Fuerteventura - tuulte maa

Fuerteventura tähendab legendi järgi tõlkes tugev tuul, aga tegelikult pidi see tõlgendus olema ekslik ja päriselt pidavat saare nimi tähendama hoopis tugevat seiklust. On, kuidas on, aga tuul on siin tõesti olemas. Kui teistel saartel on keset saart kõrge mägi ja ühele poole mäge jääb lopsakas loodus, kuid jahe ja niiske kliima ning teisele poole kivikõrb, ent soe ja kuiv, siis siin saarel nii suurt kliima erinevust pole, sest saar koosneb suures osas lamedatest kupli kujulistest mägedest, mille kõrgeim tipp jääb vaid 800 meetri juurde. Küll aga pidi Fuerteventura olema Euroopa kõige kuivem ja üks kõige päikselisemad kohti, nii et siia saarele lubatakse üle 3000 tunni päikest aastas. 

Kui Fuerteventurale majutust hakkasin otsima, olin kimbatuses kuhu saare ossa seda tegelikult võtta, sest saare ühest tipust teise sõidab umbes kaks tundi ja mõlemad otsad on just need, kus on nii vaatamisväärsusi kui suurem valik majutust. Morro Jable on saare lõuna osas ja väidetavalt puhub siin vähem kui mujal, mistõttu on ka jahedamatel päevadel ehk suurem lootus soojemale ilusale ilmale. Kuna siin on kohalike mõistes hetkel varakevad, siis meile tähendab see klassikalist Eestimaa juuni ilma, mis peaks olema ootuspäraselt mõnus, ent vesi ei lähe siin praegusel ajal ookeanis soojemaks kui 20 kraadi. Seega, ujuda saab, aga vees liguneda ilmselt väga mitte. 

Oleme M-ga aastaid omavahel naernud, et me oleme tüüpilised Saksa pensionärid - meil kipub olema puhkuse majutuse valikul sarnane maitse. Seekord mõtlesin, et me pole olnud varem kordagi päris turistikas linnas ja võiks ju selle variandi ka ära katsetada. Leidsin meile kolme magamistoaga maja Morro Jablesse. Kaardi järgi vaadates tundus, et maja, mis on osa pikast ridaelamust, nagu siin kombeks on, et majad ehitatakse kitsaste ja kõrgetena üksteise külge, asub linna servas kuskil kõrvaltänaval ning teisel pool teed on auto parkimiskohad ja siis algab kivine tühermaa. Minu üllatus oli suur, kui selgus, et meie reisikodu on hoopis linna läbiva maantee ehk ühe peamagistraali ääres, mis siis, et linna viimane tänav. Seinad ja aknad siin müra kinni ei pea ning calimast põhjustatud liivane õhk tungib sisse läbi pragude ja pilude, nii et õhtul puhas olnud põrand on hommikuks läbi kinnise välisukse liivakihiga kergelt ukse lähedalt kaetud.

Calima ehk kõrbe liivatorm, saabus Kanaaaridele nädal tagasi. See toob endaga kaasa kõrged soojakraadid, nii et temperatuur tõuseb tavapärase 18-20 kraadi asemel ligi 30 kraadini, aga nähtavus on piiratud ja õhk on täis imepeenikest liivatolmu, nii et hullematel päevadel pikalt õues olla ei soovitata. Õnneks telefoni ilma äpp näitab siin ka õhukvaliteedi taset ja selle järgi on hea oma päevi planeerida. Kui eile siia saabusime, kogesime calima viimast lõppu - väljas oli varjus 26 kraadi, kohati näitas isegi 29 ja kuskil nägime termomeetri peal ka 35 kraadi. Ilm oli tõesti lõunamaiselt soe ja Eesti ilma kontrast, kus lumi veel maas ja alles nädal tagasi oli -20 kraadi, on tuntavalt suur. Tänaseks tõusis tuul, mis saare põhja osast puhuma hakkas ja õhku selgeks klaarima ning homme peaks siia jõudma äike, vihm, tuul kuni 20 m/s, ja kõrged, 4-5 meetrised lained, mis peaks kogu õhu klaariks lööma. Ilmateade muutub siin aga palju ja kiiresti, nii et eks ole homme näha, kuidas ilm päriselt on.

Hommikul ärkasime kõik Eesti aja järgi, kuigi eelmine öö oli ebamõistlikult lühikeseks jäänud. Kui algselt mõtlesin, et varajane ärkamine annab suurepärase võimaluse minna saare põhja ossa terveks päevaks, siis tegelikkuses võttis reisi esimese päeva hommik ikkagi aega, et end käima tõmmata, asjad õigesti kokku saada, mis päevaks on vaja kaasa võtta, ja lõplikult uksest välja saada. Nii võtsime hoopis suuna saare lõunaossa, et siinsete mägedega lähemalt tutvust teha.

Fuerteventural on sisuliselt kolm peamist maanteed, mis saart ühest otsast teise läbivad. Kui Gran Canarial ja Tenerifel on teed reeglina laiad ja heas korras, siis siin on nii vähem elanikke, vaid ca 110 000, kui ka vähem turiste ja päike teeb samuti oma tööd. Nii et teed on, aga paljuski neist päikese, tuule ja liiva poolt ära murendatud ning saare keskel rannikul asuvast lennujaamast lõunasse on kiirteed vaid väike jupp, üsna Morro Jable lähedal. Ülejäänud teed on justkui meie mõistes külavaheteed. 

Fuerteventural on enamus asulaid väikesed külad ning suuremaid linnu ongi umbes neli - Morro Jable ca 8000-9000 elanikuga, natuke väiksem Caleta de Fuste 7000-8000 elanikuga, põhjas asuv Corralejo ca 16 000 elanikuga ja pealinn Puerto del Rosariole ca 40 000 elanikuga, ülejäänud kõik on kohalikud külakesed. Kui igas külakeses ja linnakeses on kindlasti oma kohvik, baar või restoran, siis ei ole see sugugi kindel, et seal sel päeval päriselt midagi saab, sest see ei pruugi lihtsalt lahti olla ja internetis olevaid avamisaegu siin usaldada ei tasu. Nii selgus üllatuslikult, et keskmaal pole kolmapäeviti sisuliselt ükski söögikoht avatud, nii et kui lõpuks Antiguas tee ääres lahti oleva pagariäri leidsime, kust võikut, kooki ja kohvi sai, olime õnnega koos. Esmaspäeviti pidi kogu saarel asi veel keerulisem olema. Juba eelmiste Kanaaride reiside ajal ei suutnud ma aru saada millal midagi avatud on ja kas sel üldse mingit loogikat on ning tundub, et elu kulgeb siin üsna omas suvalises rütmis. 

Kui saare lõuna osast võtta suund saare keskele, saab teha üsna ilusa ringi, vajaduseta edasi-tagasi pikemalt sõita. Esimene linnake, mis tee peale jääb, on Tuineje, kus pole peale linna keskuses asuva kiriku suurt midagi vaadata. Väidetavalt peaks linnas olema ka suur merihobu kuju, kuid netist leitud aadressil ei leidnud midagi ja kui hakata pilte lähemalt uurima, paistis taustal meri, kuid meie oleme keskmaal. Kui reeglina aitab reisi planeerimisel TripAdvisor väga hästi, siin siinse reisiga olin ma kimbatuses - TripAdvisoris oli saare kohta ülivähe infot ja neist suur osa paistis olevat valede aadressidega. Kui tahtsin ise ühte kohta nimistusse juurde lisada, ei olnudki võimalik õiget aadressi valida - see võib seletada ka kehva kvaliteeti. Mujal ma seda kohanud pole, mis ei seleta kuidagi siinset anomaaliat.

Tuinejesse jõudsime just hetkel, kui kiriku ees platsil oli suuremat sorti kostümeeritud laste hulk, mis grupiti etlsid mingit kohalike hõimude sõjarituaali või muud seesugust. Igal juhul sattusime pealt nägema kas kooli kevadpidustusi või midagi sarnast, millele ka lapsevanemad uhkelt kaasa elasid. Kui me seda hetke poleks tunnistanud, jäänuks see väikelinnake meil ilmselt suuresti märkamata.

Kanaaridel on väga sobilik kliima aaloe kasvatamiseks ja see on siin suuremat sorti oluline äri. Kui Tenerifel leidsime vaid ühe suurema tootja, kelle tooteid olime juba märganud ka Gran Canarial ja kust ostsin eelmine aasta juuksemaski, mis mu juustele lihtsalt imehästi sobib, siis tee ääres aaloe farmi märgates, soovisin sinna kindlasti maha keerata. Kuigi teine tootja, oli üldine kontseptsioon sama - astud uksest sisse, leitakse sulle kiiresti tasuta giid, kes aaloest ja toodetest ülevaate annab ja taimede eluolu tutvustab. Mis on aga põnev, on see, et iga tootja räägib pisut erinevat juttu ja nii on see kõik endiselt põnev.

Kanaaridel kasvatatakse aaloed üle 300 erineva sordi, nii et leidub nii puu kui põõsa kujulisi, väiksemaid ja suuremaid aaloe taimi, kuid ainult neli liiki on aaloe vera ehk mitte dekoratiivsed ja päriselt kasutatavad. Kõige paremini pidi saama vahet teha, kui leht pooleks lõigata ja kahte poolt omavahel kergelt hõõruda ning laiali tõmmata - kui tekib läbipaistev lõhnata geeljas lima, on tegemist kasutatava taimega. Kõik muud taimed on ainult vaatamiseks.

Aaloe lehe ja geelja kihi vahel asub kiht, kust immitseb kollast vedelikku. See on midagi, mis hoiab loomi ja putukaid taimest eemal, et nad neid sööma ei kipuks, kuid mida inimesel sisse süües, tuleb kiiresti käik tualetti ette võtta kuhu võib jääda üpris pikaks ajaks. See kollane vedelik on mõrkjas, halva maitse ja kirbe lõhnaga ning enne taime kasutamist, tuleb alati eemaldada. Aaloe ise ei ole sugugi kaktuseline, nagu teda arvatakse olevat, vaid kuulub hoopis sibuliste ja liiliate perekonda. Kui puhas aaloe mahl või geel on olnud avatud ja kokkupuutes õhuga, tekib sellele mõne aja möödudes juurde sibula moodi lõhn ja kollakas toon - siis on aaloe toode halvaks läinud ja rohkem seda kasutada ei tohi. Nii et puhast või üle 99% aaloed võib hoida ainult külmikus peale avamist ja siis säilib see umbes aasta. Aaloe tooted on tarbimiseks ja mitte seismiseks loodud.

Antiguast edasi hakkab tee vaikselt mäkke kerima, tõustes ca 650 meetri kõrgusele Mirador de Morro Velosa vaateplatvormile, kust avaneb täielik vaade ümberkaudsetele rohetavatele punase mullaga kuppeljatele mägedele. Kui seda rohelust oleks siin veelgi enam, näeks need mäed välja täpselt nagu Teletupsude avakaadrite künkad, justkui nagu pehmed mäed, mille on kellegi jumalik käsi kunagi siia laiali laotanud, justnagu segi aetud voodile visatud pehme teki. 

Kui Mirador de Morro Velosa otsas on päris korralik tuul, mis hoolimata meeldivalt soojast päikeselisest ilmast nõudis dressipluusi ja kapuutsi pähe tõmbamist, siis nagu hiljem selgus, oli see tuul alles poisike. Kogu mäestiku läbiv Fuerteventura kõige maalimisemate vaadetega maantee FV-30 viib läbi mitmete vaateplatvormide ka Mirador Astronomico de Sicasumbre juurde, mille kohta öeldakse, et kui sul rohkem aega ja võimalust pole mägedega tutvust teha siin saarel, siis tule vähemasti siia vaadet nautima. Vaade küll on, kahtlemata, aga see tuul… see on midagi enneolematult võimsat. Dressipluusist ja kapuutsist jäi selgelt väheks, sest tuul tahtis meid lühikeselt rajalt lihtsalt minema viia ning olgugi, et teekond parklast vaateplatvormile oli vaid paarsada meetrit, tahtsime kõik paaril korral alla anda ja tagasi keerata, sest tuul kõigutas tasakaalu ning kippus telefoni käest rebima. See oli tuul, mis võttis ropendama ning selline tuul, mida ma varem kogenud polnud. See tuul pole nõrkadele, vajab kindlalt tuulekindlat jopet ja kapuutsi ning kärbeskaallastel tasub korra mõelda, kas võtta see mõnisada meetrit ette. Õnneks väike M magas selle autos maha ja M valvas tema und. Võibolla sattus meile just selline ilm ja on ka vaiksemaid hetki, aga see oli ikka tõsine tuul. Fuerteventura mägede tuul pole nõrkadele.

Tugev tuul, kuu faasidest sõltuvad korralikud tõusu ja mõõna perioodid teevad selle saare ka ideaalseks surfi piirkonnaks. Mägedest otse mere äärde jõudes Playa de la Paredi rannas on tuulega imeline vaatemäng, kuidas suured vahused lained vastu kaljusid pekslevad, maha kukuvad, rahunevad ja siis alustavad uuesti oma mäslevat mängu. Ujumine on siin eluohtlik, aga arvestades surfikoolide arvu, on see tõenäoliselt surfarite üks paradiise. Fuerteventura on Kanaaride ainus saar, millel on looduslikud kollase liivaga rannad. Nii on ka osad mäed liivasemad ja maantee ääres leidub ka hoiatusmärke, et liiv teel võib muuta tee libedaks. Mujal ma neid kohanud pole. Lisaks kollasele liivale, on ka paar musta liivaga randa, neist üks asub Ajuy koobaste juures, kuid koobastesse pole väikse lapsega hea mööda mägesid ronida ning sealt mööda sõites unustasin, et see on üks vähestest musta liivaga rannast, nii et seal jäi meil käimata. Alles eelmisel nädalal oli siin saarel üks mu endine kolleeg E oma perega, kelle reisi huviga FB vahendusel jälgisin. Tema käis sama kandi sõitu tehes ka talu loomade farmis Finca Pepe, mille olemasolust ma teadlik polnud, kuid mis pidi väikestele lastele väga tore koht olema. Küll aga nägime maanteed mööda sõites tee ääres eile lambakarja ja täna mäe nõlvalgi üksikuid lambaid söömas. 

Keset saare keskosa asub Betancuria väike valge kivist linn, mis kuni 1834. Aastani oli saare pealinn, enne kui see kolis rannikule sadamalinna Puerto de Rosariosse. See oli saare poliitiline ja kiriklik keskus üle 400 aasta. Täna on see nunnu, vanaaegne ilusasti korras külake, mille peatänava ääres on paar restorani, suveniiri pood, kirik-muuseum ja suur hulk turiste. Kui muidu oleme enamikes kohtades saanud end tunda üsna eestlastlikult teistest inimestest suuremalt distantsi hoides, siis siin linnakeses saime aru, et saarel on tegelikult päris palju turiste veel.

Kui muidu on Fuerteventura üsna kivine ja puid väga palju looduslikult näha pole, siis Vega de Rio Palmas mõjub kui roheline oaas keset kivist kuppelmaastikku. Väidetavalt on seal korralik kosk ja üsna laia jõe sängi põhjal otsustades mingil hetkel ka korralik jõgi, mis sealse taimestiku lopsaka hoiab ja põllumajanduse võimalikuks muudab, kuid meie pidime seda vaid ette kujutama, sest jõe põhjas polnud isegi mitte niret. Matkarajal küll väikest lompi ja kitsukest oja kohtasime, kuid Mirador las Penitasest avalduva vaatega otse tilgatumale järvele, paneb järeldama, et kuigi oleme Euroopa kuivemas kohas, siis mingil hetkel peab ilmselt ka siin olema vihmaperiood, et mägedest saaks vesi alla jõuks ja järveks voolata. Mirador de Penitase juures on väljas ka sildid, mis keelavad metsloomi ja linde sööta - hetk hiljem selgus ka miks. Seal tiirutasid kaks suurt musta lindu ning perekond vöötoravaid olid nii julgeks söödetud, et üks tuli otse pisikese M jalga tonksama, et süüa küsida. Tõele au andes on vöötoravad ikka nunnud küll ja kui seni olin neid ainult pildilt ja telekast näinud (ning esmasel ultrahelil veidi enam kui kolm aastat tagasi, millest sai meie beebi ka oma hüüdnime), siis nüüd nii lähedalt neid väledaid loomi näha oli elamus omaette. Et see reis tooks meie teele veel toredaid ja vahvaid elamusi!

M tegi mägisest maast video: https://youtu.be/Tk9surJqWR8?feature=shared 

 

Järgmine peatus: Fuerteventura

Fuerteventura on meie kolmas Kanaari saarte reis, aga neljas saar siin saarestikus. Alates aastast 2018 on tegelikult ametlikke saari kaheksa, kuid viimane neist, La Graciosa, on nii väike, et seal pole ei auto liiklust ega suuremat sorti turismi - ca 800 elanikuga saarekesel pääseb vaid praamiga Lanzarotelt ja üldiselt pidi see jätma tunde, nagu oleks keset Euroopat üksik asustamata saar ookeanis. Kui täna lennukiga Fuerteventural maandusime, siis märkasin lennuki aknast kolme saart kürvuti - lahmakat ja piklikku, Kanaari saarte suuruselt teist saart, Fuerteventurat, selle kõrval umbes viis korda väiksemat Lanzarotet ja siis üht tillukest saart veel sealt edasi - see viimane ongi uusim, kaheksas saar.

Fuerteventura on pikk ja kivine, aga madal saar. Erinevalt teistest saartest, ei ole siin keset saart väga kõrget mäge. On küll mäekesi ja vana laava jälgi, aga üldises plaanis on saar madal ja kivine. See on ka esimene saar, kus märkasime tee ääres suurt lambakarja… aga mida nad siin söövad? Muru ju sisuliselt pole ja lambad kive ju ei söö. Küll aga pidi lambaliha kohaliku roana popp olema, nii et ju nad ikka miskit siit kivide vahelt süüa leiavad.

Tänane päev on olnud väga pikk. Selleks, et Fuerteventurale kohale jõuda, tuleb Tallinnast teha vähemalt kaks lendu ja see omakorda tähendab öösel kell kolm ärkamist. Seega jääb tänane postitus lühikeseks. Küll aga ootan põnevusega, mida toredat ja huvitavat on saarel meile pakkuda, et Fuerteventurat just Kanaari saarte juveeliks nimetatakse.

M tegi väikse video: https://youtu.be/waq-yAvbgRg?feature=shared

6=3x2 lendu ehk kuus naist kolmekesi kaks korda kahel lennul

Kodutee riskid olid meil hajutatud. Hargnesime. Tegelikult oli aga lugu selline, et kui pileteid ostma hakkasime ja L neid tugevasti jahtis, avastasime, et tagasi otselennuga tulla me keegi ei viitsi. Noh, otse koju lennata oleks tore küll, aga mitte kell 4 või 5 hommikul selleks Londonis lennujaama seiklema hakata. Seega otsisime lende, mis läheks normaalsel ajal ja normaalse hinnaga ning selgus, et kuute piletit ühele lennule normaalse hinnaga ei saa. Nii jagas L meid kolmeks - H, Ks ja L läksid üle Kopenhaageni ja meie Ka ja Hyga üle Helsinki, ühed Gatwickist, teised Heathrowst, aga kokkuvõttes läksid lennud 15 minutilise vahega ning ka kohale jüudme Tallinnasse pidi olema lõpuks 10 minutilise vahega, justkui oleksime kõik koos tulnud. 

Täna jätsime esimese päevakorra punkti, vahtkonna vahetuse vaatamise, vahele, ja nautisime pikka mõnusat, osalt ka kosutavat hommikut. Ka sattus eile shoppamisega nii hoogu, et ei märganud, kuidas tema kallil uuel seelikul unustati turvaelement küljest võtta ja tundus täna mõistlik sama keti poest, mis lennujaama teele enam-vähem jääks, läbi käia.

Olime Vauxhallis rongijaamast oma hotelli minnes korduvalt läbi pargi käinud mööda Vauxhall City Farmist, aga kordagi polnud me seda märganud. Täna enne hotellist lahkumist panin esimest korda korraks teleka tööle, vaatasin menüüst lähedal asuvaid vaatamisväärsusi ja avastasin kohaliku farmi otse meie külje all, mjis muidugi pühapäeviti oli suletud. Küll aga oli meie üllatus meeldivalt suur, kui avastasime, et kitsed ja alpaakad veedavad oma aega mõnusasti õue aedikutes, nii et neid sai täiesti läehadalt vaadata. Mõelda vaid, loomad keset Londonit!

Pood, mida otsisime, asus Kensingtonis, umbes poolel teel Heathrow lennujaama. Tegime oma esimesed kaks metroo otsa ära nagu profid, aga siis sattusime kimbatusse. Sel nädalavahetusel on Piccadilly liinil hooldustööd ja liin suletud. Meil oli vaja veel viimaseks peatuseks Kensington High Streetile jõudmiseks korra ümber istuda, aga rongijaamas oli trepile võrke ette tõmmatud ja kuidagi ei saanud me aru, kust teine, kollase liini rong läheb. Peale natukest otsimist saime siiski kenasti hakkama, aga otsustasime, et lennujaama läheme metroo asemel siiski hoopis bussiga. 

Kensington on nunnu linnaosa. Seal on madalad punastest tellistest kivinikerdustega majad, umbes sellised nagu rikkamate vanemate linnaosade ettekujutus filmide põhjal on. Inimesed on meeldivad ja sõbralikud. Kui poes ära oma seeliku mure seletasime ja tsheki ette näitasime, vabandas noormees viisakalt ja lahendas meie mure ära, mis muidugi päädis täiendavate seelikute ostmisega. Kui bussi ootasime ja püüdsime aru saada, kas meile sobib ainult nr 9 või ka nr 27 ning omavahel eesti keeles arutasime, ütles ühtäkki meie kõrval olev neiu inglise keeles kuidas kohale saame. Londonlastel on teravdatud kõrv ja kuigi nad meie keelt ei mõista, märkavad nad kiiresti, kui neist räägitakse või pakuvad abi, kui neile tundub see mõistlik olevat. Ja inimesed on kõikjal meeldivad, sõbralikud ja abivalmid. See on suur väärtus.

Teenindus on Londonis ka selline millest võiks julgelt šnitti võtta. See ei ole lihtne viisakus palun ja aitäh, vaid nii mõnigi kord soovitakse head päeva kuidagi eriti südamest. Nii väike asi, kui Kensingtonis kohvipoest barrista kohvi ulatades soovib head koju jõudmist ja õnnistatud koduteed või bussijaamas lennujaama asendusbussid otsides on igal nurgal neoonvestiga inimene valmis reisijaid koheselt õigesse kohta suunama, väga püüdlikult ja viisakalt seletades, nii et järgmise nurga peal seisab juba keegi suure platvormi sildiga. Kui küsima läksin, kas saame ka selles bussis sisenemisel kaardiga maksta, oli vastuseks, et see buss on täna tasuta. Ette sõitis aga 4-kohaline nahkistmetega kõikide mugavustega buss, mis meid otse vahepeatusteta lennujaama viis. Tunne, nagu oleks privaatses eratranspordis. Täitsa VIP värk.

Mulle on viimasel ajal kohaseks saanud ikka tähtsate ninadega koos lennata. Kui Hamburgis käisin, siis Kopenhaagenisse lendasin koos Eesti peaministriga. Nüüd lendasime aga koos Soome endise presidendi Tarja Haloneniga. Väga uhke tunne oli nii oluliste inimestega ühel lennul olla. Olime selgelt hoitud.

Ka ilmataat hoidis meid terve reisi väga. Algselt ei lubanud Londonisse just liiga paljutõotavat ilma, aga tegelikkuses maandusime vaid läbi vihmapilve Londonis, õhtu lõpuks vihm hajus ja kõigil ülejäänud päevadel paistis isegi päike pilve vahelt, õhk oli kevadiselt soe ja tunne nagu päris puhkus. Tasus tulla.

10 km poodlemist

 Kuna kõik kohustuslikud asjad tegime eile ära ja täna erinevate allikate alusel polnud me kindlad, kas vahtkonna vahetus toimub, siis tõele au andes, olime juba reisi plaanides otsustanud ette võtta ka korraliku shoppamise. Täna oli see päev.

Kui rongiga lennujaamast linna sõitsime ja noormehega juttu tegime, soovitas ta üheks ostlemise kohaks Batterfieldi endisesse elektrijaama tehtud üsna uut ostukeskust, mis tundus oma asukoha poolest juba intrigeeriv. Küll aga ei saa Londonis poodlemas käia ilma Oxford streeti külastamata ning kuna selle juba ette võtsime, siis sealt oli metrooga väga lihtne minna ühte suurimasse ostukeskustesse - Westfieldi. 

Oxford street on pikk sirge tänav pikitud suurte kõikvõimalike poodidega. Kui eos tundub, et see on pigem kallis kant, siis tegelikult leidub seal kõikvõimalikke poode alates üldtuntud soodsatest kaubamärkidest nagu H&M ja IKEA kuni lõpetades kallite brändide ja ka John Lewise kaubamajaga, mis võiks olla umbes nagu meie Stockmann, aga oluliselt suurem ja veidi uhkem. Hinnad on toodetel aga samal kaubamärgil samad, mis ka mujal poodides. Turisti suveniiri poodides on pudi-padi ikka igal pool sarnase hinnaga väikeste erinevustega, kuid küpsiste hind võib sellistes pisikestes poodides olla 3 korda kallim kui tavalises toidupoes. Eks turistilt tuleb ikka ju raha ära võtta.

Hommikul ärgates tabas meie reisiseltskonda paraku ka tõdemus, et kõigi tervis polnud päris ootuspärane. Päeva jooksul tekkis Ks-l palaviku tunne ning H kurtis kuiva kriipiva kurgu üle. Mind oli kimbutama asunud vesine nohu. Muidugi Ka puhul oli keeruline aru saada, kas ka temal kurk kriibib võib annab lihtsalt tunda see, kuidas ta Starbucksi ees õues kohvikulaua taga istudes oma mandli croissanti tuvi eest ära pugides selle kurku tõmbas ja läkastama kukkus. Tuvi andis ikka selgelt mõista, et meie tulime tema territooriumile istuma ja soovis selle seest kümnist saada mida me kuidagi loovutada ei tahtnud.

Igal juhul tankisime oma kotid Bootsist vitamiine ja nina spreid, mis külmetushaiguste tekkimisel lubas selle kiirelt lõpetada, täis ja loodame parimat. Minu toakaaslaseks sel reisil on Ks ning hakkasime nuputama oma öist magamise korraldust, et säästa veel nii paljut tervist kui säästa saab. Uurisin hotellist, kas neil vaba tuba on, ent saanud kinnituseks öö hinnaks 200 naela, pidin korra mõtlema, kas tasub tänaseks ööks eraldi tuba võtta. Tegin kõne reisikindlustusse ja uurisin, kas kindlustus võiks selle tasuda kui eraldi tuppa lähen, aga kindlustuse iva oli õige - kuna oleme juba siin mitu päeva pead-jalad koos olnud, siis kui on nakatumine toiminud, on see juba ära olnud ja nüüd enam eraldi tubadesse paigutamine suurt midagi juurde ei anna. Hoopis teine lugu oleks olnud siis, kui oleksime seni eraldi olnud, aga nüüd oleksime pidanud hakkama koos ühes toas olema. Jäime küll ühte tuppa, tuulutasime seda korralikult, ent siiski tundus mõistlik idee mul kolida ööseks kanape peale. Õnneks olen ma lühike ja mahun sinna enam-vähem pikkuselt ära, aga vähemasti ei hinga me üksteisele öösel niimoodi päris näkku. Koroona ajalgi ju soovitati kaks meetrit vahet hoida.

Kui meie Ülemiste keskus tundub kohati pead sassi jäävalt keeruline ja suur, siis Westfieldi ostukeskus annab sellele veel korralikult silmad ette. Leppisime kokku, et igaüks läheb oma suunda ja kohtume sissepääsu juures 1,5h hiljem, kuid üsna kiiresti sain aru, et see aeg on sellise keskuse jaoks vähene ning poodide osas tuleb teha üpris tihe reha, kuhu üldse sisse minna. Kuigi ilm oli väljas ka täna erakordselt ilus, ja selles osas olen siiralt tänulik ilmataadile, et ta meie reisi on õnnistanud relevantselt sooja, ca 10-12 kraadise üsna kuiva ja tihti päikselise ilmaga, siis laupäeva päeval tulevad kohalikud ikka ostlema, mis tähendas, et nii mõneski poes, kus hooaja lõpu allahindlusi leidus, oli korralik tunglemine. Eestlastlikult tundub selline mass relevantselt tihe ja tahaks sammu eemale astuda. Kui kokku saamise aeg hakkas lähenema, olin kaubanduskeskuse teises otsas ning kaardilt otsemat teed otsides avastasin, et tempokalt minnes kulub meie kokkusaamispunkti jõudmiseks 7 minutit, päriselt aga tulenevalt ka rahvamassist, märkimisväärselt kauem. Hy ja Ka sattusid shoppamisega aga nii hoogu, et ühinesid meiega uuesti alles hotellis. 

18 000 sammu hiljem olime oma tubades tagasi ja pehmelt öeldes keeldusime saapaid uuesti jalga ajamast, et kuhugi kaugemale minna. Samase mõtetega olid nõus ka meie väsinud jalad ja tuhara lihased. Õnneks otse meie Vauxhalli hotelli kõrval asub Black Dog pubi. See mõnikümmend meetrit pubisse minna tundus täpselt paras maa. Saime ukse kõrval viimase vaba laua, tellisime oma fish & chipsid ja õlled ära, haarasime aknalaualt väikese kaardimängu ning nautisime kohalikus pubimelus oma reisi viimast õhtut. Homme on koju lennu päev ja esmaspäeval kohtume taas kontoris. Loodetavasti siis juba taas kõik heade tervistega.

Üks asi on siin aga silma hakanud küll - kohalike väga napp riietus nagu õues ei olekski jaanuar. Kuigi pargis nartsissid õitsevad ja hetkel on õues 5-10 kraadi sooja, oli eelmine nädal siin olnud vihmane ja kraad oli isegi miinusesse natuke läinud. Sel nädalal on ilm küll tiba soojem, ent meie jaoks tundub see pigem lumevaba märtsina - ja sellises ilmas teevad kohalikud tervisejooksu lühikestes pükstes t-särgi värk, vaid mõnel üksikul on õhuke pika varrukaga spordipluus peal. Nii mõnedki neiud käivad saabastega palja sääri lühikese seeliku alt või vilgub eest lahtise jope alt paljas naba. Kuidas neil ometigi külm ei ole? Mina tõmbasin selle peale mütsi tugevamini pähe ja sõrmkindad sügavale kätte. Pubides on neil tavaline praeguse ilmaga õues külma õlut juua või ka päeval kohvikust jääkohv topsiga kaasa haarata. Meie pidime küll põhjamaa inimesed olema, kes külmaga harjunud on, aga tundub, et me oleme temperatuurile hoopis märksa tundlikumad. Või on meil maast madalast kaasas kuklasse taotud õpetus end korralikult ja soojalt riidesse panna. On kuidas on, aga tegelikult on väga mõnus tunda õhus juba kerget kevadet, kus tuul on soojem, valgust rohkem ja päikegi piilub pilvede vahelt. 

Taeva aed, mustkunstniku jalutuskäik ja Mamma Mia pidu

Kui ma nüüd õigesti kokku lugesin, on see mu neljas kord Londonis olla ja iga kord on tunne nagu oleks see täiesti uus linn ja uus kogemus. Põhisajsad on küll samad ja tuttavad, aga on ka kohti kuhu kunagi varem sattunud pole. Üks sellistest on Sky Garden kuhu sissepääs on küll tasuta, aga ajaline broneering tuleb enne netis ära teha, sest muidu on sissepääs välja müüdud ja niisama sinna sisse jalutada ei saa. Sisuliselt on tegemist Thamesi jõe lähedal oleva 35 korruselise büroo hoonega, mille katusel on rohelise taimestikust kaetud pooleteise kordne klaaskatusega terrass, kus on ka restoran, baar ja kohvik ning kust ühest küljest saab minna ka õue ilusat linnavaadet nautima. Ja linnale on sealt tõesti 360-kraadine imeline vaade. 

Kui ma esimest korda Londonis käisin, olin napilt üle 20 aastane ning tulime sõpradega viiekesi aastavahetust veetma. Ei olnud meil siis reisikogemust ega krediitkaarti. Nüüd on Londonis aga kõik mugavalt internetti kolinud - mobiilist saab vaadata täpselt ühistranspordi liikumise plaani, kaardiga maksta avaliku WC kasutamise eest ja broneerida endale kõik tegevused ning tuurid otse netist. Tollest reisist mäletan ka, et väljas oli 12 kraadi sooja ja õues lilled õitsesid. Ka täna nägime pargis nartsisse õitsemas, kuigi see ei pidanud sel aastaajal tavaline olevat. Küll aga on kliima siin pehmem ja soojem, nii et tänavatele istutatud palmid elavad talve siiski üle. Ka hallid oravad on linnapargis endiselt alles.

London on suur linn. Siin on Starbucks pistaatsiapähkli lattega ja palju väga häid söögikohti. Ilmselt on siin ka kõik maailma köögid esindatud. Sellest hoolimata võib juhtuda, et vabu kohti pole ja broneerimata uksest sisse ei saa. Kui reeglina reisil otsin TripAdvisori, Swarmi või Google hinnanguid söögikohtadele, siis seekord püüdsime Covett Gardeni kandis lihtsalt ringi jalutades mõnda kohta lõunatama minna. Esimeses öeldi, et saaksime alles 45 min ooteaja pärast, paar teist kohta olid kinni ja lõpuks valisime sushi koha, kus meile küll laud leiti, kuid hetk hiljem oli terve suur restoran puupüsti täis. Kui oma sushi kätte saime, selgitas see ka koha populaarsust - toit oli tõesti hea ja kaunilt seatud.

Oma reisidel olen ka varem olnud tasuta, tegelikult küll vabatahtliku annetuse eest, giidiga linnatuuride fänn. Kui inimesed teevad tasuta tuure, mille lõpus osalejad ise vabatahtlikult otsustavad palju nad giidile raha anda soovivad, siis peab giid tahtma seda tööd südamega teha, et oma raha ausalt välja teenida. Need on teistsugused tuurid ja ajaloolist infot kuuleb seal küll, kuid tihti põimitakse need ringkäigud rohkem isiklikemate vaadetega ning teiste nurkade alt. Nii sattus meile täna Londoni peamisi vaatamisväärsusi tegema GuruWalk tuuride alt linnavõlur Herb, kes tuli Londonisse 40 aastat tagasi sooviga saada tänavaartistiks, spetsialiseerumisega mustkunstile. 

Londoni kohta liigub väga palju legende. Harry Potteriga seotud lood on väga popid, väites, et kirjanik on neist enamuse kirjutanud kuskil Londoni tänavatel ning sel teemal tehakse ka eraldi jalutustuure. Samas on ka ühel klassikalisel tänaval eraldi silt, et see tänav pole, erinevalt legendist, kuidagi Harry Potteri kirjutamisega seotud. Kirjanikud on läbi Londoni ajaloo olnud olulised tegelased. Kuninganna palees olla riiklikul palgal olnud kirjanikud, kelle ülesanne oli rahvusvahelistel reisidel oma raamatuid tutvustada ja samal ajal luureinfot koguda. Ühe sellise kirjaniku sulest sai alguse ka 007 sari ehk James Bond on tõesti sündinud Buckinghami palees.

Veel üks legend räägib sellest, kuidas St Jamesi kindluses pidada kummitama. Lugu olla alguse saanud sellest, kuidas ühele aadliku järglasele meeldinud väga pidu pidada, aga tema pidudel kippunud keegi alati otsa saama, reeglina mõni teenritest. Nii olla jälle juhtunud ühel peol ning see surnukeha olla majja ära peidetud ja selleks, et asjaolult tähelepanu kõrvale juhtida, tekitati legend, et majas liigub ringi läbilõigatud kõriga kummitus. Üllataval kombel hakkasid seda kummitust aga järjest inimesed enam nägema. Ehk inimesed näevad seda mida usuvad. 

Meie mustkunstnikust giid viis meid ühele väiksele kõrvaltänavale, lohistas tühja prügikasti endale lauaks ning tegi klassikalise topsi-palli triki, mis muidu kerge ja arusaadav on, kuid kuidas ühel hetkel topsi alla tennispall sai, jäi meile arusaamatuks. Kõik taandub tähelepanule ja oskusele tähelepanu õigel ajal kõrvale viia.

UK vapiloomaks on lõvid. Kui Trafalgar Squarel suuri Lõvi kujusid vaadata, siis ei ole need päris üks-ühele tegelikult lõvid. Kunstnik, kes need kujud lõi, olla tegelikult olnud maalikunstnik ja oma koju päris elus lõvi kelle järgi kuju teha, ei tahtnud. Ühel hetkel olla talle saabunud koju aga surnud lõvi modelleerimiseks, kuid et selle jalad, tagumik ja esikäpad polnud enam heas seisus, siis kasutas kunstnik oma koera tagaosa ja kassi käppasid lõvile kuju andmiseks. 

Jõudsime täpselt hobuste vahetuse ära vaadata ja hakata Buckinghami palee poole minema, kui äkki tulid vilkuritega politsei mootorrattad ja eskortisid mustade autode kolonni. Hetk hiljem nägime, et need autod keerasid peaministri maja juurde, kuhu tava inimesed enam lähedale ei pääse, kuid UK peaminister sõitis meist endist just mõne meetri kauguselt mööda. Võib juhtuda, et siin saab niimoodi kogemata päris VIPpe näha, aga kuningat ennast vast nii lihtsalt ikka ei kohta?

Kui riigi hoonete juures ringi jalutada, näeb paigaldatud silte, mis teavitavad, et loata alale sisenemise on kriminaalkorras karistatav aastast 2005. Enne seda sellist seaduse pügalat polnud. Kui Buckinghami palee seinale ronis üksikisade staatusele tähelepanu saamiseks Batmani kostüümis mees, tuli seadusemuudatus kiiresti vastu võtta.

Seaduse muudatuste osas on Londonis rolli mänginud ka teised inimesed. Kunagi kogunesid 3000 naist omale valimisõigust nõudma. Paraku tol korral nad seda ei saavutanud, küll aga tänu julgetele ja vapratele naistele said valimisõigused ka lihtsast soost mehed, kellel enne seda polnud. Kui aga Londonis ringi vaadata, näeb väga palju erinevaid kujusid ja monumente, kuid need kõik on mehed. Nüüd, alles mõni aasta tagasi, paigutati Big Beni juurde üks esimesi naisterahva monumente. Traditsioonilised vaated ja pika ajalooga linn muutub aeglaselt.

Mis Londonis muutumatu on, on väga heal tasemel muusika. Siit on alguse saanud paljud bändid, kuid linn on eriti tuntud ka oma muusikalide poolest. Õigemini saigi meie reis alguse sellest, kuidas kolleeg rääkis tööl köögis, kui äge oli Mamma Mia kontsert-õhtusöök. Kuigi praegu mängitakse Londonis ka maailmakuulsat Mamma Mia muusikali, siis otsustasime siiski kontsert-õhtusöögi kasuks. Mõni aasta tagasi käisime M vanematega Londonis Tina (Turneri) muusikali vaatamas ja see elamus on ülivõimsalt meeles mul senini, nii et ootused olid kõrged.

London on suurlinn ja kuigi nii mõnigi asi võib tunduda lähedal, võib sinna minek võtta märkimisväärselt aega. Kui meie oleme harjunud sellega, et ühistranspordiga võib liikumine võtta kauem kui autoga, siis suurlinnas ei pruugi see nii olla. Peatume Vauxhallis asuvas hotellis ning kui metrooga läks siit O2 Arenale umbes 40 minutit, siis taksoga näitas veidi alla tunni. 

Mamma Mia The Party toimib Kreeka restoranis, mis asub O2 Arenal sees. Mul oli seni ettekujutus, et O2 on umbes nagu meie Saku Suurhall ja restoranid-poed asuvad seal lähedal nagu Rocca al Mare kaubanduskeskus. Kui O2 kohale jõudsime ja hakkasime keskusest seest otsima Mamma Mia etenduse kohta, oli meie üllatus suur. Esiteks on tegemist väga suure keskusega, kus on hulk restorane, vaba aja veetmise kohti ja outlet poode, kuid selleks, et uksest Mamma Mia restoranini jõuda, tuleb kõndida majas sees umbes kilomeeter. Nii et igale poole kohale jõudmiseks tasub aega hoolega varuda.

Veidi vähem kui 20 aastat tagasi oli mul võimalus osaleda ühel suurel konverentsil Londonis, kus osales ca 10 tuhat inimest ja mis lõppes Brian Adamsi kontserdiga. Mäletan hästi oma tollaseid emotsioone, kui võimas oli kogeda nii suurt üritust ja näha, kui sujuvalt sellise sündmuse koordineerimine kohapeal korraldatud oli. Kui täna Mamma Miale lõpuks kohale jõudsime ja restorani saali vaid mõni minut enne show algust maha istusime, oli ruumi sisenedes vaatepilt lummav - saalis istus laudade taga ca tuhatkond inimest, kes kõik korraga soovisid saada oma sööke ja jooke. Menüü on küll kõigil sama, ent nad suudavad sealjuures jääda siiski personaalseks, küsida allergiaid ning kohandada menüü vastavalt. Meie lauda sattus teenindama üks tumedanahaline noormees, kes käis mitmel korral küsimas, kas oleme kõik oma asjad saanud. Tundsime, et meie eest hoolitseti tõesti hästi.

Mamma Mia The Party on kogemus omaette. Istud Kreeka restoranis justkui kesket lava, sest lauljad ja näitlejad on teenindajatega segamini ning vahepeal laulavad ja tantsivad ka osad teenindiajad kaasa. See ei ole teatrietendus või muusikal, aga see on kontsert, mis baseerub Abba laulude popurriil. Kuigi see etendus leiab aset juba pikemat aega igal õhtul, on kohal olles tunne nagu iga artist esineks just sulle oma täie pühendumusega, nii et õhust on tunda esinejate vahelist sädet, emotsiooni ja klappi. See on oskus omaette hoida sellist tundemängu õhus ka siis, kui teed sama tükki juba mitmesajandat korda. Laulda, tantsida ja esineda siinsed artistid tõesti oskavad. Ja seda kõike väga nauditavalt ning suurepäraselt. Ka süüa osatakse siin hästi teha. Kas kontsert-õhtusöök oli oma hinda väärt ja pakkus emotsiooni? Absoluutselt jah.