Morro Jable - helesinine vesi ja kollane liivarand

Morro Jable on üks peamisi kuurorti piirkondi Fuerteventural. See on ka linnake lõuna tipus, kust läheb praam kahe tunni kaugusele Gran Canariale. Siin on palju hotelle ja keskmisest rohkem Saksa pensionäre, kuid nagu aeg näidanud on, siis selline maitse kipub meie peres puhkuse sihtkohtade ja majutuse osas olema. 

Hommikuks oli tugev tuul vaibunud ja järgi veidi kergem tuul, mis eelnevate päevadega võrreldes lubas isegi reisikodust lahkuda linna peale jalutama ilma tuulekindla riietuseta ning julgesime ka ranna asjad kaasa võtta. Avenue de Atlantico, mille ääres meie maja on, on justkui tänav linna servas millest teisel pool algab tühermaa ja mägi, kuid tegelikkuses lisaks sellele on see justkui kõrvaline tänav ka linna üks peamisi liiklusteid - siit kaudu saab laevale ning edasi Cofete rannikule, mis turistide jaoks, kui veidi rustikaalsem maapiirkond, väga popp on. See tähendab ka majast mööduvat liiklusvoogu üsna varajastest hommikutundidest hilisõhtuni ning arvestades siinsete majade ehituskvaliteet, kus läbi seinte on naabrite köhimine ja suurem jutuvada kuulda ning läbi akende tuleb sisse lisaks tuulega liivale ka tänava müra. Peale viite ööd saarel oleme sellega juba harjuma hakanud ega kuule öösel enam ei tuule vihinat ega mööduvaid autosid.

Meie maja juurest viib tee otse alla, umbes poole kilomeetri kaugusel oleva mere äärde, kust algab mõne kilomeetri pikkune, kogu linna serva läbiv rannapromenaad. Promenaadil avaneb kaunis vaade helesinisele veele ning kollasele liivale, kuhu on mõnes kohas ka veidi tumedat vulkaanilist liiva sekka eksinud. Siinne liiv on siidine ja peenike ning rannad on puhtad ja väga kutsuvad. Kuigi siin kandis ametlikke nudistide randu pole, on alasti päikese võtmine siin vägagi popp ja tundub nii loomulik, et esimese hooga seda ei märkagi. Üldse tunduvad Kanaari saared olema rohkem selline koht, kus poolalasti või täiesti alasti inimesi rannas kipub rohkem kohtama. 

Hea kvaliteediga rannad paistavad olevat siinsele kogukonnale tähtis, sest rannale on omastatud mitmeid sertifikaate ja nii on ka meie piltpostkaardilikul kodurannal Morro Jables sinilipu märgis, mille on endale taotlenud ka näiteks Pärnu rand. Ranna alal on vetelpääste, kes talvisel ajal töötab 10-17 ja suvisel ajal tunnike hommikul ja õhtul kauem. Rannas on mitmed kilejate seintega piiritletud alad rannatoolidele ja päikesevarjudele, mis on kõigile rentimiseks ega ole mõne üksiku hotelli privileeg ning ka hind on mõistlik - terve päev tooli kasutust on 5 eurot, koos päiksevarjuga 10 eurot ja kaks tooli koos varjuga 15 eurot. Tuleb endale kusagilt, ilmselt lähimast ranna baarist soetada pilet ja kui kontroll läbi astub, pilet ette näidata. Tundub väga lihtne ja mugav.

Morro Jables on ka 59 m kõrge ning 1991 ehitatud töötav tuletorn, mille juurde viib rada, ent mis uudistamiseks avatud pole. Küll aga on tuletorni taga rannabaar ning kõrval vähem kui kümnend tagasi loodud väike roheala, mis nii naturaalselt tuletornipäeva kokku sobib ja kogu kombinatsioonina helesinise mere taustal mulle kuidagi Austraaliat meenutab. Paar päeva tagasi lubas siin äikese tormi ning mingil hetkel paistis ruloo serva vahelt nagu tuba oleks täiesti valgeks löönud, aga ei müristanud kuidagi. Kui sama toimus järgmisel ööl, alles siis taipamine, et tulenevalt pilvisest taevast peegeldas linna teises servas oleva tuletorni helkiv valgusvihk meile öösel otse tuppa.

Söögiga on siin ka üks huvitav lugu. Väidetavalt peaks saama toitu koju tellida Foodly äpiga, aga seni on kõik söögikohad äpis olnud inaktiivsed. Kui netist vaadata millal midagi lahti peaks olema, siis kohad, mis kõikide kirjade järgi avatud peaks olema, on tegelikult kinni ja vastupidi. Nii oleme püüdnud ühte tänavatoidu restorani minna mitmel korral, aga see on alati suletud olnud ja teine restoran, kus üleeile õhtustasime, tervitas meid uksel suurte kirjadega, et nad on reede ja laupäeva õhtuti suletud. Proovisime täna oma õnne Morro Jable teises otsas olevate poekeste ja restoranide tänaval teades, et kuna asume hotellide piirkonnas, võib seal toiduga tugevalt orki lennata, aga võib ka vedada. 

Üsna suvaliselt valisime välja eksperimentaatoidu restorani Lo Nuestro. Portsud on seal küll erinevalt tavapärasest väikesed, aga maitsekooslused suurepäraselt kokku sobitatud selliselt, mille peale ise kunagi ei tuleks ega julgeks alati proovidagi. Meie suurim elamus oli külmsuitsu lõhe tükid õpitud riisi, pistaatsia jäätise ja maasika baasil tehtud kastmega. See oli midagi nii harjumatult ebatavalist, aga tõsiselt maitsvat, nii et kõik kuuekesi sõime, isegi lapsed, ja kiitsime. Ka teenindus oli esmaklassiline. Mis veelgi huvitavam - kuigi portsud olid pigem väikesed, saime kõik kõhud täis ja seda tunnet jagus õhtuni. Tõeline pärl oli see restorani leid, erinevalt õhtusöögi kogemusest, kui läksime restorani, millest rannas koguaeg mööda oleme jalutanud ja kus on alati rahvast, aga nagu selgus, kus toidu kvaliteedile ega teenindusele mingit suuremat tähelepanu ei pööratud. Kui erinevad saavad olla kogemused! Ja kui oledki siin lühikest aega ning sajudki sööma ainult sellistesse kohtadesse, nagu see viimane, võib säärane ebakulinaarne kogemus reisile omajagu pitseri jätta. Kuidas aga leida üles just gastronoomilisse taevasse kogemusena viivad restoranid?

Rannapäeva video M-lt: https://youtu.be/iUeb-gRea1g?feature=shared

Liiva düünid, popkorni rand ja mäekoopad

Fuerteventura on üks isemoodi saar. Esimese hooga ei saa sellele saarele kuidagi pihta, sest Kanaari saared on küll erinevad, ent siiski Kanaari saared ja selle saare rahulikkusest küll räägitakse, aga esimese hooga on keeruline seda tunnetada, kui alles oma igapäeva rongilt puhkuse rongile maha hüppad. Siin saarel on väga palju vähem teha, kui naabersaartel, olgugi et Fuerteventura on saarestiku suuruselt teine saar, ja nii võib see saar siin tunduda väga igavana. Küll aga meeldib mulle see, et seni pole me kuskil pidanud turistide hordidega võitlema ja ruumi jagub kõigile, ent samal ajal ei teki tunnet, et oled justkui üksi või hüljatud, kuigi kui on soov olla üksinda, siis ka neid kohti leiab lihtsalt. Alles nüüd, puhkuse neljandal täispikal päeval, hakkan vaikselt seda saart päriselt tajuma tema rahulikkuses ja meelekindluses. Ning tuules, mis puhub omasoodu.

Pikalt kestev tugev tuul oli meie reisikodu linnas Morro Jables öösel maast välja kiskunud suure puu koos juurtega ja seal samas kõrval rannapromenaadil ühe palmipuu pooleks murdnud. Allikate põhjal oli tuule kiiruseks saarel kusagil mõõdetud 101 km/h, mis jääb 12-punktilise Beauforti tuule kiiruse skaalal 10. Taseme ehk tormi skaala üla otsa. Kuigi siin saarel puhub tihti ja palju, pole selline tuul ka siin päris tavapärane. Omakorda tähendab see, et osad turistidele mõeldud päevareisid jäävad ära ebasobivate ilmastikuolude tõttu või tuleb vastavalt võimalustele ümber kohandada - nii ei lastud Oasis pargis enamikke linde show ajal lendu, vaid näidati neid lihtsalt lähedalt. Turistidele tähendab see, et muutuvate oludega tuleb ka ise kohaneda.

Fuerteventura on piklik saar, nii et ühest saare otsast teise sõidab ca kaks tundi. Kui siia majutust otsisin, olin keerulise valiku ees - erinevad allikad soovitasid majutust vütta kas saare lõuna tippu Morro Jablesse, kus peaks vähem puhuma kui mujal saarel, või saare põhja tippu Correlejosse, kus on rohkem tegevusi kohapeal kui lõuna pool, aga võib veidi jahedam olla. Saare keskosas, rannikul, kus asub pealinn ja lennujaam, on rohkem kohalikku elu, aga kuna siinne pealinn on orienteeritud äri tegemisele ja mitte turistile, siis ka seal kandi linnad ja külad on pisut hingetud. Lisaks kõigele sellele puhub reeglina saare idarannikul tuul rohkem kui mujal. Praeguse tuule puhumise kogemuse järgi võiks öelda, et tegelikult vist tuule osas väga vahet pole kus saare osas olla. Küll aga tuleb nentida, et kuigi termomeetri järgi oli saare põhja osas Correlejos täna isegi mõni kraad soojem kui all lõunas Morro Jables, siis lõunas oli tuul soe ja põhjas tuul jahedam, nii et tundsin, kuidas hoolimata 23 soojakraadist jahe hakkas ja suur igatsus autosse jäänud shoft shell jaki järele tekkis. Samal ajal jäi aga Correlejo linnarand veidi nurga taha, nii et inimesed võtsid seal mõnusasti päikest ja mõni käis ka muulide vahel laineteta 18-kraadises meres ujumas. 

Kui reeglina on saare lõuna osas kivine taimedeta kõrb ja põhja osas lopsakas roheline loodus, siis siin peab see vaid osaliselt paika, sest saare täiesti põhja tipus, Correlejo külje all, asub vana maantee ääres looduslik liivakõrb. Siinsed mäed on tihti liivased või liivakivised ja Fuerteventura on ainus Kanaari saar, kus on väga palju looduslikke liivaseid randu ilusa peenikese kollase liivaga, nii et suurte liivadüünide esinemine saarel pole üllatuslik, küll aga nende asukoht. Gran Canarial asuvad liiva düünid saare täiesti lõuna osas Maspalomases ja nii võiks arvata, et sama reegel kehtib ka Fuerteventural. Samal ajal saavad liiva düümnid eksisteerida kõrvuti siin saarel tumedate kividega ranna, peksleva ookeani ja popkorni rannaga. 

Correlejo linna lõuna servas tekib ühtäkki rannale hulk väikseid valgeid mullitajaid kive, mis näevad välja täpselt nagu popkorn. Need ei ole merekarbid, vaid lumivalged väikestest mullikeste üksteise külge kinnitunud kerged kivikesed. Internet teab rääkida, et kuigi need valged kõvad popkorni meenutavad moodustised näevad välja täpselt nagu kivid, on need tegelikult hoopis lubivetikate karkassid. Kuna see vetikas kasvab väga aeglaselt, kõigest 1 mm aastas, siis võivad suuremad nn popkorni kivid olla tegelikult sadu aastaid vanad. Kui need vetikad on elus, on nad roosad või lillad ja kui nad surevad, kaob nende värv ja alles jääb valge karkass. Et nad on nii haruldased, ei tohi neid ka kaasa võtta ja sellline tegevus on suurte trahvidega karistatav. Fuerteventura kõige tuntum popkorni rand asub Bajo de la Burra rannas saare põhja tipus, kuid et sinna viib kitsas ja kehva kvaliteediga pinnastee, siis kohalikud seda sõita ei soovita ja sarnase kogemuse saab kätte juba ka Corralejos. 

Correlejost umbes 15 minutilise autosõidu kaugusel on läänerannikul El Cotillo kaluriküla, mis näeb välja umbes selline nagu Correlejo 20 aastat tagasi, kohalike sõnul. Täna kiskus ilm pilve ja taas tuuliseks, kui sellesse külakesse jõudsime ja kuigi erinevad allikad selle külakese ilu ja randu väga kiidavad, siis meile jäi selle koha šarm tabamata. Küll aga vaadates seda, kui palju seal hoolega ehitatakse ning kui paljud puhkuse korterid on uutes majades otse mere rannas, võib seal saada päris ilusa puhkuse elamuse kõikide mugavustega, aga eemal massidest ja suuremast linnastumisest. 

Fuerteventura on lamedate madalate mägedega saar ja neid künkad on siin palju. See tähendab ka, et osade mägede juures asuvad koopad. Kui enamike koobaste juurde on keerulisem minna või peab omajagu aega matkama, siis on ka neid kuhu autoga üsna lähedale saab. Cuevas de los Estancos koopad asuvad otse mäe külje peal, kuhu viib peenike jalgrada piki mäe serva. Kuna otse mäkke viib pool püstloodis kivine auto laiune tee, mis läheb kahe kaljuserva keskelt läbi, on automaatne eeldus, et koopad asuvad mäe tipus olevas tee lõhes, kuid seal pole suurt midagi ja tegelikult koobaste juurde pääsemiseks pole vaja kuhugi kõrgustesse ronida, vaid järgida kitsukest rada. Need koopad on tähistamata ja kui eltööd enne poleks teinud, sõidaks sellest mäest mööda nagu igast teisest, teadmata, et mägi oma sisemist ilu nii lihtsasti avada võib.

Oleme seni kõik õhtud söönud meie kodulinna erinevates restoranides. Kui esimesed kaks õhtut usaldasime Google soovitusi, siis kiiresti sai meile selgeks, et nii satume vaid turistikatesse kohtadesse, kus saame keskpärast toitu kesise teeninduse ja veidi kõrgema hinnaga. Selleks, et jõuda kohta, mida hindavad kohalikud, tasub AI abilise käest eraldi seda küsida, sest ise sobilikke kohti välja rääkida on üpris keeruline. Muidugi pole Google sissekanded ja hinnangud üdini valed ja ka seal peitub tõde, aga oht on, et see on veidi kummutatud kohtades, kus turistide osakaal on väga suur, sest paljudel puudub oma kõik hinnas hotelli kõrval adekvaatne võrdlusmoment. 

Otsustasime, et täna proovime õhtusöögiks mõnda muud koduteele jäävat linna. Nii turismiinfo punkti töötaja kui mu varasem kodutöö soovitasid minna Pozo Negro pisikesse kalurikülla, kus otse rannal, mühiseva ookeani kaldal on kaks kalarestorani. Neist üks oli küll täna õhtul suletud ja teine avatud, aga kalurikülas tähendas see lihtsalt rannal olevat vabas õhus külakohviku laadset kohta, mis on kahtlemata väga aus ja ehe, kuid istuda tuulises rannas õhtu hakul polnud päris see, mida me oleks tahtnud. 

Otsustasime oma restorani õnne proovida Gran Tarajal linnakeses. See on künklik linnake, mida kaunistab mere ääres ilus promenaad, kus on liivasel rannal rannavalve puktade taga suur laste mänguväljak ja rannapromenaadil kümmekond kõrvuti asuvat… itaalia restorani! Ma pole vist varem üheski kohas näinud nii suurt itaalia toidu fänlust sellises kontsentratsioonis. Valisime sealt välja üsna juhuslikult ühe itaalia restorani, Nonna juures, mis nagu selgus, oli ehe pere restoran. Ja tunnistan ausalt, et kuigi olen väga suur krevettide austaja ja siin kandis saab väga häid värskeid suuri langustinisid, mis olid selles restoranis tehtud tõesti imeliselt, ületas isegi Tortellini della Nonna ka viski kastmes serveeritud ime häid, ilmselt seni parimaid, krevette. 

Kuigi viibisime Gran Tarajal linnakeses vaid õhtusöögi ja toidupoes käimise jagu, tundus see linn mulle kuidagi väga sümpaatne ja meenutas mulle veidi Arinaga linnakese Gran Canarial, kus oma Kanaaride esimese reisi kolm nädalat elasime. See linn paistab väga lastesõbralik ja vaadates, kuidas kõrval lautadesse kogunesid laupäeva ühtlustama kohalikud prouad sõbrannadega lobisema, tekitas see kuidagi sooja ja hubase tunde. Kui peaksin uuesti valima Fuerteventural majutust, otsiksin ma seda pigem just Gran Tarajal linnakesse selle koha tunnetuse, aga ka asukoha tõttu enam-vähem saare keskel rannikul olles, kust on mugav igale poole autoga sõita ning kus on kõik vajalik ümberringi olemas. Mulle tundub, et see saar hakkab lõpuks ka minuga kõnelema.

M pani kokku video:  https://youtu.be/wNJwy4ow3L4

Rannapäev loomaaias

Täna tahtsime teha rannapäeva, sest esimesed reisi päevad on olnud üsna intensiivsed ning L, S ja L reis on juba umbes poole peal. Pealegi on rannapuhkus justkui Kanaaride reisi üks kohustuslikke osi. Hommikul ärkasin aga tugeva tuule ulgumise peale, mis vihises läbi kinnise akna selliselt nagu oleks aken lahti ning tuul tahaks lahtisest aknast sisse murda. Täna lubas küll reisi esimese nädala kõige soojemat päeva, kuid selline tuul ei tõotanud just paljut.

Lüüa rannikul, Morro Jablest 15 minutilise sõidu kaugusel asub Sotavento rand, kuhu tekib tõusu perioodil helesinine madal laguun, mis on sel juhul lastele hea ujumise koht, sest vesi pole sügav ning kui vesi tõuseb kõrgemaks kui 80 cm, on see ka surfaritele heaks kohaks, kus õppida. Kuigi olin tõusu kalendrit netis enne näinud ja parima annab sellest ülevaatena Rene Egli koduleht, siis lootsime, et vesi ikka päris ära kadunud pole ning meie seltskonna mudilane ja teismeline saavad seal siiski natuke koos hullata, sest nii suure tuulega on meres lained ebamõistlikud, aga laguunis võiks olla lootust rahulikule veele. Kolme päeva pärast on täiskuu ja see tähendab, et hetkel on vee tase madalseisus. 

Sotavento rannas vesi meres möllas tuule käes hästi, aga laguuni asemel oli täiesti tilgatumalt kuiv merepõhi. Ja meeletu liiva üles keerutav tuul. Seda tuult on keeruline kirjeldada, sest meie kliimas sellist tuult ei eksisteeri. Väljas oli 23 kraadi sooja ja pilvisus taevas päike, aga õhk oli üles keerutanud liivast kõrbeselt udune. Vastu jalasääri peksis liiv selliselt, et nüüd pole ilmselt mõnda aega vaja säärte koorimise pärast muretseda, sest selle kosmeetilise iluprotseduuri tegi loodus möödaminnes ise ära. See merene tuul oli ühtlaselt puhuvalt tugev, nii et hoolimata soojast tuulest ja ilmast oli soov tuulekindel soft shell jakk selga panna ja kapuuts pähe tõmmata. Tuul oli nii tugev, et lainete pealt viis vee minema kui pinnatuisu. Sellist tuult oleme meie ehk näinud talvisel ajal ülimalt tuisuse ilmaga, ent siin oli lume asemel liiv. Aga hoolimata tugevast tuulest, oli see siiski ikkagi umbes poole nõrgem sellest, mida kogesime paar päeva tagasi mägedes. 

Kui ranna serva tagasi tulla, siis leiab head tuulevarju kalju servas või rannale ehitatud kioski trepil istudes. Umbes nii nagu meil tuulisema ilmaga varjud liivaluidete või kõrkjate vahele, et paremini päikest võtta. Majakese trepil istudes oli seal tuul nii palju nõrgem, et see tundus juba peaaegu olematu, nii et tüdrukud said mõnusasti liivakooke meisterdada ja liivaranda mõnusasti nautida. 

Selle ühise reisinädala üks kahest eesmärgist oli kindlasti külastada ka Oasis Wildlife Parki ehk kohalikku loomaaeda. Kui Gran Canarial on lindude aed ning akvaarium ja Tenerifel ahvipark ning Loro park, kus on küll igasuguseid kalu ja loomi, siis väga suuri loomi sealt ei mäleta. Fuerteventura Oasise pargis on aga just suuremaid loomi - elevandid, kaelkirjakud, jõehobud, merilõvid, linnud, ahvid, sebrad, härjad ja palju muid väiksemaid tegelasi veel. Saab ka osta osadele loomadele söögiks andmiseks väikese snäki koti, mille üle loomad harjumuspäraselt rõõmustavad. Nii ajas kaelkirjak oma lillaka keele pikaks ja tõmbas ühe hooga, mauhti, meie paberkotist kogu heinatuusti omale ühe hooga suhu. Ja nii lihtsalt meie algaja viga oligi tehtud ning kaelkirjak sai vaid peenikest naeru pidada kuniks me uue söögikoti, seekord puuviljade ja juurviljadega ostsime.

Oasise parki tasub tuulise ilmaga kindlasti minna, sest puude varjus on seal tuult vähem ja ilma tuuleta võib seal märkimisväärselt palavaks minna. Park on nii piisavalt suur, et seal võib vabalt veeta terve päeva, aga piisab ka 4-5 tunnist, et kõike näha ja vaadata. Seal on ka suur laste mänguväljak ja palavate päevade jaoks veega hülgamise ala, mis täna täiesti kuival oli. Muidugi eriti madalhooajal nagu praegu, kui rahvast on vähem, on loomaaias kõigile ka lahedalt ruumi. 

M päeva video: https://youtu.be/lH7It7_5wFE