Ettekandja töö on huvitav. Selline arusaam jäi mulle alati kõrvaltvaatajana, kui räägiti suurest catering üritusest. Kõigil oli tähtis roll. Ettevalmistused. Kohapeal rolli täitmine. Klientidega suhtlus. Ootamatud olukorrad. Korrastamine ja ürituse lõpetamine. Meeskonnatöö ja rammestus. Tänu ja tagasiside. Tundub ju mõnus? Vähemasti ei muutu üksluiseks ning alati on midagi erinevat.
Ettekandja töö on raske. Palju erinevaid situatsioone ja ootamatuid olukordi. Palju segadust. Keegi ei tee oma tööd korralikult ja sina kannatad. Midagi lõppeb otsa, midagi läheb katki, aga asendada pole millegagi, samas ei tohiks lauad tühjaks jääda. Kliendile peab alati jääma mulje, et kõik on paremas korras, alati särav naeratus ja üliviisakas olek, olenemata sellest, et said just kelleltki teiselt vastu pead asja eest, mis ei puudutanud üldse sind. Kliendi soovid on eripärased ja küsimused kummalised. Taldrikud ja kandikud on kaalult rasked, klaasidega täidetud kandikud vajavad lisaks veel tasakaalu harjutamist. Füüsiline väsimus on suur, esimesena jõuab see põlvedesse ja päkkadesse. Aeg jookseb meeletul kiirusel, aga päeva lõpp ei paista.
Ettekandja töö on igav. Keegi teeb oma tööd liiga hästi või pole piisavalt kliente. Lihtsalt seisad ja ootad. Ootad. Midagi ei toimu. Kui seda tööd teha rohkem kui üks kord, hakkab muster korduma. Tuleb klient, soovib midagi, saab selle, lahkub. Naeratus, viisakus, teenindus.
Ettekandja töö on ebameeldiv. Seda eriti siis, kui see pole sinu igapäevatöö. Erandkorras oled tulnud vastu kolleegide abipalvele ligi 600 külalisega uue suure üksuse avamisürituse näol. Oled nõus abistama ja proovima ettekandja tööd korra. See tundub isegi esmapilgul lõbus. Ühel hetkel märkad, kuidas asjad ei toimi päris nii, nagu peaksid. Saad pähe asjade eest, mis päriselt ei olegi nagu põhjendatud. Jalad on surnud ja lisaks väsimusele ärritab suur söögi- ja joogikogus näljast maitsemeelt. Seejärel märkad, kuidas inimesed, kellega oled harjunud suhtlema, sinust justkui välja ei tee. Öeldakse, et hea teenindus on märkamatu, aga kas ka teenindaja peab olema märkamatu kõigile, ka omadele? Ma mõistan meie teenindajate raskust ja hindan kõrgelt head teenindusoskust, südikust ja vastupidamist. Aga tuginedes tänasele ainulaadsele kogemusele sooviksin omadelt rohkem hoolivust. Ja tänutunnet. Rohkem märkamist. Selline suhtumine ja käitumine riivab mu eneseväärikust.
Ma olen teenindaja. Oma igapäevatöös. Teenindan kolleege ja inimesi tänavalt. Olen harjunud viisakalt suhtlema. Mulle meeldib see. Aga minu töö on kuidagi teistsugune. Mul on teatav eneseuhkus ja ilmselt ka ego, mis on ületanud tavalise ettekandja töö ootused. Ma pean head teenindust ja head teenindajat väga oluliseks, hindan neid kõrgelt, ent see töö ei ole minu jaoks. Teenindaja töö on elustiil. Ettekandja töö on oskus ja tahe lisaks elustiilile. Selle kõige pärast ei saa minust ettekandjat.
