Koduküla karneval ja vaatega tondilossid

Täna on selle reisi esimene päev, kui on päriselt ilm selline, nagu tavapäraselt peakski olema. Juba hommikul oli taevas selge ning päike tuli varakult välja. Kuigi kivipõrandad on jahedad, ei hakanudki varbad külmetama ega arvuti taga külm. Pealelõunal oli termomeeter näidanud isegi 28 kraadi, kui Mo, L ja väike M Oasis Park loomaaias käisid. Ainult pealelõunal tõmbus taevas vinesse ning meri sulas valge taevaga silmapiirita üheks.

Siin saare lõuna osas ei ole kuigi palju kohti, kus me veel olnud pole ja on mitmeid kohti, kus me oleme juba korduvalt käinud. Tegin kaardi lahti ja vaatasin, kuhu vüi veel täna korra sõita, mis poleks liiga kaugel. Tee ääres oleme mitu korda näinud El Salmo silti ja naljatanud, et Salmoga kalale. Nüüd märkasin Google Mapsis Mirador de Salmo vaatekohta - see on suurest teest veidi maha keerata kaljune vaade merele, taamal vasakul paistmas liivane mägi ja selle taga Sotavento ranna laguun ning teisel pool kummitushotell ehk hotellikompleks, millest on kunagi valminud hoonete korrused ja postid, aga siis on ehitus seisma mingil põhjusel jäänud. Isegi tänavavalgustite paigaldamise kohtadega rannapromenaad on päris pikalt olnud välja ehitatud, millest kümmekond meetrit on isegi unikivi paika pandud. Ja nüüd see kompleks, kellegi kunagine unistus, lihtsalt seisab seal üksinda ja ilmselt ootab lammutamist. See kunagine plaan ehitada otse vaatega helesinisele laguunile lukshotelli kompleks lõppes 2007. Aastal suure majanduskriisi saabumisega, mis räsis Kanaari saari eriti rängalt ning ajas mitmed arendajad pankrotti, ent lammutuskulud on väga kallid ja nii võib leida Kanaaridel teisigi poolikuid komplekse, mis seisavad justkui tondilossid ja teid, mis mitte kuhugi ei vii või viadukte üle maantee, mille mõlemad otsad on suletud aiaga.

Viimase paari nädala vihmad ja nüüd saabunud soojemad ilmad on toonud kevade ka Fuerteventurale ning mitmed taimed on nüüd äkki õitsele puhkenud. Need värvilised õied puudel, hekkides või põõsastel teevad nüüd siinse kandi kohe eriti romantiliseks ja kauniks ning annavad nii võimsat aktsenti muidu kivisele ja liivasele vaatele. 

Täna jõudis karneval ka meie reisikodu linna Morro Jablesse. Juba paar päeva on siin üles pandud lavasid ja sätitud valmis lõbustuspargi osa. Saare lõuna osa, Jandia, seekordseks karnevali teemaks on Disney ning peamine sündmuste asukoht just meie linnake. Mis on aga huvitav - mitte kuskil ei ole me avalikult kohanud ühtki infot karnevali toimumise kohta. See on aasta suursündmus kohalikele ning turistid satuvad karnevali külastama üsna juhuslikult, sest juba mõni tänav eemalt ei pruugi enam märgata, et kuskil midagi suuremat toimub, aga kohalikud selgelt teavad. Kuigi suure avaparaadi ajaks oleme me juba tagasi oma päris kodus Eestis, siis mõningaid sündmusi me siiski ehk veel karnevalil näeme. Igal juhul see möll, esinemised, melu, aga ka väga taskusõbraliku hinnaga tänavatoit on kindlasti külastamist väärt!

M tegi väikse video ka: https://youtu.be/o7tnqj3GpM0?feature=shared

Molluskid rannas, patsid peas

Täna hommikul oli taevas sinine ja päike paistis juba varakult. Selline ilm oli reisi jaoks ootuspärane, aga meie reisil suhteliselt esmakordne ehk lõpuks hakkab ilm minema päris puhkusereisi moodi ja lubas üsna ideaalset rannapäeva. Kui oma koosolekutega lõpetanud olin, istusin terrassile päikese kätte meile lugema. Ah, kui mõnus on päikese soojus!

Mo ja L käisid väikese M-ga täna rannas. Ehitasid liivalosse ja käisid ookeanis kõik koos ujumas. Rannas lehvis siis roheline lipp. Kui õhtul rannapromenaadi jalutasime, oli tõmmatud vardasse kollane lipp koos millimallikate halli lipuga. Õhtul lugesin FB-st, et Fuerteventura, aga ka Tenerife randadest on leitud Portugali Man-o’-war või Portuguese Carabela ehk helesinist, suure põiega ja lillaka varjundiga millimallika laadset molluskit, mis on omasuguste hulgast kõige mürgisem. See pole päriselt millimallikad, vaid mitmest eri organismist koosnev karnivoor, kes erinevalt millimallikast, ei oska ujuda, vaid purjetab oma põiekujulise purjeta läbi hoovuste ja jüuab nii kalda lähedale vette või randa, mis pidi olema kevadisel ajal nii Kanaaridel, aga ka Assooride ja Floridas tavaline. Kui kohtad rannas geeljat, tarretise taolist roosat, lillaka või sinise peegeldusega ollust, siis hoia sellest väga kaugele ja mitte mingil juhul ei tohi teda puutuda, sest ka näiliselt surnud olend on endiselt võimeline väga tugeva mürgiga kõrvetama. Nende kombitsad on tavapäraselt küll kokku rullunud, kuid võivad ulatuda 50 meetri kaugusele. Kui see sültjas tegelane peaks oma kombitsatega kõrvetama, tuleb viga saanud kohale kallata soolast merevett, sest magevesi, alkohol või kompress teeb kõik hullemaks ja kiirendab mürgi levimist organismi. Väidetavalt pidi aitama ka äädikas, kuid seejärel peaks kiiresti arstile pöörduma. Lühidalt öeldes, selle sültja ollusega rannas ega meres kohtumise jätame vahele. 

Kanaaride käibemaks on madalam kui mandri Hispaanias ja neile meeldivad siin suured pakendid. Nii võib poes käies kohata siin mõnedele toodetele meie mõistes väga soodsaid hindu. Näiteks üldlevinud shampoon Head&Shoulders 800 ml maksab veidi üle 6 euro, aga meil maksab kaks korda väiksem, 400 ml pudel Eestis 9,5 eurot. Sama on ka kallimate ja muude kosmeetika brändidega. Kui toidupoes on söök enam-vähem sarnase hinnaga nagu meil Eestis, ainult puuviljad-juurviljad on kallimad. Mo haaras poest kaasa ka paar mullijooki õhtuks. Kui neid lähemalt uurima hakkasime, olid sildid kuidagi tuttavad ja kui pudeli teistpidi keerasin, tabas mind üllatus - Le Coq, made in Estonia. Siin kohalikus Sparis on müügil Eesti kokteilijoogid. Seda ei oleks küll osanud oodata.

Ka mõned muud teenused on siin soodsamad kui kodumaal. Meeste juuksuri ja habemeajaja, barberi teenuse hinnavahe on umbes kaks korda soodsam siin kui Eestis. M käis täna juuksuris ja oli ise ka üllatunud nii soodsa hinna üle, mille eest tulemus on sama, ainult peapesu ei pakuta. Mo ja L lasid endale täna patsid pähe punuda. Neid punutiste pakkujaid on meie kandis ainult üks, keda oleme märganud oma salongi juures ja muidu nad ikka kuidagi satuvad teele ette, kuid kui neid vaja on, pole neid kuskil. Nii võtta Mo-l ja L-l paar päeva aega, enne kui õnnestus patsid pähe saada. Kunagi, kui Mehhikos pulmareisil käisin, lasin ka endale tol ajal patsid punuda. See oli päris äge, kuid mäletan, et juuksed kiskusid esimesel päeval peamajas päris hoolega ja juuste vahelt kippus peanahk päikese käes ära põlema. 

M tegi lühikese video meie rahulikust päevast kodukülas: https://youtu.be/SDTar9-w7Jg?feature=shared

  

Aafrika kaljumajakas ja küla kalarestoran

Nüüd on hakanud ilusam ilm ka lõpuks siia jõudma. Hommikuti on reeglina pilves ja kuskil 12 ajal hakkab taevas selgemaks minema, pilvedesse tekkima helesinise taeva augud ja päike sealt vahelt piiluma, nii et pealelõunaks on juba mõnusalt soe ning meie maja pisikesele seintega piiratud terrassile hakkab ka päike otse sisse paistma, nii et koosolekute vahelisel ajal saan minna terrassile päikese kätte varbaid soojendama ja e-kirjadele vastama. Nii võib workationit teha küll.

Kuigi oleme lõunamaal, siis värskete puuviljadega on siin saarel veidrad lood. Kui Tenerifel nägime tee ääres tihti puuvilja autot värskeid maasikaid müümas ja turul oli igasugust kohalikku kraami, siis siin on toidupoodides väga piiratud valik asju. Sparist saab sisuliselt tomatit-kurki, banaani ja õuna, Mercadonast õnnestus meil saada lõpuks küpseid Kanaaride avokaadosid ja banaane ning Hiperdinost pisikese, aga küpse arbuusi. Mercadonas on üldiselt vist kõige parem toiduvalik, aga see pood on eripärane - õhku on palju, kõik asjad on esindatud, aga igast asjast on olemas üks, ei mingit valikut või variatsiooni. Hiperdino on seni kõige mitmekülgsema valikuga, aga meie pool saart ma pole veel ühtki suuremat Hiperdinot näinud, vaid ainult pisemaid ja seal on kauba valik nagu väikepoes ikka. Eelmine aasta Tenerifel avastasime kõrval külast turuhoone ning rõõmustasin, kui nägin ükspäev, et meie majast mõne minuti jalutuskäigu kaugusel on turg, kuhu me siiani jõudnud pole. Mo, väike M ja L võtsid hommikul jalutuskäigu sinna ette lootuses värsket kraami saada, aga üllatusena avastasid, et lahti oli vaid kaks müügipunkti - kala lett ja mingi muu, aga värskeid asju polnud. Ka ranna pool puuvilja poes oli valik väga kesine olnud. Kust siis kohalikud oma puuvilju ostavad?

Käisime täna veelkord Sotavento rannas helesinist laguuni vaatamas, kas nüüd on seal rohkem vett kui vahepeal. Laguuni osa oli suuremalt jaolt endiselt kuiv ja sai mööda merepõhja jalutada, kuid väike mere servas olev laguuni osa oli täna niipalju sügav, et seal liuglesid purjelaudurid piki merd nagu suled tuule käes. Mingil veidral kombel on see rand saanud meie reisi kõige enamkülastatvamaks kohaks ja kuidagi mõnus on seal istuda ja vaadata, kuidas lohetajad merele lähevad ja sealt tulevad, jälgida tuule käes lehvivaid värvilisi lohesid ja vee peal liuglevaid purjelaudu ning tuulises rannas veidi tuulevaiksemas kohas päikese käes lihtsalt silmitseda, kuidas igaüks toimetab oma asju segamatus elemendis. See on kuidagi kütkestav ja rahustav samal ajal.

Fuerteventura on Aafrikale kõige lähemal olev Kanaari saar. Saare kõige lähemas punktis Aafrikale on vahemaa vaid 100 km ja seal asub kalju serval, mägede taga, justnagu jumalast hüljatud kohas Faro de la Entallada majakas. See on üsna uhke hoone, ääristatud valge kiviaiaga ja paistab kaugele silma. Tulenevalt asukohast mäe tipus ja ookeani kaldal, on seal loomulikult taas tohutult tuuline, nii et tänasel, vähese tuulega ilmal, tahtis seal tuul telefoni käest rebida, nii et pildi tegemiseks tuleb telefoni ikkagi kahe käega hoida. Seal samas järskudel kaljuservadel oli äkki näha väikest liikumist - keset kaljusid ronisid kitsed! Seal on ainult kivid, ei ole põõsaid või rohtu - mida nad sealt süüa leiavad, kuidas nad sinna üles ronivad ja kuidas nad sealt alla ei kuku?

Majakale lähim kaluriküla on Las Playitas, mida ühendab teise lähima küla, Altavistaga (nagu ammu enne Googlit otsingumootori nimi oli) korralik ratta tee ja nagu hiljem märkasime, siis on seal ka korralik golfi väljak, mis esimese hooga kuskilt silma ei paista. See on väike kivise rannaga küla, kus muuli otsas loobivad mehed lanti, uniselt loksuva mere kaldal on väike veelgi unisem rannapromenaad, kus teisipäeva õhtul midagi avatud ei ole ja vaid üksikud inimesed jalutavad siin-seal õhtu hämaruses. Valged, helsiniste raamidega majad tekitavad tunde nagu oleksime sattunud kuhugi Kreeka saarele. Leidsime ka ühe külarestorani, millest ilma kaardita oleks me rahuliku südamega mööda käinud - see asus kõrvaltänaval ja kuigi uks oli avatud, paistis esmalt vaid baarilett paari inimesega. Kui sisse astusin ja küsisin söögi kohta, tahtis naeratav teenindaja mind kohe söögisaali juhatada, kus olime tol hetkel ainsad kliendid. Tavapäraselt ma pigem pelgaks selliseid söögikohti, et aga Google kommentaarid olid positiivsed ja hinnang 4,3 viie palli süsteemis ning selgelt on see restoran pigem rohkem kohalikumale (turistile) ja seetõttu autentne, siis julgesin sinna siiski minna. 

El Poril on kalarestoran, kus saab ka muidugi liha, aga üldises plaanis Kanaaridele omast toitu. Ja tõesti - pettuma me ei pidanud. Kaheksajalg polnud lastud kummiks nagu nii mõnelgi muul pool oleme kohanud, vaid oli värske ja kergelt vetruv nagu ta olema peab. Frititud kalmaarid olid hõrgud ja mahlased ning nii värskeid frii kartuleid pole ma ammu saanud. Kui muidu läheb restoranis 2-käiguline õhtusöök, kus eelroogi oleme omavahel jaganud, nelja täiskasvanu ja kahe lapse peale pigem 120 euro kanti ning kolme täiskasvanu ja kahe lapse peale 100 euro juurde, siis tänane arve oli küla kalarestoranis meeldivalt 77 eurot samas seltskonnas. 

Kuigi olen hispaania keelt vaid vahelduva eduga Duolingos toksinud, siis on see ilmselt piisav oma konarlikkuses, et väiksemates kohtades, kus teenindajad inglise keelt eriti ei räägi, olenemata inglise keelse menüü olemasolust - ja ka siin tasub vahel vaadata hispaania keeles üle, sest teinekord on tõlked veidrad või on hispaania keelne menüü detailirohkem - olen saanud hakkama söökide tellimisega hispaania keeles, vastates isegi mõningatele teenindaja lisaküsimustele. See keeleosakonna on küll väga konarlik ja viisakusväljendid puuduvad, kuid veidral kombel see keeleoskus isegi nii toimib, et saab elementaarsed ja lihtsad asjad tellitud ning menüüst ka aru. Tegelikult olen enda üle päris uhke, et kuigi vähene, on mingi väike keeleoskus siiski olemas.

M võttis päeva lühidalt videos kokku: https://youtu.be/GNEFx-3oj4o?feature=shared

Workation ehk töö puhkusereisil

Olen pikka aega unistanud välismaal veidi töö tegemisest. Sellisest natuke nomaadi elust, et minna kuhugi teise riiki, seal olla natuke nagu ajutine kohalik ja ühendada puhkus töö tegemisega. Minu tööandja on eraldi soodustuste paketti kirja pannud võimaluse neli nädalat aastas teha kaugtööd mõnest EL riigist ja selle võimaluse ära katsetamine tundus väga ahvatlev. Seda enam, et Kanaaridel on reeglina soe, ajavahe on siin vaid kaks tundi ehk pole liiga ebamugav ning kui kohaliku aja järgi kell 15 päeval tööpäeva lõpetada, on veel neli tundi päikesevalgust nautida. Kui plaani paika panime, oli ka üsna selge, et töö tegemisest ei tule midagi välja kaheaastase lapse kõrvalt ehk keegi peab temaga sel ajal tegelema. Nii tekkis kokkulepe Mo-ga, et ta võiks ühendada oma puhkuse lapsehoidmisega, mis mõlemale sümpaatse ideena tundus.

Bioloogiline kell on üks huvitav asi. Kuigi olen kaks nädalat läinud magama ka kohaliku aja järgi pigem hilja ja hommikul tõusnud hiljem kui tavaliselt, oli täna hommikul mul Eesti aja järgi tavapärasel ajal, klõps, silmad lahti ja uni pealt läinud. Käes oli workationi esimene päev.

Kui majutust valisin, siis kahtlustasin, et siin majas ei pruugi olla eraldi töö tegemise lauda. Kuna mul on videokoosolekuid märkimisväärne osa päevast, siis on mul tööd hea teha eraldi toas ning kolme magamistoaga majas on selleks piisavad võimalused. Oma vaimusilmas tööpuhkust planeerides kujutasin küll ette, kuidas istun mõnusasti meie päikselisel miniterrassil ja saan nautida nii päikest, sooja kui töö tegemist, ent tegelikkuses oli täna midagi muud. Sel aastal on ilmad olnud Fuerteventural tavapäratult jahedad, pilves ja vihmased. Nii ka tänane hommik. Toas oli nii jahe, et panin kampsuni selga, sokid jalga ja igatsesin sooju karvasokke, sest kivipõrandatel jalad ikkagi külmetasid. Õnneks on meie konditsioneeridel ka soojendamise funktsioon, nii et keerasin õhksoojuspumba 27 kraadi peale ja asutasin end veel kottpimedas arvuti taha tööd tegema. 

Viimasel ajal on reegel, et ilmateadet vaadata pole mõtet, aga kuskil lõuna paiku hakkab taevas selginema ja päike välja tulema ning õhtuks, enne päikese loojangut tõuseb tuul. Nii ka täna. See tähendas, et lõpuks kui kell oli 15 (Eestis 17) saanud ja ma oma tööpäeva lõpetasin, siis paistis päike ikka veel osaliselt meie väiksele terrasssile ja sain visata end õuediivanile päikese kätte soojenema. Ah, just seda päikest ja soojust ma siia otsima tulin ja just seda oli mul nii väga vaja! Kui veel varbad pehmesse siidisesse peenikesse liiva ka sain, oli tööpäeva lõpp täiuslik!

L oli vapper ja käis rannas ujumas, kuigi esimese hooga kahtles ta, kas ikka vette tahab minna, sest ookean oli karastav ning kerge tekkinud õhtueelne tuul just liialt ülekuumenemist ei soosinud, aga ta oli vapper ja käis meres ära. Inimesed naudivad siin randa nagu ikka ja mingeid eraldi piirkondi või alasid pole, aga nudiste kipub Kanaaridel märkimisväärselt palju leiduma. Nii võib rannas näha üsna lähestikku istumas tavalist päevitajat paari, nende lähedal väikeste lastega peret, veidi kõrval topless päevitajat või täitsa paljast inimest ja see kõik on koos kuidagi nii loomulik, et keegi ei pea seda imelikuks ja esmapilgul isegi ei märka. Randa on kõik oodatud, kanna seal siis mida iganes soovid. 

M tegi lühivideo: https://youtu.be/qPbJaB8Bz9M?feature=shared

Tantsijad ja reisikülalised

Karnevali jaht võiks olla vabalt hispaania keelt mitte rääkijate puhkuse hobi siinkandis karnevali hooajal. Gemini AI väitis mulle, et Costa Calma kuurortlinnakeses on päevakarneval, mis reeglina tähendab esinemisi, kostüüme ja hiljem õhtul pidu. Millega AI puusse pani, oli täpne tänava nimetus - sõitsime kohale, karnevali ei leidnud kusagilt, küll aga tänava laada. Kui autost välja tulime, kuulsin siiski eemalt muusikat ja kus on päevasel ajal kõvem muusika, seal on lootust kohata karnevali. Teritasime kõrvad ära ja hakkasime vaikselt läbi palmipuudesaluse pargi muusika poole minema. See on ilmselt peaaegu ainuke koht Fuerteventural, mida võib nimetada peaaegu metsaks, sest päris metsa siin saarel polegi.

Päevakarnevalil sattusime nägema kohalike laste tantsutruppide esinemisi laval. Ma pole kursis, kuidas hetkel tantsutrennid oma esinemisi üles ehitavad Eestis, aga vanasti oli nii, et iga grupp õppis selgeks oma ühe või kaks tantsu ja siis grupid laval vaheldusid. Siin oli see kõik põimitud üheks suureks tantsu etenduseks, millel oli oma läbiv lugu soolo artistide esitluses ja kuhu taustale lavale ühtäkki mõnikümmend noort tantsijat juurde valgus, siis laiali läks ja uuesti kokku tuli ja nii umbes kümmekond tantsu järjest. Vaatasime seda kõike ammuli sui - oskust sellist asja kokku panna ja kui suur ja põhjalik trenn peab sellele kõigele eelnema, et igaüks oleks omas kohas midagi segi ajamata ja mitte üks, vaid mitu korda järjest ilma suuremate pausideta. Kui hästi ja elavalt mõni noor neiu tantsis, andes endast maksimumi! Just sellised esinemised on need, mis teevad karnevalist tõelise elamuse.

Ühte olen siin ka läbi mitme reisi märganud - siin on valdav kehapositiivsus. Vahet ei ole milline kellegi keha on, on see sale või kogukam, lühem või pikem - inimesed, ka noored, kannavad täpselt selliseid riideid nagu nad soovivad ilma piinlikkust tundmata. Liibuvates kominesoonkostüümides tantsisid laval kõik tüdrukud ja mõni kogukam tüdruk tantsis kohe eriti hästi ning esimeses reas. See tähendab, et nad on väga teadlikud sellest kuidas oma keha juhtida ning nautida seda, mida teevad. Kehapositiivset suhtumist võiks ka mujal valdavalt rohkem olla, meie kultuuriruumi see veel päris kohale jõudnud paraku pole.

Täna on rahvusvaheline naistepäev. On kultuure, kus seda avalikult tähistatakse ja kultuure, kus see välja ei paista. Fuerteventural on naistepäev nagu tavaline pühapäev. Nagu Gran Canarial, nii ei ole me ka siin kohanud lillepoode ja toidupoed lilli ei müü. Kui siin kellelgi tekib soov kinkida lilli, siis mul pole aimugi kust nad neid saavad või siinkandis lilli ikkagi ei kingitagi? See jääb endiselt müsteeriumiks. Küll aga suutis M olla hommikul leidlik, käis poest läbi ja leidis shokolaadi jänese, kes hoiab lille käes. Selline magus lillega tervitus oli kohe eriti armas.

Täna pärastlõunal jõudsid siia Mo ja L, meie juurde, et meie lapsel oleks toredam siis, kui ise olen tööga hõivatud. Gran Canaria kogemusest ka õppisime, et mul on nö klouni vaja ehk et kui oleme vaid kolmekesi, räägin ma M kiiresti tüdimuseni väsinuks ning hea, kui on kellegagi veel suhelda peale ainult meie pere, kui pikemal reisil kodust ära olla. Sel aastal tundus hea plaan alguses veeta nädal puhkust kellegagi koos, siis olla omaette ja reisi lõpp taas kellegagi koos olla.

Natuke naljakas tunne on ise reisil olles kellelegi lennujaama vastu minna, aga samal ajal on see ka natuke põnev, sest tekitab tunde, nagu oleks ise juba parajalt kohalik. Blogi osas olen veidi kimbatuses, sest nüüd on sattunud siin nii mitu M tähega inimest korraga kokku, et endalgi on raske identifitseerida kellele viitan. Mo on mu klassiõde, kellega oleme terve kooliaja koos käinud, vahepeal vähem suhelnud ja siis mõned aastad tagasi hakkasime taas tihedamalt suhtlema. Ta on oma tütre L-ga hoidnud meie väikest M-d peaaegu sünnist saadik ja väike M ootas suure hea meelega oma järgmiste mängukaaslaste saabumist.

Olles ise saare juba risti ja põiki läbi käinud, tahaks kohe hea meelega näidata ka saart ja selle ägedamaid kohti teistele, jagada seda, mida ise tean. Üsna lennujaama lähedal, El Castillo linnakese külje all on looduslik merevee bassein, kuhu laine vett sisse pritsib. Tuulevaikse ja laineteta ilmaga võiks see olla ookeani servas mõnus kivine helesinise veega bassein, kus mõnusasti chillida, aga tegelikult peab sellistes kohtades väga ettevaatlik olema, sest otse basseini servast algab sügav ookean ning tegelikult on sellised looduslikud basseinid pigem vaatamiseks kui vannina nautimiseks. Muidugi vesi siin liiga soojaks ei lähe ka - praegu on see umbes 18 kraadi ja suve lõpuks tõuseb napilt üle paarikümne. 

M pani päevast väikse klipi kokku:  https://youtu.be/gTY6zqmCOrk?feature=shared