Tervitusi toome palmisaarelt!

Nüüd oleme tagasi kodumaale jõudnud ja kuigi vahepeal on saabunud kevad, lumi on sulanud, maa on roheline ja päikegi paistab, siis kohe kui päike loojub, läheb nii külmaks, et paratamatult tuleb meelde A-rühma Palmisaare loo sõnad: "Tervitusi toome palmisaarelt, aga ku*adi ku*adi külm on...". Samal ajal olen siiski õnnelik, et öösel koju maandusime, sest täna algas Kanaari saartel uus torm Therese, mis pidi olema kraadi võrra kangem kui meid tervitanud Regina.

Regina puhus küll hoolega, aga see tuul polnud nii läbilõikavalt külm ja terav nagu ta meil Eestis on, kuigi see oli tugev, eriti avaratel aladel ja mäe tippudes. Kanaaridel mõõdetakse tuult km/h, mitte m/s nagu me oleme harjunud. Regina tõi kaasa tuule 90 km/h ehk 25 m/s, puhanguti ilmselt suurema, ja Therese lubab praegu umbes sama. Reisi mõttes tähendab see, et tormi tipphetkel ei tasu minna mägedesse, kõrgustesse (üle 1600m kõrgusel võib ka lund lubada Tenerifel), rannikul tasub jälgida piiranguid, kuhu lindid ette on tõmmatud ning neist kinni pidada, sest turistid ei oska hinnata kohalikke olusid ja nii on mõnigi ookeani suuri tormiseid laineid alahinnanud, üle lintide rannateele roninud ja hukka saanud. Seega tormiste ilmadega tasub plaanida tubasemaid tegevusi ehk minna kuhugi muuseumi või kui neid pole, nagu Fuerteventural, siis pigem plaanida pikemaid autosõite väiksemate pausidega õues, aga kindlasti ei tähenda tormine ilm (kollane, isegi oranzh hoiatus), et päev peab jääma hotellituppa või majutusse. Sellegipoolest, looduse jõudu tasub hinnata ja kohalikku infot jälgida. Ma olen kohalikel uudistel silma peal hoidnud Canarian Weekly portaalis.

Kas Fuerteventural puhub tuul nii hullusti nagu räägitakse? Tegelikult mitte. Kui tormi pole, siis tuult küll natuke on, aga ilusa ilmaga, nagu seal saarel tavaliselt, on see tuul pigem mõnusalt jahutav kuuma päikese käes. Temperatuur tundub ka teistsugune kui meil. Eestis 17 kraadiga on ikka pikad püksid, pusa ja õhuke jope, seal on lühike püks, plätu ja pusa. Õhtud on tavapärase ilmaga tegelikult soojad ning kohalikud on sellega harjunud ja arvestanud, eriti karnevali hooajal (veebruar-märts, olenevalt saarest ja külast või linnast), nii et üldiselt on karnevali kostüümid pigem sellised, kus on osa nahka paljas või on need lihtsalt õhukesed. 

Fuerteventural, nagu ka Lanzarotel, ei ole looduslikku magedat vett ja kraanivesi tehakse mereveest magestamise teel kemikaalide ja mineraalidega, mis võib teha veele teistsuguse maitse ja suuremas koguses tarbimisel olla organismile pisut ebamugav, nii et isegi kohalikud ostavad pigem suuri, 7-8 liitriseid veekanistreid, mis maksavad alla 2 euro. Pesemiseks, hambapesuks ja kohvi keetmiseks on kraanivesi küll ohutu, kuid juua seda siiski väga ei tasu, eriti väiksemates kohtades, kuigi avalikud allikad ütlevad, et magestatud vesi on reeglina ohutu. Kindlasti ei tasu joogivett võtta rannas olevatest dushidest või bensukas olevatest auto vee kraanidest, mis on mõeldud klaasipesu aine asemel kasutamiseks, nii et nii mõneski kohas on lausa sildid väljas, et kraanivesi pole ohutu ja ära joo. Samas läänepoolsematel saartel, nagu Tenerife, La Gomera ja La Palma on magevesi looduslikult mingil määral olemas - sellele aitavad kaasa ka metsad, niiskemad saared, mäed ja vihmavee kogumine.

Me käisime reisi ajal enamus päevadel väljas söömas. Hommikusöögi tegime küll reisikodus ise, lõunad workationi päevadel ka, aga üldiselt õhtusöögid sõime peaaegu alati väljas. Restoranide hinnaklass on selles mõttes huvitav, et olenemata tasemest ja kvaliteedist, on hinnad äravahetamiseni sarnased, nagu ka menüüd ise. Võib küll olla prae kohta paari-kolme eurost vahet, aga et sama asi maksaks ühes restos poole vähem kui teises, üldiselt pole. Eelroa saab reeglina kätte 10-15 euro eest, praed jäävad 15-20 euro vahele, mõned liharoad või paella 25 euro kanti. Kohvi on alla 2 euro, karaustusjoogid 2-3 eurot ning värskelt pressitud mahl 5-6 eurot. Õlu on odav - umbes 3 euro juures, kokteilid 6-10 eurot, olenevalt piirkonnast ja kohast ning liitrine cava sangria 15-20 eurot. Neli täiskasvanut, teismeline ja 2 aastane kahe-käigulise eine ja jookidega kokku läks õhtusöök reeglina ca 120 eurot, paarkümmend eurot siia-sinna, aga siis ka nii ägisesime, et raske oli olla, kuna portsud on reeglina suured, kui ei satu just gastro pubisse, aga ka seal saime kõhu sama raha eest täis, olgugi, et kogused olid väiksemad. Meie kõige soodsam lõunasöök oli ühes küla kohvikus kaks võileiba ja kolm karastusjooki kokku 12 eurot kolme peale. Ehk väljas söömise hinnad ei ole ülisoodsad, aga ka ei midagi märkimisväärselt kallist ning kohalikud käivad ise väljas söömas palju ja see ilmselt aitab ka hinna taset normaalsena hoida.

Kui valida restorani, tasub lisaks hinnangule natuke ka kommentaaride taha vaadata. Turisti piirkonnas võib 5-palli skaalal tulemus olla 4,3 või kõrgem, aga tegelikult maitseelamust ei saa ja tegemist on pigem tankimispeatusega, sest turistide pärast liiga palju pingutama ei pea ja kui turist saab mitmel pool sarnast toitu, ei olegi väga teisi ootusi. Küll aga võib olla kohalike eelistatud piirkonades kohtade hinnang pigem 4 palli juurde, ent kui kommentaarid on rohkem kohalikud, on reeglina kvaliteet parem. On ka väga hea maitsega turistikaid ning süüa saab reeglina Kanaaridel hästi ja kõigile leidub menüüs midagi, kui neid toite muidugi olemas on - täiesti tavapärane on, et saad menüü kätte, valid toidud välja ja kui tellima hakkad, selgub, et väga mitut asja täna tegelikult saadaval pole ja see on läbiv. Näiteks mitmel päeval järjest oli kõikides restodes, kus me käisime, pasta otsas. Natuke veider, aga mis seal ikka.

Kanaari köögist meeldivad mulle endiselt kõige enam kanaari väikesed soolased kartulid papas arrugadas kohaliku kanaari rohelise mojo verde ja punase mojo roja kastmetega, mis on iga koka käe järgi erineva maitsega. Fuereventural on väga palju kitsi, nad söövad tee äärtes ja kalju nukkidel, nii et kontidega kitseliha hautis on rahvustoit, aga veelgi enam meeldib neile serveerida kitsejuustuga burgereid ja praetud kitsejuustu sidrunise palmimee kastmega, mis olenemata samast nimest, näeb igas söögikohas täiesti erinev välja ja sellega ei pannud me kordagi puusse. Ka küüslaugus ja õlis säriseval kuumal pannil serveeritavad krevetid - ja siin on krevetid alati suured - on klassika millega ei saa kunagi eksida. Kui juhtub hea kokk olema, kes kaheksajalga ja kalmaari kummiks ei lase, siis tasub sellistes kohtades kindlasti ka mereande proovida. Kala ja liha on reeglina maitsestamata ja parimal juhul soola või pipart eemalt näinud, nii et ilma kastmeta kõrval on need lihtsalt kuivad tallanahad, nii et kaste tasub alati juurde tellida. Enamikke toite serveeritakse friikartuli, vahel ka kanaari kartulitega ning teinekord on lisatud juurde (salati asmel?) riisi üksikute juurviljadega, kuid midagi toorest leidub prae kõrval haruharva ja kui eraldi toorsalat tellida, peaks seda küll mitme peale jagama, sest see on muidu eraldi roog. Magustoiduni me üldiselt kunagi ei jõudnud, sest kõhud said enne alati täis.

Toidupoes on kõik olemas, küll aga võib juhtuda, et erinevaid asju saab erineva keti poodidest ja mitte kõike ühest poest ehk tasub käia Sparis, Hiperdinos ja Mercadonas ning vaadata mis kus olemas on. Ka kohalikud paistavad sarnaselt soppavat, et varuvad ühe poe asjad suuremas koguses ära, et sama poodi siis alles mitme nädala pärast uuesti külastada. Piim on reeglina kõrgpastöriseeritud ehk meie mõistes see tuumapiim, mida hoitakse soojas ning värsket piima (leche fresca), mis meenutab meile tuttavat lehmapiima, leidub külmikus parimal juhul ühte sorti. Suured krevetid ehk langustinid on hea hinnaga ca 12 eur kg ning avokaadod on kohalikud ja kui reisi alguses ei leidnud me küpset avokaadot, siis hiljem olid need igal pool saadaval. Banaanid on Kanaaride kohalikud, aga müüakse reeglina rohelisena, nii et need peab mõneks päevaks ette ostma, et järel valmima jätta, või ostma eksport banaane, mis on juba kollased. Puuviljad on üldiselt üsna kallid, nt arbuusi kilo oli üle 5 euro ja mangot me mitte kuskil müügil ei näinudki. Kala lett on omaette vaatamisväärsus ja isegi siis, kui kala ise plaanis teha pole, tasub sealt iga päev läbi jalutada ja neid mere elukaid vaadata, mida meie oma vetes kunagi Eestis ei näe. Hispaanlased on saia rahvas ja tüüpiline lõunasöök on ikkagi võileib baguette ehk poolpika saia kujul, mille vahele on suratud paar täidist,  a la tomat ja juust, kuid see eest on värske saia lett muljetavaldav ning hommikul on saiad värsked. 

Kohalike elutempo paistab olevat erinev sellest, millega meie harjunud oleme. Ma ei tea, mis kell lahkusid meie naabrid tööle, sest sel ajal ma ilmselt magasin veel, kuid workationit tehes akna all istudes märkasin, et koju saabusid nad reeglina 14-15 ajal. Kui reisi lõpus sattusime Spari toidupoodi kella 11 ajal, kus ka kohvik on, kus me mitte kunagi mitte kedagi istumas polnud näinud, oli see nii puupüsti rahavast täis, et inimesed ei mahtunud istuma. Ehk siis kohalikud söövad lõunat pigem vara. Meie majast läks mööda tee, mis viis Morro Jable tagumistesse elurajoonidesse ja Gran Canaria praami peale - hommikul hakkas tihe liiklus majast mööda igal juhul 5-6 ajal, nii et tööpäeva ilmselt alustavad nad siin pigem varakult ja enne päikese tõusu, kuid õhtused üritused algavad siiski ka tööpäeva õhtul pigem 20-21 ajal, nii et liiga varajased magama minejad nad ilmselt ei ole.

Fuerteventura suurimad vaatamisväärsused on loodus: ookean, rannad, mäed. Siin pole suuri muuseume, kaubanduskeskusi või tubaseid tegevusi. Märkisin Google Mapsi ära kohad, kuhu reisi ajal minna tahtsin ja peaaegu kõik me ka läbi käisime. Huvitava nüansina Trip Advisor paljusid kohti ei tea, aga ka aadresse Fuerteventural mingil veidral põhjusel ei leia, mistõttu ei saa neid kohti sinna ka lisada. Teen ühe eraldi postituse millalgi tulevikus kohtade osas, mille endale ära märkisin, et see kirje siin liiga pikaks ei läheks.

Kokkuvõttes, kas soovitaksin Fuerteventurat reisi sihtkohana? Jah, kui soovida veidi rahulikumat puhkust ja olemist, nautida ookeani ja eelkõige siis, kui tuulised veespordialad on midgai südamelähedast. Siin hoiatatakse, et turiste on vähe ja tegevust seetõttu samuti, nii et võid ise oma mõtetesse suures privaatsuses ära eksida. Eestis oleme harjunud luksusega, kus võid tundide kaupa metsas jalutada ilma teist inimest kohtamata, aga muule maailmale on selline üksilduse pakkumine pigem midagi erakordset ehk ka Fuerteventural on alati keegi kuskil lähedal ja päris üksi pole sa kunagi, aga turiste ja inimesi on seal kahtlemata vähem kui mujal. See pole saar, millest läbi joosta suure tempoga, vaid võtta aega ja lasta sel end aeglaselt avada ning oma ilu naeratades hinge pugeda. 

M võttis kojulennud ka kokku: https://youtu.be/QBqyVtsuruM?is=oAju7FBzyEgGdzyH 

Lõhnad ja karnevalikuningas

Täna oli meie reisi viimane täispikk päev ja homme hakkame koju lendama, et öösel omas voodis lõpuks magada. Seekord on kolm nädalat tundunud kuidagi eriti pikk aeg, kuigi praeguseks olen selle saare ja asukohaga siin juba harjuma hakanud. Fuerteventura on kahtlemata lihtsalt olemise saar.

Tegime täna oma viimased ostud, jalutasime mööda Morro Jable kaubatänavat ja ehitasime veel liivalosse rannas. Nüüdseks on ilm tõesti ilusaks ja soojaks läinud ning päikestki jagub. Õhtud on soojad, nii et dressika viskasin peale, aga tuulejopet enam vaja ei läinud. 

Shoppamise osas on siin valik veider, sest suuri poode väga pole ja üldiselt on nišikad brändipoed. Lõhnu müüakse palju ja need on reeglina ka soodsamad kui Eestis või mujal Euroopas, nii etoloogia lemmik lõhna võib kätte saada poole odavamalt. Sama kehtib kreemidele, shampoonidele jms igapäeva iluhooldustoodetele, küll aga mitte kosmeetikale. Kui nägin poes juuksuri sarja, mida aastaid juba kasutan, umbes kolmandiku kuni poole odavama hinnaga, küsisin nõu oma juuksuri C käest mida osta ja sain ahhetuse osaliseks, et tal pole isegi samade toodete sisseostu hind nii soodne. Ent kallimal kosmeetikal, huulepulkadest, ripsmetuššidel ei ole hindu mitte kuskil väljas ja see on üsna tüütu ning üldiselt ei viitsi ma küsima ka minna. Otsisin siit omale uut ripsmetušši, mida saab 38 kraadise veega lihtsalt maha pesta, kuid siin polnud keegi sellistest kuulnud - küll aga soovitas mulle teenindaja Lancôme ripsmetušši eemaldamise tušši, mille olemasolust polnud mul aimugi. Leidub ikka põnevaid tooteid.

Morro Jable karneval toimub linna peaväljakul, mis on meie reisikodust ümber nurga mäest alla mõnisada meetrit ehk mõnusalt lähedal. Hotelli piirkonnast jääb see umbes poole tunni jalutuskäigu kaugusele ja niisugune lähedus annab hea võimaluse sealt igal õhtul korra läbi jalutada ja vaadata, mis seal täna toimub. Ka väike M on selline karnevali fänn, et tahtis kindlasti täna oma Minnie seeliku selga ja kõrvad pähe panna, kui karnevalile läheme. 

Sättisime esmalt end reisi viimasele õhtusöögile ning kui M sättis endale väikese M Minnie kõrvad pähe, naeris kelner, et täna on karnevali kuninga valimised ja veel jõuad. Vaatasin kella ja mõtlesin endamisi, et pool kümme on kõik valimised ilmselt juba läbi, aga jalutame karnevali platsile korraks siiski. Jõudsime lava juurde just hetkel, kui Minnie kostüümis naine laval teadvustas hispaania keeles, et nüüd tuleb lavale esimene kandidaat. Kahtlesin korra, kas sain ikka hispaania keelest õigesti aru, aga nii ta oli - sattusime ajaliselt jackpoti otsa, sest just sel hetkel avanesid laval väravad ja nende vahelt astus välja poopaljas sulelise pea- ja seljakaunistusega muusika rütmis tantsiv meesterahvas. Kuninga kandidaate oli kolm ja oh oli see alles vaatepilt! Eesti meest vist sellisena laval ei näeks kunagi. See karnevali trall ja need esinemised, see vaeva nägemine, kostüümid ja rütmid - see on midagi väga ägedat ja absoluutselt kogemist väärt. Karnevali kuninga valimine oli üsna ideaalne punkt meie reisile.

M tegi reisi viimasest päevast video: https://youtu.be/mzJOsGxy8Rc?feature=shared

Rohelised mäed, must liiv ja uhkelt ehitud vanaemad

Hommikul ärgates oli taevas ühtlaselt hall japilves ning tundus, et täna on hea päev autosõiduks. L polnud kunagi käinud musta liivaga rannas ja ma tahtsin Mo-le ja L-le näidata lähemalt ka Fuerteventura lamedate tippudega kuppelmägesid. 

Mirador de Sicasumbre mäe tipus umbes 500m kõrgusel olime nüüd reisi jooksul kolmandat korda. Kui seal reisi alguses käisime, puhus nii jõhkralt tugev tuul, et see kärbeskaalus inimesed oleks tahtnud mäe pealt lihtsalt ära viia. Teisel korral oli tuul ka tugev, aga mitte pooltki seda, mis esimesel korral. Täna oli mäkke üles minnes küll tuul, aga võrreldes sellega, mida oleme siin varem kogenud, polnud see tuul isegi märkimist väärt. Ka mäe tipus oli tuul ainult ühes nurgas ja sai isegi rahulikult istuda pingil, ringi vaadata ja vaadet tõeliselt nautida. Tuleb välja, et kuigi selle mäe tipus alati puhub, on tuulel ja tuulel väga suur vahe. 

Mo ja L tõid endaga kaasa päikese ja sooja ning tuul on hakanud märkimisväärselt vaibuma. Päikest on nüüd olnud iga päev ning soojakraadid jäävad pigem 22-27 vahele, mis teeb siin oleku väga mõnusaks. Ka majas sees on põrandad soojaks läinud ning jalad enam ei külmeta, ka pole olnud vaja enam õhksoojuspumba soojenduse peale panna, aga mitte veel ka jahutama. Reisi lõpuks on ka õiged ilmad päriselt kohale jõudnud.

Ajuy kalurikülas oli täna rohkem inimesi kui eelmisel korral, nii et avatud kolme restorani olid ootejärjekorrad. Saime laua samasse rannarestorani kuhu eelmine kord ja kuigi ma reisil püüan valida igaks korraks midagi uut, sest võimalusi on nii palju, aga söögi kordi oluliselt vähem, et kõike ära proovida, siis kuna eelmine kord oli kogemus positiivne, proovisime sama kohta uuesti. Teenindajad jooksid seekord samuti jalad rakku, aga kõrvalt vaadates on selge, et neil pole süsteemi ja tegelikult jõuaks nad palju paremini ja rohkem. Kuigi laua saime, läks peaaegu pool tundi, enne kui saime joogid tellida ning söökide tellimiseks pidime seda paluma kolmelt teenindajalt nagu ka arvet. Kui ainuüksi tellimuse sisse andmiseks läheb peaaegu tund ära, tõmbab see näljasel inimesel emotsiooni oluliselt maha ja võibolla ka seetõttu ei maitsenud toidud seekord nii hästi. Küll aga märkasin menüüs midagi, mida me polnud veel proovinud - gofio escaldado. Gofio on jahude segu, umbes nagu meie kama, millele on lisatud terake soola ja millest valmistatakse klassikalises Kanaari köögis laia valikut erinevaid soolaseid ja magusaid sööke. Gofio escalado on gofio jahust tehtud soolane soe püree, mida serveeritakse punase sibula suurte tükkidega, mida saab kasutada lusika asemel. Kanaaride idapoolsetel saartel lisatakse gofio püreesse ka kala puljongit, nii et igal saarel maitseb see veidi erinevalt. Huvitav, kui kama peenelt ära jahvatada, lisada sellele mugulsibulat ja küüslauku ning võibolla veidi kala puljongit, kas maitse võiks olla võrreldav?

Loodus on siin ikka imeline. Ookeani müha ja võimsate lainete mustale liivarannale laksumine muidu üsna rahulikult merelt paneb hindama ja austama looduse tugevust. Kui Fuerteventura on ainus Kanaari saar millel on looduslikud liivarannad ja enamus randu on siin kollase või heleda peene liivaga, siis must vulkaaniline liiv on nii mõneski rannas esindatud. Sega huvitavam on märgata, kuidas Ajuy rannas must liiv nagu noaga lõigatakse ja asendatakse looduse poolt hoopis punase liivaga, mis läheb üle liivakiviseks kaljuks, mida mööda looklseb kivitee Ajuy koobaste poole. Kui eelmine kord siin käisime, siis olid kaljule viival teel lindid ees, sest õues oli tuuline ja tormine. Nüüd linte enam polnud, ent kalju serval kulgev rada on läbitav omal vastutusel. Kui mööda üsna hästi ette valmistatud kalju külgteed, kuhu pääseb isegi vankriga, üles servale saime, oli seal järgmine silt, mis ütles, et mööda kaljuserva edasi minnes läheb umbes 20 minutit, enne kui eemal asuvate koobasteni jõuda. Väikse lapsega ei tahtnud me seda rada ette võtma hakata, kuigi see oleks, laps käekõrval, läbitav. Koobaste suue paistis ka eemalt kenasti kätte. Küll aga oli sealt kaljunukilt väga ilus vaade alla Ajuy mustale rannale ja vahutavatele lainetele. 

Meie linnas, Morro Jables, käib endiselt karnevali periood. Täna oli seenioride kuninganna valimine. Varasemalt neid konkursse pole õnnestunud meil näha, nii et põnev oli vaadata, kuidas neli vanaema end lühikestes kostüümides, mis kaunistatud suurte ja võimsate seljatagustega, üks haaval lavale astusid ja oma kostüüme esitlesid. Sarnased võistlused käivad erinevates vanuse kategooriates, alates lastest, noorukitest, karnevali kuninganna ja drag queeni valikuni välja, lisanduvad kostüümi auhinnad ja tantsutrupid, orkestrid, satiirilised laulukoorid, sõidukid ja võibolla veel midagi, olenevalt piirkonnast. Iga valimine on eraldi sündmus ja nii saab karneval kesta paar-kolm nädalat, enne kui finaal paraadil kõik auhinnatud üles reastatakse. Kostüümide ette valmistamine võtab kaua aega, on väga suur käsitöö ja võib maksma minna mitukümmend tuhat eurot, lisaks ka kaaluda mitukümmend kilo, vahel enam kui sada kilo. Ja see on kahtlemata aasta tähtsaim pidu. Ning see melu, mis karnevaliga kaasneb, on märkimisväärne. Olgugi, et täna on pühapäeva õhtu ja homme on tööpäev, jagub rahvast karnevali pidustustele ka õhtusel ajal ning kella 21 ajal lavale sättinud bändi jaoks tõsteti väljakult toolid kokku, et tantsuruumi teha ja esimeste taktidega sättisid kohalikud end juba muusika rütmis tantsima. Kui on pidu, siis ikka korralikult.

M pani päevast kokku video: https://youtu.be/VHZjJdzBHnE?feature=shared