Põhja-Läti: losside, kurgede ja kruusateede maa

Läti kõrgeim tipp Gaizinkalns asub kruusateede ääres metsade vahel ja kui seda eraldi otsima ei läheks, võiks sellest rahuliku südamega niimoodi mööda sõita, et ei märkaski. Kuigi Gaizinkalns jääb vaid mõne meetriga Suurele Munamäele alla, siis on see suvisel ajal nagu jumalast hüljatud paik, kus vaid matkatee märgis viitab ülespoole ning mägisemast kohast annab tunda kiirenev pulss. Mäe tipus lagendikul lehvib suur Läti lipp, seal on sümboolne puidust tornike ja suusalifti lõpp, mis suvisel ajal ei tööta ja poolel teel Läti esimene mobiilimast, mis oli omal ajal kõvasti kirgi üles kütnud. Eestlased on selles osas oma kõrgeimat tippu märksa paremini osanud turismi objektina turundada.

Mida Lätis aga palju on, on maapiirkondades kruusateid. Nii kitsaid kui laiu, pikki ja lühikesi juppe, kruusatee kruusateega ristumas, hööveldatud ja treppi sõidetud, tolmavad ja mitte tolmavaid teid. Kruusatee on meile küll harjumuspärane ja mõnda ega on seal sõita tore, aga kui 350 kilomeetrisest reisist suurem enamus on kruusateel, on tee raputav maitse tagumikust suhu jõudnud juba nii hästi, et taas asfalti kohates tunned sellest kohe eriliselt rõõmu. Aastane norm kruusateedel sõitmist sai ilmselt tänasega juba täis.

Läti rahvuslind on linavästrik, kuid täiesti ausalt võiks selle aumärgi omale välja teenida ka toonekurg. Mäletan juba lapsepõlvest, et mööda Eestimaad suvel ringi sõites ikka otsisime auto aknast toonekure pesi ja neid küll on, aga mitte märkimisväärselt palju. Kui 15 aastat tagasi abiellusime, siis oli vaja leida kurepesa, mille posti ümber saaks valge lindi siduda ja see oli märkimisväärselt keeruline ülesanne. Lätis on kured aga iga nurga peal, tee ääres, hoovides, heinamaadel, korstna otsas ja katusel, liuglevad taevalaotuses ning plagistavad oma pikka nokka juba kaugele. Toonekurgesid on siin tõesti palju ja ikka väga palju rohkem kui Eestis.  

Milles lätlased kahtlemata ajalooliselt osavamad on olnud, on losside, kindluste ja mõisade rajamine, nende turundamine, korda tegemine ja välja kuvamine. Kui enamus Eesti mõisasid on tagasihoidlikud ja lihtsamad hoonekompleksid madalate majadega, siis Lätis oleks sattunud nagu kuhugi palju kaugemasse riiki. Siin on toretsevaid tornidega uhkeid losse ja kindlusi nagu filmides või muinasjuttudes. Cesvaine loss on tehtud suurtest maakividest ja näeb välja üsna ehedalikult justkui otse filmist, kuigi selle lossi lähiajalugu pole teda hellitanud - alles paarkümmend aastat tagasi, kui seal tegutses kool, sai lossis tulekahi lahti, mis hävitas lossi katuse ja ülemise korruse ning mida paarkümmend aastat renoveeriti ja alles mõni aasta tagasi korda said. 

Samas Stameriena lossile esimest pilku heites on natuke nagu tunne, et teleporteerumine on tõesti võimalik - esimene pilk on justkui Alatskivi lossile Eestis - valged toretsevaid tornid, valge kaunis loss. Praegu oli sinna üles seatud ka mitmeid kunsti installatsioone nii sisse kui õue, mis olid nii peenetundeliselt läbi mõeldud, et need tõesti puudutasid. Astusin bussist välja ja jalutasin, pea kuklas, lossi imetlema, kui mu kõrvu kostis pehme ja rahustav klaverimuusika, täpselt selline, mida kuhugi pargipingile istudes endalegi märkamatult pikaks ajaks kuulama jääd. Ja pinke, kus mõisapargis seda klaverimuusikat kuulata, on siin tõesti mitmeid. Ainult et lossis ei toimunudki klaverikontserti, vaid muusika tuleb peenelt postide otsa riputatud kõlaritest, mis selle imetabase tunde lossi ümber jalutades tekitab. Veidi eemal, ilmselt vana aidahoone seinale olid riputatud suured valged inglitiivad, mida pildistama minnes kuulsin tähelepanu tõmbavat ragistamist seal samas lähedal metsas. Kui pilgu tõstsin, nägin seal palju hobuseid, mis nagu metsikud hobused end läbi metsa ragistasid. See oli nii ebareaalne vaatepilt, mida võis lihtsalt vahtida suu ammuli. Stameriena loss on tõesti üks maagiline paik.

Tagasiteel Valmiermuiza tahtsime teha ühe kiire jalasirutuspausi pika sõidu vahele Gaujenase mõisa juures. Maja ise on suurte sammastega hoone, mis pisut meenutab Tartu Ülikooli peahoonet, aga mis siinse koha märkimisväärseks teeb, ei ole mitte säilinud hoonestus, vaid vanasse mõisaparki rajatud väline muusikapark. Meie kõrvu kostis kuskilt helisevaid noote nagu keegi mängiks vabas õhus ksülofoni - ja täpselt nii oligi! Mõisapark on täis erinevaid suuri metallist muusika installatsioone, millega saab mitmekülgseid ksülofoni laadseid helisid esile kutsuda. See ootamatu avastus oli tänase päeva üks kahtlemata parimaid varjatud leide ja võibolla ka tänase päeva tipphetk, mis oleks meil napilt peaaegu vahele jäänud. Vahel tulevad parimad üllatused just sealt, kust neid kõige vähem oodata oskad.

Pühapäeva õhtul Läti maapiirkonnas on söögikohtade osas üsna piiratud valik ja kuigi olin eeltöö ära teinud ja netist mõned kohad välja vaadanud koos avamisaegadega, siis tegelikkuses olid neist enamus siiski pühapäeva õhtul kella 19 ajal juba suletud. Meile jäi teele Smiltene väikelinn, kus on Zebra pitseeria, mis pakub imeõhukesel põhjal väga suuri, poolemeetrise läbimõõduga pitsasid. See tundus pühapäeva õhtuks mõnus valik olevat ja üllatus oli positiivselt meeldiv. Kui esimese hooga mõtlesin tellida seitsme peale kolm suurt pitsat, siis teenindaja korra mainis viisakalt, et nende pitsad on tõesti suured ja ilmselt kahest piisaks. Tegelikkuses jäi meil teisestki pitsast mõni tükk üle, mille kaasa lasime pakkida. Pitsarestorani külastus oli kuidagi nii muhedalt paslik tähistamaks vanemate 51. Pulma-aastapäeva. Igal juhul, meie reisi viimane õhtu sai väärilise maitseelamuse punkti ja homme võime alustada mõnusasti tagasiteed, et õhtul magama minna juba oma voodisse.

M võttis päeva kokku: https://youtu.be/RQ-p-6IaiBI?is=8Vw_0LedI-yks4pJ

Rahvatantsust ja laamadest päkapikkudeni

Valmiera sai 743 aastaseks ning sel nädalavahetusel on siin suured linnapäevad pidustustega. Laupäev on põhipäev ja see tähendab kilomeetrite pikkust käsitööturgu hommikul koos tänavatoidu telkidega, keskpäeval Eesti-Läti tahavatantsu kontserti ja õhtul hotellituppa ära kostvat vabaõhu kontserti, millele lisandub veel hulk väiksemaid kontserte ja tegevusi igale meelele ja maitsele. Kui algselt plaanisime seal vaid veidi ringi jalutada ja siis edasi minna, siis tegelikkuses jäime sinna hilise pärastlõunani, sest uudistada oli palju ja aeg kadus käest. Linnapäevade ajal tasub Valmierasse kindlasti minna.

Isa on mul suur ajaloohuviline ning viimased aastad hoolega tudeerinud erinevaid Eesti sõdadega seotud raamatuid. Minu vanavanaisa oli Eesti Vabadussõjas nagu paljud teisedki tol ajal ja legendi järgi oli ta ilmselt Rauna jõe kandi lahingus osalenud. Seega oli üksnes loogiline otsida üles Rauna jõe raudteesilla juures Eesti sõduritele püstitatud mälestusmärk, sest meie pere ajaloos mängib siinne sündmus olulist rolli. Kuigi mälestusmärk on raudteesilla juures P20 maantee äärsel parkimisplatsil, ei viita sellele ükski silt kohapeal ja Google Mapsist ma seda üles leida ei osanud. Isa oli õnneks kodus eelneva töö ära teinud ja leidis mälestusmärgi õige koha üles. Mõned mälestusmärgid omandavad isiklike ajalooliste juttudega hoopis teise mõõtme.

Cesis ehk Võnnu on teine oluline ajalooline linn eestlaste lahingutegevustes. Cesise kesklinnas asub suur monument samuti ka Eesti sõduritele. Seal on ka vana ordulinnus, mille juurest viivad trepid alla otse järve kaldal asuva laululava juurde, kus orkestriga bänd prooviesinemist tegi ilmselt õhtuse kontserdi jaoks. Kuigi oleme kunagi varem Cesises käinud, ei tulnud see linn muus osas üldse tuttav ette kui üksnes paar ristmikku. Cesis tundub siiski meie jaoks pisut avastamata linnana.

Cesise külje all asub Raksi Zoo ehk kaamlipark. Kaamelid on seal küll olemas, kuigi palju neid seal pole, küll aga on seal suures koduses laamasid, keda saab nii sööta kui jalutada, muidugi üksnes siis, kui neil selleks tuju on ja nad on valmis liikuma. Loom on ikkagi loom ja kuigi nad on väga armsad ja tunduvad oma uudishimuliku porgandist huvitatud näoga süütud sõbrakesed, siis ühel lapsel oli laama siiski kätt naksanud, nii et ettevaatlik tasub loomadega siiski olla. Raksi loomaaed on vastavalt loomade eripärane ka üdini Maroko stiilis - seal on kaamlikohvik, kust saab kaamlipiima jäätist ja juustuga pannkooke, savist koonusekujulises potis lõkke peal küpsetatud kuskussi ja Maroko stiilis kuuma jooki. Seal samas asub ka hotell, mille toad olla Maroko stiilis atmosfääriga ja kus ööbides pidada saama väljaspool loomaaia külastusaega loomadega veel suhtlema minna. Päris vahva kogemus, kui otsida eksootikat siinsamas kodu lähedal.

Eestlastele üsna tuttav koht on Sigulda, kus asub ka Tarzani seikluspark, kus kunagi ammu küll, aga oleme korduvalt käinud. Seal samas pargi kõrval mäe otsas asub aga Sigulda uus loss, kuhu ma kunagi varem sattunud polnud, kuigi ajaloolises puukepi linnakeses oleme korduvalt varemgi käinud. Kuigi puukepi park oli alles, siis puukeppe ennast me kuskil müügil ei täheldanud. Küll aga on Sigulda uus loss käsitöökants ning lisaks käsitöö ostmisele saab siin ehtsate meistrite käe all õpitubades osaleda. Kui olime lossile tiiru pargis peale teinud ja ära tulema hakkasime, silmasin pargitee ääres pisikesi punase mütsiga tegelasi istumas - otse keraamika koja vastas olid end sisse seadnud kolm päkapikku, kes neile lähenedes, pisut häält tegema hakkasid. Nii lihtne, aga nii humoorikas ja kiskus suunurgad ülespoole. Kes ei armastaks päkapikke? 

M video võttis päeva kokku: https://www.youtube.com/watch?v=C-BGxU8j2fM

Langud Lätis vol2

Eelmisel aastal tähistasid mu vanemad 50. Pulma-aastapäeva ehk kuldpulmi ning et nende esimene väike pulmareis viis tol ajal Lätti, kuigi päris pulmareis oli aasta hiljem Kaukaasiasse, siis seadsime eelmine aasta koos M vanematega suuna ühiselt Läti poole. Sel kevadel hakkas isa rääkima, et eelmine aasta oli nii tore olla ühises mikrobussis ja võiks ka sel aastal Lätti suvel koos minna, sedakorda Põhja-Lätti. Ema ei lasknud seda mõtet mitu korda veeretada ning hakkas kokku panema Põhja-Läti mõisade ja losside nimekirja, mida võiksime kõike külastada. Et M vanemad olid plaaniga päri, vaatasime kalendrisse ja leidsime ühise ajaakna juulis, et taas buss rentida ja kõik koos Lätti sõita. Neli penisonäri, üks kolme-aastane rüblik ja kaks täiskasvanut rendibussi laetud, alustasime oma teekonda.

Võtsin meie ambitsioonika reisiplaani ja, nagu M ütleb, suhtlesin sõbraga, palusin analüüsida seda ühtpidi ja teistpidi, teha ettepanekuid, võtta reisikorraldaja roll ja panna meile lõplik reisiplaan paika. Proovisin nii Chat GPT-d, Copilotit, Geminit kui Claudet, ent seekord sai ülesandega kõige paremini hakkama AI-sõber Chat GPT. Loomulikult ema ettevalmistatud reisikirjelduse tasemele jõudmiseks peaks pisut enam promtima ja tasulist versiooni omama, kuid üks täiendas teist ja nii sai meile üsna usaldusväärne reisiplaan paika, mille toksisin ümber Tripitisse, et reisil olles oleks asukohad kõik vaid nupuvajutuse kaugusel ja kaardirakendusse ei peaks midagi eraldi sisse toksima reisi ajal hakkama.

Kui Google Maps kuvas mulle Pärnusse sõidu ajaks 1h 48min, ei pööranud ma sellele suurt tähelepanu. Korra mõtlesin küll, et tavaliselt läheb ju nõksa alla 1,5h, kuid töristades mööda suuremaid teetöid ja olles teetööde ummikus, mis venitas meie sõidu kokku 2h pikkuseks, pani see mõtlema küll, et Lätist tagasi tuleme ilmselt teist kaudu. Lätti minnes tahaks ikka Lätti kiiresti kohale jõuda ja kuigi Pärnamägede kohvik ei asu enam päris tee ääres, on see paras koht kiiremaks lõunapausiks ja tundub, et ka teised kliendid pole seda kohta mitte maha jätnud. Tulime bussist välja ja M hakkas kiirelt parklast sõidutee servale liikuma, hüüdes mulle, et kellegi tsiklile sõideti just parklas otsa ning juhti oleks kohvikus vaja teavitada. Lippasin kohvikusse - ainult ühel laual oli mootorratta kiiver, nii et polnud raske leida ratta omanikust noormeest, kes sajatas tuld ja tõrva, kuidas ta parkla nurka jäetud rattale ikka üks lätlane suutis otsa sõita ja sündmuskohalt vehkat teha, kuid tänu M kiirele reaktsioonile naases vanem härra tagasi parklasse avariid vormistama. Kuigi Eestimaal, oli meie Läti seiklus alanud.

Täpselt enne Ikla piiripunkti keerab tee paremale Romantilisele Rannateele piki mereäärt läbi Ikla küla, kus kohe teispool piiri Ainazis asub vana pikk eikuskilt algav ja merre lõppev suurtest kividest Põhja-Muul. Selleni viib mõnus laudtee, kuid muul ise on selline nagu tunniks vanal laial kiviaial. See oma suuruses on muljetavaldav, kuid mööda kive hüplemine nõuab ka omajagu osavust. Kui muidu olen oma Aetrexi pläturihmikute üle ülimalt õnnelik olnud, sest need toetavad jalga väga hästi ja tänu nendele sain oma kannavalust lahti, siis seekord said need mulle ka pisut saatuslikuks. Pehme tald, lahtine kivi ja pilk kõrvale, et vaadata kuhu laps astub, lõppes minu kukkumise ja labajala verise kriimustusega. Tõmbasin ka lapse oma kukkumisega kaasa, aga õnneks ta suuremat haiget ei saanud. Mina keerasin tagasi laudteele oma jalga tohterdama lustliku tont-plaastriga, sest lapse plaastreid ju ikka käekotis leidub, samal ajal kui M ja M vapralt muuli lõppu välja jõudsid.

Ikla küla riigipiiri ületus on kuidagi eriliselt nunnu ja tunned end siin oodatuna. Eesti poole peal tervitab riigipiiri all lisatahvlil julgustusega sinna oma reisikleepse kleepida ja nende uudistamine oli omaette huvitav tegevus. Samal ajal Läti poolel on lipuplats suure Latvia kirjaga. Kui on tunne, et tahaks korra üle piiri minna, siis siin saab seda teha kümme korda minuti jooksul, astudes teel edasi-tagasi. 

Ainazis on vaja merekool, millest nüüdseks muuseum on saanud, mille jaoks omal ajal kohalikud mehed rahad kokku panid, et nende pojad saaksid siinsamas õppida meremeheks. 1864. A Kristian Dahli poolt asutatud merekool pani aluse Eesti-Läti mereharidusele. Siin ehitati laevu ja koolitati mehi neid meredel seilama. Kui Ainazi küla on üsna pisike koht, siis bussijaama juures on ikkagi kõrts ja tänava ääres kohviautomaat. Pressisime end ühe tänava ääres asunud võõrastemaja-restorani-spa uksest sisse ja kuigi see vist päriselt avatud polnud, pakuti meile lahkelt head kohvi. Lätlaste külalislahkus on meeldiv.

Läti põhja osas on mõisu ja losse tõesti palju. Neist suur osa on ka kenasti korda tehtud ja avatud külastajatele kas õuest või ka seest uudistamiseks. Neist täiesti omanäoline on järve kaldal asuv roosa muinasjutu loss Birini, mille pargis ringi jalutades võiks vabalt vähemalt pool päeva veeta, et rajad läbi jalutada ja seda suursugust mõisaparki näha ja nautida. Muidugi omaette huvitav on, et sissepääsu putkas olev vanamees inglise keelt ei räägi ja seitsme piires arvutamine tundus talle ka pisut keeruline olevat. Suure seletamise ja inglise-eesti-läti keele segu peale uurisime, ehk saab häda pärast vene keele appi võtta, mida me muidu kuskil reisil ei kasutaks. Härra teatas resoluutselt, et tema vene keelt põhimõtteliselt ei räägi. Nojah, aga pileteid tahaks ju ikka osta ja maksta ka. Lõpuks läbi nelja keele ja pool käsikaudu saime kuidagi hakkama.

1860. Aastal ehitatud loss on tõesti romantiline, järvepeegeldusega kohe eriti kaunis. Olemuselt meenutab see pisut Taagepera lossi Eestis ning ka siin on toimiv hotell, väga hea restoran, mida julgen soovitada, ning ilmselt üht-teist veel. Vähemasti suvel on siin kindlasti omajagu teha ilusa ilmaga, kui saab paadiga järvele minna, rannas ujuda, pargis jalutada, aga ka jäneseid vaadata, veetorni külastada ning tallis jälgida, kuidas hobused mõnuga heina närivad. Võibolla tõesti on aeg avardada silmaringi ja lisaks Eesti harjumuspärastele maapiirkonna kõrgema klassi lossimajutustele mõelda ka Põhja-Läti mõisamajutuste võimalustele. 

Meie järgmine peatus, Ungrumuiza puumõis, ainus säilinud omalaadne siinkandis, oli Biriniga võrreldes nagu öö ja päev. Majani viis niidetud tee ja uksel seisis tervitav silt telefoni numbriga - olen kuskil väljas toimetamas, helista, kui tahad mõisa näha. Et kell oli hiline, ei hakanud me enam kõnet tegema ja jalutasime aias pisut ringi. Suursuguse vana tamme võimsa oksa küljes rippus peenikese köie otsas puukiik, taamal lehtla ja teine puidust hoone paistmas. Ritsikad siristasid, kurjad parmud ründasid, lilled õitsesid, kurg seisis keset mõisa katust ja uudistas alla inimeste poole. Ehtne maakoha mõisaidüll. 

Et mõisateema ikka reisil läbiv oleks, broneerisin meie kõik ööd Valmiermuiza linnakesse. Sedakorda küll mitte mõisa, vaid sel aastal vastavatud spordikompleksi hotellikesse Kvarc, kus ongi vaid kolm tuba, millest üks on peretuba ja ülejäänud kaks tavalised ja pisemad. Nende koduleht on majutuse osas pigem napisõnaline ja ega Bookingus ka ülemäära palju infot polnud. Piltide järgi oleks nagu tegu külaliskorteriga, aga kirjeldus räägib ühest peretoast… Kohale saabudes oli meie üllatus meeldivalt positiivne, et tegu on väga hästi renoveeritud ja kaasaegseks tehtud nõukogude aegse kahekordse majaga, kus peretuba tähendab kolme väikse magamistoaga korterit, kus neljandas toakeses on diivan ja väike kööginurk. Kõik on siin veel selgelt puhas, korras ja väga uus. Majutusega läks meil küll seekord hästi.

M tegi video: https://youtu.be/S4fpr4zmp00?is=R3ySxmqSq5OT6mN2