Pühapäev, 28. veebruar 2010

Kultuurne laupäev

Minu laupäeva hommik hakkas ärkamisega smsi peale, milles A teatas, et on endiselt lennujaamas ega kujuta ette, kas lennuk täna üldse lähebki. Eile ei läinud. Nagu hiljem selgus, ei läinud laupäeval ka.

M vanemad olid teel meie poole, nii et pikemaks lamasklemiseks voodis polnud just õige päev. Jõudsin napilt pudru valmis tehtud ja söödud, põranda tolmuimejaga üle tõmmatud ning duši alla lipsata, kui nad peaaegu meie juures juba olidki.

Et päev oli peaaegu lõunas ning õhtuks plaanitud teater, ei saanud ka ülejäänud osa sellest raisku lasta. Nii seadsime oma sammud M emaga Tallinna Kunstihoonesse "Köhlerist Subbini" kunstinäitusele. Juhuslikult sattusime sinna umbes samaks ajaks, mil hakkas ca tunnine Harry Liivranna ekskursioon. Mind hämmastas galeriisse kogunenud rahvahulk. Ekskursioonil osales sadakond inimest, kuigi Harry Liivrand oli oodanud sinna kõigest paarikümmet. See osutus üle ootuste populaarseks. Ja üle ootuste heaks. Päris ekskursiooni lõpuni me siiski jääda ei söandanud, sest poisid ootasid meid kõrval kohvikus. Vaatasin galerii seinu katvaid suurepäraseid taieseid ja imestasin, et see on kellegi erakogu. Uskumatu. Veel hämmastavam on oskus panna seda, mida näed, niisugusena paberile ning säilitada oma silme ees kaikunud vaadet terve igaviku. Joonistada ma ei oska. Kunsti kirjeldada veel vähem. Tahes tahtmata meenusid kunstiajaloo tunnid ja tol ajal nii mõttetuna tundunud infost oli mul kahju, et rohkem meelde polnud jäänud, kui üksikud kunstnikunimed ja mõned maalid. Leidsin isegi paar kunstnikku, kellest ma midagi kuulnud varem polnud. Tunnistan oma võhiklikkust. Galeriidesse võiksin ma edaspidi püüda tihedamini sattuda kui kord mõne aasta jooksul.

Et olime ammu rääkinud palju kõmu tekitanud näituse "Bodies revealed" külastamisest ja see pidi lõpuks maha võetama peale seda pühapäeva, oli meil praktiliselt viimane võimalus seda külastada. Olenemata soolasest piletihinnast (ilmselt esialgne hind kujundati selle järgi, et tehnoloogia ja töö, mida on kasutatud, on olnud üsna kallis, kuigi tuleb nentida, et mõningate eksponaatide puhul tekkis mul küll kahtlus, kas tegemist on ikka päris ehtsa detailiga mitte plastikust jäljendiga, lisaks oli kasutatud ilmselgelt mitte meie rassist inimesi, sest skeletid tundusid nii imepisikesed ja lühikesed, siis nüüd oleks hinda kummaline ka langetada, kui näitus ennast ilmselgelt on kordades juba tasa teeninud, pealegi on Euroopas igasugused muuseumipiletid üldjuhul veel kallimad, kuid eestlasena ei ole ma harjunud oma kodulinnas muuseumi pileti eest üle 100-kroonist hinda mitte maksma) tuleb nentida, et näitus oli päris hea. Arvestades meediakära ootasin sellest isegi enamat, kuid siiski päris pettuda ei tulnud. Meenutas jubedasti põhikooliaegseid mälestusi Tervishoiumuuseumist. Minu jaoks ilmselt kõige huvitavam osa oli nn loodete ruum. Kui raamatud (silme ette tulevad selged pildid bioloogiaõpikus olnud must-valgetest fotodest) ja vastrasestunud naised räägivad lootest esialgu kui konnakullesest, kes on olematu suuruse ning välimusega pigem konnakullese sarnased, siis need looted seal katseklaasides oli täiesti pisikesed inimesed. Juba 7-nädalane loode on täiesti inimese moodi. Paratamatult ei pääsenud ma mõttest, et 12-nädalane loode on juba päris suur ja välimuselt päris beebi, ent ometigi lubatakse siis veel viimase piirini aborti teha. Kui siiani tundus see mõte tänapäevaühiskonnas aktsepteeritav (põhjused, miks inimesed seda teevad, on ju nii erinevad ja vahel ei olegi ühtki teist mõistlikku väljapääsu, seda eriti nt olukorras, kus loode on raske puudega), sest nii väike rasedus ei paista veel kuskilt välja ja ilmselt peale südamepöörituse pole ka oluliselt tunda (et ma pole ise rase olnud, on mul seda raske ka võrrelda, võin üksnes kujutleda), siis tegelikkuses lõpetatakse ära ikkagi inimelu, pisikene inimene, kes on täiesti inimese moodi ja hakanud juba eksisteerima. Võigas mõte.

Õhtu lõppes meil "Evita" vaatamisega. Et Jõuluks pileteid muretsedes oli meie eesmärk peamiselt etenduse toimumispaik Nokia Kontserdimaja, sest keegi meist polnud seal veel käinud ja tahtsime mõlemad oma vanematele anda võimaluse seda külastada, siis valisime etenduste vahel, mis nii kuupäevaliselt kui asukohaliselt pakutav oli. Neid etendusi ei olnud just äraütlemata palju. Nii valisimegi üheks neist "Evita", kuigi ma korra kahtlesin, kas muusikali just vaadata viitsin. Õigemini M ema ja mina ilmselt viitsiksime, aga meespooltes polnud ma niivõrd kindel. Pealegi oleneb väga palju lavastajast. Evita loo enda kontseptiga olin ma enam-vähem tuttav, mitte küll päris detailideni. Ma polnud jõudnud eelnevalt muud vaadata, kui seda, et peasoas on Maarja-Liis Ilus. Seda suurem ja positiivsem oli minu üllatus kohata laval teise peaosalisena Vaiko Eplikut. Ma olin siiani oluliselt alahinnanud tema võimelisust osaleda muusikalis, veel enam ühe peaosalisena. Ta oli ootamatult hea. Maarja-Liis oli loomulikult ilus. Erakordselt sobilik mängitavasse osasse ning Marko Matverega suurepärane paar. Matvere osa laval ei olnud just väga suur, kuid aastaid on ta olnud juba üks mu lemmikuid. Kohe kuidagi ei saa ümber temast õhkuvast mehelikkusest. Mees suure M-tähega. Ma ei saa kuidagi mainimata jätta Maarja-Liisi laval kantud hästi-istuvaid kostüüme ja kleite: äärmiselt naiselik ja stiilne. Naiselikkust on tänapäeva teksapüksiühiskonnas vähevõitu ja ega ma isegi sellega hiilga. "Evita" oli väga tasemel. Tõeliselt hea etendus. Soovitan kindlasti võimalusel vaatama/kuulama minna.

Meil oli tõeliselt kultuurne laupäev. Pean tunnistama, et mulle meeldis see.

Pühapäev, 21. veebruar 2010

Palju õnne, E!

Kolmapäeva öö vastu neljapäeva nägin E-d unes. Hommikul ärgates mõtlesin, et pole teda ammu näinud. Pealegi on varsti tulemas Eurovisiooni eelhääletus, mida me kuidagi oleme sattunud enam-vähem ühes ja samas seltskonnas (tihtipeale E algatusel) koos vaatama. Neljapäeva õhtul enne tööpäeva lõppu avastasin telefonilt vastamata kõne E-lt.

E oli energiast pakatava häälega nagu ikka ning soovis pühapäeva õhtul kokku saada. Olenemata meie Hiiumaa plaanidest lootis ta mind sellegipoolest peale saarelt naasmist pühapäeva õhtul kindlasti koos A-ga kohata. Mu mõtteist käis korraks läbi, ehk on E kihlunud... või juba abiellunud?

Täna õhtul nägin E säravaid silmi (ja veel säravamat jumet). E oli just saabunud 2-nädalaselt puhkusereisilt Kuubast. Ja vahetult enne seda (30.01.2010) abiellunud. Kahekesi. Omaette. E.T.-st oli saanud E.J.

Mul on äraütlemata hea meel E pärast. Kõik on käinud äraütlemata kiiresti, aga kes oskabki öelda, kuidas peab olema? E on õnnelik. Silmnähtavalt. See on nii olnud kõik viimased ajad. Ma loodan, et see nii jääbki. E, palju õnne!

Teisipäev, 16. veebruar 2010

Weekend get-away: Brüssel

Kõik algas uusaasta ööl, kui taipasin, et L-l on vahetult enne sõbrapäeva juubel (ladina keeles pidi jubilae tähendama just nimelt 50. aastat) ning mõtlesin, mida talle kinkida. Kinkide tegemine sõpradele on alati keeruline, lähedastele ilmselt veelgi keerulisem ja välismaalastest sõpradele, keda sa pole ammu näinud... peadmurdev. Võibolla oleks hea kingitus üllatusena küllaminek?

Umbes nädalapäevad hiljem juhtusin vaatama ühe lennufirma kodulehte ja avastasin tavalisest soodsama piletihinna Euroopa pealinna just mulle vajaminevateks kuupäevadeks. Et pileteid oli vähe ja otsustada tuli kiiresti, polnud pikalt aega mõelda ega läbi rääkida ja üllatuse tegemise asemel helistasin kooskõlastamiseks otse L-le. Mõned tunnid hiljem olid piletid edukalt taskus ja nii reede kui esmaspäev vabaks küsitud.

Kingi leidmine ei olnud lihtsamate killast. Nädalapäevad varem istusime venna sünnipäeval ja nuputasime teistega koos, mida viia. Ühtäkki turgatasid mõtteisse Eesti rahvusmustriga papud. Idee heaks kiidetud, asusin otsima nende saamise võimalusi ja avastasin enda teel kaks takistust: L jalanumbri teadmatus ning võimaluse tellida üksnes internetipoest, kohaletoimetamisajaga ca 5 päeva. Aga mul oli neid papusid ilmtingimata juba 5. päeval vaja kohvrisse pakkida ja nendega koos kindlasti ära lennata. Sellest algas 3-päeva pikkune tihe meilivahetus rahvuspapude pakkujaga.

Kõigepealt püüdsin ma saada neilt infot, mis numbri ma papud siiski tellima peaks, sest kodulehel oli soovitus jalg kindlasti üle mõõta kuna nende papude numbrid ei pidavat päris standardile vastama. Seda mul aga teha võimalik polnud. Antud telefoninumbrile ei vastanud aga ka keegi pikalt. Lõpuks telefonis kättesaadud neiu ei osanud aga numbrit soovitada ja palus meili kirjutada. Mnjah.

Võtsin lõpuks number suuremad papud ning soovisin need ära tellida, nii et saaksin neile ise järele tulla. Meili lisasin ka kõik oma kontaktid. See aga ei sobinud pakkujale, paluti siiski teha internetitellimus. Mina aga ei olnud huvitatud maksma kulleritasu, kui ma papudele nagunii ise olen nõus kuhu ja kunas iganes järele tulema. Lõpuks tehti mulle selgeks, et neil papud on vaja ikkagi kuskilt laost kulleriga tellida ning tasust ma ei pääse, aga garanteerivad mulle papude kohalejõudmise hiljemalt neljapäeval. Mõeldud-tehtud.

Neljapäeva lõuna paiku helistas kuller ja teatas, et saavad papud tuua mulle kohale reede pärastlõunal. Aga meie lend läks juba siis! Ilmselgelt pakutu mulle ei sobinud. Nii õnnestuski mul lõpuks neid veenda, et tulen ise Pallasti tänaval asuvasse äriklienditeenindusse järele. Neljapäeva hilisõhtul papud kätte saanud, tundsin, kuidas ühe lahingu olin ma võitnud!

Õhtul koju jõudes kontrollisin korraks veel oma mailboksi ja avastasin sealt L teate, et Brüsselis sajab lund. Brüsselis tavaliselt ei saja lund. Brüsselis on tavaliselt talvel temperatuur nii +5 kuni 0 kraadi juures, aga mitte jahedam. Olin terve nädala jälginud ilmateadet, mõeldes, millised riided peaksin selga panema ja kaasa pakkima. Meil oli väljas umbes -12 kraadi. Nendel oli nädalapäevad hoidnud nii +5 peal. See on ca 17 kraadi soojem kui meil, järelikult soe ja mõnus. Nüüd oli seal ilmajaama teatel hoopis 5 kraadi külma. Vaatasin Brüsseli lennujaama kodulehte ning avastasin, et see oli suure külastatavuse tõttu suletud. Seal ilutses vaid silt, et tulenevalt ootamatust suurest lumesajust on paljud lennud ära jäetud ja mitmed hilinevad. Mind tabas kerge ärevushoog.

Olgugi, et lend oli reede pealelõunal, läks päev ikkagi kiireks. Oli vaja veel nii mõnedki asjad korda ajada, enne kui sai töötelefoni rahulikult välja lülitada ning mõtte suunata teisele lainele. Ajaliselt tundus kõik klappivat: Tourest, raamatupidajale dokumendid, T pass S-le, koju pakkima, suutäis süüa ja lennukile. Selleks kõigeks oli jäänud mõni tund.

Linnas oli hommikust saadik lund sadanud. Nagu ikka, halvas see suurema osa liiklusest nagu inimesed sõidaksid lumega esimest korda. Raadio pasundas järjest juhtunud liiklusõnnetustest. Olin napis veerand-tunnises ajahädas. Haarasin teepealt ette tellitud pitsa ja lippasin koju. Täpselt veerand tundi hiljem pitsa söödud-kott pakitud, tuli L meid peale võtma. Lennujaama jõudsime täpselt õigeks ajaks.

Et olime otsustanud reisida üksnes käsipagasiga, pidin kodus eelnevalt veidi mõtlema, kuidas ja mida kaasa pakkida. Kalevi kommikarp mahtus kotti kenasti, aga Vana Tallinna pidime ostma lennujaamast peale turvakontrolli läbimist.

Meie lend läks välja enam-vähem õigel ajal, ent Riiga hilines see ikka ca 20 minutit. Sealne lend läks juba välja oluliselt hiljem ning Brüsselis maandusime juba ca kolmveerandtunnise hilinemisega. Ma olen küll Brüsseli lennujaamas olnud varasemalt 2 korda, ent ilmselt sattusime uude terminali. Olime M-ga kõndinud juba jupp aega, kui mu pilk haaras meie paremale käele jääva värava numbri A-60. 60 väravat veel kõndida, enne kui oleme üldse jõudmas lennujaamast väljapoole... Sain esimest korda aru, miks on vaja jätta connecting-flighti puhul kahe lennu vahele üsna pikk aeg.

Pool tunnikest hiljem jõudsimegi saabuvate lendude alasse. Pilguga otsisin W-d. Tabasin temagi otsimas meid. Lehvitasin. Ei mingit reaktsiooni. Asusin teed tegema tema suunas. Ja tabasin alles siis tema äratundva pilgu - aastatega (viimati kohtusime 2006) olime mõlemad piisavalt palju muutunud, et üksteist mitte ära tunda. W-st oli saanud noor täiskasvanud mees.

L võttis meid kodu ukse peal vastu nagu vanasti. Peale selle, et paar kassi oli vahetunud ja paar juures (nüüd oli neil 7 kassi asemel 9) ning inimesed veidi, aga ainult veidi, vanemaks saanud, ei olnud midagi muutunud. Tundsin end nagu kodus. Äraütlemata hea meel oli neid kõiki taas näha!

Vahetult enne õhtusööki andsime L-le üle tema sünnipäevakingi. Ta oli üsna üllatunud, sest ilmselt ei oodanud erilist kinki veel lisaks. Papud istusid jalga valatult, nii et terve õhtu keeldus ta neid jalast võtmast ja lubas need kaasa pakkida oma puhkusreisile koos A-ga märtsi lõpus Kuubale. See oli nii armas.

Kui E-ga esimest korda Brüsselis käisime 2004. aastal, siis meie majutamiseks osteti 2 laatsareti stiilis välivoodit koos õhukeste õhku ise täisminevate madratsitega. Nagu selgus, polnud nad neid voodeid kasutanud peale meie külaskäiku kordagi. Nüüd oli taas põhjust voodid välja otsida ja ikka minu külaskäigu jaoks.

Teadsin juba ette, et laupäeval saame me liigutama end alles pärastlõunal. Nädalavahetuse hommikune pikk uni on nende peres traditsiooniks ja ega meilgi olnud midagi selle vastu, et end välja puhata. Sellegipoolest olin esimene, kes üles tõusis. Läksin kööki raamatut lugema, kuid mu plaan vaikselt seal istuda ja lugeda ei läinud mitte päris ootuspäraselt. Kaks noorimat kassi magasid keset köögilauda oma pesas. Vanem oranž isane kass istus aga köögi akna taga ning nõudis tuppa laskmist. Köögi aknani ma ei ulatunud. Keerasin aia ukse lukust lahti ning lasin kassi tuppa. Kõutsile hakkas kehtestama oma reegleid: kõigepealt ei sobinud talle see, et istusin laua otsas L koha peal, seejärel püüdis noored kiisud laualt minema kihutada. Va ülbik selline. Peale mõningast võimuvõitlust leidsime aga lahenduse, kus mina sain rahulikult laua ääres raamatut lugeda ning tema oma pesas magada. Vahepeal hiilis pisike must kiisu vaikselt mu raamatu ligi ja püüdis raamatu vahelt järjehoidjat ära varastada. Kätte sain ta.

Peale pikemat, nende peres nädalavahetuseti tavapärast hommikusööki (värsked võisaiad/croissantid vms pagaritooted) ja L kohvivalmistamise rituaali asusime end vaikselt linnapoole sättima. W sai meie giidiks.

Teel Brüsseli kesklinna poole avastasime palju väikseid väikelinna tänavaid, mis olid lumest puhastamata. W kurtis, et Belgial pidi lumetõrje soolavarud otsas olema. Oli arvestatud tavapärase kogusega, aga selle aasta talv polnud tavapärane. Nüüd oli vaja teha soola juurde muretsemiseks uus riigihange. Ja autojuhid pidid seniks hakkama saama suverehvidega lumisel tänaval. Arusaadav, miks paljud eelistasid sõita lumesajuga niivõrd vähe kui võimalik ja täpselt nii palju kui vajalik.

Parkisime auto Finnairi kontori lähistele parkimismajja, jalutasime mööda kontrastidega tänavat, kus ühel pool on Belgia riigipank (vabandage, kui eksin) ja teisel pool puruks pekstud akendega kontorihoone. Käisime raekoja platsis ning lamava naise kuju juures, keda puudutades saad midagi soovida ning soov väidetavalt ka täide läheb, linnamuuseumis pissiva poisi kostüüminäitust vaatamas ning muidugi pissiva poisi enda juures, aga ka Hiinalinnas ja mereandide restoranitänaval, mis paistis küll suletud olevat. Külastasime Metropoli hotelli luksuslikku kohvikut ning kirikut, kus kuningapere liikmeid laulatatakse. Jalutasime mööda pisikesi kõrvaltänavaid ja W juhtis meie tähelepanu kortermajade katustel asuvatele grüünedele ning trellitatud ustega suletud hubastele hoovikestele, kus võis leida nii kiige, grillimiskoha kui hulgaliselt jalgrattaid. Ühel sellisel tänaval tehti mingis majas remonti ning tänav oli täis träni äraviskamiseks üle tee asuvasse konteinerisse. Selle sama tänava peal istus korvtoolis suur kollane optimistliku näoilmega karu. W astus maja uksest sisse ja küsis, kas võib karu endale võtta. Saades jaatava vastuse, jätkus meie päev neljakesi.

Jalutasime neljakesi mööda linna, võtsime klaasikese õlut, käisime paaris poes ning autoski kinnitasime neljakesi turvavööd. Meie uus leitud sõber oli positiivne, tõmbas kahtlemata kõigi inimeste tähelepanu tänaval ja sobis W-le nagu valatult, ainult veidi napisõnaline. Õhtu lõpetas meie uus sõber kodus diivani peal. W lubas ta endale korterikaaslaseks võtta, kui lõpuks endale esimese üürikorteri leiab, kuhu kodust ära kolida.

Pühapäeval algas taas suurem lumesadu. Lund tuli taevast tihedalt väikeste helvestena. Meie esialgne plaan kuhugi Brüsselist teisele poole sõita ja vaadata mõnd teist linnakest, jäi katki. Ei olnud kuidi mõistlik ronida libedale puhastamata tänavale suverehvidega. Nii leppisimegi kokku, et W viib meid ära lennujaamas asuvasse Sheratoni hotelli ja aitab internetist osta rongipiletid, millega saame ise linnapeale minna. Püüdsin alates keskpäevast teha online check-ini, nagu Air Baltic seda nõuab, ent tulutult. Kuni kella 15ni seda teha ei õnnestunud ja peale seda mul arvutile ligipääs puudus. Lennujaamas kohapeal sai check-ini teha alles hommikul enne lendu, nii et pidime kohal olema varakult. Niipalju siis interneti mugavustest.

Tõepoolest, hotelli koduleht ei valetanud. See on ainuke hotell lennujaama territooriumil ning ülejäänud nö lennujaama hotellid asuvad kilomeetrite kaugusel. Hotelli peasissepääsust kuni reisijate terminalini on kodulehe väitel täpselt 39 sammu. Reaalsuses asubki Sheraton lennujaamast täpselt üle tänava. 39 sammu on üsna täpselt öeldud.

Viskasime oma asjad hotellituppa ära ning sõitsime rongiga Brüsseli kesklinna tagasi. Et meil polnud ühtki kaarti, hakkasime kõndima suvalises suunas. W oli ennist öelnud, et keskjaam asub raekoja platsist mõne minuti jalutuskäigu kaugusel. Kui olime M-ga jalutanud juba ca tunnikese jagu ning sattunud pigem ainult kaugemale mitte-turisti tsooni, hakkasin otsima silte, mis meid lähemale raekoja platsile juhataks. Aeg-ajalt vilksatas majade vahel eemal kaigumas raekoja torn, mille otsas kuldne mehike. See saigi meie teeviidaks.

Olgugi, et me ei jõudnud kohe raekoja platsile (olime seal ju eelminegi päev käinud), siis nägime palju seda piirkonda, mida turist ilmselt kunagi ei näe. Tavalisi kortermaju ja tavalisi inimesi. Tavalisi poekesi ning kunstiateljeede vaateaknaid.

Kui olime raekoja platsile tagasi jõudnud, tegime seal asuvast linnakaardist fotokaga mõned pildid, et meil oleks võimalus vähemasti kaarti vaadata siis, kui seda soovime ja tunneme end eksinud olevat. Hiljem avastasime, et keskjaam on tõesti raekoja platsile äärmiselt lähedal. Peale mõningast ekslemist ja taas sattumist tuttavatesse kohtadesse hakkas linn juba veidi ilmet võtma ja selgemaks saama. Brüsseli vanalinn on tegelikult väike ja üsna lihtne.

Asusime otsima söögikohta, kus mõnusasti õhtust kahekesi süüa. Oli ju ikkagi Valentini päev. Minu suureks sooviks oli süüa kas aasia toitu, rahvusroaks olevaid karpe koos friikartulitega (ärge laske end eksitada inglise keelsest nimest French Fries, tegelikkuses on friikartulid välja mõeldud belglaste poolt) või mereande, sest Prantsusmaa kogemusele toetudes olin kindel, et sealsed mereannid maitsevad hästi, on värsked ja hoopis midagi muud kui Eestis. Ja ma ei pidanud pettuma.

Sattusime ilmselgelt turisti lõksu, kuid tegelikkuses see mind ei häirinud. Tõenäoliselt on söögikohtade hinnad enam-vähem sarnased igal pool, lisaks polnud meil aimugi, kus mujal asuvad head ja mõistlikud restoranid ning eelmisel päeval nähtud restoranitänavat me enam kahekesi leida ei suutnud. Istusime restorani maha ja nautisime mereanni paellat koos majaveini ja mulliveega. Ilmeliselt hea ja täitev õhtusöök, ent tuleb ka nentida, et ilmselt kalleim 1-käiguline, mida ma siiani söönud olen. Kahe peale oli arve 112 eurot. Aga vähk, vähisõrad, kahed erinevad karbid ja kalmaarid olid ilmselgelt seda väärt. Oskab keegi soovitada Tallinnas mõnda head mereannirestorani? Võrdleks meeleldi nii hindu kui maitset.

Kui lõpuks raudteejaama tagasi jõudsime, lõid mu päkad tuld. Tundsin, kuidas ei suuda enam kuigi pikalt kõndida. Omaenese tarkusest olin jalga pannud pika säärega kõrgete kontsadega saapad, mis kahtlemata reisil olles polnud kõige parem idee, kuigi ma nägin nendega enda meelest üsna hea välja. Järgmine kord tuletage mulle meelde, et reisile ei tasu võtta ainsateks jalatsiteks kõrge kontsaga jalavarje.

Esmaspäeva hommikul alustasime tagasiteed Eestissse. Meile pidi jääma kahe lennu vahele Riias ca 6 tundi (et lend Riiga hilines taas omajagu, siis teoreetiliselt oli meil isegi vähem aega, ent lend Tallinnasse hilines omajagu samuti, nii et tegi enam-vähem sama välja), mille olin mõtteis planeerinud linna peal jalutamiseks.

Riia lennujaama jõudnud, otsisime üles pagasihoiu, kuhu jätsime oma kohvrid-kotid päevaseks ajaks, et neid mitte tüütult mööda linna endaga kaasa vedada. Jõudsime pagasihoidu napilt enne nende lõunapausi (müntidega pagasikappidest pole Riia lennujaamas mõtet unistada). Sõitsime linnaliinibussiga kesklinna ja hakkasime otsima söögikohta, kus lõunatada. Nii kui olime bussist välja saanud, pahvatas külm õhk äkitselt näkku. Õhk oli nii niiske ja jahe, et külm tungis läbi riiete, naha ja liha otse kontideni. Lisaks valitses Riia tänavatel isegi suurem kaos kui kuskil mujal seni nähtud. Kõnniteedelt oli lumi sisuliselt koristamata. Sai kõndida vaid mööda kitsast lumepudrust rada. Kontsade ja valutavate päkkadega üsna tüütu. Nii otsustasimegi peale Jaapani restoranis söömas käimist naasta peale lühikest jalutuskläiku hoopis tagasi lennujaama.

Lennujaamas saanud kätte oma pagasi pagasihoiust, mõtlesime läbida turvakontrolli ning istuda maha kuhugi oma lennu värava lähistele, et seal järgnevad 4 tundi raamatut lugeda. Midagi muud seal teha nagunii ei olnud. Siinkohal on mul siiras hea meel, et olin palunud Brüsseli lennujaamas hommikul check-ini teha ära meie mõlemale lennule. Vastasel juhul pidanuks me ootama ilmselt ca 2-3 tundi lennujaama kõige igavamas osas kuniks saanuks check-ini minna tegema.

Turvakontrolli töötajad vaatasid meid küll kergelt umbusklikult, et nii mitu tundi enne lennu väljumist soovime siseneda juba turvatsooni, aga mis seal ikka. Kui Brüsseli lennujaamas turvakontrolli läbides tõmmati mind rivist kõrvale ja metallidetektoriga tehti lisakontroll (sama juhtus ka 2004, kui turvatöötajad püüdsid selgeks teha, kas mul õnnestuks oma suvekingast kingsepa kontsapleki kinnihoidmiseks paigaldatud nael kätte saada ja sellega kedagi rünnata või mitte), siis sama juhtus ka Riia lennujaamas. Iseenesest see mind ei häirinud, küll aga tundsin end tõelise blondiinina, kui keset metallidetektoriga lisakontrolli läbiviimist meenus mulle, et eurode ja lattide mitte segi ajamiseks, olin läti raha mündid libistanud teksade tagataskusse. Seal nad olid siiani. Vabandasin ja turvatöötaja lasi mind muige saatel edasi minna.

Riia lennujaam on üsna pisike. Veidi suurem kui Tallinna oma, aga sellegipoolest üsna tibatilluke võrreldes muude Euroopa lennujaamadega. Ent lätlased on ikka lätlased. Lennujaama katus tilgub paljudest kohtadest läbi. Pea igal sammul haarab pilk kuskil pesukaussi või plastämbrit, halvemal juhul maha asetatud ajalehepabereid, millele laest vesi tilgub. Enne kui lennujaama terminalis istet võtad, peab alati kontrollima, ega pole lootust laest vett kraevahele saada. Lisaks koonerdavad nad ka lennujaamas kütmisega. Meie lennuk pidi minema pisikesest terminalist, mis asus teistest tiba allpool (et lendasime väikese lennukiga, tuli õuest läbi jalutada). Mitmed tunnid seal istuda ja raamatut lugeda polekski olnud kuigi ebamugav, kui õhu temperatuur oleks olnud normaalne. Mõne tunniga puges seal aga külm nii kontidesse, et hambaplagin oli suhteliselt vältimatu.

Lennukile minekul vahetati piletikontrollis meie lennupiletid välja. Brüsseli lennujaamas oli meid paigutatud ritta nr 15, aga lennukis oli kokku vaid 14 rida. Et lennukites üldjuhul on 13. rida puudu, nagu ka hotellides 13. tuba, siis vabade kohtade olemasolul vahetasime end ritta nr 12. Kojulend sai alata.

Olenemata hiljaks jäänud ka viimasest lennust, maandusime lõpuks õnnelikult Tallinna lennujaamas. L oli meid juba ootamas.

Laupäev, 6. veebruar 2010

Võõras lahing

Võideldes lahingut,
mis määratud luhtuma.
Võideldes võõrast lahingut,
sõdides sõditud sõda.
Kaotades hukule määratud,
võiduta uhkuse kaotatud.
Hinge süngelt rusumas
karjuv ebaõiglus.

Ja peale seda kõike
algab uus päev.
Kõik möödub
nagu ennegi.
Aga sina?
Tuli hõõgumas tuha all.

Harjuda karjuva valega,
valetada harjudes tavaga,
karjuda tava valele?
Kas peab - leppima?

_________________
Täna oli raske päev. Emotsionaalselt kurnav töönädal on lõpuks läbi.