pühapäev, 25. veebruar 2024

Sini-must-valge ja ilm

Täna on Eesti Vabariigi 106. Sünnipäev. Vabariigi aastapäev on alati olnud minu jaoks midagi erilist ja viimasel kolmel korral on sel kohe eriti tugev väärtus. Ma vist polegi kunagi varem Eesti Vabariigi aastapäeva ajal Eestist ära olnud. Seekord otsisin ka Facebookis, kas Gran Canarial kohalikud eestlased sel puhul midagi avalikult korraldavad, kuid ei suutnud leida. Tenerifel oli küll rannas väike sündmus, aga siin mitte. 

Otsustasime M-ga leida toidupoest midagi, mis oleks sini-must-valge. See ülesanne ei ole kõige lihtsam, sest siniseid toiduaineid on märkimisväärselt vähe. Mustikad on peaaegu, põldmarjad liiga tumedad. Kui joppab, on paar alkohoolset jooki sinised või kuskil ehk mõni kook. Ega mustaga ka palju kergem pole - sobivad Oreo küpsised või mustad oliivid. Valgega on selles mõttes kõige lihtsam. Lõpuks leidsime poest kreemi-kohvi likööri ja helesinise mullijoogi, mida püüdsime kihiliseks kokteilikleitides kokku segada. See isegi õnnestus meil, aga värvikihid said veidi vales järjestuses. Juua see jook aga paraku ei kõlvanud, sest sinine mullijook maitses nagu gaseeritud aknapesu vedelik. Samas kohvi-kreemiliköör mekkisid hästi.

Sini-must-valget kohtab Eesti looduses reeglina talvisel ajal, kui sinine on taevas, must metsaviir ja selle ees valge sätendav lumeväli. Gran Canarial valge liivaga randa ei ole. On küll kollase liivaga, aga mitte valget. Selle eest on kuldse säraga vulkaanilise musta liivaga randu palju. Tuulte käes mäslev sinine meri, mis valge vahuna rannale lööb, moodustab kokku nii kaunilt Eesti trikoloori. Aga rannas võib leida sini-must-valge koosluse ka mujalt üsna ootamatust kohast. Tulime just La Garita rannast oma auto juurde, kui kõrval parkivad surfarid oma asju autosse pakkisid. Ja seal see oli - Eesti lipuvärvides surfilaua sokk. Läksin kuttide käest luba küsima, kas võin nende auto sisust pilti teha. Esimene ei saanud suurt midagi inglise keelest aru, teine kutt vaatas mind veidi segaduses näoga, aga lubas kenasti. Selgitasin neile siis, et need on meie lipu värvid ja täna on meil iseseisvuspäev. Ma pole lõpuni kindel, et nad sellest aru said, aga oma sini-must-valge pildi sain ma kätte. Nii et meie trikoloori värve võib kohata ka kõige ootamatumat kohas, kui vaid silmad lahti hoida.

Gran Canaria ei ole väga suur saar - ühest otsast teise jõuab autoga umbes tunni ajaga. Eile õhtul andis kohalik ilmateade Kanaari saartele tormihoiatuse - tuuleiilid kuni 60 km/h ehk ca 17 m/s. Eestis on see keskmine tugevam tuul, aga mitte veel torm. Siin tähendab selline tuul aga 4-6 meetriseid laineid, hoiatatakse vette mitte minemast ja kui mere ääres pildistad või filmid, siis vaata, et veele ette ei jää ja vette kogemata ei satu. Surfarid muidugi sellise ilma üle ainult rõõmustavad.

Vaatasin ilmateadet - tuult lubab siia veel nädal aega järjest ning pigem pilvisemat ilma. Eile saime kerge seeneka osaliseks ning taevasse kogunevad tumedad pilved ähvardasid uut niiskuse puhangut, kuigi ükski äpp sademeid ei lubanud. Vaatasime mägede poole - seal paistis küll kergelt pilves olevat, aga ei midagi erilist. Kuna tahtsime minna Gran Canaria kõige kõrgemal asuvasse külasse Artenarasse, siis võtsime suuna sinnapoole. GPS näitas veidi üle tunni aja sõitu otse üle mäe.

Tee keris muudkui ülespoole. Umbes 1200 meetri kõrgusel oli jalgrattatee silt ja nägime ühte ratturit ülespoole rihtimas. Täitsa hull, et sellise tõusu ette võtab. Tee oli küll hea kvaliteediga ja laiem kui nii mõnigi teine kahesuunaline mägitee, kuid üsna kiiresti kulgev tõus pole nõrkadele. Ilm oli kergelt pilves, aga hea nähtavusega. Kuskil peale seda hakkas pilv aga üha enam kerima. Umbes 1400 meetri peal jõudsime pilve sisse ja tee muutus uduseks. 1600 meetri peal lisandus uduvihm, sealt edasi horisontaalne tugevamate harvemate piiskadega vihm ja külgtuul. Arvestades, et väidetavalt pidi kõrgeim küla asuma umbes 1300 meetri peal, siis pidi mäe tipp olema lähedal ning edasi polnud enam pikk maa. Nähtavus oli üsna lühike, nii mõnikümmend meetrit, aga autosid liikus omajagu. 

Vahepeal tõmbas ilma selgeks ja päiksegi piilus korraks mäe tipus, kus mingil hetkel oli tulekahju olnud. Tejedas, Gran Canaria keskpunktis, tuli meile vastu turismibuss ja valge pilv uduga oli tugevalt tagasi. Vihma sadas kergelt ning tuul läks üha tugevamaks. Kohalikud olid autoga avarii teinud, ühe nurga ära ristinud ja ootasid nüüd mägiteel autoabi. Sealt edasi keeras tee mäe teise külje peale ning tuul läks üha tugevamaks, kõigutades autot ja nähtavus oli üpris minimaalne. Maalilisi vaateid, mida raamatud ja internet lubasid, meil näha ei õnnestunud - kõik oli ühtlaselt valge. Mäe tipus, 1852 meetri peal, kust läbi sõitsime, oli sooja vaid 6 kraadi. Mulle ei meeldinud see ilm kohe mägedes sõitmiseks üldse ja otsustasime keerata tagasi Tejedasse, et sealt võtta suund alla Las Palmase poole. Mõnisada meetrit laskunud, oli väljas 9 kraadi ja nähtavus selge ning hea.Veider, et see 9 kraadi ei tundunud üldse nii rõske ja jahe kui Eestis sama kraadi tunnetus on. Tagasi Las Palmases näitas temperatuuriks juba 19 kraadi. Ilmselt tuleb meil see mägitee uuesti ette võtta mõni teine päev, kui ilm on selge, tuuletu ja nähtavus hea.

Laupäev on Las Palmases vaikne. Osad linnatänavad on nii inimtühjad, et võiksin rahulikult kuulutada - linn on minu. Kohalikud on tulnud peredena linna sööma ning söögikohtades võib olla üpris keeruline pärastlõunal lauda saada ja restoranides, mis on kohalike hulgas popid, on portsud üpriski suured. Tundub, et üheks enamlevinud toiduaineks on šampinjonid, sest nii mitmedki toidud neid suurel määral sisaldavad. Samas, kui meile üks tuntumaid tapaseid on serrano sink meloniga, siis siin ei ole meil õnnestunud veel ühestki toidupoest melonit leida. 

Vihmatibad jõudsid Las Palmasesse järele nagu eile. Mõtlesime, mida teha vihmase ja tuulise ilmaga koos beebiga? Iga päev ju tundide kaupa poes ka ei jaksa jalutada, kuigi tuleb tunnistada, et siin olen ma nädala jooksul rohkem kordi toidupoes käinud, kui vist eelmise aasta peale kokku. Sõitsime veidi autoga ringi kuniks beebi magas ja avastasime, et mida rohkem me tuleme allapoole, seda vähem on vihma ja rohkem päikest. Nii et võib täiesti olla, et kui meil saare ida osas Arinagas on tuuline ja pilves, siis põhjas võib samal ajal sadada ja lõunas olla täielik rannailm. See saar polegi nii väike, kui ma arvasin.  

M tegi video ka, aga kuna me mäe tipus vihmas ja udus ei peatunud, siis seal neid piimjalt valgeid kaadreid pole: https://youtu.be/ou474cxkIvs?si=0I-b4toMIeIq-pDB




















reede, 23. veebruar 2024

Rumm suhkruroost

Gran Canaria on küll osa Hispaaniast, veini siin toodetakse ja juuakse, õlut ka, aga rohkem on ikkagi ajalooliselt see saar rummi maa. Kuskil 15. Sajandi lõpu poole jõudis siia kanti üks vallutaja, kes saarele edukad suhkruroo istandused rajas, need küll hiljem edasi müüs ja läks ise Las Palmast vallutama, aga sellest ajast saadik on Gran Canarial suhkruroogu kasvatatud. Suhkruroo kasvatamisel on siin olnud edukamaid ja vähem edukamaid aegu, kui osad istandused on suletud ja siis taasavatud.

1880date lõpus hakati Arucase linnas tootma suhkruroost rummi. Et tol ajal seadused ei lubanud panna alkoholile linna nime, nimetas omanik selle Arehucaseks. Arehucas toodab rummi ja rummi baasil magusaid likööre tänaseni, ent 20. Sajandi keskel olid ka neil keerulisemad ajad, kui tehas tuli ajutiselt sulgeda ja läks uue omaniku kätte. Täna toodetakse siin 20 erinevat toodet, millest 9 on erinevat rummi ja 11 likööri, mida kõike on võimalik kohapealses tehasesse loodud muuseumis proovida. Tegelikult on pileti hinna sees nelja alkoholi proovimine inimese kohta, kuid kahe täiskasvanu peale teeb see juba 8 klaasi võimalikku erinevat jooki, kui pere peale klaaside jagamist ei pelga. Minu jaoks tundus puhta rummi maitse tiba terava võitu, aga banaani rumm, maasika rumm, mida vahuveiniga segada ja karamelli liköörid mekkisid päris hästi. 80% nende toodangust müüakse kohapeal maha ja 20% umbes eksporditakse mujale maailma, osa ka Põhja-Euroopasse, nii et kohvrisse pole mõistlik just suuremat kogust pudeleid kaasa pakkida ja soovi korral saab seda ka mei lähiriikidest. Alkoholi kultuur on siin saarel hästi levinud. Tavapärane on lõuna ajal juba alustada klaasi veini või õllega, aga purjus inimesi tänaval silma ei hakka.

Arehucase rummikeldris jalutades on õhus magus rummilõhn, täpselt selline, nagu vanasti oli rummi-rosina jäätisel. Suured maast laeni vaatide read on päris võimsad. Ühte avati mahub umbes 220 liitrit rummi ning igal rummil on omaette tootmise viis. Erilised partiid tehakse punase veini vaatides, mis annavad rummile erilise meki ja värvi, mis selgelt kajastub ka toote hinnas. Arehucases toodetakse aastas nii palju rummi, et sellega võiks täita ühe olümpia ujumisbasseini ning kahest enamtuntud tootest saaks ääristada tee New Yorgist Chicagoni. Arehucas toodab aastas 3,5 miljonit pudelit rummi ja nende külastuskeskust külastab ca 95 000 inimest - see on tohutu kogus. 

Meie giidi perekonnanimi oli Armas (siin on olemas ka samanimeline laevafirma ja hispaania keeles tähendab see sõna hoopis relvi). Kui talle mainisime, et eesti keeles on sel sõnal positiivne tähendus, ei olnud ta sellest küll kuulnud, ent mainis kohe, et tal on olnud eestlastest kolleegid. Eestlasi jagub ikka tõesti igale poole.  

Ma ikka imestan siinsete inimeste sõbralikkust. Kuigi inglise keele oskus on paljudel siiski piiratud, püüavad nad olla abivalmid. Kui beebiga Arucase linna pealaega parajaks tegime, et rummitehasesse õigeks ajaks inglisekeelsele ekskursioonile jõuda, siis tagasi tehase juurde viisid üksnes trepid, kuigi tänaval sildid näitasid tehast kui ratastoolile sobivat turismi atraktsiooni. Mõtlesime vaadata, ehk on tehasesse ka teine sissepääs, kust saaksime lapsevankriga ligi ilma seda treppidest tassimata, kui meie seljataga üks vanamees hispaania keeles äkki seletama hakkas ja meile selgeks tegi, et tehasesse saame ikka ainult mööda treppe käru tassides. See oli lihtsalt niivõrd armas märkamine ja meie tähelepanu sellele juhtimine, kuigi ta sõnagi inglise keelt ei rääkinud, sest see säästis meid hiljem uuesti käru mäest üles lükkkamast. 

Ja analoogseid situatsioone on olnud siin veel. Näiteks toidupoe iseteeninduskassas sai kaaluda ainult teatud toiduaineid, aga kohalikke avokaadosid tuli kaaluda müügisaalis teenindaja juures, mida me märgata ei osanud. Üks teenindajaga oma mingit muret lahendav naisterahvas pöördus äkki meie poole ja selgitas inglise keeles, mida tegema peame. Olime selle eest siiralt tänulikud. Inimesed märkavad ja ei pelga tulla rääkima, kui arvavad, et sellest võib abi olla.

Tuleb välja, et puhkusesaarel ei paistagi alati päike. Kuigi ükski ilmateade täna kuskil sademeid ei näidanud, hakkas pealelõunal tibutama seenevihma. Vihm on küll soe, aga sellega kaasnev niiskus tekitab ikkagi jaheduse tunde. Õhk oli veepiiskadest niiskele sillerdav, mis tekitas üsna auto lähedale täisulatuses vikerkaare, mis hakkas just siit samast. Ma polnud kunagi varem näinud nii selgelt ja nii lähedalt vikerkaare algust. Tundus, et kui käe välja sirutan, siis võiksin vikerkaart lausa puudutada. Sõitvast autost seda siiski katsetama ei hakanud.

Vihmaseid tegevusi Gran Canarial just palju ei ole. Mõtlesime korra outlet keskusesse Las Terrazzas shoppama minna, aga sealgi on poest poodi liikumine läbi õue ning vankri vihmakile olime jätnud majja. Siin on selline veider fenomen, et maju või kaubanduspindu vaadates ei saa mitte kuidagi aru, kas need on pigem uued või juba päevinäinud, sest päike on kõik ühtmoodi ära pleegitanud. Kaubanduskeskuses olid osadel poodidel sildid, mis lubasid peatselt seal uute poodide avamist, aga samal ajal tundus mõnigi pind juba kuidagi pikalt kinni olnud. Igal juhul tundub, et mingil vähem vihmasemal päevaks võiks sinna tagasi ostlema minna.

Õhtul, kui päike oli juba loojas ja vihm järele jäänud, kuid tuul taas tõusnud, käisime korraks oma elamise ümbruskaudsusega tutvumas. Tänavad on siin valgustatud, aga üldine valgusreostus tundub väike. Võib-olla aitavad sellele kaasa ka majade akendel kasutatavad luugid, mistõttu tunduvad majad pimedad, kuigi tegelikult toas elu käib. Olgugi, et oli reede õhtu, oli küll söögikohtades inimesi, aga üldist melu ei olnud. Oleme rahulikus ja vaikses kohalike linnakeses Arinagas.  

M tegi videoklipi ka: https://youtu.be/EneV_a7UWnY?si=HoUtmb3nvg4DLnGq

 














neljapäev, 22. veebruar 2024

Kohvi, vein ja Teror

Saare keskosas peatudes on hea võimalus iga päev valida, kas sõita põhja või lõunasse. Saare lõuna osa on üsna puhas turistide mängumaa, samas kui põhjas elavad enamjaolt kohalikud ja on kohti, kus turiste liigub vähem. Praegu tundub üldse olevat Gran Canarial pigem madalhooaeg, kui selline asi on siin üldse olemas, sest turiste küll on, aga mitte märkimisväärselt palju ja igal pool on piisavalt ruumi olla. Kui saare lõuna osas kohtab söögikohtades tihti menüüsid lisaks hispaania ja inglise keelele ka saksa, rootsi, taani ja norra, vahel ka soome keeles, siis põhjaosas on restoranis menüü reeglina kas hispaania või vahel lisaks ka inglise keeles.

Gran Canaria põhja osa on mägine, nagu enamus saart, aga siin on mäed kaetud rohelise loodusega ega ole ühtlaselt hallid kivised. Nii saavad orud omale lopsaka mulje ja lagedamad pinnad on tihti kaetud kohviistandustega - eemalt vaadates on tegu beezhide suurte kaetud aladega, et päike kohvitaimedele liiga ei teeks, sest kohvi armastab küll päikest ja sooja, aga mitte liiga palju. Seetõttu on istanduse tihti kaetud kangaga või istutatakse kohvitaimi hoopis teiste puude, nt mango, avokaado, banaani, papaia alla. Gran Canaria on ka üks Euroopa suurimaid kohvikasvatajaid. Bodega los Berrazales on väike pereistandus, kus kasvatatakse kohvi ja apelsine ning tehakse veini ja kuhu turistid on väga oodatud igal ajal E-R 10-17 sisse astuma. Umbes poole tunnine tuur istanduses lõppeb väikeste suupistete, veini ja kohvi proovimisega. Süsteem on iseenesest üles ehitatud hästi - jooksev tuurigrupp haagib omale järjest uusi tulijaid külge ning need, kes kõik jupid ära kuulnud, poetatakse degustreerimiseks restorani ossa maha. Süüa seal küll otseselt ei pakuta, selleks on pererestoran samas orus veidi eemal, aga kerge näljapette saab kuivikutest, juustust, kohvi-õuna marmelaadist, chorizo saiadest ja kodusest koogist küll. 

Kohvitaimed ise kasvavad kuni 12 meetri kõrguseks, kuid neid on mõistlik piirata paari meetri peale, kui kohvimarju korjatakse käsitsi. Üks taim annab umbes 7 kg kohvimarju, millest peale kuivatamist ja koorimist jääb järgi vaid kilo. See kõik on üsna pikk ja aeganõudev protsess ning pole siis ime, et kohvi 250 g pakk maksab 20 eurot. Küll aga tuleb auga tunnistada, et kohviuba ise maitses väga mahedalt meeldivalt.

Kuna enamuse ajast aastast on päeval üpris soe, aga viinamari tahab veini tegemiseks ühtlast temperatuuri, siis korjatakse viinamarju pimedas, et marja temperatuur ei oleks nii kõikuv. Perekondlik veinikelder on ehitatud aga suure kivilahkama ümber selliselt, et kivi hoiab majas sees jahedust ja toimib justkui naturaalse konditsioneerina. Mägedest kive ikka vahel alla veereb, õnneks küll mitte tihti ja see kivi, mis umbes 200 aastat tagasi lahti pääses ja poolele mäele pidama jäi, on saanud väga nutikalt ära kasutatud. 

Meie giid rääkis ka sellest, et alles eelmisel aastal oli sama mäe peal tulekahju olnud, millele ei saadud kuidagi piiri peale, sest mitusada aastat vanad männid on tugevad puud ja nende suured käbid kandsid tuld hästi ja kiiresti edasi. Inimesed olid evakueeritud ja hoidsid hinge kinni, et tuli ei jõuaks nende kodudeni. Tulekahju oli aga alguse saanud hooletust inimese käitumisest - oli siis keegi mäe peal lõket teinud või suitsukoni maha visanud, aga kuival perioodil läheb siis kõik kuluna põlema, kuigi võib tunduda, et mäe tipus on ju ainult kivi ja palju muud seal ei kasva. Pole siis ime, et on piirkondi, kus kohalikud turiste väga ei armasta.

Mõni päev tagasi külastasime Agaete linna ning samas külje all asuvat Puerto de Nievesi sadamat, kus me peatuda ei saanudki, sest tuul oli nii tugev, et tahtis meid ära viia. Täna sõitsime sealt uuesti läbi. Agaete linn oli tundmatuseni muutunud - nii palju sõltub nädalapäevast ja kellaajast, kui sealt läbi sõita! Kui me seal esimest korda käisime, olid peaaegu kõik kohad suletud ja linn sisuliselt inimtühi. Nüüd olid inimesed ja autod kõikjal, restoranid ja kohvikud avatud, mis enne tundusid osaliselt mahajäetuna. Ah, kui erinev võib niimoodi mulje olla!

Agaete oli koht, kuhu vaatasin pikalt meile majutust. Valisingi tol korral Agaete ja Arinaga vahel, aga et Agaete kontakt booking.com-s ei vastanud mu küsimusele parkimisvõimaluse kohta ning hiljem oli maja juba läinud mille peale meie praeguse ööbimiskoha kibekähku ära broneerisin, siis uudishimu oli siiski alles, kuidas see kant ikkagi päriselt välja näeb, kuhu ma maja algselt vaatasin. Jah, tõesti, maja asus villade rajoonis tupiktänaval, seal lähedal oli üks hotell, aga midagi muud jalutuskäigu kaugusel tõesti ei olnudki ning sisuliselt oleks pidanud igale poole alati autoga minema. Ja majutuse asukoht olnuks ühes saare servas, kust oleks olnud oluliselt tüütum ringi sõita. Vahel ikkagi juhtuvad asjad nii nagu nad peavad minema, et parem tulemus oleks.

Puerto de Nieves on turistidele üks lemmik kohti - see on väike valge sadamaküla, kust läheb liinilaev Tenerifele. Pooleteise tunniga saaks laevaga kõrvalsaarele ning paljud seda võimalust ka kasutavad. Küla ise näeb välja üleni valgete majadega mereäärne kohake, kus on peale restoranide ja suurte laevade kõrval oleva mustade kividega ujumisranna ei olegi suurt midagi. Ma pole küll Santorinil käinud, aga piltide järgi võiks eeldada midagi sarnast. Rahulikus rütmis tiksuv sadamaküla. 

Gran Canarial on kokku kuus majakat. Neist üks asub üsna saare põhja tipus, Sardina küla juures. Kaardi pealt on majaka asukoht jälle erinev - ühel kaardil asus majakas justkui keset maad ja linna, teisel pisut enam mere ääres, nii et usaldasime teist. Punta Sardina majaka ümbrus on tume kivine kalju, mille vastu lööb ookean oma vahuseid laineid mäslevalt üles. Täna, üpris väikese tuulega ilmaga oli see võrratult ilus vaatepilt. Natuke selline tunne, et siin ongi maailma äär ja edasi on ainult mäslev sinine ookean.

Majaka juurest ära sõites sattusime kitsale kehvale piki kalju serva kulgevale kohalikele mõeldud asfalt teele, mis edasi läks kruusaseks teeks ja ühel hetkel üpris auguliseks liivateeks. Meile tundus, et oma Seat Aronaga me seal kaugele niimoodi ei jõua ja keerasime otsa ringi, kuigi GPS tahtis meid korduvalt sinna tagasi suunata, sest see oli lühem maa. Vahel tasub ikka usaldada oma silmi rohkem kui tehnikat.

Kui reeglina viivad mägedesse Gran Canarial küll asfalt teed, aga üpris kitsad, siis 500m kõrgusel asuvasse Terori linna, millel pole mingit pistmist terroriga, kuigi nimi sellele tundub justkui viitavat, läheb üpris lai korralik tee. Teror on üsna nunnu väike linn mägedes, kus on kuidagi meeldiv ja sõbralik atmosfäär. Linnakese keskväljakul asuvas kirikus olid uksed lahti ning löödi hoogsalt kella. Mõtlesin üle ukse korraks sisse piiluda, ent uksele tuli meesterahvas, kes viisakalt mulle hispaania keeles midagi seletas, millest ma aru ei saanud ja hetk hiljem kutsus sama juttu inglise keeles rääkima kirikuõpetaja. Kuna kirikus algas kohe matuseteenistus, siis palus ta viisakalt, kas võiksime kirikuga tagasi tutvuma tulla tunnike hiljem. Nii meeldiv ja soe vastuvõtt. Ka inimesed tänaval on rõõmsameelsed. Nii ei ole midagi veidrat ka selles, kui lihtsalt vanem proua keset tänavat seisma jääb ja meie beebiga pikema jutu teeb. Beebile pööratakse siin üldse palju tähelepanu ja inimestele beebid meeldivad.

Tänane ilm oli jahedam kui viimased päevad - 25 kraadi asemel näitas hommikul kell väljas valitsevat 19 kraadi ja juurdlesin, kuidas end sellise ilmaga üldse riietada. Tegelikkuses on ikkagi lühikese püksi ilm, meie juuni. Vahest on meie juuni tunnetuslikust isegi jahedam, sest päike on siin hoolimata üldisest temperatuurist kütvalt soe ja UV tase oli täna isegi 8, millega kreemita peaks üpris kergelt meie põhjamaine nahk ära kõrbema. Liivatormi ajal olla ka UV 6-7 kandis olnud, aga kuigi unustasime päikesekreemi endale nahale kanda, olgugi et beebi saab alati kenasti sisse kreemitatud, siis päike peale väga ei hakanud. Ilmselt pärssis seda ka õhus lendlev liiv tol korral. 

Teine huvitav nüanss on temperatuuri erinevus mägedes ja all mere ääres, mis võib erineda lausa 5 kraadi jagu, nii et mägedes on alati kargem ja jahedam. Kui Terorist täna ära tulime, oli temperatuur ootamatult kukkunud 17 kraadi peale ja tundsin, et õhukese t-särgi väel on tiba jahe. Ka ootamatult olid taevasse ilmunud tumedad ähvardavad vihmapilved, mis meist küll seljataha jäid, kui alla mereäärde 21 kraadisesse sooja tagasi jõudsime. 

Mägedes pidid kohalikud koguma ka vihmavett joogiks, mis oma tugevate mineraalide tõttu eriti kasulik on. Mineraalid vihmavette satuvad aga ookeanist, kust tuul ookeanivee vihmavette kaasa võtab. Maitse poolest on see vesi nagu gaasita Borjomi, millel on veidi metalne järelmaitse. Aga üldse on kraanivesi siin saarel veidi teistsugune, kui harjud olen - vesi on väga libe ehk ilmselt väga pehme ja nii on käsi pestes tunne, et seebi kiht ei tulegi veega kätelt maha, kuigi käed on ammu juba puhtad. Võib-olla tuleb see ka sellest, et kraanivesi on kombinatsioon maa alustest kaevudest ja soolavabaks tehtud mereveest, kuid uuringute järgi on Gran Canaria kraanivesi igati rahvusvahelistele standarditele vastav ja joogikõlbulik. Sellegipoolest eelistan ma joogiks pigem turistina pudelivett. Ja soojas kliimas vett tuleb juua omajagu.





















 

kolmapäev, 21. veebruar 2024

Maspalomas - turistide meka

Kui Gran Canariale hakata majutust otsima, siis enamus soovitavad saare lõuna osa, sest seal on soojem ning räägitakse Maspalomasest. Nädalast hotellipuhkust otsides on kahtlemata Maspalomas just see, kus on hea lihtne peatuda, sest linnas endas sisuliselt muud peale hotellide ei olegi. Juba eemale maanteele paistavad üksnes suured mitmekorruselised hotellid, mis üksteise kõrvale tihedalt pikitud on. Kui Maspalomases ringi jalutada, siis ongi tarastatud tänavate kaupa üksnes erinevaid hotelle - nii kortermaju meenutavaid, klassikalisi suuremaid hotelle, villa tüüpi majutusi ja ilmselt leiab sealt igas hinnaklassis midagi. Minu jaoks tundub see koht veidi hingetu kuurort, kus on hea ehk basseini ääres vedeleda või rannas päikest võtta ja mugavalt päevatrippe hotellist osta. 

Maspalomases on siiski ka oma võlu - liivadüünid. Kui ei tea nende olemasolust, siis tänaval autoga hotellide vahel tiirutades neid mitte kuskilt ei märka, kui just infosilte ei loe. Tegelikkuses tuleb auto ära parkida ja minna läbi ühe hotelli võlvialuse ning seal taga, otse mere ääres valitseb justkui minikõrb. Ma ei ole päris kõrbes käinud, aga see, kuidas kõrbe ette kujutada, on täpselt selline nagu Maspalomases liivadüünid välja näevad. Kogu ala on looduskaitse all ning tegelikult mööda düüne kõndida ei tohi, aga turistid teevad seda sellegipoolest üsna mõnuga, riskides sellega, et mõne aja pärast võivad düünid nii olla täielikult hävinud. Düünides on ala, kus viibimine on täiesti keelatud, piirkond, kus võib kõndida üksnes kitsal märgitud rajal sellelt kõrvale astumata ja siis veidi väiksemate piirangutega ala. Meie seal olemise ajal hakkas liivatorm calima just taanduma, kuid päev oli tuuline ja see keerutas mere äärest düünidelt liiva nii tugevasti üles, et me seal pikalt beebiga jalutada ei tahtnud.

Maspalomas oma hotellitihedusega meenutab Kuuba Varaderot ja oma restoranide tänava ning meelelahutusega Mallorca Palmat, kus võib pigem kohata saksa shlaagrit ja leida ehedat inglise hommikusööki kui kohalikku mekki. Kuigi sööke on seal tõesti igale maitsele, siis on ka ehedat kohalikku toitu. Olen aastaid reisidel söögikohti vaadanud paralleelselt nii Foursquare kui TripAdvisori äppidest ning sattunud nii mõnelgi korral üsna headele kohalike poolt antud soovitustele Foursquares. Mitmed söögikohad, eriti väiksemates linnades, pakuvad kohalikele mõeldes endiselt kahe- või kolmekäigulist päevamenüüd Menu del dia, mis on reeglina lihtne kohalik toit. Nii võib heas grillrestoranis päeval saada koduseid toite ja õhtul gurmeetada. Maspalomase restoranide tänaval saime kolmekäigulise päevamenüü (tuunikala salat, kartul kastme ja liha või kalaga ning magustoiduks küpsetatud puding) 12 eur eest inimese kohta. Kõhu sai korralikult täis ja rahakotile liiga ei teinud.

Maspalomase kõrval asub Playa de Ingles, mis on ühelt poolt tuntud kui popp liivarand, teiselt poolt aga väga popp koht teistsuguste seksuaalsete vaadetega inimeste hulgas. Umbes igal kaubandusega seotud tänaval võib leida mõne swingerite klubi või katusega kinnisel turul seksile pühendatud kino, mis mõeldud kõigile täisealistele ja näitab filme juba lõunasest ajast. Meelelahutust leiab igale maitsele ning igav siin turistil ilmselt ei hakka.

Reisi planeerides olin endale ära märkinud kaamlite farmi Maspalomase külje all, kus saab kaablitega ka liivadüünidel matkata. Beebiga matkama minna me küll ei plaaninud, aga kaamleid tahtsime näha siiski. Google Maps hakkas juhatama meid mäe otsa ja kui olime juba tükk aega end mööda mägiteed autoga üles keerutanud, tundus mulle, et asi ei saa päris õige olla, sest väidetavalt on kaamlite juurde Maspalomase düünidest vaid 1,5 km. Kui TripAdvisorist panna sisse sama asukoht koordinaatidega, juhatab see kuhugi mere äärde, mitte mäkke, aga asukohta läbi Messengeri jagades, muutus see taas ära ning meie GPS äpid ei suutnud kokkuleppele jõuda, kus need kaamlid asuda siis ikkagi võiks. Täpselt samal ajal jäi beebi unne, nii et kaamlitega kohtumine jääb mõneks teiseks korraks kuskil mujal.  

Juba mitmendat päeva üritame jõuda kuhugi poodi, et tutvuda kohaliku kaubandusvõrgu võimalustega, aga seni pole see veel õnnestunud. Olin ammu kaardilt välja vaadanud meie majutustest mõne kilomeetri kaugusel asuva Carrefouri, aga kui sinna navigeerida tahtsime, teatas süsteem, et sel kellaajal on Carrefour suletud. Siin on äride ja söögikohtade lahtioleku ajad mulle veel arusaamatud. On osa söögikohti, mis on avatud hommikust lõunani, siis osa avavad end ainult lõunaks, ca 11-15, teine osa hiliseks lõunaks, 13-17 ja õhtusöögikohad teevad end lahti reeglina 18-19 paiku. Nii et üsna tavapärane on, et üks koht sulgeb ja teine avab end, vahepeal on need mõneks tunniks suletud ning kui mööda tänavat ringi jalutada siltidesse süvenemata, siis on tunne, et mingid kohad on koguaeg kinni. Ja kui koht hakkab end sulgema ning teenindaja ei viitsi turistile tulla ütlema, et me kohe sulgeme, siis nad lihtsalt ignoreerivad ootavat turisti kuniks turist ise lahkuda suvatseb. Üldises plaanis on teenindus enamjaolt üsna familiaarne ja sõbralik ning Hispaania kohta ka üpris kiire. Kuna ruumi on piiratult, siis tuleb lauad ringluses hoida ja see eeldab märkimisväärselt head tempot.

Mogan Mall on keskmise suurusega kaubanduskeskus mitmete söögikohtadega Puerto Ricos, linnas, mis jääb Mogani ja Maspalomase vahele. Puerto Rico on selgelt turistile orienteeritud väike ja nunnu sadamalinn, kus majad on ehitatud kahe mäe külgedele ning keskel orus asub kaubandus. Sellel linnast on mõnus suvine puhkusehõng. Kuigi ka siin on väga palju hotelle, siis need ei kriibi silma, vaid on enamjaolt ehitatud trepjalt mäe jalamile vaatega merele. Kui tulla nädalaks hotellipuhkusele ja otsida majutust, siis ma eelistaks iga kell Puerto Ricot või Playa de Moganit suuremale Kuuba Varadero stiilis kuurortile. Ja kui omal rattaid all pole, siis Maspalomase ja Puerto Rico vahet käib tasuta Mogan Malli buss, nii et liikuma saab pigem lihtsasti.

Puerto Rico on romantiline koht. Rannapromenaad, liivarand, mereäärsed restoranid, imeline vaade hotellitubadest ja piki mereäärt kulgev autotee, kui päike just seljataga õhtusumeduses merre loojub. See kõik on piltpostkaardilikult ilus ja hing rõõmustab seda kõike nähes. Ma olen reisimisest rohkem puudust tundnud, kui seda ise taipasin. Me oleme nüüd päriselt puhkusel. 

M video: https://youtu.be/Mxv-2MqysLQ?si=_1bhpOASBjiIUnMZ