Juunis alustasin eksperimenti saada söönuks 1000 krooni eest kuus kahekesi. Mõte tõesti asjal sees oli, ent kahjuks pean netima, et mu eksperiment ebaõnnestus. Ilmselt on sel mitu põhjust, kuid peamiseks neist võin pidada siiski oma laiskust asjaga tegelemisel.
Mõnda aega püüdsin väga piinlikult üles märkida kogu toidule kulunud raha pea sendi täpsusega. Kirjutasin üles menüüd, mida söödud ja menüüd, mida plaanisin. Peagi muutus mulle exceli tabeli pidamine tüütuks ja tulemusetuks, sest ma püüdsin teha kõiki asju korraga, mis ilmselgelt ei õnnestunud: märkida üles nii toidu maksumuse (võttes arvesse poehinnad iga söögis kasutatud aine kohta), toidu tegeliku maksumuse (maha arvestada kodus juhuslikult kapist leitud toiduained, mis, tõsi küll, kunagi varem ikkagi oli poest raha eest ostetud), arvutades välja portsjoni kaloraaži ning jälgides toitude rasvade, süsivesikute ja valkude sisaldust, püüdes neidki kuidagi planeerida, ise sellest suuresti teadmata. Ilmselt püüdsin hammustada liiga suurt tükki korraga.
Siiski õppisin sellest väikesest eksperimendihakatusest omajagu. USAs on sarnast asja tehtud isegi veel soodsamalt, ent neil on seal mingi kupongisüsteem osades poodides, mille alusel saad mingit kaupa tasuta, ent meil seda pole, mistõttu päris üks-ühele asju võrrelda ei saa.
Me ei saanud hakkama 1000 krooniga kuus, sest mul puudus kohati toitude osas fantaasia, kui menüü oli ette valmistamata ja kui sattusin tühja kõhuga poodi, kippusin pigem ostma harjumuspäraseid asju, mida saaks kergemini valmistada, ent mis ilmselt olid veidi kulukamad. Teiseks suureks probleemiks olid grillihooaeg ja külaskäigud: kuidas arvestada seda toidu- ja joogikulu, mis läheb siis, kui minna ise külla või külalisi võõrustada? Või kui hoopis välja sööma minna? Kas panna see eraldi arvestusse või arvestada justkui eelarvest maha? Selge oli see, et vaid paari õhtuga suutsime sellisel viisil ära kulutada juba 1/5 oma eelarvest. Nii tulnuks ülejäänud kuu üsna pöialt imeda. Mitte vähemtähtsaks ebaõnnestumise põhjuseks ei saa pidada järjekindluse puudumist: peab suutma end üsna tugevasti rajal hoida, et pidevalt asjad ette planeerida ega lasta end heidutada hetke maitsetujudest (no mõni päev kohe on mingi konkreetse asja isu, mis üldse plaanides polnud).
Ilmselgelt õnnestuks eksperiment paremini, kui on teada, mis toiduaineid enamjaolt kust saada on ja menüü suudaks korralikult ette valmistada. Kui kodus kokkamist harrastada pidevalt (ja siinkohal ei räägi ma pihvide soojendamisest või kartuli keetmisest, vaid tõesti nina kokaraamatus näpuga järje ajamist), siis on ka poes kergem minna kaasa sooduskampaaniatega, ostes just neid tooteid, mis hetkel paremas pakkumises ja kohandades selle järgi oma menüüd ringi.
Siiski arvan ma, et mu silmaring sai oluliselt rohkem avardatud ja mõnedki oskused rohkem lihvitud kui seni. Seda nii kokkamise kui shoppamise osas, ent tõeliselt hea tulemuseni minna on veel pikk tee. Ma ei ütle, et 1000 krooniga kuus kahekesi söönuks saada on võimatu, aga soovin tugevat närvi ja kindlat meelt sellele, kes seda tõesti üritab. Sendiga kõhu mõõtmine on parajalt stressi tekitav tegevus. Ja võibolla kunagi tulevikus püüan eksperimenti uuesti korrata lootuses, et seekord see õnnestub.
neljapäev, 12. august 2010
kolmapäev, 11. august 2010
Lemmiklooma kindlustus
Olen üsna pikka aega kaalunud lemmiklooma kindlustuse tegemist. Küll on see jäänud raha ja küll asjaajamise taha. Olen isegi kahel korral võtnud lemmiklooma kindlustuse pakkumise, aga kuidagi päris lepinguni pole jõudnud. Ikkagi maksta ca 1800 krooni aasta eest korraga paneb veidi mõtlema, kas on just õige aeg ning õige koht, kuhu see raha suunata, sest ega raha pole kunagi ju ülearu olnud.
Kui T-l umbes aastapäevad tagasi suuremat sorti köha oli, mis kuidagi üle minna ei tahtnud, röövis see üsna kopsaka summa meie rahakotist. Kokku vist isegi 4000 krooni kanti. Küll mul oli kahju, et tol hetkel kindlustust tehtud polnud. Lemmikloomadel ju haigekassat pole.
Täna linkis M mulle artikli umbes analoogsel arutelul, kus USAs olev kodanik oli maksnud oma lemmiklooma kindlustuse eest poolteist aastat, lõppkokkuvõttes aga kui midagi juhtus, ei olnud kindlustusest ikkagi kuigi palju kasu. Päris võrrelda meid nendega ei saa, sest seal pool mandril on veidi teine kindlustussüsteem, kuid mõtlema pani artikkel siiski, seda enam, et teema on meie jaoks aktiivne ja tervisetõendki kallile lemmikule kindlustuse tarbeks juba vormistatud.
Eesti turul on hetkel üksnes kaks tegijat, kes üldse lemmiklommakindlustust pakuvad: Ergo ja If. Ifi kohta räägitakse, nagu ikka, et kindlustustingimused on kehvemad ja rahasid raskem kätte saada. Ergo pidi veidi kallim olema, aga selle eest mõistlikum. Hüvitiste maksmisel on alati aga oma reeglid ja rahalised piirid. Seetõttu vasardab kuskil kuklas mul väike hirm, et saab suure raha maha visatud ja lõpuks tõmmatakse ikkagi kuidagi kott pähe, nii et kaotad kindlustusest pigem rohkem kui võidad, kas siis oskamatuse, teadmatuse või lihtsalt halva juhuse läbi.
See viis mind uuele mõttele teha investeerimishoius T tarbeks, pannes iga kuu sinna umbes 150 krooni ehk siis ligikaudu sama summa, kui palju läheks maksma kindlustus. Nii oleks olemas mingi aja pärast ka väikenegi rahatagavara, mida vajadusel kasutada T tarbeks ja lisaks kogub see ka protsenti. Siin on siiski oma ohud: kuidas teha kindlaks, et on valitud parim investeerimiskanal; kui raha on kiiresti vaja, siis kui palju aega läheb selle kätte saamiseks; ja (ptüi, ptüi, ptüi üle vasaku õla), kas kogunenud summast vajalikul hetkel piisab?
Nüüd ongi pigem küsimus, kas teha lemmikloomakindlustus või hoius protsendi kogumisega?
Kui T-l umbes aastapäevad tagasi suuremat sorti köha oli, mis kuidagi üle minna ei tahtnud, röövis see üsna kopsaka summa meie rahakotist. Kokku vist isegi 4000 krooni kanti. Küll mul oli kahju, et tol hetkel kindlustust tehtud polnud. Lemmikloomadel ju haigekassat pole.
Täna linkis M mulle artikli umbes analoogsel arutelul, kus USAs olev kodanik oli maksnud oma lemmiklooma kindlustuse eest poolteist aastat, lõppkokkuvõttes aga kui midagi juhtus, ei olnud kindlustusest ikkagi kuigi palju kasu. Päris võrrelda meid nendega ei saa, sest seal pool mandril on veidi teine kindlustussüsteem, kuid mõtlema pani artikkel siiski, seda enam, et teema on meie jaoks aktiivne ja tervisetõendki kallile lemmikule kindlustuse tarbeks juba vormistatud.
Eesti turul on hetkel üksnes kaks tegijat, kes üldse lemmiklommakindlustust pakuvad: Ergo ja If. Ifi kohta räägitakse, nagu ikka, et kindlustustingimused on kehvemad ja rahasid raskem kätte saada. Ergo pidi veidi kallim olema, aga selle eest mõistlikum. Hüvitiste maksmisel on alati aga oma reeglid ja rahalised piirid. Seetõttu vasardab kuskil kuklas mul väike hirm, et saab suure raha maha visatud ja lõpuks tõmmatakse ikkagi kuidagi kott pähe, nii et kaotad kindlustusest pigem rohkem kui võidad, kas siis oskamatuse, teadmatuse või lihtsalt halva juhuse läbi.
See viis mind uuele mõttele teha investeerimishoius T tarbeks, pannes iga kuu sinna umbes 150 krooni ehk siis ligikaudu sama summa, kui palju läheks maksma kindlustus. Nii oleks olemas mingi aja pärast ka väikenegi rahatagavara, mida vajadusel kasutada T tarbeks ja lisaks kogub see ka protsenti. Siin on siiski oma ohud: kuidas teha kindlaks, et on valitud parim investeerimiskanal; kui raha on kiiresti vaja, siis kui palju aega läheb selle kätte saamiseks; ja (ptüi, ptüi, ptüi üle vasaku õla), kas kogunenud summast vajalikul hetkel piisab?
Nüüd ongi pigem küsimus, kas teha lemmikloomakindlustus või hoius protsendi kogumisega?
neljapäev, 5. august 2010
My Fitness Rocca
Olen varem korra Rocca My Fitnessis administraatorilt tuuri saanud, kui olin taas valimas endale spordiklubi, aga M polnud nõus Arcticust loobuma ja kedagi teist ma endale kaaslaseks tol ajal ei leidnud. Siis jäi ka trenniklubiga liitumine katki. Selles mõttes oli mul klubist justkui mingi ettekujutus olemas, kuigi üheski treeningus ma seal osalenud polnud.
Administraatorilt sain kiiresti positiivse ja meeldiva kirja vastu, paludes ära täita nende kodulehel tasuta treeningule registreerimise leht ning lisada sinna, millal Yoga klassis osaleda soovime. Mõeldud, tehtud.
Selles mõttes on My Fitness praegu veidi eelistatud seisus, sest pühapäeval oli cherry.ee-s päevapakkumiseks -60% allahindlusega My Fitnessi trenni kuukaart, mis ka tänu heale hinnale soetatud sai, kuigi tuleb nentida, et kuuhind on muidu neil üsna soolane.
Eile õhtul jõudsime My Fitnessi kohale paarkümmend minutit enne treeningu algust. Administaatori leti taga olnud kahest töötajast, pööras tähelepanu meile vaid üks, kes ilmselt meiega ka väga tegeleda ei viitsinud. Selgitasime, et tulime proovitreeningule ja registreerisime end internetis. Saanud meie isikuttõendavalt dokumendilt andmed kirja, andis ta meile tennisehalli riietusruumi võtmed, selgitusega, et nende oma on hetkel remondis. L küsimuse peale, kus treening toimub, vastas noormees lihtsalt, et meil tuleb trepist üles minna. Rohkem ei osanud me midagi eeldada ega küsida. Kõik tundus justkui toimivat.
Riietusruumide osas adekvaatset ülevaadet ma anda hetkel ei saa, sest tennisehalli omad ei ole ilmselt võrreldavad päriselt My Fitnessi omadega tänu oma tavapärasele väiksemale koormusele. Tennisehalli riietusruum on kahe sissepääsuga, millest ühe funktsioon mulle arusaamatuks jääb, väike ruum, mis täidetud nummerdatud metallkappidega, mille kasutamiseks antakse suure puidust klotsiga võti. Ruumi seal just palju pole, aga ajab asja ära. Duširuum on seevastu aga üpris tilluke: vaid nelja duši ja väikese leilisaunaga, mistõttu tekib sinna peale rühmatreeningu lõppu kerge järjekord.
Omal käel leidsime rühmatreeningu ruumi kenasti üles ja sättisime end treeningu algust ootama, nõjatudes kergelt tenniseväljakute kohal olevale rõduservale. Märkasin, kuidas mitmed treenijad piilusid kannatamatult saali ukse vahelt sisse, kus eelmine trenn veel kestis. Selles mõttes on ruum ehitatud veidi planeerimatult, et väljaspoolt ei ole kuidagi aru saada, kas eelmine treening veel kestab või on juba lõppenud. Pidev ukse avamine ja sulgemine aga häirib eelmise treeningu lõpetajaid. Kahjuks on see probleem aga paljudes klubides, nagu ma kuulnud olen.
Astusime koos teistega trenniruumi sisse ja märkasime, kuidas kõik treenerile järjest pileteid ulatasid. Meil neid aga polnud. Treener palus meil lipata alla administraatori juurde ja siiski piletid endale muretseda. All tegi noormees aga suuri silmi, sest tema ei teadnud meie rühmatreeningutes osalemisest midagi. Kahju, et seal oli tekkinud infosulg: üks administraator, kellega kirjavahetuses olime, lubas meid üles märkida, lisaks panime ka info oma ankeedile kodulehel, nagu palutud, ent kohale jõudes administraatoril seda ikkagi polnud, kuigi nimed tuvastas ta koheselt. Kuna olime seal esimest korda ja kõik tundus alguses minevat sujuvalt, ei tulnud me ka selle peale, et administraatorilt üle küsida, kas ikka treeningus kirjas oleme. Selles mõttes ei viitsinud administraator kahjuks end ka uute klientide püüdmiseks väga pingutada. Õnneks saime oma küsimise peale piletid kiiresti kätte ja lippasime trenni tagasi.
Ma olen küll Powerjoogat ja mingit muud joogat ühe korra varem proovinud, kuid Powerjooga oli minu jaoks ilmselgelt ülepingutus ja peale teises joogas osalemist turi ja kael eriti valusad ning puudus arusaam, mis on jooga fenomen, et seda nii palavalt armastatakse. Eile õhtul avanes mulle aga uus maailm.
Kui esialgu ei saanud ma aru, miks mu kõrval olev noormees higist lausa tilgub, nii et põrand tema ümber lainetab, siis see muutus umbes poole trenni peal, kui tundsin endalgi higiniret mööda otsmikku alla nirisemas. Jooga on pealtvaadates üsna lihtne painutustega treening, millest ometigi ei saaks ju tugevasti higistada ja lihaseid valusaks. Selles osas eksisin aga rängalt.
Olen kooli ajal kunagi väga kergelt teinud tuliseisu ja visanud silda. Need oli üsna lihtsad tegevused, mis ei vajandu isegi pingutamist. Keha oli kerge ja nõtkuv. Eile avastasin, et mu keha ei paindu enam. Teatud asendis endale vindi peale keeranud, ei suutnud ma sügavalt hingata, sest kopsud ja rasvavoldid ei mahtunud koos keerdus kehasse ära. Kui tõstsime end maast poolsilda, vajus puus randmetele, sest keha ei jaksanud seda hoida ja võttes sisse tuliseisu poosi, tundsin, kui meeletult raske mu keha äkitselt on. Ja seda suurt raskust kannan ma iga päev endaga kaasas. Mis on juhtunud selle kehaga, mida oli kerge tagurpidi taeva poole riputada? Ma olen võtnud neid asju iseenesest mõistetavatena. Ma ei ole oma keha austanud.
Tundmisega, kuidas ma ise olen oma keha aastate joogsul väärkohelnud selle nuumamise ja mitte liigutamisega, otsustasin seada sammud ka täna trenni ja püüda sellest kuu ajasest kaardist võtta, mis mõistlikult võimalik.
Nüüd on jäänud veel vaid piiramatu uudishimu kolmanda spordiklubi, Ritual osas, mille koduleht on kõige kutsuvam ja paljutõotavam, kuid millelt e-mailile vastust saada on pea võimatu. Telefonitsi nad õnneks suhtlevad. Päris kindlasti tuleb oma lõpliku otsuse langetemiseks meil ka seda millalgi väisata. Elustiil vajab muutmist.
Administraatorilt sain kiiresti positiivse ja meeldiva kirja vastu, paludes ära täita nende kodulehel tasuta treeningule registreerimise leht ning lisada sinna, millal Yoga klassis osaleda soovime. Mõeldud, tehtud.
Selles mõttes on My Fitness praegu veidi eelistatud seisus, sest pühapäeval oli cherry.ee-s päevapakkumiseks -60% allahindlusega My Fitnessi trenni kuukaart, mis ka tänu heale hinnale soetatud sai, kuigi tuleb nentida, et kuuhind on muidu neil üsna soolane.
Eile õhtul jõudsime My Fitnessi kohale paarkümmend minutit enne treeningu algust. Administaatori leti taga olnud kahest töötajast, pööras tähelepanu meile vaid üks, kes ilmselt meiega ka väga tegeleda ei viitsinud. Selgitasime, et tulime proovitreeningule ja registreerisime end internetis. Saanud meie isikuttõendavalt dokumendilt andmed kirja, andis ta meile tennisehalli riietusruumi võtmed, selgitusega, et nende oma on hetkel remondis. L küsimuse peale, kus treening toimub, vastas noormees lihtsalt, et meil tuleb trepist üles minna. Rohkem ei osanud me midagi eeldada ega küsida. Kõik tundus justkui toimivat.
Riietusruumide osas adekvaatset ülevaadet ma anda hetkel ei saa, sest tennisehalli omad ei ole ilmselt võrreldavad päriselt My Fitnessi omadega tänu oma tavapärasele väiksemale koormusele. Tennisehalli riietusruum on kahe sissepääsuga, millest ühe funktsioon mulle arusaamatuks jääb, väike ruum, mis täidetud nummerdatud metallkappidega, mille kasutamiseks antakse suure puidust klotsiga võti. Ruumi seal just palju pole, aga ajab asja ära. Duširuum on seevastu aga üpris tilluke: vaid nelja duši ja väikese leilisaunaga, mistõttu tekib sinna peale rühmatreeningu lõppu kerge järjekord.
Omal käel leidsime rühmatreeningu ruumi kenasti üles ja sättisime end treeningu algust ootama, nõjatudes kergelt tenniseväljakute kohal olevale rõduservale. Märkasin, kuidas mitmed treenijad piilusid kannatamatult saali ukse vahelt sisse, kus eelmine trenn veel kestis. Selles mõttes on ruum ehitatud veidi planeerimatult, et väljaspoolt ei ole kuidagi aru saada, kas eelmine treening veel kestab või on juba lõppenud. Pidev ukse avamine ja sulgemine aga häirib eelmise treeningu lõpetajaid. Kahjuks on see probleem aga paljudes klubides, nagu ma kuulnud olen.
Astusime koos teistega trenniruumi sisse ja märkasime, kuidas kõik treenerile järjest pileteid ulatasid. Meil neid aga polnud. Treener palus meil lipata alla administraatori juurde ja siiski piletid endale muretseda. All tegi noormees aga suuri silmi, sest tema ei teadnud meie rühmatreeningutes osalemisest midagi. Kahju, et seal oli tekkinud infosulg: üks administraator, kellega kirjavahetuses olime, lubas meid üles märkida, lisaks panime ka info oma ankeedile kodulehel, nagu palutud, ent kohale jõudes administraatoril seda ikkagi polnud, kuigi nimed tuvastas ta koheselt. Kuna olime seal esimest korda ja kõik tundus alguses minevat sujuvalt, ei tulnud me ka selle peale, et administraatorilt üle küsida, kas ikka treeningus kirjas oleme. Selles mõttes ei viitsinud administraator kahjuks end ka uute klientide püüdmiseks väga pingutada. Õnneks saime oma küsimise peale piletid kiiresti kätte ja lippasime trenni tagasi.
Ma olen küll Powerjoogat ja mingit muud joogat ühe korra varem proovinud, kuid Powerjooga oli minu jaoks ilmselgelt ülepingutus ja peale teises joogas osalemist turi ja kael eriti valusad ning puudus arusaam, mis on jooga fenomen, et seda nii palavalt armastatakse. Eile õhtul avanes mulle aga uus maailm.
Kui esialgu ei saanud ma aru, miks mu kõrval olev noormees higist lausa tilgub, nii et põrand tema ümber lainetab, siis see muutus umbes poole trenni peal, kui tundsin endalgi higiniret mööda otsmikku alla nirisemas. Jooga on pealtvaadates üsna lihtne painutustega treening, millest ometigi ei saaks ju tugevasti higistada ja lihaseid valusaks. Selles osas eksisin aga rängalt.
Olen kooli ajal kunagi väga kergelt teinud tuliseisu ja visanud silda. Need oli üsna lihtsad tegevused, mis ei vajandu isegi pingutamist. Keha oli kerge ja nõtkuv. Eile avastasin, et mu keha ei paindu enam. Teatud asendis endale vindi peale keeranud, ei suutnud ma sügavalt hingata, sest kopsud ja rasvavoldid ei mahtunud koos keerdus kehasse ära. Kui tõstsime end maast poolsilda, vajus puus randmetele, sest keha ei jaksanud seda hoida ja võttes sisse tuliseisu poosi, tundsin, kui meeletult raske mu keha äkitselt on. Ja seda suurt raskust kannan ma iga päev endaga kaasas. Mis on juhtunud selle kehaga, mida oli kerge tagurpidi taeva poole riputada? Ma olen võtnud neid asju iseenesest mõistetavatena. Ma ei ole oma keha austanud.
Tundmisega, kuidas ma ise olen oma keha aastate joogsul väärkohelnud selle nuumamise ja mitte liigutamisega, otsustasin seada sammud ka täna trenni ja püüda sellest kuu ajasest kaardist võtta, mis mõistlikult võimalik.
Nüüd on jäänud veel vaid piiramatu uudishimu kolmanda spordiklubi, Ritual osas, mille koduleht on kõige kutsuvam ja paljutõotavam, kuid millelt e-mailile vastust saada on pea võimatu. Telefonitsi nad õnneks suhtlevad. Päris kindlasti tuleb oma lõpliku otsuse langetemiseks meil ka seda millalgi väisata. Elustiil vajab muutmist.
Tellimine:
Postitused (Atom)