Kournase kilpkonnad ja kasside Chania

Me ei ole kunagi päris paketikal rannapuhkusel käinud. Kõige lähedasem sellele on olnud meie mesinädalad Mehhikos, kus ka pool aega suutsime vaid rannas lebotada ning eelmine aasta Madeiral, kus meil oli ametlikult pakettreis, aga tegelikult võtsime reisibüroo kaudu vaid lennud, majutuse ja transfeeri. Seekordne reis on ka pisut erandlik - oleme siin küll justkui omapäi, aga samal ajal on siin meie sõprade sõbrad ja pered, nii et tegevusteks variatiivsust soovi korral jagub. Kreeta ilm on soe ja päikseline, septembri lõpp on siin veel hooaeg ja ilm päevasel ajal 25-30 kraadise soojuse ja päikesega meile mõnusalt nauditav, nii et pole liiga kuum. Merevesi on vist pisut soojemgi kui basseini vesi, aga basseinis pole laineid, mis teeb selle märkimisväärselt nauditavamaks. Korra käisin ka suurtes lainetes koos teistega hullamas ja lasin jalad põhjast lahti tõsta, koos laineharjaga ranna poole kaasa minnes, kuid suured lained ei ole väga minu teema. Küll aga on mõnus end korra märjaks kasta, päikese käes soojendada, rannatoolil aaslanna seljamassaazhi nautida, libistada jahedat jooki ja mõnusat seltskonda ning melu nautida.

Teised läksid täna Rithymna Beach veeparki, kuid meie laps on selleks veel pisut noor ning otsustasime oma suuna võtta hoopis Chania linna poole. Kuskil umbes poolel teel Rethymnost Chaniasse asub Kournase järv - helesinise vee ja veidi mudase, kuid liivase põhjaga suur Kreeta ainus magevee järv. Seal saab ujuda, paadiga sõita või vesijalgratast laenutada. Selle järve suurimaks omapäraks on seal elavad looduslikud Balkani vesikilpkonnad, mida pidavat nägema paremini järve mägede poolsel kaldal, kuid metsloomadena ei armasta nad müra ega masse ja seetõttu ei pruugi neid alati kerge leida olla. Kui järvele läheneda Rethymno poolt, kus väike kanal jookseb järve, siis seal, merevetikate keskel, nautisid ilusat sooja ilma 7-8 kilpkonna, kes laisalt vahel ujusid või pead veepeal liigutasid. Vesijalgrattaid rentiv tüüp küll väitis, et need pidada olema kodukilpkonnad, mis sinna toodud on, aga ega lõpuks vahet pole - kilpkonnad need olid ja vees seal järves nad elavad, nii et meie rõõm oli suur, kui kilpkonni niimoodi looduses elamas nägime.

Kournase järv on suur - see on umbes 58 hektarit ja selle sügavaim koht on kuni 22,5 meetrit, mistõttu on legendid pidanud seda järve põhjatuks. See on Natura 2000 kaitseala ja seal leidub lisaks kilpkonnadele linde, angerjaid, veemadusid ja kalu. Antiikajaloost juba tunti seda järve Korisia Athena pühamu järgi, mis olla seal läheduses olnud, praegune nimi olla pärit araabia keelest. Legendi järgi aga olevat järv tekkinud seoses traagilise looga tüdrukust, kes oma isa eest põgenes ja järv oli ta neelanud koos kogu paigaga. On selle legendiga nagu ta on, aga koht on tõesti mägede vahel ilus ja kui merest kopp ette saab, siis seal järve ääres võib päeva veeta küll.

Kreeta on pika ajalooga saar. Juba umbes 3000 aastat tagasi asus Chania linna kohal üks Vana-Kreeta tähtsamaid linnu Minoiline Kydonia. Hiljem on linna kujundanud roomlased, büstantslased, veneetslased ja osmanid. Siin kulgeb piki mere äärt mõnus promenaad ja mereäärne tee viib otse Firka kindluse juurde, millest ümber nurga jalutades jõuab Veneetsia sadamasse, mis meenutas mulle rohkem Spliti linna Horvaatias, ja sealt tänavatelt üles keerates saab vanalinnas kitsastel tänavatel jalutades end leidis justkui korraks Itaaliast, aga tegelikult oleme Kreekas. Chania on rahulikum ja vaiksem kui suuremad linnad Heraklioni lähedal. Siin on ka saare teine suur lennujaam, kuid see teenindab ca 3-4 korda vähem kliente aastas kui Heraklion. Suur sa turiste saare sellesse ossa ei jõuagi, sest saar on tõesti pikk ja ühest otsast teise sõit võtab tunde. Praegu on siin kiirteel suured ümberehitused, tundub, et teed tehakse laiemaks, ent kvaliteet on õnneks praegu juba üsna hea. 

Chania on olnud ka oluline Vahemere kaubandus- ja sõjasadam ning praegugi asub sõjaväe lennubaas just Chania avalikul lennuväljal. Teises maailmasõjas sai Chania linn Sakslaste pommitamisega vanalinnas kõvasti pihta ning sellest suur osa hävines, kuid sellegipoolest on väikesed armsad tänavad täna ilusad, värvilised ja nunnud, kus mõnusasti aega veeta head paremat nautides. 

Kreeta vanalinnade tänavatel jalutades hakkab silma, et siin on igal pool väga palju kasse. Meie hotelli territooriumil elab neid mitu, tänavatel peesitavad nad siin-seal, aeg-ajalt on näha neile jäetud kassikrõbinaid ja veenõusid. Kuigi need kassid paistavad olevat tänavakassid, on nad väga hästi hoolitsetud, pole rääbakad, on heas toitumuses ja paistavad viisakad. Kuigi suur osa kassidest kellelegi ei kuulu, siis hoolitsevad kogukonnad nende eest siiski üsna tublisti. Kui tänaval on näha mõnda kassi, kellel kõrva otsas on väike sälk, siis tähistab see steriliseerimist - nii on lihtsam eemalt märgata milline tänavakass on paljunemiskontrolli protseduuri juba läbinud, et hoida arvukust kontrolli all. Siinsed kiisud on igal juhul tugev osa kohalikust kultuurist ja sobivad tänavapilti väga armsasti, täpselt omale kohale.

M tegi päeva kokkuvõtte: https://youtu.be/5Yv0D0uHpr0?feature=shared

Rethymno - Veneetsia ja Ottomanid koos

Rethymno linn on pika ajalooga. Seda on valitsenud mitusada aastat veneetslased ja seejärel osmanid, mistõttu on siin, Kreeka suuruselt teises linnas, arhitektuuriliselt läbisegi nii puidust Veneetsia stiilis rõdud, Veneetsia sadam ja purskkaevud kui ka Ottomani stiilis mosheed ja minaretid. Kui tuli uus valitseja, siis eelnevaid ehitisi ei lammutatud ega purustatud, vaid muudeti ümber uude korda ja usku, nii et kõik segunes. Alles 1913. Aastal ühines Kreeta Kreekaga. 

Rethymno linna merepoolsel kaldal asub suur keskaegne Fortezza kindlus. Seda näeb kaugelt nii maa kui mere poolt, kuid autoga selleni jõudes ei saa kohe selgelt aru, kuidas üles kindlusesse ligi saab. Esimese hooga ei olnud liigselt GPS ka abiks. Kuna tahtsime ka vanalinnas väikese tiiru teha, siis uudistasime kitsaid kivitänavaid, mis vaikselt ülesmäge ristisid. Otse Fortezza jalamilt avaneb ilus vaade nii linnale kui merele. Fortezza ise on hästi säilinud kivimüüriga kindluse ala, keset mida on pisike kabel, kuhu saab endiselt küünlaid põlema panna ja eemal kuplitega suurem Veneetsia-aegne moshee. Algselt oli samal kohal Püha Nikolause Veneetsia kirik, kuid osmanid muutsid kiriku mosheeks ja lisasid sellele suure kupli, kuid täna see enam pühakojana ei tegutse. 

Kui Fortezzast alla linna jalutada, on teepeal palju väikseid tänavaid, mis mõeldud ainult jalakäijatele. Paljud põiktänavad on ääristatud restoranidega, üks ahvatlevam kui teine ja kui vaadata netis olevaid hinnanguid, on lõviosa neist ülikõrged ehk väga vahet pole kuhu seal sööma minna. Kreeta traditsiooni kohaselt on toidud eelkõige jagatavad, nii võib restoranis julgelt tellida ka erinevaid pearoogi ja neid väikestele taldrikutele julgelt omavahel jagada. Reisimisel on selle suureks plussiks võimalus proovida ära mitmeid sööke, ilma et peaks kahetsema, kui kogemata on valik vale olnud. See eest on omamoodi põnev äraarvamismäng hiljem tseki deshifreerimine, sest enamjaolt on arved kreeka keelsed ja see tähestik on siin pisut keeruline, et sellest esimese hooga sotti saada.

Kreeta söögikohtadel on ka hea traditsioon arve maksmisel pakkuda külalistele maja kulul väike magus amps koos pitsi kohaliku samaka Rakiga. Kui kelner on tülpinud, võib muidugi juhtuda, et maja tervitus jääb külaskäigu lõpus poolikuks, aga seda on üldjuhul harva. Samaka asemel oleme korra saanud ka külmutatud alkoholivaba maasika jooki, mis oli omamoodi mõnus amps. Magusaks pakutakse kas puuvilja ampsu või kreeka jogurtit erineval kujul ja lisanditega nagu vedel mesi, kirsimoos või muud taolist. Kuigi Kreekas on portsud reeglina tõsiselt suured, siis üllataval kombel ägiseva täiskõhu tunde aitab leevendada just väike pits kanget jooki koos magusa ampsuga. Väga suur osa söögikohtadest on perekondlikud, mida peetakse põlvkondade kaupa koos ja nii on siin väga tihti näha lapsi söögikohtades, samal ajal kui nende vanemad ja vanavanemad külalisi teenindavad ja neile sööki valmistavad. Kui õnnestub mõni restoran enda lemmikuks muuta, võtavad omanikud külalisi vastu nagu oleksid need isiklikud sõbrad. Head suhted on siin kultuuris tähtsad.

M pani päevast video kokku: https://youtu.be/LtMj6PuZtUc?feature=shared

Kreeka Kreeta

Meie Kreeta reisi põhjus sai alguse sootuks varem kui oskasime ise arvata. Et kõik ausalt ära rääkida, siis pisut vähem kui kümmekond aastat tagasi jalutasime oma kodukülas M-ga ja rääkisime just sellest, et oleks vaja kedagi, kes teeks meile aiaplaani ja viiks selle ellu. Nagu nende soovide universumisse saatmisega on, nii juhtusime nägema tänaval parkivat autokäru, millel oli aiakujundaja reklaam peal. Esimene kontakt ei olnud kohe edukas, aga ma ei andnud alla ning veidi aega hiljem oligi meie aed üles songitud, siis uusi taimi täis istutatud ning sellele järgnes aiapidu, kuhu kutsusime ka aiategija K koos naisega, ning nagu öeldakse, on muu juba ajalugu. Kiiresti kerides edasi mõne kuu tagusesse aega - kui K & K hakkasid rääkima, et tahavad oma 10. Pulma-aastapäeva Kreetal pidada ja ootavad sõpru õhtusöögile, oli see kohe hea plaan. Ja siin me siis nüüd oleme. 

Kreekas oleme käinud varem vaid korra, maismaal, ja see meeldis meile, kuigi oli vahetult koroona järgne aeg veel piirangutega. Ei ole palju neid kohti, kuhu ma tahaks tagasi minna, kuid Kreeka söök jättis mulle kustumatult positiivse mälestuse ja tollest reisist saadik on meie regulaarses hommikusöögi menüüs kreeka jogurt pähklite ja meega, lisandiks vahel ka külmutatud mustikad. 

Olen varem vaadanud Kreeta lennupileteid, aga otselennud on olnud reeglina idiootlikel öistel aegadel, ent seekord saime reisibüroo kaudu osta piletid Heston Airlinesi charterlennule, mis läks pärastlõunal ja tuleb mõistlikul ajal hilisõhtul, nii et lapse ja vanavanematega koos reisides on see relevantselt mugav. Minu üllatuseks on Heston Leedu firma, kus pardateenindajad on mitmed eestikeelsed. Päris harjumatu oli lennukis eesti keeles tellida. 

Päris tüüpilised pakettreisijad me siiski veel olla ei oska. Transfeeri asemel võtsime endale rendiauto, millega ise Rethymno linna hotelli sõita. Ka varem oleme avastanud, et kohaliku(mad) rendifirmad võivad olla üsna mõistliku hinnaga võrreldes rahvusvahelistega ja võtsime rendiauto GoMegast, mis tähendas, et lennujaamast võttis meid peale autorendi firma mikrobuss ja viis meid autoni, nii et seiklus võis alata. Et Heraklioni lennujaam on väike ja uut lennujaama keskmaale alles ehitatakse, siis on seal ülitihe lennuliiklus - Heraklioni lennujaam üksi teenindab ca 10 miljonit turisti aastas ning kõrghooajal tõuseb või maandub siin lennuk iga 2-4 minuti tagant, siis kuna meie väljalennu lennuk saabus 20 minutit hiljem, saime Tallinnas lennukis istuda 40 minutit, Enn kui õhkutõusu luba anti, sest Heraklionis poleks me muidu maanduda saanud. Kreeka on Eestiga samas ajatsoonis ja otselend siia on ametliku lennuajaga 4h, ent maandusime tund hiljem, pagasile läks aega, rendiauto võtmine, siis veidi üle tunnikese sõitu hotelli pimedas… ja olin juba üsna väsinud, uni tikkus peale. 

Kuigi olin kõik plaanid kalendrisse sisestanud, ei lubanud seekord mingil põhjusel kalender otse navigeerida ning panin hotelli nime Grecotel Beach House Plaza sisse mälu järgi. Lapsel oli öö une aeg ammu peal ja ootasime pikisilmi hotelli jõudmist. Keerasime uhkesse hotellikompleksi, kuid vaba parkimiskohta ei leidnud kusagil. M pani mind ukse ees maha, lippasin vastuvõtulauda otsima, kus teenindajad mugavalt omavahel jutustasid ja kui mind nägid, vaatasid pisut üllatunud näoga, ent uurisid abivalmilt kuidas mind aidata saavad. Kui ütlesin, et meil on toad reserveeritud, olid nad pisut imelike nägudega, aga hakkasid kibekiiresti arvuti klahve klõbistama, tõdedes, et tube meil selles hotellis siiski ei olnud. Rethymnos on Gercotele mitu, nagu selgub. Ja Palace ei ole teps mitte sama, mis Plaza. Õnneks oli õige hotell veel vaid 5 min autosõidu kaugusel, kuigi M oli usinasti jõudnud juba pool autot lahti pakkida. Kärmelt asjad autosse ja mõni minut hiljem olimegi juba oma õige hotelli ees, helesinisele valgustatud basseinid palmipuude all, meremühin taamal taustal, meid ootamas.

M tegi lühikese klipi: https://youtu.be/xpveVxxITqU?feature=shared

Põhja-Läti: losside, kurgede ja kruusateede maa

Läti kõrgeim tipp Gaizinkalns asub kruusateede ääres metsade vahel ja kui seda eraldi otsima ei läheks, võiks sellest rahuliku südamega niimoodi mööda sõita, et ei märkaski. Kuigi Gaizinkalns jääb vaid mõne meetriga Suurele Munamäele alla, siis on see suvisel ajal nagu jumalast hüljatud paik, kus vaid matkatee märgis viitab ülespoole ning mägisemast kohast annab tunda kiirenev pulss. Mäe tipus lagendikul lehvib suur Läti lipp, seal on sümboolne puidust tornike ja suusalifti lõpp, mis suvisel ajal ei tööta ja poolel teel Läti esimene mobiilimast, mis oli omal ajal kõvasti kirgi üles kütnud. Eestlased on selles osas oma kõrgeimat tippu märksa paremini osanud turismi objektina turundada.

Mida Lätis aga palju on, on maapiirkondades kruusateid. Nii kitsaid kui laiu, pikki ja lühikesi juppe, kruusatee kruusateega ristumas, hööveldatud ja treppi sõidetud, tolmavad ja mitte tolmavaid teid. Kruusatee on meile küll harjumuspärane ja mõnda ega on seal sõita tore, aga kui 350 kilomeetrisest reisist suurem enamus on kruusateel, on tee raputav maitse tagumikust suhu jõudnud juba nii hästi, et taas asfalti kohates tunned sellest kohe eriliselt rõõmu. Aastane norm kruusateedel sõitmist sai ilmselt tänasega juba täis.

Läti rahvuslind on linavästrik, kuid täiesti ausalt võiks selle aumärgi omale välja teenida ka toonekurg. Mäletan juba lapsepõlvest, et mööda Eestimaad suvel ringi sõites ikka otsisime auto aknast toonekure pesi ja neid küll on, aga mitte märkimisväärselt palju. Kui 15 aastat tagasi abiellusime, siis oli vaja leida kurepesa, mille posti ümber saaks valge lindi siduda ja see oli märkimisväärselt keeruline ülesanne. Lätis on kured aga iga nurga peal, tee ääres, hoovides, heinamaadel, korstna otsas ja katusel, liuglevad taevalaotuses ning plagistavad oma pikka nokka juba kaugele. Toonekurgesid on siin tõesti palju ja ikka väga palju rohkem kui Eestis.  

Milles lätlased kahtlemata ajalooliselt osavamad on olnud, on losside, kindluste ja mõisade rajamine, nende turundamine, korda tegemine ja välja kuvamine. Kui enamus Eesti mõisasid on tagasihoidlikud ja lihtsamad hoonekompleksid madalate majadega, siis Lätis oleks sattunud nagu kuhugi palju kaugemasse riiki. Siin on toretsevaid tornidega uhkeid losse ja kindlusi nagu filmides või muinasjuttudes. Cesvaine loss on tehtud suurtest maakividest ja näeb välja üsna ehedalikult justkui otse filmist, kuigi selle lossi lähiajalugu pole teda hellitanud - alles paarkümmend aastat tagasi, kui seal tegutses kool, sai lossis tulekahi lahti, mis hävitas lossi katuse ja ülemise korruse ning mida paarkümmend aastat renoveeriti ja alles mõni aasta tagasi korda said. 

Samas Stameriena lossile esimest pilku heites on natuke nagu tunne, et teleporteerumine on tõesti võimalik - esimene pilk on justkui Alatskivi lossile Eestis - valged toretsevaid tornid, valge kaunis loss. Praegu oli sinna üles seatud ka mitmeid kunsti installatsioone nii sisse kui õue, mis olid nii peenetundeliselt läbi mõeldud, et need tõesti puudutasid. Astusin bussist välja ja jalutasin, pea kuklas, lossi imetlema, kui mu kõrvu kostis pehme ja rahustav klaverimuusika, täpselt selline, mida kuhugi pargipingile istudes endalegi märkamatult pikaks ajaks kuulama jääd. Ja pinke, kus mõisapargis seda klaverimuusikat kuulata, on siin tõesti mitmeid. Ainult et lossis ei toimunudki klaverikontserti, vaid muusika tuleb peenelt postide otsa riputatud kõlaritest, mis selle imetabase tunde lossi ümber jalutades tekitab. Veidi eemal, ilmselt vana aidahoone seinale olid riputatud suured valged inglitiivad, mida pildistama minnes kuulsin tähelepanu tõmbavat ragistamist seal samas lähedal metsas. Kui pilgu tõstsin, nägin seal palju hobuseid, mis nagu metsikud hobused end läbi metsa ragistasid. See oli nii ebareaalne vaatepilt, mida võis lihtsalt vahtida suu ammuli. Stameriena loss on tõesti üks maagiline paik.

Tagasiteel Valmiermuiza tahtsime teha ühe kiire jalasirutuspausi pika sõidu vahele Gaujenase mõisa juures. Maja ise on suurte sammastega hoone, mis pisut meenutab Tartu Ülikooli peahoonet, aga mis siinse koha märkimisväärseks teeb, ei ole mitte säilinud hoonestus, vaid vanasse mõisaparki rajatud väline muusikapark. Meie kõrvu kostis kuskilt helisevaid noote nagu keegi mängiks vabas õhus ksülofoni - ja täpselt nii oligi! Mõisapark on täis erinevaid suuri metallist muusika installatsioone, millega saab mitmekülgseid ksülofoni laadseid helisid esile kutsuda. See ootamatu avastus oli tänase päeva üks kahtlemata parimaid varjatud leide ja võibolla ka tänase päeva tipphetk, mis oleks meil napilt peaaegu vahele jäänud. Vahel tulevad parimad üllatused just sealt, kust neid kõige vähem oodata oskad.

Pühapäeva õhtul Läti maapiirkonnas on söögikohtade osas üsna piiratud valik ja kuigi olin eeltöö ära teinud ja netist mõned kohad välja vaadanud koos avamisaegadega, siis tegelikkuses olid neist enamus siiski pühapäeva õhtul kella 19 ajal juba suletud. Meile jäi teele Smiltene väikelinn, kus on Zebra pitseeria, mis pakub imeõhukesel põhjal väga suuri, poolemeetrise läbimõõduga pitsasid. See tundus pühapäeva õhtuks mõnus valik olevat ja üllatus oli positiivselt meeldiv. Kui esimese hooga mõtlesin tellida seitsme peale kolm suurt pitsat, siis teenindaja korra mainis viisakalt, et nende pitsad on tõesti suured ja ilmselt kahest piisaks. Tegelikkuses jäi meil teisestki pitsast mõni tükk üle, mille kaasa lasime pakkida. Pitsarestorani külastus oli kuidagi nii muhedalt paslik tähistamaks vanemate 51. Pulma-aastapäeva. Igal juhul, meie reisi viimane õhtu sai väärilise maitseelamuse punkti ja homme võime alustada mõnusasti tagasiteed, et õhtul magama minna juba oma voodisse.

M võttis päeva kokku: https://youtu.be/RQ-p-6IaiBI?is=8Vw_0LedI-yks4pJ