Hakkan hommikul tööle jõudma, ise rõõmustades, et uue nädala algus ja ei jäägi hiljaks, jõuan isegi natuke varem kui tavaliselt. Töökoht juba paistab vilksamisi sügiseste puude värviliste lehtede vahelt ning autoaknast vuravaid sõidukeid jälgides koondan mõtte eesootava päeva peale. Ja äkki karjatan. Avastus, et läpakas on koju jäänud ja selleta ei saagi nagu eriti midagi teha, on veidi jahmatav. Ega´s midagi, autol ots ringi ja koju tagasi. Tunnike hiljem olen taas tööle jõudmas, autost väljudes ja töökoha ukselinki haarates meenub äkitselt telefoni autosse jäämine. Otsustaval hetkel jõuan veel tagasi autoni.
---
Hommikusest dušist virgudes ning eelolevatele tundidele mõeldes, tõotab tulla üsna mõistlik päev. Mõtlen, mida selga panna ning kuivatan rätikuga samal ajal veel märga nahka. Nahk kuivaks saadud, hakkan näole kreemi panema ja sõrmed liiguvad vaikselt märgade juuste poole. Need tunduvad ebaharilikult ja kohmakalt rasked. Oh jah, palsam jäi välja loputamata. Selle asemel, et hommikuse pesuga kiiresti hakkama saada, kulutan peaaegu topelt aja, ronides tagasi duši alla.
---
Jalutan koeraga. Oktoobriõhtu kohta tundub üsna soe. Lausa harjumatult. Õues on täielikult pime ja sügisesed lehed langevad puudelt. Mõtlen, et pole ammu selliseid pikki jalutuskäike teinud. Täna on selleks vastav tujugi ja otsustan teha veidi pikema tiiru. Ühtäkki veab parem jalg alt ja avastan end poriselt asfaldilt külili. Vasak puus tuikab veidi ja peopesa on väga kergelt marraskil. Mis see nüüd oli? Ilmselt pimedas ei märganud asfaldi ebatasasust ja jalg vääratas. Otsustan siiski kangekaelselt oma jalutuskäigu planeeritud trajektoori mööda lõpuni teha. Koer on õnnelik.
