Kolmapäev, 11. märts 2009

Swedbank sai isegi hakkama

Täna hommikul tõstsin toru ja helistasin Swedbanki, et teada saada, kas pean minema vaidlustust uuesti allkirjastama või mis seis asjadega on. Seekord sattusin asjaliku tädi peale, kes lubas veidi uurida, mis seisus asi on. Olnud mõne minuti ootel, lubas ta mulle tagasi helistada. Umbes veerand tunni pärast kõne tuligi: öeldi, et täna saab kõik korda. Palusin täpsustada, mis nimelt korda saab, kas vaidlustus või raha. Vastati, et kogu rahadega seotud jama. Vastusega jäin ma esialgu rahule, ent olin siiski rohkem kui skeptiline.

Hetk tagasi Swebanki internetipanka sisse logides märkasin, et nad on mu kontole raha tagasi kandnud. Sedakorda on nad kandnud mulle tagasi ka makstud intressid ja võlakatte. Krediitkaardikonto (NB! ilma kaardita) on nullis ja kuskil mingeid intresse ei tiksu. Lõpuks ometi on see jama lahendatud. Uskumatu. Ma siiski eeldan, et ma olen kustutatud ka nende krediidivõlglaste nimekirjast, kuhu ma poleks pidanud üldse sattuma.

Võibolla olen ma veidi liiga nõudlik klient, kuid peale kogu seda jama oleks ma eeldanud väikest pangateadet, mis võinuks lihtsalt veelkord vabandada ning öelda, et nüüd on kõik ok ja muretsemiseks pole enam põhjust. Ilmselgelt olen ma tõesti liiga nõudlik klient.

PS! Ega loodus tühja kohta ei salli, et see raha nüüd kontol tagasi on. Täna sain tööl hoovis parkides parkimistrahvi, sest olin unustanud hommikul kiiruga parkimisloa tuuleklaasi vahele visata.

Teisipäev, 10. märts 2009

Swedbanki saaga jätkub

Ma olen tõeliselt tige Swedbanki peale. Ikka veel ja aina tigedamaks asi läheb. Kui eelmise nädala lõpus suutsin korraks maha rahuneda, siis praeguseks hetkeks olen totaalselt taas tuurid üles kogunud.

Minu krediitkaardi teema on endiselt lahtine. Reede hommikul, kui selgus, et teller oli unustanud teisipäeval minult vaidlustusele allkirja võtta ja ma pean minema uuesti pangakontorisse, et allkirja anda, olin püha viha täis. Kirjutasin Swedbanki üsna tigeda kliendikaebuse. Kuna sattusin arstil käies Pae kontori lähistele, käisin sealt läbi, et lõpuks ometi oma vaidlustus käiku anda ja sellega kõik korda saada. Teller printis eeltäidetud eestikeelse vaidlustuse välja, andsin mõlemale eksemplarile oma allkirja ning sain ühe eksemplari AS Hansapanga templi ja telleri allkirjaga endale. Arvasin sellega korras olevat.

Kuna ma jõudsalt olen olnud viimased nädal aega Swedbanki kuld-kirjasõber, siis olen hakanud tsekkima oma internetipanka, et ehk laekub sinna mõni uus põnev kiri (meenutab jubedasti Shopaholicu raamatus peategeleast, kes jõudsalt pangaga muudkui kirjutas ja mina mõtlesin siis, et selliseid inimesi ei ole olemas, nüüd aga olen üks neist). Pühapäeval oli saadetud mulle vastus kliendikaebusele internetipanka, ette ja taha vabandades ja lisades, et pean ikkagi minema pangakontorisse allkirja andma. Täna õhtul kella 18 ajal oli laekunud minu e-postile uus kiri Swedbankilt, kus nad teatavd, et tulevad mulle vastu ja saadavad meilile minu vaidlustuse, mille saan neile allkirjastatult tagasi saata. Vaidlustus oli sedakorda inglise keelne. Kirjutasin neile rõõmsalt vastu, et kas pean seda uuesti allkirjastama ja neile saatma, kuigi olen seda juba reedel pangakontoris teinud? Samuti avastasin inglisekeelset vaidlustust pikemalt uurides, et linnuke, mis on vaidlustusele panga poolt pandud, ütleb, et mina "ei ole tehingut teostanud antud summas". Eesti keeles tähendab see, et ma olen tehinguid teostanud, aga minult on võetud vale summa. Samas on paar rida ülevalpool väide "ei ole tehingut teostanud ega volitanud kedagi tehingut teostama", mis minu mõistuse järgi peaks olema minu juhtum: ei ole ma kunagi USAs käinud, ühtki tehingut neist teinud ega ka kellelegi oma kaarti edasi andnud. Seega on pank märkinud automaatselt vale vaidlustuse põhjuse?

Lisaks sellele avastasin, et minu deebetkaardil on äkitselt 300 krooni miinust (broneering). Mida kuradit? Kliksasin broneeringu lahti ning selle selgitus oli "Loan" ja numbrijada. Ehk siis laenumakse? Aga mul pole ühtki kehtivat laenu, ka oli krediitkaardi limiidist üle läinud ja veel maksmata (loe: raha, mille jagu mul enam deebetkaardil polnud, et see automaatselt ära varastada) ca 150 eek. Kust tuleb siis äkki 300?

Võtsin toru ja helistasin klienditoe telefonile (no milleks need siis on, kui mitte helistamiseks?). Teenindaja teispool toru oli igati viisakas ja kena. Püüdis järgi uurida, kust see 300 krooni tekkinud on ja mis laenumaksega on tegu, et ega pole veel mõnda minu teadmata tehingut tehtud. Ei olnud. Peale 10 minutilist ootamist selgus, et tegu on Ego kaardi automaatse tagasimaksega, mis mul oli kunagi sätitud 350 eek peale kuus. Oh jah.

Kui küsisin, mis on mu vaidlustusest sanud, teatas ta, et tänase päeva seisuga ei ole see nendeni jõudnud ja pean minema pangakontorisse seda allkirjastama. Dziisas, kui mitu korda ma pean ühe ja sama asja pärast, ühte ja sama dokumenti minema pangakontorisse allkirjastajma?? Praeguseks olen käinud nüüd 2 korda (esimesel korral mulle lihtsalt ei antud dokumenti, mida allkirjastada, teine kord allkirjastasin ära). Et siis tuleks veel kolmandat korda ka minna? Väidetavalt kohe, kui selline dokument allkirjastatakse, faksitakse see vastavasse osakonda ja antakse käiku. Tuleb välja, et 4 kalendripäeva jooksul pole Swedbanki ühest kontorist teise veel faks kohale jõudnud. Kaua niimoodi selle rahaga veel läheb? Tõepoolest, ma vihastasin. Mida paganat nad must tahavad, otsustagu ükskord ära. Mina ei ole Swedbank, et ma teaks, kuidas sellises olukorras käituda ja mida teha. Ühesõnaga soovitati mulle homme peale kella 9 tööajal tagasi helistada, et siis loota saada vastust mõnelt spetsialistilt.

Kui see asi niipea lahendust ei leia, olen ma nõus kasutusele võtma vajadusel äärmuslikke meetmeid, et asjad liikuma saada. Praeguseks hetkeks on Swedbank mulle tekitanud kahju 8500 eek USA tehingute eest, ca 15 eek krediitkaardi intressi, 300 eek miinussumma minu deebetkontol. Ühesõnaga summa hakkab lähenema 9000 kroonile. Lisaks täpselt nädal aega ja terve päeva kestnud psüühilised kannatused, jooksutamised ja segased vastused. Kui asjale kohe selgust ei saa, olen ma nõus Swedbanki selle eest kohtusse andma. Asi on naljast kaugel.

Neljapäev, 5. märts 2009

Mustikas põles - ema pood Mustika keskuses

Tänane hommik algas taaskord suure üllatusega. Kell oli mõni minut 8 läbi. Olime just tööle sõitmas, kui helistas E ja küsis, kas ema pood asub Mustika keskuses. Kuna E ema oli just hiljuti seda külastanud, arvasin, et ta helistab sellepärast. Tema vastus oli aga kiirelt, et Mustika keskus põleb lausleekides ning kahjustunud on juba üle 1000 m2 pinnast, seda kõike just mu ema poe poolsest otsast. Põlengust teatati kell 5:41.

Helistasin emale. Ta oli uudistest kuulnud, et midagi põleb, aga kui hullult, ta veel ei teadnud. Ema asus teele Mustika poole ja mina jõudsin tööle. Netist leitud pildid polnud just meeliülendavad: suured leegid liikusid otse ema poe suunas. Sain teada, et Enteri pood on hävinud täielikult. See oli meist vaid üle koridori. Hirm oli suur. Ahastus.

Ema jõudis kohale 10 paiku. Palju helistamist ja uurimist. Lõpuks selgus, et kohapeal teha pole midagi ja esimene lootus näha oma poodi, on kella 12 ajal. Veidi peale poolt üht teatas ema, et hakatakse sisse laskma. Sõitsime kohale. Ootasime. Pikalt ja kaua. Rentnikke oli palju, kõik ootasid ja ootasid kannatamatult. Tundide kaupa, jalad paarisenitmeetrises vees. Selleks hetkeks teadsime, et kõige hullem polnud meieni jõudnud, ent vee- ja tahmakahjustused võivad olla pöördumatud. Samas olid päästjad just avastanud veel kuskil tulekolde, mida samal ajal kustutati.

Turvatöötajaid, kes rentnikke saatis, oli vaid üks. Vaene neiu oli terve päeva põlenud kaubakeskuses veetnud, ilmselgelt oli tal üsna halb olla. Meie viibisime oma poes veidi üle kümmekonna minuti, saime sellestki lühikesest ajast külge terve päeva kestnud räige vinguhaisu ning kõri kipituse, turvatöötaja aga viibis seal tunde. Tõeliselt jube.

Kui meid kaubakeskuse pinnale oma poe juurde lasti, oli vaatepilt ahhetamapanev. Kõik kohad olid vett täis, mõnes kohas ulatus vee kogus üle saapa varbaotsa. Tahma oli kõikjal. Enteri ega On/Offi poest polnud midagi järel, Masku oli suures osas kannatada saanud, lisaks vingu- ja tahmakahjustused. Meie poe päästis lausleekidest vaid vahekoridor, kus polnud põlevat materjali ja leek sai kanduda üksnes lae kaudu, ent viimasel hetkel oli tuletõrje saanud tulele piiri peale. Klõpsisin kiiruga paar pilti.

Meie boksis on vaid tugev veekahjustus ja tohutus koguses tahma ja vingu. Pehme mööbel läheb ilmselgelt mahakandmisele. Paljude valgustite osas ei oska veel arvata, ei saanud seal kuigipalju ringi vaadata - teised ju ootasid ja tahtsid ka. Püüdsime vaid päästa kiiruga seda, mida andis, tõstes mõned asjad kuivemale pinnale. Lisaks siis muud poes olevad väikedetailid. Elektrit polnud, aga üht-teist tänu katuseakendele nägi. Eks siis saab tegelikud kahjud ära hinnata ja selgeks teha, kui taas poe ruumidesse tagasi lastakse ning elekter sisse pannakse. Kaup on meil paraku kindlustamata - ei osanud selle peale mitte tulla, et ka kaubakeskuses tuleks tulekahju vastu end kindlustada. Mis ja kuidas edasi saab, ei tea praegu keegi. Eks aeg annab arutust.

Hommikul vasardas peas vaid küsimus, kuidas sellised asjad saavad juhtuda ja niivõrd ulatuslikult. Olgu siinkohal mainitud, et pood on küll mu ema ainus tegevusala, ent firma on meil kahe peale, seega on see natuke nagu minu laps ka. Üleeile avastasin ma oma krediitkaardi kloonimise, täna oli tohutu kahju Mustika keskuses. Kuidagi raskeid üllatusi täis aeg. Iga asi pidi millekski hea olema. Huvitav, milleks need head on?

Kolmapäev, 4. märts 2009

Krediitkaardi kloonimise ohver

Eile hommikul avastasin ehmatusega, et minu krediitkaart on kloonitud ning sellega on makstud USAs 1,5 nädalat tagasi 8500 EEK eest. Šokk oli suur.

Kõik algas sellest, et mul oli vaja maksta ära üks mõnetuhande kroonine arve kindlasti 02.03.09 kuupäeval pangaülekandega või hiljemalt 03.03.09 kaardiga. Tahtsin ülekandega maksma hakata, kuid jõudsin panganetti alles mõni minut peale südaööd. Kuna kuupäev oli juba vahetunud 03.03.09-ks, siis arvasin kindlam olevat minna hommikul kaardiga oma arvet maksma, et raha kindlasti samal päeval üle läheks. Et palgapäevani oli paar päeva aega ja ma ei viitsinud hakata summat poolitama erinevate kaartide vahel, otsustasin kasutada arve tasumiseks krediitkaarti, mida ma üldjuhul ei kasuta ning mis rahakotis seisab rohkem hädajuhuks (naistel neid hädajuhte ikka vahel esineb, alustades ootamatust allahindlusest ja ideaalsest leiust poest ning lõpetades vahetult enne palgapäeva lõunasöögi eest maksmisega). Kuna olin just eelmise aasta lõpus kasutatud krediidilimiidi täies ulatuses tagasi maksnud ja teadaolevalt oli kaardil 7000 EEK vaba raha, siis seda suurem oli minu üllatus, kui teenindaja teatas mulle, et kaardil pole piisavalt raha. Ma küsisin, kas kaart ei läinud läbi või oli ehk mõni muu viga, kuid vastus jäi endiseks. Seepeale andsin oma deebetkaardi, millel teadsin olevat peal summa veidi üle 1000 krooni ja palusin sellelt kaardilt võtta 1000, et siis ülejäänud summa muude kaartide vahel ära jupitada. Teenindajalt sain aga sama vastuse: kaardil pole piisavalt raha. Esimene mõte oli, et pangas on suhtluses kuskil mingi error, sest raha ju minu teada oli olemas.

Kohe, kui mul õnnestus pääseda esimese arvuti taha, millel on ID-kaardi lugeja, logisin panka sisse ja avastasin, et minu krediitkaardil on tõepoolest üle 7000 krooni (NB! limiit oli 7000) võlgu, lisaks on kadunud kogu mu raha deebetkaardi arvelt. Konto väljavõttelt nägin, et 13-18.02.09 on tehtud minu kaardiga tehinguid USAs kiirsöögikohtades, pandimajades, juveeliäris, Wal-martis ja veel paaris poes, kokku ca 8500 EEK eest. Kuna krediitkaardile jõuab välismaksete info hiljem, siis saab maksetega ületada ka krediidipiiri, mispuhul ületanud summa kasseeritakse vaba raha ulatuses automaatselt deebetkaardi kontolt. Sinna siis kogu mu vaba raha läkski. Lisaks sellele olin saanud pangast teate, et mul on tekkinud krediidivõlg (selle osa suhtes, mis ületas krediidilimiiti ja mida deebetkaardil olnud summa katta ei suutnud) ja kui ma võlgnevust teatud tähtaja jooksul ei lahenda ning summa kasvab veel, siis olen ma kantud krediidiinfo nimekirja. Minu ehmatus oli suur ja ootamatu.

Esimese asjana peale kelmuse väljatulekut helistasin panka ja palusin tehingud annulleerida, seejärel käisin pangakontoris ja andsin üle oma krediitkaardi ning kirjutasin politseis avalduse. Ka pangateller ja politseinikud olid üsna nõutud. Hetkel pole ma kuskilt veel mingit vastust saanud ning miinussumma on endine, ent intress aina kasvab (ikkagi 18%) ning ka krediidivõlglaste nimekirjas olen endiselt üleval, sest võlg on likvideerimata.

Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on. Ma pole kunagi USA-s käinud ja minu krediitkaart oli ka sel samal hetkel ikka veel minu rahakotis, kui tehinguid tehti. Ma olen alati püüdnud olla hoolas igasuguste maksete tegemisel, kuuldes ikka ja jälle hoiatusi, kus keegi on mingeid andmeid kopeerinud. Minuga ju selliseid asju juhtuda ei saa?! Aga siiski tõmmati ka mind kusagil väga osavalt kotti. Ma pole kasutanud krediitkaarti kuskil kahtlastes internetipoodides ega niisama urgastes, mitte kunagi sularahaautomaadis. Seda enam, et antud kaarti kasutasin ma viimati 2008 aasta juulis ning 2008 aastal üldse kokku 7 korda, millest korra Paypaliga Skypesse kõneaega ostes, 3 korda Eestis minu mõistuse jaoks täiesti usaldusväärsetes kohtades, kus olen ka teiste kaartidega maksnud, ning 3 korda Londonis kaarti mitte kordagi silmast lastes. 2007 aastal kasutasin ma kaarti samuti vaid 3 korda. Peamised antud kaardi kasutusajad jäävad 2005. ja 2006. aastasse. Kas tõesti kopeeriti minu kaart juba 2005-2006 (kui ma õigesti mäletan, vahetatakse kaarti iga 3 aasta tagant, seega vahetasin seda 2006, sest aegumine oli 2009)? Või kopeeriti seda millalgi eelmisel aastal niivõrd osavalt, et ma ei märganud, kuid miks oodati sel juhul ligi kolmveerand aastat enne kaardi kasutamist?

Igal juhul loodan ma siiralt, et ei pea hakkama omast taskust kellegi teise pettusi kinni maksma ning asjad saavad korda, aga ütleme ausalt, et uue krediitkaardi järgi mul küll isu ei ole. Pigem on tunne, et maksaks edaspidi üldse vaid sularahas, kuid ka see tuleb ju kuskilt kätte saada...

Olgu see lugu teistele õpetuseks ja hoiatuseks, et oma arvetel tuleb silma pidevalt peal hoida, vastasel juhul võidakse avastada kurikaelte tegevus liiga hilja. Hea, et seekord sattusin nende tegevusele vaid 1,5 nädalat peale toimumist. Ma siiralt loodan, et minuga seda enam kunagi ei juhtu. Praeguseks olen ma krediitkaardi kloonimise ohver - kahju 8500 EEK ja krediidivõlg.