Täitsa
uskumatu, kuidas ma ei ole oma blogisse mitte midagi seni kirjutanud
veiniteost. Sel aastal, kui juba teistkordne koduveini tegu käsil, vaatasin
blogisse ja imestasin, miks ma eelmisel aastal üles polnud täheldanud, kuidas
see asjatoimetus käis, et oleks sel korral šnitti võtta. Tundub, et ma pole oma
eelmise aasta veast ka kuigivõrd õppinud, sest selle aasta esimene veinitegu on
juba ka pudeldatud ja sildistatud, teine alles mulksub omasoodu ja peaks ka
peagi valmis saama. Aga kus viga näed laita, seal tule ja aita, nagu vanasõnagi
ütleb. Niisiis.
Eelmisel
aastal tabas Hiiumaal meie aeda tõsine alõtša uputus, nagu ka aasta varem. Ma
olin vaikselt juba mõnda aega kibelenud koduveini tegemist proovida, seda enam,
et teadsin vanematel olevat kuskil ühe klaaspudeli niisama sesivat koos
mulksutajaga. Vanasti tegi ema koduveini ja mulle nii meeldis vaadata, kuidas
mullid muudkui mulksti ja mulksti mulksutajat läbisid.
Ma ei ole
olnud ise suurem asi Eestimaise marjaveini fanatt, kui päris ausalt üles tunnistada.
Minu kõige esimene veinikogemus üldse, mida mäletan, on seotud Põltsamaa
Õunaveiniga üsna ammu. Kui seda sai proovitud väikese lonksuga, ei saanud ma
kuidagi aru, miks täiskasvanud veini joovad – mulle ta ei maitsenud. Järgmiseks
veinikatsetuseks sai teismelisena ära proovitud Manastõrskaja Izba, mida
Lasnamäe keldripoodides igal pool kolmes eri sordis leidus üsna taskukohase
hinnaga. Tõepoolest, õudne. Maitseelamusega pole sel joogil küll miskit
pistmist. Lisaks meenub kuskilt mälusoppidest lapsepõlves kuuldud täiskasvanute
kommentaarid justkui koduveini väga ei hinnatud ja selle maitse pigem veider
kui hea oli. Nii ma siis koduveinist suurt palju ei pidanudki, kuigi katsetuse
kihvatus oli sees ikkagi.
Paar aastat
tagasi uuris L õunamahlade kohta kellel palju üle on ja pani toanurgas
õunaveini käima. Kuigi tema veini sain maitsta vaid keeleotsa täie, siis selle
maitse oli üle ootuste hea. Samal aastal oli õunu ikka südamest palju (saime
sellest õunamahla kogusest ka kogu oma pulmalaua morsid), nii et mahla tegime
M-ga sügisel praktiliselt iga nädalavahetus, millele lisandus mahla maalt linna
transportimine, siis kuumutamine ja pudeldamine. Kokkuvõttes olid õhtud
sisustatud nädalate kaupa, aga kodune õunamahl on igatahes kõikvõimalikest
siirupitest etem ja hea janu korral või toidu kõrvale mekkida.
Ühe osa
sellest õunamahlast pistsin ka maalt üles leitud vanasse puhtaks küüritud
õllepunsusse siidriks tiksuma. Tol ajal olin ma alles koduse alkoholi
meisterdamisega niivõrd võhik, et Interneti foorumitest loetud kommentaarid
mind pigem ära ehmatasid kui proovima julgustasid. Nii ei julgenud ma siidrisse
kuigi palju suhkrut lisada, sest mahl oli ise suhteliselt magus, ent mul polnud
aimugi, et käärimisprotsessis suhkur magusest ei anna, vaid sootuks tulevase
alkoholi kangust mõjutab. Ühesõnaga siider tiksus omaette tempos punsus 3 kuu
asemel umbes aasta, enne kui valmis sai ja ilusaks selgeks tõmbas, aga tulemus
jäi üsna kuiv ja niisama õhtuseks mekkimiseks ta kuigivõrd ei maitse. Samas
liha selles marineerida või muid väljundeid leida ilmselt tasuks. Pealegi on
seda ligi 20 liitrit ikka veel punsus rõhu all alles.
Kui alõtša
uputus meid eelmisel aastal taas tabas, siis minu varasemad eksperimenteerimised
alõtsaga näitasid, et see mari on huvitav väljakutse toimetamiseks. R
rääkis just umbes samal ajal, kuidas ta mustikaveini teeb, nii polnudki mõtet
kaugelt otsida, mida alõtšadega seekord pihta hakata. Lasin vanematel maalt ära
tuua väiksema veinipudeli koos mulksutajaga, puhastasin alõtšad kividest ja
panin ämbrisse käärima. Mingil hetkel sai marjad läbi marli kuivaks pigistatud
ja vedelik koos suhkru ja viljalihaga veinipudelisse ümber valatud ning
mulksuma pandud. Mis järjekorras ja kuidas asjad käisid, enam täpselt ei
mäletagi. Küll aga mäletan emotsiooni, kui plastiliiniga õhukindlaks muudetud
mulksutist esimene mull välja pigistatud sai ja see oli võimas.
Umbes samal
ajal lugesin ma läbi ka Koduveini aabitsa,
kus mõned päris asjalikud näpunäited ja taust lahti seletatud on. Vist sealt
või kusagilt Interneti avarustest sain ka teadmise, et kui marju veiniteoks
napib, siis võib lisada juurde selle võrra rosinaid poole väiksemas koguses.
Nii sai teise veinipudelisse pandud alõtšad pooleks rosinatega. Lõpuks valmis
meil üks laadung kuivemat valget ja teine dessertveini moodi roosat veini.
Eelmise
aasta veiniteost innustust saanuna olin ma üpris rõõmus, kui selgus, et sel
aastal on kirsse puu peal priipärast. Eelmise aasta kirsimoosi oli veel veidi
järgi ning ploomimoosi alles veel üsna mitmed purgid, nii et pigem ikka kirsid
veiniks, milleks muuks.
Kaks päeva
istusin diivanil ja puhastasin kirsse kividest. Kirsside puhastamisega on see
väike probleem, et mahl kipub laiali pritsima ning need plekid ei taha naljalt
maha tulla riietelt. Mõned aastad tagasi olen katsetanud igasugust kodukeemiat
kirsimahla pisikeste plekkide eemaldamiseks, aga kui plekid on ka näiliselt jalga
lasknud, on nad kuidagi imeväel mõne aja pärast osaliselt tagasi ilmunud.
Kuniks hakkasin tegelema GNLD-ga ja avastasin, et enamuse kirsimahla plekkidest
olen saanud lõplikult eemaldada Super
10 ja G1 abil, kui plekid pole korralikult riietesse ära kuivanud.
Sellegipoolest on paar köögirätikut edaspidiseks kaltsuks läinud.
Kuna eelmise
aasta veini tegemise protseduur päris meelde ei tulnud, otsustasin sel aastal
toimetada täpselt veini
stardipakis oleva juhendi järgi. Nii valmis ka 21 pudelit kauni tumepunase
tooniga kirsiveini, mille maitset ma ei oska kuidagi iseloomustada: liiga magus
ta pole, kuiv samuti mitte.
Ema
telefoneeris mõnda aega tagasi suvel ning kurtis, et tal sel aastal valge
sõstra põõsas on marju üpris täis, kuid ühtki head ideed, mida nendega peale
hakata, pole. Uurisin veidi asja Internetist: väidetavalt pidi valge sõstar
olema kõige ligilähedasem veinimari valgele viinamarjale ning sellest pidi
tulema suurepärane vein. Mõeldud, tehtud. Sõstrad läbi hakkliha masina aetud
ning pudelisse käärima pandud vastavalt stardipaki juhendile. Valge
sõstra-rosina vein aga alles mulksub vaikselt magamistoas ja selle mekkimine
ning pudeldamine on alles ees. Kui need tulemused ka ükskord käes, siis püüan
meeles pidada endalegi teadmiseks siia ka üles märkida, milline resultaat
seekord pudelisse sai.
Muide, kui
esimene suurem trend oli leiba kodus küpsetada ja viimasel ajal paljud tuttavad
on veini/siidrit/koduõlut tegema hakanud, siis tundub, et uueks trendiks on
saamas kodune
juustutegu, millesse ma esimese hetkega kerge skepsisega suhtun, eriti
arvestades keskküttega korteri igasuguseid ruumide ja temperatuuride kitsaid
võimalusi. Aga kes teab, ehk proovin isegi millalgi ära, sest ka veiniteol on
temperatuurid olulised, kuid tänapäevaste vahenditega saab õnneks hakkama ka
keskküttega korteris.
Proosit!
