Kitsefarm, vulkaani kraater ja võileib Maria juures

Fuerteventura on vulkaaniline saar, kuid viimane vulkaani purse oli siin umbes 4000-5000 aastat tagasi, nii et tegemist ei ole enam aktiivse vulkaaniga, vaid kustunud versiooniga, erinevalt mõnest muust saarest - Tenerifel on El Teide juba mõnda aega aktiivne ja La Palmal purskas Cumbre Vieja viimati alles 2021 aastal. Rahunenud ja kustunud vulkaan pakub võimalust minna selle kraatri servale Calderon Hondosse ning vaadata seda suurt ja sügavat auku, mis kord taevast põletas ja maa tulega üle kallas umbes 20 000-50 000 aastat tagasi, ammu enne inimelu saarel. Kraatri läbimõõt on võimas, umbes 300 meetrit ja see on ca 100 m sügav, umbes nagu Kaali kraater Saaremaal, aga mitu korda suurem. Kraatri juurde viib parklasse pinnastee, kust algab laavakividest laotud kitsas rada, mis lookleb otse kraatri servale vaateplatvormile. Edasi-tagasi läbib selle rahulikus tempos umbes poole tunniga ja ka meie 2a ja 9 kuune plikatirts tegi kogu selle jalutuskäigu ise kaasa, nii et läbitav on ta igale vanusele, ainult jalatsid tasub jalga panna kindlad, millega ei libise kivisel pinnal. Ja muidugi tuult seal jätkub nagu igal pool vähe kõrgemates või avaramates kohtades. Igal juhul on vulkaani kraater väga võimas vaatepilt - looduse jõud on ikka massiivne.

Betancuria, Fuerteventura esimese pealinna, serval on farm Finca Pepe, mille olemasolu meelest läks, kui seal eelmine kord koos L, S ja L-ga olime. Nüüd tundus see väike kõrvalepõige teel vulkaani kraatri juurde mõistlik olevat. See on kitse meierei farm, kus lisaks kitsedele elavad ka hobused, eeslid, kuked, kalkuneid, paabulinnud, mustad sead ja kaamelid. Võibolla keegi veel, aga teisi loomi meile rohkem silma ei hakanud. Teelt viidad näitavad farmi ilusti, aga kui kohale oled jõudnud, ei paista kedagi kusagilt ja raske on aru saada milline on õige värav või uks, kust siseneda. Nägime ühte avatud ust, astusime sealt sisse ja veidi hiljem märkasime kohalikku naist paberist suurt laudlina valmis sättimas kõrval ruumis. Kui küsisin pileti kohta, vastas ta sõbralikult hispaania keeles, et võime vabalt ringi vaadata. Peale meie paistis farmis veel vaid kaks külalist olevat, nii et saime loomi rahulikult uudistada, vaadata äsja sündinud kistetallesid, kellel nabanöör veel paistis ja jalad alles tudisesid all ning kuulata kukkede kiremist ja jälgida, kuidas isane kalkun tegi paaritamistantsu, ajades end puhevile ja lähenedes emasele iga nurga pealt. Hetk hiljem keeras talu hoovi aga suur turismibuss. Ah neile see proua seal lauda kattiski juustu maitsmiseks, lootuses, et talupoest keegi ka midagi kaasa ostab. Sattusime farmi lihtsalt nii õigel ajal!

Teel Betancuriast põhja ei ole suuri linnu, on mõned külad mägede vahel ja tee ääres siin kuskil väga restorane või söögikohti pole. Selleks, et söögikohta leida, tuleb teelt veidi maha keerata ja teada, kuhu minna, sest Fuerteventural pole teede ääres reklaamid lubatud, ainult söögikoha või äri enda lähedal võib olla teed juhatav silt. Google Maps küll söögikohti teab, aga nagu aru oleme saanud, ei pruugi sealne hinnang või avamisajad alati olla kuigi usaldusväärsed. Meie teele jäi sisuliselt üks väike kohalik söökla, aga sinnapoole keerates sattusime külatee aslateerimise peale ja ei tundunud kuigi tark mõte värske asfalti peale sõitma minna suurte masinate vahele. Järgmises külakeses, Tindayas, näitas kaart lahti olevat baari, aga kui selleni jõudsime, oli see muidugi täiesti suletud. Küll aga sõitsime mööda avatud uksega Bar Cafeteriast (BC) Maria, kus mitmed kohalikud autod ukse ees peatusid. Otsustasime sinna sisse kiigata, ehk saame midagi hamba alla. Ja see kogemus oli ehe.

Sattusime kohalikku avarasse külabaari, kus proua Maria, juuksed lokki sätitud ja punane pluus seljas, leti taga askeldas ning hallipäiseid vanamehi õllega kostitas. Oli reede lõunane aeg ning ruumi sisse astudes olid seal eranditult vanad mehed. Duolingos hispaania keele ajaviiteks toksimine on olnud nii palju kasulik, et oma murtud vigases hispaania keeles oskasin küsida söögi menüüd - hetkel olid saada ainult võileivad, ning kinnitasin proua Mariale, et mõistan, et maksta saab ainult sularahas. Maria täheldas meie tellimuse vihikusse kenasti kirja ja tõi võileivad lauda - pooleks lõigatud kõva koorega singi-juustu saia ja omletiga saia. Kuniks me seal sõime, jälgisime ümbrust põnevusega. Selgelt tavaline turist sinna liiga tihti ei satu ja need, kes on, on mingil läbisõidul või püsivad kunded, nii et kui üks inglisekeelne härra uksest sisse astus, et kahe teise inglisekeelse härraga, kes ka hispaania keelt oskasid, ühineda, valas proua leti taga talle ilma tellimust ootamata välja juba tema standard õlle. Veidi hiljem tuli ilmselt proua mees leti taha, tegi endale kakao ja võttis saiakese, kuid pani raha ise kassasse. Seejärel soovis üks kohalik ehitaja vihikusse kogunenud summa ära klaarida. Elu Hispaania külas, meenutas ka oma olekult väga kuidagi Kuubat. Igal juhul oli see meie senine kõige soodsam lõuna ja nii autentne külaelu kogemus kui see olla saab.

Shopinguga on Kanaaridel üks huvitav värk. Gran Canarial olles avastasin, et seal on outlet keskus, mis reeglina tähendab heade hindadega brändipoode, aga sealne keskus oli poodidest sisuliselt tühi ning üllatus oli suur, kui üle tee asuvas tavalises kaubanduskeskuses ostlemise Meka avastasime. Sama märkasime nüüd Correlejos. Sinna on ehitatud Villa Comercial El Campanario, mis oma olemuselt on ehitatud justkui outlet keskuseks, aga sisu osas olid seal lahti täna vaid üksikud poed ja neist ka pooled müüsid suvalisi suveniire ja võltsitud brändide odavaid koopiaid. Imestan, et sellisele kaubale ikka veel turgu on. Sealt paarsada meetrit eemal on Las Palmerase ostukeskus, mis jääb kaubandustänava äärde, kus on palju poode erinevate brändide, maitsete ja soovide jaoks. Correlejos on parkimisvõimalused tänaval väga ahtad ning reeglina vaba parkimiskohta leida on keeruline, kuid suurematel poodidel on olemas üldiselt oma parklad, kui neid sissepääsu hästi otsida ja ühesuunaliste tänavate rägastikus on oskus leida viis kuidas sellele parkla sissepääsule lähedale saab. Mida me aga veel siin saarel kohanud pole, on tasuline parkimine.

Autosid on Fuerteventural palju, arvestades elanike arvu. Kui elanikke on siin erinevate allikate alusel 110 000-130 000, siis aasta jooksul käib turiste läbi ca 2,5-3 miljonit ning saarel on sellest tulenevalt kokku ca 15 000 rendíautot, millest ainuüksi Cicar autorendi firmale kuulub ca 4000. Kui meil eile õhtul autol õli tuli põlema hakkas ja esimesest Cicari esindusest läbi keerasime, kallati õli rõõmsalt juurde ja sooviti head teed - see pidi siin tavaline olema ning eelmisel aastal kogesime seda samuti oma reisi jooksul Tenerifel. Arvestades palju need autod siin vatti saavad ja läbi uhavad, pole ka midagi imestada. Eestis olles paar korda nädalas Pärnus käia ei viitsiks, aga 1h 45 min ehk 110 km Morro Jablest Correlejosse sõita, lisaks  mõningad kõrvalpõiked, on täiesti tavaline.

Öisel ajal on see saar sootuks teise näoga kui päeval. Kuna tee ääres reklaame ei ole, on vaid tee sildid ja väga hästi tähistatud helkuritega tee märgistused, on pimeduses tee hästi näha, kuid pimedus on siin päris pimedus ja valgusreostust väga ei eksisteeri. Eemalt paistvad külade ja linnade tuled on lihtsalt tulukese ilma selle kohal oleva valgushalota. Nii haarab silm sootuks teisiti teele jäävaid külasid ja linnu ning auto tulede valgusvihti jäävat nagu sõidaks sel teel esimest korda, kuigi oleme siin juba olnud omajagu. Kui taevas pilves ei oleks, säraksid ka tähed palju selgemalt. Fuerteventura on rahuliku puhkuse saar.

M pani kokku video ka tänasest: https://youtu.be/YXDG0MqmXTg?feature=shared

Cofete - saare kõige rustikaalsem paik

Tundub, et ilmateade ütleb siin - täpselt mitte midagi. Hommikul teatasid kõik ilma äpid, et meil on lauspäike ja sinine taevas, aga kui aknast välja vaatasime, olid üksnes ähvardavad vihmapilved. Järgmiste päevade ilmateade on ainult tuul, mis ei anna ülemäära infot, sest Fuerteventural on alati mingi tuul. Ainult UV indeksi järgi võib aimata, et päeval siiski on mingil hetkel ka päikest näha. Õnneks klaaris taeva ka täna lõunaks ära, nii et hakkas juba päris suvisemat ilma lubama. Kohalikud räägivad, et viimase 33 aasta jooksul nad sellist ilma kui viimased nädal olnud on, ei mäleta. Kanaaridel on tavaliselt soe ja päikseline ning kui vihma tuleb, on see hetkeline ja moment hiljem on pilved kadunud ning päike taas väljas. Ka üks teine poola pere, keda mänguväljakul kohtasime, olla Lanzarotel kaks aastat tagasi enam-vähem samal ajal puhkamas käinud ja seal oli siis väga soe olnud, puhta t-särgi ilm. Mina olen oma suvised riided küll kohvrist kappi tõstnud, aga kapist välja nad saanud pole. Selle asemel ostsin täna endale hoopis ühe pusa juurde. Pusad ja muud soojemad riided on siin hetkel kuum kaup ning suurused ja värvid on pööratud valikus, sest inimestel on külm. Kas globaalne soojenemine tähendabki seda, et ilm läheb soojades kohtades hoopis jahedamaks? Allikate sõnul võib nii tõesti juhtuda, sest torme on rohkem ja tormid on märjemaks ning tugevamad. Regina, mis Kanaaridelt on nüüdseks loodetavasti lahkunud, on tänavuse aasta 17. Nimeline torm, mis püstitas uue rekordi - see on sarnane 2023/2024 a tormi hooajale, ent sel aastal on sama arv torme olnud juba ca kuu varem. Seega minu ilma üle veidi virisemine on täiesti asja ette, aga igal juhul on siin vähemasti mõnusamalt vähemalt 10 kraadi soojem kui hetkel Eestis, seega kõik oleneb perspektiivist.

Morro Jable on Fuerteventura kõige lõunapoolsem linn. Siit edasi asfalt teed ei lähe, aga läheb väga treppi sõidetud mägine pinnastee Jandia poolsaare tippu Faro Punta de Jandia tuletornini mille kõrval asub väike kummaline külake El Muellito, mis koosneb paarist majast, restoranist ja autokaravanide pargist, millest on saanud püsivad väikemajad. Miks inimesed siia hüljatud kohta elama tulla tahavad nii kitsikestesse tingimustesse, kus mugavusi ei ole, pood on paarikümne kilomeetri treppi sõidetud tee kaugusel, mida läbib umbes tunni ja kus traavivad autodega iga päev sadu turiste, jääb mulle pisut arusaamatuks. See on looduspark, kus on tõesti imeline ookeani vaade, aga kus isegi telkimine pole lubatud. Fuerteventural on märkimisväärselt palju päris privaatseid looduskaunid kohti, mis on märksa mugavamas asukohas.

Jandia poolsaare kõige külastatavam koht on Cofete külake, mis on vaieldamatult saare kõige metsikum ja dramaatilisem paik. Cofete 12 km pikkust liivaranda peetakse üheks Euroopa ilusamaks rannaks ja kui hästi läheb, siis naasevad siia ka ühel hetkel väljasuremisohus olevad kilpkonnad munema, mille kohta kohalikus rannas ka hoiatussildid on - kui juhtud kilpkonna rada nägema, siis teavita sellest kindlasti, sest teadlastele on see tähtis info. Seal samas kõrval sildil on hoiatav tahvel ka rebenemisvoolu ehk rip currenti kohta ookeanis - see on lainetava ookeanis koht, kus justkui kahe laine tulla vahel on rahulikum koht ilma laineteta. Tegelikult on see just salakaval koht, kust vesi tagasi ookeani voolab ning sealt ujuma minnes tõukab meri inimese avaookeanile. Rip currentile vastu ujumine pole võimalik ja sellest saab välja üksnes piki laineid külje peale ujuda püüdes ning kui see ei õnnestu, siis lasta kanda veevoolul veidi kaugemale ja seejärel püüda küljele võlust välja pääseda ning piki laineid rannale tagasi ujuda. Igal juhul on see Cofete ranna hoovused väga tugevad ja seetõttu on seal ujumine äärmiselt ohtlik ja nii mõnegi turisti, kes ohtu pole osanud hinnata, elu nõudnud. Cofete rannas on lained väga tugevad ja seda peetakse ka üheks ohtlikumaks rannaks Euroopas. 

Seal samas rannas asub ka liiva sees surnuaed, kuhu on maetud 19. Sajandil paljud Cofete külakese elanikud. Tol ajal ei viinud sinna külla ühtki teed ja see oli väga isoleeritud paik, mis tegi Jandia mäe aheliku ületamise elanikele keeruliseks ja nii otsustasid kohalikud rajada surnuaia otse liivale. See on päris kummaline, aga kuidagi eriti austav vaatepilt, kuidas liivasel kalmistul puhub tugev ookeanituul ja paistab igavikuline sinine mühisev rannale laksuv laine.

Jandia mäed ei ole kõrged, aga siiski piisavalt, et püüda kinni pilvi ja tekitada poolsaarele oma väike mikrokliima. See teeb mäed kergelt rohelisemaks ja kohati näeb ka väikseid lillasid õitsvaid lilli mäe nõlvadel. Siin on näha põllumaid, kohalikus väikeses Cofete külas on kuulda kuke kiremist ja näha lihtsaid ja väikeseid talumajapidamisi. Seal asub ka siinse kandi ainus restoran, kus hoolimata väga katkendlikust mobiili levist, saab isegi kaardiga maksta, ainult WC jaoks peab 50 sendine münt taskus olema, muidu tualetti ei pääse ja kohalikud teenindajad, kes oleks justkui pärit mõnest Mehhiko seebiseriaalist, hoiavad väga hoolega silma peal, et iga külastaja järel ikka WC uks kinni läheks ja uus münt ukselukust sisse lastakse. 

Mäe nõlval, vaatega ookeani poole, asub üksik valge väikese lossi moodi maja - Villa Winter. See on üks kõige kummalisemaid ja müstilisemaid kohti saarel, mille ajalugu on siiani täis legende ja päris tõde ei teagi vist keegi. Legendid räägivad, et villa ehitas sakslasest insener härra Winter, kellel olid head läbisaamised teise maailmasõja ajal natsidega ning see villla oli loodud kas salajaseks allveelaeva baasiks Saksa sõjalaevadele, redutamise peidupaigaks tuntud natsiliikumise juhtidele või ilukliinikus, et anda sakslastele enese peitmiseks uus välimus. Arvestades koha täielikku iseloeeritust ja tol ajal ka teede puudumist villa juurde, oli see kindlasti salajaste kohtumiste planeerimiseks üsna ideaalne koht, kuigi härra Winter olla selle villa ehitada lasknud eelkõige põllumajanduslikel eesmärkidel milleni ta aga ei olnud jõudnud. Täna on see maja pisut räämas ning ukse juures asub sinine plekist piluga raha kast kuhu annetusi kogutakse, et maja mingil määral korras hoida. Kui veab, saab annetuse eest ka veidi sisehoovis ja esimesel korrusel kahes toas ringi uudistada. Need kaks tuba on pisut kõhedust tekitavad - sinna on kogutud igasugu vana natsiaegset kraami, seal on sõjaväe vormides mannekeenid millesse tõmmatud, akende vahelt puhub tuppa ookeani tuul, mis paneb tolmu ja kile servad lehvima ning tekitab kergelt sellise õuduste toa tunde. Lõpuni kindel olla ei saa, mis ajalugu sel majal tegelikult on olnud, aga kõle ja kõhe on ta igal juhul. Ainult vaade maja juurest kollasele liivarannale, sinisele ookeanile ja teisel pool maja mägedele on märkimisväärselt ilus. Must ja punane kass vaatavad laisalt üksteisele otsa ja taamal tõuseb lendu linnuparv.

Cofete tee ei ole kilomeetrite mõttes pikk, kuid ära läheb seal ikkagi vähemalt pool päeva, eriti tänu aeglasele liiklusele tee olematu kvaliteedi tõttu. Samuti on ametlikult liiklus piiratud 40 km/h peale. Kui sinna rendiautoga minna (alternatiiv on võtta päeva tripp, proovida paar korda päevas käivat miksrobussi ühistranspordina, sõita sinna maastikurattaga või teha 5h matk ühe otsana), siis tasub enne järele uurida, kas antud firma rendiautoga sinna üldse minna tohib või kui seal midagi juhtub, näiteks puruneb rehv nagu mu endisel kolleegil paar nädalat tagasi juhtus, siis kas rendiauto kindlustus katab selle või on see täiendav kulu. Äääremärkusena olgu öeldud, et rendiautosid käib seal teel iga päev auto amorte proovile panemas kümneid kui mitte sadu autosid, nii et oma teekonda tasub plaanida selliselt, et pidevalt autode voogu vastu ei tule. Meie läksime Morro Jablest kõigepealt tuletorni juurde ja siis Cofete rannikule stardiga hommikul 11 ajal ning märkasime, et kella 12 paiku hakkavad hommikused tuurid tagasi Morro Jablesse jõudma ja hilisel pealelõunal oli pigem ühtne autode vool tagasi linna poole. Tee ise ei ole märkimisväärselt ohtlik ja oleme varasemalt sõitnud oluliselt kitsamates ja keerulisemates mägitee oludes, kuid kui juht auto laiust hinnata ei suuda ja piirdeid kahe auto laiuse tee ääres pole, võib pidev vastu tulev autode vool olla pisut ebamugav. Kindlasti tasub teele kaasa võtta snäkke ja vett, sest poodi pole kusagil ja kui Cofete restorani väga piiratud kohaliku toiduga menüü ei sobi - meie võtsime sealt Vieja Ropa kalmaaridega ja kitseliha hautise ning tomati salati, mis olid väga koduköögi teema - siis muud alternatiivi ei ole. Muidugi on vajalik ka midagi kapuutsiga selga, sest olenemata ilmast, on ookeani ääres ja mägedes alati tugev tuul, ka isegi siis, kui tuul sisult soe on. Kas tasub ette võtta see poole päevane autoseiklus, kui aega on üle ja muud kohad käidud - jah. Kes üksildasi maapiirkondi vähe näinud on, siis on see elamus kahtlemata.

M tegi päevast video:  https://youtu.be/_3azFpBAW5I?feature=shared

Kaluriküla ookean ja kuivad mägijõed

Oleme tänaseks olnud Fuerteventural 9 päeva ning sell aja jooksul pole ilm meid liialt hellitanud. Kanaari saari räsib torm Regina, mis tõi Tenerifele El Teide mäe tippu lume, ookeanile 7 meetrised lained, mida ise ka täna Ajuy rannas nägime, ning tugeva tuule ja öise tõsise vihmavalingu, mis viis ka mõneks ajaks elektri. Öösel ärkasin kella 4 paiku üles selle peale, et midagi kõva häälega piiksus majas ja toa lõi iga piiksuga korraks valgeks. Jäin kuulatama mis see on ja kui uuesti piiks tuli, sain aru, et elekter kõikus ning toas olev konditsioneer lülitab end muudkui sisse ja välja, kuigi me sedas kasutanud polnud. Viimastel päevadel on ilma nii jahe olnud, et majas tundub külmavõitu ning lükkasime õhtul sisse ka elutoa õhksoojuspumba kütterezhiimile. Kes oleks arvanud, et Kanaari saartel tahaks maja kütta?

Õnneks on õues suurem tuul vaibunud ja pole enam tunnet, et tuul tahab läbi seina sisse murda. Päikegi piilub pilvede vahelt ning temperatuur kõigub 17 ja 23 kraadi vahel, mis on ikkagi lühikese püksi ilm, aga pusa ja soft shell tasub autos kaasas hoida, sest nagu viimased päevad on näidanud, siis võib vihm tulla ootamatult ka siinsest päikeselisest taevast. Öösel sadas ja keerutas tüübilt igal juhul nii palju, et meie maja väiksel kinniste seintega terrassil on kõik läbimäng, padjad maha keerutanud ja potilille pikali. Teedel on suured lombid ning mänguväljakud juba mitmendat päeva järjest nii märjad, et seal laps mängida praegu väga ei saa, aga jõe sängid on endiselt kuivad ning mägedest vesi ojadena alla ei voola. Uudistest käis ka läbi võimaliku mudavihma saabumine, aga see läks nüüd siiski mandrile ja Kanaaridele ei jõua. Lühidalt öeldes, igatsen sooja ja mõnusat suveilma. 

Oleme nädalaga pikkade ja intensiivsete päevadega käinud läbi kõik olulisemad kohad ning nüüd nuputame kuhu veel minna. Üks koht, kus me läinud polnud, on Ajuy (j hääldatakse hispaania keeles h) musta liivaga rand ja koopad. Need asuvad läänerannikul saare keskpaigas, nii et lõunast saab sinna üle mägede. Nii sõitsime taas mööda Sicasumbre mäe vaateplatvormist, kus eelmine kord tuul meid mäe tipust tahtis ära viia. Kuna väike M siis magas ja M jäi temaga autosse, tegime seal täna peatuse ning M sai ka mäe tipus ära käia. Puhus küll korralikult, aga siiski vähem kui eelmine kord. Fuerteventural on asfalt teed korralikud ning mägedest üle sõitmine pole võrreldav ühegi teise saarega, sest mäed on siin madalad ja tee pigem kulgeb laugjate mägede vahel orus, mõningate eranditega piki mäe külge või üle mäe, kuid ühtki ekstreemsust siin sõites, erinevalt Gran Canariast, ei koge.

Ajuy on väike ja armas kaluriküla otse ookeani kaldal. Sisuliselt ongi külas üks väike tänav mille ääres mõned restoranid, lisaks mõned üksikud valge-sinisega majad nagu oleks mõnele Kreeka saarele ära eksinud. Mõistan hästi, miks see koht on turistide hulgas populaarne - helesinine, vahutav ookean keerab suuri laineid laisalt kaldale otse mustale sädelevale liivale. Kuigi tormist olid lained tõesti suured ja kõrged, silma järgi võis seal 7 meetrit kõrgust olla küll, ent rand jäi kaljunuki taha tuule varju, võis mõnusasti mustal liival mängida ja istet võtta, päikesepaistet nautida ja vaadata lõputult randa mühisevad laineid. Seal samas rannas on kaks Kanaari köögi restorani, kust avaneb miljoni vaade otse ookeanile. Ja see on ainus koht seni selle reisi jooksul, kus ma olen saanud kohalikku kala, mis oli tõesti hõrk, mahlane ja mille loomulikud maitsed rikastasid seda, mitte ei närinud kuiva maitsetut tallanahka nagu seni kogenud oleme. Olgugi, et need restoranid on puhtalt turistikad, on toit oskuslik ja maitse ehe, portsud mõistliku suuruse ja hinnaga ning teenindus nii kiire ja tähelepanelik, et seesugust oleme kohanud seni vaid üksikutes kohtades. Kohalikud oskavad turistilt raha auga ära võtta ja teevad seda tõesti väga oskuslikult oma kiire teenindusega. Ajuy rannarestorani julgen kindlalt soovitada.

Kuna Fuerteventura kaljud on lamedad, siis kulgeb nii mõneski kohas pinnastee otse piki kaljut või üle selle ja veidi paremate amortide või kõrgema autoga saab ligi ka väga eraldatud kohtadesse ja rindadesse. Fuerteventural on turisti oluliselt vähem kui teistel saartel, ent päris üksi ja ilma inimasustuseta kohti siiski üldiselt pole. Keset mägesid võib kohata üksikuid maju päikesepaneelidega, sest muud elektrit neile ilmselt ei lähe, kohtades, kus puudub igasugune mobiili levi, kuid uuemate telefonidega saab hädaabi kõnet siiski üle satelliitkõne teha. Minu suureks üllatuseks oli ka ühes sellises asustamata ääreala rannas, Playa La Solapas, kuhu viib vaid kivine pinnastee, SOS hädaabi kõnedeks eraldi antenniga post ehk suurema mure korral on abi siiski võimalik kutsuda ka siis, kui mobiili levi kuskil ei ole. Teises, asustatud rannas, Tarajalejos, nägime posti otsas väikest valgusfoori, mis andis märku UV tasemest ja seal samas kõrval automaatselt õhuga täituvate päästevööde posti. Fuerteventural on ohutusele imetlusväärselt palju rõhku pandud.

Ajuy koopad on kohad, mida soovitatakse ja kuhu paistab rannalt viivat üles kalju peale lai, puupostidega ääristatud tee, kuid täna olid seal lindid ette tõmmatud lausa topelt, millest paljud midagi ei arvanud ja sealt vahelt läbi pugesid koopaid vaatama. Üks asi, mida ma Kanaaride kohta olen õppinud, on see, et asjata siin linte ette ei tõmmata ja teid kinni ei panda. Turistina ei oska me kõiki ohte ise hinnata ja seega tasub usaldada kohalikke instantse. Mõned kuud tagasi, kui Kanaari saari tabasid suured tuuled koos võimsate lainetega, levisid meedias hoiatused - kui ranna servale on lint ette tõmmatud, siis ei tasu sellest üle ronida teisele poole, sest ühel hetkel võib tulla laine, mis ootamatult muulile või rannateele paiskub ja seal oleva uudistava turisti endaga fataalsete tagajärgedega kaasa tõmbab, mida on Kanaaridel mitmetel kordadel paraku juhtunud. Kohalikud teavad neid ohte ja oskavad hinnata, turistid aga paraku mitte, sest paljude elukeskkond on teistsugune. Seega, kui lint on ees, siis ei lähe ja nii meist Ajuy koopad uudistamata jäidki, sest meil turistidena on raske hinnata, kas seal võib olla mõni tuulest ja veest tingitud varisemisoht või muu teema.

Kanaaridel ringi sõites näeb mitmeid kuivi jõgesid ja ojasid, kus selgelt mingil hetkel vesi suuremas koguses voolanud on, nii et korralikud silladki neist üle ehitatud on. Mida ma aga kunagi varem näinud pole, on auto tee jõesängi põhjas koos keelumärgiga seal sõita vihma korral, aga muul ajal on see lubatud. Tee ise on muidugi pinnastee ja viib otse randa, kuid sõita mööda kuiva jõepõhja oli ikkagi väga veider tunne. 

M tegi päevasest sõitmisest video ka: https://youtu.be/xEZ3sJ5ze9s?feature=shared