Reede, 6. juuni 2014

Õnneks piisab vaid hetkest

Ma ei ole blogisse pikka aega midagi kirjutanud. Mitte sellepärast, et midagi kirjutada poleks olnud, on küll, ent ei ole kuidagi olnud selleks energiat või aega. Viimasel ajal olen ma olnud üldse töövälisel ajal väga vähe arvuti taga, ent tänahommikune töölesõit paneb mind kirjutama.

Olen näinud mitmeid šokireklaame seoses tähelepanu hajumisega maanteel ning sellest lähtuvalt raskete liiklusõnnetuste tekkest, millel on pöördumatud ja fataalsed tagajärjed. Minusse on jätnud kahtlemata ka jälje töökaaslase ootamatu surm aasta tagasi juuni alguses tsikliõnnetuses, millele olen väga palju mõelnud. Seda enam püüan ise liikluses olla tähelepanelik ja vältida asjatut riski.

Täna hommikul sättisin end tööleminekuks valmis, panin jalga uued punased kingad, kuid enne autosse istumist mõtlesin ringi ja tõin kapist siiski ära oma hea tuju kingad. Muide, nende samade kingadega astusin ma ka altari ette. Kuidagi oli tunne, et täna on just need kingad õiged, kuigi see hommik ei erinenud teistest. Tänu kingavahetusele jõudsin õue just samal ajal, mil naabrimees end tööle sättis ja kuna meie töö teekond on ühine, pakkusin talle küüti, et mitte minna samasse kohta samal ajal kahe autoga.

Olime just oma külavahelt välja keeranud ja sõitnud kilomeetrikese meie külast maanteele viival 70-kilomeetrise tunnikiirusega piiratud mõnekilomeetrisel asfalteeritud teelõigul, millel on hommikuti üpris suur koormus, kui märkasin, et vastu tulev must Citroen kuidagi vingerdab teepeal ja kaldub vastassuuna vööndisse. Instinktiivselt pidurdasin ja keerasin rooli paremale, nii et sattusin autoga üle teeperve, ühe rattaga murule. Õnneks ei olnud selles kohas ei posti ega kraavi. Minu seljataga olnud autojuht pidi väga tugevasti pidurit litsuma, et mitte meile tagant sisse sõita tänu sellele ootamatule manöövrile.

Mul oli reageerimiseks aega vaid murdosa sekundist, sest hetkeks, mil jõudisn teepervele keerata, oli vastutulev auto juba täielikult kaldunud minu suunda. Juht märkas ise seda umbes samal hetkel ja püüdis enda suunda auto tagasi keerata. See oli puhas juhus, et meie teed ei põrkunud ja reaktsioon oli piisavalt kiire mõlemal poolel.

Ma ei tea, mida vastutuleva auto juht roolis tegi, rääkis ta telefoniga, saatis smsi või tegeles millegi muuga, et tema pilk ei olnud teel ja tähelepanu sõitmisel, aga ilmselgelt päästis meid mõlemaid vaid õigel hetkel kiire reageerimine, et kõik elus ja terved on. Naabrimees küsis mu käest mitu korda peale juhtunud intsidenti, kas kõik on hästi. Selline situatsioon võttis pildi väga selgeks igal juhul.

Kogu see situatsioon tundus minu jaoks kuidagi aeglasem, kui tavapärane liiklus, nii et oli kuidagi aega märgata ja võimalik reageerida. Veider on vaid see, et ma tajusin situatsiooni ohtlikkust, kuid närvi minus ei tekkinud. See kõik oli kuidagi hetkeks minust suurem ja arusaamatu. Olgem ausad, kui vastutulev sõiduk niimoodi ootamatult sinu suunast vastu tuleb, siis ega seal väga palju teha ei ole, võivad päästa vaid kiired reaktsioonid, aga lõppkokkuvõttes on kõik üks suur puhas juhus. Olid need siis hea tuju kingad, mis mind päästsid või mõni kaitseingel, kes meid hoidis, aga ma olen selle eest siiralt tänulik.

Olge palun liikluses ettevaatlikud ning ärge tegelege kõrvaliste asjadega. Ka väike pilk teelt eemale võib omada saatsulikke tagajärgi, seda ka inimestele, kellega te ilmselt kunagi ei kohtu.