Ka paradiisis sajab

Võtsime rahuliku basseini päeva. Kui seltskond on suurem, siis on melu omajagu või leidub ikka kedagi, kes vahepeal mere ääres või basseini juures chillib. Päris harjumatu on veeta puhkust selliselt, et ei peagi ringi tormama ja kõike vaatama, aga samas ei oskaks olla ka ainult basseini ääres päikese käes ja ikka tahaks pisut ringi vaadata. Meil läks selles osas hästi, et oleme Kreeta suuruselt kolmanda linna, Rethymno serval - siin on basseinid ja meri, aga piisavalt ruumi liivarannal, keegi seljas ei ela. Ümberringi on kohalikke poode ja tavalist elu, kuid rannapromenaadi mööda vanalinna poole jääb Grecotel Beach House Plazast jalutada umbes kolmveerand tundi, teeserv palistatud erinevate restoranidega. Paras maa, mida jalgsi käia ja kui seda ei viitsi, siis bussiga saab paarikümne minutiga vanalinna ning taksoga kümmekonna minutiga üsna mõistliku rahaga tagasi hotelli. Ehk et jagub kõigile midagi - nii hotellis ja rannas olla, linna vaadata kui ka head sööki nautida ja pisut ostelda.

Rethymno piirkond pakub laia ampluaad - siin kohtub autentne Kreeta elu, rikkalik ajalugu, lähedal on mägikülad, on maastikku ja loodust ning pikad liivased rannad helesinise väga soolase merega. Ka ilmastik on siin meile pisut harjumatu - sama kiiresti, kui tõuseb päike, võib muutuda ka ilm. Tänaseks tegelikult vihma ei lubanud ja päike kerge pilvisusega pealelõunal oli lubanud mõnusalt lõõsata. Üsna ootamatult läks kiiresti pilve ja saabus vihmasabin. Vetelpäästja käsutas kõik basseinist kiiresti välja - vihmaga ei ole siin mingit ujumist, ka siis, kui see on vaid kerge tibutamine. Ja sama kiirelt, kui see algas, ka vihm järgi jäi ja soe päike tuli pilve tagant uuesti välja, nii et lõunauinaku tegijad magasid vihma sõna otseses mõttes lihtsalt maha. 

Chania piirkond oli saanud erakordselt palju vett üsna ootamatult koos tormisena ilmaga, mida lubati ka siiapoole, kuid õnneks läks see meist päris suure kaarega mööda ja üksnes hilisõhtul pakkus äike mere peal võimsat vaatemängu nagu keegi oleks eemal korraliku pildistamissessiooni korraldanud või ilutulestikku lasknud. Kuigi äike paugutas merel korralikult, siis vihma meile ei jõudnud ja müristamine oli kuskil mujal väga-väga vaikselt. Meile jäi vaid hotelli terrassil looduse pakutavat silmailu jälgida.

Meid on siin paras punt koos - kokku 7 perekonda, nii et kui vanalinna õhtusöögiks end restorani sättisime ja lauda küsisime, oli meil endalgi keeruline kokku lugeda palju meid siis päriselt on. Neli täiskasvanut olid sel ajal Santorini päeva tripil, mis võtab umbes 12 tundi, seega päris täiskoosseisu meil õhtusöögil polnud, aga nii mõnegi restorani jaoks olime justkui kõndiv rahapada, sest saada korraga sööma 23 inimest, on märkimisväärne käive. Kui ühe resto sisseviskaja püüdis aru saada, kes on see kõige tähtsam ema, kes siin klannis otsustab, oli selleks juhuslikult G, kes ka ausalt vastu küsis, et kui me siia tuleme, siis kui suure allahindluse me saame. Pakutud 10% ja iga arve eraldi oli aus kaup. Eks siin hotelliski küsiti meilt esimesel hommikul, kas me oleme üks suur pere või mis värk sellega on, et meid on selgelt palju ja me kindlalt teame üksteist. Ja muidugi, kus on eestlasi, sinna tuleb ka juurde - üks Eesti pere oli ilmselt plaaninud endale vaikset perepuhkust, kuid sattusid hotelli, kus oli märkimisväärne osa külastajaist teisi eestlasi ees. 

Rethymno linnas sõidav ringi pisike punane turisti rong nagu paljudes teisteski linnades. Väga hea mõte tundus kogu selle klanniga rongile hüpata, mis omakorda tähendas, et rongijuht palus ühel naisterahval vagunit vahetada, et me peaaegu kõik ühte vagunisse ära mahuks. Pileteid ostes oli nalja omajagu - suutsime kokku arvutada, et kohal on meil 14 täiskasvanut, aga laste arv tundus sel hetkel hoomamatu, mispeale piletimüüja arvas, et kuna meid on nii palju, siis küsib ta raha vaid täiskasvanute eest ja lapsed saavad seekord kõik tasuta, olenemata vanusest. See pisike punane rong tegi mõnusa tiiru ümber vanalinna, kõlaritest tädi rääkimas, mida ümbruskonnas vaadata on. Igati mõnus istumine ja kuulamine.

Rethymno vanalinn on Kreeta üks kõige paremini säilinud ajaloolisi keskusi, sest erinevates sõdades ja eriti teises maailmasõjas, on Kreeta saar omajagu pihta saanud. Kitsad munakivi tänavad on tõeliselt romantilised, Veneetsia aegsed paleed ja uksekaared põimuvad minarettide ja mosheedega, kus erinevad võimud, ajajärgud ja ajalugu põimub. Erinevalt paljudest teistest Kreeta kuurortitest on Rethymno elav ülikoolilinn ja seetõttu on siin elu ja melu aastaringselt, mitte üksnes tursimi hooajal. 

Rethymno piirkonda peetakse ka üheks Kreeta gastronoomia keskuseks, mis selgelt väljendub ka suures restoranide hulgas, kus Kreeka juustud, salatid, olivõli, grillitud vardad ja suured portsud on au sees. Traditsiooniline Kreeta restoran pidi olema selline, kus tellitakse toidud pere peale jagamiseks ning kohvi ja kooki saab eraldi kohvikus, kuid restorani menüüs neid pole. Küll aga on kombeks söögikorra lõppedes pakkuda külalistele väike magus amps ja vahel ka pits kohalikku samakat rakit või aniisiviina ouzot, ent kaasaegsema fusion köögiga restoranid selle mõnusa külalislahke traditsiooniga enam kaasa ei lähe ja sellest on pisut kahju, sest selline kultuuripärand on see, mis teeb söögikorra mõnusaks ja pisut eriliseks. Ja tihti istuvad restorani omanikud ise oma söögikoha leti ääres, tervitavad külalisi, suhtlevad, vahel võtavad nendega koos pitsigi, mis teeb selle kogemuse nii autentseks ja isiklikuks, et tunned end oodatu ja omana. Nii juhtub, et ka meie seltskond ikka ja jälle leiab end erinevate söögikordade ajal suuremates ja väiksemates puntides Vuntsi juurest, nagu me ise omakeskis kutsuma hakkasime, ehk Manolis Placest, kus kõhu saad alati täis, toit on hea kreekaliku kvaliteedi ja suurusega ning söögikorda jääb lõpetama pits alkovaba puuvilja, või kui eriti hästi läheb, ka vuntsi enda poolt serveeritud pits ouzot.

M tegi päevast video: https://youtu.be/BxFVH971xWk?feature=shared

Kournase kilpkonnad ja kasside Chania

Me ei ole kunagi päris paketikal rannapuhkusel käinud. Kõige lähedasem sellele on olnud meie mesinädalad Mehhikos, kus ka pool aega suutsime vaid rannas lebotada ning eelmine aasta Madeiral, kus meil oli ametlikult pakettreis, aga tegelikult võtsime reisibüroo kaudu vaid lennud, majutuse ja transfeeri. Seekordne reis on ka pisut erandlik - oleme siin küll justkui omapäi, aga samal ajal on siin meie sõprade sõbrad ja pered, nii et tegevusteks variatiivsust soovi korral jagub. Kreeta ilm on soe ja päikseline, septembri lõpp on siin veel hooaeg ja ilm päevasel ajal 25-30 kraadise soojuse ja päikesega meile mõnusalt nauditav, nii et pole liiga kuum. Merevesi on vist pisut soojemgi kui basseini vesi, aga basseinis pole laineid, mis teeb selle märkimisväärselt nauditavamaks. Korra käisin ka suurtes lainetes koos teistega hullamas ja lasin jalad põhjast lahti tõsta, koos laineharjaga ranna poole kaasa minnes, kuid suured lained ei ole väga minu teema. Küll aga on mõnus end korra märjaks kasta, päikese käes soojendada, rannatoolil aaslanna seljamassaazhi nautida, libistada jahedat jooki ja mõnusat seltskonda ning melu nautida.

Teised läksid täna Rithymna Beach veeparki, kuid meie laps on selleks veel pisut noor ning otsustasime oma suuna võtta hoopis Chania linna poole. Kuskil umbes poolel teel Rethymnost Chaniasse asub Kournase järv - helesinise vee ja veidi mudase, kuid liivase põhjaga suur Kreeta ainus magevee järv. Seal saab ujuda, paadiga sõita või vesijalgratast laenutada. Selle järve suurimaks omapäraks on seal elavad looduslikud Balkani vesikilpkonnad, mida pidavat nägema paremini järve mägede poolsel kaldal, kuid metsloomadena ei armasta nad müra ega masse ja seetõttu ei pruugi neid alati kerge leida olla. Kui järvele läheneda Rethymno poolt, kus väike kanal jookseb järve, siis seal, merevetikate keskel, nautisid ilusat sooja ilma 7-8 kilpkonna, kes laisalt vahel ujusid või pead veepeal liigutasid. Vesijalgrattaid rentiv tüüp küll väitis, et need pidada olema kodukilpkonnad, mis sinna toodud on, aga ega lõpuks vahet pole - kilpkonnad need olid ja vees seal järves nad elavad, nii et meie rõõm oli suur, kui kilpkonni niimoodi looduses elamas nägime.

Kournase järv on suur - see on umbes 58 hektarit ja selle sügavaim koht on kuni 22,5 meetrit, mistõttu on legendid pidanud seda järve põhjatuks. See on Natura 2000 kaitseala ja seal leidub lisaks kilpkonnadele linde, angerjaid, veemadusid ja kalu. Antiikajaloost juba tunti seda järve Korisia Athena pühamu järgi, mis olla seal läheduses olnud, praegune nimi olla pärit araabia keelest. Legendi järgi aga olevat järv tekkinud seoses traagilise looga tüdrukust, kes oma isa eest põgenes ja järv oli ta neelanud koos kogu paigaga. On selle legendiga nagu ta on, aga koht on tõesti mägede vahel ilus ja kui merest kopp ette saab, siis seal järve ääres võib päeva veeta küll.

Kreeta on pika ajalooga saar. Juba umbes 3000 aastat tagasi asus Chania linna kohal üks Vana-Kreeta tähtsamaid linnu Minoiline Kydonia. Hiljem on linna kujundanud roomlased, büstantslased, veneetslased ja osmanid. Siin kulgeb piki mere äärt mõnus promenaad ja mereäärne tee viib otse Firka kindluse juurde, millest ümber nurga jalutades jõuab Veneetsia sadamasse, mis meenutas mulle rohkem Spliti linna Horvaatias, ja sealt tänavatelt üles keerates saab vanalinnas kitsastel tänavatel jalutades end leidis justkui korraks Itaaliast, aga tegelikult oleme Kreekas. Chania on rahulikum ja vaiksem kui suuremad linnad Heraklioni lähedal. Siin on ka saare teine suur lennujaam, kuid see teenindab ca 3-4 korda vähem kliente aastas kui Heraklion. Suur sa turiste saare sellesse ossa ei jõuagi, sest saar on tõesti pikk ja ühest otsast teise sõit võtab tunde. Praegu on siin kiirteel suured ümberehitused, tundub, et teed tehakse laiemaks, ent kvaliteet on õnneks praegu juba üsna hea. 

Chania on olnud ka oluline Vahemere kaubandus- ja sõjasadam ning praegugi asub sõjaväe lennubaas just Chania avalikul lennuväljal. Teises maailmasõjas sai Chania linn Sakslaste pommitamisega vanalinnas kõvasti pihta ning sellest suur osa hävines, kuid sellegipoolest on väikesed armsad tänavad täna ilusad, värvilised ja nunnud, kus mõnusasti aega veeta head paremat nautides. 

Kreeta vanalinnade tänavatel jalutades hakkab silma, et siin on igal pool väga palju kasse. Meie hotelli territooriumil elab neid mitu, tänavatel peesitavad nad siin-seal, aeg-ajalt on näha neile jäetud kassikrõbinaid ja veenõusid. Kuigi need kassid paistavad olevat tänavakassid, on nad väga hästi hoolitsetud, pole rääbakad, on heas toitumuses ja paistavad viisakad. Kuigi suur osa kassidest kellelegi ei kuulu, siis hoolitsevad kogukonnad nende eest siiski üsna tublisti. Kui tänaval on näha mõnda kassi, kellel kõrva otsas on väike sälk, siis tähistab see steriliseerimist - nii on lihtsam eemalt märgata milline tänavakass on paljunemiskontrolli protseduuri juba läbinud, et hoida arvukust kontrolli all. Siinsed kiisud on igal juhul tugev osa kohalikust kultuurist ja sobivad tänavapilti väga armsasti, täpselt omale kohale.

M tegi päeva kokkuvõtte: https://youtu.be/5Yv0D0uHpr0?feature=shared

Rethymno - Veneetsia ja Ottomanid koos

Rethymno linn on pika ajalooga. Seda on valitsenud mitusada aastat veneetslased ja seejärel osmanid, mistõttu on siin, Kreeka suuruselt teises linnas, arhitektuuriliselt läbisegi nii puidust Veneetsia stiilis rõdud, Veneetsia sadam ja purskkaevud kui ka Ottomani stiilis mosheed ja minaretid. Kui tuli uus valitseja, siis eelnevaid ehitisi ei lammutatud ega purustatud, vaid muudeti ümber uude korda ja usku, nii et kõik segunes. Alles 1913. Aastal ühines Kreeta Kreekaga. 

Rethymno linna merepoolsel kaldal asub suur keskaegne Fortezza kindlus. Seda näeb kaugelt nii maa kui mere poolt, kuid autoga selleni jõudes ei saa kohe selgelt aru, kuidas üles kindlusesse ligi saab. Esimese hooga ei olnud liigselt GPS ka abiks. Kuna tahtsime ka vanalinnas väikese tiiru teha, siis uudistasime kitsaid kivitänavaid, mis vaikselt ülesmäge ristisid. Otse Fortezza jalamilt avaneb ilus vaade nii linnale kui merele. Fortezza ise on hästi säilinud kivimüüriga kindluse ala, keset mida on pisike kabel, kuhu saab endiselt küünlaid põlema panna ja eemal kuplitega suurem Veneetsia-aegne moshee. Algselt oli samal kohal Püha Nikolause Veneetsia kirik, kuid osmanid muutsid kiriku mosheeks ja lisasid sellele suure kupli, kuid täna see enam pühakojana ei tegutse. 

Kui Fortezzast alla linna jalutada, on teepeal palju väikseid tänavaid, mis mõeldud ainult jalakäijatele. Paljud põiktänavad on ääristatud restoranidega, üks ahvatlevam kui teine ja kui vaadata netis olevaid hinnanguid, on lõviosa neist ülikõrged ehk väga vahet pole kuhu seal sööma minna. Kreeta traditsiooni kohaselt on toidud eelkõige jagatavad, nii võib restoranis julgelt tellida ka erinevaid pearoogi ja neid väikestele taldrikutele julgelt omavahel jagada. Reisimisel on selle suureks plussiks võimalus proovida ära mitmeid sööke, ilma et peaks kahetsema, kui kogemata on valik vale olnud. See eest on omamoodi põnev äraarvamismäng hiljem tseki deshifreerimine, sest enamjaolt on arved kreeka keelsed ja see tähestik on siin pisut keeruline, et sellest esimese hooga sotti saada.

Kreeta söögikohtadel on ka hea traditsioon arve maksmisel pakkuda külalistele maja kulul väike magus amps koos pitsi kohaliku samaka Rakiga. Kui kelner on tülpinud, võib muidugi juhtuda, et maja tervitus jääb külaskäigu lõpus poolikuks, aga seda on üldjuhul harva. Samaka asemel oleme korra saanud ka külmutatud alkoholivaba maasika jooki, mis oli omamoodi mõnus amps. Magusaks pakutakse kas puuvilja ampsu või kreeka jogurtit erineval kujul ja lisanditega nagu vedel mesi, kirsimoos või muud taolist. Kuigi Kreekas on portsud reeglina tõsiselt suured, siis üllataval kombel ägiseva täiskõhu tunde aitab leevendada just väike pits kanget jooki koos magusa ampsuga. Väga suur osa söögikohtadest on perekondlikud, mida peetakse põlvkondade kaupa koos ja nii on siin väga tihti näha lapsi söögikohtades, samal ajal kui nende vanemad ja vanavanemad külalisi teenindavad ja neile sööki valmistavad. Kui õnnestub mõni restoran enda lemmikuks muuta, võtavad omanikud külalisi vastu nagu oleksid need isiklikud sõbrad. Head suhted on siin kultuuris tähtsad.

M pani päevast video kokku: https://youtu.be/LtMj6PuZtUc?feature=shared