Aafrika kaljumajakas ja küla kalarestoran

Nüüd on hakanud ilusam ilm ka lõpuks siia jõudma. Hommikuti on reeglina pilves ja kuskil 12 ajal hakkab taevas selgemaks minema, pilvedesse tekkima helesinise taeva augud ja päike sealt vahelt piiluma, nii et pealelõunaks on juba mõnusalt soe ning meie maja pisikesele seintega piiratud terrassile hakkab ka päike otse sisse paistma, nii et koosolekute vahelisel ajal saan minna terrassile päikese kätte varbaid soojendama ja e-kirjadele vastama. Nii võib workationit teha küll.

Kuigi oleme lõunamaal, siis värskete puuviljadega on siin saarel veidrad lood. Kui Tenerifel nägime tee ääres tihti puuvilja autot värskeid maasikaid müümas ja turul oli igasugust kohalikku kraami, siis siin on toidupoodides väga piiratud valik asju. Sparist saab sisuliselt tomatit-kurki, banaani ja õuna, Mercadonast õnnestus meil saada lõpuks küpseid Kanaaride avokaadosid ja banaane ning Hiperdinost pisikese, aga küpse arbuusi. Mercadonas on üldiselt vist kõige parem toiduvalik, aga see pood on eripärane - õhku on palju, kõik asjad on esindatud, aga igast asjast on olemas üks, ei mingit valikut või variatsiooni. Hiperdino on seni kõige mitmekülgsema valikuga, aga meie pool saart ma pole veel ühtki suuremat Hiperdinot näinud, vaid ainult pisemaid ja seal on kauba valik nagu väikepoes ikka. Eelmine aasta Tenerifel avastasime kõrval külast turuhoone ning rõõmustasin, kui nägin ükspäev, et meie majast mõne minuti jalutuskäigu kaugusel on turg, kuhu me siiani jõudnud pole. Mo, väike M ja L võtsid hommikul jalutuskäigu sinna ette lootuses värsket kraami saada, aga üllatusena avastasid, et lahti oli vaid kaks müügipunkti - kala lett ja mingi muu, aga värskeid asju polnud. Ka ranna pool puuvilja poes oli valik väga kesine olnud. Kust siis kohalikud oma puuvilju ostavad?

Käisime täna veelkord Sotavento rannas helesinist laguuni vaatamas, kas nüüd on seal rohkem vett kui vahepeal. Laguuni osa oli suuremalt jaolt endiselt kuiv ja sai mööda merepõhja jalutada, kuid väike mere servas olev laguuni osa oli täna niipalju sügav, et seal liuglesid purjelaudurid piki merd nagu suled tuule käes. Mingil veidral kombel on see rand saanud meie reisi kõige enamkülastatvamaks kohaks ja kuidagi mõnus on seal istuda ja vaadata, kuidas lohetajad merele lähevad ja sealt tulevad, jälgida tuule käes lehvivaid värvilisi lohesid ja vee peal liuglevaid purjelaudu ning tuulises rannas veidi tuulevaiksemas kohas päikese käes lihtsalt silmitseda, kuidas igaüks toimetab oma asju segamatus elemendis. See on kuidagi kütkestav ja rahustav samal ajal.

Fuerteventura on Aafrikale kõige lähemal olev Kanaari saar. Saare kõige lähemas punktis Aafrikale on vahemaa vaid 100 km ja seal asub kalju serval, mägede taga, justnagu jumalast hüljatud kohas Faro de la Entallada majakas. See on üsna uhke hoone, ääristatud valge kiviaiaga ja paistab kaugele silma. Tulenevalt asukohast mäe tipus ja ookeani kaldal, on seal loomulikult taas tohutult tuuline, nii et tänasel, vähese tuulega ilmal, tahtis seal tuul telefoni käest rebida, nii et pildi tegemiseks tuleb telefoni ikkagi kahe käega hoida. Seal samas järskudel kaljuservadel oli äkki näha väikest liikumist - keset kaljusid ronisid kitsed! Seal on ainult kivid, ei ole põõsaid või rohtu - mida nad sealt süüa leiavad, kuidas nad sinna üles ronivad ja kuidas nad sealt alla ei kuku?

Majakale lähim kaluriküla on Las Playitas, mida ühendab teise lähima küla, Altavistaga (nagu ammu enne Googlit otsingumootori nimi oli) korralik ratta tee ja nagu hiljem märkasime, siis on seal ka korralik golfi väljak, mis esimese hooga kuskilt silma ei paista. See on väike kivise rannaga küla, kus muuli otsas loobivad mehed lanti, uniselt loksuva mere kaldal on väike veelgi unisem rannapromenaad, kus teisipäeva õhtul midagi avatud ei ole ja vaid üksikud inimesed jalutavad siin-seal õhtu hämaruses. Valged, helsiniste raamidega majad tekitavad tunde nagu oleksime sattunud kuhugi Kreeka saarele. Leidsime ka ühe külarestorani, millest ilma kaardita oleks me rahuliku südamega mööda käinud - see asus kõrvaltänaval ja kuigi uks oli avatud, paistis esmalt vaid baarilett paari inimesega. Kui sisse astusin ja küsisin söögi kohta, tahtis naeratav teenindaja mind kohe söögisaali juhatada, kus olime tol hetkel ainsad kliendid. Tavapäraselt ma pigem pelgaks selliseid söögikohti, et aga Google kommentaarid olid positiivsed ja hinnang 4,3 viie palli süsteemis ning selgelt on see restoran pigem rohkem kohalikumale (turistile) ja seetõttu autentne, siis julgesin sinna siiski minna. 

El Poril on kalarestoran, kus saab ka muidugi liha, aga üldises plaanis Kanaaridele omast toitu. Ja tõesti - pettuma me ei pidanud. Kaheksajalg polnud lastud kummiks nagu nii mõnelgi muul pool oleme kohanud, vaid oli värske ja kergelt vetruv nagu ta olema peab. Frititud kalmaarid olid hõrgud ja mahlased ning nii värskeid frii kartuleid pole ma ammu saanud. Kui muidu läheb restoranis 2-käiguline õhtusöök, kus eelroogi oleme omavahel jaganud, nelja täiskasvanu ja kahe lapse peale pigem 120 euro kanti ning kolme täiskasvanu ja kahe lapse peale 100 euro juurde, siis tänane arve oli küla kalarestoranis meeldivalt 77 eurot samas seltskonnas. 

Kuigi olen hispaania keelt vaid vahelduva eduga Duolingos toksinud, siis on see ilmselt piisav oma konarlikkuses, et väiksemates kohtades, kus teenindajad inglise keelt eriti ei räägi, olenemata inglise keelse menüü olemasolust - ja ka siin tasub vahel vaadata hispaania keeles üle, sest teinekord on tõlked veidrad või on hispaania keelne menüü detailirohkem - olen saanud hakkama söökide tellimisega hispaania keeles, vastates isegi mõningatele teenindaja lisaküsimustele. See keeleosakonna on küll väga konarlik ja viisakusväljendid puuduvad, kuid veidral kombel see keeleoskus isegi nii toimib, et saab elementaarsed ja lihtsad asjad tellitud ning menüüst ka aru. Tegelikult olen enda üle päris uhke, et kuigi vähene, on mingi väike keeleoskus siiski olemas.

M võttis päeva lühidalt videos kokku: https://youtu.be/GNEFx-3oj4o?feature=shared

Workation ehk töö puhkusereisil

Olen pikka aega unistanud välismaal veidi töö tegemisest. Sellisest natuke nomaadi elust, et minna kuhugi teise riiki, seal olla natuke nagu ajutine kohalik ja ühendada puhkus töö tegemisega. Minu tööandja on eraldi soodustuste paketti kirja pannud võimaluse neli nädalat aastas teha kaugtööd mõnest EL riigist ja selle võimaluse ära katsetamine tundus väga ahvatlev. Seda enam, et Kanaaridel on reeglina soe, ajavahe on siin vaid kaks tundi ehk pole liiga ebamugav ning kui kohaliku aja järgi kell 15 päeval tööpäeva lõpetada, on veel neli tundi päikesevalgust nautida. Kui plaani paika panime, oli ka üsna selge, et töö tegemisest ei tule midagi välja kaheaastase lapse kõrvalt ehk keegi peab temaga sel ajal tegelema. Nii tekkis kokkulepe Mo-ga, et ta võiks ühendada oma puhkuse lapsehoidmisega, mis mõlemale sümpaatse ideena tundus.

Bioloogiline kell on üks huvitav asi. Kuigi olen kaks nädalat läinud magama ka kohaliku aja järgi pigem hilja ja hommikul tõusnud hiljem kui tavaliselt, oli täna hommikul mul Eesti aja järgi tavapärasel ajal, klõps, silmad lahti ja uni pealt läinud. Käes oli workationi esimene päev.

Kui majutust valisin, siis kahtlustasin, et siin majas ei pruugi olla eraldi töö tegemise lauda. Kuna mul on videokoosolekuid märkimisväärne osa päevast, siis on mul tööd hea teha eraldi toas ning kolme magamistoaga majas on selleks piisavad võimalused. Oma vaimusilmas tööpuhkust planeerides kujutasin küll ette, kuidas istun mõnusasti meie päikselisel miniterrassil ja saan nautida nii päikest, sooja kui töö tegemist, ent tegelikkuses oli täna midagi muud. Sel aastal on ilmad olnud Fuerteventural tavapäratult jahedad, pilves ja vihmased. Nii ka tänane hommik. Toas oli nii jahe, et panin kampsuni selga, sokid jalga ja igatsesin sooju karvasokke, sest kivipõrandatel jalad ikkagi külmetasid. Õnneks on meie konditsioneeridel ka soojendamise funktsioon, nii et keerasin õhksoojuspumba 27 kraadi peale ja asutasin end veel kottpimedas arvuti taha tööd tegema. 

Viimasel ajal on reegel, et ilmateadet vaadata pole mõtet, aga kuskil lõuna paiku hakkab taevas selginema ja päike välja tulema ning õhtuks, enne päikese loojangut tõuseb tuul. Nii ka täna. See tähendas, et lõpuks kui kell oli 15 (Eestis 17) saanud ja ma oma tööpäeva lõpetasin, siis paistis päike ikka veel osaliselt meie väiksele terrasssile ja sain visata end õuediivanile päikese kätte soojenema. Ah, just seda päikest ja soojust ma siia otsima tulin ja just seda oli mul nii väga vaja! Kui veel varbad pehmesse siidisesse peenikesse liiva ka sain, oli tööpäeva lõpp täiuslik!

L oli vapper ja käis rannas ujumas, kuigi esimese hooga kahtles ta, kas ikka vette tahab minna, sest ookean oli karastav ning kerge tekkinud õhtueelne tuul just liialt ülekuumenemist ei soosinud, aga ta oli vapper ja käis meres ära. Inimesed naudivad siin randa nagu ikka ja mingeid eraldi piirkondi või alasid pole, aga nudiste kipub Kanaaridel märkimisväärselt palju leiduma. Nii võib rannas näha üsna lähestikku istumas tavalist päevitajat paari, nende lähedal väikeste lastega peret, veidi kõrval topless päevitajat või täitsa paljast inimest ja see kõik on koos kuidagi nii loomulik, et keegi ei pea seda imelikuks ja esmapilgul isegi ei märka. Randa on kõik oodatud, kanna seal siis mida iganes soovid. 

M tegi lühivideo: https://youtu.be/qPbJaB8Bz9M?feature=shared

Tantsijad ja reisikülalised

Karnevali jaht võiks olla vabalt hispaania keelt mitte rääkijate puhkuse hobi siinkandis karnevali hooajal. Gemini AI väitis mulle, et Costa Calma kuurortlinnakeses on päevakarneval, mis reeglina tähendab esinemisi, kostüüme ja hiljem õhtul pidu. Millega AI puusse pani, oli täpne tänava nimetus - sõitsime kohale, karnevali ei leidnud kusagilt, küll aga tänava laada. Kui autost välja tulime, kuulsin siiski eemalt muusikat ja kus on päevasel ajal kõvem muusika, seal on lootust kohata karnevali. Teritasime kõrvad ära ja hakkasime vaikselt läbi palmipuudesaluse pargi muusika poole minema. See on ilmselt peaaegu ainuke koht Fuerteventural, mida võib nimetada peaaegu metsaks, sest päris metsa siin saarel polegi.

Päevakarnevalil sattusime nägema kohalike laste tantsutruppide esinemisi laval. Ma pole kursis, kuidas hetkel tantsutrennid oma esinemisi üles ehitavad Eestis, aga vanasti oli nii, et iga grupp õppis selgeks oma ühe või kaks tantsu ja siis grupid laval vaheldusid. Siin oli see kõik põimitud üheks suureks tantsu etenduseks, millel oli oma läbiv lugu soolo artistide esitluses ja kuhu taustale lavale ühtäkki mõnikümmend noort tantsijat juurde valgus, siis laiali läks ja uuesti kokku tuli ja nii umbes kümmekond tantsu järjest. Vaatasime seda kõike ammuli sui - oskust sellist asja kokku panna ja kui suur ja põhjalik trenn peab sellele kõigele eelnema, et igaüks oleks omas kohas midagi segi ajamata ja mitte üks, vaid mitu korda järjest ilma suuremate pausideta. Kui hästi ja elavalt mõni noor neiu tantsis, andes endast maksimumi! Just sellised esinemised on need, mis teevad karnevalist tõelise elamuse.

Ühte olen siin ka läbi mitme reisi märganud - siin on valdav kehapositiivsus. Vahet ei ole milline kellegi keha on, on see sale või kogukam, lühem või pikem - inimesed, ka noored, kannavad täpselt selliseid riideid nagu nad soovivad ilma piinlikkust tundmata. Liibuvates kominesoonkostüümides tantsisid laval kõik tüdrukud ja mõni kogukam tüdruk tantsis kohe eriti hästi ning esimeses reas. See tähendab, et nad on väga teadlikud sellest kuidas oma keha juhtida ning nautida seda, mida teevad. Kehapositiivset suhtumist võiks ka mujal valdavalt rohkem olla, meie kultuuriruumi see veel päris kohale jõudnud paraku pole.

Täna on rahvusvaheline naistepäev. On kultuure, kus seda avalikult tähistatakse ja kultuure, kus see välja ei paista. Fuerteventural on naistepäev nagu tavaline pühapäev. Nagu Gran Canarial, nii ei ole me ka siin kohanud lillepoode ja toidupoed lilli ei müü. Kui siin kellelgi tekib soov kinkida lilli, siis mul pole aimugi kust nad neid saavad või siinkandis lilli ikkagi ei kingitagi? See jääb endiselt müsteeriumiks. Küll aga suutis M olla hommikul leidlik, käis poest läbi ja leidis shokolaadi jänese, kes hoiab lille käes. Selline magus lillega tervitus oli kohe eriti armas.

Täna pärastlõunal jõudsid siia Mo ja L, meie juurde, et meie lapsel oleks toredam siis, kui ise olen tööga hõivatud. Gran Canaria kogemusest ka õppisime, et mul on nö klouni vaja ehk et kui oleme vaid kolmekesi, räägin ma M kiiresti tüdimuseni väsinuks ning hea, kui on kellegagi veel suhelda peale ainult meie pere, kui pikemal reisil kodust ära olla. Sel aastal tundus hea plaan alguses veeta nädal puhkust kellegagi koos, siis olla omaette ja reisi lõpp taas kellegagi koos olla.

Natuke naljakas tunne on ise reisil olles kellelegi lennujaama vastu minna, aga samal ajal on see ka natuke põnev, sest tekitab tunde, nagu oleks ise juba parajalt kohalik. Blogi osas olen veidi kimbatuses, sest nüüd on sattunud siin nii mitu M tähega inimest korraga kokku, et endalgi on raske identifitseerida kellele viitan. Mo on mu klassiõde, kellega oleme terve kooliaja koos käinud, vahepeal vähem suhelnud ja siis mõned aastad tagasi hakkasime taas tihedamalt suhtlema. Ta on oma tütre L-ga hoidnud meie väikest M-d peaaegu sünnist saadik ja väike M ootas suure hea meelega oma järgmiste mängukaaslaste saabumist.

Olles ise saare juba risti ja põiki läbi käinud, tahaks kohe hea meelega näidata ka saart ja selle ägedamaid kohti teistele, jagada seda, mida ise tean. Üsna lennujaama lähedal, El Castillo linnakese külje all on looduslik merevee bassein, kuhu laine vett sisse pritsib. Tuulevaikse ja laineteta ilmaga võiks see olla ookeani servas mõnus kivine helesinise veega bassein, kus mõnusasti chillida, aga tegelikult peab sellistes kohtades väga ettevaatlik olema, sest otse basseini servast algab sügav ookean ning tegelikult on sellised looduslikud basseinid pigem vaatamiseks kui vannina nautimiseks. Muidugi vesi siin liiga soojaks ei lähe ka - praegu on see umbes 18 kraadi ja suve lõpuks tõuseb napilt üle paarikümne. 

M pani päevast väikse klipi kokku:  https://youtu.be/gTY6zqmCOrk?feature=shared

Karneval - kõigi suleliste ja karvaste pidu

Oma mõtteis olin tänase päeva planeerinud rahulikuks ranna päevaks, et võtta lihtsalt ühe päeva ja logeledes rannas lapsega liivakooke teha. Kui hommikul ärkasime, nentisime mõlemad M-ta ohates, et ilma on pilves ja pigem jahe, 17 kraadi ning ranna ilma siit ei tule. Oleme tänaseks saare risti ja põiki läbi sõitnud ning kõik need kohad, mida tahtsime ja teadsime läbi käia, ka läbi sõitnud, nii et see oli paras kukla kratsimine kuhu siis täna sõita, sest jahedama ja pilves ilmaga on parem teha pikemaid sõite. 

M pani ette, et võiksime pealinnas ehk jalutada. Teel sinna jääb Sotavento ranna helesinine laguun, mida meil pole siiani õnnestunud vett täis kujul näha, kuigi oleme seda mitu korda vaatamas käinud, maanteelt jälginud ja kuufaase vaadanud. Otsustasime sealt siiski uuesti läbi põigata, sest kui muud ei saa, siis ehk saab laps natuke liivaga rannas mängida, hoolimata ilmast. Sotavento rand on lohesurfarite ja purjelaudurite üks meelispaiku, sest seal on peaaegu alati tuul, aga lained ei pruugi tuulega just alati kõrged olla. Väga mõnus on istuda rannakuuri varjus laudtee serval, kus tuul veidi vähem puhub, ja lihtsalt vaadata, kuidas laudurid merele minekuks ettevalmistusi teevad, kes läheb, kes tuleb, ja taamal taeva all lendlevaid tuulelohesid jälgida. Merepõhjast oli näha, et hiljuti on seal vist korraks isegi vesi olnud, kui see pole just vihmast märjem, aga täna oli seal küll grammine rohkem vett kui paar päeva tagasi, ent märkimisväärset vahet siiski polnud. Väike M suutis endale ühe suuremat sorti kivi suurele varbale kukutada ning sellega meie ranna päev ka lõppes, sest liivaga mängimise isu sai niimoodi hetkega täis. Küll aga jõudis vahepeal isegi päike pilve vahelt veidi piiluda, nii et päeva lõpuks näole isegi väga kerge jume oleme täna saanud.

Mulle meenus, et umbes praegu pidi saare lõuna piirkonnas karneval algama. Olin varem korduvalt Googeldada üritanud täpseid asukohti ja kuupäevi, aga üsna tulutult. Varasem teiste saarte kogemus on ka öelnud, et kohalikud teavad hästi millal ja kus karnevali peod toimuvad, kuid detailset kirjeldust netist leiab selle kohta harva. Parimal juhul õnnestub komistada kuskil mõne plakati peale, aga Fuerteventural pole ma neid näinud ja alles täna õhtul komistasin ühe peale puht juhuslikult Gran Tarajal linnas, ent seegi plakat käis ainult konkreetse linna kohta. AI suutis mulle välja noppida, et üldiselt on mingid pidustused praegu veel käimas põhjas, Correlejo piirkonnas ning Morro Jables algavad suuremat sorti pidustused järgmise nädala lõpus. Küll aga pidi täna olema päeva karneval kesk saarel Pajara linnakeses. Võtsime suuna sinna.

Karnevaliga on siin selline huvitav lugu, et kui oled lähedal, siis kuuled kindlasti ja mööda panna ei saa. Kui aga oled juba mõne tänava jagu eemal, ei kosta sinna see kõva muusika ja lärm ning võid suurest möllust vabalt nii mööda jalutada, et arugi ei saa. Oleme seda varem kogenud mitmel pool. Kui auto linna keskel olevasse parklasse suure ja hea mänguväljaku kõrvale ära parkisime, olime kindlad, et seekord me karnevaliga mööda ei pannud. Esmalt märkasime juba eemalt mõnda kostümeeritud inimest, aga taamal kostis ka pillimängu ja rütmilist muusikat. Linnake, mis oli justkui väljasurnud, kui me seal L, S ja L-ga nädalapäevad tagasi käisime, oli täna väga selgelt elus. Selle aasta siinse piirkonna karnevali teema on Disney ja nii võis näha hulganisti Cruella de Vil tegelaskujusid, Ränirahnusid, superkangelasi, Pocahintaseid ja igasuguseid muid tegelasi ja kostümeeritud inimesi, millele ainult fantaasia lubas tulla. Mingi värk on siin ka vanade meestega, kellele meeldib end karnevaliks teha naisterahvas, võrksukad, kontsakingad jalga ajada, tugev meik näkku teha, korralik parukas pähe sättida ja siis jalutada ringi käruga, mille peal on võimas suur kõlar ja seda toitev võimas aku, oma tümakas kaasas. Paraadi me täna ei näinud, kui seda üldse siin külakeses oli, küll aga väga ehedat külapidu koos kohaliku ansambliga, mida inimesed selgelt pikalt oodanud on ja milleks hästi valmistunud. 

Pajarast suunaga otse rannikule jääb Gran Tarajal linn, kus mere ääres käisime mõnda aega tagasi väga head pastat söömas. Kuna siis jõudsime sinna pimedas, täna aga oli veel päikeseloojanguni aega, siis mõtlesime, et võiks ühe kohvi ja koogi just selles linnas teha, sest eelmine kogemus oli väga meeldiv ja see linnake jättis mulle eriti sümpaatse mulje, kuigi olime seal vaid õhtusöögiks. Linnatänavale asetatud keelumärk, kitsad tänavad täis pargitud autosid ja paari kostümeeritud inimese silmamine andis aimduse, et ehk oleme sattunud ka siin karnevalile. Just nii oligi! Randa oli üles satud lõbustuspark, hulk kiirtoidu autosid, laval mängis DJ muusikat ja hiljem tuli sinna bänd ning nii kaugele, kui silm haaras, tuli igast suunast kostümeeritud inimesi. Noorte hulgas oli iseäranis popp vangla tunked koos politsei vormiga, kuid neiudude seelikud jäid järjest lühemaks, nii et kann välkus või paistsid lühikese läbipaistva tüllseeliku alt üksnes stringid. Olen netipoed korduvalt komistanud kogemata mõne vöö-seeliku peale ja mõelnud, et kuidas noored neid küll tänapäeval kannavad, sest kummardada, istuda ega kükitada sellega ei saa, ilma et kõik päris paljastatud poleks. Täna märkasin, et nutikamad olid seeliku alla pannud ilmast tulenevalt sukapüksid, mille peale mustad bokserid, et kui seelik ongi vaid laia vöö pikkune, siis välgub sealt alt sisuliselt must lühike püks. Ah nii neid seelikuid kantaksegi! Mere ääres oli kerge tuul ning 16 kraadi tekitas tunde, et oleks tahtnud pusale ja soft shellile veel midagi peale tõmmata ning ainuüksi poolpaljaid inimesi vaadates hakkas veel külmem. Üsna veider oli vaadata kõrvuti seisvat kostümeerimata talvejopega inimest ning napis stjuuardessi kostüümis, mis meie kultuuriruumis pigem suletud ustega magamistuppa jääb, neidusid või palja ülakehaga gladiaatoriks riietunud mehi. Üks on aga selge - karnevalil võid sa fundamentaalselt täiesti vabalt ja sel päeval ning peol ei kehti ükski riietuse piirang ega tabutunne ning mida julgem, seda uhkem ja vingem. Nii mõnegi kostüümiga oli selgelt ka väga pikalt ja korralikult vaeva nähtud, nii et oli, mida vaadata.

Külapeole sattudes avaneb võimalus süüa nagu kohalikud. Ka tänavatoidu mõttes kohalikel aega on ning söömine ei ole kiire tankimispeatus nagu see meie kultuuriruumis tihti olema kipub. Lõunasöögiks on tavalised võileivad. Tänavatoiduna pakutakse burgerit friikartulitega, kana-hakkliha kroketeid friikartulitega, Salchipapa ehk friikartulid viineri viilude kastmete ja riivjuustuga ja friikartuli tuutusid. Kui veab, pakub keegi ka pannkooki või vahvlit Nutella shokolaadikreemiga ja eriti harukordsel juhusel võid kohata ka võimalust tellida soolast singi-juustu pannkooki, mis kohalike hulgas just popp ei ole. Meie puhul on kaugelt aru saada, et oleme turistid, aga püüan oma väheses hispaania keeles siiski tellida sööke eriti väiksemates kohtades, sest suurem enamus inglise keelt ei räägi, aga kahe keele peale saab reeglina asjad aetud ja jutud räägitud. Kohaliku festivali ajal kohalikus burgeri kohvikus võib aga juhtuda, et ootad oma burgerit pea tunnikese, sest sellise massiga ei olda lihtsalt harjunud. Küll aga pean tunnistama, et olenemata pikast ooteajast Pajara linnakeses, oli see burger kahtlemata meie reisi TOP 10 maitseelamuse seas. 

Karnevali hooaeg on tõeliselt põnev ja nii äge on näha kostüümides inimesi, kes õhtut tõeliselt naudivad. Selline kostümipidu on tõeliselt vahva ja suvisel ajal võiks meiegi kultuuriruumi tegelikult mõnusasti sobida, ent praegu on lihtsalt tore seda kõrvaltvaatajana nautida reisil olles. Karneval on vist küll ainuke pidu maailmas, kus naisterahvad rõõmsalt ühesuguse kleidiga peol on ja selle jaoks eelnevalt ka hoolega vaeva näinud, et koos uhkust tunda.

M pani kokku video ka: https://youtu.be/gpZ0vHGB8tY?feature=shared

Kitsefarm, vulkaani kraater ja võileib Maria juures

Fuerteventura on vulkaaniline saar, kuid viimane vulkaani purse oli siin umbes 4000-5000 aastat tagasi, nii et tegemist ei ole enam aktiivse vulkaaniga, vaid kustunud versiooniga, erinevalt mõnest muust saarest - Tenerifel on El Teide juba mõnda aega aktiivne ja La Palmal purskas Cumbre Vieja viimati alles 2021 aastal. Rahunenud ja kustunud vulkaan pakub võimalust minna selle kraatri servale Calderon Hondosse ning vaadata seda suurt ja sügavat auku, mis kord taevast põletas ja maa tulega üle kallas umbes 20 000-50 000 aastat tagasi, ammu enne inimelu saarel. Kraatri läbimõõt on võimas, umbes 300 meetrit ja see on ca 100 m sügav, umbes nagu Kaali kraater Saaremaal, aga mitu korda suurem. Kraatri juurde viib parklasse pinnastee, kust algab laavakividest laotud kitsas rada, mis lookleb otse kraatri servale vaateplatvormile. Edasi-tagasi läbib selle rahulikus tempos umbes poole tunniga ja ka meie 2a ja 9 kuune plikatirts tegi kogu selle jalutuskäigu ise kaasa, nii et läbitav on ta igale vanusele, ainult jalatsid tasub jalga panna kindlad, millega ei libise kivisel pinnal. Ja muidugi tuult seal jätkub nagu igal pool vähe kõrgemates või avaramates kohtades. Igal juhul on vulkaani kraater väga võimas vaatepilt - looduse jõud on ikka massiivne.

Betancuria, Fuerteventura esimese pealinna, serval on farm Finca Pepe, mille olemasolu meelest läks, kui seal eelmine kord koos L, S ja L-ga olime. Nüüd tundus see väike kõrvalepõige teel vulkaani kraatri juurde mõistlik olevat. See on kitse meierei farm, kus lisaks kitsedele elavad ka hobused, eeslid, kuked, kalkuneid, paabulinnud, mustad sead ja kaamelid. Võibolla keegi veel, aga teisi loomi meile rohkem silma ei hakanud. Teelt viidad näitavad farmi ilusti, aga kui kohale oled jõudnud, ei paista kedagi kusagilt ja raske on aru saada milline on õige värav või uks, kust siseneda. Nägime ühte avatud ust, astusime sealt sisse ja veidi hiljem märkasime kohalikku naist paberist suurt laudlina valmis sättimas kõrval ruumis. Kui küsisin pileti kohta, vastas ta sõbralikult hispaania keeles, et võime vabalt ringi vaadata. Peale meie paistis farmis veel vaid kaks külalist olevat, nii et saime loomi rahulikult uudistada, vaadata äsja sündinud kistetallesid, kellel nabanöör veel paistis ja jalad alles tudisesid all ning kuulata kukkede kiremist ja jälgida, kuidas isane kalkun tegi paaritamistantsu, ajades end puhevile ja lähenedes emasele iga nurga pealt. Hetk hiljem keeras talu hoovi aga suur turismibuss. Ah neile see proua seal lauda kattiski juustu maitsmiseks, lootuses, et talupoest keegi ka midagi kaasa ostab. Sattusime farmi lihtsalt nii õigel ajal!

Teel Betancuriast põhja ei ole suuri linnu, on mõned külad mägede vahel ja tee ääres siin kuskil väga restorane või söögikohti pole. Selleks, et söögikohta leida, tuleb teelt veidi maha keerata ja teada, kuhu minna, sest Fuerteventural pole teede ääres reklaamid lubatud, ainult söögikoha või äri enda lähedal võib olla teed juhatav silt. Google Maps küll söögikohti teab, aga nagu aru oleme saanud, ei pruugi sealne hinnang või avamisajad alati olla kuigi usaldusväärsed. Meie teele jäi sisuliselt üks väike kohalik söökla, aga sinnapoole keerates sattusime külatee aslateerimise peale ja ei tundunud kuigi tark mõte värske asfalti peale sõitma minna suurte masinate vahele. Järgmises külakeses, Tindayas, näitas kaart lahti olevat baari, aga kui selleni jõudsime, oli see muidugi täiesti suletud. Küll aga sõitsime mööda avatud uksega Bar Cafeteriast (BC) Maria, kus mitmed kohalikud autod ukse ees peatusid. Otsustasime sinna sisse kiigata, ehk saame midagi hamba alla. Ja see kogemus oli ehe.

Sattusime kohalikku avarasse külabaari, kus proua Maria, juuksed lokki sätitud ja punane pluus seljas, leti taga askeldas ning hallipäiseid vanamehi õllega kostitas. Oli reede lõunane aeg ning ruumi sisse astudes olid seal eranditult vanad mehed. Duolingos hispaania keele ajaviiteks toksimine on olnud nii palju kasulik, et oma murtud vigases hispaania keeles oskasin küsida söögi menüüd - hetkel olid saada ainult võileivad, ning kinnitasin proua Mariale, et mõistan, et maksta saab ainult sularahas. Maria täheldas meie tellimuse vihikusse kenasti kirja ja tõi võileivad lauda - pooleks lõigatud kõva koorega singi-juustu saia ja omletiga saia. Kuniks me seal sõime, jälgisime ümbrust põnevusega. Selgelt tavaline turist sinna liiga tihti ei satu ja need, kes on, on mingil läbisõidul või püsivad kunded, nii et kui üks inglisekeelne härra uksest sisse astus, et kahe teise inglisekeelse härraga, kes ka hispaania keelt oskasid, ühineda, valas proua leti taga talle ilma tellimust ootamata välja juba tema standard õlle. Veidi hiljem tuli ilmselt proua mees leti taha, tegi endale kakao ja võttis saiakese, kuid pani raha ise kassasse. Seejärel soovis üks kohalik ehitaja vihikusse kogunenud summa ära klaarida. Elu Hispaania külas, meenutas ka oma olekult väga kuidagi Kuubat. Igal juhul oli see meie senine kõige soodsam lõuna ja nii autentne külaelu kogemus kui see olla saab.

Shopinguga on Kanaaridel üks huvitav värk. Gran Canarial olles avastasin, et seal on outlet keskus, mis reeglina tähendab heade hindadega brändipoode, aga sealne keskus oli poodidest sisuliselt tühi ning üllatus oli suur, kui üle tee asuvas tavalises kaubanduskeskuses ostlemise Meka avastasime. Sama märkasime nüüd Correlejos. Sinna on ehitatud Villa Comercial El Campanario, mis oma olemuselt on ehitatud justkui outlet keskuseks, aga sisu osas olid seal lahti täna vaid üksikud poed ja neist ka pooled müüsid suvalisi suveniire ja võltsitud brändide odavaid koopiaid. Imestan, et sellisele kaubale ikka veel turgu on. Sealt paarsada meetrit eemal on Las Palmerase ostukeskus, mis jääb kaubandustänava äärde, kus on palju poode erinevate brändide, maitsete ja soovide jaoks. Correlejos on parkimisvõimalused tänaval väga ahtad ning reeglina vaba parkimiskohta leida on keeruline, kuid suurematel poodidel on olemas üldiselt oma parklad, kui neid sissepääsu hästi otsida ja ühesuunaliste tänavate rägastikus on oskus leida viis kuidas sellele parkla sissepääsule lähedale saab. Mida me aga veel siin saarel kohanud pole, on tasuline parkimine.

Autosid on Fuerteventural palju, arvestades elanike arvu. Kui elanikke on siin erinevate allikate alusel 110 000-130 000, siis aasta jooksul käib turiste läbi ca 2,5-3 miljonit ning saarel on sellest tulenevalt kokku ca 15 000 rendíautot, millest ainuüksi Cicar autorendi firmale kuulub ca 4000. Kui meil eile õhtul autol õli tuli põlema hakkas ja esimesest Cicari esindusest läbi keerasime, kallati õli rõõmsalt juurde ja sooviti head teed - see pidi siin tavaline olema ning eelmisel aastal kogesime seda samuti oma reisi jooksul Tenerifel. Arvestades palju need autod siin vatti saavad ja läbi uhavad, pole ka midagi imestada. Eestis olles paar korda nädalas Pärnus käia ei viitsiks, aga 1h 45 min ehk 110 km Morro Jablest Correlejosse sõita, lisaks  mõningad kõrvalpõiked, on täiesti tavaline.

Öisel ajal on see saar sootuks teise näoga kui päeval. Kuna tee ääres reklaame ei ole, on vaid tee sildid ja väga hästi tähistatud helkuritega tee märgistused, on pimeduses tee hästi näha, kuid pimedus on siin päris pimedus ja valgusreostust väga ei eksisteeri. Eemalt paistvad külade ja linnade tuled on lihtsalt tulukese ilma selle kohal oleva valgushalota. Nii haarab silm sootuks teisiti teele jäävaid külasid ja linnu ning auto tulede valgusvihti jäävat nagu sõidaks sel teel esimest korda, kuigi oleme siin juba olnud omajagu. Kui taevas pilves ei oleks, säraksid ka tähed palju selgemalt. Fuerteventura on rahuliku puhkuse saar.

M pani kokku video ka tänasest: https://youtu.be/YXDG0MqmXTg?feature=shared