Neljapäeval jäin äkitselt haigeks. Ei tea, kas sain kuskilt viiruse, mis kiiresti mõjuma hakkas, või lõi külmetus välja, aga asi päris õige pole. Äkitselt lõid keset päeva kõrvad lukku, tekkis ületamatu nohu ja pea hakkas kumisema. Reedel lisandusid sellele veel peavalu, lihasvalu ja imelik tunne. Nii püüdsin ma terve nädalavahetuse istuda ja lihtsalt olla, et enesetunne veidigi kosuks. Kuna ilmad on ilusad ja soojad, püüdsin veidi, kurguni kinninööbituna, istuda ka päikese käes. Juhuslikult sattus mu kätte raamat...
Ma ei armasta eluloo raamatuid ja veel vähem jutustusi nii kirjas kui videos, mis kõnelevad raskest vägivallast, sõjast vms. Seda enam üllatasin end, kui silmad haarasid raamatust sõnu ja raske oli seda käest panna. Souad "Elusalt põletatud" on niivõrd kaasahaarav. Oma lihtsuses on see niivõrd kohutav, et terve mõistusega eurooplasel on sellest ilmselt raske aru saada. Ma olen kuulnud moslemimaailma eripäradest, nende brutaalsest käitumisest naistega ning sellest, et naistel puuduvad seal õigused. Sellegipoolest ei suutnud ma kuidagi uskuda, et tänapäeval ikka veel eksisteerivad aumõrvad, julm kohtlemine ja toores füüsiline vägivald selles maailmas, mida peetakse normaalseks ja pärandatakse edasi põlvest põlve. Heas usus tahaks ma loota, et antud eluloo kirjeldus on pigem siiski erand kui üldlevinud reegel ka sealses maailmas. Et meie mõistes tsivilisatsioon ja head tavad on ka sinna mingil määralgi jõudnud.
Ma ei saa hukka mõista seda maailma, mida ma ei tunne, aga sootuks võimatu on mõista ja õigustada jõhkrat käitumist, eluõiguse võtmist, pidevat hirmuvalitsemist. Minu jaoks kõlab uskumatult see, kuidas lõpetatakse naisterahvaste eluküünal täiesti või üldjuhul karistamatult - lihtsalt sellepärast, et nad on naisena sündinud. Aumõrv on perekonna au küsimus.
Igatahes soovitan lugeda seda emotsioonitult võigast raamatut silmaringi avardamiseks. See ei ole öökapi lugemine, pigem sobilik päevaseks ajaks, hea mõnel nädalavahetusel kätte võtta. Peale raamatu lõpetamist võiks mõelda oma elu üle järele ja küsida, mille üle küll me kurdame.
