Täna on pulmapäev ja kreeka traditsioon

Kreeka keel on meie jaoks keeruline. Tähestik meenutab kirillitsat, aga tegelikult sellest palju aru ei saa. Kui restoranides on menüüd inglisekeelsed ja nii mõneski kohas ka (loominguliselt) saksa või soome keeles - näiteks vegan toidud olid soome keelde tõlgitud kui leib ja või - siis tšekid on kõik kreeka keeles ja kui on vaja hiljem tuvastada millegi maksumust, on see peaaegu võimatu. Google Translate ja AI on siin suureks abiks: laed tseki pildi AIsse üles, palud välja otsida teatud söögid või joogid, mis on inglisekeelses menüüs teisel fotol tähistatud ja maagilisel kombel arvutab AI õiged summad välja ja ajab read kokku. Muidugi teeb ka AI vigu ja siin peaks üle kontrollima, enne kui pimesi usaldada. Ainult et kui tšekil on mõned read lihtsalt “jook” ja erinevad summad, läheb lõpptulemus kompromissi kunstiks. Igal juhul varem oleks olnud suuremaid arveldusi teha üsna keeruline.

Kuigi meil oli rendiauto, siis ülejäänud pere jäi täna hotelli, kui me mõnede teiste reisikaaslastega Rethymno vanalinna ostlema läksime. Mõned suveniirid ja asjad vajasid ostmist ja suurema seltskonnaga oli kõige mõistlikum minna linna linnaliini bussiga. Hotellist ümber nurga teisel tänaval oli bussipeatus lähedal ja keegi juba ootas seal. Ainult et bussipeatuses puudus igasugune info ajakava või marsruutide kohta. Kui reeglina on ühistranspordi osas mina Google Maps või Rome2Rio alati välja aidanud, siis seekord arvas Google Maps, et buss käib heal juhul kord tunnis. Küsisime peatuses istunud tüdrukutelt üle ja selgus, et buss peaks tulema ca 10 min pärast. Peatuste infot bussis sees polnud, nii et ka seal tuli läheneda loominguliselt. Kuna pileti hind oli teadmata, pakkusin bussijuhile münte, et ta võtaks ise palju vaja on. Pööritas teine silmi ja seletas midagi kreeka keeles, lõpuks võttis mingid mündid, kokku vist umbes 1,2 eurot ja käsutas edasi astuma. Hiljem seinal nägin kreekakeelset silti, mis selgitas, et kui tahad sõita ülikoolist kuhugi, on üks hind ja kahe teise piirkonna vahel teine ning siis oli teise piirkonna ja ülikooli vahel kolmas hind… no mitte midagi sellest aru ei saanud. Turistid siin vist liiga tihti linnaliini bussiga ei sõida.

Rethymno vanalinn on nagu pisikeste tänavate labürint, millel on oma loogika. Veneetsia sadama ääres on restoranide tänav, mis jätkub pisut eemal sisemistes kvartalites. Kui satud kõrgmoe piirkonda, on need sarnases kandis. Kui otsid suveniirikauplusi, jagub neid kõrvuti tänavatele. Ühel hilisõhtul sattusime mööda minema mitmest nahktoodete poest, aga siis polnud mul mahti seal pikemalt uudistada. Kunagi, vist isegi paarkümmend aastat tagasi, tõid L ja R mulle reisilt Kreekast nahast plätud, mis pidasid enam kui 10 aastat vastu suurepäraselt kuni olin nad ribadeks kandnud ja minu soov oli Kreetalt uued nahast plätud leida, sest eelmine kogemus oli niivõrd positiivne. Kui nüüd uuesti vanalinna läksime, ei suutnud me aga samu naha poode enam uuesti tuvastada ning siin ei aidanud Google Maps ka kuidagi hädast välja. Vahel olen kasutanud seda nippi, et teen mõnest kohast pilti, et geo tagiga asukoht kaardil tuvastada, aga tol õhtul tundus mulle, et ju me need poed ikka üles leiame. Hiljem selgus, et nahast plätude poode oli küll mitu, aga minu jala liistule enam ükski neist kahjuks ei sobinud. See reis jäid mul plätud saamata ja ju ootavad mind sobilikud head nahkplätud kusagil tulevikus.

Kreekas on söök kultuuri osa. Ja see võib võtta märkimisväärselt kaua aega. Kui meie oleme harjunud söömisest tegema vahel tankimispeatust, siis siin oleneb väga kuhu täpselt satud. Võib juhtuda, et tellimus võetakse kiiresti, aga edasi ootad jooke-sööke kuni poolteist tundi. Seda kogesime päris mitmes kohas, olenemata kellaajast ja inimeste hulgast. Oli ka kohti, mis olid lõuna ajal täiesti ette broneeritud ja kuhu ei mahtunud, nii et ühel õhtul tahtsime kogu seltskonnale restorani broneeringut teha, et ikka kõik ära mahuksime. Kuna telefoni keegi ei tõstnud, aga koduleht võttis rõõmsalt 23 inimese broneeringu vastu, jäime põnevusega ootama, kas pool tundi enne kohale jõudmist tehtud broneering, mis sai automaatkinnituse, ka päriselt kehtib. Kelneri silmad olid suured, kui uksest sisse astusime, aga lauad meile tõesti seekord leiti. 

Täna on pulmapäev ning K&K tähistavad oma 10. Pulma-aastapäeva. Nende pulmapidu leidis aset Horvaatias ja tol korral oli tundunud väga hea mõte igal aastal sel ajal koos külalistega kuhugi reisile minna seda tähistama. Umbes nii nad toimetanud ongi, kuigi mitte päris igal aastal. Seda erilisem oli seekord olla kaasatud nende aastapäeva reisile.

Täna oli pidulik pulmaõhtusöök. K oli uus valge kleit seljas, peig suviselt heledas, valge lillekimp käes, säras pruutpaar nagu vastarmunud. Kui eelmise päeva õhtusöök oli romantilises ja šikis mereäärses restoranis, siis piduõhtusöögiks kutsuti meid mägedesse Kreeta traditsioonilisele kultuuriõhtule Poliou House, kus lauda katsid rahuvuslikud toidud Kreeta köögist jagamiseks ning rahvatantsijad esitasid bändi saatel erinevaid rahvuslikke tantse, kaasates paari tantsu ka saalitäie inimesi. Ikka klassikaline syrtaki tuli ka ära. 

See mägede restoran asus rahvapärimuse majamuuseumi sisehoovis, kus valgete müüride vahelt kõrguvad laialehised puud mille võra katab terve taeva. Et õhtul läheb pimedaks juba seitsme-kaheksa ajal, siis tulukese lambid puudel teevad sellest kohast eriliselt romantilise ja maagilise paiga. Erinevaid laudkond saabub järjest juurde ja saal saab täiesti täis. Kui rannikul oli 25 kraadi ja soe suveõhtu, siis mägedes on märkimisväärselt jahedam ja 18-19 kraadi juures hakkab kiiresti jahe. Palume endale tuua õlasalle, et pisut soojem oleks. Tean küll, et mägedes on alati jahedam, aga sooja päikese käes kipub see ununema, et vaid paarikümne minuti autosõidu kaugusel võib kliima olla hoopis teistsugune.

Poliou House on asukohana ka pisut teistmoodi - see pole tavaline kõrts, vaid folkloristika muuseum, kus on säilinud 19.-20. Sajandi alguse Kreeta taluelu esemed ja miljööd ning see on kujundatud selliselt, et külastaja saab näha milline oli traditsiooniline Kreeta kodu ja taluelu. Asteri ise on küla, mis on ajalooliselt omajagu räsida saanud nii 1866. Aasta ületõusus kui hiljem II MS, mil Kreetast suur osa kannatada sai, ent nüüd kohapeal ringi vaadates, on siin klassikalised valged Kreeta kivimajad, oliivipuu salud ja tavaline väike hurmav mägiküla.

Üks kultuuriline eripära on meie jaoks siiski harjumatu - kui paarkümmend aastat tagasi oli meile see tavaline, et inimesed suitsetasid nii avalikes kohtades kui siseruumides, siis enam ei ole me sellega harjunud ja nüüd tundub see veider ja isegi häiriv. Kreetal suitsetavad inimesed endiselt restoranides söögilaua taga ja keset esinemist tegi üks bändipoiss laval e-sigarit ja teine läigatas suitsu põlema ette, ise lauldes, pilli mängides ja samal ajal ühe silmaga telefonist korvpalli otseülekannet jälgides. Lavalt. Rahvatantsijad tegid osa oma etteastest ära, siis võtsid paar pitsi rakit lava servas vahele ja sejärel jätkasid. Hiljem tantsude vahel kiired suitsud tehes ja kord ka suitsuga lavale tulles. Ühtpidi on see lihtne ja loomulik, käib kuidagi nii sujuvalt asja juurde, teistpidi oleks see meie kultuuriruumis täna mõeldamatu. Kui kiiresti võib inimene harjuda!

Kreeta rahvatants on mehine. Kui meie rahvatantsus on mitmed tantsud kirjutatud naistele või paaridele üsna võrdselt, siis Kreetal on tähelepanu meestel, nemad kannavad peaosa ning plaksutavad kõrgeid hüppeid teha, samal ajal kui naiste osa on tagasihoidlik kerge hüplemine ja mõned keerutused. Kreeta tantsudes liiguvad tantsijad sageli reas või poolringis ning tantsu juhib ees otsas olev tantsija. Ilmselt nägime seal ära ka Kreeta tantsu pentozali, kuid milline see neist oli, on keeruline arvata. Küll aga kestavad tantsud pikalt, sest neid saatev lugulaul tundub kohati lõputu. Nii peavad tantsijad omama ka korralikku vastupidavust. 

Kreekas tähistatakse pulmi suurte pidudeks, kus on pere ja sõbrad koos ning pidu on suur ja rahvarohke kogukondliku sündmus, seda eriti külades, kus tulevad kokku sugulased pika ühise söömaaja ja elava muusika saatel tantsuga. Kohtasime eelmisel õhtul ka üht pruutpaari restoranis oma abiellumist tähistamas, aga see oli tagasihoidlik laudkond. Võibolla tänapäeval ja linnas on ka siin pulmade traditsioon pisut ajas muutunud, sest pulmad ise on kallid. Meie hotelli teenindaja oli pisut üllatunud, mõistes kui suurejooneliselt on meie seltskonnas pulma-aastapäeva tähistamine ette võetud. Kreetal pulma-aastapäeva suurelt ei tähistata. Ei saaks öelda, et ka meie kultuuriruumis neid suurelt just silmas peetakse, aga tavaks on tähistada vähemasti omakeskis pulma-aatsapäeva kindlasti ja suuremaid numbreid tihti ka koos väiksema pere- või sõprade ringiga. Ent kui on põhjust pidutseda, siis Kreeka moodi tähendab see sageli pere ja sõpradega koos söömist, veini, muusikat ja tantsu, nii et see täna kõik täpselt nii ka oli.

Tina jäi tinapulmas küll valamata, kuid kultuuri, traditsiooni, ajalugu ja pikka järjepidevust õhkus sel õhtul kõikjalt, nii et traditsioonid on selleks, et neid hoida ja tina paindlikkus seguneda ning muuta tulemus tugevamaks, on väärtus omaette, mida pruutpaarile ka järgmisteks aastakümneteks soovida. Täna on pulmapäev… Täna siin ruumi vaid on armastada.

M tegi kultuuriloost video ka: https://youtu.be/ibcp_1swohA?feature=shared

Vein, mäed ja piltpostkaardi vaade

Kreeta on veini saar. Siin on mitmeid väiketootjaid, kes lühema, kes pikema ajalooga. Klassikalisi tuntud viinamarjasorte Kreetal eriti ei leidu, sest autentse geograafilise tähise jaoks on eelistatud Kreeta enda viinamarjasordid Vidiano, Vilana, Liatiko ja Pentozali, mis on kohapeal aretatud, aga meile nime poolest päris võõrad. Juba reisile tulles oli üks meie soov külastada mõnda veinimõisa ja viinamarja istandust. Rethymno lähedal on neid kohti päris mitu. Ajaloolistes veinimõisates oleme omajagu käinud, aga päris uusi kohtab harva. 

Kourkoulou veinimaja asub Amari mäestikus, mis jääb Rethymnost umbes poole tunni autosõidu kaugusele. Kas sinna ka ilma autota kuidagi saab, ma kindel ei ole. Kuigi GPS juhatas meid otseteed mööda hotellist mägedesse ja teadis tee sulge ning ümbersõite, jõudsime esimese hooga ikka tupikusse, kust edasi läksid teetööd ja pidime otsa ringi keerama ning teist teed mööda minema. GPSi tasub jälgida küll ja selleta kohale ei jõuaks, kuid veelgi olulisemad on kohapealsed teetähised, eriti kui need on ajutised.

Kourkoulou veinimõis on asutatud alles 9 aastat tagasi, 2017. See on moodne väike pereettevõte, kus igaühel on oma roll ja hooajaliselt on vaid paar töötajat lisaks võetud. Nad korjavad viinamarju käsitsi, eemaldavad koledad marjad, pressivad masinaga, ent suur osa tööst on siiski manuaalne. Aastas toodavad nad vaid ca 20 000 pudelit, millest ekspordiks ei jagu ja kogu vein läheb kohalikesse restoranidesse või poodidesse. Ühel õhtul restos istudes alles hiljem taipasin, et vein, mida jõime, kandis sisuliselt K neiupõlve nime, nii et oleks sellel reisil olnud tänasel õhtul ideaalne kingitus, mis olnuks nende pulma eelõhtu 10 aastat tagasi. Ent ühestki poest seda veini leida polnud võimalik ja samasse restosse, et pudel kaasa osta, me enam ei sattunud. Seega kohalike veinide valik kohalikes restoranides on üsna eksklusiivne ja ainulaadne.

Paljudes kohtades pakutakse ka majaveini. See on farmerite poolt toodetud kohalik vein, mis on igati joodav, aga ei oma mingeid sertifikaate ega nimesid. Veinitootjad ostavad tammevaate, laagerdavad seal oma kvaliteetveine, kasutavad vaate 4-5 korda ja siis müüvad edasi kohalikele talunikele, kes sama vaati oma majaveini jaoks kasutavad. Nii saab majavein sügavama maitse, kuid mida rohkem sama vaati kasutada, seda lamedamaks ja tanniinisemaks see maitse muutub. Tanniin pidi olema aga see, mis järgmisel päeval pea võib valutama panna, kui eelmisel õhtul on veiniga pisut enam sõbrustatud.

Kreeta mägedes ei lähe talvel väga külmaks - öine jahedus jääb kuhugi 10 kraadi kanti, mis on viinamarjadele vägagi meelepärane. Siin ei saa teha jääveini, sest marjad ei külmu, kuid selle eest saab toota päikesekuivatatud viinamarjadest magusat veini, mida ka osad tootjad teevad. Olen mitmes istanduses varem viinamarju maitsnud ja reeglina on veini marjad hapud ega söömiseks suuremaks ei kõlba. Kourkoulou istanduses olid aga väikesed rohelised viinamarjad niivõrd mahlased ja magusad, et selliseid ostaks ma poest hea meelega. Täitsa uskumatu viinamarja maitse.

Mäed on geograafiliselt huvitavad - sinna koguneb vett oluliselt rohkem kui rannikule. Nii ei vaja Amari mäestiku nõlvadel kasvavad viinamarjad kordagi aasta jooksul kastmist, sest vihmavett on piisavalt. Kui viinamarjadest saab vein, siis järele jäänud sodi purustatakse ja kompostitakse ning pannakse tagasi viinamarjapuude alla väetiseks. See on täiuslik eluringis, 0-jäätmete põhimõttele tuginev ökotootmine, millele aitab loodus nii hästi ise kaasa. Kourkoulou veinikoda asub Amari orus, mida peetakse üheks Kreeta viljakamaks ja rohelisemaks sisemaa piirkonnaks, nii et ümberringi on rohelust kivisel pinnal palju ja samas orus mitmed matkarajad annavad võimaluse ka pisut enam ringi vaadata.

Kreeta ajaloo üks sümboleid, Arkadi klooster, on samuti Amari orus. Selle kloostri kõige kuulsam hetk pärineb 1867. Aasta Kreeta ülestõusust Osmanite võimu vastu. Kloostrisse oli varjunud sadu inimesi ning kui väed kloostrini jõudsid, otsustasid kaitsjad püssirohu lao õhku lasta, selle asemel, et alistuda. Sellest hetkest on ka Ivan Aivazovsky maalinud suure teose, mis siiani kloostri seinal ripub. Hukkunuid oli palju, kuid see sündmus avaldas tugevat mõju kogu Euroopale ja muutis Kreeta vabadusvõitluse sümboliks. Lisaks sõjalisele ajaloole, on Arkadi klooster olnud sajandeid ka oluline haridus- ja kultuurikeskus, kus on säilitatud originaalseid käsikirju ja religioosset kunsti. Ka praegu on siin näha mitmeid ürgvanasid piibleid, usunditega seotud esemeid ning olulisi maale. 

Kui Kreetal ringi liikuda, näeb mitmel pool savipotte või keraamika detaile arhitekuurselt maju kaunistamas. Ka meie hotellis on basseini äärsete postide otsas põnevad keraamilised elemendid. Neid juurde ei pea aga kaugelt otsima Rethymno lähedal Amari mägedes asub Kreeta üks kuulsamaid keraamika külasid Margarites. See on pisike, üli kitsaste tänavatega mägiküla, kus umbes igas teises majas tegutseb mõni käsitööline, kes oma keraamikat müüb. Parkimiskoha leidmine sellises pisikeses külas on omaette kunsttükk ja pisut oli meil õnne ka vaja, et leida just vaba parkimiskoht. 

Et oli juba pärastlõuna, oli ka viimane aeg süüa. Külakeses asub mitu söögikohta, kuid ka turiste on palju, nii et vaba lauda leida pole lihtne. Meile pakuti just vabanenud lauda maja ette katuse alla, mis ei näinud kuigi kaunis välja, samas kui kõrval oli suurte roheliste lehtedega puude all mäevaatega terrass. Päike säras, õhk oli mõnusalt soe, ent jahedam, kui rannikul. Võtsime siiski katuse all laua, sest kõhud olid tühjad. Kui üldiselt oleme saanud Kreetal igal pool head sööki, olenemata kohast, siis see siin oli puhas turistikas - söök tuli, aga oli kuiv, maitsetu või üle küpsetatud - pingutama siin selgelt ei pidanud, sest turiste on piisavalt palju, et kätte midagi ei jää. Küll aga pean kiitma teenindust - mehed jooksid jalad rakku ja restos oli tõeline tramm. Hetk hiljem, tõusis äkitselt tugev tuul ja inimesed hakkasid puude alt terrassilt hooga ära jooksma, kogunedes katuse alla meie laua kõrvale: sadas padukat. Küll meil oli tol hetkel hea meel, et olime laua saanud katuse alla. Samal ajal rannikul oli samuti kõva tuul tõusnud, nii et teised haarasid kõik kaenlasse, mis kätte mahtus, ja toimetasid asjad varjulisse kohta, kuid vihma sinna ei jõudnudki.

Margaritase küla keraamika on sajanditepikkune traditsioon, mida mõjutas oluliselt nii Veneetsia kui Osmanite aeg. Geograafiliselt on küla asukoht keraamika haru tekkimiseks hea - Psilortise jalamil leidub head savi ja kohalik tooraine tegi võimalikuks terve käsitöö haru tekkimise. Margaritese keraamikat märgati juba 18. Sajandil Euroopa rändurite poolt, kes juba siis kirjeldas, et nõud, kannud, säilitusanumad ja mänguasjad, eriti suured savinõud ehk pithoid, mida kasutati õli, veini ja muu toidu säilitamiseks, meenutavad Minoose urne, mida on leitud Minoose arheoloogilistes paikades. 

Kreeta on looduslikult nagu piltpostkaart oma helesinise mere, heleda liivaga randade ja merre kukkuvate kaljudega. Kui räägitakse päikesepuhkusest, siis tihti tulevad silme ette kaadrid just sellisest saarest. Instagrami postituse väärilisi vaateid ja restorane on siin mitmeid ja kui tihti vaadata kellegi teise lühivideosid sotsiaalmeedias, tunduvad nii mõnedki kohad suud ahhetama panevat, filmilikult ebareaalselt ilusad. Võin öelda, et sellised kohad on päriselt olemas.

K&K otsustasid oma 10. Pulma-aastapäeva eelõhtul korraldada kõigile kohale tulnutele ühise eelõhtusöögi, või nagu välismaistes pulmades kombeks, prooviõhtusöögi. Kümne aastaga oli nende pulmakülaliste hulgas mitmeid muutusi olnud - suurt osa meist siin reisil 10 aastat tagasi pulmas ei olnud, sest me veel ei tundnud siis üksteist või mitmed nüüd kohal olnutest polnud siis veel sündinud, küll aga veetsime koos toreda reisi ja saime paremini omavahel tuttavaks, nii et tänane õhtusöök oli justkui tuvumisõhtusöök. Mis tegi selle aga eriti eriliseks, oli asukoht - Cavo Rethymno restoran, mis asub otse Rethymno linna teises servas, mere kaldal, laine peaaegu vastu restorani seina loksumas, pakkumas imelisi vaateid merele ja tuledesäras linnale. Kui ise ei oleks kohal olnud, oleks raske uskuda, et selline koht ongi päriselt olemas. Lihtsalt istud, vaatad, ammutad endasse kogu seda imeilusat vaadet, melu, head sööki, toredaid emotsioone ja oled tänulik, et kõigest sellest osa saad. Mõned Insta postitused ongi päris elu, ainult et väga palju paremad kui ükski sotsiaalmeedia postitus seda eales edasi anda suudaks. Elu on päriselt ilus.

M tegi päevast video: https://youtu.be/9m-DT-l-3jQ?feature=shared

Ka paradiisis sajab

Võtsime rahuliku basseini päeva. Kui seltskond on suurem, siis on melu omajagu või leidub ikka kedagi, kes vahepeal mere ääres või basseini juures chillib. Päris harjumatu on veeta puhkust selliselt, et ei peagi ringi tormama ja kõike vaatama, aga samas ei oskaks olla ka ainult basseini ääres päikese käes ja ikka tahaks pisut ringi vaadata. Meil läks selles osas hästi, et oleme Kreeta suuruselt kolmanda linna, Rethymno serval - siin on basseinid ja meri, aga piisavalt ruumi liivarannal, keegi seljas ei ela. Ümberringi on kohalikke poode ja tavalist elu, kuid rannapromenaadi mööda vanalinna poole jääb Grecotel Beach House Plazast jalutada umbes kolmveerand tundi, teeserv palistatud erinevate restoranidega. Paras maa, mida jalgsi käia ja kui seda ei viitsi, siis bussiga saab paarikümne minutiga vanalinna ning taksoga kümmekonna minutiga üsna mõistliku rahaga tagasi hotelli. Ehk et jagub kõigile midagi - nii hotellis ja rannas olla, linna vaadata kui ka head sööki nautida ja pisut ostelda.

Rethymno piirkond pakub laia ampluaad - siin kohtub autentne Kreeta elu, rikkalik ajalugu, lähedal on mägikülad, on maastikku ja loodust ning pikad liivased rannad helesinise väga soolase merega. Ka ilmastik on siin meile pisut harjumatu - sama kiiresti, kui tõuseb päike, võib muutuda ka ilm. Tänaseks tegelikult vihma ei lubanud ja päike kerge pilvisusega pealelõunal oli lubanud mõnusalt lõõsata. Üsna ootamatult läks kiiresti pilve ja saabus vihmasabin. Vetelpäästja käsutas kõik basseinist kiiresti välja - vihmaga ei ole siin mingit ujumist, ka siis, kui see on vaid kerge tibutamine. Ja sama kiirelt, kui see algas, ka vihm järgi jäi ja soe päike tuli pilve tagant uuesti välja, nii et lõunauinaku tegijad magasid vihma sõna otseses mõttes lihtsalt maha. 

Chania piirkond oli saanud erakordselt palju vett üsna ootamatult koos tormisena ilmaga, mida lubati ka siiapoole, kuid õnneks läks see meist päris suure kaarega mööda ja üksnes hilisõhtul pakkus äike mere peal võimsat vaatemängu nagu keegi oleks eemal korraliku pildistamissessiooni korraldanud või ilutulestikku lasknud. Kuigi äike paugutas merel korralikult, siis vihma meile ei jõudnud ja müristamine oli kuskil mujal väga-väga vaikselt. Meile jäi vaid hotelli terrassil looduse pakutavat silmailu jälgida.

Meid on siin paras punt koos - kokku 7 perekonda, nii et kui vanalinna õhtusöögiks end restorani sättisime ja lauda küsisime, oli meil endalgi keeruline kokku lugeda palju meid siis päriselt on. Neli täiskasvanut olid sel ajal Santorini päeva tripil, mis võtab umbes 12 tundi, seega päris täiskoosseisu meil õhtusöögil polnud, aga nii mõnegi restorani jaoks olime justkui kõndiv rahapada, sest saada korraga sööma 23 inimest, on märkimisväärne käive. Kui ühe resto sisseviskaja püüdis aru saada, kes on see kõige tähtsam ema, kes siin klannis otsustab, oli selleks juhuslikult G, kes ka ausalt vastu küsis, et kui me siia tuleme, siis kui suure allahindluse me saame. Pakutud 10% ja iga arve eraldi oli aus kaup. Eks siin hotelliski küsiti meilt esimesel hommikul, kas me oleme üks suur pere või mis värk sellega on, et meid on selgelt palju ja me kindlalt teame üksteist. Ja muidugi, kus on eestlasi, sinna tuleb ka juurde - üks Eesti pere oli ilmselt plaaninud endale vaikset perepuhkust, kuid sattusid hotelli, kus oli märkimisväärne osa külastajaist teisi eestlasi ees. 

Rethymno linnas sõidav ringi pisike punane turisti rong nagu paljudes teisteski linnades. Väga hea mõte tundus kogu selle klanniga rongile hüpata, mis omakorda tähendas, et rongijuht palus ühel naisterahval vagunit vahetada, et me peaaegu kõik ühte vagunisse ära mahuks. Pileteid ostes oli nalja omajagu - suutsime kokku arvutada, et kohal on meil 14 täiskasvanut, aga laste arv tundus sel hetkel hoomamatu, mispeale piletimüüja arvas, et kuna meid on nii palju, siis küsib ta raha vaid täiskasvanute eest ja lapsed saavad seekord kõik tasuta, olenemata vanusest. See pisike punane rong tegi mõnusa tiiru ümber vanalinna, kõlaritest tädi rääkimas, mida ümbruskonnas vaadata on. Igati mõnus istumine ja kuulamine.

Rethymno vanalinn on Kreeta üks kõige paremini säilinud ajaloolisi keskusi, sest erinevates sõdades ja eriti teises maailmasõjas, on Kreeta saar omajagu pihta saanud. Kitsad munakivi tänavad on tõeliselt romantilised, Veneetsia aegsed paleed ja uksekaared põimuvad minarettide ja mosheedega, kus erinevad võimud, ajajärgud ja ajalugu põimub. Erinevalt paljudest teistest Kreeta kuurortitest on Rethymno elav ülikoolilinn ja seetõttu on siin elu ja melu aastaringselt, mitte üksnes tursimi hooajal. 

Rethymno piirkonda peetakse ka üheks Kreeta gastronoomia keskuseks, mis selgelt väljendub ka suures restoranide hulgas, kus Kreeka juustud, salatid, olivõli, grillitud vardad ja suured portsud on au sees. Traditsiooniline Kreeta restoran pidi olema selline, kus tellitakse toidud pere peale jagamiseks ning kohvi ja kooki saab eraldi kohvikus, kuid restorani menüüs neid pole. Küll aga on kombeks söögikorra lõppedes pakkuda külalistele väike magus amps ja vahel ka pits kohalikku samakat rakit või aniisiviina ouzot, ent kaasaegsema fusion köögiga restoranid selle mõnusa külalislahke traditsiooniga enam kaasa ei lähe ja sellest on pisut kahju, sest selline kultuuripärand on see, mis teeb söögikorra mõnusaks ja pisut eriliseks. Ja tihti istuvad restorani omanikud ise oma söögikoha leti ääres, tervitavad külalisi, suhtlevad, vahel võtavad nendega koos pitsigi, mis teeb selle kogemuse nii autentseks ja isiklikuks, et tunned end oodatu ja omana. Nii juhtub, et ka meie seltskond ikka ja jälle leiab end erinevate söögikordade ajal suuremates ja väiksemates puntides Vuntsi juurest, nagu me ise omakeskis kutsuma hakkasime, ehk Manolis Placest, kus kõhu saad alati täis, toit on hea kreekaliku kvaliteedi ja suurusega ning söögikorda jääb lõpetama pits alkovaba puuvilja, või kui eriti hästi läheb, ka vuntsi enda poolt serveeritud pits ouzot.

M tegi päevast video: https://youtu.be/BxFVH971xWk?feature=shared

Kournase kilpkonnad ja kasside Chania

Me ei ole kunagi päris paketikal rannapuhkusel käinud. Kõige lähedasem sellele on olnud meie mesinädalad Mehhikos, kus ka pool aega suutsime vaid rannas lebotada ning eelmine aasta Madeiral, kus meil oli ametlikult pakettreis, aga tegelikult võtsime reisibüroo kaudu vaid lennud, majutuse ja transfeeri. Seekordne reis on ka pisut erandlik - oleme siin küll justkui omapäi, aga samal ajal on siin meie sõprade sõbrad ja pered, nii et tegevusteks variatiivsust soovi korral jagub. Kreeta ilm on soe ja päikseline, septembri lõpp on siin veel hooaeg ja ilm päevasel ajal 25-30 kraadise soojuse ja päikesega meile mõnusalt nauditav, nii et pole liiga kuum. Merevesi on vist pisut soojemgi kui basseini vesi, aga basseinis pole laineid, mis teeb selle märkimisväärselt nauditavamaks. Korra käisin ka suurtes lainetes koos teistega hullamas ja lasin jalad põhjast lahti tõsta, koos laineharjaga ranna poole kaasa minnes, kuid suured lained ei ole väga minu teema. Küll aga on mõnus end korra märjaks kasta, päikese käes soojendada, rannatoolil aaslanna seljamassaazhi nautida, libistada jahedat jooki ja mõnusat seltskonda ning melu nautida.

Teised läksid täna Rithymna Beach veeparki, kuid meie laps on selleks veel pisut noor ning otsustasime oma suuna võtta hoopis Chania linna poole. Kuskil umbes poolel teel Rethymnost Chaniasse asub Kournase järv - helesinise vee ja veidi mudase, kuid liivase põhjaga suur Kreeta ainus magevee järv. Seal saab ujuda, paadiga sõita või vesijalgratast laenutada. Selle järve suurimaks omapäraks on seal elavad looduslikud Balkani vesikilpkonnad, mida pidavat nägema paremini järve mägede poolsel kaldal, kuid metsloomadena ei armasta nad müra ega masse ja seetõttu ei pruugi neid alati kerge leida olla. Kui järvele läheneda Rethymno poolt, kus väike kanal jookseb järve, siis seal, merevetikate keskel, nautisid ilusat sooja ilma 7-8 kilpkonna, kes laisalt vahel ujusid või pead veepeal liigutasid. Vesijalgrattaid rentiv tüüp küll väitis, et need pidada olema kodukilpkonnad, mis sinna toodud on, aga ega lõpuks vahet pole - kilpkonnad need olid ja vees seal järves nad elavad, nii et meie rõõm oli suur, kui kilpkonni niimoodi looduses elamas nägime.

Kournase järv on suur - see on umbes 58 hektarit ja selle sügavaim koht on kuni 22,5 meetrit, mistõttu on legendid pidanud seda järve põhjatuks. See on Natura 2000 kaitseala ja seal leidub lisaks kilpkonnadele linde, angerjaid, veemadusid ja kalu. Antiikajaloost juba tunti seda järve Korisia Athena pühamu järgi, mis olla seal läheduses olnud, praegune nimi olla pärit araabia keelest. Legendi järgi aga olevat järv tekkinud seoses traagilise looga tüdrukust, kes oma isa eest põgenes ja järv oli ta neelanud koos kogu paigaga. On selle legendiga nagu ta on, aga koht on tõesti mägede vahel ilus ja kui merest kopp ette saab, siis seal järve ääres võib päeva veeta küll.

Kreeta on pika ajalooga saar. Juba umbes 3000 aastat tagasi asus Chania linna kohal üks Vana-Kreeta tähtsamaid linnu Minoiline Kydonia. Hiljem on linna kujundanud roomlased, büstantslased, veneetslased ja osmanid. Siin kulgeb piki mere äärt mõnus promenaad ja mereäärne tee viib otse Firka kindluse juurde, millest ümber nurga jalutades jõuab Veneetsia sadamasse, mis meenutas mulle rohkem Spliti linna Horvaatias, ja sealt tänavatelt üles keerates saab vanalinnas kitsastel tänavatel jalutades end leidis justkui korraks Itaaliast, aga tegelikult oleme Kreekas. Chania on rahulikum ja vaiksem kui suuremad linnad Heraklioni lähedal. Siin on ka saare teine suur lennujaam, kuid see teenindab ca 3-4 korda vähem kliente aastas kui Heraklion. Suur sa turiste saare sellesse ossa ei jõuagi, sest saar on tõesti pikk ja ühest otsast teise sõit võtab tunde. Praegu on siin kiirteel suured ümberehitused, tundub, et teed tehakse laiemaks, ent kvaliteet on õnneks praegu juba üsna hea. 

Chania on olnud ka oluline Vahemere kaubandus- ja sõjasadam ning praegugi asub sõjaväe lennubaas just Chania avalikul lennuväljal. Teises maailmasõjas sai Chania linn Sakslaste pommitamisega vanalinnas kõvasti pihta ning sellest suur osa hävines, kuid sellegipoolest on väikesed armsad tänavad täna ilusad, värvilised ja nunnud, kus mõnusasti aega veeta head paremat nautides. 

Kreeta vanalinnade tänavatel jalutades hakkab silma, et siin on igal pool väga palju kasse. Meie hotelli territooriumil elab neid mitu, tänavatel peesitavad nad siin-seal, aeg-ajalt on näha neile jäetud kassikrõbinaid ja veenõusid. Kuigi need kassid paistavad olevat tänavakassid, on nad väga hästi hoolitsetud, pole rääbakad, on heas toitumuses ja paistavad viisakad. Kuigi suur osa kassidest kellelegi ei kuulu, siis hoolitsevad kogukonnad nende eest siiski üsna tublisti. Kui tänaval on näha mõnda kassi, kellel kõrva otsas on väike sälk, siis tähistab see steriliseerimist - nii on lihtsam eemalt märgata milline tänavakass on paljunemiskontrolli protseduuri juba läbinud, et hoida arvukust kontrolli all. Siinsed kiisud on igal juhul tugev osa kohalikust kultuurist ja sobivad tänavapilti väga armsasti, täpselt omale kohale.

M tegi päeva kokkuvõtte: https://youtu.be/5Yv0D0uHpr0?feature=shared

Rethymno - Veneetsia ja Ottomanid koos

Rethymno linn on pika ajalooga. Seda on valitsenud mitusada aastat veneetslased ja seejärel osmanid, mistõttu on siin, Kreeka suuruselt teises linnas, arhitektuuriliselt läbisegi nii puidust Veneetsia stiilis rõdud, Veneetsia sadam ja purskkaevud kui ka Ottomani stiilis mosheed ja minaretid. Kui tuli uus valitseja, siis eelnevaid ehitisi ei lammutatud ega purustatud, vaid muudeti ümber uude korda ja usku, nii et kõik segunes. Alles 1913. Aastal ühines Kreeta Kreekaga. 

Rethymno linna merepoolsel kaldal asub suur keskaegne Fortezza kindlus. Seda näeb kaugelt nii maa kui mere poolt, kuid autoga selleni jõudes ei saa kohe selgelt aru, kuidas üles kindlusesse ligi saab. Esimese hooga ei olnud liigselt GPS ka abiks. Kuna tahtsime ka vanalinnas väikese tiiru teha, siis uudistasime kitsaid kivitänavaid, mis vaikselt ülesmäge ristisid. Otse Fortezza jalamilt avaneb ilus vaade nii linnale kui merele. Fortezza ise on hästi säilinud kivimüüriga kindluse ala, keset mida on pisike kabel, kuhu saab endiselt küünlaid põlema panna ja eemal kuplitega suurem Veneetsia-aegne moshee. Algselt oli samal kohal Püha Nikolause Veneetsia kirik, kuid osmanid muutsid kiriku mosheeks ja lisasid sellele suure kupli, kuid täna see enam pühakojana ei tegutse. 

Kui Fortezzast alla linna jalutada, on teepeal palju väikseid tänavaid, mis mõeldud ainult jalakäijatele. Paljud põiktänavad on ääristatud restoranidega, üks ahvatlevam kui teine ja kui vaadata netis olevaid hinnanguid, on lõviosa neist ülikõrged ehk väga vahet pole kuhu seal sööma minna. Kreeta traditsiooni kohaselt on toidud eelkõige jagatavad, nii võib restoranis julgelt tellida ka erinevaid pearoogi ja neid väikestele taldrikutele julgelt omavahel jagada. Reisimisel on selle suureks plussiks võimalus proovida ära mitmeid sööke, ilma et peaks kahetsema, kui kogemata on valik vale olnud. See eest on omamoodi põnev äraarvamismäng hiljem tseki deshifreerimine, sest enamjaolt on arved kreeka keelsed ja see tähestik on siin pisut keeruline, et sellest esimese hooga sotti saada.

Kreeta söögikohtadel on ka hea traditsioon arve maksmisel pakkuda külalistele maja kulul väike magus amps koos pitsi kohaliku samaka Rakiga. Kui kelner on tülpinud, võib muidugi juhtuda, et maja tervitus jääb külaskäigu lõpus poolikuks, aga seda on üldjuhul harva. Samaka asemel oleme korra saanud ka külmutatud alkoholivaba maasika jooki, mis oli omamoodi mõnus amps. Magusaks pakutakse kas puuvilja ampsu või kreeka jogurtit erineval kujul ja lisanditega nagu vedel mesi, kirsimoos või muud taolist. Kuigi Kreekas on portsud reeglina tõsiselt suured, siis üllataval kombel ägiseva täiskõhu tunde aitab leevendada just väike pits kanget jooki koos magusa ampsuga. Väga suur osa söögikohtadest on perekondlikud, mida peetakse põlvkondade kaupa koos ja nii on siin väga tihti näha lapsi söögikohtades, samal ajal kui nende vanemad ja vanavanemad külalisi teenindavad ja neile sööki valmistavad. Kui õnnestub mõni restoran enda lemmikuks muuta, võtavad omanikud külalisi vastu nagu oleksid need isiklikud sõbrad. Head suhted on siin kultuuris tähtsad.

M pani päevast video kokku: https://youtu.be/LtMj6PuZtUc?feature=shared