Viimasel ajal tunnen ma üha rohkem vajadust iseendaga rännata. Vaadata enda sisse ja jõuda selleni, kes ma olen. Või pigem leppida sellega, milline ma olen.
Igaühel meist on teatud ettekujutus endast. Seda nii visuaalselt kui iseloomu poolest. Mitte kunagi ei näe me ennast täielikult selliselt, nagu teised meid tajuvad. Teiste arvamus ei olegi siinkohal oluline. Ent meie taju iseendast selgitavad eelkõige fotod, kuhu oleme ise sattunud. On mitmeid pilte, kus midagi iseenda juures häirib. Ega fotoaparaat ole seda sinna juurde pannud, vaid jäädvustanud ikka, mis kaamerasilma ette on sattunud just sellisena, nagu see sel murdosa sekundil oli. Tegelik mina ise.
Minu ajju on jäänud kujutluspilt minust endast kuskilt ilmselt keskkooli lõpu ajast. Ma olen alati sama lühike olnud, ent kunagi varem pole ma märganud, kui proportsioonist väljas mõned mu kehaosad on. Nii on see aga alati olnud.
On asju, mida saab muuta ja asju, mis ei allu meie tahtele. Kehakuju saab vormida lihastele toonuse andmise ning rasvaprotsendi alla viimisega, mis nõuab pikka järjepidevat tööd iseendaga, kuid proportsioonid liigeste vahel jäävad muutumatuks. Kuidas aktsepteerida enda peegelpilti sellisena nagu ma olen?
Peegelpildina ei mõtle ma üksnes füüsilist välimust, vaid ka seda, mis on mu sees. Kui ma tean, et ma olen andnud endast parima situatsioonis, kus mul on olnud piiratud info ja vaja teha kiireid otsuseid, siis kui palju mul on vaja pingutada, et iseendale tõestada oma parimaid valikuid?
Ma tean, et ma olen andnud endast 110%. Andnud endast kõik. Miks ma siis ennast nuhtlen?
Mis siis kui sisemine leek hakkab põlema vales suunas, põletades mind ennast enda seest? Kui kaugele lasen ma endal minna, enne kui end peatada suudan? Kui palju ma pean endast ära andma lõplikult, et siiski jääda iseendaks? Kuidas taastada langenud müüri, elimineerides edaspidised praod? Hing säästes keha?
See on rännak iseendaga. Teadmata sihtpunkti.
Iseendale otsa vaadates ei pea ma pilku kõrvale pöörama. Ma olen andnud endast kõik. Ma olen andnud endast parima.