Karneval - kõigi suleliste ja karvaste pidu

Oma mõtteis olin tänase päeva planeerinud rahulikuks ranna päevaks, et võtta lihtsalt ühe päeva ja logeledes rannas lapsega liivakooke teha. Kui hommikul ärkasime, nentisime mõlemad M-ta ohates, et ilma on pilves ja pigem jahe, 17 kraadi ning ranna ilma siit ei tule. Oleme tänaseks saare risti ja põiki läbi sõitnud ning kõik need kohad, mida tahtsime ja teadsime läbi käia, ka läbi sõitnud, nii et see oli paras kukla kratsimine kuhu siis täna sõita, sest jahedama ja pilves ilmaga on parem teha pikemaid sõite. 

M pani ette, et võiksime pealinnas ehk jalutada. Teel sinna jääb Sotavento ranna helesinine laguun, mida meil pole siiani õnnestunud vett täis kujul näha, kuigi oleme seda mitu korda vaatamas käinud, maanteelt jälginud ja kuufaase vaadanud. Otsustasime sealt siiski uuesti läbi põigata, sest kui muud ei saa, siis ehk saab laps natuke liivaga rannas mängida, hoolimata ilmast. Sotavento rand on lohesurfarite ja purjelaudurite üks meelispaiku, sest seal on peaaegu alati tuul, aga lained ei pruugi tuulega just alati kõrged olla. Väga mõnus on istuda rannakuuri varjus laudtee serval, kus tuul veidi vähem puhub, ja lihtsalt vaadata, kuidas laudurid merele minekuks ettevalmistusi teevad, kes läheb, kes tuleb, ja taamal taeva all lendlevaid tuulelohesid jälgida. Merepõhjast oli näha, et hiljuti on seal vist korraks isegi vesi olnud, kui see pole just vihmast märjem, aga täna oli seal küll grammine rohkem vett kui paar päeva tagasi, ent märkimisväärset vahet siiski polnud. Väike M suutis endale ühe suuremat sorti kivi suurele varbale kukutada ning sellega meie ranna päev ka lõppes, sest liivaga mängimise isu sai niimoodi hetkega täis. Küll aga jõudis vahepeal isegi päike pilve vahelt veidi piiluda, nii et päeva lõpuks näole isegi väga kerge jume oleme täna saanud.

Mulle meenus, et umbes praegu pidi saare lõuna piirkonnas karneval algama. Olin varem korduvalt Googeldada üritanud täpseid asukohti ja kuupäevi, aga üsna tulutult. Varasem teiste saarte kogemus on ka öelnud, et kohalikud teavad hästi millal ja kus karnevali peod toimuvad, kuid detailset kirjeldust netist leiab selle kohta harva. Parimal juhul õnnestub komistada kuskil mõne plakati peale, aga Fuerteventural pole ma neid näinud ja alles täna õhtul komistasin ühe peale puht juhuslikult Gran Tarajal linnas, ent seegi plakat käis ainult konkreetse linna kohta. AI suutis mulle välja noppida, et üldiselt on mingid pidustused praegu veel käimas põhjas, Correlejo piirkonnas ning Morro Jables algavad suuremat sorti pidustused järgmise nädala lõpus. Küll aga pidi täna olema päeva karneval kesk saarel Pajara linnakeses. Võtsime suuna sinna.

Karnevaliga on siin selline huvitav lugu, et kui oled lähedal, siis kuuled kindlasti ja mööda panna ei saa. Kui aga oled juba mõne tänava jagu eemal, ei kosta sinna see kõva muusika ja lärm ning võid suurest möllust vabalt nii mööda jalutada, et arugi ei saa. Oleme seda varem kogenud mitmel pool. Kui auto linna keskel olevasse parklasse suure ja hea mänguväljaku kõrvale ära parkisime, olime kindlad, et seekord me karnevaliga mööda ei pannud. Esmalt märkasime juba eemalt mõnda kostümeeritud inimest, aga taamal kostis ka pillimängu ja rütmilist muusikat. Linnake, mis oli justkui väljasurnud, kui me seal L, S ja L-ga nädalapäevad tagasi käisime, oli täna väga selgelt elus. Selle aasta siinse piirkonna karnevali teema on Disney ja nii võis näha hulganisti Cruella de Vil tegelaskujusid, Ränirahnusid, superkangelasi, Pocahintaseid ja igasuguseid muid tegelasi ja kostümeeritud inimesi, millele ainult fantaasia lubas tulla. Mingi värk on siin ka vanade meestega, kellele meeldib end karnevaliks teha naisterahvas, võrksukad, kontsakingad jalga ajada, tugev meik näkku teha, korralik parukas pähe sättida ja siis jalutada ringi käruga, mille peal on võimas suur kõlar ja seda toitev võimas aku, oma tümakas kaasas. Paraadi me täna ei näinud, kui seda üldse siin külakeses oli, küll aga väga ehedat külapidu koos kohaliku ansambliga, mida inimesed selgelt pikalt oodanud on ja milleks hästi valmistunud. 

Pajarast suunaga otse rannikule jääb Gran Tarajal linn, kus mere ääres käisime mõnda aega tagasi väga head pastat söömas. Kuna siis jõudsime sinna pimedas, täna aga oli veel päikeseloojanguni aega, siis mõtlesime, et võiks ühe kohvi ja koogi just selles linnas teha, sest eelmine kogemus oli väga meeldiv ja see linnake jättis mulle eriti sümpaatse mulje, kuigi olime seal vaid õhtusöögiks. Linnatänavale asetatud keelumärk, kitsad tänavad täis pargitud autosid ja paari kostümeeritud inimese silmamine andis aimduse, et ehk oleme sattunud ka siin karnevalile. Just nii oligi! Randa oli üles satud lõbustuspark, hulk kiirtoidu autosid, laval mängis DJ muusikat ja hiljem tuli sinna bänd ning nii kaugele, kui silm haaras, tuli igast suunast kostümeeritud inimesi. Noorte hulgas oli iseäranis popp vangla tunked koos politsei vormiga, kuid neiudude seelikud jäid järjest lühemaks, nii et kann välkus või paistsid lühikese läbipaistva tüllseeliku alt üksnes stringid. Olen netipoed korduvalt komistanud kogemata mõne vöö-seeliku peale ja mõelnud, et kuidas noored neid küll tänapäeval kannavad, sest kummardada, istuda ega kükitada sellega ei saa, ilma et kõik päris paljastatud poleks. Täna märkasin, et nutikamad olid seeliku alla pannud ilmast tulenevalt sukapüksid, mille peale mustad bokserid, et kui seelik ongi vaid laia vöö pikkune, siis välgub sealt alt sisuliselt must lühike püks. Ah nii neid seelikuid kantaksegi! Mere ääres oli kerge tuul ning 16 kraadi tekitas tunde, et oleks tahtnud pusale ja soft shellile veel midagi peale tõmmata ning ainuüksi poolpaljaid inimesi vaadates hakkas veel külmem. Üsna veider oli vaadata kõrvuti seisvat kostümeerimata talvejopega inimest ning napis stjuuardessi kostüümis, mis meie kultuuriruumis pigem suletud ustega magamistuppa jääb, neidusid või palja ülakehaga gladiaatoriks riietunud mehi. Üks on aga selge - karnevalil võid sa fundamentaalselt täiesti vabalt ja sel päeval ning peol ei kehti ükski riietuse piirang ega tabutunne ning mida julgem, seda uhkem ja vingem. Nii mõnegi kostüümiga oli selgelt ka väga pikalt ja korralikult vaeva nähtud, nii et oli, mida vaadata.

Külapeole sattudes avaneb võimalus süüa nagu kohalikud. Ka tänavatoidu mõttes kohalikel aega on ning söömine ei ole kiire tankimispeatus nagu see meie kultuuriruumis tihti olema kipub. Lõunasöögiks on tavalised võileivad. Tänavatoiduna pakutakse burgerit friikartulitega, kana-hakkliha kroketeid friikartulitega, Salchipapa ehk friikartulid viineri viilude kastmete ja riivjuustuga ja friikartuli tuutusid. Kui veab, pakub keegi ka pannkooki või vahvlit Nutella shokolaadikreemiga ja eriti harukordsel juhusel võid kohata ka võimalust tellida soolast singi-juustu pannkooki, mis kohalike hulgas just popp ei ole. Meie puhul on kaugelt aru saada, et oleme turistid, aga püüan oma väheses hispaania keeles siiski tellida sööke eriti väiksemates kohtades, sest suurem enamus inglise keelt ei räägi, aga kahe keele peale saab reeglina asjad aetud ja jutud räägitud. Kohaliku festivali ajal kohalikus burgeri kohvikus võib aga juhtuda, et ootad oma burgerit pea tunnikese, sest sellise massiga ei olda lihtsalt harjunud. Küll aga pean tunnistama, et olenemata pikast ooteajast Pajara linnakeses, oli see burger kahtlemata meie reisi TOP 10 maitseelamuse seas. 

Karnevali hooaeg on tõeliselt põnev ja nii äge on näha kostüümides inimesi, kes õhtut tõeliselt naudivad. Selline kostümipidu on tõeliselt vahva ja suvisel ajal võiks meiegi kultuuriruumi tegelikult mõnusasti sobida, ent praegu on lihtsalt tore seda kõrvaltvaatajana nautida reisil olles. Karneval on vist küll ainuke pidu maailmas, kus naisterahvad rõõmsalt ühesuguse kleidiga peol on ja selle jaoks eelnevalt ka hoolega vaeva näinud, et koos uhkust tunda.

M pani kokku video ka: https://youtu.be/gpZ0vHGB8tY?feature=shared

Kitsefarm, vulkaani kraater ja võileib Maria juures

Fuerteventura on vulkaaniline saar, kuid viimane vulkaani purse oli siin umbes 4000-5000 aastat tagasi, nii et tegemist ei ole enam aktiivse vulkaaniga, vaid kustunud versiooniga, erinevalt mõnest muust saarest - Tenerifel on El Teide juba mõnda aega aktiivne ja La Palmal purskas Cumbre Vieja viimati alles 2021 aastal. Rahunenud ja kustunud vulkaan pakub võimalust minna selle kraatri servale Calderon Hondosse ning vaadata seda suurt ja sügavat auku, mis kord taevast põletas ja maa tulega üle kallas umbes 20 000-50 000 aastat tagasi, ammu enne inimelu saarel. Kraatri läbimõõt on võimas, umbes 300 meetrit ja see on ca 100 m sügav, umbes nagu Kaali kraater Saaremaal, aga mitu korda suurem. Kraatri juurde viib parklasse pinnastee, kust algab laavakividest laotud kitsas rada, mis lookleb otse kraatri servale vaateplatvormile. Edasi-tagasi läbib selle rahulikus tempos umbes poole tunniga ja ka meie 2a ja 9 kuune plikatirts tegi kogu selle jalutuskäigu ise kaasa, nii et läbitav on ta igale vanusele, ainult jalatsid tasub jalga panna kindlad, millega ei libise kivisel pinnal. Ja muidugi tuult seal jätkub nagu igal pool vähe kõrgemates või avaramates kohtades. Igal juhul on vulkaani kraater väga võimas vaatepilt - looduse jõud on ikka massiivne.

Betancuria, Fuerteventura esimese pealinna, serval on farm Finca Pepe, mille olemasolu meelest läks, kui seal eelmine kord koos L, S ja L-ga olime. Nüüd tundus see väike kõrvalepõige teel vulkaani kraatri juurde mõistlik olevat. See on kitse meierei farm, kus lisaks kitsedele elavad ka hobused, eeslid, kuked, kalkuneid, paabulinnud, mustad sead ja kaamelid. Võibolla keegi veel, aga teisi loomi meile rohkem silma ei hakanud. Teelt viidad näitavad farmi ilusti, aga kui kohale oled jõudnud, ei paista kedagi kusagilt ja raske on aru saada milline on õige värav või uks, kust siseneda. Nägime ühte avatud ust, astusime sealt sisse ja veidi hiljem märkasime kohalikku naist paberist suurt laudlina valmis sättimas kõrval ruumis. Kui küsisin pileti kohta, vastas ta sõbralikult hispaania keeles, et võime vabalt ringi vaadata. Peale meie paistis farmis veel vaid kaks külalist olevat, nii et saime loomi rahulikult uudistada, vaadata äsja sündinud kistetallesid, kellel nabanöör veel paistis ja jalad alles tudisesid all ning kuulata kukkede kiremist ja jälgida, kuidas isane kalkun tegi paaritamistantsu, ajades end puhevile ja lähenedes emasele iga nurga pealt. Hetk hiljem keeras talu hoovi aga suur turismibuss. Ah neile see proua seal lauda kattiski juustu maitsmiseks, lootuses, et talupoest keegi ka midagi kaasa ostab. Sattusime farmi lihtsalt nii õigel ajal!

Teel Betancuriast põhja ei ole suuri linnu, on mõned külad mägede vahel ja tee ääres siin kuskil väga restorane või söögikohti pole. Selleks, et söögikohta leida, tuleb teelt veidi maha keerata ja teada, kuhu minna, sest Fuerteventural pole teede ääres reklaamid lubatud, ainult söögikoha või äri enda lähedal võib olla teed juhatav silt. Google Maps küll söögikohti teab, aga nagu aru oleme saanud, ei pruugi sealne hinnang või avamisajad alati olla kuigi usaldusväärsed. Meie teele jäi sisuliselt üks väike kohalik söökla, aga sinnapoole keerates sattusime külatee aslateerimise peale ja ei tundunud kuigi tark mõte värske asfalti peale sõitma minna suurte masinate vahele. Järgmises külakeses, Tindayas, näitas kaart lahti olevat baari, aga kui selleni jõudsime, oli see muidugi täiesti suletud. Küll aga sõitsime mööda avatud uksega Bar Cafeteriast (BC) Maria, kus mitmed kohalikud autod ukse ees peatusid. Otsustasime sinna sisse kiigata, ehk saame midagi hamba alla. Ja see kogemus oli ehe.

Sattusime kohalikku avarasse külabaari, kus proua Maria, juuksed lokki sätitud ja punane pluus seljas, leti taga askeldas ning hallipäiseid vanamehi õllega kostitas. Oli reede lõunane aeg ning ruumi sisse astudes olid seal eranditult vanad mehed. Duolingos hispaania keele ajaviiteks toksimine on olnud nii palju kasulik, et oma murtud vigases hispaania keeles oskasin küsida söögi menüüd - hetkel olid saada ainult võileivad, ning kinnitasin proua Mariale, et mõistan, et maksta saab ainult sularahas. Maria täheldas meie tellimuse vihikusse kenasti kirja ja tõi võileivad lauda - pooleks lõigatud kõva koorega singi-juustu saia ja omletiga saia. Kuniks me seal sõime, jälgisime ümbrust põnevusega. Selgelt tavaline turist sinna liiga tihti ei satu ja need, kes on, on mingil läbisõidul või püsivad kunded, nii et kui üks inglisekeelne härra uksest sisse astus, et kahe teise inglisekeelse härraga, kes ka hispaania keelt oskasid, ühineda, valas proua leti taga talle ilma tellimust ootamata välja juba tema standard õlle. Veidi hiljem tuli ilmselt proua mees leti taha, tegi endale kakao ja võttis saiakese, kuid pani raha ise kassasse. Seejärel soovis üks kohalik ehitaja vihikusse kogunenud summa ära klaarida. Elu Hispaania külas, meenutas ka oma olekult väga kuidagi Kuubat. Igal juhul oli see meie senine kõige soodsam lõuna ja nii autentne külaelu kogemus kui see olla saab.

Shopinguga on Kanaaridel üks huvitav värk. Gran Canarial olles avastasin, et seal on outlet keskus, mis reeglina tähendab heade hindadega brändipoode, aga sealne keskus oli poodidest sisuliselt tühi ning üllatus oli suur, kui üle tee asuvas tavalises kaubanduskeskuses ostlemise Meka avastasime. Sama märkasime nüüd Correlejos. Sinna on ehitatud Villa Comercial El Campanario, mis oma olemuselt on ehitatud justkui outlet keskuseks, aga sisu osas olid seal lahti täna vaid üksikud poed ja neist ka pooled müüsid suvalisi suveniire ja võltsitud brändide odavaid koopiaid. Imestan, et sellisele kaubale ikka veel turgu on. Sealt paarsada meetrit eemal on Las Palmerase ostukeskus, mis jääb kaubandustänava äärde, kus on palju poode erinevate brändide, maitsete ja soovide jaoks. Correlejos on parkimisvõimalused tänaval väga ahtad ning reeglina vaba parkimiskohta leida on keeruline, kuid suurematel poodidel on olemas üldiselt oma parklad, kui neid sissepääsu hästi otsida ja ühesuunaliste tänavate rägastikus on oskus leida viis kuidas sellele parkla sissepääsule lähedale saab. Mida me aga veel siin saarel kohanud pole, on tasuline parkimine.

Autosid on Fuerteventural palju, arvestades elanike arvu. Kui elanikke on siin erinevate allikate alusel 110 000-130 000, siis aasta jooksul käib turiste läbi ca 2,5-3 miljonit ning saarel on sellest tulenevalt kokku ca 15 000 rendíautot, millest ainuüksi Cicar autorendi firmale kuulub ca 4000. Kui meil eile õhtul autol õli tuli põlema hakkas ja esimesest Cicari esindusest läbi keerasime, kallati õli rõõmsalt juurde ja sooviti head teed - see pidi siin tavaline olema ning eelmisel aastal kogesime seda samuti oma reisi jooksul Tenerifel. Arvestades palju need autod siin vatti saavad ja läbi uhavad, pole ka midagi imestada. Eestis olles paar korda nädalas Pärnus käia ei viitsiks, aga 1h 45 min ehk 110 km Morro Jablest Correlejosse sõita, lisaks  mõningad kõrvalpõiked, on täiesti tavaline.

Öisel ajal on see saar sootuks teise näoga kui päeval. Kuna tee ääres reklaame ei ole, on vaid tee sildid ja väga hästi tähistatud helkuritega tee märgistused, on pimeduses tee hästi näha, kuid pimedus on siin päris pimedus ja valgusreostust väga ei eksisteeri. Eemalt paistvad külade ja linnade tuled on lihtsalt tulukese ilma selle kohal oleva valgushalota. Nii haarab silm sootuks teisiti teele jäävaid külasid ja linnu ning auto tulede valgusvihti jäävat nagu sõidaks sel teel esimest korda, kuigi oleme siin juba olnud omajagu. Kui taevas pilves ei oleks, säraksid ka tähed palju selgemalt. Fuerteventura on rahuliku puhkuse saar.

M pani kokku video ka tänasest: https://youtu.be/YXDG0MqmXTg?feature=shared

Cofete - saare kõige rustikaalsem paik

Tundub, et ilmateade ütleb siin - täpselt mitte midagi. Hommikul teatasid kõik ilma äpid, et meil on lauspäike ja sinine taevas, aga kui aknast välja vaatasime, olid üksnes ähvardavad vihmapilved. Järgmiste päevade ilmateade on ainult tuul, mis ei anna ülemäära infot, sest Fuerteventural on alati mingi tuul. Ainult UV indeksi järgi võib aimata, et päeval siiski on mingil hetkel ka päikest näha. Õnneks klaaris taeva ka täna lõunaks ära, nii et hakkas juba päris suvisemat ilma lubama. Kohalikud räägivad, et viimase 33 aasta jooksul nad sellist ilma kui viimased nädal olnud on, ei mäleta. Kanaaridel on tavaliselt soe ja päikseline ning kui vihma tuleb, on see hetkeline ja moment hiljem on pilved kadunud ning päike taas väljas. Ka üks teine poola pere, keda mänguväljakul kohtasime, olla Lanzarotel kaks aastat tagasi enam-vähem samal ajal puhkamas käinud ja seal oli siis väga soe olnud, puhta t-särgi ilm. Mina olen oma suvised riided küll kohvrist kappi tõstnud, aga kapist välja nad saanud pole. Selle asemel ostsin täna endale hoopis ühe pusa juurde. Pusad ja muud soojemad riided on siin hetkel kuum kaup ning suurused ja värvid on pööratud valikus, sest inimestel on külm. Kas globaalne soojenemine tähendabki seda, et ilm läheb soojades kohtades hoopis jahedamaks? Allikate sõnul võib nii tõesti juhtuda, sest torme on rohkem ja tormid on märjemaks ning tugevamad. Regina, mis Kanaaridelt on nüüdseks loodetavasti lahkunud, on tänavuse aasta 17. Nimeline torm, mis püstitas uue rekordi - see on sarnane 2023/2024 a tormi hooajale, ent sel aastal on sama arv torme olnud juba ca kuu varem. Seega minu ilma üle veidi virisemine on täiesti asja ette, aga igal juhul on siin vähemasti mõnusamalt vähemalt 10 kraadi soojem kui hetkel Eestis, seega kõik oleneb perspektiivist.

Morro Jable on Fuerteventura kõige lõunapoolsem linn. Siit edasi asfalt teed ei lähe, aga läheb väga treppi sõidetud mägine pinnastee Jandia poolsaare tippu Faro Punta de Jandia tuletornini mille kõrval asub väike kummaline külake El Muellito, mis koosneb paarist majast, restoranist ja autokaravanide pargist, millest on saanud püsivad väikemajad. Miks inimesed siia hüljatud kohta elama tulla tahavad nii kitsikestesse tingimustesse, kus mugavusi ei ole, pood on paarikümne kilomeetri treppi sõidetud tee kaugusel, mida läbib umbes tunni ja kus traavivad autodega iga päev sadu turiste, jääb mulle pisut arusaamatuks. See on looduspark, kus on tõesti imeline ookeani vaade, aga kus isegi telkimine pole lubatud. Fuerteventural on märkimisväärselt palju päris privaatseid looduskaunid kohti, mis on märksa mugavamas asukohas.

Jandia poolsaare kõige külastatavam koht on Cofete külake, mis on vaieldamatult saare kõige metsikum ja dramaatilisem paik. Cofete 12 km pikkust liivaranda peetakse üheks Euroopa ilusamaks rannaks ja kui hästi läheb, siis naasevad siia ka ühel hetkel väljasuremisohus olevad kilpkonnad munema, mille kohta kohalikus rannas ka hoiatussildid on - kui juhtud kilpkonna rada nägema, siis teavita sellest kindlasti, sest teadlastele on see tähtis info. Seal samas kõrval sildil on hoiatav tahvel ka rebenemisvoolu ehk rip currenti kohta ookeanis - see on lainetava ookeanis koht, kus justkui kahe laine tulla vahel on rahulikum koht ilma laineteta. Tegelikult on see just salakaval koht, kust vesi tagasi ookeani voolab ning sealt ujuma minnes tõukab meri inimese avaookeanile. Rip currentile vastu ujumine pole võimalik ja sellest saab välja üksnes piki laineid külje peale ujuda püüdes ning kui see ei õnnestu, siis lasta kanda veevoolul veidi kaugemale ja seejärel püüda küljele võlust välja pääseda ning piki laineid rannale tagasi ujuda. Igal juhul on see Cofete ranna hoovused väga tugevad ja seetõttu on seal ujumine äärmiselt ohtlik ja nii mõnegi turisti, kes ohtu pole osanud hinnata, elu nõudnud. Cofete rannas on lained väga tugevad ja seda peetakse ka üheks ohtlikumaks rannaks Euroopas. 

Seal samas rannas asub ka liiva sees surnuaed, kuhu on maetud 19. Sajandil paljud Cofete külakese elanikud. Tol ajal ei viinud sinna külla ühtki teed ja see oli väga isoleeritud paik, mis tegi Jandia mäe aheliku ületamise elanikele keeruliseks ja nii otsustasid kohalikud rajada surnuaia otse liivale. See on päris kummaline, aga kuidagi eriti austav vaatepilt, kuidas liivasel kalmistul puhub tugev ookeanituul ja paistab igavikuline sinine mühisev rannale laksuv laine.

Jandia mäed ei ole kõrged, aga siiski piisavalt, et püüda kinni pilvi ja tekitada poolsaarele oma väike mikrokliima. See teeb mäed kergelt rohelisemaks ja kohati näeb ka väikseid lillasid õitsvaid lilli mäe nõlvadel. Siin on näha põllumaid, kohalikus väikeses Cofete külas on kuulda kuke kiremist ja näha lihtsaid ja väikeseid talumajapidamisi. Seal asub ka siinse kandi ainus restoran, kus hoolimata väga katkendlikust mobiili levist, saab isegi kaardiga maksta, ainult WC jaoks peab 50 sendine münt taskus olema, muidu tualetti ei pääse ja kohalikud teenindajad, kes oleks justkui pärit mõnest Mehhiko seebiseriaalist, hoiavad väga hoolega silma peal, et iga külastaja järel ikka WC uks kinni läheks ja uus münt ukselukust sisse lastakse. 

Mäe nõlval, vaatega ookeani poole, asub üksik valge väikese lossi moodi maja - Villa Winter. See on üks kõige kummalisemaid ja müstilisemaid kohti saarel, mille ajalugu on siiani täis legende ja päris tõde ei teagi vist keegi. Legendid räägivad, et villa ehitas sakslasest insener härra Winter, kellel olid head läbisaamised teise maailmasõja ajal natsidega ning see villla oli loodud kas salajaseks allveelaeva baasiks Saksa sõjalaevadele, redutamise peidupaigaks tuntud natsiliikumise juhtidele või ilukliinikus, et anda sakslastele enese peitmiseks uus välimus. Arvestades koha täielikku iseloeeritust ja tol ajal ka teede puudumist villa juurde, oli see kindlasti salajaste kohtumiste planeerimiseks üsna ideaalne koht, kuigi härra Winter olla selle villa ehitada lasknud eelkõige põllumajanduslikel eesmärkidel milleni ta aga ei olnud jõudnud. Täna on see maja pisut räämas ning ukse juures asub sinine plekist piluga raha kast kuhu annetusi kogutakse, et maja mingil määral korras hoida. Kui veab, saab annetuse eest ka veidi sisehoovis ja esimesel korrusel kahes toas ringi uudistada. Need kaks tuba on pisut kõhedust tekitavad - sinna on kogutud igasugu vana natsiaegset kraami, seal on sõjaväe vormides mannekeenid millesse tõmmatud, akende vahelt puhub tuppa ookeani tuul, mis paneb tolmu ja kile servad lehvima ning tekitab kergelt sellise õuduste toa tunde. Lõpuni kindel olla ei saa, mis ajalugu sel majal tegelikult on olnud, aga kõle ja kõhe on ta igal juhul. Ainult vaade maja juurest kollasele liivarannale, sinisele ookeanile ja teisel pool maja mägedele on märkimisväärselt ilus. Must ja punane kass vaatavad laisalt üksteisele otsa ja taamal tõuseb lendu linnuparv.

Cofete tee ei ole kilomeetrite mõttes pikk, kuid ära läheb seal ikkagi vähemalt pool päeva, eriti tänu aeglasele liiklusele tee olematu kvaliteedi tõttu. Samuti on ametlikult liiklus piiratud 40 km/h peale. Kui sinna rendiautoga minna (alternatiiv on võtta päeva tripp, proovida paar korda päevas käivat miksrobussi ühistranspordina, sõita sinna maastikurattaga või teha 5h matk ühe otsana), siis tasub enne järele uurida, kas antud firma rendiautoga sinna üldse minna tohib või kui seal midagi juhtub, näiteks puruneb rehv nagu mu endisel kolleegil paar nädalat tagasi juhtus, siis kas rendiauto kindlustus katab selle või on see täiendav kulu. Äääremärkusena olgu öeldud, et rendiautosid käib seal teel iga päev auto amorte proovile panemas kümneid kui mitte sadu autosid, nii et oma teekonda tasub plaanida selliselt, et pidevalt autode voogu vastu ei tule. Meie läksime Morro Jablest kõigepealt tuletorni juurde ja siis Cofete rannikule stardiga hommikul 11 ajal ning märkasime, et kella 12 paiku hakkavad hommikused tuurid tagasi Morro Jablesse jõudma ja hilisel pealelõunal oli pigem ühtne autode vool tagasi linna poole. Tee ise ei ole märkimisväärselt ohtlik ja oleme varasemalt sõitnud oluliselt kitsamates ja keerulisemates mägitee oludes, kuid kui juht auto laiust hinnata ei suuda ja piirdeid kahe auto laiuse tee ääres pole, võib pidev vastu tulev autode vool olla pisut ebamugav. Kindlasti tasub teele kaasa võtta snäkke ja vett, sest poodi pole kusagil ja kui Cofete restorani väga piiratud kohaliku toiduga menüü ei sobi - meie võtsime sealt Vieja Ropa kalmaaridega ja kitseliha hautise ning tomati salati, mis olid väga koduköögi teema - siis muud alternatiivi ei ole. Muidugi on vajalik ka midagi kapuutsiga selga, sest olenemata ilmast, on ookeani ääres ja mägedes alati tugev tuul, ka isegi siis, kui tuul sisult soe on. Kas tasub ette võtta see poole päevane autoseiklus, kui aega on üle ja muud kohad käidud - jah. Kes üksildasi maapiirkondi vähe näinud on, siis on see elamus kahtlemata.

M tegi päevast video:  https://youtu.be/_3azFpBAW5I?feature=shared