Esmaspäev, 30. november 2009

Kui koeral on köha...

...võib see maksma minna väikese varanduse. Meile on see maksma läinud hetkel ca 3,5 tuhat krooni. Poleks uskunud, et ravimid on nii paganama kallid, lisaks visiiditasud ja uuringud. Ning tegu on üksnes köhaga. Inimesena olen nii harjunud ravikindlustuse ja haigekassaga. Kui eraarstil käies tuleb maksta visiidi eest mõnisada krooni, tundub see röövimisena. Tuhandete peale pole ma isegi mõelnud mitte... Seda enam köha ravimise eest.

T-l tekkis esimene köha umbes kaks kuud tagasi. Ma polnud varem kuulnud, kuidas koerad köhivad, aga siin ei olnud eriti kahtlust. Püüdsime M soovitusel saada esialgu üle toidulisanditega: kalaõli ja piimhappebakterite kapslid. Esialgu tundus, et aitaski. Paar nädalat hiljem hakkasid köhatused tagasi tulema kuniks asi hakkas päris koledaks minema. Käisime arstil, T sai köhasiirupi. Kui esimestel päevadel tundus, et asi hakkas taanduma, läks mõni päev hiljem köha juba väljakannatamatuks. Edasi järgnesid antibiootikumid. Aga köha läks aina hullemaks.

Köhahood muutusid lõpuks väljakannatamatuks. Eriti öösiti. Ärkasin korduvalt ja kuulasin 20-minutilisi köhahooge. Istusin või lamasin öösel ta kõrval põrandal ja püüdsin teda rahustada, et saaksime mõlemad uuesti uinuda. Ja öelge siis, et koera kasvatamine on lihtne...

Teisipäev, 17. november 2009

Otsime meest! Tingimus: nimi Nõmmiste. Välimus ja iseloom pole olulised

Selliseid asju juhtub tavaliselt Hollywoodi filmis, kui ärgatakse räige pohmakaga sõrmus sõrmes, teadmata, kellega sõrmus end liidab. Päris elus selliseid asju tavaliselt ei juhtu.

Täna hommikul sai M unise peaga suure üllatuse. Paar kolleegi astusid varahommikul kabinetist läbi ja hakkasid torti nõudma M abiellumise puhul. M tegi suured silmad, ise midagi asjast teadmata. Kolleegid olid vaadanud tänase seminari nimekirja ning avastanud osalejate hulgast M nime uue perekonnanimega Nõmmiste*. Selge, järelikult vahepeal salaja abiellunud.

M ei tunne ühtegi Nõmmistet. Veel.

Nii ongi täna terve päeva M figureerinud Nõmmiste nime all. Nüüd tuleb vaid tuvastada see meesterahvas, kellega ta salaja on öösel paari pandud ;)
______________
* Sellised asjad juhtuvad, kui kolleeg kiirustades ja väsinud peaga teisi kolleege seminarile registreerib ja eiteakust vale perekonnanime ütleb, sest õige ei tulnud meelde ja see tundus kõlavat.

Pühapäev, 15. november 2009

Kui panna pirukasse muna...

Üleüldiselt pean ma end normaalseks kokkajaks. Mulle meeldib katsetada ja eksperimenteerida. Üldjuhul tulevad neist situatsioonidest välja ka söödavad asjad.

Kunagi ammu, ma arvan, ligi 10 aastat tagasi, kui poelettidele ilmusid esimesed valmistainaste segud, millele tuli juurde lisada üksnes vett või hädapärast ka õli, siis sai neid ka katsetatud. Pannkoogitaignast ei saanud pannkooke, vaid tallanahku. Peale seda olen ma loobunud nende kasutamisest ja teen kõik taignad algusest lõpuni ise. Kuni selle reedeni.

Et kolmapäeval A juures muffinid maitsesid täiesti normaalselt ja valmis muffinitaignasegu kasutamine ei paistnud olevat raketiteadus, siis otsustasin aja kokkuhoiumõttes reede õhtul katsetada pitsapõhja pulbrit. Lootusetult edutult. Tegin kõrvale uue pärmitaigna, ent kui see lõpuks kerkinud, olin suutnud juba olemasoleva üllitise pitsapõhjana ära kasutada. Rohkem ma valmis pulbrit katsetada ei kavatse.

Pärmitaignasse unustasin kiiruga lisamata aga õli ja soola, mistõttu kippus see igale poole kinni jääma ja olema üsna mageda maitsega. Kapsa plaadipiruka alla ajas see aga asja sellegipoolest ära.

Nüüd võtan ma mütsi maha nende ees, kes pärmitaigna ise valmis teevad ja sellest suudavad edukalt veel ka väikesed (nt viineri) pirukad vorpida. Mul on arenemisruumi.

Laupäev, 7. november 2009

Nädalavahetuse idüll

Kui õhtu läheb nii, nagu plaanitud ja järgmisel päeval pole kahetseda midagi isegi siis, kui enesetunne on nagu seedekulglast läbi käinud õunamoosil, on tulemus parim. Kui nädalapäevad tagasi ajas Hollywoodis käik mulle totaalse kassi peale, siis reede õhtu oli lihtsalt suurepärane. Eneselegi üllatavalt rahulolev väljanägemine, restoranis käik, väiksed dringid, pöörane pidu varajaste hommikutundideni ööklubis ning koju laekumine omasse kaissu - mida veel võiks tahta?

Tüdrukud, tore oli, teinekordki, ausalt!

Neljapäev, 5. november 2009

Klienditoe absurdsus

Mõni päev tagasi meenus mulle, et kunagi omasin meiliaadressi, mida ma pole juba aastaid kasutanud. Huvist, kas see veel alles on, püüdsin sisse logida, kuid see ebaõnnestus. Samas sinna kirja saates ei tulnud vastust, et meilboksi ei eksisteeriks. See tegi mind uudishimulikuks.

Asusin pikemasse kirjavahetusse tolle teenusepakkuja klienditoega, püüdes neile selgitada oma muret ning mure tausta. Samuti ka seda, et olen nendega samal teemal mõni aasta tagasi suhelnud, kuid teiselt meiliaadressilt, ent seda meiliaadressi enam ei eksisteeri, mistõttu on mul võimatu neile ka tollast kirjavahetust edastada. Nende alternatiiviks pakutud parooli meeldetuletus tellida mobiilile ei toimi minu puhul samuti, sest antud meilikontoga polnud ma sidunud ühtki telefoninumbrit või kui isegi olin seda kunagi teinud, siis seda numbrit mul juba ammu ei eksisteeri.

Tundus, et asjad võivad hakata juba liikuma. Seda enam, et ma teadsin ka meiliaadressi kasutajanime, mis erineb veidi aadressist endast, ning ka parooli, mida kunagi antud meilboksi jaoks kasutasin.

Põnevamaks läks aga olukord siis, kui klienditugi taaskord mulle kirjutas ning soovis, et avaldaksin neile meiliaadressid, kelledelt peaksid olema mu meilboksis kirjad, et nad võiksid tuvastada minu omaniku oleku meilboksile. Vabandage väga, aga kui ma pole antud meilboksile viimased paar aastat ligi pääsenud ega kasutanud, siis kuidas ma peaksin teadma, kes mulle vahepeal kirjutanud on?

Kolmapäev, 4. november 2009

Mehe ja naise mõtteviis

Situatsioon: sinu poole pöördub keegi, kes räägib, et kellelgi teisel on mingi probleem.

Naine mõtleb: huvitav, kas ta räägib endast ja väidab, et see on keegi teine? Kui see on keegi teine, kas ma tunnen seda inimest? Ega see ometi minuga kuidagi seotud pole?

Mees mõtleb: ta sõbrannal on probleem. See ei ole minu probleem. Las ta räägib, kui ta just peab... See võiks mind huvitada ainult siis, kui see on loogiline, põhjendatav ja tõendatav. Punkt.

Pühapäev, 1. november 2009

Reede õhtul peale mõtet muuta maailma suutis E mind kuidagi pehmeks rääkida väljamineku suhtes. Nö klassikalises mõttes polnud ma väljas käinud üsna kaua. Lausa nii kaua, et ma ei suudagi koheselt meenutada, millal sai võetud viimati linnas dringid ja peale seda klubitatud. Töökaaslase sünnipäeval vist... kevadel?

Sattusime Hollywoodi. Kunagi ülikooli esimesel kursusel sai seal käidud omajagu. Vahel isegi mitu korda nädalas. Sisuliselt peale 2. kursust ma sinna ilmselt jõudnud vist polegi. Mitte, et ma sellest puudust tunnen, ent seda, et kohta enam ei tunne, taipasin, kui ei suutnud meenutada isegi tualeti asukohta.

Ma ei tea, kes vahepeal muutunud on, kas inimesed või mina. Tundsin end seal tõelise vanuri ja tulnukana. Õudne. Päriselt ka. Nii suures koguses rummi ilmselt pole olemas, et võinuks end õdusaks juua.

Lisaks ma ei mõista, miks inimesed end niimoodi riidesse panevad (võibolla oli asi konkreetses peos?). Mingi enesekriitika väljanägemise kohapealt võiks ju ikkagi olla: mis sobib ja mis üldse ei sünni selga panna. Ja veel enam: kõikide maailma riiete seast on välja valitud just selline kooslus...

NB! Järgmisel nädalal muretseda koju peegel, kust on võimalik end näha pealaest jalatallani.