Neljapäev, 30. november 2017

Pealpool pilvi paistab päike

Õhtul magama minnes olin nii väsinud, et panin hommikuks igaks juhuks kolm äratust, et kindlasti üles saaksin ja lennukile jõuaksin. Nii ärkasin öösel mitu korda ja vaatasin igaks juhuks kella, et ma sisse poleks maganud. Vedasin end esimese kella peale püsti ja astusin mõned minutid peale kella 7 hommikul hotellist välja, kohver näpuotsas, metroo peale.

Õhtul oli hotelli administraator öelnud, et hotellist lennujaama süidab umbes pool tundi ühistranspordiga, kuid ta soovitas mul minema hakata pigem poolteist tundi varem, sest kunagi ei tea, kuidas liiklus mõjutada võib. Suhtusin tema sõnadesse kerge skepsisega, kuid püüdsin siiski olla seekord pigem varem kui hiljem kohal. Google Mapsi juhiste järgi lahkusin hotellist täpselt õigel ajal, et kella 8ks lennujaama jõuda.

Brussels Nord jaamas pidin metroo pealt ümber istuma rongile. Tipptunni rahvamassis vastassuunas liikudes leidsin õige perrooni üles ja alles siis taipasin, et mul on rongipilet ostmata ning ühtki piletiautomaati läheduses ei paistnud. Vedasin kohvri taas trepist alla ning suundusin automaadi otsingutele. Sel ajal, kui ma piletiostuautomaadiga hullasin, selgus tõsiasi, et rong, millele ma planeerisin minna, hilines jaama üle poole tunni ning järgmine lahkus kaugemal olevalt perroonilt kuhu ma piisavalt kiiresti ei oleks jõudnud. See omakorda tähendas, et sain külma tuule käes oodata hilinenud rongi, mis saabus samal ajal ülejärgmise rongiga. Õnneks olin endale siiski väikse ajavaru jätnud ning jõudsin pagasi äraadmise leti juurde 15 minutit enne selle sulgemist, olles seal ainuke reisija.

Turvakontrollis oli rahvast juba omajagu. Valisin kiirelt värava, kus paistsid olevat reisijad, kel reisimisega veidi enam kogemust, nii et saba läks kiiresti. Turvalindi juures pakkisin oma asjad vilunult kastidesse, astusin väravatest läbi ja rõõmustasin, et mu asjad skännerist kiiresti tulid. Haarasin kasti kaasa eemal oleva laua juurde, et seal end veidi paremini kokku pakkida, kui märkasin silmanurgast eemal turvalindil mingit roosat asja. Vaatasin oma kasti, siis linti uuesti ja taipasin, et keset linti klaaskuubikus seisis mu sall, mille andurid olid tuvastanud ja pagasikontrolli lindi tänu sellele seisanud, ent sall ise oli nii kerge, et see sealt kuidagi edasi ei liikunud, klaaskuubikusse aga turvatöötaja järele küünitama ei ulatunud. Peale mõningast püüdlemist leidis turvanaine kuskilt mingid tangid, millega ta salli järele upitas ja selle lõpuks kätte sai. Huh.

Eile jõudsin toidupoodi hetkel, kui sealset šokolaadipoodi just sulgema hakati. Arvasin, et leian ka vajaliku täna lennujaamast. Tõepoolest, lennujaamas on ostuala nagu mujalgi, kuid üsna nadi valikuga ja pisikene. Kui Brüsseli lennujaam on muidu suur lahmakas, mille ühest otsast teise kõndimiseks võid märkamatult vabalt tunni kulutada, siis ostuala on seal sisuliselt olematu. Ohkasin omaette ja nentisin sama tõetera, mida ammu juba reisidelt tean: kui näed ja meeldib, osta kohe, sest hiljem ei tule selleks enam võimalust. Nii ka seekord. Eks omad vitsad peksavad ning valik tuli teha sellest, mis pakuti.

Pagasit ära andes loeti mulle kindlad sõnad peale, et oleksin väravas õigel ajal, kuna buss viib lennukile ja buss ei oota. Haarasin teepealt hommikusöögiks võiku ja vee ning sättisin end väravasse. Lasin suurema massi mööda, järasin oma saia ning jäin viimase viie inimese hulka, kes lennukile teise bussiga saadeti. Osad näod olid juba tuttavad - noogutasime tervituseks ühe naisterahvaga, kellega koos esmaspäeva õhtul samal lennul juba olnud olime.

Kui lennukisse jõudsin, avastasin, et mu iste oli juba kellegi teise poolt hõivatud. Kui kergelt hämmingus näoga istmerea vahesse seisma jäin, märkis kõrvalistuja, et nad soovisid saada kõrvuti kohti ning sestap võiksin ma istuda nende algsele kohale varuväljapääsu juurde 13. ritta. Muidu ei olekski sellest ju suurt midagi, jalgadel on seal veidi enam ruumi, kuid omakorda tähendas avariiväljapääsu rida kahte asja: läpakat ei saanud ma eesistuja jalge alla käekotiga panna, sest avariiväljapääsu reas peab olema kogu pagas üles ära pandud ja teisalt magama keeramiseks ei olnud võimalik aknakatet alla tõmmata, sest avariiväljapääsul aknakatet pole. Arvestades aga kogu antud reisi planeerimist ja senist kestvust, ei olnudki siin ausalt öeldes suurt muud midagi oodata, nii et istusin siiski 13. ritta, panin läpaka käekotiga üles ära, tõmbasin endale salli tekiks peale jaheda lennukikere varjuks ning tukkusin järgnevad paar tundi aknast paistva ereda sooja päikesevalguse käes. Pealpool pilvi siiski paistab päike.

Lennujaamast välja astudes oli mul siiras hea meel, et see reis oli ilma suuremate muredeta lõppenud. See kriipiv tunne, mis tekib siis, kui näed, et asjad ei hakka kuidagi plaanipäraselt kulgema juba algusest saadik, ei ole mitte midagi mõnusat ning tekitab pigem tahtmise reis üldse ära jätta. Ja kui see ei ole võimalik, siis kogu seda stressi reisi jooksul on rohkem kui rubla eest. Ma ei mäleta, et mul oleks kunagi varem olnud ühtki sellist reisi, kus nii palju väikseid asju järjest valesti kipub minema. Siiski rõõmustasin ja olen siiralt tänulik, et lõppude lõpuks läks kõik hästi ning ilma suuremate viperusteta. Jah, elu on ikkagi seiklus ning pealpool pilvi paistab päike.




Kolmapäev, 29. november 2017

Teekond sihtkohta

Magasin öösel rahutult ühest küljest mõjutatuna õhukestest hotellitoa seintest, mis lasevad lähedal asuvas teises toas toimuvaid naudinguid peensusteni helidena läbi kosta ning teisest küljest õhtul tekkinud ärevusest võimalike rahutuste ja demonstratsioonide osas, mida plaaniti täna õhtuks mu hotelli ümbrusesse. Selliste sündmuste keerisesse ei tahaks kuidagi juhuslikult sattuda, olles lihtsalt valel ajal vales kohas. Olin ka Välisministeeriumi Reisi Targalt lehe lahti võtnud ja avastanud, et Brüsselis on ohutase alates 17. novembrist tõstetud kolmandale tasemele neljast võimalikust, mis ei sisendanud just turvatunnet.

Lisaks kõigele muule jätab hotell, kus ma viibin, mulle veidi ebaturvalise mulje, ilma et mul oleks alust seda millegi põhjal otseselt arvata. Nii ma ärkasin hommikul tõsiselt väsinuna ega suutnud end motiveerida kuidagi kiiresti liigutama. Soe dušš siiski äratab mind harjumuspäraselt üles. Siin hotellitoas ei ole vannitoas ühtki nagi kuhu rätikut riputada ja nii olin rätiku õhtul kuivama riputanud toa poolele. Duši alt tulles haarasin vannitoas riiuli pealt järgmise puhta rätiku, millesse esimese hooga oma nägu kuivatama hakkasin, ise samal ajal sügavalt sisse hingates. Ja järgmisel hetkel tundsin, kuidas mul süda pahaks läks – puhas, just riiulist võetud rätik lõhnas sõna otseses mõttes seksi järgi. Vau, seda ma küll ei näinud ühestki otsast tulemas. Puristasin näo veega puhtaks, hingasin paar korda värsket õhku sügavalt sisse ja välja, tõin toast teise korraliku rätiku ning sättisin end lõpuni valmis konverentsile minekuks. Lõpuks jõudsin konverentsipaika täpselt esimese esineja sissejuhatuse ajaks.

Konverentsil leidsin üle eelmisel aastal kohatud L-i, kellega enamuse päevast koos veetsime, lisades meie seltskonda vahelduva eduga uusi nägusid ja kontakte ning kohates ka teisi belglasi kellega juba eile pikemalt jutustasin. Tuttavate nägude nägemine tekitab sellise mõnusa turvatunde ja hea oleku. Kuigi järgmise aasta konverentsi pakutakse hea hinnaga, siis kuna asukoht ja kuupäevad on samad ning arvesse võttes ka mu selle aastast üle kivide ja kändude reisi planeerimise teemat, otsustasin pikemalt mitte järgmise aasta konverentsi mõttega oma peas mängida ja selle vahele jätta. Olen saanud eelmise aasta ja selle aasta konverentsidest piisavalt palju head ja kvaliteetset infot ammendada, et vahepeale võiks vabalt väike paus tekkida. Eks ole näha milliseid teadmiste omandamise võimalusi elul mulle veel varuks on. Viimase aastaga olen selles vallas ikka äärmiselt rahule jäänud ning elu on mind selles osas vägagi heldelt kohelnud.

Ma arvan, et minu jaoks oli üks tänase päeva tipphetki see, kui märkasin konverentsi ajakavas esinemas Heinekenist kedagi, kes rääkis tööandja brändist. Heinekeni reklaamid on alati olnud mõnusa kiiksuga ning teistest erinevad, sellised, mis meelde jäävad ja minu maitsele sobivad. Ka nende värbamisklipid on olnud pigem uuendusmeelsed ja põnevad. Kaks nädalat tagasi Amsterdamis saadud Heineken Experience lisas minu jaoks wow-efekti veel juurdegi. Ja tõepoolest, ka tänases sessioonis ei pidanud ma kuidagi pettuma. Ma arvan, et oma Go Places kampaaniaga on Heineken justkui raamatunäitena teinud kõik täpselt õigesti: mänguline, põnev, lühike ja kiire lähenemine potentsiaalsele huvilisele midagi vastu pakkudes ja kujundades niimoodi tõelisi brändisaadikuid. Ilmselt on nende loodud leht praegu ka sõna otseses mõttes lühim avalik töövestlus, milles kõik osaleda saavad. Igal juhul midagi sellist, mida tasub ise kogeda. Ka mul oli võimalik täna lavale minna ja teiste ees see läbi teha, kuid loobusin võimalusest kärmelt, sest hommikusel ajal tänu väherdud ööle olin ma veel liiga unine, et jaksata laval midagi juhuslikult toimetama hakata.

Peale konverentsipäeva pidime kohtuma mu perekond belglastega ja nende juurde õhtusöögile minema. Kuna see jättis mulle koos ühistranspordi kasutamisega umbes paar tundi aega, otsustasin kesklinna igaks juhuks laias plaanis vältida ning teel Kraainemi metroojaama läbi astuda oma teisest lemmikpoest Camaieau’st (esimese tiitli saab endiselt omale Hunkemölleri pesupood). Sõitsin metrooga kahe liiniga linna, leidsin õige tänava ja poegi üles ning kui poe ukseni jõudsin, tervitas mind seal kena käsitsi kirjutatud silt, et pood on tänaseks suletud ja avatakse taas homme hommikul. Nojah, olekski liiga lihtne olnud mul ette võtta väike shoppamine. Kõmpisin nõutu näoga tagasi sama metroo jaama poole, kust olin hetk tagasi maapeale tõusnud.

Kraainemi metroo jaama lähedal, umbes kümmekonna minuti jalutuskäigu kaugusel asuvad Carrefouri ja DelHaize toidupoed, mida oleme harjumuspäraselt külastanud oma visiitidel Brüsselisse ja seega on kant minu jaoks veidi tuttavam. Leppisime kokku, et teen oma toidupoe tripi ära ning siis võtab A mind sealt samast poest peale.

Ma olen tõeline äpipede ja mul on tõesti iga asja jaoks sisuliselt olemas oma äpp, mida kasutada, kuid minus kehtib ka põhimõte: usalda, aga kontrolli ja nii on mul ühe ja sama tulemuse jaoks telefonis tihti ka mitu äppi. Eilesest alates Apple Maps kuidagi jukerdas, kuigi õhtu lõpuks tundusid ühistranspordi vasted siiski taas toimivad. Rome2Rio suunab pigem ühistranspordi kasutamisse kui jala käimisse ja nii on hetkel kõige usaldusväärsem olnud ühistranspordi variantide pakkumisel Google Maps. Panin sinna sisse toidupoe ja hakkasin kaardi järgi kõndima. Umbes 700 meetrit hiljem tekkis minus kahtlus, kas ma ikka lähen päris õiges suunas. Kaardi järgi küll, kuid pood ei paistnud kusagilt. Hetk hiljem avastasin, et Google Maps oli mind miskipärast valesse kohta suunanud. Parandasin vea ning jalutasin õhtuses sügisvihmas rahuliku südamega toidupoodi, seekord ka päriselt õigesse kohta välja jõudes.

Carrefouril on siin tore asi: toidupood pakub oma külastajatele tasuta WiFit. Kohalikele ehk pole see nii oluline, kuid mulle turistina, vägagi. Peale mõningast poes ekslemist tegin oma vajalikud ostud ning veetsin A-d oodates aja parajaks M-ga FaceTime videokõnet tehes. Päris mugav, chillid toidupoe koridoris, adekvaatse wifiühendusega kodustega videokõnet tehes. Tänapäeva tehnikalahendused on ikka võrratud.

Mu perekond belglaste kodu ei ole viimase 13 aasta jooksul just kuigi palju muutunud. Ka inimesed on ikka samad, soojad ja omad. Ainult nende kümmekond kassi roteeruvad ajas veidi, tulenevalt elu tavapärasest kulgemisest. Nii hea on, kui on asju, mis suures plaanis ei muutu, kuid detailides uuenevad. Täna ütles üks esineja konverentsil, et umbes 35. eluaasta paiku muutume me oma vanemateks, sest me oleme väljakujunenud ja meie väärtushinnangud on ajas muutunud. Nii on tuttavate kohtade ja inimestega enda ümbritsemine meie jaoks nauditav turvatunne. Kogu seda õhtust sooja emotsiooni arvesse võttes tundub mulle, et sel esinejal oligi vist õigus.

Õhtu lõpuks tundsin end tõsiselt väsinuna. Õnneks oli kesklinn rahulik ning mingeid jamasid siin teadaolevalt ei toimunud, kuid sellegipoolest otsustasin Sterrebeekist tagasi kesklinna tulla pigem takso või Uberiga. Kui M on Uberi fänn, siis mina pooldasin seni traditsioonilist taksot. Sellegipoolest otsustasin korraks Uberi äppi piiluda, kas mõni auto on ehk lähedal tiirutamas ja uskumatul kombel ka parajasti oli. Kümmekond minutit hiljem korjas mind peale uus ja läikiv must Volkari buss, veel tumedama nahaga viisakalt riides kutt rooli taga istumas. Paarkümmend minutit hiljem olin mugavalt hotellis. Turisti jaoks on Uberi sarnased äpid tõesti lihtsad kasutada, seda eriti juhul, kui olla võõramas kohas. Välismaal on Uber väga mugav lahendus.


Tagasi hotellis avastasin, et täna on tuba siiski koristatud, kuid olenemata sellest, et hommikul vastuvõttu teavitasin dušigeeli lõppemisest toas, ei olnud õhtu saabudes seda siiski asendatud uuega. Nojah, ilmselt mu ootused olidki juba liiga suured. Pakkisin kohvri kokku ning sätin end magama. Homme tuleb üüratult vara ärgata, et hommikuse lennuga tagasi kodusesse turvalisse Tallinna jõuda.










Teisipäev, 28. november 2017

Varjatult rahutu Euroopa süda

Hommikul sättisin end konverentsipäevaks valmis. Kuigi seinad on siin hotellis õhukesed, magasin siiski üsna hästi. Mul pole põhjust pidada seda hotelli kehvaks, arvestades ka netis leiduvat ligi 9-pallilist tagasisidet, nii et tegemist on üsna ok kolme-tärnise hotelliga, ent sellegipoolest panin päevaks kaasa võetud igapäevaehted seifi ning kohvri lukku. Kui õhtu lõpuks hotelli tagasi jõudsin, avastasin, et hoolimata krõbedast hinnast, toateenindus vist hinna sisse ei kuulu, sest tuba oli täpselt selline nagu selle jätnud olin, kuid asjade mõttes annab see jällegi veidi parema turvatunde.

Hotellist on konverentsikeskusesse minek tõeliselt lihtne, sest maa-alune trammi (jah, just trammi, mitte metroo) peatus on täpselt börsihoone vastas, kuhu on paarsada meetrit jala minna. Sealt trammiga mõned peatused sõitu ja edasi kümmekond minutit otse jalutada jõuabki mugavalt The Egg konverentsikeskusesse Anderlechti linnaosas, mis päevasel ajal jalutamiseks on ok, kuid öisel ajal seal väga turvaline kohalike hinnangul just pole, eriti üksi kõndival naisterahval. Hommikuhämaruses olid tänavatel vaid üksikud inimesed, kuid tänavad kuidagi veidi kõledad, täis äraviimist ootavaid prügikotte ja kodututest jäänud madratseid. Muus osas näeb see kant välja selline pigem ärihoonete piirkond ning sisserännanute asustusele viitavad üksikud türklaste söögikohad ja pearätte kandvad naised.

Konverentsikoht The Egg ise on ruumikas ja avar, väga mitmete saalidega, nii et paralleelsessioonide läbiviimine on lihtne ja mugav. Kokku pidi osalejaid olema ca 700 ning umbes 50 erinevat esinejat. Nii on võimalik esinejate vahel valida ja alati leidub midagi huvitavat kuulata, kuid nagu ikka, on mõni esineja parem kui teine ja mõni teema kõnetab veidi enam. Ükskord tahan ma võtta aja ja kirjutada eraldi blogipostituse oma konverentside märkmete põhjal, kuid millal see juhtub, on praegu raske ennustada. Tweetisin Twitteris ja LinkedInis omajagu erinevatel konverentsiga seotud teemadel jooksvalt, sest nagu ka seal öeldi, on tänasel päeval üks elementaarsemaid asju WiFi olemasolu ja sotsiaalne suhtlus oli väga tervitatav.

Päeva viimane kohvipaus oli üllatuslikult makroonide paus. Kui konverentsisaalist välja astusin ning märkasin laudadel neid erinevaid värvikirevaid magusaid hõrke kreemiga beseeküpsiseid, tundsin, kuidas kõik minus sulas. Makroonid on midagi millele on mul raske vastu panna ja seda toredam oli üllatus, et konverentsil kohvipausiks selline valik on tehtud. Tegin klõpsu ära, viskasin Twitterisse makroonide üle rõõmustava sõnumi teiste konverentsialaste postituste vahele ja maiustasin veidi, enne kui konverents jätkus. Päeva lõpus tegi konferansjee väikse kokkuvõtte ja lisas omalt poolt juurde positiivse kommentaari suurte postituste arvu üle sotsiaalmeedias, sest postitajaid oli konverentsi teemal seekord päris palju, mainides ainult ära ühe konkreetse postituse, mis teda oli isiklikult puudutanud. Ja see oli minu makroonide postitus. Wow. Minu kirg makroonide vastu tõi mulle lavalt 15 sekundit kuulsust.

Konverentsipäeva lõpuks olime A-ga kokku leppinud, et lähen nende juurde külla õhtustama. Olin juba enne järgi vaadanud, kuidas ma konverentsikohast peaks ühistranspordiga neile kodule võimalikult lähedale saama, kui ühtäkki märkasin, et Apple Maps ei taha mind enam ühistranspordiga kuhugi juhatada. Veider, enne töötas kõik tavapäraselt. Hiljem ei tahtnud mind ka mu sülearvuti enam sisse lasta logida, nii et tundu, et mu tehnikaaura on taas võimendunud. Õnneks oli A mulle detailse juhise enne sõnumitesse pannud, nii et polnud kuigi keeruline metroodega jõuda jaama, kus A mind juba ees ootas.

Ühe alternatiivse transpordivariandina oli valmis mind eelmisel aastal Amsterdami konverentsil kohatud naisterahvas autoga veidi lähemale A ja U kodule ära viskama, kuid ta lahkus enne päeva lõppu ja soovisin pigem lõpuni kuulata. Teine eelmisel aastal kohatud belglane uuris veel kolmandaltki, ehk ma ei peaks jala metroojaama minema ning saaksin ikkagi autoga sihtkohale lähemale, kuid tulutult. Tegelikult on siinne ühistransport üsna lihtne ja hästi korraldatud, nii et kui mujal suurlinnades on ühistranspordi võrgustiku kogemus olemas, pole ka siin keeruline soovitud sihtpunktidesse jõuda, kuigi sõidukitesse ei kipu nad just ülemäära palju infot panema, mis aitaks jälgida hetke asukohta. A oli mulle metroojaama bussiga vastu tulnud ning nii oli nende juurde jõudmine minu jaoks eriti lihtsaks muutunud.

Ah, kui mõnus hubane ja kodune tunne oli A ja U juures mõnusalt õhtut veeta. Oleme neil ju korduvalt varemgi külas käinud ja seega on kõik tuttav. Nii tore on näha, kuidas tänav, millele nad kodu on rajanud, on vahepealsete aastatega edasi arenenud ja nüüd peaaegu lõpliku ilme saanud, kui alles mõni aasta tagasi seal polnudki veel maju. Õhtu lõppedes ei raatsinud ma kuidagi heast seltskonnast lahkuda kesklinna keskpärasesse hotelli. Õnneks oli U nõus mind autoga hotelli ukse ette ära viima. Kui hotelli juurde kohale jõudsime, mainis ka U, et kuigi hotell asub kesklinnas, pole isegi need paar tänavat börsihoonest suunaga raekoja platsist eemale kõige turvalisem valik. Oh jah, loodetavasti sujub kogu mu reis siiski lõpuni hästi.

Homme õhtul peale konverentsi lõppu peaksin õhtustama oma perekond belglastega, kellega seob meid juba enam kui 15 aasta pikkune ajalugu. Kui hakkasin nendega kokku leppima homme õhtuks restorani, muutusid nad kergelt ebalevateks, uurides minult ääri-veeri kuivõrd kursis ma olen sellega, mis viimasel paaril nädalal Brüsselis toimunud on. Ausalt, ma pole tahtnud uudiseid väga vaadata ja seega olen vaid poole kõrvaga ähmaselt kusagilt kuulnud mingisugusest meeleavaldusest. L saatis mulle Youtube video lingi ühest meeleavaldusest, kus politseil tuli veekahureid kasutada inimeste rahustamiseks, mis toimus mu hotellist vaid paarisaja meetri kaugusel otse börsihoone ees. Seda videot sain vaadata vaid paarkümmend sekundit, enne kui hotelli olematu netiühendus taas katkes, ent see on isegi hea, sest vastu ööd ei tahaks selliseid klippe mitte vaadata. Kuuldused on, et homme õhtul võib aset leida siin samas kandis analoogne sündmus, mis teeb mu meele veidi rahutuks.

L palus mul olla homme peale konverentsi kesklinna kandis äärmiselt ettevaatlik ja oma nina hotellist, kus mitte midagi teha ei ole, vajadusel mitte välja pista. Natuke mõtisklesin ja jõudsin sootuks parema lahenduseni: kesklinnas shoppamise ja õhtusöögi asemel homme õhtul lähen hoopis konverentsilt otse loodetavasti väikse vahepõikega Camieau poekeses, L ja A elukoha lähistele poodi, kust A mind peale võtab ja nende juurde õhtustama viib. Õhtu lõpuks peaks olema selgunud kas kesklinnas on rahvaste kogunemine ning pinged tõusnud või mitte ja kui on, saan jääda vajadusel ööseks ka A ja U juurde, et mitte marssida otse potentsiaalsesse ohuolukorda kesklinnas. Sellegipoolest arvan, et ette muretseda ei ole põhjust, tasub säilitada kaine mõistus, olukorda jälgida ning vajadusel turvalisse kaugusesse jääda. Loodetavasti siiski on homme õhtul Brüsselis rahulik ja turvaline, nii et saan esialgsete plaanide alusel rahulikult hotellis ööbida ja sealt juba neljapäeva hommikul lennujaama end kodupoole teele sättida.


Kui paar aastat tagasi olid Pariisis ja Brüsselis terrorismiaktidest tingitud ohtlikud ajad, siis uurisin tol ajal oma belglastelt ja Brüsselis elavatelt eestlastelt kuidas nad kogu olukorda hindavad. Tol ajal sain pigem rahulikud vastused, et elu läheb edasi ja suuremaks ärevuseks pole põhjust. Kui nüüd enne reisi küsisin hotellisoovitusi, siis sain mõlemalt poolt aga sootuks vastupidised noodid – siinsed inimesed ise on ärevamad kui kunagi varem, tajuvad ohtu palju rohkem ja eelistavad kõikvõimalikest potentsiaalsetest jamadest turvalisse kaugusesse jääda. Lähedal olles nad ise ei tajugi, kui palju vahepeal muutunud on. Kaugelt vaadates on muudatused suured. Tundub, et Brüssel on jõudnud uude, rahutusse ajajärku. Sellegipoolest loodan, et pinged on ajutised ning rahumeelne ja turvaline elu saab siin ilma suuremate vahejuhtumiteta kesta veel väga pikka aega. 








Esmaspäev, 27. november 2017

Üle kivide ja kändude siiski Brüsselisse

Kui midagi hakkab viltu algusest saadik vedama, siis kipub see ka edasi nii minema, kuigi oma jäärapäise järjekindlusega olen ma elus korduvalt püüdnud vastupidist tõestada ja nii mõnedki korrad pidanud alla vanduma. Õnneks mitte küll päris kõik korrad.

Aasta tagasi käisin Amsterdamis konverentsil ja võitsin seal tasuta pääsme selle aasta konverentsile Brüsselis. Kuna Brüsseliga on mul natuke eriline suhe tänu inimestele, kes siin elavad, siis oli see minu jaoks meeldiv üllatus ja hea võimalus ühendada teadmiste omandamine sõpradega kohtumisega. Kui ma siit inimesi ei tunneks, keda külastada, siis ausalt öeldes Brüssel ei kuuluks minu lemmiklinnade hulka. Ma olen siin linnas olnud viimase 13 aasta jooksul umbes kahele käele jaguneval arvul kordi ja ikka veel ei ole see linn mulle omaks saanud. Küll aga inimesed, kellel on siinse linnaga side.

Kui aasta alguses oma tasuta pääset püüdsin registreerida ja sain ka registreerumise kinnituse, siis mõni nädal hiljem hakkasin saama müügikõnesid kutsega konverentsile kuulama tulla. Kui imestunult küsisin, et ma peaks ju kirjas olema, sain vastuseks hämmingu lubadusega kontrollida. Hiljem selgus, et mul on tasuta pääsme õigus olemas, aga registreerunud ma justkui nende süsteemis siiski polnud. Registreerusin uuesti. Ja uuesti hakkas sama pull pihta. Nii ka kolmas kord kuniks sain alles millalgi hiljuti lõpliku kinnituse, et olen ikka kirjas. Enne seda ei julgenud ma päriselt konverentsiks lennukipileteid ega hotelli paluda reisibürool organiseerima hakata.

Mu esialgne mõte oli ka ühendada selle aastane Amsterdami konverents puhkusereisi ja Brüsseli konverentsiga, kuna kahe ürituse vahele jäid vaid kaks nädalat. Kuigi vaatasin lennupileteid Amsterdamist kuhugi sooja, naasmisega Brüsselisse, siis midagi head tol hetkel kuidagi silma ei hakanud. Nii tundus mulle, et see plaan hästi ei päde ja otsustasimegi hoopis oktoobris M-ga Mallorcale lennata. Kui Amsterdamis õnnestus meil oma tööalased reisid pika nädalavahetusega ühildada, siis mõtlesin esimese hooga sama plaani ka Brüsseli kohta, kuid nädalavahetuseks tekkisid juba teised sündmused ja nii ei klappinud ka see teooria kuidagi.

Ühesõnaga, kui umbes paar nädalat tagasi sain lõpliku kinnituse, et olen ikka konverentsil kirjas, siis julgesin alles Brüsselisse üksi minekut organiseerima hakata. Reisibüroo pakkus välja mõned lennud ning tegin sealt oma valiku ümberistumisega lendude kasuks, et ma jõuaksin Brüsselisse ikkagi enne ööd ja tagasi naaseksin koju teise konverentsipäeva ööl vastu tööpäeva.

Eelmisel nädalal selgus aga üllatusena, et need piletid jäid kuidagi kinnitamata ja neid pileteid enam ei ole. Kui ma tahtnuksin koju naasta kolmapäeva öösel, oleksid lennupiletid maksnud veidi üle 600€. Brüsselisse. See on lihtsalt absurd. Sama raha eest saab juba korraliku lennufirmaga Austraaliasse lennata Eestist, küll sooduspakkumisega ja ette ostes, aga siiski. Brüsseli piletid on tavapäraselt jäänud paarisaja euro kanti ning nüüd, kui Eesti on EL eesistuja, on muidugi lennukid hoolega välja müüdud ja see on lennupileti hinda kergitanud korralikult 300+ euro juurde nö tavahinnana.

Lõpuks suutis kolleeg V mulle reisibüroo abil välja võluda üsna mõistliku raha eest lennupiletid otselendudele saabumisega esmaspäeva õhtul ja lahkumisega neljapäeva hommikul, nii et tuleb linna jääda üheks ööks kauem, kuid selle eest on konverentsile minek ja tulek vägagi ajaliselt mõistlik – ei pea vähemasti lennujaama paaniliselt jooksma ning otselend on nii ajasäästlikum kui igati mugavam.

Nüüd oli veel üksnes majutust vaja kolmeks ööks Brüsselis. Kaarti vaadates avastasin, et konverentsikeskus asub kesklinna külje all, aga natuke napakas kohas, sest seal lähedal ei ole ühtki hotelli. Lähim hotell asub konverentsikeskusest vähemalt kilomeeter ja mingi valik hotelle tekib kaardile lausa 2-3 kilomeetri kaugusele alles. Reisibüroo pakkus mulle mingi valiku välja, üks tundus kommentaaride ja välimuse poolest isegi täiesti ok, kui jätta tähelepanuta ääremärkused, et hotelli on pimedas raske leida ja ümbruskond võiks parem olla, kuniks sattusin rääkima oma belglastega juhuslikult eesseisvast reisist. Kui nad kuulsid plaanitava hotelli asukohta, tegid nad mulle kiiresti selgeks, et pimedas selles kandis Brüsseli kesklinnas ei tohiks üksik naisterahvas kohe kindlasti liikuda. Oppaa. Palusin reisibürool leida mulle mõne muu alternatiivi kesklinna, postiindeksi vahemikku 1000-1200. Ja nii me põrgatasime seda palli hotellide osas bürooga muudkui edasi-tagasi, sest kaardi pealt vaadates tundub nii mõnigi hotell täiesti normaalses asukohas kuniks loed kommentaare, vaatad hinnanguid, transpordivõimalusi konverentsikeskusesse (kolme ühistranspordiga lühim aeg kulgemiseks tund aega on hommikusel tipptunnil veidi tüütu) või küsid kohalike käest ümbruskonna kohta ja saad vastuseks, et leia midagi muud.

Minu Brüsseli külastus on sattunud huvitavale ajahetkele, sest harva juhtub niimoodi, et suurlinn nagu Brüssel, kus on tõesti väga palju hotelle, on sisuliselt korraga välja müüdud, nii et kõikvõimalikud hotellid, mis muidu on täiesti talutava hinnaga, on nüüd hinna kruttinud kolmekordseks ja suvaline voodi hostelis maksab juba ligi sott/öö kohta. Nii kui leidsin sobiliku hotelli, oli selle hind hetk hiljem tõusnud 100€ võrra ning sealt hetk hiljem juba välja müüdud. See kõik toimus sekundite ja minutitega, mis tekitas juba kerget hasarti.

Täna hommikuks ületasid hotellide kolme öö hinnad juba 1000€ piiri ning mõni küündis pooleteise tuhandeni. Sellise raha eest ma lihtsalt keeldun ööbimast konverentsi tarbeks ja ma usun, et seda raha oleks kuhugi mujale oluliselt mõistlikum investeerida. Kuna hotelli leidmine tundus juba sisuliselt võimatu ülesanne, uurisin V käest eelmisel nädalal, ehk oleks mul mõistlikum konverentsile minemata jätta, kui kõik märgid sellele vastu näitavad, kuid sain vastuseks, et lennupileteid enam tühistada ei saa ja ehk ikka õnnestub sobilik ööbimine ka leida. Õnneks oli A valmis mind vajadusel Brüsselis enda juurde majutama ning igal muul korral võtnuks ma selle pakkumise vastu, sest oleme seal varemgi peatunud ning A&U juures on ikka äärmiselt mõnus, ent konverents seab oma kitsad ajalised piirangud ja kui õhtul on soov veel ka veidi tööd teha, pole ma suurem asi külaline just.

Täna lõuna ajal olin juba mõttes arvestanud, et maandun ööseks A&U juurde. Veel viimase võimalusena palusin reisibürool vaadata, mida nad madalama taseme hotellidest leida suudavad, ehk on midagi ikkagi enam-vähem talutava hinnaga. Kahest ühel oli väga kehv hinnang, kuid teine sai isegi adekvaatsed kommentaarid, täiesti hea asukoha ning arvestades olukorda, talutava hinnaklassi. Otsustasin hetkega ja hotell oli lõpuks olemas. Napid paar tundi enne lennujaama sättimist.

Lõpuks tundus, et kõik mängib siiski välja ja asi hakkab paremuse poole minema. Kuniks lennujaamas teatati, et väljalend hilineb viisteist minutit, sest Brüsseli lennujaamas oli palju liiklust ja sealt tulnud Nordica, tegelikult küll vana Carpat Airi lennuk, saabub seetõttu Tallinnasse lihtsalt hiljem. Tegelikult jõudis lend tund hiljem Brüsselisse kui oleks pidanud. Ja seejärel jäeti veel inimesed umbes veerand tunniks lennuki pardale ootele, sest sildumine võttis veidi oodatust kauem aega. Mul oli siiralt kahju paarist, kes püüdis meeleheitlikult oma jätkulennule jõuda. Siit ääremärkus iseendale, et kui on vaja jätkulendu, siis Nordicaga lennates peab kahe lennu vahe olema üpris suur või pigem otselende eelistada. Täpselt nagu vanasti Estonian Airiga. Üldse, täna lennujaamas märkasin, et väga suur osa lende hilines märkimisväärselt. Varem pole ma seda trendi täheldanud.

Brüsseli lennujaam on tõeliselt suur, nii et seal annab omajagu trampida ühest äärest teise, enne kui lennuväravast pagasialani jõuda. Tavaliselt peab kohvreid omajagu aega ootama, kuid kuna siin läheb jalutamisele aega, jõudsid kohvrid isegi enne kui päris kõik reisijad pagasialasse saabusid. Olgugi et ma olen Brüsselis palju kordi käinud, olen siia lennanud varem vaid kolmel korral ja sedagi üsna pika ajavahe tagant. Õnneks alles poolteist aastat tagasi käisime siin W&S pulmas, nii et sellest ajast on mul veidi logistikat meeleski. Nii oli mul rongijaama lihtne leida ja automaadist pileti ostmine polnud kuigi keeruline (olgu siinkohal tänatud Rome2Rio äpp ja Apple Maps, mis teevad võõras kohas ühistranspordiga liiklemise ikka ülimõistlikult lihtsaks). Ent ühest asjast ei saa ma siiski aru, miks nad ei suuda rongijaama normaalset ekraani piletimüügi juurde panna, mis viitaks kust perroonilt kuhu suunda milline rong läheb. Mäletan, et poolteist aastat tagasi nuputasime seda koos M-ga kuniks kelleltki küsisime ja saime õige suuna kätte. Täna oli täpselt sama jama ja ma polnud mitte ainus, kes töötaja poole pöördus kuhu rongile minema peaks.

Teoreetiliselt oli mu hotelli jõudmine lihtne. Kaks peatust rongiga Brüssel-Centraali, sealt edasi muudkui otse mööda tänavat umbes 900 meetrit ja siis vasakule ning peaksingi kohal olema. Muidugi siin tulevad ka minu orienteerumisoskused ja suunataju mängu. Pean siinkohal siiralt tänulik olema oma varasemale korduvale Brüsseli külastamisele, sest tuttavad kohad suutsid mind lihtsamini õige tee peal hoida.

Hoolimata hilisest kellaajast ja öisest tunnist, tundsin, kuidas nälg mind näpistas. Olin endale siiralt tänulik, et Tallinna lennujaamas võiku hinge alla haaranud olin, kuid sellest oli juba omajagu tunde möödas. Kuigi vanalinn, olid siin enamus kohti juba siiski esmaspäeva õhtul suletud kuniks märkasin tänava äärde jäävat väikest toidupoodi. Ah, ma olin päästetud! Salat, jogurt, veepudel, croissant… Minu püha õhtu söömaaeg ootas mind.

Kui toidupoest välja astusin, tervitas mind vahepeal sadama hakanud tihe vihm. Uh, pime ja niiske õu, vihmavarju mul ka kaasas ei olnud. Vähemasti vastikult külma tuult ei olnud. Jõudsin otsapidi Marriotti hotelli juurde, kus poolteist aastat tagasi peatusime W&S pulmaskäigu ajaks. Alles siis taipasin, et mu seekordne hotell peab kuskil üsna lähedal olema. Varjusin vihma eest räästa alla, otsisin telefoni taskust välja ja püüdsin veidi sotti saada kuhupoole edasi kõndida. Neil pole siin just kombeks tänava nimesid kuigi suurelt kuvada, nii et pimedas millegi otsimine on paras väljakutse. Sain aru, et mu hotell jääb teispoole järgmist tänavat. Otsisin uut varjualust, et selgeks teha palju ja kuhupoole mul veel minna on. Jäin varju all seisma, kui mu selja taga avanesid hoone uksed automaatselt ja ma puhtjuhuslikult nägin sama hotelli silti seinal, mida ma otsisin. Olin iseenesest kohale jõudnud.

Dansaert Hotel on pisike, heas asukohas kesklinnas ning näeb esmapilgul üsna hea välja, kuigi lähemalt vaatlusel esineb mõningaid puudujääke. Näiteks ma ei ole harjunud sellega, et vannitoas pole ühtki nagi kuhu rätikut riputada. Või koridorid on nii kitsad, pimedad ja astmelised, et kohvriga mahub sealt läbi vaid külgees. Või WiFi küll on, ent nagu kuuvarjutus ja kui see tuleb, siis on see aeglane nagu tatt ning telekale pilti ei õnnestunudki ette saada. Ma lihtsalt olen harjunud veidi teise standardiga. Aga vähemasti on mul reisiks olemas siiski hotell, mis pealegi asub täiesti vanalinnas mõistlikus kohas. Katus peakohal, puhas tuba ning ka üsna vaikne, kui just kõrvaltoa naaber liiga tihti ei köhi.

Tundub, et mul on olnud üks suur muutuste aasta, mis on valmistanud mind ette mu harjumuspärasest mullist välja astuma. Oma mugavuspiirides olles jäävad vingeimad seiklused ja ägedad positiivsed kogemused tundmata. Elu on ju ikkagi seiklus.





Pühapäev, 12. november 2017

Tagasitee

Tänane päev kulus sisuliselt reisimiseks. Hommikul peale ärkamist pakkisin kohvri kokku ja tõdesin heameelt selle üle, et seekord ei pidanud ma kohvri kaalu pärast päriselt muretsema - meil oli võimalik mõlemal ära anda üks kuni 23 kg kott ning sedakorda oli meil kohvrites ruumi isegi pigem lahedalt võrreldes tavapärasega.

Kui ennast hotellist välja kirjutama läksime, adresseerisin administraatorile ka väikese möödalasu nende süsteemis: nimelt on võimalik riputada ukse külge silt sooviga tuba koristamata jätta ning saades selle eest vastu väikese vaucheri hotellibaaris kasutamiseks. Kuna olime hotellis mitu ööd, siis ei näinud me vahepeal vajadust toateeninduse järgi ning riputasime sildi päevaks ukse külge. Tuba jäetigi koristamata nii nagu silt palus, kuid vaucherit meile tuppa selle eest ka jäetud ei olnud. Tol päeval sai ka õhtul üle küsitud alt vastuvõtust, kas saime ikka süsteemist õigesti aru ning teenindaja lubas teemat uurida ja meile teada anda. Tagasisidet me siiski ei saanud. Täna olime juba hotellist lahkumas ja seega polnud meil selle vaucheriga enam midagi peale hakata, kuid hotellis varem töötanuna tean, kui oluline selline tagasiside võib hotellile olla. Peagi oli aga teenindaja vaucheriga tagasi mille peale ma nõutult õlgu kehitasin. Ta soovitas meil vaucheri eest teele lennujaama paar kohvi kaasa haarata, mis nagu selgus, oli päris hea mõte.

Ilm oli õues selline klassikaline sügisilm. Korraks piilus hommikul pilve tagant ka päike, kuid enamjaolt vaheldus hoovihm lihtsalt tuulise pilvisusega. Lasime end elektritaksol kohvritega hotellist metroojaama viia, kus külmas sügistuules kümmekond minutit perroonil oodates oli soe topsikohv heaks kaaslaseks. Hetk hiljem olime juba metroos, sealt peatus hiljem ümber istunud lennujaama rongile ning loetud minutid hiljem juba Schipoli lennujaamas. Tõesti, kui ühistranspordiga ära harjuda, ja see käib üsna kiiresti, siis on kogu selle süsteemi kasutamine väga lihtne ja mugav.

Schipoli lennujaamas oli meil täna korraks sarnane hämming sellele, mida tundsin aasta tagasi samas kohas. Tuled rongi pealt maha, näed enda ümber poekesi ja kohvikuid, on tablood, mis kuvavad saabunud lendude infot, kuid lahkuvate lendude infot justkui ei näe kuskilt. Samas näitavad lae all sildid kolme erinevasse suunda check-ini laudade osas. Tol korral arvasin, et asi on minu olematus orienteerumisvõimes, kuid täna seisime kahekesi keset lennujaama kivipõrandat täpselt samasuguse mõttega. M otsustas selle peale minna lennujaama infost järele küsima, et jõuaksime õigesse check-ini. Teenidaja ütles meile check-ini asukohaks 1a ja andis esialgse suuna paremale minekuks kätte.

Mäletan eelmisest aastast, et check-ini laud oli kuskil üsna eskalaatorite lähedal ja turvakontroll läks küll kiiresti, kuid seal oli omajagu rahvast. Ka lennujaama koduleht soovitab olla pagasiga reisijatel ca 2 tundi enne lennu väljumist lennujaamas kohal. Seekord kõndisime aga mööda pikki koridore üsna uuena näivasse terminali, kust paistsid lahkuvat just Põhja-Euroopat teenindavad lennuliinid. Järjekorda ei olnud seal ei check-ini laua juures ega turvakontrollis, nii et turvakontrolli tabloo kuvas kontrolli läbimiseks minevaks keskmiseks ajaks 0-5 minutit. Ahah. Nii kiiret turvakontrolli läbimist pole mul vist kunagi veel üheski lennujaamas olnud.

Teispool turvakontrolli sain lõpuks aru, miks seekord Amsterdamis maandudes olin kerges segaduses ega taibanud kohe, kust ja kuidas terminalist välja pagasialasse ja linna saab. Kuna maandudes sattusime samuti just uude terminali, mitte üldterminali, siis pikk kõndimine viis meid küll keskmesse kokku, aga olin saalis justkui valet pidi. Täna nägin, et nii mõnigi teine reisija koges umbes sama asja, kui hämmingus näoga korraks pikemalt ringi vaatama jäi. Üldises plaanis on tegelikult Amsterdami lennujaam lihtne ning sisuliselt sama loogilise süsteemiga nagu ka nende ühistransport - alguses läheb hetk, et pihta saada, kuid sealt edasi on juba väga lihtne.

Seekord saime ka pikima taxi, mida me lennates seni kogenud oleme. Teisisõnu pandi rahvas lennukisse ja lennuk hakkas hooraja poole sõitma. Sõitis ja sõitis. Ja nii pool tundi, nii et vahepeal jõudsime nalja visata, et enda arust ostsime lennu-, mitte bussipileti. Kui varasemates kogemustes on olnud vahel järjekorrad õhkutõusmisele ja seetõttu on aeg veninud, siis järjekorras olles lennuk enamjaolt seisab ja kui, siis liigub natuke ja aeglaselt. Seekord aga sõidutati meid lennukiga mööda maad kilomeetreid. Ma ei tea, kas see tuleneb uuest terminalist väljuvatest lendudest või oli seal muu põhjus. Igal juhul, kui lõpuks lennuk õhku tõusis, järgnes õhulinnule valge vahupilv vahepealsest maha sadanud vihmast.

Olen nüüd saanud kaks korda Nordicaga lennata. Mulle meeldib Nordica klassikaline lennuteenindusele lähenemine, nii on pardale minnes eestikeelsed lehed kõigile võtta, pakutakse teed, kohvi ja vett nende kulul ning lennukis asuvad sildid on lisaks inglise keelele ka eestikeelsed ning tiiva otsas tervitab meid sini-must-valge lipp. Kuidagi soe ja kodune tunne, mis Estonian Airi lõpuga oli vahepeal kadunud ja Nordica algusega kuidagi konarlikult kulges, kuid nüüdseks juba kuidagi taas oma tundus. Lisaks muidugi eestikeelsete pardateenindajate naeratus. Muidugi ma eelistaks ka edaspidi Nordicaga otselendu, kui nende lendude ärajäämise või hilinemise teema veidi paremaks saaks ning piletihinnad konkureerivate sama klassi lennufirmadega tihti kahekordsed poleks. Igal juhul on mul hea meel, et Eestil on siiski olemas toimiv otselennuühendus.

Kui Tallinnas maandusime, oli väljas juba pime ning sadas tihedat vihma. Üldse tundub, et viimased nädal on Euroopa kaetud ühtsete vihmapilvedega. Meil ei olnud lennukist lahkumiseks kiire, kuid meist üle vahekäigu istuv neiu lagistas hõikava kajaka kombel kõrvulukustavalt üle lennuki naerda, nii et meile tundus lennukist varem lahkumine pigem parema plaanina. Seesugust läbilõikavat naeru ei ole ma ammu kuskil kuulnud.

Lennukist väljudes tundsin äkki käsipagasis tugevat head lõhna, hetk hiljem tabas mind ehmatus, et Amsterdami lennujaamast Ritualsi poest ostetud lõhnapulkade purk on lennukis kuidagi katki läinud. Tegime esimese laua juures kiire peatuse, kontrollisin pakendid üle ega mõistnud esimese hooga, kuidas need väljaspoolt kõik kleepuvad, ent pakendid ise on terved ja kinnised. Alles siis tuli meelde mu täiesti esimeselt lennureisilt pärinev kogemus, kus praekapsa purk oli ennast kohvris ise lahti keeranud õhurõhu muutuse mõjul, nii et purk kinnine paistis, kuid terve kohvri sisu oli mõnusasti praekapsa vedelikust ja lõhnast läbiimbunud. Nii oli ka juhtunud seekord - dušiõli oli kuidagi immitsema pääsenud, olgugi et pakend oli täiesti terve ja kinnine. Oh, mul oli nii hea meel, et tooted said eraldi kilekotti ega surunud neid teiste asjade vahele käekotti.

Pagasilindi juures tervitas meid tollikoer, kes ükshaaval lindile laekuvaid kohvreid rõõmsalt läbi nuusutas. Niimoodi lindi peal jalutavat koera ei olnudki ma varem kohanud. Huvitav, kas tollikoer käib kõigil Amsterdamist laekuvatel reisidel vastas, kuna Amsterdamis on kanep legaalne, lootuses, et ehk keegi on seda sealt ka kodumaale kaasa toonud?

Tallinna lennujaama on alati nii mõnus maanduda. Lennukist saab maha kiiresti ja pagasilindini on lühike tee. Kogu lennujaam ise on kompaktne ja hubane. Lisaks ka meeldivad ja abivalmid teenindajad. Pöördusime pagasiteenindusse kohvri küljest puuduva lukuniblaka murega, sest selleta ei ole tegelikult kohver täielikult funktsionaalne. Noormees kuulas meie mure ära, soovitas pöörduda suvalise kingsepa juurde, kes paari euro eest meie mure ära lahendab ning otsis välja roosa plekist karbi, mis oli täis kõikvõimalikke lintide vahele jäänud lukuniblakaid soovitusega meil leida nende hulgast selline, mis võiks meie kohvrile sobida. See lahendus oli nii lihtne ja nii positiivne, et ma isegi ei osanud seda oodata! Ah, nii äge, et on olemas teenindajaid, kes tahavad ja viitsivad veidi raamist välja mõelda. Meie kohvri lukustamise mure on nüüd igatahes lahendatud ja saime rahuliku südamega kõndida pimedas sügisvihmas parklasse auto poole, et jõuda rahulikult pühapäeva õhtuks lõpuks oma koju. Kodus on ikka nii hea olla!






Laupäev, 11. november 2017

Muuseumiõlle ostlemine

Hommikul magasime mõnuga ja ajasime end voodist välja alles napilt enne keskpäeva. Täna on laupäev ning oleme igati ära teeninud pikema une. Nii hea, kui ei pea hommikul kohe kuhugi kiirustama ja saab vahetevahel niisama lebotada. Pealegi, A lennuk läks juba hommikul vara, nii et olime M-ga omapäi.

Mul on harjumus, komme ja traditsioon reisidel alati võtta hetk väikseks shopinguks ning olin seda juba tasapisi plaanima hakanud. Meie hotellist paari metroopeatuse kaugusel asub suures metroojaamas Espriti outlet, mis on üks mu lemmikbrände. Lisaks, kui mul on võimalus, astun alati läbi ka Hunkemölleri pesupoest ning siin, Hunkemölleri kodukantsis, on nende poodide konsentratsioon kõige suurm ning lausa patt oleks pesupood vahele jätta. Mul on lihtne selles poes veeta märkamatult tohutu aeg ning ma väljun sealt alati suuremate ostudega. Hunkemölleri pesu on lisaks ilusale ka mugav ning ma siiralt usun, et on suur vahe selles, millist pesu sa kannad, olgugi et enamjaolt see pesu kuskil välja ei paista.

M on minu shopingute osas uskumatult kannatlik. Ostukotid käe otsas, istusime kohvikusse maha jalga puhkama ja aru pidama, mida edasi teha. Õhtu oli alles noor, ent suurte kottidega väga ringi trampida ei viitsi. Lisaks kõigele muule oli väljas taas korralikult sadama hakanud. Vaatasin veel korra Heineken Experienci kodulehte, kuid tänaseks olid kõik eelmüügi piletid juba välja müüdud. Sellegipoolest otsustasime Heinekeni sõita, et vaadata, ehk õnnestub meil siiski vanast õlletehasest läbi astuda, on Heineken ju Amsterdamist alguse saanud õllebränd.

Kui trammiga Heinekeni juurde jõudsime, märkasime juba eemalt kohta, kus õllemuuseum asub - pikk saba lookles mööda tänavat inimestest, kes soovisid piletit soetada Heineken Experiencele. Saba liikus õnneks kiiresti ning vihm jäi peagi järele, kuid ka siin on Heineken inimeste peale mõelnud, pakkudes töötajate poolt sabas seisjatele vihmavarje. Heineken Experience kujutab endast ringkäiku vanas õlletehases, mis on tehtud piisavalt interaktiivseks ja meelelahutuslikuks igale külalisele, andes võimaluse tutvuda nii Heinekeni pereloo ja ajalooga, samuti ülevaate tänasest päevast ja sponsorlusest, aga ka võimalust teha endast Heinekeni taustaga pilte, mängida videomänge, meisterdada endale omanimeline õllepudel kui ka nautida Heinekeni õlut, millest kaks ja pool klaasi kuuluvad mugavalt piletihinna sisse, lisaks veel muu väike Heinekeni nänn.

Nad on tõepoolest oma muuseumi õigesti nimetanud - Experience ehk kogemus - sest teisiti seda kõike iseloomustada ei olegi võimalik. Nad müüvad emotsiooni ja seda nad tõesti seal pakkuda oskavad. Töötajad on äraütlemata meeldivad ning entusiastlikud, tasuta alla laetav äpp audiogiidina mõnusalt kaasaegne ning lihtne, kogu taust ja viis selline, mis tekitab pigem brändifänlust. Muide, Heinekeni esimene kast õlut jõudis laevaga Ameerikasse kolm päeva peale kuiva seaduse lõppu, mis on teinud Heinekenist tugeva toote tänaseni, nii et nende tootmisõimsus on Euroopa suurimas õlletehases, mis asub vaid paarkümmend meetrit Amsterdamist, 800 000 pudelit tunnis. Kui Heinekeni veeti Amsterdami poodidesse ja aaridesse kuni 1960-date aastateni hobustega tulenevalt siinsete tänavate kitsusest, siis ka tänaseks on hobused endiselt Heinekeni palgal, ent nüüd brändisaadikutena. Nagu töötajatel ikka, on ka neil ette nähtud korraline puhkus, suvel lausa 6 nädalat ja hetkel talvepuhkus 3 kuud, sest kogu maja renoveeritakse ja tehakse täielikult uueks, nii et hobuseid meil täna näha ei õnnestunud. Igatahes on Heineken Experience selline muuseumikülastus, mida tasub kindlalt ette võtta.

Üsna kesklinna lähistel, Rijksmuseumi trammipeatuse vastas asub Zazare teemandipood, kus pakutakse tasuta tutvustavat ringkäiku teemandimaailma ehk nende töötaja jagab oma teadmisi sellest, kuidas teemate kaevandatakse, kuidas neid lõigatakse ning poleeritakse. Igaühel on võimalik ise käes hoida teematitega laavakivi tükki ja näha, kuidas oskuslikud meistrimehed tillukesi kive oma käte vahel vormivad. Seal samas on ka väidetavalt maailma kõige säravam teemant, 257-tahuline Amsterdami täht, mis on seni maailma kõige enamate tahkudega teemat. Tõepoolest, kui enne tundusid kõik kivid ühtemoodi sädelevat valguse käes, siis selle teemandi kõrval kipuvad teised ka ereda valgusega heledas ruumis veidi kahvatuma.

Amsterdamil on ilmselt pakkuda igaühele ja igale maitsele midagi. Siin on hea võrgustik igas mõttes, nii äriliselt kui kaubanduslikult, aga ka kõikidele maitsemeeltele üht-teist. Kui väsinuna õhtusöögile lõpuks mõtlema hakkasime, otsustasime täna jätta suuremad ekstreemsused kõrvale ning leida mingi tavalisema toiduga söögikoht. Burgerid kõlasid siin kontekstis lausa suurepäraselt. Telefon viitas meile 300 meetri kaugusel meie asukohast olevat ühe üsna hea tasemega väikese burgerisöögikoha The Butcher. See on tõesti väga ehe pisike nelja lauakesega burgerikoht, mis on kohalike hulgas üpriski populaarne. See on ka esimene selline söögikoht, mida olen külastanud, kus tualeti uks on seinaga ilma ühegi sildita nii ühte maskeeritud, et kui pole kedagi, kes vihjet annab ja ukse asukoha kätte näitab, ei oskakski arvata, et seina seest uks väiksesse tualettruumi viib. Koht ise on piklik, väike kahhelplaatidega ruum, mis on trendikalt ja kaasaegselt, kuid üsna lihtsalt sisustatud. Burgerite maitse, lõhn ja välimus aga sellised, mis panevad juba eos neelatama ning burgerit hammustades ahmima sisse pihvist väljaniriseivaid lihamahlu. Koha burgerid ja atmosfäär on igal juhul väga ehtsad ja head, veel üks selline väike peidetud pärl õhtu lõpuks.













Reede, 10. november 2017

Nädalavahetuse tipptund

Hommikul ärgates oli vihm lõpuks järgi jäänud ja isegi päike paistis korraks pilve tagant, ent õues valitses tõsine sügisilm. Selline niiske ja rõske, kuid temperatuuri mõistes soe, tervelt 12 kraadi. Sättisin end valmis, andsin magusas unes põõnavale M-le põsemusi ja sättisime end A-ga konverentsile minema.

Meie hotell asub metroojaamale üpris lähedal, ca 900 meetri kaugusel ehk umbes 7 minutit jalutada, kuid hotell on leidnud kavala lahenduse mugavale ärikliendile, pakkudes hommikuti tasuta elektritaksoga sõiduteenust metroojaama. Just hetkel, kui hotellist välja astusime, ootas elektritakso meid maja ees kannatlikult ja olgugi et metroojaam on lähedal, otsustasime mugava võimaluse ära kasutada. Tõesti, nii lihtne ja väike asi, aga annab nii palju juurde. Umbes nagu lennud, kus pakutakse tasuta kohvi, teed ja vett või värsket ajalehte - pole ettevõttele just suur kulu, kuid kliendile annab sellise mõnusa väärtustatud enesetunde.

Orienteerumise mõttes oleme A-ga paar parajaid. Ma ei kujuta päris täpselt ette, kuidas vanasti üldse normaalselt reisida oli võimalik, ilma igasuguse GPSi, äppide ja elektrooniliste juhisteta, mis on vajadusel kiiresti kättesaadavad.  Ilmselt tuli siis rohkem ise meelde jätta, kohapeal inimestelt küsida, kuid ka varuda enam aega õigesse kohta kohale jõudmiseks. Kuigi läksime teist päeva samasse hotelli kesklinna konverentsile, siis Central Stationist välja tulles, sattusime ikkagi mõlemad korraks segadusse kuhu suunda me edasi minema peame. Seekord oli minu kõhutunne õigem, kuigi ma olen vabalt suuteline metsa ära eksima ka koos kaardi ja kompassiga.

Täna oli see päev, kus mul tuli teha konverentsil ettekanne. Olin ma siia ju kutsutud osalema esinejana. Kuigi teema on mulle tuttav, tegin sotsiaalmeedia ja värbamise teemadel ka oma magistritöö, siis inglise keeles ei olnud ma siiski pidanud varem sel teemal rääkima. Käes oli Thought Leader Globali personalikonverentsi 7th HR Transformation, Talent & Employee Engagement Forum teine päev ning mu ettekanne teemal Using Social for Talent Effectively korralikult ette valmistatud. Hommikusöögilauas käisime A-ga korraks mu ettekande pidepunktid läbi ning A andis mulle alustamiseks hea mõtte küsida mida inimesed Eestist teavad.

Mu ettekanne oli kohe peale hommikust kohvipausi. See tähendas, et publik oli parajasti üles äratatud, ent polnud enam näljane ega veel väsinud. Kui esitasin publikule küsimuse, mida nad Eestist teavad, siis oli väga põnev kuulata, kuidas meid tegelikult tuntakse. Eesti on Euroopa kaardil inimeste teadvuses olemas, eelkõige teatakse meie pealinna, kuid ka e-valimisi ja meie internetiseerumist. E-riigi mulje on laiemale üldsusele teadvusse jõudnud, kuid sellegipoolest oli tore näha hämmingus nägusid, kui muuseas e-residentsuse kõrvale mainisin ka võimalust ettevõte asutada internetis mõne minutiga. Vana Euroopa mõistes on see siiani ikkagi utoopia.

Tänapäeva nutimaailmas on inimeste tähelepanu eest võitlemine üpriski keeruline, seda eriti olukorras, kus ka kogu konverentsi slaidid asuvad internetis ning korraldajad on ärgitanud inimesi tweetima konverentsil tekkinud mõtetega. On ju nii lihtne haarata telefon ja natuke lugeda töömeili, mõnda jutustamise akent või surfata Facebookis, kui teema piisavalt huvitav ja köitev pole või aju suurest infotulvast lihtsalt ära väsib. Seda enam olen tänulik mind kuulanud publikule, et sisuliselt keegi mu ettekande ajal nina telefonis ei istunud, vaid tõesti kuulati ning mingites kohtades tõusid inimesed lausa püsti, et slaididest paremini pilte teha, mis siis, et need neil olemas olid. Hiljem sain nii mõneltki osalejalt väga positiivse tagasiside oma ettekandele ja eelmise päeva moderaator arvas lausa, et ma võiks eraldi raamatu kirjutada. Hah, sellised kommentaarid! Tegelikult on jube äge tunne, kui esinemine hästi välja kukub ning suuremad ämbrid jäävad kolistamata, eriti arvestades, et inglise keel ei ole mu emakeel ega ka mitte igapäevane töökeel. Häälestus oli seekord õige ja ma oskasin olla hetkes kohal. Ilmselgelt päriselt kohal olek ongi see kõige olulisem.

Päeva lõpuks ootas M meid juba üle tee kohvikus. Olgugi, et olime juba kesklinnas, otsustasime siiski käia hotellist läbi, et riided mugavamate vastu vahetada ning sülearvutit mitte niisama kaasa tassida. Kuigi meie hotell asub kesklinnast umbes poole tunni tee kaugusel, on sinna nii lihtne ja mugav ühistranspordiga minna, et see väike kõrvalepõige tundus igati loogiline, samas kui Tallinnas ei kujutaks ma ette, et lippan korraks kesklinnast Rocca al Maresse või Piritale, et asjad hotelli vahepeal ära panna ning sama teed linna tagasi tulla.

Käes on reede õhtu. Kell on saanud napilt kuus ja oleme metroo ooteplatvormil õues. Ette sõidab rong, mis on nii puupüsti inimesi täis, et peale suuremat surumist ja pressimist õnnestub meil kuidagi napilt kolmekesi rongi peale mahtuda. Oleme sattunud suurlinna tipptundi. Tundub, et inimesed on suuremas osas juba peale tööpäeva jõudnud kodust läbi lipata ja liiguvad linna baaridesse, pubidesse ning külla reede õhtut tähistama.

Kuna oleme A-ga mõlemad vaimustuses kolmapäeva õhtul avastatud 1679. aastal loodud kange alkoholi tootja Wynand Fockinki väiksest baarist vanalinnas, siis otsustame seda ka M-le kindlasti tutvustada. Kui läbi punaste laternate tänava rajooni linna keskväljaku serva lähistele baari juurde kohale jõuame, on hakanud just tugevalt uuesti sadama ning baar ja selle uksetagune tänav on umbselt rahvast täis. Siiski õnnestub meil peagi uuesti leti äärde saada ja tellida midagi põnevat juua. Lisaks kolmapäeval tööl olnud teenindajatele on leti taga veel kolmaski mees, kes satub hämmingusse meie soovitud mandlimaitselise likööri ja kange samakalaadse toote segusoovist, nii et ta peab seda kaks korda üle küsima ja siis üllatunud näoga kolleegilt üle küsima. Kolleeg vaatab meile otsa, lehvitades kelmikalt käega meie poole äratundmisrõõmus tervituseks, ning kinnitab baarmenile meie soovi korrektsust. Vana hollandi kombekohaselt küürutame õrnade pilgeni täis pandud klaasist pitside kohale, rüüpame esimese sõõmu ja asume õue katuseserva alla jooki nautima. Märkame, kuidas teenindaja tuleb vahepeal õue ja teeb rahulikult klientidega koos suitsu ning siis taas leti taha asub, seejärel tervitab teine teenindaja oma läbi astunud sõpru põsemusiga ning jääb nendega õues pikemaks jutustama. Keegi ei pea seda imelikuks ja see on igati normaalne. Eestis ei tuleks selline käitumine klienditeenindaja poolt üldse kõne alla.

Üldiselt tundub mulle, et Amsterdam on armas linn, kuid enamjaolt on tänavad üsna omavahel äravahetamiseni sarnased ning kui sa pole just muuseumi või kanepi ja punaste laternate tänava tüüpi, siis peale ühe päevaga kesklinna läbijalutamist ei olegi siin suurt midagi meelelahutusena vaba ajaga teha. Nii on kesklinnas ringi liikudes üsna tavapärane vaatepilt näha turiste, kes on end seentest või kanepist uimaseks söönud või vastupidiselt omaette arusaamatult lakkamatult naeravad. Eriti halb idee on sellises olukorras alkoholi tarbimine ja kui kolmapäeval A-ga avastatud likööribaaris olime, märkasime ka seal üht paarikest, kes olid ekstaatiliselt rõõmsas meeleolus, nii et neiu üle baari omaette kõvahäälselt laulma hakkas, mida baarmen esmalt kellegi nutuks pidas. Täna nägime üht keskealist paari, kes keset tänavat näpuga tuvile näitasid ning lakkamatult naersid, nii et naine lausa naerust nõrkema pidi. Kui mööda vanalinna tänavaid jalutada, on imalat immitsevat kanepisuitsu lõhna tihti tunda. Arvestades, et enamikes riikides on kanep keelatud ning Amsterdamis selgelt ja vabalt lubatud, siis ilmselgelt on ka see üks turismi vaatamisväärsusi ja vaba aja veetmise viise.

Reede õhtu tõttu on vanalinn puupüsti rahvast täis, nii et kitsamatel tänavatel liikumiseks tuleb minna rahvamassiga ühtses tempos kaasa. Hakkame söögikohta otsima ning valime esimese hooga Foursquare äpist välja paar kõrgeid punkte saanud söögikohta. Esimene on millegipärast kuu lõpuni suletud, teine aga nii puupüsti täis, et saaksime sinna laua alles kahe tunni pärast. Kolmandat me ei suudagi üles leida ja selleks hetkeks sajab juba nii ebamugavalt tugevasti, et tahaksime lihtsalt kuhugi maha istuda ja süüa. Kuigi Amsterdami vanalinn on täis kaasa ostetava toiduga söögikohti, seal hulgas ka täisautomaatne burgeriautomaat, kohvikuid ja kohvipoode, siis tänane ilm ei ole selline, et tahaks kuskil õues pingi peal istuda ja süüa. Nii valime esimese ettejuhtuva aasiapärase restorani, mille uksel märkan enne sisse astumist TripAdvisori soovituse kleepekat aastast 2014. See on Indoneesia restoran ning otsustame tellida valmismenüü. Reeglina TripAdvisori soovitused on üpris usaldusväärsed ja nendega eriti mööda panna ei saa. Seekord oleme aga ikkagi lõppkokkuvõttes ämbrisse astunud, sest teenindus on kohutavalt aeglane, söök kuiv ja meie jaoks liiga terav ning esitatav arve proportsionaalselt paigast ära saadud toidukogemust arvestades. See restoran näeb välja rohkem nagu pererestoran, siin on palju avarust ning sisustus on pigem lihtne ja veidi päevinäinud olemisega. Kuigi rahvast on keskmiselt ja ruumis on vaid üksikud vabad lauad, siis tegelikult on ruum jahe ja pikapeale poeb ruumis valitsev rõskus kontidesse, nii et hoolimata üliteravast toidust tunnen, kuidas iga liiges ja kont minus külmaga rohkem ja rohkem lõdisema hakkab. Kui magustoiduks meile jäätist serveeritakse, ei suuda ma seda peaaegu puutudagi ning soovin vaid õue jõuda, et veidi liigutades sooja nahavahele saada.

Kui üleüldises plaanis mõtlesime, mida oma õhtuga peale hakata, siis esmalt vaatasime kahte muuseumilaadset toodet: Heineken Experience ehk Heinekeni tehase külastust ning XtraCold Ice bari, ent mõlemasse olime piletiostuga hiljaks jäänud ja seetõttu ei saanud samal õhtul me kumbagi külastada. Kolmanda variandina olime õhtu alguses otsinud välja kesklinnas Central Stationi lähedal asuva panoraamvaatega baari Skylounge Amsterdam, et õhtu lõpuks sinna jõuda ja olgugi et meil oli aadress teada, ei suutnud me siiski lõpuks õiget hoonet tuvastada ning meile tundus parem idee metrooga tagasi hotelli sõita. Õhtu lõpetuseks istusime veidi aega oma hotellibaaris ning vaatasime, kuidas baarmenid klaase loopides efektselt kokteile kokku segasid ja kui kell lähenes südaööle, oligi aeg küps põhku pugemiseks.





Neljapäev, 9. november 2017

Konverentsipäev

Öösel magasin veidi rahutult. Ei tea, kas selles oli süüdi võõras koht, pikk päev, tarbitud naps või liiga soe hotellituba, kuid nii mõnusat ööd ei tulnud, nagu oleksin lootnud, nii et hommikusöögi lauas ma sisuliselt veel tukkusin. Tundub, et A tukkus samamoodi, sest suure entusiasmiga asetas ta osad toidunõud minuga ühte lauda ja siis sättis end muuseas viimaste asjadega kõrvallauda blondi naisterahva juurde, kes teda sõnagi lausumata hämmingus pilguga vaatas. Mitte, et ei võiks kellegi võõraga hommikusöögilauda jagada, kuid unise peaga tunduvad blondid peaaegu äravahetamiseni sarnased. Hetk hiljem jagasime ühist söömaaega siiski koos.

Kui Amsterdami meile hotelli vaatasin konverentsi jaoks, siis soovisin, et see oleks konverentsipaigast mõistlikus kauguses või mugavalt ligipääsetav. Eestis olles mõtlesime A-ga, et lähme konverentsi paika Uberiga, kuid siin ostsime endale nagunii nelja päeva ühistranspordi pileti ja peale põgusat transpordiäpiga tutvumist selgus, et meile juba tuttavast metroopeatusest läheb rong otse kesklinna, kust on konverentsi hotelli jalutada vaid 400 meetrit. Nii ei olnud mõtet Uberi peale üldse mõelda, vaid seadsime sammud ühistranspordi poole.

Üldises plaanis on tegelikult Amsterdami ühistransport üsna lihtne, kui end sellega veidi harjutada, kuid meie jaoks on siiski maa-alused peatused harjumatud eelkõige seetõttu, et me ei kipu kohe üles leidma õiget väljapääsu. Seda eriti juhul, kui GPS ei juhenda millise tänava nimega väljapääs valida tuleb. Väljapääsud ei asu üksteisest sugugi kaugel, kuid maa peale minnes võid avastada, et edasi tuleb läbida ristmike rägastik, et teisele poole mingit platsi jõuda ja seejuures on kõige suuremaks ohuks voogav mass jalgrattureid, kes tulevad igast suunast päris korralikul kiirusel. Turistina neid alati ei märka kohe ja ma kujutan ette, kuidas kohalikud ratturid omaette pidevalt teele ette astuvaid turiste siunavad.

Thought Leader Global 7th HR Forum on väikese osalejaskonnaga personalivaldkonna konverents. Kokku on osalejaid plaanitud umbes 60 ringis, nii et tegemist on pigem sellise hubase ja privaatsema kuulajaskonnaga, mis annab ka lihtsamini võimaluse küsimusi küsida ja kuidagi teemale lähemal olla. Valisime saali nurgas oleva laua, sest seal oli veel kaks kõrvuti kohta vaba. Ja otse loomulikult sattusime samasse lauda kahe soomlasega. Eks naabrid leiavad ikka üksteist üles. 

Kui esimene ettekanne oli peale hakanud, kostus äkitselt kõlaritest jutu vahele veesorin ja kellegi sügavam ohe. Hetk hiljem sorin jätkus ning lõppes veepaagi tõmbehäälega. Tasapisi hakkasid ruumis pead tõusma, pilgud vahetuma ning esimesed naeruturtsakud pääsesid valla. Esineja ei saanud aru, mis publikut niimoodi reageerima paneb ning korraldaja oli parajasti ruumist väljas. Veidi hiljem saabus korraldaja saali tagasi, ent sarnane veesorina heli tualetishow algas uuesti. Hetk hiljem kargas korraldaja püsti ning keeras kiiruga mikrofoni piinlikustundega maha. Nimelt oli järgmine esineja, kellel mikrofon juba küljes, end vaikselt kergendama läinud, arvates, et mikrofon on välja lülitatud. Hoidsime A-ga mõlemad hinge kinni, et see meesterahvas teadmatusest mingit muud heli kuuldavale ei laseks ning siiralt soovisin, et ta ei saaks sellest intsidendist üldse teada. Igal juhul ääremärkus iseendale: kui mikrofon on külge pandud, peavad kõik kõrvalised tegevused ja kommentaarid ära jääma, et mitte sattuda tahtmatult äärmiselt piinlikku olukorda. Jah, inimlik, kuid meie jaoks ikkagi kohutavalt piinlik. 

Esinejad vahetusid iga kolmveerand tunni tagant. Ühtpidi on see hea vaheldus ja seega põnev ka ettekandeid kuulata, teistpidi 10 ettekandjat on suur koormus ja ühel hetkel väsib aju lihtsalt ära. Vahepealne kohvipaus aitab küll turgutada veidi, kuid peaaegu 10 tunnine konverentsipäev on ikka päris karm kogemus. 

Õhtu lõppes, nagu siinsetele konverentsidele kohane, väikese vastuvõtu stiilis kogunemisega, et osalejatel oleks võimalik omavahel tuttavaks saada ja kogemusi vahetada. Ma olen väga uhke ettevõtete grupi üle, kus ma töötan ja jagan meeleldi seda positiivset kogemust ka teistega. Minu meelest on meil tegemist Eesti mastaabis märkimisväärselt suure töötajaskonnaga, kõikide ettevõtete peale kokku ca 700 töötajat on ikkagi meie jaoks päris suur hulk. Ja siis satud kuulama ettekannet, kus räägitakse 70 000 töötajast ning hiljem veiniklaasi ääres lobisema personaliinimesega 250 000 inimesega organisatsioonist, kus tema vastutusalasse jääb 46 000 inimest. Need numbrid on minu jaoks töötajaskonna mõistes täiesti hoomamatud.

Kui oled pika päeva istunud, siis õhtu lõpuks on vastupandamatu soov end veidi liigutada. Otsustasime metroo asemel hotelli tagasi jalutada. Meie hotell asub äripiirkonnas, ringtee ja kiirtee lähedal, kesklinnast 5 km kaugusel, mis on jalutamiseks üsna paras maa. Väljas on ca 12 kraadi sooja ja tibutab kerget seenevihma. Tõsine sügise tunne. Ajaks, kui hotelli tagasi jõuame, on vihmasadu intensiivistunud ja uksest sisse astudes tunnen, kuidas värsked vihmapiisad mu nina otsast ükshaaval maha pudenevad. Kuigi olen mõelnud, et tahaks veel oma homset ettekannet õhtul läbi harjutada, ei jaksa ma seda kuidagi ette võtta ja otsustan, et vaatan homme veelkord slaidid enne ettekannet üle ning lõpuks tuleb see, mis tuleb. Ju läheb hästi.

Meil on seekord sattunud reisid kuidagi samale ajale M-ga. Nii lahkus ta päev enne mind Münchenisse konverentsile ja leppisime kokku, et kohtume Amsterdamis. M lend pidi tulema täna hilisõhtuse lennuga. Kui ta lennukist maha sai, püüdsin talle selgitada kuidas hotelli ühistranspordiga kohale tulla. Meie olime selle triki juba ju päev varem läbi teinud, kuid seda kirjeldust läbi Messengeri edasi anda ei olnudki nii lihtne. Peale väikest seiklust jõudis M ka lõpuks hotelli ja nüüd sai päeva rahulikult lõppenuks lugeda. Homme on jälle ees ootamas pikk päev.








Neljapäev, 2. november 2017

A nagu Amsterdam

Umbes keset suve sain ma meili sooviga tulla Amsterdami personalijuhtimise konverentsile esinema. Kaalusin seda üht- ja teistpidi, valisin teema ja andsin jaatava vastuse. Mida lähemale konverentsi aeg ja saabuv tähtaeg tuli, seda enam hakkasin ma pingesse minema. Lõpuks saatsin slaidid ära viimasel tähtaja päeval ja enne esinemist tegin ka kaks korda kontoris publiku ees proovi. Reedeseks konverentsi esinemiseks peaks ma teoreetiliselt valmis olema. Praktikas tahaks veel korra enne läbi harjutada, kuid täna õhtul olen liiga väsinud, et seda hotellitoas ette võtta. Ja õnneks on mulle jäänud veel homne päev.

Amsterdamis olen nüüd kolmandat korda. Esimene kord oli paar aastat tagasi suvel, kui siit paari tunniga läbi kihutasime. Teine kord jäi aasta tagasi konverentsikülastuse aega ja nüüd siis praegu. Sedakorda võtsin kaasa ka kolleegi A, kellele avanes võimalus tulla konverentsi kuulama tasuta tänu mu esinemisele. Mul on jälle aga parem tunne, kui oma inimene saalis istub.

Mida aeg edasi, seda vähem viitsin ma eesseisvateks reisideks valmistuda ja nii kipub kohvri kokkupanek jääma päris viimastele õhtu, õigemini ööminutitele. Nii ka eile. Mölutasin kodus lihtsalt õhtu maha ja vahetult enne magama mineku aega asusin riidekapis tuulama. Viskasin kohvrisse mõned asjad, mis mul alati reisil kaasas käivad, siis proovisin mingeid riideid ja kui kohvrit kinni tõmbama asusin, avastasin, et ühel lukul on eelmise reisi käigus niblakas kaduma läinud ja seetõttu pole kohver lukustatav. Nuputasin üht- ja teistpidi kuniks välja mõtlesin, kuidas lukustamise probleemi lahendada, otsides kodust välja teise luku küljest muu niblaka ja kasutades oskuslikult näpitsaid. Hea, et olen varem näinud M-i näpitsaid kasutamas, vastasel juhul oleksin öösel püsti hädas olnud. Võidurõõmsalt kohvri lukuga võitluse võitnuna sain tuttu alles täiesti keset ööd ja nii andis hommikul uni end tugevalt tunda. Libe tee lennujaama ning ootamatu ummik ei teinud sugugi päeva algust paremaks. Kui aga Amsterdami kohale jõudsin, oli väsimus nagu käega pühitud. Reisid mõjuvad ikka kirgastavana.

Jõudsime hotelli pärastlõunal, kuid meie toad ei olnud veel valmis. Kui end sisse registreerima hakkasime ja dokumendid selleks esitasime, oli admin kerges segaduses: me tulime kahekesi, aga toad olid kolmele. Admin vaatas kord mulle, siis A-le otsa, siis taas mulle ja ei saanud suurt midagi aru. Jätsin ta omaette nuputama ning viisime oma kohvrid pagasiruumi, et asuda ümbruskonda uurima, et leida sobilik koht lõunasöögiks. Foursquare soovitas Cafe Frijdagi kohvikut. Eemalt paistis see tänavaäärne kohvik üsna inimtühi, kuid sisse astudes sai meile selgeks, et vabad olid suuremas ruumis üksnes paar lauda ning muul ajal tulles on ilmselgelt eelreserveering vajalik. Siin kandis ei ole ju lõunaks kombeks süüa päevapraadi nagu meil, vaid pigem võileiba, suppi või salatit. Olgugi, et olen Madalmaades korduvalt reisinud, on see minu jaoks endiselt harjumatu.

Jalutasime tagasi hotelli. Mina sain oma toa kätte, kuid A tuba ei olnud endiselt valmis. Olime õnneks küll vahepeal saanud tubadele upgrade kõrgemasse toakategooriasse, kuid enese mugavamale tundmisele see kuidagi kaasa ei aidanud. Viisime kohvrid minu tuppa ära ja jätsin A-le võimaluse endale mugavamad riided selga sättida, et veidi linna peal ka ringi vaadata.

Reisides meeldib mulle kasutada giidina Lonely Planeti raamatuid ja ma pole seni leidnud ühtki head alternatiivi, mis võiks neid asendada. Lappasin Amsterdami peatükki ning valisin meile välja väikese soovitusliku jalutuskäigu kesklinnas. See tähendas, et esmalt tuli meil võtta metroo ja siis ümber istuda trammile. Kui Amsterdami ühistransport tundub tegelikult olevat lihtne, siis täna oleme olnud kuidagi hajameelsed ühistranspordiga liigeldes. Nii et pane me jutuhoos tähele, kui õige peatus saabuma hakkab, hüppame ühe peatuse jagu varem sõidukist maha või jõuame valele platvormile, kust sõiduk ei lähe meile soovitud suunda. Meile teevad tekkinud olukorrad pigem nalja ja oleme avatud uutele võimalustele, mida elu meie teele reisil veeretab.

Satume trammist peatus varem maha tulema ja avastasime, et ühel pool trammi peatust asub teemandi muuseum, kus on küll tasuta sissepääs, kuid sisse lastakse üksnes giidiga, juhul, kui mõni giid vaba on. Paraku meie sinna sattumise hetkel olid kõik hõivatud ning polnud teada, millal keegi vabaneda võiks. Seega teemandid jäid meil nägemata. Täpselt teisel pool teed asub aga suur Van Goghi muuseum mille hoovi on internetist tuntud I Amsterdam kiri, mis on turistidele justkui kohustuslik pildistamisobjekt.

Meie linna jalutuskäigu alguspunktiks oli aga valitud kuulsaim juustupood De Kaaskamer, kus on tõepoolest sadu erinevaid juuste, nii et silme eest võtab tõeliselt kirjuks. See on selline väike vanaaegne juustubutiik, kus igale maitsele leiab midagi. Sealt viis tee meid edasi mööda äravahetamiseni sarnaseid kanaliületusi väikeste sildadega kuniks jõudsime American Book Center raamatupoeni, mille kõrval maja küljes on puidust suuremat sorti uks. Kui seda paotada, jõuab rohelisse nukumaja aeda, mis on palistatud väikeste majakeste, rohelise pargi ja imepisikese kirikuga. Kui ei teaks, et see seal asub, siis Begijnhofi nimelist kohakest ise naljalt üles ei leiaks.

Üldse, Amsterdam on linn, kus on peidus palju pisikesi üllatusi, millest on lihtne teadmatult mööda kõndida. Nii sattusime raamatu juhatusel õhtu lõpuks pealtnäha suvalisse inimtühjas kõrvaltänavas asuvasse baari. Tegelikult on tegemist väga imetabase kohaga, mida kutsutakse Wynand Fockink's ja kus pakutakse juba aastast 1679 kohapeal valmistatud ginni ja selle baasil erinevaid jooke, nii et raskete pudelite all on vajunud aastatega riiul kumeraks ja selle sisu võtab silme eest kirjuks. Kui mingil hetkel olime seal baaris justkui ainsad kliendid, nii et baarmenil oli aega meile pikalt seletada nende toodetest, anda maitsta erinevaid jooke ning lõpuks pakkuda meile sobilik klaasike, siis hetk hiljem oli tilluke püstijalabaar nii puupüsti rahavast täis, et raske oli endale kohta leida. See on kahtlemata parima klienditeenindusega baar, kus ma käinud olen, nii et me ei raatsinud sealt kuidagi lahkuda. Ja need inimesed, kes selle hästi peidetud pärli üles leiavad, on hoopis teistsugused, avatud, omapärased, teavad, mida tahavad ja leiavad selle just sihipäraselt inimetühjalt kiiret saginat täis peatänava kõrvaltänavalt.

Õhtu lõpuks istusime kesk Nieuwmarkti platsi marmorpingil, sõime paberist kokkuvolditud topsist hiina toitu ja vaatasime, kuidas kohalikud meist ratastega üksteisevõidu mööda tuhisesid. Jah, Amsterdam on nunnu ja romantiline linn. Ja sellel linnal on nii mitu nägu, pakkudes ühest küljest kesklinnas uudishimulikele turistidele kanepi proovimise võimalust ja punaste laternate tänaval ahvatlevalt puusi hööritavaid tüdrukuid koos lugematul arvul eriilmeliste muuseumide ja poekestega ning samal ajal olles tõeline madalakujuline metropol ärikeskusena ja äriinimeste konverentside ning kohtumistega. Amsterdam on justkui peidetud pärl teiste omasuguste hulgas.