3 nädalat ja 10 lendu

Kui meie lõpliku reisiplaani olin kokku saanud ja avastasin, et meil tuleb kokku 10 lendu, ehmusin isegi selle peale. Jube pealju, asualt öeldes, kuigi õnneks olid osad neist väikesed saartevahelised lennud kestvusega kuni tund, umbes nagu lendaks Tallinnast Riiga, Helsinkisse või Stockholmi.

Kõikidest lendudest kokku neli jäi meie tagasiteele: Mauilt San Franciscosse 5 tundi, öö San Franciscos ja sealt edasi Kopenhaagenisse 11 tundi, siis Kopenhaagenist tund aega Stockholmi, sealt tund aega veel Tallinnasse. Kokku umbes ööpäeva jooksul 18 tundi lende, kui ajavahed välja arvata. Päris väsitav ja tulevikus, kui mul tekib nii geniaalne plaan taaskord iga mõne päeva tagant lennata, siis püüan iseendale meelde tuletada, et lendamine on tegelikult väsitav. Õnneks läksid kõik meie lennud üsna sujuvalt ja tähtaegselt, mitmed jõudsid kohale isegi enne lubatud kellaaega, nii et kokkuvõttes läks meil tegelikult hästi.

Kui Kopenhaagenisse kohale jõudsime, olime parajalt soodad, olgugi et oli öine lend, aga ajavahega on meil kell veidi sassis ning lennukis uni ei ole ikka päris sama, mis kuskil kindla maa peal voodis ehk kokku saime magatud umbes 3-4 tundi, mida ei ole ilmselgelt liiga palju. Meil jäi veel oodata kolm tundi järgmise lennuni, et kodule natuke lähemale saada.

Stockholmis puhus korralik tuul ning meie lennuk jõudis varem, mis tähendas, et oma maandumisjärjekorra ootamiseks tegime õhus lihtsalt tiire. Kui lõpuks veerand tundi hiljem maandumiseks läks, laperdas lennuk kord ühtpidi, kord teistpidi tuule käes, ent kui rattad maapinda puutusid, oli maandumine eriti sujuv, nagu hetk varasemast tuulest poleks juttugi olnud. Meil jäi veel kolm tundi Tallinna lennuni.

Jalutasime mööda Arlanda lennujaama ühest otsast teise muudkui edasi-tagasi, et natuke pikkadest istumistest kangeks jäänud jalgu ja selga sirutada ning üha enam peale tikkuvat und peletada. Ajaks, mil tabloole ilmus värav, kust meie lend läheb, olime juba nii väsinud, et kippusime kordamööda püstijalu magama jääma. Kui Tallinna lennukisse sain, siis mõtlesin, et olen ärkvel kuni õhkutõusmiseni, aga avastasin end pidevalt jälle ja jälle, et silm on iseenesest kinni vajunud mulle endale märkamatult. See reisiväsimus on ikka tohutu ja nüüd, mil tegelikult uneaeg on, kirjutan viimast blogikannet, ilma et uni suuresti silma tikuks - oleme vist endiselt vales ajatsoonis, Hawaiil oli ju Eestiga 12 tundi vahet. Nüüdseks on Hawaii meie jaoks minevikus ja eks see tulevikuaega tagasi tulemine võtab tibake aega.

Euroopas ei ole meil sellist tipi kultuuri nagu on USAs. Seal tuleb sisuliselt iga liigutuse eest tippi jätta, aga mitmes kohas me seda teha ei osanudki, nii et jäigi tip andmata ja ma tegelikult arvan, et nüüd päris iga liigutuse eest tippi ka tegelikult andma ei pea. Söögikohtades on miinimum tipp 15%, mis tuleb ise summadele liita. Seda veidram oli Kopenhaagenis või Stockholmis lennujaamas süüa ostes mitte peas koguaeg kalkuleerida, mis see päris lõppsumma on, mida maksta tuleb. Kui lõpuks Tallinnas taksojuht meid koju ära tõi, siis käis mul peas automaatne kalkulatsioon, et tipp on siis niipalju, kuniks pea selgeks raputasin, et jah, meil võib tippi jätta, aga see ei ole kohustuslik iga tehingu puhul.

USA on suur riik ja paljud asjad käivad neil oma reeglite järgi, muust maailmast erinevalt. Siiani ei mahu mulle pähe, kuidas siselendudelt tulev pagas on klienditsoonis kõigile kättesaadav, samas ajavad nad turvakontrolli turvatsooni sisenedes eriti karmiks. Kui siinpool maakera pole tegelikult meie jaoks prügiprobleem üldiselt teema ja kui see ka kuskil on, on mure väike ja kiiresti lahendatav. Kuigi USA püüab väga eesrindlikult kõiki asju sorteerida ja taaskasutada, siis see kogus pakendeid, mis seal igal pool tekib, on lausa uskumatu ning paraku jõuab palju prügist ka ookeani või loodusesse, mida vabatahtlikud siis taas koristada püüavad. Meile õnneks prügi seal niimoodi silma ei hakanud. Mis aga silma hakkas, on ameeriklaste abivalmidus. Kodutu on tänavapildis tavaline, aga teda ei ignoreerita. Kui kodutu sõidab bussiga, siis bussijuht teeb talle kenasti bussiukse lahti ja laseb kaldtee välja, et kodutu saaks sealt oma käruga rahulikult maha sõita. Sellist viisakust ja inimlikkust Eestis ei kohta. USA toit on täis geneetiliselt muundatud komponente ja kemikaale, meie toit on oluliselt puhtam ja soodsam, küll aga on USAs väga palju mugavaid teenuseid, nii et teed netist tellimuse ära ja sulle tuuakse see peagi ukse taha või saad ise järgi minna. Jah, San Francisco lennujaamas lendu oodates tegin minagi Eestisse laupäevaks toidutellimuse, et hommikul kodus ärgates oleks peagi midagi süüa ja see on ikka natuke uskumatu, kuidas teiselpool maakera saab niimoodi virtuaalselt toidupoes ära käia, kuid muus osas on teenuste juures meil veel olulist arenguruumi, mõistagi, ka meie turg on väiksem ja paljud teenused meile siia ei jõuagi.

Kokkuvõttes on mul hea meel, et selle reisi ära tegime. Oli väga mitmekülgne reis, täis lund ja päikest, tuult, sooja merd ja natuke ka vihma. Palju imelisi avastusi loodusest, ahhetama panevaid vaateid ja hetki, üks ilusam kui teine ja omavahel võrreldamatud. Meie reisi oli seekord palju erinevaid mägesid ja mäed on endiselt need, mis mind kuidagi tõmbavad, on erilised ja müstilised. Nii palju erinevaid kohti on ühte reisi ilmselt ka keeruline ära mahutada, aga lõppkokkuvõttes olen ma rahul. Järgmiste seiklusteni!

Tere tulemast minevikku!

Kui hotelle Hawaiile broneerisin, siis ühe hotelli puhul ei läinud mu krediitkaardi makse läbi ja lõpuks helistasin hotelli, et täpsustada üle meie broneeringu olemasolu. Kõne ajal rääkisime administraatoriga detailidest, kui neil peaks olema vaja minuga kontakti saada ning juhtisin ta tähelepanu asjaolule, et Hawaiil ja Eestil on täpselt 12 tundi ajavahe, mille peale ta küsis: "So, you live in the future and we live in the past?" Ma polnud kunagi varem mõelnud, et Eestis elame me koguaeg kellegi jaoks tulevikus. Nii põnev. Tänasest ööst alates oleme meie nüüd aga Eesti suhtes minevikus ja päris naljakas on mõelda, et ajal, mil lennukiga lõpuks Honolulus maandume, on siin alles pühapäeva hilisõhtu ja Eestis samal ajal juba esmaspäeva keskhommik.

Hommikul ärgates teatas Air Canada äpp mulle, et meie lend on tund aega edasi lükatud. See andis meile natuke rohkem aega, et linna peal jalutada. Kuna Vancouveris olime juba kõik tähtsamad vaatamisväärsused üle vaadanud, siis võtsime suuna kaubanduskeskusesse. Olin reisile kaasa võtnud üsna hästi sisse kantud jalatsid ja jalad igatsesid juba jupimat aega uusi. Sketchersi poes oli sujuvalt sobilik allahindlus, nii et saime M-ga mõlemad endale uued mugavad jalavarjud. Need on ka sisuliselt ainsad asjad, mida reisilt seni ostnud oleme.

Lõuna paiku pakkisime kohvrid, võtsime oma auto ja seadsime suuna lennujaama poole. Poolel teel lennujaama asub Queen Elizabethi park, kus kohalikele meeldib vaba aega veetmas käia ning mille nõlvalt avaneb kena vaade linnale. Täna oli harukordselt ilus kevadilm - lauspäike ilma ühegi pilveta, sooja lausa 14 kraadi, nii et sellise ilmaga oli ülimalt meeldiv õues aega veeta. Ilmselt mõne nädala pärast, kui tulbid ja muud sibullilled, mida parki ohtrasti külvatud on, õitsevad, on sealne jalutuskäik lausa luksuslik. Vaba aja vabas õhus veetmisele on siin ikka palju mõeldud - pargis asub nii golfi väljak kui disk golfi rada, tenniseväljakud ja pikniku platsid, ka koertele on oma rihmast vaba jooksmise ala ette nähtud, mis on aiaga piiramata. Tegime pargile tiiru peale ja viisime auto lennujaama ära.

Kuna meie lend oli tunnikese jagu edasi lükatud, meie check-in tehtud ja pagas ära antud, jäi meil väravasse minekuni veel mõni tund aega. Vancouveri lennujaama külje all asub McArthurGleni disainer outlettide keskus, kuhu viib lennujaamast mugavalt linnaliinirong, millega sinna sõitmiseks väljastab piletiautomaat tasuta pileti. See on külalistele ikka eriti mugavaks tehtud. Veidi veider oli muidugi vaadata, kuidas samal ajal, kui mööda poode käia, lennukid pea kohal eriti madalalt tõusid ja maandusid.

Jõudsime lennujaama tagasi parajalt kaks tundi enne ettenähtud boardingut. Läbisime turvakontrolli ja järgmisena sattusime mingisse veidrasse lintide vahel looklevasse sabasse, millest esimese hooga me kumbki aru ei saanud. Hetk hiljem jõudsime USA piirivalve iseteenindusalasse, sealt edasi kohe passikontrolli piirivalveametniku juurde ja hoplaa! Olimegi ametlikult sisenenud Ameerika Ühendriikidesse, Kanada pinnal Vancouveri lennujaamas. Midagi nii veidrat ei olnud ma kunagi varem veel kohanud.

Otsisime oma värava üles ja otsustasime teha korralikud burgerid enne lennule minekut, sest kell oli juba õhtupoolik, aga lõunani me veel jõudnud polnud. Algselt pidi meid ees ootama ligi 7 tunnine lend, ent kuna Boeing 737 Max 8 asemel oli meie lennuk vahetatud Boeing 777 vastu, mis oli täielikult välja müüdud ja kuhu oli ilmselgelt mitme lennu rahvas kokku tõstetud, siis kestis meie lend õnneks vaid 5 tundi. Küll aga oli mulle üllatuseks see, et Air Canada ka sellistel pikkadel lendudel serveerib söödavat üksnes võikudena ja raha eest, kuigi me polnud ostnud kõige soodsamat säästu piletit. Küll mul oli hea meel, et enne korralikult kõhu täis sõime.

Peale maandumist sain aga uue üllatuse osaliseks: nagu arvata oli, siis ei mingit piirivalvet, passikontrolli ega riiki eraldi sisenemist, ent pagasiala, kuhu tulid lennukilt kohvrid, ei asunud mitte kinnises tsoonis, nagu tavaliselt, vaid igaühele tänavalt poolavatud ligipääsetavas alas. Eks see on selline lõunamaa värk veidi siin, tunne on umbes nagu Maldiividel, aga kuna asume ikkagi USA territooriumil, siis tundub olevat siiski veidi tsiviliseeritum värk.

Lennujaamast on hotelli võimalik mitmel viisil saada - bussi, takso, sõidujagamisteenuse ning shuttle bussidega. Kuna olime kahekesi, siis Uberiga lennujaamast hotelli tuli umbes sama hind kui shuttle bussi organiseerima hakata. Mis siin aga eriline on, on eraldi loodud ala lennujaama, kus sõidujagajad kohtuvad oma klientidega - mugav, lihtne ja kõigile kergesti arusaadav. Hotellis tervitati meid juba kenasti värskete mahlaklaasisega, anti kätte kahetoalise toa võtmed ning saimegi end pikast päevast lõpuks ometi õhtule sättida, et minna homme Honolulut ja Waikikit lähemalt avastama.

Kaluriküla Vancouveri külje all

Eestis tean ma vaid ühte söögikohta, kus inimesed on nõus päris pikka aega tänaval ootama, et saada lauda - Pizza Steffani Pärnus. Vancouver on aga suurlinn ja kui kohalike hulgas mõni söögikoht populaarne on, siis ollakse nõus ka meie mõistes üsna jaheda ilmaga õues tund või enam külmetama, et soovitud kohta lauda saada. Valisin meile hommikusöögikohaks välja kohalike hulgas populaarse kohviku Jam, jalutasime hommikul sinna ja kohale jõudes avanes meile vaatepilt, kus juba paarkümmend inimest seisid tänaval ja ootasid viisakalt kannatlikult järjekorras kuniks hommikusöögi kohviku uksest sisse saavad. Egas midagi, võtsime ka sappa. Tund hiljem, kui varbad juba külmetasid ja selg oli seismisest väsinud, rääkimata näpistavast näljast, saime meiegi laua. Jah, tõesti, hommikusöök ja kohvi olid väga head, mis tasusid ootamast, ent kui oleksin teadnud, et meil tuleb lausa tunnike oodata, otsinuks ma meile ilmselt teise koha.

Õues on siin jahe kevadine ilm. Kuigi täna näitas termomeeter lausa kohati 13 soojakraadi, siis kerge tuuleke ei lasknud end hellitada kevadpäikese käes ning tuletas meelde, et kindad, sall ja müts on hädavajalikud. Ja siis jalutasid meile vastu inimesed t-särkides või lühikestes pükstes või õhtul pükstükis ilma jakita... Mis kliimast need inimesed küll pärinevad, kellel pole õhtujaheduses vaid mõne soojakraadiga külm? Õhtul uuesti linnapeale minnes pakkisin endale veel fliisigi jope alla, et väljas valitseva jahedusega hea oleks. Me oleme küll põhjamaa rahvas, kuid ilmselgelt vähem karastunud kui siinsed kohalikud.

Lonely Planeti järgi on Vancouveri ümbruses sisuliselt neli kohta, kuhu saaks ja oleks mõistlik päevast trippi ette võtta - Victoria ja saarestik, kuhu mõlemale saab praamiga, milleks meil täna piisavalt aega ei oleks olnud; Whistler, kus käisime eile ja Richmond ning Stevenson, mis on sisuliselt Vancouveri eeslinnas ja asuvad paarikümne minuti autosõidu kaugusel. Seadsime GPS-le Richmondi kesklinna sisse ja asusime minekule.

Richmond on turisti mõttes täiesti mõttetu koht. Seal ei ole mitte midagi vaadata peale olümpiamängudeks ehitatud uisustaadioni ja sedagi vaid väljapoolt. Richmondi kesklinn koosneb vaid Aasia söögikohtadest ja hieroglüüfides äridest ehk siis mul on päris kahju neist turistidest, kes otsustavad sinna sõita ühistranspordiga ja siis teevad sellise avastuse. Meil oli vähemalt mugav ja soe auto.

Küll aga on Richmondiga kokku kasvanud Stevensoni väikelinn, mis on olnud ajaloolisel, et peale teist maailmasõda jaapanlaste kogukonnaks ning jaapanlasi ja teisi pilukaid on seal konsentreeritult rohkem kui kuskil mujal. Stevensonis asub ka vana Britannia laevakuur, mis on sisuliselt muudetud vabaõhumuuseumiks, kus juhendavad külastajaid vabatahtlikud. Peahoones ehk kunagises laevaehitustehases juhendas külastajaid tugeva puudega noormees, kes väga püüdlikult näitas meile kogu töökoda ning püüdis üht-teist juurdegi seletada. Tore, et siin on püütud kõigile mingit rakendust leida.

Stevensoni põhiline tõmbepunkt on aga sadama-ala. Sattusime sinna just ajal, mil kohalikud professionaalsed kalamehed otse oma paatidelt kalaturul värsket püüki müüsid. Isver, need kalad ja krevetid tundusid nii tohututl ahvatlevad, et kui me kuskil siinkandis elanud oleksime, tahtnuks ma sealt kindlasti üht-teist osta. Nii kahju, et Eesti rannikuvetes on kalavalik üpris piiratud ja meil sellist kalaturgu olla nii värske kraamiga ei saa.

Meie hommikusöögi teenindaja uuris arvet tuues, mida me oma päevaga ette plaanime võtta ja kuulnud, et lähme Richmondi, soovitas ta kindlasti seal või vähemalt Vancouveris ära proovida bubble tea jook, mis algselt on pärit Taiwanist, aga on siinkandis äärmiselt populaarne. Ma polnud sellest midagi varem kuulnud ja kui oma auto nina taas Vancouveri poole keerasime, panin Foursquare otsingusse bubble tea, mis andis tulemuseks nii mõnegi kohviku, mille saime endale teepeale sättida. Esimene oli ootamatult suletud. Teist me üles ei leidnudki. Kolams tundus samuti suletud olevat, ent viimasel hetkel märkasime, kuidas sealt keegi välja astus, nii et M peatas kiirelt auto ja lippasin kohvikusse meile teejooki kaasa tellima. Selgus, et tegemist on külma teejoogiga, mis saab olla nii puuviljatee kui piimatee põhine, valides juurde mullikeste maitse, magususastme ja jää hulga. Jook pakendati hermeetiliselt suletud kilekaanega topsi, anti kaasa jäme kõrs ja oligi korras. Minu üllatuseks tähendasid topsi põhjas olevad suured mullid, mis läbi kõrre koos teejoogiga sattusid, shokolaaditükkide asemel hoopis selliseid želeest kummikommi pallikesi. Jook oli iseenesest okei, aga mulle see kuidagi üldse ei istunud, tundus kohutavalt lääge ja lõpuks me M-ga seda kahe peale ära juua ei suutnudki. Aga igatahes, uus kogemus ja väga põnev avastus.

Õhtul tegime veel ühe jalutusringi linna peal, et näha siinseid tänavaid ka laupäevaõhtuses melus ja õhtupimeduses, sest pimedas on tänavad alati teistsugused kui valges. Märkasime mitme poekese puhul silte, et nad on just sel nädalavahetusel mingil x põhjusel suletud. Homme on püha Patricku päev ja tundub, et siin seda tähistatakse, sest ka dineri tüüpi söögikohas õhtusööki lõpetades soovis nobejalgne teenindaja meile just head homset saabuvat püha.

Roheline on kanadalastele südamelähedane, seda nii keskkonna kui kanepi mõttes. Tundsin õhtul tänaval jalutades mitmel pool kanepi lõhna ja märkasime ka nii mitutki tubakapoodi, mis jätsid rohkem mulje kui kanepi müügikohad, leti taga pilves müüjatega. Hiljem googeldades selgus, et alates 2018. aasta teisest poolest on ka Kanadas kanepi müük ja tarbimine legaliseeritud nagu ka Californias, USAs ning tundub, et kohalikud on uut hüve täiega nautima hakanud. Olenemata laupäeva õhtusest melust linnatänavatel, mõnedest pilves linnakodanikest ja tänavanurkadel telkivatest kodututest, on endiselt siin ringi jalutades sõbralik ja suurlinna kohta turvaline tunne. Valvsust muidugi ei tasu kunagi kaotada.

Muide, Kanadas on ka koer inimene ehk see riik ja vähemasti Vancouver on äärmiselt lemmikloomasõbralikud kohad. Paljude poodide juures on "koerte parkimisala" ehk post koos aasadega mille külge saab lemmiku ootele jätta, samas asuva avaliku koerte joogikausiga ning lemmikutele suunatud teenuseid ja tooteid pakutakse palju. Ka linnapildis on koeri kõikjal, nad on hästi käituvad ja sisuliselt igale poole teretulnud. Rannas asub isegi voolik soolasest veest lemmiku karva puhtaks loputamiseks, mitte ainult dushid inimestele. Teist nii loomasõbralikku keskkonda ei ole ma veel oma reiside jooksul kohanud. Tore, kui ühiskond on sõbralik ja tolerantne. Vähemasti esmapilgul. Turistina Kanadas on tunne, et võiks siia teinekordki tulla seda riiki veel enam avastama, sest loodus on siin kahtlemata kaunis ja see ongi vast üks peamisi tõmbenumbreid, ent ka meeldiv teenindus ja sõbralikud inimesed. Turisti jaoks üsna ideaalselt sobilik koht.

PS! M tehtud videokokkuvõtte tänasest leiab siit ning esimese päeva videokokkuvõtte lisasain ka täna tagant järele esimese päeva blogi kirje lõppu.

Lumi mäe tipus

Mäed on minu jaoks alati kuidagi müstilised ja erilised olnud. Kuna Eestis mägesid pole, siis kasutan alati ära võimaluse mägesid näha, kui nende lähedale satun. Samas, ma kardan kõrgust, nii et suhtun neisse alati aupaklikult ja imetlen meeleldi ka eemalt. Vancouver asetseb just ookeani ja mägede vahel, nii et siin on soojal ajal teoreetiliselt võimalik ühe päeva jooksul nii mägedes suusatada kui rannas ujuda.

Lähim mägi Vancouverile asub umbes poole tunni autosõidu kaugusel, kuid selle jalamil asub Capilano River Regional Park, kus on ühtlasi oru kohal maailma pikim rippsild. See sild on ilmselt netis leiduvatelt piltidelt Vancouveris üks tuntumaid vaatamisväärsusi. Ja tõesti, see on külastamist väärt. Kui oled Viljandis üle rippsilla käinud, siis siinne on oluliselt pikem ja kõigub kõndides märkimisväärselt rohkem, ent seda ümbritsev vihmamets teeb koha väga kauniks.

Tänapäevane tehnika on ikka võimas. Kuna meil on telefonides piiramatu internetiga USA sim-kaardid, mis toimivad ka Kanadas, siis tegime rippsilla pealt vanematele videokõned ning näitasime neile, kus hetkel oleme. Nii saime ka hetkeks vanemad endaga koos reisile kaasa võtta üle videosilla ja jagada nendega seda sama emotsiooni, mida kohapeal nägime.

Edasi võtsime suuna Whistleri poole, kus toimusid Vancouveri taliolümpiamängud 2010. Whistler on suusakuurordi linn, mis asub Vancouverist umbes pooleteise tunni autosõidu kaugusel mägedes. Poolel teel sinna on aga Shannon Fallsi kosk, milleni viiv matkarada asub suusagondlite trassi alguses. Otsustasime osta gondlipiletid ja vaadata, kuidas maailm mäe otsast välja näeb. Ja oh, see oli iga hetke väärt! Vaade, mis meile avanes, oli hingemattev selle sõna kõige positiivsemas tähenduses. Mäe otsast said alguse mitmed matkarajad, kuid meil polnud paksus lumes kõndimiseks sobilikke jalatseid ja nii tegime vaid väiksemad ringid. Mäe otsas kohtasime kutte, kes olid just roninud mäe tippu ning märkasime meest, kes oli saabunud vaateplatvormile mäest üles ronides, olles lühikestes pükstes ja täiesti läbi higistatud õhukese pulloveri väel. Minu üllatuseks oli mäe otsas oluliselt soojem, kui mäe all, ent siiski mitte lühikese püksi riietus.

Ilmaga on siin üldse selles mõttes põnev, et ilmateade võib lubada ühtlase pilvisusega kuiva ilma ja hetk hiljem paistab pilvede vahelt päike ning natuke hiljem hakkab tibutama, kuid siis tõmbab jälle kuivaks. Ilm vaheldub kiiresti. Kuigi Vancouver asub mere ääres, siis veidral kombel pole siin ilm vastikult niiske nagu Eestis ja nii sõime täna 9 kraadises soojuses lõunat kohviku väliterrassil vaatega mägedele. Eestis ma sellise jahedusega õues pikniku pidamisele või terrassil istumisele naljalt ei mõtle.

Mäest alla saabusime alles õhtul poole viie ajal. Tegime veel kose väikese jalutustiiru ja mõtlesime, et pöörame auto nina tagasi Vancouveri poole, sest pimedaks läheb siin juba 19 ajal ning meil polnud suurt soovi mägisel maanteel pimedas pikalt sõita. Sõitsime siiski natuke Whistleri poole edasi, et Squamishi linnakest korraks vaadata ning sellest veidi edasi asuval vaateplatvormil veel mägedest paar pilti teha ning siis tagasi keerata, kui avastasime, et esimene tagasipöörde koht oli alles 32 km pärast, samas kui Whistleri linna oli ainult 40 km. Otsustasime Whistlerisse välja sõita.

Mõni kilomeeter enne Whistleri mägiküla näitab silt Olümpia külla. Kui juba nii kaugele tulla, võiks ju olümpia külale ka pilgu peale visata. Keerasime maanteelt maha, tiirutasime mööda mägiteed Olümpia küla väravateni ja avastasime, et need olid tänaseks juba suletud, nii et küla ise jäigi meil nägemata. Küll aga ääristasid teed maalilised vaated mägedele, mida kattis sinakas lumi. Ma polnud kunagi varem näinud, kuidas lumi helesiniselt kumab. Päris kaunis vaatepilt.

Otsustasime õhtusöögi asemel haarata paar asja hoopis toidupoest ja teha kerge eine mõnusa veiniga hotellitoas. Minu meelest on välismaal toidupoes käik alati väga põnev, sest nii palju on selliseid asju, mida meil müügil pole ning mingeid harjumuspäraseid asju on vahel veider otsida. Kuna valisime ostukorvi ka mõned asjad, mis vajasid tarbimiseks kahvlit, siis läks M poes plastikriistade retkele, kuid leidis ainult suure karbi nugade-kahvlitega. Kui kassasse jõudsime ja kassapidaja järjest meie asju läbi piiksutas, küsis ta ühtäkki veidi kohmetunult ja ette-taha vabandades, kas ostame suure karbi nugade-kahvlitega vaid selleks, et salatit süüa. Vastasime jaatavalt, mispeale ta miinustas noad-kahvlid ning andis meile selle asemel kaasa kaks komplekti lahtisi plastikust nuge-kahvleid, ise muudkui vabandades, et meie ostukorvi sisu pole üldse tema poolt arvustada. Meie olime aga nii siiralt tänulikud, et ei pidanud ostma suurt hulka ühekordseid nuge-kahvleid, mida meil tegelikult üldse vaja ei läinud. Väike asi, aga teenindaja pisike samm rohkem kui temalt oodatud, muutis meie õhtu veelgi imelisemaks. Oh, oleks selliseid teenindajaid ka Eestis rohkem, kes viitsivad hoolida kliendi tegelikest vajadustest.

Nii Toronto kui senise Vancouveri kogemuse põhjal meeldib mulle Kanada üha enam. Inimesed on siin sõbralikud ja hoolivamad kui USA-s, meenutavad natuke austraallasi. Siinne kliima on Eestile üsna sarnande, kuid loodus on suurema variatsiooniga ning üldine sõbralikkus tekitab kuidagi hea tunde. Kanada tundub olevat väga tore.

PS! M tänase päeva videokokkuvõtte leiab siit.

Vancouver

Hommikul ärkasime juba enne kukke ja koitu poole kuuest, et asjad lõplikult kokku panna, teha kiire hommikusöök ja ideaalis olla kell 7 juba rendiauto tagastuspunktis, et sealt minna edasi lennujaama. Kui muidu võtab meie Oaklandi hotellist SFO lennujaama sõit aega ca pool tundi, siis hommikuse San Francisco tipptunni ajal võib see võtta ka kuni poolteist tundi. See on lihtsalt imeline, kuidas siin hakkab tõesti hommikune liiklus pihta juba peale kella 5 ööpimeduses ning poole seitsme ajal seisab 6-realine kiirtee sisuliselt paigal. Kiirtee 23 tollipunkti on küll kõik avatud, ent ikkagi võtab nendeni jõudmine ca paarkümmend minutit aega. Algselt olime plaaninud auto tagastada hommikul kell 8, aga Sixti töötaja soovitusel plaanisime selle tunnike varasemaks - õigesti tegime, sest lõpuks tagastasime auto siiski natuke enne kella 8, mis andis meile siiski veel piisava ajavaru kella poole üheteistkümnesele lennule jõudmiseks.

USA poole peal on lennujaama turvakontroll päris põhjalik. Vaadatakse üle nii dokumendid kui inimene ise, turvaväravaid läbides tuleb ära võtta alati ka jalatsid ja vööd lisaks muudele asjadele. Iseenesest on selline turvalisusele tähelepanu pööramine üksnes väga meeldiv.

Lennuturvalisus on üldse väga tähtis asi. Arvestades meie aasta tagust kogemust hädamaandumisega ja M varasemat lennukiga alla kukkumist 2001 aastal, siis on lennuturvalisuse valdkond meile eriti südamelähedane ja kuskil liigseid riske võtta me ei soovi. Seetõttu ei taha ma ka teada enne reisile minekut, kui kuskil on midagi juhtunud, sest vahel on teadmatus õnnistus. Vahetult enne meie reisile minekut kukkus alla Etioopias reisilennuk Boeing 737 Max 8. Ma ei tahtnud sellesse teemasse süveneda, sest reisile minnes teeksid sellised asjad ainult tarbetult ärevaks. Paratamatult olid aga kõikjal uudised nii siinpool kui sealpool maailma antud lennuõnnetuse teemat täis.

Kui eile tuli uudis, et Euroopa on oma õhuruumis Boeing 737 Max 8 lennud keelustanud, siis Ameerika Ühendriigid ja Kanada teatasid esimese hooga, et nemad selle lennukitüübi lende ei keelusta. Arvestades ka, et Air Canada lennupargis on konkreetseid lennumasinaid 25 ringis, on see üsna suur hulk.

Meie käesolevasse reisi olin planeerinud kokku 10 lendu, sest teisiti ei saanud paremini. Värisevate kätega avasin TripIti äpi, millesse olen kogu meie reisi planeerinud ja lasin silmadega lendudest üle, kontrollides lennuki tüüpe. Avastasin ehmatusega, et üks meie lendudest on just sama tüüpi lennukiga planeeritud. Googeldasin kiirelt millised on meie võimalused, kuid kõik otselennud samaks kuupäevaks samasse sihtkohta olid välja müüdud ning kui olekski saanud piletit kuhugi ümber vahetada, siis sama kuupäeva teine lend oli samuti planeeritud Boeing 737 Max 8 lennukiga ehk sellestki vahetusest poleks suurt tolku olnud. Soovisin vaid, et lennufirma siiski leiaks meile muu alternatiivi ja vahetaks lennuki muu tüübi vastu.

Kui täna Vancouverisse olime väga sujuva ja mugava lennuga kohale jõudnud ning end kesklinnas pilvelõhkujate vahel asuvasse hotelli sisse kirjutanud, avasin restoranis korraks Air Canada veebilehe ning nägin seal teadet, et Boeing 737 Max lennud on kõik tühistatud ja muudetud. Mul langes justkui kivi südamelt ja mind tabas tõeline õnnejoovastus. Ma olin selle uudise eest nii tohutult tänulik! Päeva lõpuks sain samasisulise meili ka lennufirmalt endalt, kus teavitati, et meie pühapäevane lend tõsteti pool tundi varasemaks ning uus lennuki tüüp on Boeing 777. Ah, kohe nii palju kergem tunne on nüüd selle teadmisega olla!

Kui Vancouverisse kohale jõudsime, siis siinne lennujaam on tõeliselt reisija sõbralik - rahvusvahelisse terminali saabujaid tervitab veekaskaad kaljude vahel ning piirikontrolli saali kaunistab suur läbi aatriumi kaiguv kunstipärane seinainstallatsioon. Ka piiriametnikud olid toredad ja sõbralikud ning kui avastasime, et meie ühe kohvri sang on purunenud, saime sellegi teema paberid väga meeldivalt korda aetud. Kanadaga on meil seni ainult positiivsed kogemused olnud ja loodan, et see ka nii jääb.

Kui San Francisco kohta öeldakse, et see on kodutute pealinn, sest muudest USA osariikidest kolivad kodutud sinna just kliima pärast, siis SF-s nägime vaid üksikuid kodutuid. Seevastu Kanadas on kodutuid aga tänavatel väga palju. Seda märkasime nii Torontos kui nüüd ka Vancouveris. Muus osas on aga Vancouveri tänavad väga puhtad just prügi mõttes ning kodutute nägemine ei häiri, kui just Chinatowni linnaossa jalutama ei satu, kuhu on justkui kokku kogunenud kõik veidi veidrama välimusega või elus mitte nii hästi hakkamasaavad inimesed.

Vancouver ise on väga selge ja konkreetsete joontega linn. See osa, mida me täna näha jõudsime, jättis mulje, et teispool silda on madalad majad ja laialivalguv metropol, siinpool silda aga pilvelõhkujad ja rahakate inimeste kants. Nii näeb linnatänavatel palju ilusaid autosid ja sattusime nägema korraga lausa kümmekonda kallist sportautot linnatänavatel kulgemas.

Siiamaani on meil ilmaga väga vedanud. Selgus, et enne käesolevat nädalat on San Franciscos kaks kuud jutti sadanud ning nüüd on esimesed kuivad ja päikselised ilmad, mis sattusid just sellele ajale, mil me seal olime. Vancouveris oli küll esmalt pilvine, ent polnud vastikut tuult, mis riietest läbi lõiganud oleks. Õhtupoole hakkas küll sadama, nii et tegime oma enamuse jalutuskäigust linnas tibutavas vihmas, kuid õige riietuse korral see väga ei seganud.

Sain täna ka midagi uut proovida - meie hotelli kõrval majas asub Fanny Bay Oyster bar ehk austri restoran. Ma polnud kunagi vare austreid söönud ega austriõlut proovinud, nii et ka see sai täna järgi proovitud ja austrid olid vägagi maitsvad. Isegi paremad, kui ma arvata oleks osanud.

Meie hotell asub täpselt kesklinnas BC staadioni kõrval. Asukoha mõttes suurepärane valik, aga mitte ainult. See on vägagi kaasaegne hotell, nii et majast 5 korrust on hotelliks ehitatud ja ülejäänud korrused kuni 20dani on korterid. Meie toas on aga tehnikaime Roxy ehk laual asuv interaktiivne tehisintellekt, kellele saab kõikvõimalikke küsimusi esitada, millele vastamisega püüab ta siis oma võimuses abistada. Kui hotellitoas peaks igav hakkama, siis on vähemalt, kellega oma aega lõbustada. Kui hotelli end alles sisse checkisime, tõmbasin reisi jooksul juba teist korda kõrvarõnga ootamatult kõrvast. Kui esimest korda juhtus see San Franciscos ja avastasin kõrvarõnga juhuslikult päev hiljem meie hotellitoa vannitoa põrandalt, siis seekord tundsin, kuidas kõrvarõngas kukkus riiete vahele ja jooksis särgi alt vaikselt piki selga alla. Peale mõningast akrobaatikat ja selja sügamist leti ees, sain ma siiski kõrvarõnga uuesti kätte ja võtsin need nüüd kõrvast. Meil on ikkagi puhkus ja tundub, et ka kõrvad tahavad ehetest puhata.

Nüüd aga on pikk päev aeg kokku võtta M tehtud videoga. Homme tuleb jälle uus päev ja uus võimalus avastada veelgi Kanada võlusid.

Teel Ameerikasse

Tänane päev on olnud väga pikk - ärkasime kodus 26 tundi tagasi ja vahepeal pole magama saanudki, nii et väsimus murrab tõsiselt ja seega jääb meie reisi esimene blogipost ilmselt üsna lühikeseks.

Hommikune mõnetunnine peatus Kopenhaagenis oli seekord väga mõnus. Hoolimata paarist miinuskraadist, oli taevas selge ja päike säras ning juba soojendas, seekord polnud ka külma läbilõikavat tuult. Kui jõudsime esimesse väljavalitud hommikusöögi kohta, oli aadress küll õige, aga kohta ennast me sealt leiad ei osanud, nii et valisime järgmise ja jalutasime karges kevadhommikus sinna paarkümmend minutit. Väike jalutuskäik linna peal ning kokku ca 16  000 sammu, ent arvestades, et järgmised 11,5 tundi veetsime lennukis, oli selline liigutamine väga teretulnud.

Mul oli plaan nii pikal üle ookeani päevasel lennul kõigepealt kaks filmi vaadata ja siis veidi tukkuda, et jaksaks pärast olla. Vaatasingi Rohelise raamatu lõpuks ära, edasi lugesin natuke Lonely Planeti San Francisco raamatut ja hetkel, kui ma arvasin, et lõpuks võiks veidi tukkuda, tuli lennu esimene turbulents. Üsna ebameeldivate killast. Umbes poole tunni pikkune keset Rocky mägesid Kanadas Calgary külje all. Arvestades meie lennukogemust aasta tagasi, ei meeldinud see raputamine meile M-ga kummalegi, ent siiski, kogu nii pika lennu jooksul vaid üks korralik turbulents ei ole halb. Ma siiralt loodan, et selle raputamisega on nüüdseks meie reisi raputamised tehtud ja edasi kulgeb kõik rahulikult, meeldivalt ja raputusteta igas mõttes.

Kuigi Ameerikasse sisenedes tuleb ära täita nii lennukis ankeet kui piirikontrollis elektrooniline ankeet, läheb seal sabas seismisega ikka üle mõistuse kaua aega. Kui olime passikontrolli sabas olnud juba üle tunni, siis üks ametnik halastas me peale ning juhatas teistesse sabadesse, kust lõpuks kenasti tulema saime. Passikontrolliametnik uuris kauaks me jääme ja mis meie reisiplaanid on. Kuulnud ära meie ajakava, avaldas ta imestust - Hawaii valikust saab ta hästi aru, aga Vancouver ja San Francisco? Lisaks püüdis ta iga nurga alt uurida, kas meil on midagi erilist tähistada, et sellise reisi teeme, pulmareis või muu eriline tähtpäev. Ma ei osanudki muud välja käia vastuses, et kuu lõpus tuleb mu sünnipäev. Sellega jäi ta ka lõpuks rahule.

Olime omale broneerinud Sixtist Toyota Corolla või sarnase sõiduki. Bronni tehes ei osanud me jälgida, et autorendi esindus lennujaamas sees asuks ja nii tuli meil oodata umbes pool tunnikest Sixti mikrobussi, mis meid autorendi kontorisse viiks, enne kui auto kätte saime. Meiega sattus bussi kaks saksakeelset naisterahvast, kes olid paanikas avastanud, et nende lend läheb vähem kui kahe tunni pärast, neil on check-in veel tegemata, aga oma kohvrid olid nad unustanud sõprade Sixti rendiautosse, nii et neil oli hädaolukord kiirelt kohvriteni ja tagasi lennujaama jõuda. Terve buss elas neile innukalt vaikides kaasa. Kui Sixti kohale jõudsime, selgus, et neil polnud meile anda seda, mida olime tellinud ja nii sõidame San Franciscos ringi seekord Toyota Highlanderiga - siinses mõistes tavalise linnamaasturiga, mis meie jaoks siiski pigem suuremat sorti auto on.

Öömaja broneerisime Oaklandi, kus on lihtne parkida ning pole ka linnast väga kaugel. Pildi järgi oli tegu nunnu järveäärse hotelliga, ent mul jäi märkamata, et teispool hotelli asub kohe suure koormusega kiirtee, mille müra otse tuppa kostub. Aga lõpuks pole väga vahet, sest hotelli jõudes olime mõlemad nii väsinud, et tahtnuksime kohe magama keerata, peaasi, et hea voodi ja puhas tuba on.

PS! M tellis meile Eestis olles kohalikud USA sim-kaardid Ariel Mobilest, et saaksime siin reisiäppe ja navigeerimist kasutada, kuid üks kohale enne reisi ei jõudnudki, ent peale M kirja neile, ootas meid kenasti hotelli vastuvõtus. Vat selline teenindus. Ja kuna selgus ka, et Eestist kaasa võetud nuputelefon siin siiski ei tööta, siis ajutiselt on meie Eesti numbrid täiesti väljas. Tundub, et tuleb tõeline puhkus ja seda heas mõttes.

PS! M tegi ka esimesest päevast väikese videokokkuvõtte (update 16.03.2019).