Mööda mägiteed ja orge

Hommikul pakkisime asjad, leppisime B&D-ga kokku, et kohtume taas kodus, ja keerasime auto nina lõunasse. Kuigi päike paistis, oli taevas pilvine ning kergelt tibutas - väljas oli vaid 16 kraadi sooja ja tundus, et ülehindasin õuesoojust lühikeste pükste osas. Kui paar tundi hiljem Bellinzonas peatuse tegime Montebello kindluse juures, oli väljas peaaegu 20 kraadi soojem ning temperatuur olin tõusnud 36 kraadini. Lühikeste pükstega oli tunne, nagu tahaks üles sulada. Kehale oli selline temperatuuri muutus päris harjumatu kogemus.

Meie tee Brigelsist Luganosse oli maaliliselt ilus. See on tee, mis lookleb mööda mägesid ja orge, piki akendega tunneleid, ühest mägikülast teise. Kui alpikülasid ja suvist matkaidülli ette kujutada, siis on need just needsamad vaated, mis silme ette tulevad. Vuhisevad mägijõed, laisalt rohtu katsutavad lambakarjad, mäest alla pudenevad kitsed tee pervel, vastu tulevad mootorratturid ja mäest üles uhavad jalgratturid, taamal matkaks valmistuvad inimesed matkabussidega. 

Kui olime juba jupp aega autoga mäest alla sõitnud, otsustasime teha kiire peatuse, et lasta ka auto piduritel hetkeks puhata. Peatusime täpselt külakese turismiinfo ees, kus neiu järjest kaste süles autosse tassis. Kuna turismiinfo uks oli lahti, ja siinkandis ei armastata avamisaegu kuvada kuigi suurelt uste juures, astusin sinna sisse. Oma üllatuseks sain tervituse itaalia ja mitte Šveitsi-saksa keeles. Tean, et Tintcino maakond on itaaliakeelne, aga et ühel pool mäge räägitakse saksa ja kohe, kui üle mäe tipu teisele poole saada, muutub keel Itaalia omaks, tuli siiski üllatusena. Kuigi turimsiinfo punkt oli ametlikult suletud, siis jagas neiu naeratades meile siiski paar brožüüri ja mõned soovitused mida teepeal vaadata. Mägedes on enamjaolt suurimaks ajaveetmiseks just matkamine, aga et me olime läbisõidul ja matkaks aega ei jagunud, siis oli see paras väljakutse leida soovitusi millelegi, mis ei olnud matkamisega seotud.

Hommikul olin TripAdvisori abiga mõned punktid kaardil ära märkinud, millega lähemalt tutvust võiksime teha. Bellinzonase lähedal on üle oru kulgev pikk Tiibeti rippsild. Kui sellele lähemale jõudma hakkasime, luges M Googlest kommentaare ning avastas, et sillani jõudmiseks tuleb kõigepealt sõita mäkke suusaliftiga ja seejärel umbes poolteist tundi matkata, enne kui sillani jõuda. Kolme tundi meil matka alla panna aga võimalik täna polnud, sest tahtsime õhtuks jõuda Milano külje alla Itaaliasse.

Seevastu on Bellinzonase linnakeses aga lausa mitu kindlust, milleni jõudmine sootuks lihtsam on. Montebello kindlus on väga hästi säilinud kompleks kust avaneb kindlusemüüridelt ümberkaudsete linnale imeline vaade, kuid mis oma keskaegsete müüride ja torniga näeb välja päris selline, nagu omal ajal arvutimängudes kujutati. Kõrged hallid sakilised müürid erinevate käikude ja kindlustustega on vaatamisväärsus omaette. 

Kui Šveitsist kiputakse tihti rääkima kui raha kodust ja rikkast riigist, siis Zürichis olles ei tunneta seda ümbritsevat raha väge niivõrd tugevasti. Küll aga on Luganos sõna otseses mõttes raha lõhn. Tänavatel on üks auto uhkem kui teine, kolm-neli Ferrarit üksteise järgi sõitmas on normaalne nähtus, mis ei pane kedagi kohalikku ilmselt pead pöörama. Kohaliku kasiino parklasse sõidavad rikkurid ukse ette, astuvad autodest välja heledas suveülikondades, võtavad oma mimmi käevangu ja viskavad võtmed üle õla portjeele auto parkimiseks nagu filmides. Kui sellest parklast veidi lähemalt läbi jalutada püüda, tuleb juba eemalt turvamees nagu muuseas sind kõnniteele tagasi suunama. 

Kui vaid mõnikümmend kilomeetrit eemal on teed ääristatud spordiriietega matkajatega, siis Lugano tänavatel on naised trendikates suvekleitides kontsakingadega ja moeteadlikes päikseprillides ning erinevaid keeli kuuleb igal sammul. Meile jalutas vastu ka üks kutt Estonia kirjaga spordisärgiga, kuid meie eestikeelse jutuvada peale ta väga kulmu ei kergitanud, nii et ma pole sugugi kindel, kas tal Eestiga ka mingit lähemat seost on olnud.

Lugano ise on pigem Itaaliapärane linn kui tüüopiline Šveits ja paistab rohkem selline, nagu Lõuna-Prantsusmaal kuulsad kuurortlinnad oma välimuselt on. Keset Luganot on suur helesinine järv mägede vahel, kus kohalikud rannamõnusid naudivad, kala püüavad, juhtidega purjetavad ja vesijalgratastega sõidavad. Üsna ideaalne suveidüll.

Juba mõnikümmend kilomeetrit enne varem hakkasime märkama FoxTown outleti reklaamplakateid. Kuna see jäi meile täpselt tee peale, otsustasime sinna maha keerata. Avastasime end tavapärase ostulinnaku asemel hoopis Ülemiste keskuse laadset kaubanduskeskuses, kus olid küll outleti hindadega brändipoed, kuid mis oma ülesehituselt oli veel keerulisem kui Ülemiste keskus, nii et seal orienteerumine pani pea ringi käima. Ja veel üks tähelepanek - kuigi maskide kandmine pole ka siinkandis enam kohustuslik, siis mida lähemale me Itaalia piirile jõuame, seda rohkem näeb nii tänavapildis kui avalikes kohtades inimesi maskidega. 

Piiriületus Itaaliasse oli sisuliselt märkamatu. Mida lähemale piirile jõudsime, seda enam hakkasid tanklad kuvama kütuse hindu nii Šveitsi frankides kui eurodes paralleelselt. Muus osas oleksime võinud aga piiri niimoodi ületada, et poleks arugi saanud. Korraks tõmmati tee peal kiirus alla, majadevahele oli peidetud piirivalve maja ja ühtäkki oligi Itaalia. Ja olime tagasi saabunud Euroopa Liitu.

Itaalia kiirteedel pole vinjetti nagu paljudes riikides. Küll aga oli meie üllatus suur, kui avastasime end ühtäkki tasuliselt teelt, mille eest kohapeal maksta ei saanud ja silmanurgast märkasime vaid möödatuhisevat infotahvlit veebiaadressiga, kus teemaksu ära maksta saab. Põhimõtteliselt on süsteem väga lihtsaks tehtud - kahe nädala jooksul peale tasulisel teel sõitmist tuleb veebi või äpi kaudu kogunenud summa ära maksta ja ongi teemaga korras. Kui lõpuks oma kasutaja süsteemi tehtudsain, siis nägin sealt tänase kiirteetasuna ühe euro suuruse summa, tasusin selle pangakaardiga veebis ära ja oligi kõik. Kui süsteemi teada, on Pedemontana veeb Lombardia maakonnas ikka väga mugav.

Kui eile õhtul meile tänaseks ööbimist otsisin, vaatasin esialgu Como järve juurde. Kuna praegu on kogu Euroopa puhkamas ning järveäärsed alad eriti popid, siis seal oleks võinud saadavaid toad hirmkallitest mõnetuhande euro eest öö kohta, nii et kui nägin pooletunnise sõidu kaugusel Como järvest Malpensa lennujaama juures mõistliku hinnaga Doubletree by Hilton hotellipakkumist, ei mõelnud ma broneerimise üle kaks korda. Hiltoneid on Itaalias aga palju. Kui hotelli kohale jõudsime, tervitasid meid esmalt aerutamise maailmameistrivõistlustel osalevad mitme riigi spordimeeskonnad, ent näitsik leti taga vangutas vaid pead ega tahtnud meid hotelli sisse kirjutada - selgus, et olime eksinud hotelliga ja see, kuhu tegelikult ööbimise broneerinud olime, asus veel pooletunnise autosõidu kaugusel. No see juhtus nüüd küll esimest korda, et sattusime valesse hotelli majutust nõutama.

Itaallased armastavad oma kõrvalteedel ka tohutult ringteid ja kuigi maailmas kõige enam ringteid pidi olema Prantsusmaal, ei jää Itaalia ilmselt paljus alla. Meie tee teise hotelli kulges enamjaolt piki kiirteed, aga need lühikesed jupid, mis jäid väiksematele teedele, sisaldasid 20 minutilise kogusõidu kohta lausa 8 ringteed. 

Lõpuks jõudsime õigesse hotelli kohale, saime oma toa kätte, vahetasime riided ja läksime õhustama pooleteise kilomeetri kaugusel asuvasse restorani. Õhtul kell üheksa oli väljas endiselt 30 soojakraadi. Päevane küttev päike oli loojunud ning kuumus asendunud väga nauditava sumeda suveõhtuga. Kui õhtusöögilt tagasi jõudsime ning oma tuppa tahtsime siseneda, ei avanenud toa ukse elektrooniline lukk meile enam. Ükskõik kuidas uksekaarti lukupilusse toppida püüdsime, oli see tulemuseta. Läksime nõutult alla administraatori juurde küsima, mis edasi saab. On laupäeva õhtu, sisuliselt on täismaja ning hotell on just lõpetanud lennunduskaosega tegelemise, kus paljud lennud täna on lihtsalt tühistatud ja inimestel segadust rohkem kui vaja oleks. Pealegi oli päeval ca 40 kraadi sooja ning alles hiljuti maadles hotellirahvas lisaks ära jäänud lendudele ka taksode streigiga samal ajal. Küll mul on hea meel, et meie seekord ei lennanud, vaid tulime autoga Eestist, sest seda, kuivõrd ebausaldusväärse hetkel lennutransport on, kuuleb kõikjalt. 

Vaid kuu aega tööl olnud administraator kratsis meie olukorra peale korraks kukalt - ilmselt oli ukse luku patarei tühjaks saanud, aga hooldusmees sellisel kellaajal enam majas pole. Õnneks saab toa uksi avada ka tavalise võtmega, nii et saime telefoni taskulampide valgel, sest ka valgustus töötab sama toa jaoks programmeeritud kaartidega, võtta oma veel lahti pakkumata asjad vanast toast ja ümber asuda uude, suuremasse tuppa. Seekord anti meile laia voodiga invatuba, mida ilmselt hoitaksegi tagavaraks, kuid meie jaoks oli see hea lahendus - vähemalt ukse kaart töötas ja saime kenasti siiski mugavasse voodisse end ööseks tuttu sättida. Lõpp hea, kõik hea.

 M tegi päevasest maalilistes mägedes sõitmisest ka video: https://youtu.be/wCdH3LXX3fY

Pilves selginemistega

Öösel oli sadanud vihma. Maa oli veel varahommikusest sajust märg ning taevas oli pilvine. Õues oli jahedam, kui teistel päevadel, kuid siiski umbes 24 kraadi sooja. Ennelõunaks lubas ilma vahelduva pilvisusega, kuid alates lõunast pidid kogunema taas äikesevihma pilved mägede kohale. Eilne ilmateade eksis umbes viie tunniga ja seetõttu ei pakkinud me autosse vihmariideid kaasa, kuna päike juba piilus ja õues läks järjest soojemaks. 

Sellises kliimas aktiivset puhkust pidades on lihtne unustada piisavalt vedelikku tarbida ning vedelikupuudus võib tekkida üsna äkki. Kuna eile tegime ka paaritunnise matka mägedes, millest väsimus täna meist mõnda kimbutas, siis tundus üsna hea plaan olevat päev veeta jalge asemel pigem vahelduseks ratastel.

Šveitsi mägedes on palju tunnelid, nii et võib juhtuda, kus üks tunnel lõppeb, seal teine tunnel algab ja ühest tunnelist välja keerates satud teisel teel kohe tunnelisse. Siin asub ka maailma pikim raudteetunnel, mis on 57 km pikk, ent meie teele jäid pigem mõnekilomeetrised tunnelid, mida läbida. Tunnelis võib ka üsna lihtsasti juhtuda, et GPS kaotab oma asukoha ega suuda tunnelist väljudes päris täpselt aru saada, kus me oleme vüi kuhu peaksime edasi sõitma. Lisaks tasub üle vaadata ka teekonna seadistus, et pigem oleks valitud kiireim kui lühim tee, sest lühim võib tähendada küll paari km jagu võitu, kuid maantee asemel minekut üle mäe ja serpentiinide, mis ajaliselt kokkuvõttes oluliselt rohkem aega võtab. 

Peale mõningaid ümberkalkuleerimisi ja kitsastel teedel ümberkeeramise võimalusi otsides jõudsime siiski välja Viamala mäekuru juurde, mis tõlkes tähendab halb tee. Viamala oli teekond läbi mägede kitsal mäeserval, mida kasutati, et liikuda läbi Šveitsi Alpide juba Rooma ajal. See teekond oli väga kitsas ja ohtlik, mistõttu paljud teelised seal koos loomadega täies koosseisus kuristikku kukkusid ja hukka said. Tänapäeval viib aga külastuskeskusest metalltrepp liustiku jõe kohale, kust avaneb 30 000 aasta jooksul kujunenud kurule imeline vaade, kus on selgelt näha, kuidas vesi on aastatuhandete jooksul kivimisse oma kihilised vaod jätnud. Olgugi, et jõgi on sügaval kuru põhjas, tõusis 1951. Aasta augustis vesi niivõrd kõrgele, et ujutas üle kogu kaljulõhe. 

Lisaks mägedele on Šveitsis ka mitmeid erinevaid kindlusi, sest oma asukoha tõttu on ka siit omal ajal mitmed erinevad lahingud üle käinud. Üks selline, mille varemed on veel üsna hästi säilinud, on Burgruine kindlus. Kuigi GPS tahab auto kindlusele üsna lähedale viia, siis tegelikult tuleks auto parkida kindluse jalamile parklasse, kust mööda mäe külge üles tõusev matkarada otse kindlusesse viib. Burgruine kindluses elasid omal ajal Vazi parunid, kes tegid koostööd Habsburgide dünastiaga ühiste vaenlaste vastu, olles samal ajal ka diplomaatilise vahemehe rollis. Šveitslased on osanud alati hoida häid diplomaatilisi suhteid ja nagu naljaga ka öeldakse, siis kui kaks meest lähevad kõrtsus kaklema, on Šveits see, kes viisakalt pakub, et kakluse ajal nende mantleid hoiab. 

Burgruine kindluse juurest viib tee Churi linna läbi erinevate suusakuurortide, mis praegu matkajatest pakatab. Samal ajal jõudis kohale ka korralik vihmasadu, paraku täna selliselt, nagu ilmateade lubas. Üks, millega me endiselt harjunud pole ja kuhu otsa ka varasemad reisid korduvalt komistanud oleme, on kohalike söögiajad ehk millal midagi avatud on. Nagu paljudes Lõuna-Euroopa riikides, on ka Šveitsis söögikohad lahti üksnes lõuna ajal, sulgevad end kella 14:30 paiku ning avavad taas 17-18 ajal õhtul. Ja vahepeal on lahti vaid mõni üksik kohvik või kokteilibaar, mis parimal juhul serveerib snäkke või võileibu. Kuna oleme loomult vabal ajal hilised lõunatajad, jäi ka meie tänane lõuna hiliseks ning kui leidsime kohviku, mis hetkel avatud oli, oli kergendus suur. Ma ei ole just parim reisikaaslane tühja kõhuga - ka minu kohta käib inglisekeelne väljend hangry ehk näljasena muutun tigedaks ja nagu M ütleb, siis on tal kaasas üks siilike. Õnneks võimaldas hilisem lõunapaus meil kohvikus keha kinnitades ja energiavaru taastades lasta ka suurema vihma mööda.

Churi saime vaadata põgusalt, sest vihmas jalutamine on siiski ka suvisel ajal tiba ebamugav ja mägede kohalt alla laskunud pilved varjavad ka kõrgematelt kohtadelt vaate linnale. Küll aga on vihmase ilmaga avatud nii kirikud kui muuseumid, kuhu põgusalt sisse astusime enne muuseumi sulgemist. Paljude vaatamisväärsuste juures on küll selgitavad sildid, aga tihti on need vaid saksa keeles, vahel lisaks ka Itaalia või prantsuse keeles, aga reeglina mitte inglise keeles. D võttis vabatahtlikult rolli meile lühidalt seletada Šveitsi ajalugu läbi muuseumis nähtu ning olen selle eest siiralt tänulik, sest muuseum nagu muuseum ikka, sai sisult oluliselt parema taustaloo niiviisi juurde. Üks lõbus detail ka juurde lisada, mida B avastas - seal muuseumis oli ka Kuul ära käinud Šveitsi lipp koos väikese tükikestega Kuust.

Terve õhtu sadas korralikult, pilved olid laskunud nii madalale mägede peale, et osades kohtades paistsid läbi pilvede vaid mäetippude teravikud. Meie tee tagasi mägimajja viis sõna otseses mõttes läbi pilvede. Päris veider tunne on autoga sõita läbi pilvede ja tõusta pilvedest kõrgemale, samal ajal kogedes vihmasadu. Ka homseks lubab ennelõunal vihma, nii et esialgne mõte teha veel üks mägimatk, siin enam ei päde. Kui algselt mõtlesime mägedesse jääda kauemaks, siis vihmaga ei ole siin suurt midagi peale hakata ja nii on mõistlikum sõita pigem lõunasse, mägedest eemale, kus ilm võiks parem olla. Samas, kui auto nina juba Itaalia poole keerata, ei ole enam mõtet tagasi mägedesse sõita, et järgmine hommik sama paaritunnine autosõit ette võtta, sest edasi jätkame oma puhkust Itaalias. Nii saigi viimase hetke otsusena võetud homseks õhtuks hotell Milano lähistele, kus ehk ilm taas soe, päikseline ja suvine on. Ma olen loomult hästi tugevalt ette planeerija tüüpi ning spontaansus pole mulle väga tuttav, aga vahel on ehk spontaansus ja asjadega kaasaminek just see, mida vaja on. 

M tegi tänasest päevast ka video: https://youtu.be/psCvvm-RxIs

Mägede hääl

Täna ärkasin juhuslikult enne teisi, mis pole väga tavapärane. Ajaks, mil hommikusöögilaualt istusime, oli päike juba kõrgel ja mul vaim valmis mägedes matkamiseks. Ilmateate järgi lubas pealeõunaks äikesetormi, mis oli üpris raske uskuda, vaadates helesinist peaaegu pilvitu taevast peakohal. D lisas, et mägede ilm on muutlik ja ilmateade siin tihti ei kehti. 

Siinses kandis on kohalik maavalitsus väga külastajasõbralik ning majja kohale jõudes ootasid meid kohalikud külastajakaardid, mille kasutamiseks tuleb alla laadida mia Surselva äpp, kuhu külastajakaardilt kood lisada ning seejärel on mitmed kohalikud atraktsioonid tasuta või soodsamalt kasutamiseks. Külastajakaarte hõlmab ka suusalifti, mis viib alt külast meie maja kõrval oleva mäe otsa, kust algavad matkarajad. Suusalifti jõudes selgus, et nemad tahavad näha QR koodi, mitte üksnes äpis kehtivat registreeringut. QR koodi saab vaid siis, kui telefon netis on ja vaba Wifit suusalifti juures kuskil polnud. Õnneks tuli liftipoiss meile vastu ning lasi meid äpi registreeringu ettenäitamisel mäe otsa. Edaspidiseks panime selle endale aga kõrvetada ning tegime wifis olles vajalikest qr koodidest screenshotid, mida vajadusel näidata.

Tõusime külast 1280 m pealt üles mäe otsa 1660 m peale, kust viis meid lihtne matkarada üles 1711 m peale ja sealt alla tagasi, nii et matkarada lõpeb sisuliselt meie maja ees. Osa matkarajast viib läbi ürgmetsa, teine osa lehmade karjamaa, kus tuleb karjuselint konksuga läbi minemiseks eest ära tõsta ja hoolitseda, et lehmakookide sisse ei astuks, ning osa mööda kitsast kruusateed piki liustiku jõge. Vahepeal avanevad vaated on piltpostkaardilikult maalilised, kus lihtsalt seisavad ja ahmid endale seda vaadet mälupiltidena sisse nii palju kui võimalik. Ja vahepeal vaatad lehmadega tõtt, kelle kaelas rippuvad kellad annavad juba kaugelt märku nende lähedalolust. Kusjuures rajal on väljas ka hoiatussildid, et mullikatele liiga lähedale ei satu minna, sest lehm võib selle peale üpris kurjaks saada.  

Mägisel matkarajal kohtab tihti ka ülalt liustikest tulevaid omasid, mis D sõnul joogiveeks üsna puhtalt tarvitatavad on, ent seda reeglina ülalpool pidude kasvamise piiri, mis on ca 1600m peal. Seda seetõttu, et allpool on palju lehmi ja kitsi, kelle väljaheiteid võivad oja vette sattuda, mispärast ei pruugi vesi alati joodav olla. Küll aga kõik muud mägised kaetud, kus vesi voolab, on selgelt joogikõlbulikud ja väga hea kvaliteediga, isegi paremad kui pudeliveed. 

Kuigi mägedes on jahedam kui allpool maal, siis tõusis tänane temperatuur kohati siiski 31 kraadini ja kuigi päike ei tundu siin sugugi kõrvetav olevat, sest karge mäeõhk ja kerge tuul jahutavad, on see siiski salakaval. Keskpäeva paiku näitas UV 7, mis tähendab, et katmata nahal tekib päikesepõletus juba poole tunniga, nii et matkates tuleb kindlasti kasutada päikesekreemi, hõõruda sisse kõrva otsad, katta pea, omada piisavas koguses joogivett ning kasutada korralikke matkasaapaid. Matkajalanõud peaksid kindlasti olema hea haarduvusega, et ebatasane pind ei paneks jalga libisema, ja kõrge säärega, et hoida pahkluid välja väänamast. Kui Eesti metsaradadel piisab ka tossust või mugavuse mõttes mõnest keskpärasest matkajalatsist, siis mägedes on teised lood. Kuigi mul on kaasas madala säärega matkapapud, olin siiski üsna hea valiku teinud.

Pärastlõunal säras päike endiselt kõrgel taevas ja vihmapilvi ega äikest, mis pidi kella 14st ennustuste järgi algama, ei olnud kusagilt näha. Meie külas on küll liustikud reservuaar, aga seal on ujumine keelatud, nii et ujuma minekuks pidime sõitma paarikümne kilomeetri kaugusele kõrvalasulasse, kus on välibassein, mis on kohalike hulgas väga populaarne. Säärased välibasseinid on üldse üle Šveitsi kõikjal olemas ning laialt kasutusel. See näeb välja komplektina umbes midagi sellist, nagu meil Trummi basseinid, aga väga heas korras. Ja üks huvitav tähelepanek oli seal veel - kuna pildistamine ei ole lubatud, siis inimesed reeglina ninanutitelefonis ei istunud ja nautisid pigem veemõnusid või muud head seltskonda. 

Mõned tähelepanekud Šveitsi kohta veel: toidupoed on siin lahti tihti vaid 18:30ni ja vaid suuremates kohtades kella 20ni ning pühapäeviti üldse suletud nagu ka Saksamaal. Toidupoes on tavapärane see, et ostad paki kohviube ja jahvatada need seal samas ära endale sobivasse purusuurusesse. WiFi on paljudes kohtades olemas, aga alati parooliga kaitstud, sest Šveitsi seadus nõuab, et kõik ennast registreeriksid selle kasutamiseks. Ja kitsastes mägikülades kohtab kohalikku kollast liinibussi, mille taha saab rattad kinnitada transpordiks, aga mis veab ühtlasi ka posti ja seetõttu kustutakse postibussiks ning kui teepealt näha sinist postisarvega liiklusmärki, siis tähendab see, et buss võib selles piirkonnas tulla ootamatult pimeda nurga tagant ning vastutulevatele liiklejatele sellest märku andmiseks laseb buss tugevat muusika laadset signaali, mis paljud autojuhid päris ära ehmatab.

Õhtu lõpuks saabus siiski kohale ka äikesetorm. Mägedes on äike palju kirkam, sest oled ise nii palju kõrgemal äikesetormi sees, ja kõuemürin oluliselt tugevam, sest mäed kajavad vastu. Kuna olime arvestanud õhtusöögiga külas asuvas söögikohas, siis jalutasime M-ga 180 m kaugusel asuvasse hotelli, kus reklaamiti, et nad pakuvad Flammkucheneid, mis on sisuliselt õhukesel lavaši taignal lai pitsa taoline snäkk. Selgus, et hotelli baaris oligi menüüs söögiks vaid kolm erinevat Flammi, aga selle eest oli seal väga lai valik gine erinevatest maailma otstest. Meesterahvas, kes meid seal tervitas, oli ilmselt omanik, kellega me väga kergelt jutule saime, sest olime baari ainsad külalised. Algselt pakkus ta, et oleme rootslased ja kui kuulis, et Eestist, viitas ta riiulile Eesti Craftersi ginile. Tõesti, eestlased jõuavad igasse maailmanurka. 

Mulinsi hotell, kus istusime, on renoveeritud 5 aastat tagasi, aga näeb välja nagu uus. Eelmine omanik ei olnud seal 40 aastat midagi teinud ning hotellitoad olid endiselt aastast 1970, kui uus omanik hotelli üle võttis. Nüüd on see hotell igati kaasaegne ja mägedes suvine kõrghooaeg käimas, sest matkajaid, golfareid ja rattureid on siin palju, lisaks talvistele suusatajatele. Jutustasime omanikuga veel veidi alkoholidest, mille peale ta ülemiselt riiulilt suure kollase pudeli alla vinnas, oma õlale sättis, ja ploomiviina meilegi proovida andis. Siin samas Brigelsis sündinud hotelliomanik ei suutnud ära imestada, kuidas me nii väikesesse külasse Šveitsi mägedes oleme sattunud, aga meil on oma šveitslane kaasas ja see on meie tavaturistist erineva reisi hea retsepti saladus. 

Meie matkast tegi M ka looduskauni klipi: https://youtu.be/oOOY2TEEXMM