Vihmane shopping

Vihmaga ei ole Fuerteventural sisuliselt midagi teha. Siin ei ole suuremaid muuseume, mida külastada ega siseruumides keskusi, kus aega veeta. Siin on baarid ja söögikohad, on kohti, kus on piljardi lauad või nooleviske mängud, bowling ja isegi 3D kino, mis küll kinni oli, aga sisuliselt muu ainuke alternatiiv on shoppamine ja sedagi pigem väikeste keskustena ning enamjaolt poodidega, mis ka meil olemas on. Kuigi Fuerteventural pidi sadama harva ja siin pidi olema üle 300 päikselise päeva aastas, oleme oma siin viibitud nädala jooksul saanud pigem kehvemat kui paremat ilma ning vihma oleme nüüdseks näinud juba kahel päeval. Täna oli ka harukordselt jahe, nii et vihma ajal kukkus temperatuur lausa 11 kraadi peale, mis päriselt tundus ka jahe. Olin küll sokid kaasa haaranud, aga tossud majja unustanud, nii et veetsin päeva plätudes, kuid enamuse aja oli siiski temperatuur 20 kraadi juurde, nii et varbad tegelikult külmetama ei hakanud, aga pluusike tuli peale panna puusa ja soft shell jakk, sest muidu oli ikka ebameeldivalt jahe. Kus on see päikseline, liivarandadega soe saar? Rannad on, aga ilm pole meil neid veel eriti nautida lasknud.

Minu kindel soov oli vähemalt ühel päeval veidi poodides käia ning eelmiste reiside jooksul avastatud Encuentro ja Koala Bay selle hooaja tooted üle vaadata. Kui Koala Bay pood on siin saarel erakordselt hästi esindatud ja seda leidub kõigis suuremates linnades, siis Encuentro, mida oli Tenerifel pigem igas keskuses, jäi mulle silma vaid Atlantico keskuses pealinna lähistel. Kiire netiotsing andiski shoppamiseks pigem neli soovitust: Atlantico keskus lennujaama kandis, Los Rotandas kaubanduskeskus pealinnas Puerto de Rosarios, Villa Comercial El Campanario täiesti saare põhja osas Correlejos ja Morro Jable kaubandustänav meie linnakeses. 

Meil oli kindel plaan ka puhkama tulles ühendada hea kasulikuga ja kuna mu tööandja võimaldab teha aastas neli nädalat workationit ehk välismaal Euroopa Liidu piires puhkuse ühendada tööga ja teha kaugtööd, siis järgmine nädal on nii plaanitud. Maja, mille seekord rentisime, sisustus on küll puhkuse sõbralik, aga paraku puudub kirjutuslaud või mõni muu sobilik mööbliese, mida eraldi toas saaks lihtsasti arvuti lauana kasutada ning elutoast video koosolekuid väga teha ei tahaks. Küll aga on Fuerteventural olemas IKEA pood. Kui meie laps seda silti nägi, rõõmustas ta kohe koduse tunde üle, sest IKEA on ka meie kodupood. Siin saarel on IKEA aga miniversioonis, sisuliselt midagi sellist, mida me teame näidiste saalina. Küll aga saab nii netist kui kohapealt tellida laia valikut tooteid, mis Lanzarote põhipoest paari päevaga kohale tarnitakse. Tootevaliku hulgast leidsime sobivalt ühe 15 eurose laua, mis täpselt meile vajaliku funktsiooni ära katab ja mille peaksime siis paari päeva pärast kätte saama. Nii et olgugi, et puhkuse reis, saime ikkagi Ikeas ka siin shoppamas käidud.

Täna hommikul lendasid L, S ja L koju, nii et edasi puhkame Fuerteventural kolmekesi kuni saabuvad M ja L meile siia külla. Oleme varem proovinud mudelit, kus olime üksnes kolmekesi Gran Canarial, siis koos L, S ja L-ga nädala Tenerifel ööbides kõrvuti külades, seejärel vahetusid sõbrad ja veetsime nädala koos M, O ja D-ta ja viimase nädala kolmekesi. Nüüd katsetame varianti, kus nädala olime koos sõpradega, siis peaaegu nädala kolmekesi ja lõpuks viimasel nädalal teen tööd ja teised sõbrad saabuvad külla ning seekord jagame maja. Eks ole näha, milline mudel puhkuseks kõige paremini sobib. Kuigi nädalaga näeb saarel kõik olulisema ära, kui teha pikad ja intensiivsed päevad, nagu me koos L, S ja L-ga tegime, aga tunneme, et täna küll poleks tahtnud veel koju lennata, hoolimata kehvematest ilmadest ja tegelikult siin saarel on natuke ikka avastada veel ning mõned kohad on veel käimata, mille tahame kindlasti ette võtta, kui ilm vähegi lubab.

Tiirutasime täna veidi saare idarannikut mööda sihitult ringi. Kanaaride tüüpiline vihm tähendab hoovihma ehk et mingi hetke sajab, siis jääb vihm järgi, võib paista päike, ja siis särava helesinise taeva ja päikesekiirte taustal hakkab äkki jälle sadama. Kui taevas tumesiniseks tõmbub, tähendab see veidi pikemat sadu, aga üldiselt siiski saju hooge. Autoga ringi rännates ja paindlik olles tähendab see, et sõidad kuni sajab, siis peatuse teed ja vaatad ringi kuniks on kuiv ja siis sõidad jälle vihmaga. Nii sattusime Caleta de Fuste kuurortlinna, kus sisuliselt terve linnake on ainult üks suur hotelliketi kuurort, pakkudes igale maitsele midagi - on peretoad, majakesed, korterid, aga ka ainult täiskasvanutele mõeldud ala. Kuigi selline kuurort on puhtalt turistile mõeldud ja seal pole kohalikus mõttes mitte midagi ehedat, on seal selle eest kõik vajalik olemas ja käe-jala juures. Väikesed kivimajakesed, jahisadam, kus elavad merilõvid kelle söötmist on võimalik tasuta pealt vaadata iga päev 10:30, 11:30 ja 14:30, ilus liivane rand ja hulk mitmeid restorane teevad selle külakese kohe eriti nunnuks ja ma ei välistaks sugugi, et kunagi tulevikus võiksime vahelduseks ka sellise puhkuse kuskil saarel ära proovida. 

M video tänasest vihmasest päevast: https://youtu.be/_1B528F5lmw?feature=shared

Sool ja meri

Täna oli L, S ja L viimane ühine reisi päev koos meiega ning homme hakkavad nad koju lendama. Reisi viimane päev võiks olla ikka pisut erilisem kui mõni muu päev või teha midagi sellist, mis kõigile meeldib vüi veel tegemata on. Ranna päevi on meil vähe olnud ja hoolimata hommikusest pilvisest taevast, seadsime suuna Sotavento randa, et vaadata taaskord helesinist laguuni - nüüd on täiskuu ja väidetavalt peaks just täna-homme laguuni veetase Rene Egli järgi kõige kõrgem olema, nii et lootsime eest leida helesinise veega laguuni. Veetase oli tõesti kõrgem kui mõni päev tagasi ehk kui mõne päeva eest sisuliselt oli terve laguun veest tühi ja sai kuiva jalga kõndida mööda mere põhja, siis nüüd oli vesi osaliselt laguunis tagasi, nii et igalt poolt päris kuiva jalaga läbi ei saanud, aga vesi üle pahkluu üldiselt ei ulatunud. Eesti randadest teame hästi, et mere ees rannal madalates ranna lohkudes on vesi kõige soojem ja mõnus supp, mistõttu lastele meeldib seal mõnusasti mängida. Tuleb välja, et Kanaaridel see reegel ei kehti - kuigi õues oli 23 kraadi varjus sooja ja tuul oli vaid kerge briis, siis madal vesi laguunis oli karastavalt jahutav. Ujumise ilma siin küll ei olnud.

Jõudsime siiski oodata pilvede taandumise ära ja näha helesinise taeva taustal säravat päikest, mis merevee türkiissiniseks muutis helekollase liivaga ranna taustal nagu piltpostkaartidel. Lõpuks ometi oli rannapuhkus käes ja aeg päikest nautida, siidja peenikese liivaga liivakooke meisterdada ja end liivaga katta ning vaadata taamal kümneid lohesurfi värvilisi lohevarje taeva all hõljumas.

Sotavento laguun on piklik peenike rannariba, mis vastavalt kuu faasidele kas veega täitub või veeta tühi liivane merepõhi on. See on lohesurfarite meelispaik ja nii ilmestab siinset kanti ka surfaritele omane välimus - rannakohvikute asemel on surfilaudade laenutuspunktid ja -koolid, kalipsodes inimesed istuvad tuulevarjus, juuksed soolasest veest tilkumas. Ranna parklas on mikrobussidest ümber ehitatud autoelamud ning üldiselt viib randa pinnastee korraliku asfalti asemel. Ja seal samas ranna kõrval, jalutuskäigu kaugusel, on Costa Calma kuurortlinn, mis kubiseb hotellidest, restoranidest, poodidest ja saksa turistidest. Kus rand on küll liivane, kuid kitsas riba ja märkimisväärselt iseloomutum kui kuskil mujal.   

Esmaspäevadel ei ole kuigi paljud söögikohad avatud. Mis loogika seal taga on, jääb mulle endiselt mõistmatuks, kuid väiksemates või rohkem kohalikes kohtades võib juhtuda, et polegi kuskil süüa. Turistidele mõeldud kuurortites on aga siiski üldiselt midagi lahti, kuid lõunasöögi koht võib end avada siin alles näiteks kell kaks päeval ja mitte varem. Rannast tulles leidsime Costa Calmas Beach Club pitsarestorani, mille avamist pidime veel küll mõne minuti ootama, ent teine pitsarestoran oli sootuks suletud ja pastat ning Kanaaride kööki oleme tänaseks söönud juba nii palju kordi, et enam ei jaksa ja tahaks midagi muud. Veider on see teema, et kui pole just mõnes metropolis, siis juhtub ikka nii, et söögikohad pakuvad kõik kohati äravahetamiseni sarnast menüüd ja erinevate köökide osas on valik tihti piiratud vaid mõne erinevaga. Selles osas ei erine ka Kanaarid kuidagi - tüüpilist Kanaari kööki saab sisuliselt igal pool, teine popp valik on pasta ja itaalia köök ning suurt muud siia juurde ei konkureerigi mõne üksiku erandiga. Kui koguaeg väljas süüa, võib nii toitudest üsna kiiresti ring peale saada.

Meie suureks üllatuseks oleme avastanud, et nii mõnigi söögikoht, mida pidasime kohalikuks, on tegelikult kett. Nii on itaalia väga hea restoran Piccolo Italiano, rannabaar ja restoran Waikiki, fusion gastroköök El Pellizco kõik tegelikult ketid ja sama nimelisi restorane võib leida mitmes linnas. Paikse turisti jaoks väga mugav valik, aga kellegi jaoks, kes ringi liigub ja pikemalt saarel puhkab, hakkavad valikud nii kiiresti korduma. Kett tähendab kindlat kvaliteedimärgist, kuid sisuline autentsus ja personaalsus, mida pererestorani kohtad, jääb nii ikkagi puudu. Sellest hoolimata võib just sellistes kohtades saada puhkuse parima toiduelamuse ning olenemata kuurortlinnakesest võib leida siit väga häid söögikohti, nii et õhtusöögiks naasesime Costa Calmasse Costa Beach restorani, mis on selgelt orienteeritud sakslastele, aga millega võis ka selgelt vägagi rahule jääda.

Toitudega on siin veel üks huvitav tähelepanek - olenemata kohast, kuhu minna, on hinnaklass vägagi sarnane. Üldiselt maksavad eelroad umbes 15 eur juurde, praed 20-25 eur vahele ning magustoiduni reeglina keegi ei jõua, sest portsud on nii suured, et vaid tugevamad jaksavad need endale sisse pressida. Esimesed nädal aega oma puhkusest oleme tegelenud tõelise nuumamisega. Nüüd tahaks rohkem panna rõhku kvaliteedile kui kvantiteedile.

Sool on oluline osa söögikultuurist ja soola jagub siin palju - õhk on soolane, meri on soolane, tervet kala küpsetatakse soolas ja meresoola toodetakse siin mereveest. Siin asub ka soola muuseum Salinas del Carmen, kus traditsioonilisel soolaväljade viisil toodetakse aasta ca 70 tonni soola. Soola tootmine toimub enamjaolt märtsist oktoobrini, mil vesi on kõrgem ja päike kuumem, et merest ise vesi kanalitesse pressiks, väljadele jõuaks ja päikese käes soolaks ära kristalliseeruks, mille saavad soolaharijad soolarehadega kokku riisuda, kuhja kuivama panna ja seejärel ära pakendada, lisamata siia ühtki täiendavat ainet, soola pesemata, valgendamata või muud moodi töötlemata. Soolamuuseum on küll pisike, kuid selle eest hariv ja huvitav ning kui erinevad allikad soovitavad juustumuuseumi, siis ma julgen pigem soovitada just soolamuuseumi. See on kindlasti koht, mida tasub külastada.

M võttis päeva videoga kokku:  https://youtu.be/UxxdSR_qNUU?feature=shared

Morro Jable - helesinine vesi ja kollane liivarand

Morro Jable on üks peamisi kuurorti piirkondi Fuerteventural. See on ka linnake lõuna tipus, kust läheb praam kahe tunni kaugusele Gran Canariale. Siin on palju hotelle ja keskmisest rohkem Saksa pensionäre, kuid nagu aeg näidanud on, siis selline maitse kipub meie peres puhkuse sihtkohtade ja majutuse osas olema. 

Hommikuks oli tugev tuul vaibunud ja järgi veidi kergem tuul, mis eelnevate päevadega võrreldes lubas isegi reisikodust lahkuda linna peale jalutama ilma tuulekindla riietuseta ning julgesime ka ranna asjad kaasa võtta. Avenue de Atlantico, mille ääres meie maja on, on justkui tänav linna servas millest teisel pool algab tühermaa ja mägi, kuid tegelikkuses lisaks sellele on see justkui kõrvaline tänav ka linna üks peamisi liiklusteid - siit kaudu saab laevale ning edasi Cofete rannikule, mis turistide jaoks, kui veidi rustikaalsem maapiirkond, väga popp on. See tähendab ka majast mööduvat liiklusvoogu üsna varajastest hommikutundidest hilisõhtuni ning arvestades siinsete majade ehituskvaliteet, kus läbi seinte on naabrite köhimine ja suurem jutuvada kuulda ning läbi akende tuleb sisse lisaks tuulega liivale ka tänava müra. Peale viite ööd saarel oleme sellega juba harjuma hakanud ega kuule öösel enam ei tuule vihinat ega mööduvaid autosid.

Meie maja juurest viib tee otse alla, umbes poole kilomeetri kaugusel oleva mere äärde, kust algab mõne kilomeetri pikkune, kogu linna serva läbiv rannapromenaad. Promenaadil avaneb kaunis vaade helesinisele veele ning kollasele liivale, kuhu on mõnes kohas ka veidi tumedat vulkaanilist liiva sekka eksinud. Siinne liiv on siidine ja peenike ning rannad on puhtad ja väga kutsuvad. Kuigi siin kandis ametlikke nudistide randu pole, on alasti päikese võtmine siin vägagi popp ja tundub nii loomulik, et esimese hooga seda ei märkagi. Üldse tunduvad Kanaari saared olema rohkem selline koht, kus poolalasti või täiesti alasti inimesi rannas kipub rohkem kohtama. 

Hea kvaliteediga rannad paistavad olevat siinsele kogukonnale tähtis, sest rannale on omastatud mitmeid sertifikaate ja nii on ka meie piltpostkaardilikul kodurannal Morro Jables sinilipu märgis, mille on endale taotlenud ka näiteks Pärnu rand. Ranna alal on vetelpääste, kes talvisel ajal töötab 10-17 ja suvisel ajal tunnike hommikul ja õhtul kauem. Rannas on mitmed kilejate seintega piiritletud alad rannatoolidele ja päikesevarjudele, mis on kõigile rentimiseks ega ole mõne üksiku hotelli privileeg ning ka hind on mõistlik - terve päev tooli kasutust on 5 eurot, koos päiksevarjuga 10 eurot ja kaks tooli koos varjuga 15 eurot. Tuleb endale kusagilt, ilmselt lähimast ranna baarist soetada pilet ja kui kontroll läbi astub, pilet ette näidata. Tundub väga lihtne ja mugav.

Morro Jables on ka 59 m kõrge ning 1991 ehitatud töötav tuletorn, mille juurde viib rada, ent mis uudistamiseks avatud pole. Küll aga on tuletorni taga rannabaar ning kõrval vähem kui kümnend tagasi loodud väike roheala, mis nii naturaalselt tuletornipäeva kokku sobib ja kogu kombinatsioonina helesinise mere taustal mulle kuidagi Austraaliat meenutab. Paar päeva tagasi lubas siin äikese tormi ning mingil hetkel paistis ruloo serva vahelt nagu tuba oleks täiesti valgeks löönud, aga ei müristanud kuidagi. Kui sama toimus järgmisel ööl, alles siis taipamine, et tulenevalt pilvisest taevast peegeldas linna teises servas oleva tuletorni helkiv valgusvihk meile öösel otse tuppa.

Söögiga on siin ka üks huvitav lugu. Väidetavalt peaks saama toitu koju tellida Foodly äpiga, aga seni on kõik söögikohad äpis olnud inaktiivsed. Kui netist vaadata millal midagi lahti peaks olema, siis kohad, mis kõikide kirjade järgi avatud peaks olema, on tegelikult kinni ja vastupidi. Nii oleme püüdnud ühte tänavatoidu restorani minna mitmel korral, aga see on alati suletud olnud ja teine restoran, kus üleeile õhtustasime, tervitas meid uksel suurte kirjadega, et nad on reede ja laupäeva õhtuti suletud. Proovisime täna oma õnne Morro Jable teises otsas olevate poekeste ja restoranide tänaval teades, et kuna asume hotellide piirkonnas, võib seal toiduga tugevalt orki lennata, aga võib ka vedada. 

Üsna suvaliselt valisime välja eksperimentaatoidu restorani Lo Nuestro. Portsud on seal küll erinevalt tavapärasest väikesed, aga maitsekooslused suurepäraselt kokku sobitatud selliselt, mille peale ise kunagi ei tuleks ega julgeks alati proovidagi. Meie suurim elamus oli külmsuitsu lõhe tükid õpitud riisi, pistaatsia jäätise ja maasika baasil tehtud kastmega. See oli midagi nii harjumatult ebatavalist, aga tõsiselt maitsvat, nii et kõik kuuekesi sõime, isegi lapsed, ja kiitsime. Ka teenindus oli esmaklassiline. Mis veelgi huvitavam - kuigi portsud olid pigem väikesed, saime kõik kõhud täis ja seda tunnet jagus õhtuni. Tõeline pärl oli see restorani leid, erinevalt õhtusöögi kogemusest, kui läksime restorani, millest rannas koguaeg mööda oleme jalutanud ja kus on alati rahvast, aga nagu selgus, kus toidu kvaliteedile ega teenindusele mingit suuremat tähelepanu ei pööratud. Kui erinevad saavad olla kogemused! Ja kui oledki siin lühikest aega ning sajudki sööma ainult sellistesse kohtadesse, nagu see viimane, võib säärane ebakulinaarne kogemus reisile omajagu pitseri jätta. Kuidas aga leida üles just gastronoomilisse taevasse kogemusena viivad restoranid?

Rannapäeva video M-lt: https://youtu.be/iUeb-gRea1g?feature=shared

Liiva düünid, popkorni rand ja mäekoopad

Fuerteventura on üks isemoodi saar. Esimese hooga ei saa sellele saarele kuidagi pihta, sest Kanaari saared on küll erinevad, ent siiski Kanaari saared ja selle saare rahulikkusest küll räägitakse, aga esimese hooga on keeruline seda tunnetada, kui alles oma igapäeva rongilt puhkuse rongile maha hüppad. Siin saarel on väga palju vähem teha, kui naabersaartel, olgugi et Fuerteventura on saarestiku suuruselt teine saar, ja nii võib see saar siin tunduda väga igavana. Küll aga meeldib mulle see, et seni pole me kuskil pidanud turistide hordidega võitlema ja ruumi jagub kõigile, ent samal ajal ei teki tunnet, et oled justkui üksi või hüljatud, kuigi kui on soov olla üksinda, siis ka neid kohti leiab lihtsalt. Alles nüüd, puhkuse neljandal täispikal päeval, hakkan vaikselt seda saart päriselt tajuma tema rahulikkuses ja meelekindluses. Ning tuules, mis puhub omasoodu.

Pikalt kestev tugev tuul oli meie reisikodu linnas Morro Jables öösel maast välja kiskunud suure puu koos juurtega ja seal samas kõrval rannapromenaadil ühe palmipuu pooleks murdnud. Allikate põhjal oli tuule kiiruseks saarel kusagil mõõdetud 101 km/h, mis jääb 12-punktilise Beauforti tuule kiiruse skaalal 10. Taseme ehk tormi skaala üla otsa. Kuigi siin saarel puhub tihti ja palju, pole selline tuul ka siin päris tavapärane. Omakorda tähendab see, et osad turistidele mõeldud päevareisid jäävad ära ebasobivate ilmastikuolude tõttu või tuleb vastavalt võimalustele ümber kohandada - nii ei lastud Oasis pargis enamikke linde show ajal lendu, vaid näidati neid lihtsalt lähedalt. Turistidele tähendab see, et muutuvate oludega tuleb ka ise kohaneda.

Fuerteventura on piklik saar, nii et ühest saare otsast teise sõidab ca kaks tundi. Kui siia majutust otsisin, olin keerulise valiku ees - erinevad allikad soovitasid majutust vütta kas saare lõuna tippu Morro Jablesse, kus peaks vähem puhuma kui mujal saarel, või saare põhja tippu Correlejosse, kus on rohkem tegevusi kohapeal kui lõuna pool, aga võib veidi jahedam olla. Saare keskosas, rannikul, kus asub pealinn ja lennujaam, on rohkem kohalikku elu, aga kuna siinne pealinn on orienteeritud äri tegemisele ja mitte turistile, siis ka seal kandi linnad ja külad on pisut hingetud. Lisaks kõigele sellele puhub reeglina saare idarannikul tuul rohkem kui mujal. Praeguse tuule puhumise kogemuse järgi võiks öelda, et tegelikult vist tuule osas väga vahet pole kus saare osas olla. Küll aga tuleb nentida, et kuigi termomeetri järgi oli saare põhja osas Correlejos täna isegi mõni kraad soojem kui all lõunas Morro Jables, siis lõunas oli tuul soe ja põhjas tuul jahedam, nii et tundsin, kuidas hoolimata 23 soojakraadist jahe hakkas ja suur igatsus autosse jäänud shoft shell jaki järele tekkis. Samal ajal jäi aga Correlejo linnarand veidi nurga taha, nii et inimesed võtsid seal mõnusasti päikest ja mõni käis ka muulide vahel laineteta 18-kraadises meres ujumas. 

Kui reeglina on saare lõuna osas kivine taimedeta kõrb ja põhja osas lopsakas roheline loodus, siis siin peab see vaid osaliselt paika, sest saare täiesti põhja tipus, Correlejo külje all, asub vana maantee ääres looduslik liivakõrb. Siinsed mäed on tihti liivased või liivakivised ja Fuerteventura on ainus Kanaari saar, kus on väga palju looduslikke liivaseid randu ilusa peenikese kollase liivaga, nii et suurte liivadüünide esinemine saarel pole üllatuslik, küll aga nende asukoht. Gran Canarial asuvad liiva düünid saare täiesti lõuna osas Maspalomases ja nii võiks arvata, et sama reegel kehtib ka Fuerteventural. Samal ajal saavad liiva düümnid eksisteerida kõrvuti siin saarel tumedate kividega ranna, peksleva ookeani ja popkorni rannaga. 

Correlejo linna lõuna servas tekib ühtäkki rannale hulk väikseid valgeid mullitajaid kive, mis näevad välja täpselt nagu popkorn. Need ei ole merekarbid, vaid lumivalged väikestest mullikeste üksteise külge kinnitunud kerged kivikesed. Internet teab rääkida, et kuigi need valged kõvad popkorni meenutavad moodustised näevad välja täpselt nagu kivid, on need tegelikult hoopis lubivetikate karkassid. Kuna see vetikas kasvab väga aeglaselt, kõigest 1 mm aastas, siis võivad suuremad nn popkorni kivid olla tegelikult sadu aastaid vanad. Kui need vetikad on elus, on nad roosad või lillad ja kui nad surevad, kaob nende värv ja alles jääb valge karkass. Et nad on nii haruldased, ei tohi neid ka kaasa võtta ja sellline tegevus on suurte trahvidega karistatav. Fuerteventura kõige tuntum popkorni rand asub Bajo de la Burra rannas saare põhja tipus, kuid et sinna viib kitsas ja kehva kvaliteediga pinnastee, siis kohalikud seda sõita ei soovita ja sarnase kogemuse saab kätte juba ka Corralejos. 

Correlejost umbes 15 minutilise autosõidu kaugusel on läänerannikul El Cotillo kaluriküla, mis näeb välja umbes selline nagu Correlejo 20 aastat tagasi, kohalike sõnul. Täna kiskus ilm pilve ja taas tuuliseks, kui sellesse külakesse jõudsime ja kuigi erinevad allikad selle külakese ilu ja randu väga kiidavad, siis meile jäi selle koha šarm tabamata. Küll aga vaadates seda, kui palju seal hoolega ehitatakse ning kui paljud puhkuse korterid on uutes majades otse mere rannas, võib seal saada päris ilusa puhkuse elamuse kõikide mugavustega, aga eemal massidest ja suuremast linnastumisest. 

Fuerteventura on lamedate madalate mägedega saar ja neid künkad on siin palju. See tähendab ka, et osade mägede juures asuvad koopad. Kui enamike koobaste juurde on keerulisem minna või peab omajagu aega matkama, siis on ka neid kuhu autoga üsna lähedale saab. Cuevas de los Estancos koopad asuvad otse mäe külje peal, kuhu viib peenike jalgrada piki mäe serva. Kuna otse mäkke viib pool püstloodis kivine auto laiune tee, mis läheb kahe kaljuserva keskelt läbi, on automaatne eeldus, et koopad asuvad mäe tipus olevas tee lõhes, kuid seal pole suurt midagi ja tegelikult koobaste juurde pääsemiseks pole vaja kuhugi kõrgustesse ronida, vaid järgida kitsukest rada. Need koopad on tähistamata ja kui eltööd enne poleks teinud, sõidaks sellest mäest mööda nagu igast teisest, teadmata, et mägi oma sisemist ilu nii lihtsasti avada võib.

Oleme seni kõik õhtud söönud meie kodulinna erinevates restoranides. Kui esimesed kaks õhtut usaldasime Google soovitusi, siis kiiresti sai meile selgeks, et nii satume vaid turistikatesse kohtadesse, kus saame keskpärast toitu kesise teeninduse ja veidi kõrgema hinnaga. Selleks, et jõuda kohta, mida hindavad kohalikud, tasub AI abilise käest eraldi seda küsida, sest ise sobilikke kohti välja rääkida on üpris keeruline. Muidugi pole Google sissekanded ja hinnangud üdini valed ja ka seal peitub tõde, aga oht on, et see on veidi kummutatud kohtades, kus turistide osakaal on väga suur, sest paljudel puudub oma kõik hinnas hotelli kõrval adekvaatne võrdlusmoment. 

Otsustasime, et täna proovime õhtusöögiks mõnda muud koduteele jäävat linna. Nii turismiinfo punkti töötaja kui mu varasem kodutöö soovitasid minna Pozo Negro pisikesse kalurikülla, kus otse rannal, mühiseva ookeani kaldal on kaks kalarestorani. Neist üks oli küll täna õhtul suletud ja teine avatud, aga kalurikülas tähendas see lihtsalt rannal olevat vabas õhus külakohviku laadset kohta, mis on kahtlemata väga aus ja ehe, kuid istuda tuulises rannas õhtu hakul polnud päris see, mida me oleks tahtnud. 

Otsustasime oma restorani õnne proovida Gran Tarajal linnakeses. See on künklik linnake, mida kaunistab mere ääres ilus promenaad, kus on liivasel rannal rannavalve puktade taga suur laste mänguväljak ja rannapromenaadil kümmekond kõrvuti asuvat… itaalia restorani! Ma pole vist varem üheski kohas näinud nii suurt itaalia toidu fänlust sellises kontsentratsioonis. Valisime sealt välja üsna juhuslikult ühe itaalia restorani, Nonna juures, mis nagu selgus, oli ehe pere restoran. Ja tunnistan ausalt, et kuigi olen väga suur krevettide austaja ja siin kandis saab väga häid värskeid suuri langustinisid, mis olid selles restoranis tehtud tõesti imeliselt, ületas isegi Tortellini della Nonna ka viski kastmes serveeritud ime häid, ilmselt seni parimaid, krevette. 

Kuigi viibisime Gran Tarajal linnakeses vaid õhtusöögi ja toidupoes käimise jagu, tundus see linn mulle kuidagi väga sümpaatne ja meenutas mulle veidi Arinaga linnakese Gran Canarial, kus oma Kanaaride esimese reisi kolm nädalat elasime. See linn paistab väga lastesõbralik ja vaadates, kuidas kõrval lautadesse kogunesid laupäeva ühtlustama kohalikud prouad sõbrannadega lobisema, tekitas see kuidagi sooja ja hubase tunde. Kui peaksin uuesti valima Fuerteventural majutust, otsiksin ma seda pigem just Gran Tarajal linnakesse selle koha tunnetuse, aga ka asukoha tõttu enam-vähem saare keskel rannikul olles, kust on mugav igale poole autoga sõita ning kus on kõik vajalik ümberringi olemas. Mulle tundub, et see saar hakkab lõpuks ka minuga kõnelema.

M pani kokku video:  https://youtu.be/wNJwy4ow3L4