Heraklioni Türgi ja transpordi piirangud

Heraklion on Kreeta pealinn. Kõige enam on see tuntud Knossose varemete järgi, kuhu me seekord ei jõudnudki, ja otsustasime selle asemel pisut vanalinnas ringi vaadata, sest veider oleks olnud Kreetalt lahkuda ilma seal käimata. Heraklionis on ka Cretaqvarium ehk suur akvaarium, mida kehvema ilmaga oleks hea külastada enne lennukile minekut mõneks tunniks, kui aega on veel piisavalt, aga ringi tuuseldama enam ei viitsi. 

Ajalooliselt on Heraklion olnud üks Kreeta võimukeskusi ja Vahemere tähtsamaid sadama linnu. Rooma ajal oli see Knossosest sõltuv sadamalinn, hiljem araablaste ajal sai linn nimeks aga Rabd el-Khandak ehk kraavi kindlus, mis viitas 824. Aastal rajatud suurele linna ümbritsevale vallikraavis. Sealt edasi kujunes nimeks loogiliselt Chandax ja Veneetsia ajal Candia, mil sellest sai Kreeta kuningriigi pealinn, kus õitsesid kaubandus, kunst ja kirjandus ning just sellest ajast on pärit ka Kreeta kuulsaim kunstnik El Greco. 

Heraklioni linna piirab mere ääres Kuolesi kindlus, mis ehitati kunagi sadama kaitseks. Praegune kindlus pärineb 16. Sajandist ja kannab meile nii omast nime Rocca al Mare, nagu ka Tallinnas üks linnaosa. Heraklioni kindlustuse olid omal ajal nii võimsad, et linna ümbritsenud Veneetsia müüre peetakse tänapäeval üheks Euroopa kõige ulatuslikumalt säilinud linnakindlustuste süsteemideks ning need kaitsesid linna 21 aastat kestnud Osmanite piiramise eest kuni 1669 aastal lõpuks linn alistus, millest algas ajalooline Osmanite ajajärk.

Heraklioni vanalinn on sootuks väiksem ja igavam kui Rethymno oma. Meile mõlemale M-ta meenutas see koheselt Türgit ja Istanbuli, kuigi oleme Istanbulis käinud vaid kaks korda väga lühikest aega. See ei ole arhitekrtuuriline pool, vaid just kuidagi tunnetus, mis valitseb tänavatel. Ei ole see Ateena moodi Kreeka, vaid tahaks öelda kohe, et Türgi. Heraklioni vanalinn on täis erinevaid kiir- ja kõrgmoe brände, kuid söögikohad koonduvad peamiselt paarile tänavale Lõvide purskkaevu ümbrusse ja turistidele omased poed purskkaevust vastassuunda järgmisele paarile tänavale. Lõvide purskkaev ise on aga strateegilsielt tähtis objekt - see ehitati kunagi 17. Sajandil keerulise akvedukti süsteemi osana, et tuua Archanese allkiatevesi linna ja leevendada veepuudust, nii et vesi voolas nelja lõvi suust, seda kaunistavad erinevad mere- ja mütoloogilise kujutised, nii et ilus asi saab olla ka elutähtsa teenuse osutaja.

Kui Rethymnos tundsime end turistidena oodatuna ja teretulnuna, siis siin tundusid teenindajad inimestest pigem pisut tüdinud olevat. Laupäeval suletakse paljud poed vanalinnas kell 17 ja kui poodi sisse astuda veerand tundi enne seda, siis müüja pigem põgeneb poest üle tänava suitsule kui tegeleb kliendiga. Mujal me sellist suhtumist ei kohanud.

Mul oli suur soov endale reisilt uued nahk plätud osta. Eelmised, mis vennapere kunagi 15+ aastat tagasi Kreetalt tõi, on tänaseks ammu läbi kantud, aga pole unustusse vajunud, sest need olid üli mugavad. Rethymnos nägin küll plätu poode, aga aeg polnud õige ja nii need minust külastamata jäid. Heraklionis navigeerusin ka paari poodi, kuid selgus, et mu jalg on kõikide plätude jaoks liiga lai - või vähemasti nendes poodides, kus müüa suvatses välja ilmuda. Päris veider kogemus. Ju jääb teiseks korraks.

Kreetale tuleb suur osa inimesi paketiturimsiga, mis tähendab, et oma transpordi eest ei pea nad muretsema ja nad on rohkem paiksed. Selles osas ei olnud meie pere tüüpiline turist oma rendiautoga. Heraklioni vanalinna tänavad on kitsad ja parkimisvõimalused väga piiratud. Lisaks oli meil ka gu pagas autos, nii et suvalisse kohta tänavale autot jätta ei tahtnud. Heraklioni vanalinnas on olemas agasuured parkimismajad, kus on valet parking ehk sõidad majja sisse, eeldusel, et seal kohti on, mis ei pruugi alati nii olla, annad auto võtmed üle ja hiljem tuuakse auto sulle lipiku vastu tagasi. Teenus ise ei ole üllataval kombel kuigi kallis - meie 3+h läks maksma seal alla 10 euro, küll aga on teenus vägagi populaarne. Üsna hästi lahendatud ja mugav ka.

Kui Rethymnost tagasi Heraklioni poole sõitsime, viskas autol kütuse tulukese põlema. Panin sisse tee peale jääva tankla, jõudsime selleni ja avastasime, et see on vastassuunas ning tee on vahepeal nii ringi tehtud, et tagasi pöörata kuskilt ei saa. Heakene küll, panin järgmise tankla sisse. Sama lugu. Siis hakkas juba pisut kõhedaks tõmbama. Olime plaaninud veel ühe teepealse peatuse väikeses külakeses, aga loobusime sellest kütuse kartuses eos. Lõpuks leidsime siiski võimaluse suurelt teelt maha keerata, keerutada end vastassuunas tanklasse ja lõpuks tagasi suure tee peale, aga ilma GPSita oleks see võimatu olnud. Mis loogika Kreetal nende teede ehituste ja tanklates on, et suunal Heraklioni justkui tankida ei saagi, see meile arusaamatuks jäigi. 

Transpordiga on Kreetal vist üldse pisut omamoodi lugu. See saar on turistide hulgas selgelt populaarsem kui ta kanda jõuab. Heraklioni lennujaama läbib aastas umbes 10 miljonit inimest, lennukid lendavad täpselt üle vanalinna nii madalalt, et on tunne, nagu need kaoksid majade taha, tuues linna omajagu müra. Lennujaam on nii üle rahvastatud, et sinna suunduvad suured ummikud ja lennujaama ootesaalides pole füüsiliselt kohta kus olla. Turva kontrolle on kaks, kuid mõlemasse looklesid nii pikad sabad, et järjekordade otsad läksid üksteisest mööda. Olime lennujaamas kohal kaks tundi varem, et oma kohvrid ära anda, kuid lende oli nii palju, et suurtele ekraanidele meie lennu info ära ei mahtunud. Kui lennuni oli jäänud veidi üle tunni ja pagasi leti infot ikka polnud, hakkasime pisut kärsituks muutuma. Siis avastas M juhuslikult, et kuskil väiksel seinal on ka kolm pisikest sinist ekraani, mis ku vavad kõikide lendude infot ning meie lennu pagasi värav oli juba ammu avatud. Nagu selgus, olime viimased, kes oma kotid ära andsid. 

Väikelapsega reisimine annab vahel päris toredaid eeliseid. Kuna terve pere reisib ja läbib turvakontrolli koos, nagu kunagi USAs teada saime, ja kärus olevad lapsed saavad tavaliselt kiirteed mööda turvasse, siis oli meil hea meel, et väike M oli endiselt veel käru laps ja saime pikast sabast kiiresti mööda. Turvakontroll oli küll selline, et midagi kusagilt välja võtma ei pidanud ja minutiga oli see tehtud. Edasi polnudaga ruumi ei värava ega Tax Free poe juures. Lõpuks venis ka lennu väljumine tunnike hilisemaks, nii et inimesed seisid kõik nagu salgud karbis, umbses lennujaama terminalis. Heraklioni lennujaam on selgelt liiga väike sellise massi jaoks. Tegelikult ehitatakse uut lennujaama keskmaale juba mõnda aega - see pidi valmima 2024, nüüd öeldakse, et 2028 novembris. Igal juhul on, mida oodata.

Kas ma soovitaksin Kreetat reisi sihtkohana? Kindlasti jah - päike, rand, meri, söök, loodus, turisti sõbralikkus on kõik väga positiivne, aga mitte enne 2028 lõppu, kui uus lennujaam valmis saab.

M viimase päeva video: https://www.youtube.com/watch?v=lIqW2OjLfmE

 

Koopast Balile

Meri oli meie reisi alguses nii laineline, et soolases vees hulpides sai piki laineid üles ja alla käia ja kui õige hetk maha magada, sattuda parajasse tsentrifuugi. Et ranna äärne riba meres oli kivine, kukkus nii mõnigi meie reisi seltskonnast seal oma põlved veriseks. Lainete suurenedes vilistas rannavalve esmalt lapsed ja hiljem kõik merest välja. Nüüd, reisi lõpu poole olid lained sisuliselt olematud ja meri paistis rannast vaadatuna erakordselt rahulik. Päike säras taevas ja lubas tulla ilus päev.

Meie reisiseltskond otsustas minna päevaks katamaraaniga merele. Ilm oli selleks paljutõotav ning snorgeldamise, ujumine, ranniku vaatamine, söökide ja jookide nautimine lõõskavas päikeses merel tundus imeline plaan. Kaalusime korra ka merele minekuga ühinemist, aga saime kiiresti aru, et väike M on veel liiga pisike merel olekuks, tema lainetesse suplema ei lähe ja vanavanematega on umbes sarnane lugu, nii et meile tundus, et see investeering peab jääma tulevikuks. Hiljem selgus, et tegime ainuõige otsuse - katamaraan oli merel niimoodi hüpelnud, et poolel seltskonnal oli nägu roheline ja süda päris paha ning nii mõnigi rõõmustas maale saamise üle. Ka hiljem õhtul veel nii mõnelgi maapind korralikult kõikus veel. Meil läks õnneks.

Rethymnost pisut Heraklioni poole on Melidoni koobas ehk Gerontospilios. See on suur looduslik 100 trepiastmega maa sisse minev koobas, mis on olnud ajalooliselt siinsele piirkonnale väga oluline nii varjumis- kui elupaik. Ka on see olnud juba Minoose ajal püha paik. Arheoloogilised leiud näitavad, et koopas on elatud ja rituaale läbi viidud väga pika aja jooksul ning hiljem seostati seda kohta müütilise pronksist hiiglase Talosega, kes pidi Kreetat vaenlase eest kaitsma.

Tee Melidoni koopasse kulgeb mööda väikseid mägisemaid teid, kus meri jääb kaugele seljataha ja ümberringi on oliivipuud, väikesed külad, mäed ja kitsad teed. See on Kreeta, kus elu ei ole sajandeid sõltunud rannast. Melidoni koobas on kujunenud looduslikult lubjakivist väga pika aja jooksul. Temperatuur on seal märkimisväärselt jahedam kui õues, jäädes nii 18 kraadi juurde. Selle kopaga on seotud ka üks Kreeta ajaloo traagilisemaid sündmusi aastast 1824, kui Osmanite väed püüdsid kohalikke koopasse varjunud ca 370 last ja naist ning 30 relvastatud meest, koopast välja saada, aga kohalikud ei andnud alla. Nii süütasid pärast ligi kolm kuud kestnud piiramist Osmanid koopa suudme juures tule, lükati kivid koopa suudme ette ja suits võttis kõigi koopas olnute elu. Seetõttu on Melidoni koobas Kreetalaste jaoks midagi märksa olulisemat kui lihtsalt looduslik vaatamisväärsus. Koopa sees asub ka Heroes Hall ehk kangelaste saal, suure kivist hauakambriga, mis on loodud kõigi nende inimeste mälestuseks.

Käisime täna ka Balil. Ei, mitte Indoneesia saarestikus oleval troopilisel saarel, mis eestlaste seas väga popp on, vaid kohalikus, teisel Balil. Kreeta rannikul, Rethymnost umbes poole tunnise tee kaugusel asub väike mereäärne kaluriküla Bali, millest nüüd on saanud ranna kuurort. See küla paikneb mitme väikse, tuulte eest hästi kaitstud lahe ümber ja seetõttu on rannad väga sobilikud lastega peredele. See on küll väike ja tore külake, kus on üks hotell teises kinni, ranna promenaadil saab patseerida mõnusasti restoranide ja baaride vahet, aga ma ei kujutaks ette mida seal nädal aega ühes kohas kohapeal teha. Mõni päev rahulikult veeta oleks igati vahva. Ka on ranna riba nii tihedasti rannatoolil täis, et vaba liiva ruumi seal vahel väga pole. Selles osas Rethymno külje all meie hotelli asukoht oli igati märkimisväärselt õnnestunud ja K poolt hästi valitud. 

Täna on meie viimane täispikk päev Kreetal ja suurem osa reisi seltskonnast hakkab homme erinevatel aegadel tagasi lendama, viimased laekuvad pühapäeval. Et meid on palju, oleme õppinud, et tasub ühiseks söögiks restoranis broneering teha. Olime mitu korda mööda jalutanud Kai restoranist, mis avataksegi ainult õhtuti ja mõtlesime selle ära proovida - pidi olema kaasaegne fusion Kreeta köök. Sünnipäevalaps G proovis restorani helistada, et broneeringut teha, aga keegi toru ei tõstnud. Küll aga oli nende kodulehel võimalus broneering teha 24 inimesele, mis kinnitati automaatselt. Kui me kolmveerand tundi hiljem restorani kohale jõudsime, oli teenindajate üllatus suur ja silmad jooksid kukla peale kokku, et meil on selline broneering, kuid koht meile leiti ja kõik mahtusid ära. Kui mujal maailmas on fusion ja kaasaegne köök head ja põnevad, siis Kreetal ei ole selleks ehk mõistlik valik. Toidud olid küll uudsed, aga pisikesed ega vastanud meie tegelikule ootusele, nii et mõned meist otsustasid peale sööki minna “Vuntsi” juurde ja seal korralikult kõht täis süüa. Vuntsiks kutsusime promenaadil restorani, mille omaniku pilt tänaval täispikkuses külla kutsub ja kus leti ääres paksu juuksemaphmakaga suure ja tugeva vuntsiga kreeklane tõsise näoga istub ja oma restorani üle valvab, et kõigil ikka asjad hästi oleks. Ja tõesti on, sest Manolis Place kohtles meid alati hästi, ka korduvatel külastustel.

M päeva video:  https://www.youtube.com/watch?v=ZT2poZjbkEU

 

Täna on pulmapäev ja kreeka traditsioon

Kreeka keel on meie jaoks keeruline. Tähestik meenutab kirillitsat, aga tegelikult sellest palju aru ei saa. Kui restoranides on menüüd inglisekeelsed ja nii mõneski kohas ka (loominguliselt) saksa või soome keeles - näiteks vegan toidud olid soome keelde tõlgitud kui leib ja või - siis tšekid on kõik kreeka keeles ja kui on vaja hiljem tuvastada millegi maksumust, on see peaaegu võimatu. Google Translate ja AI on siin suureks abiks: laed tseki pildi AIsse üles, palud välja otsida teatud söögid või joogid, mis on inglisekeelses menüüs teisel fotol tähistatud ja maagilisel kombel arvutab AI õiged summad välja ja ajab read kokku. Muidugi teeb ka AI vigu ja siin peaks üle kontrollima, enne kui pimesi usaldada. Ainult et kui tšekil on mõned read lihtsalt “jook” ja erinevad summad, läheb lõpptulemus kompromissi kunstiks. Igal juhul varem oleks olnud suuremaid arveldusi teha üsna keeruline.

Kuigi meil oli rendiauto, siis ülejäänud pere jäi täna hotelli, kui me mõnede teiste reisikaaslastega Rethymno vanalinna ostlema läksime. Mõned suveniirid ja asjad vajasid ostmist ja suurema seltskonnaga oli kõige mõistlikum minna linna linnaliini bussiga. Hotellist ümber nurga teisel tänaval oli bussipeatus lähedal ja keegi juba ootas seal. Ainult et bussipeatuses puudus igasugune info ajakava või marsruutide kohta. Kui reeglina on ühistranspordi osas mina Google Maps või Rome2Rio alati välja aidanud, siis seekord arvas Google Maps, et buss käib heal juhul kord tunnis. Küsisime peatuses istunud tüdrukutelt üle ja selgus, et buss peaks tulema ca 10 min pärast. Peatuste infot bussis sees polnud, nii et ka seal tuli läheneda loominguliselt. Kuna pileti hind oli teadmata, pakkusin bussijuhile münte, et ta võtaks ise palju vaja on. Pööritas teine silmi ja seletas midagi kreeka keeles, lõpuks võttis mingid mündid, kokku vist umbes 1,2 eurot ja käsutas edasi astuma. Hiljem seinal nägin kreekakeelset silti, mis selgitas, et kui tahad sõita ülikoolist kuhugi, on üks hind ja kahe teise piirkonna vahel teine ning siis oli teise piirkonna ja ülikooli vahel kolmas hind… no mitte midagi sellest aru ei saanud. Turistid siin vist liiga tihti linnaliini bussiga ei sõida.

Rethymno vanalinn on nagu pisikeste tänavate labürint, millel on oma loogika. Veneetsia sadama ääres on restoranide tänav, mis jätkub pisut eemal sisemistes kvartalites. Kui satud kõrgmoe piirkonda, on need sarnases kandis. Kui otsid suveniirikauplusi, jagub neid kõrvuti tänavatele. Ühel hilisõhtul sattusime mööda minema mitmest nahktoodete poest, aga siis polnud mul mahti seal pikemalt uudistada. Kunagi, vist isegi paarkümmend aastat tagasi, tõid L ja R mulle reisilt Kreekast nahast plätud, mis pidasid enam kui 10 aastat vastu suurepäraselt kuni olin nad ribadeks kandnud ja minu soov oli Kreetalt uued nahast plätud leida, sest eelmine kogemus oli niivõrd positiivne. Kui nüüd uuesti vanalinna läksime, ei suutnud me aga samu naha poode enam uuesti tuvastada ning siin ei aidanud Google Maps ka kuidagi hädast välja. Vahel olen kasutanud seda nippi, et teen mõnest kohast pilti, et geo tagiga asukoht kaardil tuvastada, aga tol õhtul tundus mulle, et ju me need poed ikka üles leiame. Hiljem selgus, et nahast plätude poode oli küll mitu, aga minu jala liistule enam ükski neist kahjuks ei sobinud. See reis jäid mul plätud saamata ja ju ootavad mind sobilikud head nahkplätud kusagil tulevikus.

Kreekas on söök kultuuri osa. Ja see võib võtta märkimisväärselt kaua aega. Kui meie oleme harjunud söömisest tegema vahel tankimispeatust, siis siin oleneb väga kuhu täpselt satud. Võib juhtuda, et tellimus võetakse kiiresti, aga edasi ootad jooke-sööke kuni poolteist tundi. Seda kogesime päris mitmes kohas, olenemata kellaajast ja inimeste hulgast. Oli ka kohti, mis olid lõuna ajal täiesti ette broneeritud ja kuhu ei mahtunud, nii et ühel õhtul tahtsime kogu seltskonnale restorani broneeringut teha, et ikka kõik ära mahuksime. Kuna telefoni keegi ei tõstnud, aga koduleht võttis rõõmsalt 23 inimese broneeringu vastu, jäime põnevusega ootama, kas pool tundi enne kohale jõudmist tehtud broneering, mis sai automaatkinnituse, ka päriselt kehtib. Kelneri silmad olid suured, kui uksest sisse astusime, aga lauad meile tõesti seekord leiti. 

Täna on pulmapäev ning K&K tähistavad oma 10. Pulma-aastapäeva. Nende pulmapidu leidis aset Horvaatias ja tol korral oli tundunud väga hea mõte igal aastal sel ajal koos külalistega kuhugi reisile minna seda tähistama. Umbes nii nad toimetanud ongi, kuigi mitte päris igal aastal. Seda erilisem oli seekord olla kaasatud nende aastapäeva reisile.

Täna oli pidulik pulmaõhtusöök. K oli uus valge kleit seljas, peig suviselt heledas, valge lillekimp käes, säras pruutpaar nagu vastarmunud. Kui eelmise päeva õhtusöök oli romantilises ja šikis mereäärses restoranis, siis piduõhtusöögiks kutsuti meid mägedesse Kreeta traditsioonilisele kultuuriõhtule Poliou House, kus lauda katsid rahuvuslikud toidud Kreeta köögist jagamiseks ning rahvatantsijad esitasid bändi saatel erinevaid rahvuslikke tantse, kaasates paari tantsu ka saalitäie inimesi. Ikka klassikaline syrtaki tuli ka ära. 

See mägede restoran asus rahvapärimuse majamuuseumi sisehoovis, kus valgete müüride vahelt kõrguvad laialehised puud mille võra katab terve taeva. Et õhtul läheb pimedaks juba seitsme-kaheksa ajal, siis tulukese lambid puudel teevad sellest kohast eriliselt romantilise ja maagilise paiga. Erinevaid laudkond saabub järjest juurde ja saal saab täiesti täis. Kui rannikul oli 25 kraadi ja soe suveõhtu, siis mägedes on märkimisväärselt jahedam ja 18-19 kraadi juures hakkab kiiresti jahe. Palume endale tuua õlasalle, et pisut soojem oleks. Tean küll, et mägedes on alati jahedam, aga sooja päikese käes kipub see ununema, et vaid paarikümne minuti autosõidu kaugusel võib kliima olla hoopis teistsugune.

Poliou House on asukohana ka pisut teistmoodi - see pole tavaline kõrts, vaid folkloristika muuseum, kus on säilinud 19.-20. Sajandi alguse Kreeta taluelu esemed ja miljööd ning see on kujundatud selliselt, et külastaja saab näha milline oli traditsiooniline Kreeta kodu ja taluelu. Asteri ise on küla, mis on ajalooliselt omajagu räsida saanud nii 1866. Aasta ületõusus kui hiljem II MS, mil Kreetast suur osa kannatada sai, ent nüüd kohapeal ringi vaadates, on siin klassikalised valged Kreeta kivimajad, oliivipuu salud ja tavaline väike hurmav mägiküla.

Üks kultuuriline eripära on meie jaoks siiski harjumatu - kui paarkümmend aastat tagasi oli meile see tavaline, et inimesed suitsetasid nii avalikes kohtades kui siseruumides, siis enam ei ole me sellega harjunud ja nüüd tundub see veider ja isegi häiriv. Kreetal suitsetavad inimesed endiselt restoranides söögilaua taga ja keset esinemist tegi üks bändipoiss laval e-sigarit ja teine läigatas suitsu põlema ette, ise lauldes, pilli mängides ja samal ajal ühe silmaga telefonist korvpalli otseülekannet jälgides. Lavalt. Rahvatantsijad tegid osa oma etteastest ära, siis võtsid paar pitsi rakit lava servas vahele ja sejärel jätkasid. Hiljem tantsude vahel kiired suitsud tehes ja kord ka suitsuga lavale tulles. Ühtpidi on see lihtne ja loomulik, käib kuidagi nii sujuvalt asja juurde, teistpidi oleks see meie kultuuriruumis täna mõeldamatu. Kui kiiresti võib inimene harjuda!

Kreeta rahvatants on mehine. Kui meie rahvatantsus on mitmed tantsud kirjutatud naistele või paaridele üsna võrdselt, siis Kreetal on tähelepanu meestel, nemad kannavad peaosa ning plaksutavad kõrgeid hüppeid teha, samal ajal kui naiste osa on tagasihoidlik kerge hüplemine ja mõned keerutused. Kreeta tantsudes liiguvad tantsijad sageli reas või poolringis ning tantsu juhib ees otsas olev tantsija. Ilmselt nägime seal ära ka Kreeta tantsu pentozali, kuid milline see neist oli, on keeruline arvata. Küll aga kestavad tantsud pikalt, sest neid saatev lugulaul tundub kohati lõputu. Nii peavad tantsijad omama ka korralikku vastupidavust. 

Kreekas tähistatakse pulmi suurte pidudeks, kus on pere ja sõbrad koos ning pidu on suur ja rahvarohke kogukondliku sündmus, seda eriti külades, kus tulevad kokku sugulased pika ühise söömaaja ja elava muusika saatel tantsuga. Kohtasime eelmisel õhtul ka üht pruutpaari restoranis oma abiellumist tähistamas, aga see oli tagasihoidlik laudkond. Võibolla tänapäeval ja linnas on ka siin pulmade traditsioon pisut ajas muutunud, sest pulmad ise on kallid. Meie hotelli teenindaja oli pisut üllatunud, mõistes kui suurejooneliselt on meie seltskonnas pulma-aastapäeva tähistamine ette võetud. Kreetal pulma-aastapäeva suurelt ei tähistata. Ei saaks öelda, et ka meie kultuuriruumis neid suurelt just silmas peetakse, aga tavaks on tähistada vähemasti omakeskis pulma-aatsapäeva kindlasti ja suuremaid numbreid tihti ka koos väiksema pere- või sõprade ringiga. Ent kui on põhjust pidutseda, siis Kreeka moodi tähendab see sageli pere ja sõpradega koos söömist, veini, muusikat ja tantsu, nii et see täna kõik täpselt nii ka oli.

Tina jäi tinapulmas küll valamata, kuid kultuuri, traditsiooni, ajalugu ja pikka järjepidevust õhkus sel õhtul kõikjalt, nii et traditsioonid on selleks, et neid hoida ja tina paindlikkus seguneda ning muuta tulemus tugevamaks, on väärtus omaette, mida pruutpaarile ka järgmisteks aastakümneteks soovida. Täna on pulmapäev… Täna siin ruumi vaid on armastada.

M tegi kultuuriloost video ka: https://youtu.be/ibcp_1swohA?feature=shared

Vein, mäed ja piltpostkaardi vaade

Kreeta on veini saar. Siin on mitmeid väiketootjaid, kes lühema, kes pikema ajalooga. Klassikalisi tuntud viinamarjasorte Kreetal eriti ei leidu, sest autentse geograafilise tähise jaoks on eelistatud Kreeta enda viinamarjasordid Vidiano, Vilana, Liatiko ja Pentozali, mis on kohapeal aretatud, aga meile nime poolest päris võõrad. Juba reisile tulles oli üks meie soov külastada mõnda veinimõisa ja viinamarja istandust. Rethymno lähedal on neid kohti päris mitu. Ajaloolistes veinimõisates oleme omajagu käinud, aga päris uusi kohtab harva. 

Kourkoulou veinimaja asub Amari mäestikus, mis jääb Rethymnost umbes poole tunni autosõidu kaugusele. Kas sinna ka ilma autota kuidagi saab, ma kindel ei ole. Kuigi GPS juhatas meid otseteed mööda hotellist mägedesse ja teadis tee sulge ning ümbersõite, jõudsime esimese hooga ikka tupikusse, kust edasi läksid teetööd ja pidime otsa ringi keerama ning teist teed mööda minema. GPSi tasub jälgida küll ja selleta kohale ei jõuaks, kuid veelgi olulisemad on kohapealsed teetähised, eriti kui need on ajutised.

Kourkoulou veinimõis on asutatud alles 9 aastat tagasi, 2017. See on moodne väike pereettevõte, kus igaühel on oma roll ja hooajaliselt on vaid paar töötajat lisaks võetud. Nad korjavad viinamarju käsitsi, eemaldavad koledad marjad, pressivad masinaga, ent suur osa tööst on siiski manuaalne. Aastas toodavad nad vaid ca 20 000 pudelit, millest ekspordiks ei jagu ja kogu vein läheb kohalikesse restoranidesse või poodidesse. Ühel õhtul restos istudes alles hiljem taipasin, et vein, mida jõime, kandis sisuliselt K neiupõlve nime, nii et oleks sellel reisil olnud tänasel õhtul ideaalne kingitus, mis olnuks nende pulma eelõhtu 10 aastat tagasi. Ent ühestki poest seda veini leida polnud võimalik ja samasse restosse, et pudel kaasa osta, me enam ei sattunud. Seega kohalike veinide valik kohalikes restoranides on üsna eksklusiivne ja ainulaadne.

Paljudes kohtades pakutakse ka majaveini. See on farmerite poolt toodetud kohalik vein, mis on igati joodav, aga ei oma mingeid sertifikaate ega nimesid. Veinitootjad ostavad tammevaate, laagerdavad seal oma kvaliteetveine, kasutavad vaate 4-5 korda ja siis müüvad edasi kohalikele talunikele, kes sama vaati oma majaveini jaoks kasutavad. Nii saab majavein sügavama maitse, kuid mida rohkem sama vaati kasutada, seda lamedamaks ja tanniinisemaks see maitse muutub. Tanniin pidi olema aga see, mis järgmisel päeval pea võib valutama panna, kui eelmisel õhtul on veiniga pisut enam sõbrustatud.

Kreeta mägedes ei lähe talvel väga külmaks - öine jahedus jääb kuhugi 10 kraadi kanti, mis on viinamarjadele vägagi meelepärane. Siin ei saa teha jääveini, sest marjad ei külmu, kuid selle eest saab toota päikesekuivatatud viinamarjadest magusat veini, mida ka osad tootjad teevad. Olen mitmes istanduses varem viinamarju maitsnud ja reeglina on veini marjad hapud ega söömiseks suuremaks ei kõlba. Kourkoulou istanduses olid aga väikesed rohelised viinamarjad niivõrd mahlased ja magusad, et selliseid ostaks ma poest hea meelega. Täitsa uskumatu viinamarja maitse.

Mäed on geograafiliselt huvitavad - sinna koguneb vett oluliselt rohkem kui rannikule. Nii ei vaja Amari mäestiku nõlvadel kasvavad viinamarjad kordagi aasta jooksul kastmist, sest vihmavett on piisavalt. Kui viinamarjadest saab vein, siis järele jäänud sodi purustatakse ja kompostitakse ning pannakse tagasi viinamarjapuude alla väetiseks. See on täiuslik eluringis, 0-jäätmete põhimõttele tuginev ökotootmine, millele aitab loodus nii hästi ise kaasa. Kourkoulou veinikoda asub Amari orus, mida peetakse üheks Kreeta viljakamaks ja rohelisemaks sisemaa piirkonnaks, nii et ümberringi on rohelust kivisel pinnal palju ja samas orus mitmed matkarajad annavad võimaluse ka pisut enam ringi vaadata.

Kreeta ajaloo üks sümboleid, Arkadi klooster, on samuti Amari orus. Selle kloostri kõige kuulsam hetk pärineb 1867. Aasta Kreeta ülestõusust Osmanite võimu vastu. Kloostrisse oli varjunud sadu inimesi ning kui väed kloostrini jõudsid, otsustasid kaitsjad püssirohu lao õhku lasta, selle asemel, et alistuda. Sellest hetkest on ka Ivan Aivazovsky maalinud suure teose, mis siiani kloostri seinal ripub. Hukkunuid oli palju, kuid see sündmus avaldas tugevat mõju kogu Euroopale ja muutis Kreeta vabadusvõitluse sümboliks. Lisaks sõjalisele ajaloole, on Arkadi klooster olnud sajandeid ka oluline haridus- ja kultuurikeskus, kus on säilitatud originaalseid käsikirju ja religioosset kunsti. Ka praegu on siin näha mitmeid ürgvanasid piibleid, usunditega seotud esemeid ning olulisi maale. 

Kui Kreetal ringi liikuda, näeb mitmel pool savipotte või keraamika detaile arhitekuurselt maju kaunistamas. Ka meie hotellis on basseini äärsete postide otsas põnevad keraamilised elemendid. Neid juurde ei pea aga kaugelt otsima Rethymno lähedal Amari mägedes asub Kreeta üks kuulsamaid keraamika külasid Margarites. See on pisike, üli kitsaste tänavatega mägiküla, kus umbes igas teises majas tegutseb mõni käsitööline, kes oma keraamikat müüb. Parkimiskoha leidmine sellises pisikeses külas on omaette kunsttükk ja pisut oli meil õnne ka vaja, et leida just vaba parkimiskoht. 

Et oli juba pärastlõuna, oli ka viimane aeg süüa. Külakeses asub mitu söögikohta, kuid ka turiste on palju, nii et vaba lauda leida pole lihtne. Meile pakuti just vabanenud lauda maja ette katuse alla, mis ei näinud kuigi kaunis välja, samas kui kõrval oli suurte roheliste lehtedega puude all mäevaatega terrass. Päike säras, õhk oli mõnusalt soe, ent jahedam, kui rannikul. Võtsime siiski katuse all laua, sest kõhud olid tühjad. Kui üldiselt oleme saanud Kreetal igal pool head sööki, olenemata kohast, siis see siin oli puhas turistikas - söök tuli, aga oli kuiv, maitsetu või üle küpsetatud - pingutama siin selgelt ei pidanud, sest turiste on piisavalt palju, et kätte midagi ei jää. Küll aga pean kiitma teenindust - mehed jooksid jalad rakku ja restos oli tõeline tramm. Hetk hiljem, tõusis äkitselt tugev tuul ja inimesed hakkasid puude alt terrassilt hooga ära jooksma, kogunedes katuse alla meie laua kõrvale: sadas padukat. Küll meil oli tol hetkel hea meel, et olime laua saanud katuse alla. Samal ajal rannikul oli samuti kõva tuul tõusnud, nii et teised haarasid kõik kaenlasse, mis kätte mahtus, ja toimetasid asjad varjulisse kohta, kuid vihma sinna ei jõudnudki.

Margaritase küla keraamika on sajanditepikkune traditsioon, mida mõjutas oluliselt nii Veneetsia kui Osmanite aeg. Geograafiliselt on küla asukoht keraamika haru tekkimiseks hea - Psilortise jalamil leidub head savi ja kohalik tooraine tegi võimalikuks terve käsitöö haru tekkimise. Margaritese keraamikat märgati juba 18. Sajandil Euroopa rändurite poolt, kes juba siis kirjeldas, et nõud, kannud, säilitusanumad ja mänguasjad, eriti suured savinõud ehk pithoid, mida kasutati õli, veini ja muu toidu säilitamiseks, meenutavad Minoose urne, mida on leitud Minoose arheoloogilistes paikades. 

Kreeta on looduslikult nagu piltpostkaart oma helesinise mere, heleda liivaga randade ja merre kukkuvate kaljudega. Kui räägitakse päikesepuhkusest, siis tihti tulevad silme ette kaadrid just sellisest saarest. Instagrami postituse väärilisi vaateid ja restorane on siin mitmeid ja kui tihti vaadata kellegi teise lühivideosid sotsiaalmeedias, tunduvad nii mõnedki kohad suud ahhetama panevat, filmilikult ebareaalselt ilusad. Võin öelda, et sellised kohad on päriselt olemas.

K&K otsustasid oma 10. Pulma-aastapäeva eelõhtul korraldada kõigile kohale tulnutele ühise eelõhtusöögi, või nagu välismaistes pulmades kombeks, prooviõhtusöögi. Kümne aastaga oli nende pulmakülaliste hulgas mitmeid muutusi olnud - suurt osa meist siin reisil 10 aastat tagasi pulmas ei olnud, sest me veel ei tundnud siis üksteist või mitmed nüüd kohal olnutest polnud siis veel sündinud, küll aga veetsime koos toreda reisi ja saime paremini omavahel tuttavaks, nii et tänane õhtusöök oli justkui tuvumisõhtusöök. Mis tegi selle aga eriti eriliseks, oli asukoht - Cavo Rethymno restoran, mis asub otse Rethymno linna teises servas, mere kaldal, laine peaaegu vastu restorani seina loksumas, pakkumas imelisi vaateid merele ja tuledesäras linnale. Kui ise ei oleks kohal olnud, oleks raske uskuda, et selline koht ongi päriselt olemas. Lihtsalt istud, vaatad, ammutad endasse kogu seda imeilusat vaadet, melu, head sööki, toredaid emotsioone ja oled tänulik, et kõigest sellest osa saad. Mõned Insta postitused ongi päris elu, ainult et väga palju paremad kui ükski sotsiaalmeedia postitus seda eales edasi anda suudaks. Elu on päriselt ilus.

M tegi päevast video: https://youtu.be/9m-DT-l-3jQ?feature=shared

Ka paradiisis sajab

Võtsime rahuliku basseini päeva. Kui seltskond on suurem, siis on melu omajagu või leidub ikka kedagi, kes vahepeal mere ääres või basseini juures chillib. Päris harjumatu on veeta puhkust selliselt, et ei peagi ringi tormama ja kõike vaatama, aga samas ei oskaks olla ka ainult basseini ääres päikese käes ja ikka tahaks pisut ringi vaadata. Meil läks selles osas hästi, et oleme Kreeta suuruselt kolmanda linna, Rethymno serval - siin on basseinid ja meri, aga piisavalt ruumi liivarannal, keegi seljas ei ela. Ümberringi on kohalikke poode ja tavalist elu, kuid rannapromenaadi mööda vanalinna poole jääb Grecotel Beach House Plazast jalutada umbes kolmveerand tundi, teeserv palistatud erinevate restoranidega. Paras maa, mida jalgsi käia ja kui seda ei viitsi, siis bussiga saab paarikümne minutiga vanalinna ning taksoga kümmekonna minutiga üsna mõistliku rahaga tagasi hotelli. Ehk et jagub kõigile midagi - nii hotellis ja rannas olla, linna vaadata kui ka head sööki nautida ja pisut ostelda.

Rethymno piirkond pakub laia ampluaad - siin kohtub autentne Kreeta elu, rikkalik ajalugu, lähedal on mägikülad, on maastikku ja loodust ning pikad liivased rannad helesinise väga soolase merega. Ka ilmastik on siin meile pisut harjumatu - sama kiiresti, kui tõuseb päike, võib muutuda ka ilm. Tänaseks tegelikult vihma ei lubanud ja päike kerge pilvisusega pealelõunal oli lubanud mõnusalt lõõsata. Üsna ootamatult läks kiiresti pilve ja saabus vihmasabin. Vetelpäästja käsutas kõik basseinist kiiresti välja - vihmaga ei ole siin mingit ujumist, ka siis, kui see on vaid kerge tibutamine. Ja sama kiirelt, kui see algas, ka vihm järgi jäi ja soe päike tuli pilve tagant uuesti välja, nii et lõunauinaku tegijad magasid vihma sõna otseses mõttes lihtsalt maha. 

Chania piirkond oli saanud erakordselt palju vett üsna ootamatult koos tormisena ilmaga, mida lubati ka siiapoole, kuid õnneks läks see meist päris suure kaarega mööda ja üksnes hilisõhtul pakkus äike mere peal võimsat vaatemängu nagu keegi oleks eemal korraliku pildistamissessiooni korraldanud või ilutulestikku lasknud. Kuigi äike paugutas merel korralikult, siis vihma meile ei jõudnud ja müristamine oli kuskil mujal väga-väga vaikselt. Meile jäi vaid hotelli terrassil looduse pakutavat silmailu jälgida.

Meid on siin paras punt koos - kokku 7 perekonda, nii et kui vanalinna õhtusöögiks end restorani sättisime ja lauda küsisime, oli meil endalgi keeruline kokku lugeda palju meid siis päriselt on. Neli täiskasvanut olid sel ajal Santorini päeva tripil, mis võtab umbes 12 tundi, seega päris täiskoosseisu meil õhtusöögil polnud, aga nii mõnegi restorani jaoks olime justkui kõndiv rahapada, sest saada korraga sööma 23 inimest, on märkimisväärne käive. Kui ühe resto sisseviskaja püüdis aru saada, kes on see kõige tähtsam ema, kes siin klannis otsustab, oli selleks juhuslikult G, kes ka ausalt vastu küsis, et kui me siia tuleme, siis kui suure allahindluse me saame. Pakutud 10% ja iga arve eraldi oli aus kaup. Eks siin hotelliski küsiti meilt esimesel hommikul, kas me oleme üks suur pere või mis värk sellega on, et meid on selgelt palju ja me kindlalt teame üksteist. Ja muidugi, kus on eestlasi, sinna tuleb ka juurde - üks Eesti pere oli ilmselt plaaninud endale vaikset perepuhkust, kuid sattusid hotelli, kus oli märkimisväärne osa külastajaist teisi eestlasi ees. 

Rethymno linnas sõidav ringi pisike punane turisti rong nagu paljudes teisteski linnades. Väga hea mõte tundus kogu selle klanniga rongile hüpata, mis omakorda tähendas, et rongijuht palus ühel naisterahval vagunit vahetada, et me peaaegu kõik ühte vagunisse ära mahuks. Pileteid ostes oli nalja omajagu - suutsime kokku arvutada, et kohal on meil 14 täiskasvanut, aga laste arv tundus sel hetkel hoomamatu, mispeale piletimüüja arvas, et kuna meid on nii palju, siis küsib ta raha vaid täiskasvanute eest ja lapsed saavad seekord kõik tasuta, olenemata vanusest. See pisike punane rong tegi mõnusa tiiru ümber vanalinna, kõlaritest tädi rääkimas, mida ümbruskonnas vaadata on. Igati mõnus istumine ja kuulamine.

Rethymno vanalinn on Kreeta üks kõige paremini säilinud ajaloolisi keskusi, sest erinevates sõdades ja eriti teises maailmasõjas, on Kreeta saar omajagu pihta saanud. Kitsad munakivi tänavad on tõeliselt romantilised, Veneetsia aegsed paleed ja uksekaared põimuvad minarettide ja mosheedega, kus erinevad võimud, ajajärgud ja ajalugu põimub. Erinevalt paljudest teistest Kreeta kuurortitest on Rethymno elav ülikoolilinn ja seetõttu on siin elu ja melu aastaringselt, mitte üksnes tursimi hooajal. 

Rethymno piirkonda peetakse ka üheks Kreeta gastronoomia keskuseks, mis selgelt väljendub ka suures restoranide hulgas, kus Kreeka juustud, salatid, olivõli, grillitud vardad ja suured portsud on au sees. Traditsiooniline Kreeta restoran pidi olema selline, kus tellitakse toidud pere peale jagamiseks ning kohvi ja kooki saab eraldi kohvikus, kuid restorani menüüs neid pole. Küll aga on kombeks söögikorra lõppedes pakkuda külalistele väike magus amps ja vahel ka pits kohalikku samakat rakit või aniisiviina ouzot, ent kaasaegsema fusion köögiga restoranid selle mõnusa külalislahke traditsiooniga enam kaasa ei lähe ja sellest on pisut kahju, sest selline kultuuripärand on see, mis teeb söögikorra mõnusaks ja pisut eriliseks. Ja tihti istuvad restorani omanikud ise oma söögikoha leti ääres, tervitavad külalisi, suhtlevad, vahel võtavad nendega koos pitsigi, mis teeb selle kogemuse nii autentseks ja isiklikuks, et tunned end oodatu ja omana. Nii juhtub, et ka meie seltskond ikka ja jälle leiab end erinevate söögikordade ajal suuremates ja väiksemates puntides Vuntsi juurest, nagu me ise omakeskis kutsuma hakkasime, ehk Manolis Placest, kus kõhu saad alati täis, toit on hea kreekaliku kvaliteedi ja suurusega ning söögikorda jääb lõpetama pits alkovaba puuvilja, või kui eriti hästi läheb, ka vuntsi enda poolt serveeritud pits ouzot.

M tegi päevast video: https://youtu.be/BxFVH971xWk?feature=shared