Reisil beebiga

Nüüd, kui meie beebi on saanud 5 kuuseks, oli paras aeg ta esimest korda päriselt reisile viia ja meil endal ka katsetada, kuidas kolmekesi reisimine välja näeb. Võtsime esimeseks korraks ette midagi lihtsat ja mugavat - merereisi Soome. Olime suve jooksul küll käinud juba paariks ööks Muhus, korra Valgas, kaks korda Pärnus ja lugematu arv kordi Hiiumaal, aga päris välismaale ja hotelli polnud veel varem jõudnud.

Soome minekuks oli meil mitu põhjust. Esmalt soov üle vaadata üks teine värske ilmakodanik, aga teisalt selgus, et ma polnud Soomes väga ammu käinud. Tundus, et polnudki nii ammu, aga kui mõtlema hakkasin, siis eelmine Soomes käik jäi enne koroona aega, aega, kui ei Eestis ega Lätis polnud veel Ikeat ehk et Põhjanaabrite juures käisin ma enam kui viis aastat tagasi. Oli viimane aeg see treekond uuesti ette võtta.

Suvel, kui Hiiumaal olime ja auto ootamatult katki läks, oleksime napilt beebiga lennukiga linna tulnud, aga äkki tabasin end mõttelt, et Eesti sisene lend küll, kuid lennujaamas on ju dokumenti vaja ja beebil sel ajal ühtki isikuttõendavat dokumenti polnud. Et edaspidi selliseid ehmatusi vältida, tellisime dokumendid üsna kohe peale seda juhtumit ära. Kui paljud kurdavad, et beebi passipilti on keeruline teha, siis me sättisime ta valgele kõvale padjale pikali, telefoniga klõps ja see sobis ID kaardi peale hästi. Ju meil lihtsalt vedas selle pildiga hakkama saamisega.

Laevapiletite ostmisega Soome polnud midagi keerulist ja see reisimine on autoga ikka eriti lihtsaks ja mugavaks tehtud. Küll aga pani hotelli otsimine korraks kukalt kratsima. Need kriteeriumid, mille järgi vanasti otsisin, nagu enam ei pädenud. Kui panin otsikriteeriumitesse kaks täiskasvanut ja alla aastane laps, hakkas hotelli äpp mulle pakkuma kolme inimese tube kolme voodiga, aga meil on beebi küll harjunud eraldi magama, kuid vajab selleks siiski beebi reisivoodit, mis paljudel hotellidel ka olemas on, ent eraldi küsida tuleb, otsingusse seda aga kriteeriumiks panna ei saa. Ja kui panna lihtsalt kaks täiskasvanut, siis ei olnud toa juures võimalik juurde märkida, et tegelikult on meid kolm ning ma ei viitsinud võtta riski sellega, et hotelli sisse kirjutades hakatakse lisaraha nõudma või tuleb mõni muu üllatus. Beebiga reisides tahaks igasugused ootamatused juba ette minimeerida.

Lõpuks valisin hotellitoa vastavalt sellele, et oleks piisavalt suur tuba, kuhu kindlasti beebivoodi lisaks laiale voodile ära mahuks, hea oli tugitooli või väikse diivani olemasolu imetamiseks ja vannitoas kindlasti mingit pinda, kuhu mähkimisalus sättida. Koroona ajal oli muutunud ka see, et toakoristust enam igapäevaselt ei tehta ja tehakse üle kolme päeva või kliendi vahetumisel, mis pani korra mõtlema, kas prügikasti mähkmetega täitumisel oleks vaja siiski koristus tellida. Ja lõpuks viimase kriteeriumina polnud vähemtähtis ka auto parkimisvõimalus hotellile võimalikult lähedal, et ei peaks asju kaugele tassima ja beebiga vihmaga kuskilt läbi õue kappama. Meie valitud hotellis oli parkla hotelli all, kust läks lift otse meie toa korrusele, toas asus vann ja vanni otsas ideaalse suurusega pind mähkimiseks ning toas oli olemas nii käetugedega tool kui väike diivan. Ka beebivoodi mahtus hästi seina ja suure voodi vahele, ainult et mina lühijalgsena pidin beebi kätte saamiseks kikivarvukile tõusma ja voodiserva omale ribide vahele suruma, et käed beebini ulataks. 

Esimese viie elukuu jooksul oleme saanud beebi mähkmeid küll vist igas asendis ja igal pool vahetada, alustades kohvilauast külas ja lõpetades auto pagasnikuga. Laevas oli inva WC-s olemas piisavalt suure ruumiga mähkimislaud ja see mure lihtsasti lahendatud. Tripla kaubamajas oli lausa eraldi laste mänguala, mille juurde oli loodud mähkimisjaam ja lisaks samas asuvas igas WC-s nii väikesed laste potid kui mähkimislauad koos kraanikausiga olemas, mis igasugused ootamatud üllatused üsna lihtsasti aitab ära likvideerida. Küll aga on üks asi, millest ma tualetis mähkusid vahetades puudust tunnen, on pind, kuhu beebiasjade kott korraks lahti pakkida ja sellisest pinnast napib reeglina WC-s alati.

Soome reisi planeerides mõtlesin, kas võtta hotell üheks või kaheks ööks. Otsustasime tulla reede õhtuse laevaga ning ööbida kaks ööd ja küll mul oli hea meel selle otsuse üle. Meie tempo sai niimoodi olla rahulikum ning saime rohkem oma liikumisi sättida, võttes arvesse beebi une ja söögivajadusi, aga selliselt, et me ikka hotellist välja ka saaks. Beebile andis aga turvatunde see, kui ta sattus mitu korda samasse keskkonda, mis oli juba tuttav.

Esimene õhtu tahtsime korra autoga veel linna minna ja kuna beebi öö uneni oli veel üle tunni aega, tundus hea mõte meil kõik koos korraks kesklinna sõita. Helsingis on tänavad juba talvetuledega kaunistatud ning pimedas õhtus hubaselt säravad restoranide aknad koos tänavakaunistustega on eriliselt romantiline vaatepilt. Tekib kohe tahtmine kuhugi mõnusasse kohta sisse astuda ja tassi sooja kakaoga end kuhugi pehmele toolile sättida ning inimesi vaadata. Millega ma aga veidi puusse panin, oli beebi väsimusaste. Tema jaoks oli merereis ja hotell juba nii palju emotsiooni, et üleväsimus oli äkki ja kerge tekkima. 

Beebid on pisikesed ja armsad, aga kus neil on alles asju! Meil on täiesti mõistliku suurusega universaalkerega auto, kuid beebi vanker võtab sellest juba pool pagasiruumi. Kui sinna juurde panna veel turvahälli rattad, paar tekki ja kombet, sest ilmad on meil ju muutlikud, mähkude ja beebitoidu kott ning umbes kuus komplekti riideid, sest neid võib vaja minna päevas lugematu arv, siis autosse enam nagu midagi muud ei mahugi. Meie beebi on üsna algusest saadik olnud nö segatoiduline ehk saab iga söögikord nii rinda kui valmis rinnapiimaasendajat. Muidugi suutsin ma meie elu ikka natuke keerulisemaks teha sellega, et valisin kogemata lisatoiduks hea kvaliteediga vedelal kujul Nan piimasegu, aga nüüd tundub, et seda enam Eestis ei müüda ja erineva suurusega pakendis vedelat piimasegu muud varianti ma Eestis väga kohanud pole, nii et tuleb lasta seda kas Soomest tuua või ise ostmas käia. Ka mähkmed on Soomes umbes kolmandiku jagu soodsamad, nii et kui paari kuu piimad ja mähkmed ka veel autosse laduda, peab ikka korralikult pakkima, et ka ise autosse ära mahtuda. M teeb juba pikemat aega nalja, et meil on mikrobussi vaja ja vaikselt kipun temaga õlgu kehitades nõustuma hakkama.

Valmis kujul piimasegu on beebitoiduna väga mugav kasutada. Kuskile kodust välja minnes on valmis segu kohe eriti lihtne - keerad korgi pealt maha, valda pudelisse ja kui on võimalik kuskil vesivarustust soojendada, ongi kõik juba valmis. Reisil on sellega muidugi väiksed agad - lahtine piimapakk toatemperatuuril seisab vaid mõne tunni ehk mõistlik on veidi ette mõelda ja kasutada võimalikult õige suurusega piimapakke või hoolitseda selle eest, et poolikut pakki saaks kiirelt kuhugi külmikusse panna või termokotti. Selles osas oli ka hotellitoas minibaari külmiku olemasolu ülioluline. Ja muidugi on oluline enne kodus väike matemaatika ära teha, et õige kogus piimapakke kaasa saaks. Soomes olles on lihtne - kui puudu tuleb, astud poest läbi, aga Eestis müüs Nani enne ainult Prisma ning siis pidi veidi rohkem ette valmistuma. 

Reisil olles põrkusime veel ühe nüansi otsa seoses beebi piimaga - lutipudelid valatud valmis piimasegu võib anda küll ka toatemperatuuril, aga meie neiule meeldib seda süüa soojendatult. Ma olen üliõnnelik mõnda aega tagasi Amazonis leitud kuuma õhu baasil veevaba piimasoojendaja üle, mis võtab relevantselt vähe ruumi ja lihtne reisile kaasa pakkida, aga kuskil ringi käies seda ikka kaasa ei tassi ja siis on vaja kaussi kuuma veega, kuhu mõneks minutiks lutipudel soojenema koos piimaga panna. Päris mitmel juhul on meid vaadatud veidi arusaamatu näoga söögikohtades, kui oleme palunud kaussi või laia tassi kuuma veega lutipudeli jaoks, aga lõpuks oleme selle ikkagi igalt poolt saanud ja kui teenindajad näevad kuidas piim soojeneb, tekib nende näole taipamine. Vahel on tunne, et lihtsam oleks omale muretseda mingi kokku käiv reisikauss ja sinna sisse kuuma vett paluda.

Veel üks põnev nüanss on parkimine. Vaba koht leitud, auto paigas ja siis selgub, et auto uks ei mahu nii piisavalt lahti, et beebi turvahälliga koos välja mahuks. Nikerdasime auto teisele autole lähemale, aga siis jäi kahe auto vahel olev betoonpost selliselt ette, et juht ei mahtunud enam välja. Ja kui lõpuks saime auto niimoodi paika, et kõik välja said, selgus tõsiasi, et ratastel turvahäll ei mahu autodel vahelt läbi. Nüüd saan aru, miks hinnas on need parklad, kus on lastega peredele eraldi laiemad parkimiskohad maha joonistatud. Selgelt oleme alles algajad beebiga reisijad.

Praegu on beebiga veel poes käia lihtne, sest ta ei haara riiulite pealt asju ega tee tantrumit, kui midagi poes saamata jääb. Küll aga nuputan tihti vaba käe puudumise üle, seda eriti juhul, kui beebi ei ole nõus olema enam hällis ega vankris ja tahab ringi vaadata süles olles. Kui selles olukorras on soov osta natuke rohkem asju ja olla poes beebiga kahekesi, siis ostukäru, beebi ja hälliga korraga manööverdamine ajab juhtme parajalt kokku. Reisil õnneks olime poes kahekesi ning niimoodi oluliselt lihtsam. Aga see hetk, kui jõuad oma koormaga parklasse justkui sinna, kus auto peaks olema ja mida ei ole, see on meie auto - oleme valel parkimismaja korrusel. Egas midagi, asjad kaenlasse, kärud ümber keerata ja tuldud teed tagasi ning katse kaks järgmisel korrusel.

Beebiga külas käimist oleme juba palju harjutanud. Seekordseks Soome mineku peamiseks põhjuseks oli aga katsikul käik kuu vanusele beebipoisile külla. Millalgi talvel äratas üks klassiõde ellu ühe vana jutustamise akna ning siis, kui ma oma riskirasedusega arstilt lõpuks pubi loa sain ehk võisin diivanirezhiimi asemel iseseisvalt autoga uksest ukseni sõita, saime üle mitme aasta kokku. Seal kohtumisel selgus, et ma polnudki ainuke beebiootel ning meie väiksest pundist sündis üks beebi juba kevadel, siis meie beebi suve hakul ja nüüd kolmas beebi sügisel. Oh, milline tore rõõmustav uudis see oli, et minuvanuseid värskeid emasid on veel ja nii hea on omavahel jutustada, tühjast tähjast lobiseda ja jagada igapäevaseid rõõme ja muresid. Nii tundus ka loogiline võtta punt kokku ja koos end Soome katsikule seada. Ah, kuidas vahel elu end ise õigesse kohta seab, kui talle vaid võimalus anda!

Aga kuidas siis Helsinki viimase viie aastaga muutunud on? Peale vaadates ütleks, et ega ei olegi. Sadam ja kesklinn on kohe mõnusalt tuttavlikud nagu ei olekski kaua ära käinud, ainult et kõik suuremad pargid tunduvad olevat praegu üles kaevatud. Poed on nüüd lahti ka pühapäeviti ja ostukeskused jagub igale maitsele. Kesklinn on juba pühadeootuse tuledesäras, linnast välja sõites on teed endiselt suurepärase kvaliteediga ja lihtsad, arusaadavad ning mugavad sõita ja soomlased ise rahulikud ja sõbralikud. Ainult et beebi nägemine toob veelgi enam naeratusi nägudele. Meie reis läks hästi ja kindel on see, et toredad seiklused beebiga jätkuvad ka edaspidi.

Väike suur saar: Malta ei ole Muhu

Kui Maltal on jäänud veel vaid loetud tunnid, siis niisama hotellitoas neid raisata oleks päikselise ja sooja ilmaga patt. Meie hotelli kõrval linnas Buggibas asub Malta klassikaliste autode muuseum, kus on ilusad autod eelkõige 1950datest. See on mõnusalt detailirohke saal kahel väiksel korrusel ja tasub igal juhul läbiastumist. Tundub, et käesoleva aasta reisid on meil just automuuseumidele pühendatud ning tore oli sinna nimekirja lisada veel üks, mida nüüd oleme külastanud.

 

Buggibba linna servas asub väike roheline linnapark Kennedy Grove, kus on laste mänguväljakud, piknikulauad ja USA president Kennedyle pühendatud päikesetempli sarnane monument. See on tore koht, kus korraks jalga puhata, puude varjus värsket õhku nautida ja veidi jalutada. Üldiselt maltalastel pole kombeks jala käia ja nii ei vii tihti ka kõnniteed ühest kohast teise ning kohalikke võib just rohkem näha parkides või linnatänavatel koertega jalutamas. Koeri siin jagub, ent reeglina on need kõik väikesed, aga selle eest on tänavakasse nii palju, et neile on lausa pühendatud eraldi liiklusmärgid, mis hoiatavad teed ületavate kasside eest.

 

Kuigi on alles november ja õues sooja 24 kraadi, siis Malta on juba jõulukaunistustes ning nii mõneski kohas võib kuulda jõululaule. Ikka päris harjumatu on sellise soojuse ja särava päikese käes näha ledidest jõuluvana soovimas häid jõule ning ringristmikel erinevaid jõulukaunistusi. Seevastu 4 tundi hiljem õhtul lennukiga Tallinnas maandudes tervitas meid valge õhuke lumevaip - kontrast on suur, aga tundub, et jõulud hakkavad siiski lähenema.

 

Nädal Maltal läks kiiresti. Kuigi see on väike saar, on siin väga palju teha ja vaadata ja saare pisisus on selgelt petlik ning päeva lõpuks tuleb teha siiski mingeid valikuid, sest igale poole lihtsalt ei jõua. Mõned tähelepanekud ja mõtted seoses Maltaga:

-        Kraanasid on siin priipärast ja ükskõik millal enda ümber vaatad, näed mõnda kraanat midagi ehitamas kindlasti.

-        Malta põhjavesi on saastunud ja seetõttu kraanivett ei jooda.

-    Maltal on kahte tüüpi prussakaid: saksa ja ameerika tõugu ning jahe ja niiske kevad tähendab suvist suurt putukainvasiooni, mida võib jätkuda ka sügisesse, aga hotellid reageerivad tuppa roninud prussakale kiiresti.

-        Vasakpoolse liiklusega harjub kiiresti, kuigi esimese hooga on see veidi harjumatu. Ringteid on palju, aga need ei häiri, sest see on ainus võimalus tiheda liikluse korral üldse kuhugi pöörata, ainult et sellest ei saanud me päris lõpuni aru, millal ja kuhu ringteel suunda näidata tuleb, sest kohalikud kippusid seda tegema üpris suvaliselt.

-        Kuigi autosid on palju ja liiklus on tihe, on see siiski viisakas, ent kerge nahaalsus tuleb kasuks, et oma auto nina kuhugi vahele pista, kuid üldiselt lastakse vahele lõpuks päris normaalselt ja liiklus ei ole kuigi vihane.

-        Parkimiskohti on väga piiratult ja need on kitsad. Kui on plaan rendiauto võtta, tasub see rentida kohe lennujaamast ja pigem väiksem kui suurem ning hotelli käest enne uurida, kuidas neil parkimisvõimalused on. 

-        Tanklad on tillukesed ja asuvad suvalistes kohtades elumajade esimesel korrusel. Lennujaamas on viimane tankla McDonaldsi kõrval, kus on mugav rendiauto paak täis võtta enne selle tagastamist.

-        Bolt ja Bolt Food on väga levinud äpid, toimivad väga hästi ning taksosõit ei ole ka määratult kalli hinnaga, nii et saab liikuda vabalt ka takso ja bussiga.

-        Kui liikuda bussiga, on kindlasti mugavam ööbida mõnes suuremas linnas, kus bussiliiklus on tihedam ja kohapeal on rohkem teha jalutuskäigu kaugusel. Kui aga on omad rattad all, siis on hea hotell võtta veidi väiksemasse kohta, sest seal on reeglina kergem parkida. Vahemaad on nagunii lühikesed, mistõttu pääseb igale poole kiiresti.

-        Ka talvisel ajal on päike tegelikult soe, kuigi väga ei võta. Ilm on siin kiiresti muutlik ja sellega tuleb eelkõige talvekuudel arvestada. Alles eile lubas veel ilmateade, et järgmised 4 päeva sajab, ent täna lõunaks lubas juba järgnevateks päevadeks sooja päikest. Kuigi õhtud lähevad jahedamaks, siis meie kogemuse järgi kampsunit õhtul vaja ei läinud, aga kohalikud käisid juba ka päeval pikkade teksade ja kampsunitega, kui meie veel lühikeste pükste ja topiga mõnusasti end tundsime.

-        Kuna Malta on vana Inglise koloonia, siis pistikupesad on UK omad ja selleks, et meie asjad seina pista, on vaja adapterit.

-        EU mobiilipakett ja nett töötavad reeglina hästi, kuid sellegipoolest tasub Google Maps offline versioon alla laadida, sest Waze kippus end koguaeg ära kaotama majade vahel ja mobiililevi kadus üsna suvalistel hetkedel. 

-        Malta on väga ideaalne koht perepuhkuseks ja siin leidub absoluutselt kõigile midagi. Meil olid kaasas M vanemad, kellega koos mõnusasti puhkasime, aga ka lastega on siin ilmselgelt palju teha või vähemasti päikseliste ilmadega rannas istuda ja sooja merevett nautida. 

-        Maltale tasub tulla nii pikaks nädalavahetuseks kui ka pikemaks perioodiks, et aeg veidi maha võtta ning rahulikult saareelu nautida, kuid tulla tasub igal juhul.

-        Ja kui Maltale tulla, tasub enne lugeda Alati Malta gruppi Facebookis ning päris kindlasti osaleda eesti giidi Ingrid Eomoisi ekskursioonil. Ingrid on suurepärane giid, teda on põnev kuulata ning tema pikaaegne kogemus Malta elanikuna annab üksnes lisandväärtust kuuldule. Muidugi, Minu Malta tasub ka kindlasti lugemist.

M viimase reisipäeva video: https://youtu.be/gbZsyajb3Zo

Rannad, shoping, mereannid ja päikeseloojang

Maltal on korraliku shoppamise võimalused piiratud. On küll olemas mõned kaubanduskeskused, kuid nende valik on üpris kesine ja pigem kipuvad paremad ostlemise võimalused olema suuremate linnade kandis. Seadsime oma sammud täna Sliemasse Point kaubanduskeskusesse, mille ainsaks plussiks on suur ja korralik parkimismaja, kus on autodel normaalselt ruumi. Parkla toimib ka selliselt, et sisse sõites on parkimiskaardi asemel võimalik identifitseerida end pangakaardiga ja sel juhul ei pea pärast jaurama parkimispileti automaadi otsimisega, mida tundub olevat umbes üks. Meid ajas veidi segadusse parkimismajja sissesõidul tohutu siltide järgi keerutamine ja trellitatud sissesõitudel nägemine, nii et meile  tundus nagu ei saakski väga kuhugi parkida, enne kui jõudsime avarasse parklasse. 

Malta majad ja linnad on väikese trikiga - lähed sisse poe ühest uksest, siis avastad, et pood on hoopis mitmel väiksel korrusel ja endalegi märkamatult väljud hoopis teisest uksest ja teisel korrusel hoopis teisele tänavale ning püüad siis nuputada, kuhu sa täpsemalt sattunud oled ja kuidas ülejäänud pere uuesti üles leida. Ka on üsna tavaline, et ühe poe taga asub teine, mida eemalt kuidagi märgata ei osanud. Lisaks kõigele sellele on ka fassaadid petlikud - võib jääda mulje, et poolenisti räämas, katkiste akendega kolmekordse maja esimesel korrusel asub tuntud brändi pood, ent kui poodi sisse minna, on seal eskalaatorid läbi mitme korruse ja kõik särav, puhas ning kaasaegne, mis maja väljaspoolt kuidagi välja ei paista.

Igal juhul, kuna ruumi on siin vähe, on kõik asjad väga säästliku ruumipaigutusega ning enese ümber keeramisel tuleb hoolega jälgida, et miski või keski kuhugi ette ei jääks. Nii on ka söögikohtade tualettidega - need on olemas, ent reeglina nii tillukesed nagu oleksid sattunud laeva kajuti või lennuki tualetti. Üldiselt on aga avalike tualettidega siin riigis väga head lood, mis teistelegi riikidele silmad ette annavad. Avalikke tualette on igal pool, nad on lihtsasti ligi pääsetavates kohtades, reeglina enam-vähem puhtad, seal on olemas seep ja tualettpaber ja ka Google Maps teab nende asukohta. Turisti jaoks on see suur õnnistus ja ilmselt ka kohalikud kohvikupidaja pigem tänulikud, et ei pea igaühele seletama, et nende miniatuurne tualett on üksnes külalistele.

Malta on saareriik, meri ümberringi, ent ometigi pole siin ujuma minek alati kõige lihtsam. Või noh, tegelikult on küll, sest igas linnakeses on olemas mingi avalik ujumiskoht, kuid meile eestlastele on see veidi harjumatu - kuidas sa nüüd ikkagi astud peatänavalt kohvikute juurest maha kaks sammu mööda kaljukivisid ja heidad end merre. Kohalikele pole see mingi probleem ja suplejaid leidub igal pool, kuigi meri on praegu umbes sama soe kui õhk või veidi jahedam ehk ca 20 kraadi. Meid on muidugi õnnistatud harukordselt soojade novembri ilmadega, kus temperatuur on kohati tõusnud ka 23-24 kraadi juurde. Novembrikuine päike on küll mõnusalt soe, kuid selle käes naljalt ära ei põle, sest UV siin praegusel ajal üle 3 ei tõuse. 

Minu soov oli täna, reisi viimasel täispikal päeval, kindlasti veel ujuma minna, sest sel kalendriaastal sooja merre mineku võimalusi teadaolevalt rohkem ei tule. Kuna olime juba Marsaskala linnakeses ringi vaatamas, siis soovitas Lonely Planet sealse kandi parimaks ujumiskohaks hobuseraua kujulist St Paul’s Bayd. Kui sinna lõpuks autoga peale mõningast tiirutamist kohale jõudsime, avastasime, et pisike kruusane parkla asub mäe otsas, ent ujumiskoht on all orus, kuhu viib kaljune kitsas rada. Pealegi paistis ülevalt vaadates, et seal sellist mugavat vette mineku võimalust ka pole. Jõudsime üsna kiiresti omavahel konsensusele, et leiame ujumiseks mõne teise rohkem mugavama ja vähem ekstreemsema koha.

Kiire Google osting andis soovituseks Pretty Bay Birzebugga linnakese keskmes. Olin esmalt veidi skeptiline, sest lahesopi vastaskaldal paistis kaubalaevade sadam ning paadidki olid ankurdatud pigem lähistele. Pretty Bay aga üllatas tõesti oma hubasusega - see on linnakese südames liivane rand, kohvikute ja spordiväljaku vahel, kus on helesinine läbipaistev liivase põhjaga meri. Muide, üheski Malta rannas pole me näinud riietuskabiine, nii et sellega tasub arvestada oma randa mineku sättimisel. 

Malta on mereriik ja mereande ujub siinkandis ringi igasuguseid. Kui kuskil üldse kala ja mereande süüa, võiks see olla just selline kant. Lõunatasime Marsaxlokki kalaturu kõrval - täna ei olnud kalaturu päev, kuigi osad riideid müüvad turuletid olid turistidele avatud. Ka ei olnud seal selliseid inimmasse või autode hulka, nagu pühapäeva hommikul, kuid värvilised triibulised kalapaadid olid endiselt sadamasse ankurdatud ja kalamehed lappisid laisalt võrke kokku. Idülliline koht, kus värsket kohalikku kala süüa. Siinsetel kalarestoranidel on ka kombeks hoida eraldi klaasiga jääga täidetud letti, kuhu välja laotada värske saadaolev kalasaak. Meie õhtusöögi lõppedes Zigumari kalarestoranis uimerdasid suured merivähid aeglaselt veel jää peal.

Toidu portsud on Maltal ausad. Kui menüüs on märgitud, et kogus sobib kahele, siis tegelikult võib selle julgelt jagada ilma eel- ja magusroata kolmele ning kui eelrooga ka võtta, siis neljale. Tavalised portsud on paras jagada kahele ning eelroog on piisav normaalseks lõunaks ühele. Kuigi me teadsime seda kõike juba reisi alguses, kippusime terve reisi vältel ikka igaüks eraldi roa tellima, osa sellest järele jätma ja siis ägisedes restoranist ära minema. Vähese söömaga inimesel on siin ikka päris keeruline. Eks inimene õpib ikka kuni elab ja alles nüüd, viimasel õhtul võtsime kahe inimese mereanni vaagna nelja peale. Lõpuks ära tulime ikka kõht pilgeni täis.

Lisaks kõikvõimalikele kaladele on Maltal kunagi olnud ka hoopis teistsugune loomastik. Sügaval jääajal ei katnud Malta pinda lumi ja jää, vaid siin oli suur vihmaperiood. Tol ajal oli Malta maadpidi ühendatud Sitsiiliaga, siin elasid nii elevandid, jõehobud, hundid ja karud, kellest ühtki täna Malta looduses enam ei eksisteeri. Suurel vihmaperioodil muutus merevee tase siin kuni 100 meetrit, eraldas Malta omaette saareks ning kõik suuremad ja eksootilisemad loomad pidid endale leidma teised ja sobilikumad elutingimused või surid kliimamuutuse tagajärjel välja. Ghar Dalam koopas on kõiki neid iidseid loomade jäänuseid leitud, mis tõestab, et 150 000 aastat tagasi oli elu siin kandis teistsugune.

Maltal on ka imelised päikeseloojangud, aga erinevalt Eestist, kus videvik kestab terve igaviku, loojub päike siin päriselt vaid paari minutiga ja üsna varsti peale seda on täiesti pime. See vaatemäng, kuidas päike merre vajub, on alati imeline. Märkasime poole viie paiku, olles veel sisemaal, et päikeseloojang tuleb poole tunni pärast. Malta on väike saar ja reeglina võtab igale poole sõitmine aega kuni pool tundi, kui just tipptunni ummikut pole. Päikeseloojang aga ei oota ja nii valisime kaardi peal lähima suvalise koha, kuhu võimalikult kiiresti mere äärde jõuaksime. GPS juhatas meid teele, kus olid ehitustööd ja päris mere äärde me ei saanud, aga mujale ka enam minna ei jõudnud. M hea nina keerata mööda kitsaid tänavaid viis meid siiski täpselt päikeseloojangu ajaks ühele kõrvalisele kaljupealsele teele mere äärde, kust paistis imeline vaade sellele, kuidas suur oranž päike tumesinisesse rahulikku merre vajus. See oli päris ilus kuldne täpp meie väga mõnusale perereisile.

M tegi video ka: https://youtu.be/Dag0Pmxdm5Y

Päris pealinn Valletta

Reisiks valmistudes vaatasin korduvalt ilmateadet ja kohe mitte kuidagi ei saanud Eestis aru, milline see ilm siin Maltal on ja kui soe või külm on 20-22 kraadi, mida meie reisi ajaks lubas. Pikemas perspektiivis lubas vihma kogu nädala jooksul vaid üheks päevaks, laupäevaks, ning tänaseks oli see juba möödas. Suur oli mu üllatus, kui meie Eesti giidiga ekskursioonigruppi sattunud Eesti staarsünoptik hommikul kirjutas, et täpselt meie ekskursiooni ajaks lubab korralikku äikesevihma. Hommikusööki hotelli terrassil süües taevasse vaadates nägin, et tal oli tuline õigus - väga tumedad pilved liikusid vastu tuult mere pealt otse saare peale.  Olin ilmastiku muutuse hoiatuse eest väga tänulik, sest muidu poleks me osanud ilmselt vihmajopesid kaasa võtta.

Valletta on Malta pealinn, mis on ühtlasi ka Euroopa Liidu väikseim pealinn ja asub umbes ühel ruutkilomeetril. See linn on esimene Euroopas, mis on kõigepealt planeeritud ja seejärel ehitatud ega ole kujunenud orgaaniliselt. Selline lähenemine andis võimaluse ka Malta linna alla tunnelite võrgustiku rajamiseks, nii et justkui on ühe koha peal kaks linna, mida on kasutatud veereservuaarideks ja teise maailmasõja ajal ka varjenditeks. Tänasel päeval on osa sellest avalikkusele avatud läbi ekskursioonide, kuid sedagi alles hiljuti - kui tunneleid avama hakati, oli nende seisukord jõle, sest seal elasid hiidrotid ja prussakad, kes nautisid segamatult ümberkaudsete restoranide toidjääke ning keda ükski kahjuritõrjefirma kuidagi likvideerima ei soostunud hakata, sest ka nende jaoks oli see tohutu väljakutse kuniks lõpuks leiti keegi, kes pika hambaga oli nõus töö vastu võtma. 

Valletta on ehitatud kindluslinnaks peale 1565. aastal toimunud suurt piiramist, mil ristirüütlid elasid Birgus ja mida ühtäkki tulid ründama 40 000 Ottomani impeeriumi sõdalast. Rüütlid võitlesid oma elu ja kodu eest, olgugi et neid oli tohutu vähemus, alustasid nad vaid 6000 mehega ja pidasid vastu maist septembrini. Kui meri tormiseks muutuma hakkas, otsustasid lõpuks Ottomani sõdalased koju tagasi pöörduda, et mitte tormisel merel hukka saada. Ottoman oli kandnud suuri kaotusi, sest nende väejuhid ei saanud omavahel läbi ning kommunikatsioon ei töötanud. Tol ajal pidas Malta kogu Euroopa sõda - kui Ottomani mehed oleksid võitnud, räägiks kogu Euroopa täna ilmselt Türgi vms keeles ja meie maad, riigid ja kultuurid ei oleksid kaugeltki need, mida me täna teame. Veider, mil moel on ajalool kombeks korduda - täna, ca 500 aastat hiljem sõdib Ukraina meie vaba Euroopa eest oma vere ja maa hinnaga Venemaa okupantidega, oluliselt väiksemas koosseisus, ent teisel poolel on meie õnneks veidi sarnased probleemid Ottomani armeega. Juba üle poole aasta on Euroopa taas hinge kinni hoidnud ja toetanud Ukrainat nii palju kui saab meie kõigi eest võideldes. Sarnane lugu oli ka Maltal omal ajal - kui sõda lõppes, oli Euroopa tänulik rüütlitele ning Maltat toetati nii palju, et saaks ehitada kindluslinna Valletta uueks pealinnaks, mida hakkasid kaitsma eri riikide ristirüütlid, umbes nagu täna NATO rahuvalvajad.

Valletta on kindluslinn, mis on linnamüüriga mere poolt ümbritsetud kolmest küljest ja vaid ühest küljest nõrgema kaitsega, mis ühendab linna ülejäänud saarega. Linnamüür on säilinud sisuliselt terviklikult, olgugi et teise maailmasõja ajal mängis Malta asukoha mõistes strateegiliselt olulist rolli ja tänu sellele sai tohutus koguses pommidega pihta, nii et riik tehti sisuliselt maatasa. Seda üllatavam on, kui hästi on säilinud linnamüür. Samas enamus muudest hoonetest on ehitatud siiski peale teist maailmasõda, matkides vanemat ja barokset stiili. Ainult linnaväravad, parlament ja teater on ehitatud vaid kümmekond aastat tagasi veidi kaasaegsemas muljes, ent sobib sinna kompleksi ideaalselt.

Rüütlid on mänginud Malta ajaloos väga tähtsat rolli ning Valletta rajajagi oli rüütel, kes andnud tsölibaadi  vande nagu teisedki, ent kellel siiski oli kaks last erinevate abielunaistega. Linna rajaja Jean Parisot de Valette oli vapper ja palju näinud mees, ent tema eluküünla murdis lõpuks enne linna valmimist fakt, et ta tütre abikaasa pussitas tütre surnuks ning kadus koos tütre ehetega nagu tina tuhka. 

Ajaloost on selgunud ka, et rüütlid ei elanud mitte nii õilsat ja puhast elu nagu nad oleksid pidanud - itaalia ristirüütlitel olla toimunud suured peod, kus tihedad külalised olid linnas poolsaare otsas elavad lihtsate elukommetega naised. Muide, tol ajal oli just valge kleit ja lehvivad juuksed prosituudi märgiks, mis tänasel päeval sootuks vastupidine sümbol on. Sel ajal ei liikunud ka naised paljuski üksi tänavatel ringi, pead olid kaetud ja kui mõnes peres oli abiellumisealine ehk ca 16-17 aastane neiu, pandi selle märgiks aknalauale basiiliku pott. Olid ajad ja olid märgid, mida kõik oskasid lugeda.

Malta on asukoha mõistes rahvusvahelisel kaubateel ning siin tunti ürte ja maitseaineid tänu sellele juba ammu enne kui mujal. Seda kõike on tunda ka Malta toitudes - siinsetele kokkadele meeldib pigem tummisem ja krõbedam kui mahedam maitse ja toidud kipuvad olema üsna tugeva maitsekooslusega. Väga tihti kasutatakse ka kaneeli, aniisi, muskaatpähklit, nelki, koirohtu, estragoni jms tugevamaitselisi ürte nii soolase kui magusa toidu maitsetamisel. Üks Malta rahvuslikke jooke on Kinnie limonaad, mida on toodetud juba üle 60 aasta ning mis koosneb kibeapelsinist ja koirohust. Malta traditsiooniline maius on ka tugevasse taignasse keeratud mee rõngas, mis sisaldab lisaks meele ja viigimarjadele ka suures osas kõikvõimalikke ürte. Tugevad maitsed on siin popid. 

Maltal ei ole olnud šokolaadikultuuri ja see on alles suuremal loomisel. Küll aga toodavad nad erinevaid likööre ning Valletta vanalinnas asub Chocolate District kohvik, mis serveerib väikestest pitsidest sulashokolaadi segatud kakutsevilja, viigimarja, mee vms likööriga. Kunagi olla üldse pikka aega shokolaadi serveeritudki ainult vedelal kujul, enne kui õpiti šokolaaditahvleid tegema ning muidugimõista oli vanasti šokolaad mõeldud vaid meestele.

Malta hinnad on sarnased Eesti omadele - kütus on veidi soodsam, restorani toit natuke kallim, taksosõit umbes sarnane. Malta keskmine palk jääb 1700 eur bruto kanti ning peamiselt turismindusest elav riik sai koroona ajal ikka väga tugevasti pihta, nii et paljud kaotasid töö. Riik maksis koroona tõttu töö kaotanud inimestele kuni kaks aastat miinimumpalka, mis on ca 720 eur neto, aga sellega siin selgelt kuidagi ära ei ela. 

Malta on väike riik, kuid suure elanike arvuga ja Euroopa suurima elanikutihedusega, 1380 inimest ruutkilomeetri peale. Siin kohapeal on näha küll palju väikseid maju, ent pilvelõhkujaid sisuliselt ei ole. Samas on ca 520 tuhande inimese seas üksnes 400 tuhat maltalast ja umbes sama palju autosid, sest maltalased on harjunud igale poole minema autoga, kuigi vahemaad on väiksed. Iga päev pidi lisanduma 50+ uut autot juurde. See omakorda tekitab aga korralikke ummikuid. Täna hommikul nägime ise, kuidas vihmasaju alguses tiheda liikluse, ent madala kiirusega maanteel ei märganud turismibussi juht enda kõrval väikest tumesinist autot ja hakkas teda teelt välja suruma. Õnneks sai napilt õnnetus ära hoitud, aga õnnetusi siin ikka juhtub. Ja kuigi ametlikult purjus peaga sõita ei tohi, on siiski tavapärane, et õhtul minnakse restorani oma autoga ning tehakse 2-3 klaasi veini. Meie kultuuriruumis on see mõeldamatu. 

Malta on ka väga popp koht erinevateks filmivõteteks. Siin on tehtud muuhulgas ka Troonide Mängu seriaal, mis looduse kahjustamise tõttu suured trahvid sai ja saarelt minema kupatati, aga ka viimane Jurassic Park, mille auks on üle saare püstitatud kolm väikest dinosauruse kuju. Need kõik kolm kuju oleme üsna juhuslikult ka oma reisi käigus üles leidnud.

Malta ilm on kiiresti muutuv - kui ühel hetkel võib sadada padukat peopesa suuruste vihmapiiskadena, siis paar tundi hiljem võib olla lauspäike, mis riided kiiresti ära kuivatab. Siinne vihm on soe ja olgugi, et niiskus tekitab veidi jahedama tunde, ei poe see sedasi kontidesse. Sellegipoolest õhtul hotelli tagasi jõudes tundus ahvatlev mõte minna sisebasseini ja saunadesse end põhjalikult üles soojendama. On ka üsna tavaline, et maltalased ise võtavad vahel paar päeva vabaks ja veedavad hotellis, et aeg maha võtta ning nautida spa protseduure. Maltal on saareelul - tempo on rahulik ja tegelikult ei ole kuhugi kiiret. 

M tegi video ka: https://youtu.be/KvMUTbjj_Jg