esmaspäev, 15. november 2010

Mul on nii hea meel teie pärast, E ja L!

On üks teema, mida ma ei ole siin blogis kuigivõrd kajastanud. Esialgu ei tahtnud, sest võinuks liiga palju küsimusi ja asjatut stressi tekitada, hiljem ei olnud justkui head hetke, millest alustada. Ja nagu alati, oleme viimasel ajal üpris tegusad olnud, nii et arvuti taga niisama aega istuda justkui polegi.

Millalgi oktoobri alguses nägin und, milles mul oli siiras vestlus L-ga, mis näis nii tõeline, et hommikul oli raske aru saada, kas tegemist oli ikkagi unega. Sellest kõigest ca nädalapäevad hiljem sattusin netis pikemalt E-ga rääkima. Kuna olime M-ga oma unistuse realiseerimisega jõudnud faasi, kus kõik näis võimatuna, ent me ei soovinud siiski alla vanduda, uurisime kõikvõimalikke erinevaid variante ka abiellumiseks välismaal: eks Estraveli kampaania pani mõtted selles suunas tugevalt liikuma ja pelgalt uitmõte võimalikuks reaalsuseks.

Kunagi varem, kui kujutlesin oma võimalikke tuleviku pulmi, nagu suur enamus tüdrukuid seda väiksena või teismeeas, aga võibolla ka täiskasvanuna teinud on, kujutasin alati E-d ette kohapeal olemas olevana. Mulle ei tulnud justkui mõttessegi, et teda füüsiliselt minu kõrval pole. Seda enam tundus ahvatlevana mõte abielluda kusagil teispool maakera, kus E-l ja L-l oleks tulla umbes sama pikk maa kui meil sinna lennata: nii saaksime ühendada mitu head asja omavahel ja kõik võiks tunduda täiuslik.

Niisiis arutlesime E-ga kõikvõimalike erinevate sihtkohtade üle, mis veebruaris soojad oleks, kuhu poleks lennupiletid ei Eestist ega Austraaliast üle mõistuse kirved ning ka kohapealne majutus ja tseremoonia rahakotikohase hinnaga, kui ühtäkki pildus E lause, et kui tahaks, siis võiks ka nemad L-ga samal ajal samas kohas abielluda. Jõllitasin helendavat ekraani oma laual ning tundsin, kuidas südamelöögid ühtäkki kõrvus tuksuma hakkasid. Mõtlesin, kas sain vihjest õigesti aru, et E ja L on tegelikult ka abiellumisele mõelnud. Siis saatis E mulle üle Skype ühe äärmiselt kelmika foto endast ja L-st, kus E sõrme ehtis uus tumeda kiviga sõrmus, ebatraditsioonilise austaja, nagu E on alati olnud. Kilkasin suurest rõõmust ja hüppasin mööda tuba ringi ega jõudnud nii palju õhku ahmida, kui kopsud tahtnud oleksid. Emotsioonid olid suuremad kui füüsiline elu! See oli parim emotsionaalne uudis viimasel ajal!

Kallid E ja L, ma olen teie pärast nii äärmiselt õnnelik, et sõnadesse on seda raske panna. Kui oleksite lähedal, kallistaksin teid suurelt ja soojalt. Teades E varasemaid radikaalseid arvamusi enda abiellumise kohta, hindan ma seda enam, et sa, L, julgesid selle sammu astuda ja sa, E, hoiad südant, mis sulle kallis on. Mina, kes ma väärtustan abielu, hindan teie sammu ääretult. See on sõnulseletamatult soe tunne, mis hinge poeb teile mõeldes ja kuidas iganes te oma liitu sõlmida ei plaani, loodan ma, et mul on au olla selle hetke tunnistajaks teie kõrval. Aitäh, et olete oma rõõmusõnumit otsustanud jagada ning sellega kirgastanud mu elu. Austraalia on imeline koht, eks?

Palju õnne teile, E ja L, kihlumise puhul! Mul on nii hea meel teie pärast, E ja L! Päriselt ka.

kolmapäev, 10. november 2010

Muinasjutupulmad

Estravel kuulutas mõnda aega tagasi välja muinasjutupulmade kampaania, mille käigus antakse ära naitumine Seishellidel. Ei saa eitada, et mõte oli ahvatlev ning otsustasime M-ga proovida, andes endast parima, kuidas oskasime. Kes lotot ei mängi, see lotoga ju ei võida.

Kuigi allolev on olemas ka Estraveli blogis, siis kindlam on meie kirjateos ka siia ära tuua, sest kuigi Internet on igavene, ei pruugi vajadusel asjad enam hiljem netiavarustest siiski mingil põhjusel leitavad olla. Niisiis:

"Miks me soovime abielluda Seišellidel

Abielu on midagi erilist. See ei ole üksnes sõnakõlks või paber, mis kahte inimest ühte seob. Meie jaoks on abielu püha liit, mis jääb meid siduma igaveseks.
Meie tee sai alguse 10 aastat tagasi, kui ühel sügisõhtul hämaras pubis kohtusime. Tuli hõõgus tuha all 7 aastat, enne kui sõprusest arenes midagi enamat. Ühel tähisel uusaastaööl seisime koduõue lumel Hiiumaal kõlistades šampuseklaase. Uusaastasoov täitus ning süda leidis südame.

Muinasjutud on võimalikud, kui neisse uskuda. Maakera kuklapoolel steigipealinna külje all kõrgub mäeküngas otsapidi pilvedesse. Päike oli just kõrgustesse tõusnud ning mäe küljelt avanes imeline vaade all laiuvale linnale, tunnistajaks väike must-valge kohalik uudishimulik linnuke. Õhk oli hommikuselt karge ja maikuiselt sügisene. See oli hetk, mil Martin poetas vaikselt fotoka kotist välja temaga mõnda aega kaasas käinud lilla sametise karbi teemantsõrmusega. Päev oli imeline, hetk täiuslik!

Midagi sellist nagu oli meie kihlus, klassikalisest teistsugust ootame ka oma eriliselt päevalt. Meie jaoks pole oluline, milline on pulmapeo läbiv toon või kust tellitakse peokutsed. Me unistame päevast, mis jääks hinge ning mida kirjeldades läheks ka aastakümnete pärast silm niiskeks selle ilust, südamlikkusest ja soojusest. Hetkel, mil võime end tunda õigustatult kordki elus printsi ja printsessina, saades teineteise omaks, võime öelda, et meie soovid on täitunud.

Me oleme õnnelikud, väärtustades seda, mis meil olemas on. Oleme oma suhet ehitanud tasapisi, laduses kivi kindlalt kivile, austades traditsioone kanda ühist nime enne pisipere plaane. Kahe jalaga maapeal seistes unistame suurtest asjadest ja sündmustest, teadmatagi kuidas ja milliste vahenditega neid täpselt ellu viia. Unistused saavad võimalikuks üksnes siis, kui neid väga tahta ja olla avatud elus avanevatele võimalustele. Naitumine Seišellidel on ebatraditsioonilise unistuse täitumine."

__________
Alljoone märkusena võin siinkohal lisada, et tänaseks on paraku selgunud, et finaali me ei pääsenud ja seega vahvat reisi Estravelilt ei võitnud, aga eks elul on asjadeks oma plaan.