Rannapäev loomaaias

Täna tahtsime teha rannapäeva, sest esimesed reisi päevad on olnud üsna intensiivsed ning L, S ja L reis on juba umbes poole peal. Pealegi on rannapuhkus justkui Kanaaride reisi üks kohustuslikke osi. Hommikul ärkasin aga tugeva tuule ulgumise peale, mis vihises läbi kinnise akna selliselt nagu oleks aken lahti ning tuul tahaks lahtisest aknast sisse murda. Täna lubas küll reisi esimese nädala kõige soojemat päeva, kuid selline tuul ei tõotanud just paljut.

Lüüa rannikul, Morro Jablest 15 minutilise sõidu kaugusel asub Sotavento rand, kuhu tekib tõusu perioodil helesinine madal laguun, mis on sel juhul lastele hea ujumise koht, sest vesi pole sügav ning kui vesi tõuseb kõrgemaks kui 80 cm, on see ka surfaritele heaks kohaks, kus õppida. Kuigi olin tõusu kalendrit netis enne näinud ja parima annab sellest ülevaatena Rene Egli koduleht, siis lootsime, et vesi ikka päris ära kadunud pole ning meie seltskonna mudilane ja teismeline saavad seal siiski natuke koos hullata, sest nii suure tuulega on meres lained ebamõistlikud, aga laguunis võiks olla lootust rahulikule veele. Kolme päeva pärast on täiskuu ja see tähendab, et hetkel on vee tase madalseisus. 

Sotavento rannas vesi meres möllas tuule käes hästi, aga laguuni asemel oli täiesti tilgatumalt kuiv merepõhi. Ja meeletu liiva üles keerutav tuul. Seda tuult on keeruline kirjeldada, sest meie kliimas sellist tuult ei eksisteeri. Väljas oli 23 kraadi sooja ja pilvisus taevas päike, aga õhk oli üles keerutanud liivast kõrbeselt udune. Vastu jalasääri peksis liiv selliselt, et nüüd pole ilmselt mõnda aega vaja säärte koorimise pärast muretseda, sest selle kosmeetilise iluprotseduuri tegi loodus möödaminnes ise ära. See merene tuul oli ühtlaselt puhuvalt tugev, nii et hoolimata soojast tuulest ja ilmast oli soov tuulekindel soft shell jakk selga panna ja kapuuts pähe tõmmata. Tuul oli nii tugev, et lainete pealt viis vee minema kui pinnatuisu. Sellist tuult oleme meie ehk näinud talvisel ajal ülimalt tuisuse ilmaga, ent siin oli lume asemel liiv. Aga hoolimata tugevast tuulest, oli see siiski ikkagi umbes poole nõrgem sellest, mida kogesime paar päeva tagasi mägedes. 

Kui ranna serva tagasi tulla, siis leiab head tuulevarju kalju servas või rannale ehitatud kioski trepil istudes. Umbes nii nagu meil tuulisema ilmaga varjud liivaluidete või kõrkjate vahele, et paremini päikest võtta. Majakese trepil istudes oli seal tuul nii palju nõrgem, et see tundus juba peaaegu olematu, nii et tüdrukud said mõnusasti liivakooke meisterdada ja liivaranda mõnusasti nautida. 

Selle ühise reisinädala üks kahest eesmärgist oli kindlasti külastada ka Oasis Wildlife Parki ehk kohalikku loomaaeda. Kui Gran Canarial on lindude aed ning akvaarium ja Tenerifel ahvipark ning Loro park, kus on küll igasuguseid kalu ja loomi, siis väga suuri loomi sealt ei mäleta. Fuerteventura Oasise pargis on aga just suuremaid loomi - elevandid, kaelkirjakud, jõehobud, merilõvid, linnud, ahvid, sebrad, härjad ja palju muid väiksemaid tegelasi veel. Saab ka osta osadele loomadele söögiks andmiseks väikese snäki koti, mille üle loomad harjumuspäraselt rõõmustavad. Nii ajas kaelkirjak oma lillaka keele pikaks ja tõmbas ühe hooga, mauhti, meie paberkotist kogu heinatuusti omale ühe hooga suhu. Ja nii lihtsalt meie algaja viga oligi tehtud ning kaelkirjak sai vaid peenikest naeru pidada kuniks me uue söögikoti, seekord puuviljade ja juurviljadega ostsime.

Oasise parki tasub tuulise ilmaga kindlasti minna, sest puude varjus on seal tuult vähem ja ilma tuuleta võib seal märkimisväärselt palavaks minna. Park on nii piisavalt suur, et seal võib vabalt veeta terve päeva, aga piisab ka 4-5 tunnist, et kõike näha ja vaadata. Seal on ka suur laste mänguväljak ja palavate päevade jaoks veega hülgamise ala, mis täna täiesti kuival oli. Muidugi eriti madalhooajal nagu praegu, kui rahvast on vähem, on loomaaias kõigile ka lahedalt ruumi. 

M päeva video: https://youtu.be/lH7It7_5wFE

Juustumuuseum ja roosipärja sadam*

Tänaseks lubas tormi. Õigemini andis ilmateade kollase ilmahoiatuse tuulele, vihmale ja laine kõrgusele, kuid tormiseid 4-5 meetriseid laineid ei näinud me kuskil, ent tuul oli tugevam kui enne ja öösel hakkas ulguva tuule saatel ka vihma sadama, mida tuleb hooti, aga siis ikka korralikult. Olenemata öisest ja hommikusest vihmast, ei olnud jõesängi ja veekanalisse tekkinud rohkemat kui õrna niret sinna, kus vesi oli vahepeal korraks alla voolanud. Ikka ei suuda ma ette kujutada kuidas selleks sadama peab, et need kanalid ja jõed vett täis oleks. Tuleb välja, et ka Euroopa kuivemas kohas sajab vahel.

Ilmselgelt sajab siin harva, sest otsides tegevust vihmase ilmaga, on valik üpris väike. Sisuline soovitus on minna kuhugi kunsti galeriisse või shoppama, sest muuseumid on siin tillukesed ja ka nende juures on paljud asjad pigem õues. Kui eile sisemaale sõitsime, siis tundus mulle, et juustu muuseum asub pisut eemal kohast, kust me ära keerasime ja kuna mitmed allikad nimetavad juustumuuseumi saare kõige paremaks muuseumiks, arvasin, et seal läheb pigem kauem aega. Kui see muuseum Mojareros nüüd on saare parim, siis mida need ülejäänud veel endast kujutavad? Sisuliselt on tegemist tüüpilise Kanaaride siseõuega majaga, kus on kolm pisikest eraldi saali, kuhu pääseb siseõue kaudu üsna piiratud infoga. Muuseumil peaks olema ka oma audiogiid, mida saab telefonist kuulata, aga kodukale viinud QR kood õigesse kohta mul navigeerida ei aidanud. Fuerteventural on rohelust veidi rohkem kui enamikel teistel kivistel saartel ja see tähendab, et siin on kitsepidamine olnud ajalooliselt popp. See omakorda on andnud võimaluse nüüdselgi ajal 14-le meiereile, kes juustu saare kesk- ja põhja osas toodavad. Siinne kitsejuust ei ole kitsene, on pigem maheda maitseline ja siidja, kergelt soolaka tekstuuriga. See juust on aga niivõrd oluline, et kitsejuustule on siin omandatud geograafiline märgis nagu parimate veinidega tehakse. Teinud tiiru juustu muuseumis, saab proovida nelja erinevat juustu koos kohaliku meerummi napsiga, vaadata korra palmiaeda, kus nagu midagi väga vaadata polnudki, piiluda tuuleveskisse, kus ajalooliselt jahusegu gofioks jahvatati, mis meie kamale väga sarnane on, ja astuda kaktuse aeda. Kui meie oleme harjunud pigem pisikeste ja potis kasvavate kaotustega, siis siin andis nii mõnigi kaktus kõrguse mõttes silmad ette igale keskmisele puule. Võivad osad liigid ikka suureks kasvada küll.

Fuerteventura pealinn Puerto del Rosario on kohalik ärikeskus ning erineb suuresti muu saare tunnetusest. Siin on ärid, poed ja inimesed, kes teevad tööd. Kui aga linna keskuses ringi jalutada, siis suure kaubanduskeskuse lähedal asub küll jalakäijate tänav, ent seal oli enamus asju taas suletud ja pärastlõunasel ajal jättis linnakese keskus pigem vaikelu mulje. Millal siin asjad päriselt lahti on, pole ma lõpuni aru saanud. 

Otsisime turismiinfo punkti. Esimene neist oli avatud kella 15ni, teine, krusiisiterminali juures, kus suur Aida laev parajasti seisis, lahti kella 18ni. Kui vanema härra käest sealt küsisin mida siin linnas vaadata on, sain vastuseks, et ega väga midagi olegi ja üldiselt on ka kõik kohad kinni, ainult kunstigalerii avatakse kella 17 ajal uuesti. Ahah. Igal juhul tänan härrat aususe eest. Mis on aga siin kandis vaatamist väärt mitte vihmase ilmaga, on tänavakunst - majadel on maalingud, osad tänava servad on kaetud kõnnitee maalingutega ning enamikel ristmikel on erinevad skulptuurid, mõnikord seisavad nad ka kõrvuti, pretendeerides justkui suuremale aukohale.

Puerto del Rosario* ei ole alati sama nime kannud, vaid see muudeti ära tõlkes roosipärja sadamaks, et tunduda atraktiivsem. Teine legend vihjab nime päritolule seoses Neitsi Maarja pärjaga. Siinne rahvas on küll katoliiklikult usklik, kuid tänavapildis see suurt kuidagi välja ei paista, kui just Morro Jables õhtuse moslemi teenistuse ajal vanalinnas ringi jalutama ei satu.

Kanaaride toidukultuur mind väga seni kõnetanud pole. Toit on küll värske ja mahlane, kuid liha on reeglina täiesti maitsestamata, et puhas maitse enam esile tuleks, ning kalaga on samad lood. Oleme Morro Jables, kus turiste on palju ja see tähendab ka omakorda klassikaliselt muude teenuste olemasolu - neljapäeva hommikuti on rändlaat ning restorane peaks küll olema igale maitsele, mis omakorda tähendab, et turistikates kohtades võib toidu elamus pigem olemata või kesiseks jääda. Googlesse pandud kõrgeid toidukoha hinnanguid siinkandis tõepärane võtta kindlasti ei tasu. Kui aga taipad ära mõne sellise restorani kus ka kohalikud hea meelega käivad, siis võid saada mõistliku raha eest suure portsu mõistlikult maitsestatud toitu. Mis aga üllatav on olnud, siis kõik senised restorani külastused on lõppenud sellega, et makarone ei ole, siis täna õhtul itaalia restorani sammud seades oli pasta olemas ja väga hea kvaliteediga. Tasub otsida just neid kohti, mis pole olemas ainult turistidele. Turistina tahad ju ikka saada ka veidi kohalikku elu-olu tunnetust sekka, olles turist tahtes olla osa kohalikust kvaliteetkultuurist.

M päeva video:   https://youtu.be/uDmE18UVKJI?feature=shared

Fuerteventura - tuulte maa

Fuerteventura tähendab legendi järgi tõlkes tugev tuul, aga tegelikult pidi see tõlgendus olema ekslik ja päriselt pidavat saare nimi tähendama hoopis tugevat seiklust. On, kuidas on, aga tuul on siin tõesti olemas. Kui teistel saartel on keset saart kõrge mägi ja ühele poole mäge jääb lopsakas loodus, kuid jahe ja niiske kliima ning teisele poole kivikõrb, ent soe ja kuiv, siis siin saarel nii suurt kliima erinevust pole, sest saar koosneb suures osas lamedatest kupli kujulistest mägedest, mille kõrgeim tipp jääb vaid 800 meetri juurde. Küll aga pidi Fuerteventura olema Euroopa kõige kuivem ja üks kõige päikselisemad kohti, nii et siia saarele lubatakse üle 3000 tunni päikest aastas. 

Kui Fuerteventurale majutust hakkasin otsima, olin kimbatuses kuhu saare ossa seda tegelikult võtta, sest saare ühest tipust teise sõidab umbes kaks tundi ja mõlemad otsad on just need, kus on nii vaatamisväärsusi kui suurem valik majutust. Morro Jable on saare lõuna osas ja väidetavalt puhub siin vähem kui mujal, mistõttu on ka jahedamatel päevadel ehk suurem lootus soojemale ilusale ilmale. Kuna siin on kohalike mõistes hetkel varakevad, siis meile tähendab see klassikalist Eestimaa juuni ilma, mis peaks olema ootuspäraselt mõnus, ent vesi ei lähe siin praegusel ajal ookeanis soojemaks kui 20 kraadi. Seega, ujuda saab, aga vees liguneda ilmselt väga mitte. 

Oleme M-ga aastaid omavahel naernud, et me oleme tüüpilised Saksa pensionärid - meil kipub olema puhkuse majutuse valikul sarnane maitse. Seekord mõtlesin, et me pole olnud varem kordagi päris turistikas linnas ja võiks ju selle variandi ka ära katsetada. Leidsin meile kolme magamistoaga maja Morro Jablesse. Kaardi järgi vaadates tundus, et maja, mis on osa pikast ridaelamust, nagu siin kombeks on, et majad ehitatakse kitsaste ja kõrgetena üksteise külge, asub linna servas kuskil kõrvaltänaval ning teisel pool teed on auto parkimiskohad ja siis algab kivine tühermaa. Minu üllatus oli suur, kui selgus, et meie reisikodu on hoopis linna läbiva maantee ehk ühe peamagistraali ääres, mis siis, et linna viimane tänav. Seinad ja aknad siin müra kinni ei pea ning calimast põhjustatud liivane õhk tungib sisse läbi pragude ja pilude, nii et õhtul puhas olnud põrand on hommikuks läbi kinnise välisukse liivakihiga kergelt ukse lähedalt kaetud.

Calima ehk kõrbe liivatorm, saabus Kanaaaridele nädal tagasi. See toob endaga kaasa kõrged soojakraadid, nii et temperatuur tõuseb tavapärase 18-20 kraadi asemel ligi 30 kraadini, aga nähtavus on piiratud ja õhk on täis imepeenikest liivatolmu, nii et hullematel päevadel pikalt õues olla ei soovitata. Õnneks telefoni ilma äpp näitab siin ka õhukvaliteedi taset ja selle järgi on hea oma päevi planeerida. Kui eile siia saabusime, kogesime calima viimast lõppu - väljas oli varjus 26 kraadi, kohati näitas isegi 29 ja kuskil nägime termomeetri peal ka 35 kraadi. Ilm oli tõesti lõunamaiselt soe ja Eesti ilma kontrast, kus lumi veel maas ja alles nädal tagasi oli -20 kraadi, on tuntavalt suur. Tänaseks tõusis tuul, mis saare põhja osast puhuma hakkas ja õhku selgeks klaarima ning homme peaks siia jõudma äike, vihm, tuul kuni 20 m/s, ja kõrged, 4-5 meetrised lained, mis peaks kogu õhu klaariks lööma. Ilmateade muutub siin aga palju ja kiiresti, nii et eks ole homme näha, kuidas ilm päriselt on.

Hommikul ärkasime kõik Eesti aja järgi, kuigi eelmine öö oli ebamõistlikult lühikeseks jäänud. Kui algselt mõtlesin, et varajane ärkamine annab suurepärase võimaluse minna saare põhja ossa terveks päevaks, siis tegelikkuses võttis reisi esimese päeva hommik ikkagi aega, et end käima tõmmata, asjad õigesti kokku saada, mis päevaks on vaja kaasa võtta, ja lõplikult uksest välja saada. Nii võtsime hoopis suuna saare lõunaossa, et siinsete mägedega lähemalt tutvust teha.

Fuerteventural on sisuliselt kolm peamist maanteed, mis saart ühest otsast teise läbivad. Kui Gran Canarial ja Tenerifel on teed reeglina laiad ja heas korras, siis siin on nii vähem elanikke, vaid ca 110 000, kui ka vähem turiste ja päike teeb samuti oma tööd. Nii et teed on, aga paljuski neist päikese, tuule ja liiva poolt ära murendatud ning saare keskel rannikul asuvast lennujaamast lõunasse on kiirteed vaid väike jupp, üsna Morro Jable lähedal. Ülejäänud teed on justkui meie mõistes külavaheteed. 

Fuerteventural on enamus asulaid väikesed külad ning suuremaid linnu ongi umbes neli - Morro Jable ca 8000-9000 elanikuga, natuke väiksem Caleta de Fuste 7000-8000 elanikuga, põhjas asuv Corralejo ca 16 000 elanikuga ja pealinn Puerto del Rosariole ca 40 000 elanikuga, ülejäänud kõik on kohalikud külakesed. Kui igas külakeses ja linnakeses on kindlasti oma kohvik, baar või restoran, siis ei ole see sugugi kindel, et seal sel päeval päriselt midagi saab, sest see ei pruugi lihtsalt lahti olla ja internetis olevaid avamisaegu siin usaldada ei tasu. Nii selgus üllatuslikult, et keskmaal pole kolmapäeviti sisuliselt ükski söögikoht avatud, nii et kui lõpuks Antiguas tee ääres lahti oleva pagariäri leidsime, kust võikut, kooki ja kohvi sai, olime õnnega koos. Esmaspäeviti pidi kogu saarel asi veel keerulisem olema. Juba eelmiste Kanaaride reiside ajal ei suutnud ma aru saada millal midagi avatud on ja kas sel üldse mingit loogikat on ning tundub, et elu kulgeb siin üsna omas suvalises rütmis. 

Kui saare lõuna osast võtta suund saare keskele, saab teha üsna ilusa ringi, vajaduseta edasi-tagasi pikemalt sõita. Esimene linnake, mis tee peale jääb, on Tuineje, kus pole peale linna keskuses asuva kiriku suurt midagi vaadata. Väidetavalt peaks linnas olema ka suur merihobu kuju, kuid netist leitud aadressil ei leidnud midagi ja kui hakata pilte lähemalt uurima, paistis taustal meri, kuid meie oleme keskmaal. Kui reeglina aitab reisi planeerimisel TripAdvisor väga hästi, siin siinse reisiga olin ma kimbatuses - TripAdvisoris oli saare kohta ülivähe infot ja neist suur osa paistis olevat valede aadressidega. Kui tahtsin ise ühte kohta nimistusse juurde lisada, ei olnudki võimalik õiget aadressi valida - see võib seletada ka kehva kvaliteeti. Mujal ma seda kohanud pole, mis ei seleta kuidagi siinset anomaaliat.

Tuinejesse jõudsime just hetkel, kui kiriku ees platsil oli suuremat sorti kostümeeritud laste hulk, mis grupiti etlsid mingit kohalike hõimude sõjarituaali või muud seesugust. Igal juhul sattusime pealt nägema kas kooli kevadpidustusi või midagi sarnast, millele ka lapsevanemad uhkelt kaasa elasid. Kui me seda hetke poleks tunnistanud, jäänuks see väikelinnake meil ilmselt suuresti märkamata.

Kanaaridel on väga sobilik kliima aaloe kasvatamiseks ja see on siin suuremat sorti oluline äri. Kui Tenerifel leidsime vaid ühe suurema tootja, kelle tooteid olime juba märganud ka Gran Canarial ja kust ostsin eelmine aasta juuksemaski, mis mu juustele lihtsalt imehästi sobib, siis tee ääres aaloe farmi märgates, soovisin sinna kindlasti maha keerata. Kuigi teine tootja, oli üldine kontseptsioon sama - astud uksest sisse, leitakse sulle kiiresti tasuta giid, kes aaloest ja toodetest ülevaate annab ja taimede eluolu tutvustab. Mis on aga põnev, on see, et iga tootja räägib pisut erinevat juttu ja nii on see kõik endiselt põnev.

Kanaaridel kasvatatakse aaloed üle 300 erineva sordi, nii et leidub nii puu kui põõsa kujulisi, väiksemaid ja suuremaid aaloe taimi, kuid ainult neli liiki on aaloe vera ehk mitte dekoratiivsed ja päriselt kasutatavad. Kõige paremini pidi saama vahet teha, kui leht pooleks lõigata ja kahte poolt omavahel kergelt hõõruda ning laiali tõmmata - kui tekib läbipaistev lõhnata geeljas lima, on tegemist kasutatava taimega. Kõik muud taimed on ainult vaatamiseks.

Aaloe lehe ja geelja kihi vahel asub kiht, kust immitseb kollast vedelikku. See on midagi, mis hoiab loomi ja putukaid taimest eemal, et nad neid sööma ei kipuks, kuid mida inimesel sisse süües, tuleb kiiresti käik tualetti ette võtta kuhu võib jääda üpris pikaks ajaks. See kollane vedelik on mõrkjas, halva maitse ja kirbe lõhnaga ning enne taime kasutamist, tuleb alati eemaldada. Aaloe ise ei ole sugugi kaktuseline, nagu teda arvatakse olevat, vaid kuulub hoopis sibuliste ja liiliate perekonda. Kui puhas aaloe mahl või geel on olnud avatud ja kokkupuutes õhuga, tekib sellele mõne aja möödudes juurde sibula moodi lõhn ja kollakas toon - siis on aaloe toode halvaks läinud ja rohkem seda kasutada ei tohi. Nii et puhast või üle 99% aaloed võib hoida ainult külmikus peale avamist ja siis säilib see umbes aasta. Aaloe tooted on tarbimiseks ja mitte seismiseks loodud.

Antiguast edasi hakkab tee vaikselt mäkke kerima, tõustes ca 650 meetri kõrgusele Mirador de Morro Velosa vaateplatvormile, kust avaneb täielik vaade ümberkaudsetele rohetavatele punase mullaga kuppeljatele mägedele. Kui seda rohelust oleks siin veelgi enam, näeks need mäed välja täpselt nagu Teletupsude avakaadrite künkad, justkui nagu pehmed mäed, mille on kellegi jumalik käsi kunagi siia laiali laotanud, justnagu segi aetud voodile visatud pehme teki. 

Kui Mirador de Morro Velosa otsas on päris korralik tuul, mis hoolimata meeldivalt soojast päikeselisest ilmast nõudis dressipluusi ja kapuutsi pähe tõmbamist, siis nagu hiljem selgus, oli see tuul alles poisike. Kogu mäestiku läbiv Fuerteventura kõige maalimisemate vaadetega maantee FV-30 viib läbi mitmete vaateplatvormide ka Mirador Astronomico de Sicasumbre juurde, mille kohta öeldakse, et kui sul rohkem aega ja võimalust pole mägedega tutvust teha siin saarel, siis tule vähemasti siia vaadet nautima. Vaade küll on, kahtlemata, aga see tuul… see on midagi enneolematult võimsat. Dressipluusist ja kapuutsist jäi selgelt väheks, sest tuul tahtis meid lühikeselt rajalt lihtsalt minema viia ning olgugi, et teekond parklast vaateplatvormile oli vaid paarsada meetrit, tahtsime kõik paaril korral alla anda ja tagasi keerata, sest tuul kõigutas tasakaalu ning kippus telefoni käest rebima. See oli tuul, mis võttis ropendama ning selline tuul, mida ma varem kogenud polnud. See tuul pole nõrkadele, vajab kindlalt tuulekindlat jopet ja kapuutsi ning kärbeskaallastel tasub korra mõelda, kas võtta see mõnisada meetrit ette. Õnneks väike M magas selle autos maha ja M valvas tema und. Võibolla sattus meile just selline ilm ja on ka vaiksemaid hetki, aga see oli ikka tõsine tuul. Fuerteventura mägede tuul pole nõrkadele.

Tugev tuul, kuu faasidest sõltuvad korralikud tõusu ja mõõna perioodid teevad selle saare ka ideaalseks surfi piirkonnaks. Mägedest otse mere äärde jõudes Playa de la Paredi rannas on tuulega imeline vaatemäng, kuidas suured vahused lained vastu kaljusid pekslevad, maha kukuvad, rahunevad ja siis alustavad uuesti oma mäslevat mängu. Ujumine on siin eluohtlik, aga arvestades surfikoolide arvu, on see tõenäoliselt surfarite üks paradiise. Fuerteventura on Kanaaride ainus saar, millel on looduslikud kollase liivaga rannad. Nii on ka osad mäed liivasemad ja maantee ääres leidub ka hoiatusmärke, et liiv teel võib muuta tee libedaks. Mujal ma neid kohanud pole. Lisaks kollasele liivale, on ka paar musta liivaga randa, neist üks asub Ajuy koobaste juures, kuid koobastesse pole väikse lapsega hea mööda mägesid ronida ning sealt mööda sõites unustasin, et see on üks vähestest musta liivaga rannast, nii et seal jäi meil käimata. Alles eelmisel nädalal oli siin saarel üks mu endine kolleeg E oma perega, kelle reisi huviga FB vahendusel jälgisin. Tema käis sama kandi sõitu tehes ka talu loomade farmis Finca Pepe, mille olemasolust ma teadlik polnud, kuid mis pidi väikestele lastele väga tore koht olema. Küll aga nägime maanteed mööda sõites tee ääres eile lambakarja ja täna mäe nõlvalgi üksikuid lambaid söömas. 

Keset saare keskosa asub Betancuria väike valge kivist linn, mis kuni 1834. Aastani oli saare pealinn, enne kui see kolis rannikule sadamalinna Puerto de Rosariosse. See oli saare poliitiline ja kiriklik keskus üle 400 aasta. Täna on see nunnu, vanaaegne ilusasti korras külake, mille peatänava ääres on paar restorani, suveniiri pood, kirik-muuseum ja suur hulk turiste. Kui muidu oleme enamikes kohtades saanud end tunda üsna eestlastlikult teistest inimestest suuremalt distantsi hoides, siis siin linnakeses saime aru, et saarel on tegelikult päris palju turiste veel.

Kui muidu on Fuerteventura üsna kivine ja puid väga palju looduslikult näha pole, siis Vega de Rio Palmas mõjub kui roheline oaas keset kivist kuppelmaastikku. Väidetavalt on seal korralik kosk ja üsna laia jõe sängi põhjal otsustades mingil hetkel ka korralik jõgi, mis sealse taimestiku lopsaka hoiab ja põllumajanduse võimalikuks muudab, kuid meie pidime seda vaid ette kujutama, sest jõe põhjas polnud isegi mitte niret. Matkarajal küll väikest lompi ja kitsukest oja kohtasime, kuid Mirador las Penitasest avalduva vaatega otse tilgatumale järvele, paneb järeldama, et kuigi oleme Euroopa kuivemas kohas, siis mingil hetkel peab ilmselt ka siin olema vihmaperiood, et mägedest saaks vesi alla jõuks ja järveks voolata. Mirador de Penitase juures on väljas ka sildid, mis keelavad metsloomi ja linde sööta - hetk hiljem selgus ka miks. Seal tiirutasid kaks suurt musta lindu ning perekond vöötoravaid olid nii julgeks söödetud, et üks tuli otse pisikese M jalga tonksama, et süüa küsida. Tõele au andes on vöötoravad ikka nunnud küll ja kui seni olin neid ainult pildilt ja telekast näinud (ning esmasel ultrahelil veidi enam kui kolm aastat tagasi, millest sai meie beebi ka oma hüüdnime), siis nüüd nii lähedalt neid väledaid loomi näha oli elamus omaette. Et see reis tooks meie teele veel toredaid ja vahvaid elamusi!

M tegi mägisest maast video: https://youtu.be/Tk9surJqWR8?feature=shared