelgi esines väiksemaid puudujääke käiguvaheti, rehvide heaolu vms osas. Samas, viriseda ei olnud siin midagi - olime õnnelikud, et meil oli üldse võimalik rentida ligi 20 jalgratast nii väikses kohas. Hüppasime sadulasse ning kihutasime suure õhinaga 7 km eemal asuvasse Hanase majutuskohta Norrby külas.

Hanase koosneb kolme eraldi sissepääsuga väikesest toast vanas palkmajas, mis on väga armsalt korda tehtud ja renoveeritud. Jaotasime ööbimiskohad ära lihtsa loogikaga: naised ühte tuppa ja meestele jääb kõik ülejäänu. Viskasime kotid tubadesse ära, maitsesime kerge vihmasabina saatel koduselt koorest kalasuppi ning asusime ootusärelvalt kolleegide poolt kokku pandud väidetavalt lühikese rattaretke trajektoorile.

Päike paitas meie selgi, soe suvine kerge tuuleke jahutas me kehi, kitsas asfalteeritud maantee lookles heinapallidega niitude ja suurte puudega metsade vahel. See esimene hetk oli juba nii idülliline, et hing ei jõudnud kõike endale sisse ahmida. Kuidas ometi saaks kogu seda emotsiooni, seda hetke, seda päeva enesesse jäädvustada?

Meie esimene sihtmärk oli jõuda Diby külas asuva töötava Vormsi valgusfoorimi, mis väidetavalt omab ka fooritüsklit, kuigi üpris pikka. Edasi liikumiseks kuvas foor punast tuld, ent me ei lasknud end sellest häirida - Vormsil ei pidanud politseid kohapeal olema, üksnes hädavajalikel juhtudel tuleb politsei kaatriga kohale 20 minutiga. Selleks hetkeks olid meie seltskonnas ka esimesed kaod: kolleeg kaotas rattaga teistest mööda kimades taskust suitsupaki, mis teise heasüdamliku töökaaslase poolt sai lennutatud sujuvalt põõsasse, aitamaks paki omanikul suitsetamist sõna otseses mõttes maha jätta. Seekord siiski küll edutult.

Meie edasine tee viis Rälby külla. Möödusime tuhisedes palvemajast ning jõudsime Rälby tuulikuni, kus kohtusime juhuslikult kohaliku külaseltsi prouaga, kes meile heasüdamlikult jutustas tuuliku ajalugu ja andis soovitusi edasi suundumiseks. Vormsi on saanud ajaloolistest sündmustest pureda harjumuspärasest veidi teisiti - kunagi oli seal palju rootslasi, kes olid sunnitud pagema tagasi kodumaale, lootusest saart jätta vaid viivuks, ent see kujunes aastakümneteks. Nii on Vormsi mitmed vaatamisväärsused seotud ka täna endiste või praeguste rootslastega. Ka tuuliku on taastanud just üks selline rootslane.

Vormsi keskpaigas asub Hullo küla, mis on sisuliselt saare keskus. Hullos asub pood ja kõrts, kuid sealt läbi sõites joonistab maantee saarele lõpmatuse märgi. Nii ei läbinud me Hullo keskust saare läänetippu sõites, vaid just tagasiteel. Küll aga jääb Hullosse ka suur parunikivi, milleni viib väike rada metsa sees. See on suuremat sorti, umbes 20 meetrise ümbermõõduga rabakivi, mille pealmise pinna oli lõunane vihmasabin libedaks teinud, kuid millele toetudes oli mõnus terve meie seltskond pildi tarbeks kokku võtta. Hullos on ka Püha Olavi kirik, mille teeb eriliseks fakt, et sel puudub torn. Sattusime kiriku juurde just siis, kui kirikuaias vaikset teenistust peeti, mida märkasime oma veidi kohatult lärmaka seltskonnaga alles hetk liiga hilja. Loodetavasti vormsilased väga ei pahanda turistide peale liigselt.

Meie matka üheks eesmärgiks oli jõuda Saxby tuletorni, mis pidi märkima meie matka umbes poole peale jõudmist. Kui kontoris teekonda veidi planeerisime, olid entusiastlikud kolleegid joonistanud kogu matka pikkuseks ca 50 km ringi. Mina nende entusiasmi nii suures hulgas ei jaganud ja palusin teekonna veidi lühemaks planeerida, nii 30 km peale, kuid Saxby oli kindel koht, mis pidi marsruudile jääma. Tuletorni juurde jõudes olime aga läbinud juba pea 20 kilomeetrit, mis andis mulle esimese aimduse, et meie ringretk päris 30 km piiresse ilmselt ei jää. Saxby tuletorn on eriline koht juba seetõttu, et lisaks kaunile loodusele ja vaatele tipust, on see alles aastapäevad ka külastajatele avatud ning sinna pääseb uitama vaid paarieurose piletiga. Keerdtrepp, mis torni tippu viib, lisas jalalihastele omaette väljakutse peale nii pikka rattaga vuramist, kuid oli seda kõike väärt. Kuna trepikorruste vahe on veidi ebaühtlane, siis pikematel inimestel tasub tornist allatulles veidi ettevaatlik olla, minusugused lühemat kasvu tegelased sellist korruste vahet oma peaga õnneks kuidagi märkama ei pidanud.

Mereäärne piknik tuletorni jalamil rannas peetud, keerasime otsa justkui tagasi majutuskoha poole. Et veidi loole vürtsi lisada, soovisid kolleegid asfaldi asemel ette võtta künliku, kiviklibuse, poriseid lohke, muhke ja juurenässakaid täis teelõigu. Kui esimesed meetrid tundusid mulle põneva vaheldusena, siis mõned hetked hiljem tundsin, kuidas jaks hakkab lõppema ja olenemata ratta käigu üsna madalaks vahetamisest, käisid jalad küll ringi, ent ratas ei tahtnud kuidagi edasi liikuda. Iga läbitud lohk ja kühm andsid endast tunda jõnksudena läbi keha ja pideva hambaplagina. Ka omavaheline jutuvada kippus vaiksemaks jääma, kuigi entusiastlikumad ratturid lisasid loole veelgi vürtsi, kihutades rannaäärselt metsarajalt kõrvale off-roadima.

Ma olin siiralt rõõmus, kui silmasin eemalt uuesti asfaltteed. Mu vaim ega keha ei olnud valmis päris sellisteks katsumusteks. Tundsin, kuidas terve hooaja trennikogus jaotub ühte päeva ning edasi liikuma pani mind vaid suurepärane matkaseltskond. Kui vaid peale mõnda meetrit tugeva sileda tee rehvidega paitamist tegi kolleeg ettepaneku taas metsavahel jätkata, olid mu silmad imestusest suured. Ta ei saanud seda ometi ju tõsiselt mõelda? Ma mõistan, et spordihullud naudivad selliseid situatsioone, ent meil pidi olema meelelahutusüritus, mitte spordivõistlus. Ma lootsin vaid, et tagasi majutuskohta jõudes kohe kõik ei kustu suurest väsimusest ning meie õhtune jämm saab siiski toimuma. Minu õnneks oli minuga sarnaselt mõtlejaid siiski veel, nii jätkasime teekonda mööda kõvakattelist teed, enne kui võtsime suuna ajaloolisele Huitbergi paekühmule. Seda mitte kuigi suurt üle 400 miljoni aasta vanust korallriffi oli looduses keeruline märgata ning me ei jõudnudki päriselt kohapeal kokkuleppele milline on see kõige õigem punkt.

Viimase suurema vahepuntkina enne motivatsioonipausi võtsime ette suurallika külastuse. See on puude vahele peitunud vesine ala, mille läbivool on suvisel perioodil 10 liitrit sekundis ning mille kohale on ehitatud mõnusalt pikk laudteest platvorm, kuhu oli hea meie matkaseltskonda pildi jaoks rivvi sättida. Hetkeline hingetõmbepaus kaunis looduses veevulina saatel oli nii täpselt õiges kohas, et paremini oleks olnud keeruline planeerida.

Mida lähemale me mööda kruusast rada Hullo külale taas jõudsime, seda tihedamini hakkas erinevatest hõigetest ja vestlustest kostuma sõna pood. Poe külastus Hullo keskuses oli midagi sellist, mida suurem osa meist pikisilmi ootas nagu laps kommi saamist peale sööki. Ja kui me lõpuks Hullosse kohale jõudsime, oli motivatsioonipaus ehe: igaüks premeeris end täpselt nii, nagu sellele hetkele ja isiklikule maitsele kohane oli - kes haaras jaheda õlle, kes jäätise. See hetk oli täielikult nauditav rohkem, kui sõnades seda kirjeldada saab. Me olime iseenda kiituseks maia vahepala igati ausalt välja teeninud.

Seda raskem oli taas ronida sadulasse, et jõuda läbi lipsata veel õigeusu kiriku varemete juurest, kus viimatine kiriklik tegevus toimus enam kui pool sajandit tagasi, ning läbi põigata ka Krogi külakõrtsist. Ööbimiskohta jõudmise soov oli enamikul kõrtsini jõudes juba niivõrd suur, et peatust teha suurt ei mallatudki ja nii jäime kõrtsi seest uudistama vaid neljakesi. Ennist majutuskohas tube valmis seadnud naine teadis rääkida, et kord olla politsei saarel laupäeval käimas olnud. Kui muidu pidada saare baar hoolega laupäeviti sumisema, siis tol õhtul olnud kõrts inimtühi, sest kohalikud autota kõrtsis ei käi. Kõrts ise on seest väga korralik ja uhke, ent meiegi jaoks jäi see liiga kaugele, et peale tervet päeva ratsastel kaaluda sinna õhtusel ajal veel tagasi väntamist.

Teadsime, et kõrtsist "koju" saab kahte teed pidi - üks tee viib sisuliselt tagasi sadamasse ning sedakaudu sõitsime hommikul 7 km majutuskohta, teine tee keerab aga kuskilt vasakule ja sealt tundus, et saaks ööbimispaika justkui veidi otsemini. Sõitsime neljakesi juba omajagu maad maha, ent ristmikku, kust vasakule keerata, ei paistnud kusagilt. Meil hakkas juba kerge mure tekkima - ehk ei pannud me suures väsimuses tähele ja sõitsime õigest teeotsast mööda, sest siltide järgi olime juba jõudnud sadamakülla Svibysse.

Veidi hiljem märkasime aga, et kaks meie grupist olid kruusase teeotsaga ristmikule meid siiski ootama jäänud ja nii pidime valima, kas lähme 7 km mööda kruusast rada, mida me veel sõitnud polnud, või 6 km mööda asfalti sama teed, mis hommikul. Poisid valisid väljakutse mööda kruusa, meie kahekesi otsustasime valida juba tuttava ja lühema tee, sest energiavarud olid jõudnud otsakorrale. Kuna tee oli juba tuttav ja eksida ei olnud enam võimalik, tundsime end turvaliselt ega vajanud saatjaskonda ja nii said poisid lustida omaette mööda kruusa.

Kiidan siinkohal uhkusega oma kolleege: terve matka jooksul ei jäetud kedagi üksinda ja kuigi vahel oleks ehk isiklik tempo tundunud meeleldi midagi muud, pakuti alati seltsi. Kui keegi ka veidi teistest aeglasemalt sõitis, ei jäetud ka teda maha, vaid alati keegi hoolitses, et ka viimased oleksid hoitud. Ei olnud tähtis, olid sa grupis eespool või keskel, ka seal märgati, jutustati, tunti huvi, anti soovitusi ja visati nalja. See kõik toimis kuidagi iseenesest, hoidis vaimu kõrgel ja meele hea, andis energiat ning tunde, kuidas meeskonnas on kõik ühtemoodi tähtsad. Tunde, kuidas üksteisest tõeliselt hoolitakse. Sellises kollektiivis on ainult puhas õnn töötada.

Jõudsime teistega tagasi lõpuks üsna samaaegselt. Saun oli juba soojaks köetud ning kümblustünnis ootas meid soe vannivesi. Ma ei kujuta ette, mida oleksid meie lihased arvanud järgmisel päeval, kui meil poleks olnud võimalus kehale palsamina mõjuvasse sooja pugeda, mis luudeni haiged kohad üles soojendas ja mõnusasti masseeris. Ilmselt ei oleks me naljalt hommikul oma asemetelt tõusnud. Ega jaksanud pidutseda ka varajaste hommikutundideni.

Kokku läbisime ühe päevaga 7+43 km. See oli minu jaoks tõsine eneseületus, sõita sisuliselt treenimata vormis ära rattamaraton. Mul on vaid kord varasem pikema rattamatka kogemus, mis jääb 15 aasta tagusesse aega, millest on mul mitte nii meeldivad kogemused ja mistõttu ma rattamatka nii väga ei ole armastanud ega kordagi hiljem proovinud. Pikad lõppematud päevi kestvad kruusa- ja metsateed telgiga, ilma kaardi, GPS-i, telefoni, hea seltskonna, kehva varustuse ning igasuguse ettevalmistuseta ei ole lihtsalt üldse minu teema.

Ka mu keha jaoks oli see Vormsil läbitud 50 km ratastel omajagu šokeeriv, mis andis tunda tõsise hilisõhtuse põlvevaluga, mis lõpuks küll öötundidel õnneks taandus. Targa peaga olin hommikul kiiruga kotti pakkides sinna visanud ka Vietnamist toodud valge tiigri palsami, mis sellistes olukordades lausa imesid teeb. Nii ka seekord aitas põlvedel kiiremini tastuda väike puhkus ja korralik kreemitamine. Sellegipoolest ei tundnud mu ükski rakk, et oleks soovinud hommikul, peale kõigest paari tundi magamist, uuesti ratta selga istuda ja kimada 7 kilomeetrit vihmas sadama poole.

Meie hommikuse sadamasse jõudmise mure lahendas aga toitlustaja, kes elektrikatkestuse tõttu pannkookide tegemata jätmise süümepiinade leevendamiseks pakkus võimaluse korjata meie rattad kokku, viia need ise tagasi laenutuspunkti ja samas meid ühtlasti transportida autoga sadamasse. Olime sellise võimaluse eest tänulikud ning kasutasime seda jõudsalt.

Hoolimata vihmasest ilmast oli meie tuju suurepärane. Tegime praamis mõned kiired kaardimängud ning ootamatult oligi meie suveüritus läbi saanud, ent joovastavalt positiivsed emotsioonid on kestvad. See on sõnulseletamatult kirgastav tunne, mis mind valdab ka päevi hiljem, üritusele tagasi mõeldes. Üllataval kombel ei ole mu keha enam väsinud ning vaim on terav. Ma olen õnnelik inimene ägedas kollektiivis!