Aaloe ja põhja karnevali paraad

Aaloe istanduses olen nüüd käinud kokku kolm korda - kord eelmisel reisil ja nüüd sel korral kahes erinevas farmis. Kui Tenerifel nägimegi vaid ühte farmi, siis Fuerteventural on erinevaid tootjaid üsna mitu ja tundub, et siinne kliima ning muld on selleks soodsam. Mul on õhukesed ja peenikese karvaga juuksed, mida suurem enamus juustehooldustoodetest teevad raskeks või kiiresti rasvaseks ja seetõttu on tihti keeruline midagi sobivat leida, kuid eelmine aasta ostsin Finca Canarias Aloe tehasepoest juuksemaski, mis mulle imeliselt on toiminud ning minu kindel soov oli sel reisil taas sama tehase poodi külastada ja uus juuksemask endale koju muretseda. Kuna Mo ja L pole aaloe farmis varem käinud ning täna jäi täpselt Finca Canariase oma teepeale, oli otsus lihtne. 

Aaloe Vera taim tahab kasvada päikese käes ning kastmist maksimaalselt kaks korda kuus. Kui taime lehed on kõrged ja rohelised ning katsudes kergelt vetruvaid, on taim vett täis ja tema meditsiinilised omadused on nõrgavõitu. Kui panna aga taim päikse kätte, tema lehed muutuvad punakaks või lillaks ja hakkavad vaikselt juba päris tumedaks tõmbuma, siis on ta just selles staadiumis, kus meditsiinilised omadused on kõige paremad ja tarbitavamad. Kui taime lehed hakkavad laiali vajuma, on õige aeg teda kasta, nii et aloe on tark taim ja oskab hästi märku anda millises staadiumis ta on. Aaloe taime saab kasutada meditsiiniliselt alles siis, kui ta on vähemalt 2 aastat vana ja tal on enam kui 10 lehte, kuid farmides lastakse taimel kasvada vähemalt 5 aastat.

Taime kasutamisest kirjutasin põgusalt juba reisi alguses, aga igal visiidil saan jälle targemaks. Kui aloe leht on maha lõigatud ja koor fileerides eemaldatud ning järgi on vaid geeljas, läbipaistev ja lõhnatu tükk, siis pannakse see vähemalt 8 tunniks likku, et sellelt eemaldada täielikult kollane kleepuv mõrkjas laksatiivne osa, mis on seedesüsteemile mürgine ja mida sisse võtta ei tasu, sest sel juhul on tugeva kiire kõhulahtisus garanteeritud mõneks ajaks. See kollane kiht on taime nö veritsemine, mis lakkab vees, ent õhuga kokkupuutel pikemal ajal muidu tekib taas. Seega peab aloe lõige olema alati värske või tasub see vees välja leotada enne taime kasutama hakkamist. 

Aaloe on tugevate kasulike omadustega. Ta aitab hästi põletike ja põletuste vastu nii sees- kui välispidiselt. Kõige paremini toimib puhas mahl, aga see tahab peale avamist külmas hoidmist või väiksematesse konteineritesse jaotades võib seda ka sügavkülmutada ja nii jätkub teda pikaks ajaks. Aaloe mahla veidi veega segades ja juustesse pihustades pidi see aitama juuste väljalangemise vastu ja toitma juukseid väga hästi. Kuna aloe on nii võimsate omadustega, tasuks raseduse ajal neid tooteid suuremas koguses vältida, sest aloe võib ka raseduse katkestada. Finca Canaraias Aloe on loonud ka eraldi tootesarja, mis on segatud meditsiinilise kanepiga, mis on eriti tõhus suuremate nahaprobleemide või valu korral. Eelmisel aastal ostsime kuuma- ja külma geelid kaasa ning vüin öelda, et need toimivad valutava lihase korral tõesti hästi. 

Sõitsime täna põhja, Correlejosse, sest seal oli täna saare põhjaosa karnevali peaparaad ja meenutades meie esmast kogemust Gran Canarial, olid ootused suured, sest tol korral kogesime midagi väga erilist. Tenerifel valmistas karneval eelmisel aastal paraja pettumuse ja polnud sugugi see, mida olime enne näinud, ent täna Correlejos tõmbus suu kohe naerule, kui juba lõuna paiku oli linnavahel näha kostümeeritud inimesi. Kui õhtule jõudis aeg üha lähemale ja tänaval oli järjest enam näha kõikvõimalikke kostüüme ning kell sai 18:30, ei veninudki siin algus ebamääraselt kaua nagu seda Tenerifel kogesime, ka tempo oli märkimisväärselt parem. 

Algas karnevali rütmide trummipõrin. Peatänava täitsid Ladina-Ameerika rütmides tantsivad sulgede, briljantide ja kirevate värvidega kaunistatud naised, kostümeeritud orkestrid, karnevali perioodil pärjatud trupid ning suured autod uhkete, suurte sulgedega kaunistatud, värviliste ja grandioossete troonidega, millel istusid nii kuningannad kui printsessid erinevates kategooriates. Neile järgnesid auhinnatud meeleolukad peobussid ja kostümeeritud inimesed. Meeleolu oli tõeliselt ülev. Naeratus oli kõrvuni - see oli see sama tunne, emotsioon ja kõrvuni suuga naeratuse tunne, mida ootasin karnevalilt. See oli nii ehe, siiras ja täpselt selline, nagu piltidel välja näeb. Minust on saanud karnevaliturist ja see meeldib mulle. Gran Canaria ja Fuerteventura Corrolejo karnevalid on kindlalt need, mida julgen soovitada nii kogemuse kui emotsiooni osas!

Ilm oli küll päeval soe, aga tuulisem. Kui liivakõrbest Corrolejo külje all läbi sõitsime, kattis teed meile väga tuttav vaatepilt, ainult veidi teistmoodi - teel ei olnud lumetuisk, vaid liivatuisk, aga välimus oli ülimalt sarnane, ainult temperatuur ja värv olid teised. Tuul kujundab siinset liivamaastuikku oma osava kunstniku käe järgi ja kuigi olime samas kohas, aga paar nädalat hiljem, olid liivaluited ja düünid seekord veidi teise kujuga, kuid see liiva sõredus ja pehmus oli endiselt sama. Saharasse ei olegi vaja minna, et saada liivakõrbe kogemust. Ka Gran Canarial on lõunas liivakõrb, kuid see siin Fuerteventural tundub kuidagi ehedam ja loomulikum. Päris kõrbe oleme näinud oma reisil Abu Dhabisse, kus oli tõesti lõputu liivaväli, aga see on kuidagi teistmoodi, kui su silme ees on justkui suur rand, mis lõppeb helesinise ookeaniga või lihtsalt lõputu liiv, mis oma grandioossuses võimsalt mõjub. Erinevad, aga kogemuse mõttes ka veidi sarnased.

Correlejos oleme nüüd kolmandat korda ja seni on siin alati jahedam tuul kui lõunas, hoolimata päikesest ja soojemast ilmast juba veidi üle 20 kraadi. Esimesest külastusest õppisin, et alati peab siin kaasas olema midagi tuulekindlat. Teisel korral puhus õhtul õues nii jahe tuul, et külm hakkas ka ühe kihiga riietusega. Seekord pakkisin vajalikud riided kaasa, kuid jätsin nad autosse ja kuna auto saime parkida Hiperdino toidupoe maa-algusesse parklasse, siis muidugi õhtul, kui päike loojus ja pimedaks läks ning karneval kogu oma säras võimsat melu tekitas, tundus õues päris jahe, kuigi oli isegi 16 kraadi. Ka väiksel M hakkas jahe, kuigi tal juba oli pusa ja sort shell jakk seljas - kuna olime kauba tänaval, tundus mõistlik proovida esimesest suvalisest poest talle pikad püksid jalga osta, kuid lõpuks selgus, et see on võimatu missioon. Siin lihtsalt ei ole müügil laste riideid. Pusas, t-särgid ja mütsid on, aga ei midagi muud. Lasteriideid müüvaid poode olen ma seni kohanud üksikuid ja need on pigem suunatud niši kaupadele, aga igapäevaseid tarbeesemeid ma tõesti ei tea, kust Kohalikud ostavad. Nagu ka karnevali kraami. Need poed on kas kuhugi nii ära peidetud, et ma ei oska neid kuidagi leida või neid polegi olemas. Aga kohalikud on ju kõik riides. Ehk et ma ei ole siini aru saanud, kust kohalikud päriselt oma riideid siin saarel ostavad.

Correlejost Morro Jablesse on umbes kaks tundi sõitu, nii et kui olime karnevali juba poolteist tundi jälginud, pakkisime end samba rütmide saatel minekule, puus kaasa nõksumas. Tegelikult kohtusime karnevali rongkäiguga hetk hiljem veelkord, kui autoga linnast välja hakkasime sõitma, siis ristusime karnevali teekonnaga, mida politsei viisakalt kinni pidas, et vahepeal korraks liiklust läbi lasta. Karnevali paraadi ots oli jõudnud kahe tunniga algusest juba päris lõppu ja lõpp paistab karnevali rongkäigul alati olevat mere ääres. Karneval - see on pidu sinus eneses, ent lase oma fantaasia välimuse jaoks välja!

M tegi karnevali klipi: https://youtu.be/eUOIl_FLN1I?is=FZPLveewDvdwOpPL

Kanaaride arstiabi ja lõvide-mardikate koor

Täna on 13 ja reede ning kuu seisust oli seda ka tunda. Töönädala ja workationi lõpetasime täna ära, kuid workationi kogemusest kirjutan mõni teine kord pikemalt. Olin just oma pingelise tööpäeva viimast koosolekut tegemas päris päeva lõpus, kui kuulsin äkki alt korruselt väikese M nuttu, aga see nutt oli teistsugune ja sagimine selle ümber äratas koheselt mu tähelepanu. Jooksin alla ja nägin, kuidas väike M on M süles, nutab hüsteeriliselt ja on oma pea kulmu kohalt vastu diivanilaua serva veriseks kukkunud. Puhastasime kiirelt haava, panime plaastri peale ja sõitsime kiiresti EMOsse haava näitama. Siis, kui L, L ja S koju läksid, lõi mul välja tugev allergia ja kuna ma seekord kohe ära ei taibanud, et tegu pole mitte tuule ja päikesega mu huultel, millest väikesed villid on tekkinud, vaid allergiaga, ning tabletti taipasin võtta alles siis, kui hingamine kuidagi veidraks kiskus, olin igaks juhuks järele vaadanud, kus on lähim esmaabi andmise koht (Urgencia) meile. Tol korral sain õnneks allergia tablettidega olukorra kontrolli alla, ent seda teadmist läks vaja täna. Õnneks erakorralise meditsiini osakond asub meist vaid 700m kaugusel.

Enne kui Eestist ära tulime meenus mulle viimasel ööl enne magama minekut kaasa võtta Euroopa ravikindlustuse kaart ja kuigi ma esimese hooga seda üles ei leidnud, ei saanud siiski enne magama minna, kui kaart kõigile kaasa pakitud oli. EMOsse minnes küsiti kohe lapse ID kaarti, Euroopa Ravikindlustuse kaarti ja minu ID kaarti. Olin nii palju šokis, et kui ankeedi täitmiseks kätte sain, nägin seal ainult hispaania keelt ega märganud inglisekeelset tõlget, enne kui Google Translate kaamera ankeedi peale suunasin. Meid võeti kohe vastu, esimeses toas kaaluti laps ära ja suunati teise tuppa. Kehakeeles oli kogu tegevus nii selge, et rääkida tegelikult polnudki vaja. Teises toas võttis arstitädi sinise kummikinda, puhus selle täis, joonistas sinna peale silmad ja suu ning andis väikse M kätte mängimiseks, samal ajal sujuvalt instrumente ette valmistades. Väike M mähiti suure lina sisse pikutama, tehti valuvaigistav süst ning õmmeldi haav kinni. Selle sujuva protseduuri ajal käis sealt ruumist päris mitu arsti ja meditsiinitöötajat niimoodi läbi olukorda hindamas, et me isegi ei märganud neid. Kui protseduur valmis, astus korraks uksest sisse vanem doktor, andis meile haigusloo paberid ja ütles, et viie päeva pärast tuleb niidid välja võtta. See oli ka kogu inglisekeelne suhtlus kogu protsessi ajal. 

Kui proovisin natuke lisainfot küsida meiega tegelenud arstilt, mida haavaga edasi teha tuleb, oli selleks kõige lihtsam viis Google Translate kasutamine, sest inglise keelt siin kuigipalju ei räägitud. Üks medvend küll küsis, mis keelt me räägime, sest ta tabas selles midagi tuttavat, olles ise ungarlane, aga ungari keelest me ise küll midagi aru ei saa. Märkasime, et suur osa personalist olid meesterahvad, nii med vennana kui arstina ja väga mitmed patsiendid käisid EMOs ainult korraks mingi paberi või ilmselt retsepti järel. Ise ukselinki katsuda ei saa, selleks on eraldi meditsoonitööaja, kes uksi avab ja kui keegi katsubki, puhastatakse link kohe peale seda ära. Igal juhul olen tänulik, et see oli õnnelik õnnetus ning meiega tegeles nii professionaalne ja kiire meeskond, et poole tunniga olime uksest sees ja väljas ning kui väikese M tossud arsti juurde maha unustasime, tõi meiega tegelenud arst need isiklikult ukse peale järele. Tunnen, et oleme hoitud.

Täna õhtul jätkus karneval meie linnas. Kuigi peamiste pidustuste ajaks oleme juba kodus tagasi, on see väikelinna melu siin ikkagi põnev. On karneval ju aasta sündmus. Täna esinesid karnevalil kostüümides mitmed nais- ja meeskoorid ning mulle tundus, et nad võistlesid lauldes samu laule veidi erinevas võtmes. Kui meie koorilaulud on meloodilised, siis siin tundus see kriiskamisena, mis pika peale kõrvadele hakkas. Ma ei tea, kas see on hispaanlaste hääletämber mis koorilaulus kõrvale nii valusasti mõjub või on see hoopis kinni karnevali rahvalaulus, mille sõnu ka kohalik publik paistis teadvat, aga suurt vahet polnud, kas laval oli nais- või meeskoor. Küll aga olid kooride riietused väga vinged ja uhked ning Disneyst kui saare lõunaosa selle aasta karnevali teemast inspireeritud, nii et ühel hetkel oli lava täidetud uhkete geishadega, teisel lõvikuninga koori ja kolmandal sädelevate roosade retuusidega sätendavate tiibadega meeskooriga. Kostüümide osas on nad siin ikka väga andekad ja see on eraldi vaatepilt, mis tasub kindlasti kaemist.

M võttis õhtu kokku videoga: https://youtu.be/4dLoyAprdrw?feature=shared

Koduküla karneval ja vaatega tondilossid

Täna on selle reisi esimene päev, kui on päriselt ilm selline, nagu tavapäraselt peakski olema. Juba hommikul oli taevas selge ning päike tuli varakult välja. Kuigi kivipõrandad on jahedad, ei hakanudki varbad külmetama ega arvuti taga külm. Pealelõunal oli termomeeter näidanud isegi 28 kraadi, kui Mo, L ja väike M Oasis Park loomaaias käisid. Ainult pealelõunal tõmbus taevas vinesse ning meri sulas valge taevaga silmapiirita üheks.

Siin saare lõuna osas ei ole kuigi palju kohti, kus me veel olnud pole ja on mitmeid kohti, kus me oleme juba korduvalt käinud. Tegin kaardi lahti ja vaatasin, kuhu vüi veel täna korra sõita, mis poleks liiga kaugel. Tee ääres oleme mitu korda näinud El Salmo silti ja naljatanud, et Salmoga kalale. Nüüd märkasin Google Mapsis Mirador de Salmo vaatekohta - see on suurest teest veidi maha keerata kaljune vaade merele, taamal vasakul paistmas liivane mägi ja selle taga Sotavento ranna laguun ning teisel pool kummitushotell ehk hotellikompleks, millest on kunagi valminud hoonete korrused ja postid, aga siis on ehitus seisma mingil põhjusel jäänud. Isegi tänavavalgustite paigaldamise kohtadega rannapromenaad on päris pikalt olnud välja ehitatud, millest kümmekond meetrit on isegi unikivi paika pandud. Ja nüüd see kompleks, kellegi kunagine unistus, lihtsalt seisab seal üksinda ja ilmselt ootab lammutamist. See kunagine plaan ehitada otse vaatega helesinisele laguunile lukshotelli kompleks lõppes 2007. Aastal suure majanduskriisi saabumisega, mis räsis Kanaari saari eriti rängalt ning ajas mitmed arendajad pankrotti, ent lammutuskulud on väga kallid ja nii võib leida Kanaaridel teisigi poolikuid komplekse, mis seisavad justkui tondilossid ja teid, mis mitte kuhugi ei vii või viadukte üle maantee, mille mõlemad otsad on suletud aiaga.

Viimase paari nädala vihmad ja nüüd saabunud soojemad ilmad on toonud kevade ka Fuerteventurale ning mitmed taimed on nüüd äkki õitsele puhkenud. Need värvilised õied puudel, hekkides või põõsastel teevad nüüd siinse kandi kohe eriti romantiliseks ja kauniks ning annavad nii võimsat aktsenti muidu kivisele ja liivasele vaatele. 

Täna jõudis karneval ka meie reisikodu linna Morro Jablesse. Juba paar päeva on siin üles pandud lavasid ja sätitud valmis lõbustuspargi osa. Saare lõuna osa, Jandia, seekordseks karnevali teemaks on Disney ning peamine sündmuste asukoht just meie linnake. Mis on aga huvitav - mitte kuskil ei ole me avalikult kohanud ühtki infot karnevali toimumise kohta. See on aasta suursündmus kohalikele ning turistid satuvad karnevali külastama üsna juhuslikult, sest juba mõni tänav eemalt ei pruugi enam märgata, et kuskil midagi suuremat toimub, aga kohalikud selgelt teavad. Kuigi suure avaparaadi ajaks oleme me juba tagasi oma päris kodus Eestis, siis mõningaid sündmusi me siiski ehk veel karnevalil näeme. Igal juhul see möll, esinemised, melu, aga ka väga taskusõbraliku hinnaga tänavatoit on kindlasti külastamist väärt!

M tegi väikse video ka: https://youtu.be/o7tnqj3GpM0?feature=shared

Molluskid rannas, patsid peas

Täna hommikul oli taevas sinine ja päike paistis juba varakult. Selline ilm oli reisi jaoks ootuspärane, aga meie reisil suhteliselt esmakordne ehk lõpuks hakkab ilm minema päris puhkusereisi moodi ja lubas üsna ideaalset rannapäeva. Kui oma koosolekutega lõpetanud olin, istusin terrassile päikese kätte meile lugema. Ah, kui mõnus on päikese soojus!

Mo ja L käisid väikese M-ga täna rannas. Ehitasid liivalosse ja käisid ookeanis kõik koos ujumas. Rannas lehvis siis roheline lipp. Kui õhtul rannapromenaadi jalutasime, oli tõmmatud vardasse kollane lipp koos millimallikate halli lipuga. Õhtul lugesin FB-st, et Fuerteventura, aga ka Tenerife randadest on leitud Portugali Man-o’-war või Portuguese Carabela ehk helesinist, suure põiega ja lillaka varjundiga millimallika laadset molluskit, mis on omasuguste hulgast kõige mürgisem. See pole päriselt millimallikad, vaid mitmest eri organismist koosnev karnivoor, kes erinevalt millimallikast, ei oska ujuda, vaid purjetab oma põiekujulise purjeta läbi hoovuste ja jüuab nii kalda lähedale vette või randa, mis pidi olema kevadisel ajal nii Kanaaridel, aga ka Assooride ja Floridas tavaline. Kui kohtad rannas geeljat, tarretise taolist roosat, lillaka või sinise peegeldusega ollust, siis hoia sellest väga kaugele ja mitte mingil juhul ei tohi teda puutuda, sest ka näiliselt surnud olend on endiselt võimeline väga tugeva mürgiga kõrvetama. Nende kombitsad on tavapäraselt küll kokku rullunud, kuid võivad ulatuda 50 meetri kaugusele. Kui see sültjas tegelane peaks oma kombitsatega kõrvetama, tuleb viga saanud kohale kallata soolast merevett, sest magevesi, alkohol või kompress teeb kõik hullemaks ja kiirendab mürgi levimist organismi. Väidetavalt pidi aitama ka äädikas, kuid seejärel peaks kiiresti arstile pöörduma. Lühidalt öeldes, selle sültja ollusega rannas ega meres kohtumise jätame vahele. 

Kanaaride käibemaks on madalam kui mandri Hispaanias ja neile meeldivad siin suured pakendid. Nii võib poes käies kohata siin mõnedele toodetele meie mõistes väga soodsaid hindu. Näiteks üldlevinud shampoon Head&Shoulders 800 ml maksab veidi üle 6 euro, aga meil maksab kaks korda väiksem, 400 ml pudel Eestis 9,5 eurot. Sama on ka kallimate ja muude kosmeetika brändidega. Kui toidupoes on söök enam-vähem sarnase hinnaga nagu meil Eestis, ainult puuviljad-juurviljad on kallimad. Mo haaras poest kaasa ka paar mullijooki õhtuks. Kui neid lähemalt uurima hakkasime, olid sildid kuidagi tuttavad ja kui pudeli teistpidi keerasin, tabas mind üllatus - Le Coq, made in Estonia. Siin kohalikus Sparis on müügil Eesti kokteilijoogid. Seda ei oleks küll osanud oodata.

Ka mõned muud teenused on siin soodsamad kui kodumaal. Meeste juuksuri ja habemeajaja, barberi teenuse hinnavahe on umbes kaks korda soodsam siin kui Eestis. M käis täna juuksuris ja oli ise ka üllatunud nii soodsa hinna üle, mille eest tulemus on sama, ainult peapesu ei pakuta. Mo ja L lasid endale täna patsid pähe punuda. Neid punutiste pakkujaid on meie kandis ainult üks, keda oleme märganud oma salongi juures ja muidu nad ikka kuidagi satuvad teele ette, kuid kui neid vaja on, pole neid kuskil. Nii võtta Mo-l ja L-l paar päeva aega, enne kui õnnestus patsid pähe saada. Kunagi, kui Mehhikos pulmareisil käisin, lasin ka endale tol ajal patsid punuda. See oli päris äge, kuid mäletan, et juuksed kiskusid esimesel päeval peamajas päris hoolega ja juuste vahelt kippus peanahk päikese käes ära põlema. 

M tegi lühikese video meie rahulikust päevast kodukülas: https://youtu.be/SDTar9-w7Jg?feature=shared

  

Aafrika kaljumajakas ja küla kalarestoran

Nüüd on hakanud ilusam ilm ka lõpuks siia jõudma. Hommikuti on reeglina pilves ja kuskil 12 ajal hakkab taevas selgemaks minema, pilvedesse tekkima helesinise taeva augud ja päike sealt vahelt piiluma, nii et pealelõunaks on juba mõnusalt soe ning meie maja pisikesele seintega piiratud terrassile hakkab ka päike otse sisse paistma, nii et koosolekute vahelisel ajal saan minna terrassile päikese kätte varbaid soojendama ja e-kirjadele vastama. Nii võib workationit teha küll.

Kuigi oleme lõunamaal, siis värskete puuviljadega on siin saarel veidrad lood. Kui Tenerifel nägime tee ääres tihti puuvilja autot värskeid maasikaid müümas ja turul oli igasugust kohalikku kraami, siis siin on toidupoodides väga piiratud valik asju. Sparist saab sisuliselt tomatit-kurki, banaani ja õuna, Mercadonast õnnestus meil saada lõpuks küpseid Kanaaride avokaadosid ja banaane ning Hiperdinost pisikese, aga küpse arbuusi. Mercadonas on üldiselt vist kõige parem toiduvalik, aga see pood on eripärane - õhku on palju, kõik asjad on esindatud, aga igast asjast on olemas üks, ei mingit valikut või variatsiooni. Hiperdino on seni kõige mitmekülgsema valikuga, aga meie pool saart ma pole veel ühtki suuremat Hiperdinot näinud, vaid ainult pisemaid ja seal on kauba valik nagu väikepoes ikka. Eelmine aasta Tenerifel avastasime kõrval külast turuhoone ning rõõmustasin, kui nägin ükspäev, et meie majast mõne minuti jalutuskäigu kaugusel on turg, kuhu me siiani jõudnud pole. Mo, väike M ja L võtsid hommikul jalutuskäigu sinna ette lootuses värsket kraami saada, aga üllatusena avastasid, et lahti oli vaid kaks müügipunkti - kala lett ja mingi muu, aga värskeid asju polnud. Ka ranna pool puuvilja poes oli valik väga kesine olnud. Kust siis kohalikud oma puuvilju ostavad?

Käisime täna veelkord Sotavento rannas helesinist laguuni vaatamas, kas nüüd on seal rohkem vett kui vahepeal. Laguuni osa oli suuremalt jaolt endiselt kuiv ja sai mööda merepõhja jalutada, kuid väike mere servas olev laguuni osa oli täna niipalju sügav, et seal liuglesid purjelaudurid piki merd nagu suled tuule käes. Mingil veidral kombel on see rand saanud meie reisi kõige enamkülastatvamaks kohaks ja kuidagi mõnus on seal istuda ja vaadata, kuidas lohetajad merele lähevad ja sealt tulevad, jälgida tuule käes lehvivaid värvilisi lohesid ja vee peal liuglevaid purjelaudu ning tuulises rannas veidi tuulevaiksemas kohas päikese käes lihtsalt silmitseda, kuidas igaüks toimetab oma asju segamatus elemendis. See on kuidagi kütkestav ja rahustav samal ajal.

Fuerteventura on Aafrikale kõige lähemal olev Kanaari saar. Saare kõige lähemas punktis Aafrikale on vahemaa vaid 100 km ja seal asub kalju serval, mägede taga, justnagu jumalast hüljatud kohas Faro de la Entallada majakas. See on üsna uhke hoone, ääristatud valge kiviaiaga ja paistab kaugele silma. Tulenevalt asukohast mäe tipus ja ookeani kaldal, on seal loomulikult taas tohutult tuuline, nii et tänasel, vähese tuulega ilmal, tahtis seal tuul telefoni käest rebida, nii et pildi tegemiseks tuleb telefoni ikkagi kahe käega hoida. Seal samas järskudel kaljuservadel oli äkki näha väikest liikumist - keset kaljusid ronisid kitsed! Seal on ainult kivid, ei ole põõsaid või rohtu - mida nad sealt süüa leiavad, kuidas nad sinna üles ronivad ja kuidas nad sealt alla ei kuku?

Majakale lähim kaluriküla on Las Playitas, mida ühendab teise lähima küla, Altavistaga (nagu ammu enne Googlit otsingumootori nimi oli) korralik ratta tee ja nagu hiljem märkasime, siis on seal ka korralik golfi väljak, mis esimese hooga kuskilt silma ei paista. See on väike kivise rannaga küla, kus muuli otsas loobivad mehed lanti, uniselt loksuva mere kaldal on väike veelgi unisem rannapromenaad, kus teisipäeva õhtul midagi avatud ei ole ja vaid üksikud inimesed jalutavad siin-seal õhtu hämaruses. Valged, helsiniste raamidega majad tekitavad tunde nagu oleksime sattunud kuhugi Kreeka saarele. Leidsime ka ühe külarestorani, millest ilma kaardita oleks me rahuliku südamega mööda käinud - see asus kõrvaltänaval ja kuigi uks oli avatud, paistis esmalt vaid baarilett paari inimesega. Kui sisse astusin ja küsisin söögi kohta, tahtis naeratav teenindaja mind kohe söögisaali juhatada, kus olime tol hetkel ainsad kliendid. Tavapäraselt ma pigem pelgaks selliseid söögikohti, et aga Google kommentaarid olid positiivsed ja hinnang 4,3 viie palli süsteemis ning selgelt on see restoran pigem rohkem kohalikumale (turistile) ja seetõttu autentne, siis julgesin sinna siiski minna. 

El Poril on kalarestoran, kus saab ka muidugi liha, aga üldises plaanis Kanaaridele omast toitu. Ja tõesti - pettuma me ei pidanud. Kaheksajalg polnud lastud kummiks nagu nii mõnelgi muul pool oleme kohanud, vaid oli värske ja kergelt vetruv nagu ta olema peab. Frititud kalmaarid olid hõrgud ja mahlased ning nii värskeid frii kartuleid pole ma ammu saanud. Kui muidu läheb restoranis 2-käiguline õhtusöök, kus eelroogi oleme omavahel jaganud, nelja täiskasvanu ja kahe lapse peale pigem 120 euro kanti ning kolme täiskasvanu ja kahe lapse peale 100 euro juurde, siis tänane arve oli küla kalarestoranis meeldivalt 77 eurot samas seltskonnas. 

Kuigi olen hispaania keelt vaid vahelduva eduga Duolingos toksinud, siis on see ilmselt piisav oma konarlikkuses, et väiksemates kohtades, kus teenindajad inglise keelt eriti ei räägi, olenemata inglise keelse menüü olemasolust - ja ka siin tasub vahel vaadata hispaania keeles üle, sest teinekord on tõlked veidrad või on hispaania keelne menüü detailirohkem - olen saanud hakkama söökide tellimisega hispaania keeles, vastates isegi mõningatele teenindaja lisaküsimustele. See keeleosakonna on küll väga konarlik ja viisakusväljendid puuduvad, kuid veidral kombel see keeleoskus isegi nii toimib, et saab elementaarsed ja lihtsad asjad tellitud ning menüüst ka aru. Tegelikult olen enda üle päris uhke, et kuigi vähene, on mingi väike keeleoskus siiski olemas.

M võttis päeva lühidalt videos kokku: https://youtu.be/GNEFx-3oj4o?feature=shared