Kõik algas uusaasta ööl, kui taipasin, et L-l on vahetult enne sõbrapäeva juubel (ladina keeles pidi jubilae tähendama just nimelt 50. aastat) ning mõtlesin, mida talle kinkida. Kinkide tegemine sõpradele on alati keeruline, lähedastele ilmselt veelgi keerulisem ja välismaalastest sõpradele, keda sa pole ammu näinud... peadmurdev. Võibolla oleks hea kingitus üllatusena küllaminek?
Umbes nädalapäevad hiljem juhtusin vaatama ühe lennufirma kodulehte ja avastasin tavalisest soodsama piletihinna Euroopa pealinna just mulle vajaminevateks kuupäevadeks. Et pileteid oli vähe ja otsustada tuli kiiresti, polnud pikalt aega mõelda ega läbi rääkida ja üllatuse tegemise asemel helistasin kooskõlastamiseks otse L-le. Mõned tunnid hiljem olid piletid edukalt taskus ja nii reede kui esmaspäev vabaks küsitud.
Kingi leidmine ei olnud lihtsamate killast. Nädalapäevad varem istusime venna sünnipäeval ja nuputasime teistega koos, mida viia. Ühtäkki turgatasid mõtteisse Eesti rahvusmustriga papud. Idee heaks kiidetud, asusin otsima nende saamise võimalusi ja avastasin enda teel kaks takistust: L jalanumbri teadmatus ning võimaluse tellida üksnes internetipoest, kohaletoimetamisajaga ca 5 päeva. Aga mul oli neid papusid ilmtingimata juba 5. päeval vaja kohvrisse pakkida ja nendega koos kindlasti ära lennata. Sellest algas 3-päeva pikkune tihe meilivahetus rahvuspapude pakkujaga.
Kõigepealt püüdsin ma saada neilt infot, mis numbri ma papud siiski tellima peaks, sest kodulehel oli soovitus jalg kindlasti üle mõõta kuna nende papude numbrid ei pidavat päris standardile vastama. Seda mul aga teha võimalik polnud. Antud telefoninumbrile ei vastanud aga ka keegi pikalt. Lõpuks telefonis kättesaadud neiu ei osanud aga numbrit soovitada ja palus meili kirjutada. Mnjah.
Võtsin lõpuks number suuremad papud ning soovisin need ära tellida, nii et saaksin neile ise järele tulla. Meili lisasin ka kõik oma kontaktid. See aga ei sobinud pakkujale, paluti siiski teha internetitellimus. Mina aga ei olnud huvitatud maksma kulleritasu, kui ma papudele nagunii ise olen nõus kuhu ja kunas iganes järele tulema. Lõpuks tehti mulle selgeks, et neil papud on vaja ikkagi kuskilt laost kulleriga tellida ning tasust ma ei pääse, aga garanteerivad mulle papude kohalejõudmise hiljemalt neljapäeval. Mõeldud-tehtud.
Neljapäeva lõuna paiku helistas kuller ja teatas, et saavad papud tuua mulle kohale reede pärastlõunal. Aga meie lend läks juba siis! Ilmselgelt pakutu mulle ei sobinud. Nii õnnestuski mul lõpuks neid veenda, et tulen ise Pallasti tänaval asuvasse äriklienditeenindusse järele. Neljapäeva hilisõhtul papud kätte saanud, tundsin, kuidas ühe lahingu olin ma võitnud!
Õhtul koju jõudes kontrollisin korraks veel oma mailboksi ja avastasin sealt L teate, et Brüsselis sajab lund. Brüsselis tavaliselt ei saja lund. Brüsselis on tavaliselt talvel temperatuur nii +5 kuni 0 kraadi juures, aga mitte jahedam. Olin terve nädala jälginud ilmateadet, mõeldes, millised riided peaksin selga panema ja kaasa pakkima. Meil oli väljas umbes -12 kraadi. Nendel oli nädalapäevad hoidnud nii +5 peal. See on ca 17 kraadi soojem kui meil, järelikult soe ja mõnus. Nüüd oli seal ilmajaama teatel hoopis 5 kraadi külma. Vaatasin Brüsseli lennujaama kodulehte ning avastasin, et see oli suure külastatavuse tõttu suletud. Seal ilutses vaid silt, et tulenevalt ootamatust suurest lumesajust on paljud lennud ära jäetud ja mitmed hilinevad. Mind tabas kerge ärevushoog.
Olgugi, et lend oli reede pealelõunal, läks päev ikkagi kiireks. Oli vaja veel nii mõnedki asjad korda ajada, enne kui sai töötelefoni rahulikult välja lülitada ning mõtte suunata teisele lainele. Ajaliselt tundus kõik klappivat: Tourest, raamatupidajale dokumendid, T pass S-le, koju pakkima, suutäis süüa ja lennukile. Selleks kõigeks oli jäänud mõni tund.
Linnas oli hommikust saadik lund sadanud. Nagu ikka, halvas see suurema osa liiklusest nagu inimesed sõidaksid lumega esimest korda. Raadio pasundas järjest juhtunud liiklusõnnetustest. Olin napis veerand-tunnises ajahädas. Haarasin teepealt ette tellitud pitsa ja lippasin koju. Täpselt veerand tundi hiljem pitsa söödud-kott pakitud, tuli L meid peale võtma. Lennujaama jõudsime täpselt õigeks ajaks.
Et olime otsustanud reisida üksnes käsipagasiga, pidin kodus eelnevalt veidi mõtlema, kuidas ja mida kaasa pakkida. Kalevi kommikarp mahtus kotti kenasti, aga Vana Tallinna pidime ostma lennujaamast peale turvakontrolli läbimist.
Meie lend läks välja enam-vähem õigel ajal, ent Riiga hilines see ikka ca 20 minutit. Sealne lend läks juba välja oluliselt hiljem ning Brüsselis maandusime juba ca kolmveerandtunnise hilinemisega. Ma olen küll Brüsseli lennujaamas olnud varasemalt 2 korda, ent ilmselt sattusime uude terminali. Olime M-ga kõndinud juba jupp aega, kui mu pilk haaras meie paremale käele jääva värava numbri A-60. 60 väravat veel kõndida, enne kui oleme üldse jõudmas lennujaamast väljapoole... Sain esimest korda aru, miks on vaja jätta connecting-flighti puhul kahe lennu vahele üsna pikk aeg.
Pool tunnikest hiljem jõudsimegi saabuvate lendude alasse. Pilguga otsisin W-d. Tabasin temagi otsimas meid. Lehvitasin. Ei mingit reaktsiooni. Asusin teed tegema tema suunas. Ja tabasin alles siis tema äratundva pilgu - aastatega (viimati kohtusime 2006) olime mõlemad piisavalt palju muutunud, et üksteist mitte ära tunda. W-st oli saanud noor täiskasvanud mees.
L võttis meid kodu ukse peal vastu nagu vanasti. Peale selle, et paar kassi oli vahetunud ja paar juures (nüüd oli neil 7 kassi asemel 9) ning inimesed veidi, aga ainult veidi, vanemaks saanud, ei olnud midagi muutunud. Tundsin end nagu kodus. Äraütlemata hea meel oli neid kõiki taas näha!
Vahetult enne õhtusööki andsime L-le üle tema sünnipäevakingi. Ta oli üsna üllatunud, sest ilmselt ei oodanud erilist kinki veel lisaks. Papud istusid jalga valatult, nii et terve õhtu keeldus ta neid jalast võtmast ja lubas need kaasa pakkida oma puhkusreisile koos A-ga märtsi lõpus Kuubale. See oli nii armas.
Kui E-ga esimest korda Brüsselis käisime 2004. aastal, siis meie majutamiseks osteti 2 laatsareti stiilis välivoodit koos õhukeste õhku ise täisminevate madratsitega. Nagu selgus, polnud nad neid voodeid kasutanud peale meie külaskäiku kordagi. Nüüd oli taas põhjust voodid välja otsida ja ikka minu külaskäigu jaoks.
Teadsin juba ette, et laupäeval saame me liigutama end alles pärastlõunal. Nädalavahetuse hommikune pikk uni on nende peres traditsiooniks ja ega meilgi olnud midagi selle vastu, et end välja puhata. Sellegipoolest olin esimene, kes üles tõusis. Läksin kööki raamatut lugema, kuid mu plaan vaikselt seal istuda ja lugeda ei läinud mitte päris ootuspäraselt. Kaks noorimat kassi magasid keset köögilauda oma pesas. Vanem oranž isane kass istus aga köögi akna taga ning nõudis tuppa laskmist. Köögi aknani ma ei ulatunud. Keerasin aia ukse lukust lahti ning lasin kassi tuppa. Kõutsile hakkas kehtestama oma reegleid: kõigepealt ei sobinud talle see, et istusin laua otsas L koha peal, seejärel püüdis noored kiisud laualt minema kihutada. Va ülbik selline. Peale mõningast võimuvõitlust leidsime aga lahenduse, kus mina sain rahulikult laua ääres raamatut lugeda ning tema oma pesas magada. Vahepeal hiilis pisike must kiisu vaikselt mu raamatu ligi ja püüdis raamatu vahelt järjehoidjat ära varastada. Kätte sain ta.
Peale pikemat, nende peres nädalavahetuseti tavapärast hommikusööki (värsked võisaiad/croissantid vms pagaritooted) ja L kohvivalmistamise rituaali asusime end vaikselt linnapoole sättima. W sai meie giidiks.
Teel Brüsseli kesklinna poole avastasime palju väikseid väikelinna tänavaid, mis olid lumest puhastamata. W kurtis, et Belgial pidi lumetõrje soolavarud otsas olema. Oli arvestatud tavapärase kogusega, aga selle aasta talv polnud tavapärane. Nüüd oli vaja teha soola juurde muretsemiseks uus riigihange. Ja autojuhid pidid seniks hakkama saama suverehvidega lumisel tänaval. Arusaadav, miks paljud eelistasid sõita lumesajuga niivõrd vähe kui võimalik ja täpselt nii palju kui vajalik.
Parkisime auto Finnairi kontori lähistele parkimismajja, jalutasime mööda kontrastidega tänavat, kus ühel pool on Belgia riigipank (vabandage, kui eksin) ja teisel pool puruks pekstud akendega kontorihoone. Käisime raekoja platsis ning lamava naise kuju juures, keda puudutades saad midagi soovida ning soov väidetavalt ka täide läheb, linnamuuseumis pissiva poisi kostüüminäitust vaatamas ning muidugi pissiva poisi enda juures, aga ka Hiinalinnas ja mereandide restoranitänaval, mis paistis küll suletud olevat. Külastasime Metropoli hotelli luksuslikku kohvikut ning kirikut, kus kuningapere liikmeid laulatatakse. Jalutasime mööda pisikesi kõrvaltänavaid ja W juhtis meie tähelepanu kortermajade katustel asuvatele grüünedele ning trellitatud ustega suletud hubastele hoovikestele, kus võis leida nii kiige, grillimiskoha kui hulgaliselt jalgrattaid. Ühel sellisel tänaval tehti mingis majas remonti ning tänav oli täis träni äraviskamiseks üle tee asuvasse konteinerisse. Selle sama tänava peal istus korvtoolis suur kollane optimistliku näoilmega karu. W astus maja uksest sisse ja küsis, kas võib karu endale võtta. Saades jaatava vastuse, jätkus meie päev neljakesi.
Jalutasime neljakesi mööda linna, võtsime klaasikese õlut, käisime paaris poes ning autoski kinnitasime neljakesi turvavööd. Meie uus leitud sõber oli positiivne, tõmbas kahtlemata kõigi inimeste tähelepanu tänaval ja sobis W-le nagu valatult, ainult veidi napisõnaline. Õhtu lõpetas meie uus sõber kodus diivani peal. W lubas ta endale korterikaaslaseks võtta, kui lõpuks endale esimese üürikorteri leiab, kuhu kodust ära kolida.
Pühapäeval algas taas suurem lumesadu. Lund tuli taevast tihedalt väikeste helvestena. Meie esialgne plaan kuhugi Brüsselist teisele poole sõita ja vaadata mõnd teist linnakest, jäi katki. Ei olnud kuidi mõistlik ronida libedale puhastamata tänavale suverehvidega. Nii leppisimegi kokku, et W viib meid ära lennujaamas asuvasse Sheratoni hotelli ja aitab internetist osta rongipiletid, millega saame ise linnapeale minna. Püüdsin alates keskpäevast teha online check-ini, nagu Air Baltic seda nõuab, ent tulutult. Kuni kella 15ni seda teha ei õnnestunud ja peale seda mul arvutile ligipääs puudus. Lennujaamas kohapeal sai check-ini teha alles hommikul enne lendu, nii et pidime kohal olema varakult. Niipalju siis interneti mugavustest.
Tõepoolest, hotelli koduleht ei valetanud. See on ainuke hotell lennujaama territooriumil ning ülejäänud nö lennujaama hotellid asuvad kilomeetrite kaugusel. Hotelli peasissepääsust kuni reisijate terminalini on kodulehe väitel täpselt 39 sammu. Reaalsuses asubki Sheraton lennujaamast täpselt üle tänava. 39 sammu on üsna täpselt öeldud.
Viskasime oma asjad hotellituppa ära ning sõitsime rongiga Brüsseli kesklinna tagasi. Et meil polnud ühtki kaarti, hakkasime kõndima suvalises suunas. W oli ennist öelnud, et keskjaam asub raekoja platsist mõne minuti jalutuskäigu kaugusel. Kui olime M-ga jalutanud juba ca tunnikese jagu ning sattunud pigem ainult kaugemale mitte-turisti tsooni, hakkasin otsima silte, mis meid lähemale raekoja platsile juhataks. Aeg-ajalt vilksatas majade vahel eemal kaigumas raekoja torn, mille otsas kuldne mehike. See saigi meie teeviidaks.
Olgugi, et me ei jõudnud kohe raekoja platsile (olime seal ju eelminegi päev käinud), siis nägime palju seda piirkonda, mida turist ilmselt kunagi ei näe. Tavalisi kortermaju ja tavalisi inimesi. Tavalisi poekesi ning kunstiateljeede vaateaknaid.
Kui olime raekoja platsile tagasi jõudnud, tegime seal asuvast linnakaardist fotokaga mõned pildid, et meil oleks võimalus vähemasti kaarti vaadata siis, kui seda soovime ja tunneme end eksinud olevat. Hiljem avastasime, et keskjaam on tõesti raekoja platsile äärmiselt lähedal. Peale mõningast ekslemist ja taas sattumist tuttavatesse kohtadesse hakkas linn juba veidi ilmet võtma ja selgemaks saama. Brüsseli vanalinn on tegelikult väike ja üsna lihtne.
Asusime otsima söögikohta, kus mõnusasti õhtust kahekesi süüa. Oli ju ikkagi Valentini päev. Minu suureks sooviks oli süüa kas aasia toitu, rahvusroaks olevaid karpe koos friikartulitega (ärge laske end eksitada inglise keelsest nimest French Fries, tegelikkuses on friikartulid välja mõeldud belglaste poolt) või mereande, sest Prantsusmaa kogemusele toetudes olin kindel, et sealsed mereannid maitsevad hästi, on värsked ja hoopis midagi muud kui Eestis. Ja ma ei pidanud pettuma.
Sattusime ilmselgelt turisti lõksu, kuid tegelikkuses see mind ei häirinud. Tõenäoliselt on söögikohtade hinnad enam-vähem sarnased igal pool, lisaks polnud meil aimugi, kus mujal asuvad head ja mõistlikud restoranid ning eelmisel päeval nähtud restoranitänavat me enam kahekesi leida ei suutnud. Istusime restorani maha ja nautisime mereanni paellat koos majaveini ja mulliveega. Ilmeliselt hea ja täitev õhtusöök, ent tuleb ka nentida, et ilmselt kalleim 1-käiguline, mida ma siiani söönud olen. Kahe peale oli arve 112 eurot. Aga vähk, vähisõrad, kahed erinevad karbid ja kalmaarid olid ilmselgelt seda väärt. Oskab keegi soovitada Tallinnas mõnda head mereannirestorani? Võrdleks meeleldi nii hindu kui maitset.
Kui lõpuks raudteejaama tagasi jõudsime, lõid mu päkad tuld. Tundsin, kuidas ei suuda enam kuigi pikalt kõndida. Omaenese tarkusest olin jalga pannud pika säärega kõrgete kontsadega saapad, mis kahtlemata reisil olles polnud kõige parem idee, kuigi ma nägin nendega enda meelest üsna hea välja. Järgmine kord tuletage mulle meelde, et reisile ei tasu võtta ainsateks jalatsiteks kõrge kontsaga jalavarje.
Esmaspäeva hommikul alustasime tagasiteed Eestissse. Meile pidi jääma kahe lennu vahele Riias ca 6 tundi (et lend Riiga hilines taas omajagu, siis teoreetiliselt oli meil isegi vähem aega, ent lend Tallinnasse hilines omajagu samuti, nii et tegi enam-vähem sama välja), mille olin mõtteis planeerinud linna peal jalutamiseks.
Riia lennujaama jõudnud, otsisime üles pagasihoiu, kuhu jätsime oma kohvrid-kotid päevaseks ajaks, et neid mitte tüütult mööda linna endaga kaasa vedada. Jõudsime pagasihoidu napilt enne nende lõunapausi (müntidega pagasikappidest pole Riia lennujaamas mõtet unistada). Sõitsime linnaliinibussiga kesklinna ja hakkasime otsima söögikohta, kus lõunatada. Nii kui olime bussist välja saanud, pahvatas külm õhk äkitselt näkku. Õhk oli nii niiske ja jahe, et külm tungis läbi riiete, naha ja liha otse kontideni. Lisaks valitses Riia tänavatel isegi suurem kaos kui kuskil mujal seni nähtud. Kõnniteedelt oli lumi sisuliselt koristamata. Sai kõndida vaid mööda kitsast lumepudrust rada. Kontsade ja valutavate päkkadega üsna tüütu. Nii otsustasimegi peale Jaapani restoranis söömas käimist naasta peale lühikest jalutuskläiku hoopis tagasi lennujaama.
Lennujaamas saanud kätte oma pagasi pagasihoiust, mõtlesime läbida turvakontrolli ning istuda maha kuhugi oma lennu värava lähistele, et seal järgnevad 4 tundi raamatut lugeda. Midagi muud seal teha nagunii ei olnud. Siinkohal on mul siiras hea meel, et olin palunud Brüsseli lennujaamas hommikul check-ini teha ära meie mõlemale lennule. Vastasel juhul pidanuks me ootama ilmselt ca 2-3 tundi lennujaama kõige igavamas osas kuniks saanuks check-ini minna tegema.
Turvakontrolli töötajad vaatasid meid küll kergelt umbusklikult, et nii mitu tundi enne lennu väljumist soovime siseneda juba turvatsooni, aga mis seal ikka. Kui Brüsseli lennujaamas turvakontrolli läbides tõmmati mind rivist kõrvale ja metallidetektoriga tehti lisakontroll (sama juhtus ka 2004, kui turvatöötajad püüdsid selgeks teha, kas mul õnnestuks oma suvekingast kingsepa kontsapleki kinnihoidmiseks paigaldatud nael kätte saada ja sellega kedagi rünnata või mitte), siis sama juhtus ka Riia lennujaamas. Iseenesest see mind ei häirinud, küll aga tundsin end tõelise blondiinina, kui keset metallidetektoriga lisakontrolli läbiviimist meenus mulle, et eurode ja lattide mitte segi ajamiseks, olin läti raha mündid libistanud teksade tagataskusse. Seal nad olid siiani. Vabandasin ja turvatöötaja lasi mind muige saatel edasi minna.
Riia lennujaam on üsna pisike. Veidi suurem kui Tallinna oma, aga sellegipoolest üsna tibatilluke võrreldes muude Euroopa lennujaamadega. Ent lätlased on ikka lätlased. Lennujaama katus tilgub paljudest kohtadest läbi. Pea igal sammul haarab pilk kuskil pesukaussi või plastämbrit, halvemal juhul maha asetatud ajalehepabereid, millele laest vesi tilgub. Enne kui lennujaama terminalis istet võtad, peab alati kontrollima, ega pole lootust laest vett kraevahele saada. Lisaks koonerdavad nad ka lennujaamas kütmisega. Meie lennuk pidi minema pisikesest terminalist, mis asus teistest tiba allpool (et lendasime väikese lennukiga, tuli õuest läbi jalutada). Mitmed tunnid seal istuda ja raamatut lugeda polekski olnud kuigi ebamugav, kui õhu temperatuur oleks olnud normaalne. Mõne tunniga puges seal aga külm nii kontidesse, et hambaplagin oli suhteliselt vältimatu.
Lennukile minekul vahetati piletikontrollis meie lennupiletid välja. Brüsseli lennujaamas oli meid paigutatud ritta nr 15, aga lennukis oli kokku vaid 14 rida. Et lennukites üldjuhul on 13. rida puudu, nagu ka hotellides 13. tuba, siis vabade kohtade olemasolul vahetasime end ritta nr 12. Kojulend sai alata.
Olenemata hiljaks jäänud ka viimasest lennust, maandusime lõpuks õnnelikult Tallinna lennujaamas. L oli meid juba ootamas.
