Kokaraamatute 15 minutit kuulsust

Mulle meeldib süüa teha. Päriselt ka. Nõusid pesta aga eriti mitte. Seda enam olen ma äärmiselt õnnelik koju saabunud nõudepesumasina üle. Ta on kauaoodatud abiline.

Ma naudin kokaraamatute lappamist ja sobilike retseptide otsimist, mida valmistama asuda. Nii tihti avastan end mõnda retsepti lugedes mõtetelt, miks ma seda küll varem teinud pole või millal tuleb võimalus just seda retsepti katsetada. Mulle meeldib teha just lihtsamaid ja tavalisemaid toite, mitte niivõrd peeneid gurmeeroogi. Ja mulle meeldib, kui toidul on sööjaskonda.

Päris jupp aega on meil olemas olnud film Julie & Julia, ent ma polnud sattunud seda vaatama. Mingil veidral põhjusel pidasin seda romantiliseks tunnetele üles ehitatud komöödiaks. Nüüd, reede õhtul, kui M meil külas käis ja otsisime filmi, mida koos vaadata, imestas ta, et mul on Julie & Julia vaatamata. Tema on seda vaadanud korduvalt ja vaataks ikka ja jälle. Nüüd saan ka täiesti aru, miks.

Ilmselt igaühele, kes peab lugu mõnusast kokkamisest, on see film justkui kohustuslik filmivara. Ma ei suudaks muidugi ette kujutada üle 500 retsepti katsetamist üksnes aastase perioodi jooksul - see on parajalt hullumeelne ja stressirohke ettevõtmine, mitte ainult ajalises, vaid ka finantsilises ja kaalulises perspektiivis. Küll aga tõstatas see taas minus soovi, mis on juba mõnda aega mõtteis mõlkunud, olemasolevad kokaraamatud määratlemata aja jooksul läbi kokata ning retseptid ära katsetada. Ma olen häbematult vähe kasutanud oma riiulitel seisvaid kokaraamatuid. On aeg pühendada end heale söögile.

Looduse kutse

Ma olen alati olnud veidi kangevõitu. Sellest tulenevalt ei salli ma kuidagi tunnet, kus paistan olevat parajalt äpu. Ilmselt seetõttu on mul vaja ka endale tõestada, et suudan ennast aeg-ajalt ületada. Kui eelmisel hilissuvel kaks hüppeliigese rebendit erinevatele jalgadele järjest sain, ei suutnud ma kuidagi minemata jätta lühikesele rabajalutuskäigule Lõuna-Eestis, kuigi tegin seda küünarkargu abil. Nii ei saanud ma ka seekord peale oppi osalemata jätta töökaaslastega ette võetud jalutuskäigul Majakivi rabas. Ja ma pean ütlema, et see meeldis mulle.

Tagasiteel Majakivi rabast sattusime ühe kolleegiga arutlema, mida on Eestil turistidele pakkuda, mida mujal nii palju ehk ei ole. Tallinna vanalinn on kahtlemata harudlaselt ilus, kuid ei erine ilmselt äärmiselt palju teiste keskaegsete Hansalinnade säilinud vanalinnast. Ilusamat, soojemat ja turistidele meeldivamat suvist ilma on meil keskeltläbi 2 kuud aastas: juuni keskpaigast augusti keskpaigani, mis ilmselgelt ei toida ära ülejäänut 10 kuud aastast. Talvel on meil viimasel ajal olnud äärmiselt mõnusalt lund, ent mägesid meil pole, mistõttu suusaturisti siiakanti kuigipalju ei satu. Aga mida meil siis on, mida teistel nii palju ei ole?

Meil on loodust. Ilusaid metsasid, rabasid ja soid. Korrastatud matkaradu ja piknikupaiku. Ja see kõik on kasutamiseks tasuta.

Aastapäevad tagasi olime M-ga Austraaliat avastamas. Minu vastupandamatu soov oli ette võtta jalutuskäik vihmametsas, mida me reisi viimasel päeval lõpuks ka tegime. Ja see oli imeline. Olen sellele palju tagasi mõelnud ning iga kord tekib tunne, et läheks ja avastaks seda imelist loodust veel. Jah, seal olid maod, ämblikud ning muud ohtlikud ja mürgised looduse asukad meid ümbritsemas, kuid ilmselt ei osanud ma neid märgata. Eestis on meil tüütusteks pigem sääsed, põdrakärbsed ja puugid, aga saab ehk neistki jagu.

Mõelda vaid, kui mõnus võiks olla iusa ilmaga avastada Eestimaa loodust koos hea seltskonna ning mõnusa piknikuga? Kõik see on käega katsutavas kauguses. Sõbrad, millal me loodusesse lähme?

Ootamatud uudised

Minu viimane blogikirje läks sinna, kuhu lähevad kõik asjad Internetis, mis kunagi lugejani ei jõua - internetikosmosesse või musta auku. Ühesõnaga suutsin blogikirje rõõmsalt valmis kribada ning avaldamise hetkel otsustati Bloggeris alustada mingite bugide parandamist. Et ma enne avaldamist kirjet mällu ei kopeerinud, läkski see lihtsalt kaduma. Ju ei olnud määratud sel kirjel avaldatud saama ja seetõttu ma seda ka uuesti ei kirjuta.

Ma usun siiralt, et igal asjal siin elus on oma põhjus ja mõõnale järgneb alati tõus. Sestap usun ma ka sellesse, et iga asi tuleb just määratud ajal ning eesmärgiga. Tihtipeale on selleks kas õppetund või kogemuse omandamine, et millekski muuks tugevam olla. Mis ei tapa, teeb ju tugevamaks.

Sellegipoolest on mul vahel raske mõista saatuse irooniat. Mõni seik on selline, mida annab ignoreerida või pikalt edasi lükata. Mõni selline, mis tuleb lihtsalt ebasobival hetkel ja mõni selline, mida oled tegelikult teadnud, ent need uudised on ikkagi äärmiselt ootamatud.

Tahes tahtmata, kui valmis sa enda arust ka mõneks teateks ei ole, ei saa ilmselt lõpuni ette valmistuda. Pigem on küsimus, kuidas tulla toime emotsionaalselt ja psühholoogiliselt selle teadmisega hiljem ja iseseisvalt. Ma tean, et on hullemaid asju ja võinuks veel halvemini minna, ent see miskipärast hetkel palju ei lohuta.

Füüsilised haavad paranevad iga päevaga, emotsionaalne paranemine võtab aega.