Kui T ja R tegid meile ettepaneku koos nendega nädalavahetuseks spasse minna, olime sisuliselt kohe nõus. Meile oli puhkust juba ammu vaja ning väike nädalavahetus spaas oli igal juhul põgusaks energiasüstiks, mis aitab oodata veel päikese väljailmumist ja kevade tulekut.
Kuigi ilmad on sel aastal olnud kõike muud kui talvised ning maa on rohetanud juba kuude kaupa (olid meil ju üle pika aja rohelised, mitte mustad Jõuludki), pole päikest väga palju näha olnud ja just päike on see, millest ma viimased kevaded väga puudust tundnud olen. Ilmselt tuleb see valguse ja soojuse igatsus vanusega, sest varasemalt mind päikese talvisel ajal puudumine häirinud pole.
Teel praamilt Kuressaarde lõid meie kõhud tühjusest pilli, nii et otsustasime endale midagi hamba alla otsida. Olin kunagi väga ammu käinud Suure Töllu körtsus söömas ning selle asukoht täpselt enne Kuressaaret on üpris mugav, et korraks autoga sisse keerata. Ilmselt oli seal just mingi üritus toimumas, sest olenemata talvehooajast, mil väljaspool Kuressaaret enamus kohti suletud või eraüritusteks vaid broneeritav on, oli seal autole parkimiskohta keeruline leida, seevastu körtsu ruum oli aga peaaegu inimtühi, vaid üks kena saare näitsik leti taga seismas. Tellisime toidud ära ja istusime lauda sööke ootama. Toodi üks, siis teine ja kolmas ning tuli neljaski, aga see, mida me ei tellinud. Siis selgus, et teenindaja oli kuidagi valesti kuulnud ja kirja saanud nelja inimese peale viis pearooga. Portsud on seal aga mehised ning nelja roagagi oli tükk tegu, et neljakesi ühele poole saada. Ei olnud aga hullu miskit, näitsik viis valesti läinud pearoa kööki tagasi, palus juhataja leti taha, korrigeeris tehingu ning arvestas üleliigse portsu arvest maha. Uskumatult sujuv, meeldiv ja kena teenindus. Olukorra sõbralikkus, kiirus ja lihtsus annab Tallinnale kõvasti silmad ette.
Saaremaal on ainult üks spa, kus ma käinud olen. Ja seda nüüd kolmandat korda. Grand Rose spaga olen ma endiselt rahul ega kahetse, et teisi proovida pole saanud, kuigi GO spa võiks ka ühel hetkel üle vaadata. Grand Rose vee- ja saunakeskuses lamamistoolidel istudes oli justkui tunne, nagu viibiks kusagil välismaal päikese all. Lihtsalt lebotad, tunned hetkest mõnu ja lased aja stressivabalt endast läbi voolata. Pealegi on T ja R elu lähikuudel tugevasti muutumas, kui nende kaheliikmelisest perest saab kolmeliikmeline. Väike massaaž ning kokteil vahelduseks saunadele heas seltskonnas - no mida sa hing veel ihkad?
Et tühi kõht teeb inimesed tigedaks, siis olgugi Suure Töllu portsudest veel kõhud omajagu punnis, ei saanud me sellele riskile minna ning otsisime omale sobivat õhtusöögikohta. La Perlat olen ma mitu aega tahtnud külstada ning nüüd avanes selleks ka võimalus. Atmosfäär on väga itaallaslik, meenutas kuidagi veidi Cinque Terret. Ka omanik oli kohapeal erinevates seltskondades ringi askeldamas ja kõik tundus kuidagi hubane ning mugav ka külastajale. Olgem ausad, La Perla väärib igati TripAdvisori soovitust: teenindus oli taas suurepärane, toidud maitsvad ja head. Koht, mis tasub kindlasti külastamist ning loodetavasti püsib Kuressaares veel kaua oma headuses. T-l vist on oma mõju teenindajatele tellimust andes põlvi nõrgaks võttes, sest ka siin pani teenindaja esimese hooga just talle kaks pearooga kogemata kirja, kuid saime sellele õnneks enne jälile, kui tellimus kööki koka lauale jõudis.
Kahe söögikoha kogemuse põhjal olen pigem meeldivalt üllatunud Kuressaare kandi teenindusstandardis, mis annab paljuski silmad ette enamikele kohtadele pealinnas (kui mitte just mõne tipprestoraniga võrrelda, a la Ribe, kus me M-ga pulma-aastapäeva tähistades teenindust lausa ammuli sui jälgisime). Ma ei tea, kas teenindustaseme teeb niivõrd heaks Kuressaare Ametikoolis kelneri ja toitlustusteenindaja õppevõimalus või on seal mingi muu salarelv, kuid seda tuleks rakendada nii mõneski toitlustuskohas Tallinnas ja mujalgi. Külastaja oli väga nauditav olla.
Keskpäeval end hotellist välja kirjutades avastasime, et hoolimata R tehtud ettemaksust nädalavahetuse lisatasu osas, oli teenindaja selle siiski meie arvele otsa löönud ja me selle tublisti ära maksnud. Selgitasime teenindajale tekkinud olukorra ära, mispeale teenindaja meile kenasti naeratas ning kassast enammakstud summa meile sularahas tagastas üksnes meie ausõna peale, et ülekanne oli varasemalt tehtud. Selline kliendi usaldamine on pigem üllatav, olime eelkõige valmis selleks, et töönädalal kontrollib raamatupidaja asjad üle ja kui tõesti meie jutt tõene on, kantakse R-le liigne raha tagasi, nii et selline kliendi usaldamine oli meie jaoks pigem meeldiv üllatus.
Tuju oli hea ja aega veel parajalt ning otsustasime, et otse tee koju on veidi igav. Ilm meie seiklushimu just ei soosinud ja nii võtsime vastu otsuse teele jäävad pruunid viidad läbi vaadata. Üsna esimese viida all Kuressaarest Kuivastu poole jäi vasakut kätt Reomäe Apostel Andrease kirik, kuhu sisse otsustasime keerata. Jätsime auto teeäärde ning asusime üle muruplatsi pisikese valge kiriku poole teele. Ühtäkki märkasime eemalt üle muruplatsi meie poole kiirustamas mustas rüüs nunna. Nunn tervitas meid viisakalt kerge aktsendiga eesti keeles, kuid millise, seda ei osanud me arvata, enne kui põgusa vestluse käigus selgus, et nunn on pärit sootuks Saksamaalt. Reomäe õigeusu kirik on väike ja armas, seest veidi räsitud, kuid puhas ja korras. Ja väga kirgas. Meid tervitas ukselt hommikupalvuse järgne ahjusoojus magusalt imala viiruki lõhnaga. Sõbralik nunn jutustas meile Eesti õigeusu ajaloost ning kuulumisest Kreeka, mitte Venemaa alla. Meile näidati ka imepisikest kabelikest kergeteks palvusteks. Meie üllatuseks asub sealsamas kirikukese juures ka klooster, mis pidi olema suvisel perioodil üpriski populaarne nende hulgas, kes tahavad Jumalaga kahekesi jääda ning endas selgusele jõuda.
Head asjad tulevad ise meie juurde, kui anname selleks vaid võimaluse. Nii ei oleks me kunagi sattunud sinna imelisse pisikesse õigeusukirikusse, kui oleksime otse sadamasse sõitnud ega kuulnud Saaremaal asuvast kloostrist ja Eesti õigeusu juurtest. See väike kõrvalepõige kirgastas me päeva niivõrd, et enam ei soovinud me oma emotsiooni rikkuda teiste pruunide teeäärsete siltidega, sest niivõrd sooja vastuvõttu meil mujal vaevalt olnud enam oleks. Nii otsustasime vaid kõledas tuules Kaali meteoriidikraatist läbi põigata, enne kui auto nina lõplikult Muhu saare poole pöörasime.
Muhu on talvisel ajal täiesti väljasurnud. Kohalikud küll toimetavad oma argiasjadega, aga turisti ei oota seal suurt keegi. Meie mõte jaanalinnufarmist läbi keerata läks täielikult vett vedama, sest olenemata kodulehe olemasolust, ei olnud seal sõnagi hooajalisest avatud olekust ja nii saime jaanalinde, ponisid ning mägiveiseid piiluda eemalt vaid korraks läbi autoakna. Ka ei ole võimalik Kuressaarest eemalduses väljaspool hooaega suurt midagi süüa saada. Suvine Muhu kalarestoran, mis palju kiidusõnu on saanud, on talveks suletud ning nagu selgus, teenindab Pädaste mõis vaid ette broneeritud üritusi ja suvalised etteteatamata ilmunud teelised restoranist süüa ei saa. Sisuliselt ei ole teel Kuressaarest Tallinna väljaspool hooaega ühtki mõistlikku viisakat söögikohta.
Juba varasemalt oleme olnud kõhutäite osas täpselt sama probleemi ees. Üks variant on ju praamilt midagi haarata, aga mis sa selle poole tunnikesega ikka väga jõuad seal süüa või nautida, eks ta rohkem kiirtoit ole. Või noh, pool tundi tundub meile, kes me Hiiumaa vahet harjunud sõitma ja praamis poolteist tundi olema, harjumatult lühike. Selge aga oli see, et paar tundi veel oodata Tallinnani ning siis ka alles söögikohta otsima hakata, on liig mis liig. Ja eks varemgi ole teada juba, et Pärnu jääb täpselt Saaremaa-Tallinna tee peale, mistõttu pitsa Steffani tundus just paslik valik. Steffani on endiselt populaarne, ülerahvastatud, pideva elava ootejärjekorraga suurepärane söögikoht, kuhu laudu eelnevalt ei broneerita ja toitu ette tellida ei saa. Kui me juba niikaugele olime tulnud, ei heidutanud meid ka uksest peaaegu välja looklev saba kuigivõrd. Üsna pea tuli teenindaja ja hüüdis, et tal on laud neljale. Ajasime oma käpad kohe püsti ning saimegi endale laua, ülejäänud saba seljataha jättes. Ah, Steffani on taastatud oma endises hiilguses ja mul on südamest siiras hea meel, et Steffani peale väikest põlengut taas avatud on. Kui Eestis pitsat süüa, siis ikka Steffanis.
Täis kõhuga ja hea tujuga võis mõnusas seltskonnas koju naasta, et õhtul taas koos sauna teha ning Eesti laulu finaalsaade ära vaadata. Nädalavahetus oli nagu puhkus.
Kuigi ilmad on sel aastal olnud kõike muud kui talvised ning maa on rohetanud juba kuude kaupa (olid meil ju üle pika aja rohelised, mitte mustad Jõuludki), pole päikest väga palju näha olnud ja just päike on see, millest ma viimased kevaded väga puudust tundnud olen. Ilmselt tuleb see valguse ja soojuse igatsus vanusega, sest varasemalt mind päikese talvisel ajal puudumine häirinud pole.
Teel praamilt Kuressaarde lõid meie kõhud tühjusest pilli, nii et otsustasime endale midagi hamba alla otsida. Olin kunagi väga ammu käinud Suure Töllu körtsus söömas ning selle asukoht täpselt enne Kuressaaret on üpris mugav, et korraks autoga sisse keerata. Ilmselt oli seal just mingi üritus toimumas, sest olenemata talvehooajast, mil väljaspool Kuressaaret enamus kohti suletud või eraüritusteks vaid broneeritav on, oli seal autole parkimiskohta keeruline leida, seevastu körtsu ruum oli aga peaaegu inimtühi, vaid üks kena saare näitsik leti taga seismas. Tellisime toidud ära ja istusime lauda sööke ootama. Toodi üks, siis teine ja kolmas ning tuli neljaski, aga see, mida me ei tellinud. Siis selgus, et teenindaja oli kuidagi valesti kuulnud ja kirja saanud nelja inimese peale viis pearooga. Portsud on seal aga mehised ning nelja roagagi oli tükk tegu, et neljakesi ühele poole saada. Ei olnud aga hullu miskit, näitsik viis valesti läinud pearoa kööki tagasi, palus juhataja leti taha, korrigeeris tehingu ning arvestas üleliigse portsu arvest maha. Uskumatult sujuv, meeldiv ja kena teenindus. Olukorra sõbralikkus, kiirus ja lihtsus annab Tallinnale kõvasti silmad ette.
Saaremaal on ainult üks spa, kus ma käinud olen. Ja seda nüüd kolmandat korda. Grand Rose spaga olen ma endiselt rahul ega kahetse, et teisi proovida pole saanud, kuigi GO spa võiks ka ühel hetkel üle vaadata. Grand Rose vee- ja saunakeskuses lamamistoolidel istudes oli justkui tunne, nagu viibiks kusagil välismaal päikese all. Lihtsalt lebotad, tunned hetkest mõnu ja lased aja stressivabalt endast läbi voolata. Pealegi on T ja R elu lähikuudel tugevasti muutumas, kui nende kaheliikmelisest perest saab kolmeliikmeline. Väike massaaž ning kokteil vahelduseks saunadele heas seltskonnas - no mida sa hing veel ihkad?
Et tühi kõht teeb inimesed tigedaks, siis olgugi Suure Töllu portsudest veel kõhud omajagu punnis, ei saanud me sellele riskile minna ning otsisime omale sobivat õhtusöögikohta. La Perlat olen ma mitu aega tahtnud külstada ning nüüd avanes selleks ka võimalus. Atmosfäär on väga itaallaslik, meenutas kuidagi veidi Cinque Terret. Ka omanik oli kohapeal erinevates seltskondades ringi askeldamas ja kõik tundus kuidagi hubane ning mugav ka külastajale. Olgem ausad, La Perla väärib igati TripAdvisori soovitust: teenindus oli taas suurepärane, toidud maitsvad ja head. Koht, mis tasub kindlasti külastamist ning loodetavasti püsib Kuressaares veel kaua oma headuses. T-l vist on oma mõju teenindajatele tellimust andes põlvi nõrgaks võttes, sest ka siin pani teenindaja esimese hooga just talle kaks pearooga kogemata kirja, kuid saime sellele õnneks enne jälile, kui tellimus kööki koka lauale jõudis.
Kahe söögikoha kogemuse põhjal olen pigem meeldivalt üllatunud Kuressaare kandi teenindusstandardis, mis annab paljuski silmad ette enamikele kohtadele pealinnas (kui mitte just mõne tipprestoraniga võrrelda, a la Ribe, kus me M-ga pulma-aastapäeva tähistades teenindust lausa ammuli sui jälgisime). Ma ei tea, kas teenindustaseme teeb niivõrd heaks Kuressaare Ametikoolis kelneri ja toitlustusteenindaja õppevõimalus või on seal mingi muu salarelv, kuid seda tuleks rakendada nii mõneski toitlustuskohas Tallinnas ja mujalgi. Külastaja oli väga nauditav olla.
Keskpäeval end hotellist välja kirjutades avastasime, et hoolimata R tehtud ettemaksust nädalavahetuse lisatasu osas, oli teenindaja selle siiski meie arvele otsa löönud ja me selle tublisti ära maksnud. Selgitasime teenindajale tekkinud olukorra ära, mispeale teenindaja meile kenasti naeratas ning kassast enammakstud summa meile sularahas tagastas üksnes meie ausõna peale, et ülekanne oli varasemalt tehtud. Selline kliendi usaldamine on pigem üllatav, olime eelkõige valmis selleks, et töönädalal kontrollib raamatupidaja asjad üle ja kui tõesti meie jutt tõene on, kantakse R-le liigne raha tagasi, nii et selline kliendi usaldamine oli meie jaoks pigem meeldiv üllatus.
Tuju oli hea ja aega veel parajalt ning otsustasime, et otse tee koju on veidi igav. Ilm meie seiklushimu just ei soosinud ja nii võtsime vastu otsuse teele jäävad pruunid viidad läbi vaadata. Üsna esimese viida all Kuressaarest Kuivastu poole jäi vasakut kätt Reomäe Apostel Andrease kirik, kuhu sisse otsustasime keerata. Jätsime auto teeäärde ning asusime üle muruplatsi pisikese valge kiriku poole teele. Ühtäkki märkasime eemalt üle muruplatsi meie poole kiirustamas mustas rüüs nunna. Nunn tervitas meid viisakalt kerge aktsendiga eesti keeles, kuid millise, seda ei osanud me arvata, enne kui põgusa vestluse käigus selgus, et nunn on pärit sootuks Saksamaalt. Reomäe õigeusu kirik on väike ja armas, seest veidi räsitud, kuid puhas ja korras. Ja väga kirgas. Meid tervitas ukselt hommikupalvuse järgne ahjusoojus magusalt imala viiruki lõhnaga. Sõbralik nunn jutustas meile Eesti õigeusu ajaloost ning kuulumisest Kreeka, mitte Venemaa alla. Meile näidati ka imepisikest kabelikest kergeteks palvusteks. Meie üllatuseks asub sealsamas kirikukese juures ka klooster, mis pidi olema suvisel perioodil üpriski populaarne nende hulgas, kes tahavad Jumalaga kahekesi jääda ning endas selgusele jõuda.
Head asjad tulevad ise meie juurde, kui anname selleks vaid võimaluse. Nii ei oleks me kunagi sattunud sinna imelisse pisikesse õigeusukirikusse, kui oleksime otse sadamasse sõitnud ega kuulnud Saaremaal asuvast kloostrist ja Eesti õigeusu juurtest. See väike kõrvalepõige kirgastas me päeva niivõrd, et enam ei soovinud me oma emotsiooni rikkuda teiste pruunide teeäärsete siltidega, sest niivõrd sooja vastuvõttu meil mujal vaevalt olnud enam oleks. Nii otsustasime vaid kõledas tuules Kaali meteoriidikraatist läbi põigata, enne kui auto nina lõplikult Muhu saare poole pöörasime.
Muhu on talvisel ajal täiesti väljasurnud. Kohalikud küll toimetavad oma argiasjadega, aga turisti ei oota seal suurt keegi. Meie mõte jaanalinnufarmist läbi keerata läks täielikult vett vedama, sest olenemata kodulehe olemasolust, ei olnud seal sõnagi hooajalisest avatud olekust ja nii saime jaanalinde, ponisid ning mägiveiseid piiluda eemalt vaid korraks läbi autoakna. Ka ei ole võimalik Kuressaarest eemalduses väljaspool hooaega suurt midagi süüa saada. Suvine Muhu kalarestoran, mis palju kiidusõnu on saanud, on talveks suletud ning nagu selgus, teenindab Pädaste mõis vaid ette broneeritud üritusi ja suvalised etteteatamata ilmunud teelised restoranist süüa ei saa. Sisuliselt ei ole teel Kuressaarest Tallinna väljaspool hooaega ühtki mõistlikku viisakat söögikohta.
Juba varasemalt oleme olnud kõhutäite osas täpselt sama probleemi ees. Üks variant on ju praamilt midagi haarata, aga mis sa selle poole tunnikesega ikka väga jõuad seal süüa või nautida, eks ta rohkem kiirtoit ole. Või noh, pool tundi tundub meile, kes me Hiiumaa vahet harjunud sõitma ja praamis poolteist tundi olema, harjumatult lühike. Selge aga oli see, et paar tundi veel oodata Tallinnani ning siis ka alles söögikohta otsima hakata, on liig mis liig. Ja eks varemgi ole teada juba, et Pärnu jääb täpselt Saaremaa-Tallinna tee peale, mistõttu pitsa Steffani tundus just paslik valik. Steffani on endiselt populaarne, ülerahvastatud, pideva elava ootejärjekorraga suurepärane söögikoht, kuhu laudu eelnevalt ei broneerita ja toitu ette tellida ei saa. Kui me juba niikaugele olime tulnud, ei heidutanud meid ka uksest peaaegu välja looklev saba kuigivõrd. Üsna pea tuli teenindaja ja hüüdis, et tal on laud neljale. Ajasime oma käpad kohe püsti ning saimegi endale laua, ülejäänud saba seljataha jättes. Ah, Steffani on taastatud oma endises hiilguses ja mul on südamest siiras hea meel, et Steffani peale väikest põlengut taas avatud on. Kui Eestis pitsat süüa, siis ikka Steffanis.
Täis kõhuga ja hea tujuga võis mõnusas seltskonnas koju naasta, et õhtul taas koos sauna teha ning Eesti laulu finaalsaade ära vaadata. Nädalavahetus oli nagu puhkus.
