Avastasin üllatusega, et Soomeskäikudest ei olegi ma varem midagi postitanud peale ainsa korra, mil kirjeldasin meie esimese pulma-aastapäeva tähistamist Helsinkis. Eks Soomes käigud on reeglina olnud minu jaoks lühikesed ja pigem vähe kirjeldamist väärivaid seiku täis. Tavalisele eestlasele kombekohaselt olen ka mina Ikea usku ja sinna alla on ka enamus kruiisitavast päevast reeglina kulunud, lisaks väiketsele muudele linnajalutuskäikudele või atraktsioonidele. Seekord otsustasime aga minna põhjanaabrite juurde niimoodi, et pealinna külastuse hoopis vahele jätta ja veidi kaugemale vaadata.
Võtsime endale sihiks Naantali. Kuigi Naantali on reeglina väga popp sihtkoht väikelaste vanemate seas seal asuva Muumimaa tõttu, siis olgugi, et meil pisiperet kaasa võtta polnud, on Naantalis vaadata ka muud, kui vaid Muumimaa külastus. Kahtlemata, kui meie reisiseltskonnas oleksid olnud ka mõned lapsed, oleksime kindlasti väisanud Muumimaad või Väski seiklussaart.
Otsustasime seekord teha Soome sküll pikema väljasõidu, kuid siiski ühepäevase kruiisina, nii et hommikul ärkasime hirmvara ja koju jõudsime tagasi napilt enne südaööd. Lühikeseks jäänud öö andis pikemal autosõidul vahepeal siiski tunda, nii et kahetunnise jutti sõitmise asemel tuli hoolega sisse pikkida ka mõned peatused.
Eelnev ilmateade ei olnud meie jaoks soosiv. Tallinnast lahkudes säras päike kõrgelt nin g taevas oli helesinine, mõningate pilvedega. Ilmateade lubas kurjakuulutavalt Lõuna-Soome aga terveks päevaks paduvihma, vaid õhtuse lootusega kergele päiksele, kui ajaliselt juba tagasiteel pidime olema. Maabudes kiskus taevas Helsinki kohal kergelt tumedamasse pilve, nii et vihm ei paistnud kaugel olevat ja vihmavaba aega oli mõistlik õues viibimiseks ära kasutada.
Uurisin Lonely Planeti Finlandi reisijuhti veidi lähemalt ja olgugi et Helsinki lähistel meile sisuliselt teele jääva Nuuksio Rahvuspargi kohta ei olnud raamatus sõnagi kirjas, piisas kaardile märgitust selleks, et telefoniga kiire netiotsing teha ning meie esimene peatus paika saada. Sisuliselt kiirtee äärde jääva Veikkola linnakese serva ulatus mugavalt välja just rahvuspargi üks ots ning kaardi järgi paistis seal olevat ka automatkajale väikeseks vahepalaks täpselt sobilik umbes 2 km pikkune matkarajake.
GPS juhatas meid küll õigesse linnakese serva kohale, kuid tänavaga eksis veidi. Mõtlesime juba, et kui me õiget tänavaotsa üles ei leia, las siis jääb ja liigume edasi, kui korraks GPSi kaaryi lähemalt uurides avastasime, et GPS oli meid saatnud sisuliselt vastastänavale. Keerasime auto nina ümber ning möödusime suurtest metallangaaridest, mille taga paistis väike parkla ja rahvuspargi infotahvel. Olime leidnud õige koha.
Ma ei ole kunagi varem Soome looduses päriselt käinud. Auto aknast olen küll natuke maanteeäärset näinud ja tean, et Soomes on palju kivisust ja metsi, kuid ise seda lähemalt nuusutanud siiski pole. Kuna ma pole ei suusataja ega lumelaudur (minu lumelauduri karjäär lõppes ühekordse katsetusega 30-kraadise pakasega Kütiorus aastaid tagasi, mil suutsin üpris kiirelt murda lumelaua klambri ning kukkuda terve tagumiku potisiniseks), siis pole ma sattunud ka Soomes ühtegi eestlaste seas ülipopulaarsesse suusakuurorti, mis võiks anda ettekujutuse linnaturistile rohkemast Soome loodusest.
Nuuksio rahvuspargi matkarada oli imelihtsalt ja ülihästi tähistatud. Tervet rada katsid väiksed puupostid, millele oli kantud selgelt eristatav rajatähis. Iga künka ning keeru taga leidus uus post, nii et rajalt eksimiseks oleks pidanud olema tõeliselt tähelepandamatu või poolpime. Rada ise kulges mööda kuuse põlismetsa, läbi soo ja üle kaljuste madalate kivinukkide väikeste tõusude ja langustega. Kuigi me ei olnud planeerinud enda päeva matka, vaid pigem linnajalutust ja seega puudusid meil ka matkakas vajalikud riided ning jalatsid, oli rada läbitav ka valgete pükste ning vaba aja kingadega ja samas ka jõukohane mu vanematele, kes matkaradadele satuvad ka pigem harva.
Väike matkarada andis ilusa läbilõike Lõuna-Soome loodusest. Kõrged kuused vahelduvad väikeste lagendikega, maapind on kaetud looduse poolt kujundatud, kohati lühestatud, kuid reeglina pealt siledaks lihvitud suurte kivitükkidega, millelt ühelt teisele astudes oleks vahel justkui trepist üles läinud. Raja ääres kasvavad mustikad, sinikad ja kohe-kohe valmis saavad murakad tekitavad isu käe väljasirutamise ja mahlase suutäie järele. Seisatad, tõmbad kopsud värsket metsaõhku täis ja lased loodusel endasse imbuda.
Tunnike hiljem olime neljakesi tagasi parkimisplatsil. Kuigi rada ise oli vaid paarikilomeetrine, siis kogu teekond autost rajani ja tagasi andis koos raja endaga kokku peaaegu 3,5 km. Seda rada ei saa ka väga kiire tempoga läbida, kui pole selleks just harjutanud (kohtasime rajal ka üht jooksjat), sest kivide vahel ja peal liikumine metsas võtab paratamatult rohkem aega ja energiat, kui sama vahemaa läbimine mööda asfalti.
Lõuna ajaks jõudsime sobivalt umbes poolel teel Naantalisse asuvasse Salo väikelinna, kus plaanisime võtta väikse kohvi ja ehk ka kerge eine. Värskes õhus liikumine oli hoolimata tugevast laevahommikusöögist siiski kõhu juba veidi tühjaks teinud. Esmalt valisin Forsquare äpi järgi välja kohapeal palju kiidetud kohviku Toinen Keksi, kuid kohviku ette keerates selgus, et laupäeviti on see suveks suletud. Soome väikelinnade värk.
Järgmisena pakkus äpp mulle välja turuplatsi kohviku. Mis seal ikka, sisestasime GPSi aadressi ja asutasime end teele. Ühtäkki avastasime end klassikalise turuplatsi servast, kus toimus mõnus laupäevane turukauplemine ja melu. Platsi servas on kaks suurt vabaõhukohvikut, mis olid kohalike poolt tõhusalt hõivatud, nii et vaid üksikud lauakesed olid veel vabad. Olime tabanud Jackpoti. Reisides on klassikaline reegel, et vali selline söögikoht, kus einestavad ka kohalikud, niimoodi tead mitte eksida. Tellisime oma lõunavõileivad soojade jookidega ära ning viimaseid ampse tehes saime ka esimesed vihmapiisad kaela. Asutasime end kiirele minekule.
Teel Naantalisse kiskus taevas üha tumedamaksning ühtäkki sattusime tugeva vihmapilve alla, kust taevast sadas valget vett joana. Õnneks on Soome maanteed korralikud, nii et vihmas ei ole kuigi keeruline sõita. Peagi olime ka vihmapilve serva alt väljas.
Naantalisse jõudsime pärastlõunal. Naantali on väike arms puulinn, mis meenutab oma välimuselt umbes 18 000 elanikuga Pärnu ja Haapsalu ristandit. Parkisime auto ära ja asusime linnakest uudistama. Mulle meeldib käia turismiinfo punktides kohalikku infot ammutamas. Reeglina saab sealt kaasa linnakese kohta käiva lektüüri koos väikse kaardiga ning parimate soovitustega, mida kindlasti vaadata.
Keset Naantalit asub ilus suur park väikse laululavaga, millel parajasti väike punt oma muusikalist etteastet tegi. Ka liigub linnas ringi paar väikest rongi, mis turiste väikestele ringkäikudele veab ja ka Muumimaale tiirukesi teeb, sest autoga Muumimaa lähedale ei pääse ja väikelapsed, kellele see atraktsioon eelkõige mõeldud on, ei pruugi jaksata nii pikalt kõndida. Ka märkasin linnas ringi liikumas kollast bussi, millel viide parkimisplatsile. Kuna Naantalis on parkimiskohta kesklinnas leida keeruline, siis ilmselt asuvad suuremad parklad kusagil eemal ja sinna vahele on pandud käima mugavalt ka buss.
Naantali asub kaunilt merekaldal. Üks linnakese serv on ääristatud jahisadamaga ning sadamakai ääres asuvate paljude restoranidega. Seal edasi-tagasi jalutada on hea ilma korral täielik rõõm. See koht meenutab pigem veidi Itaalias asuvat Cinque Terret. Kerge mereõhk paitab põski ning meelel on kerge ja hea olla. Naantali on kahtlamata koht imeilusaks rahulikuks puhkuseks.
Lisaks Muumimaale ja kuurortlinna staatusele on Naantali tuntud ka kui hea koht suurepäraseks spaa-elamuseks kui ka Soome presidendi suveresidendi asukohana. Kultaranta residents asub Naantali linnakesest paar kilomeetrit eemal ja sinna majja sisse ei pääse, küll aga on soovijatel võimalik uudistada roosiaeda. Kohapeal leidsime vaid viite sellele, et aed on avatud sel suvel vaid neljapäeviti ning augustis ka reedeti, seega meil residenti ennast seekord uudistada võimalik ei olnud ja saime seda vaid eemalt veidi piiluda.
Naantali kandis on väga palju väikseid saari, mille vahel käivad regulaarselt ka kohalikud praamid. Kui teinekord aega rohkem on ja plaanida samasse kanti ka ööbimist, siis tasuks kindlasti ringi uidata ka Turu saarestikus. Usun, et see on väärt elamus.
Olime plaaninud tagasiteel põigata läbi ka Turust, Soome suuruselt teisest linnast, mis asub Naantalist vaid 13 km kaugusel. Turu (soome keeles Turku ja rootsi keeles Åbo) on meie mõistes klassikaline ülikoolilinn, sarnaselt Tartule. Ka Turu jagab jõgi kaheks kaldaks, mille ääres on suurlinnale kohaselt turistidele lõuna- ja õhtusöögikruiise pakkuvad restoranlaevad. Turu kesklinn meenutab vägagi Helsinkit, aga seal on olemas ka oma selge seos - kunagi oli Turu Soome pealinn ja Helsinkist sai pealinn alles tsaariajal, mil sooviti, et Soome pealinn oleks lähemal Venemaale kui Rootsile.
Võtsime endale sihiks Naantali. Kuigi Naantali on reeglina väga popp sihtkoht väikelaste vanemate seas seal asuva Muumimaa tõttu, siis olgugi, et meil pisiperet kaasa võtta polnud, on Naantalis vaadata ka muud, kui vaid Muumimaa külastus. Kahtlemata, kui meie reisiseltskonnas oleksid olnud ka mõned lapsed, oleksime kindlasti väisanud Muumimaad või Väski seiklussaart.
Otsustasime seekord teha Soome sküll pikema väljasõidu, kuid siiski ühepäevase kruiisina, nii et hommikul ärkasime hirmvara ja koju jõudsime tagasi napilt enne südaööd. Lühikeseks jäänud öö andis pikemal autosõidul vahepeal siiski tunda, nii et kahetunnise jutti sõitmise asemel tuli hoolega sisse pikkida ka mõned peatused.
Eelnev ilmateade ei olnud meie jaoks soosiv. Tallinnast lahkudes säras päike kõrgelt nin g taevas oli helesinine, mõningate pilvedega. Ilmateade lubas kurjakuulutavalt Lõuna-Soome aga terveks päevaks paduvihma, vaid õhtuse lootusega kergele päiksele, kui ajaliselt juba tagasiteel pidime olema. Maabudes kiskus taevas Helsinki kohal kergelt tumedamasse pilve, nii et vihm ei paistnud kaugel olevat ja vihmavaba aega oli mõistlik õues viibimiseks ära kasutada.
Uurisin Lonely Planeti Finlandi reisijuhti veidi lähemalt ja olgugi et Helsinki lähistel meile sisuliselt teele jääva Nuuksio Rahvuspargi kohta ei olnud raamatus sõnagi kirjas, piisas kaardile märgitust selleks, et telefoniga kiire netiotsing teha ning meie esimene peatus paika saada. Sisuliselt kiirtee äärde jääva Veikkola linnakese serva ulatus mugavalt välja just rahvuspargi üks ots ning kaardi järgi paistis seal olevat ka automatkajale väikeseks vahepalaks täpselt sobilik umbes 2 km pikkune matkarajake.
GPS juhatas meid küll õigesse linnakese serva kohale, kuid tänavaga eksis veidi. Mõtlesime juba, et kui me õiget tänavaotsa üles ei leia, las siis jääb ja liigume edasi, kui korraks GPSi kaaryi lähemalt uurides avastasime, et GPS oli meid saatnud sisuliselt vastastänavale. Keerasime auto nina ümber ning möödusime suurtest metallangaaridest, mille taga paistis väike parkla ja rahvuspargi infotahvel. Olime leidnud õige koha.
Ma ei ole kunagi varem Soome looduses päriselt käinud. Auto aknast olen küll natuke maanteeäärset näinud ja tean, et Soomes on palju kivisust ja metsi, kuid ise seda lähemalt nuusutanud siiski pole. Kuna ma pole ei suusataja ega lumelaudur (minu lumelauduri karjäär lõppes ühekordse katsetusega 30-kraadise pakasega Kütiorus aastaid tagasi, mil suutsin üpris kiirelt murda lumelaua klambri ning kukkuda terve tagumiku potisiniseks), siis pole ma sattunud ka Soomes ühtegi eestlaste seas ülipopulaarsesse suusakuurorti, mis võiks anda ettekujutuse linnaturistile rohkemast Soome loodusest.
Nuuksio rahvuspargi matkarada oli imelihtsalt ja ülihästi tähistatud. Tervet rada katsid väiksed puupostid, millele oli kantud selgelt eristatav rajatähis. Iga künka ning keeru taga leidus uus post, nii et rajalt eksimiseks oleks pidanud olema tõeliselt tähelepandamatu või poolpime. Rada ise kulges mööda kuuse põlismetsa, läbi soo ja üle kaljuste madalate kivinukkide väikeste tõusude ja langustega. Kuigi me ei olnud planeerinud enda päeva matka, vaid pigem linnajalutust ja seega puudusid meil ka matkakas vajalikud riided ning jalatsid, oli rada läbitav ka valgete pükste ning vaba aja kingadega ja samas ka jõukohane mu vanematele, kes matkaradadele satuvad ka pigem harva.
Väike matkarada andis ilusa läbilõike Lõuna-Soome loodusest. Kõrged kuused vahelduvad väikeste lagendikega, maapind on kaetud looduse poolt kujundatud, kohati lühestatud, kuid reeglina pealt siledaks lihvitud suurte kivitükkidega, millelt ühelt teisele astudes oleks vahel justkui trepist üles läinud. Raja ääres kasvavad mustikad, sinikad ja kohe-kohe valmis saavad murakad tekitavad isu käe väljasirutamise ja mahlase suutäie järele. Seisatad, tõmbad kopsud värsket metsaõhku täis ja lased loodusel endasse imbuda.
Tunnike hiljem olime neljakesi tagasi parkimisplatsil. Kuigi rada ise oli vaid paarikilomeetrine, siis kogu teekond autost rajani ja tagasi andis koos raja endaga kokku peaaegu 3,5 km. Seda rada ei saa ka väga kiire tempoga läbida, kui pole selleks just harjutanud (kohtasime rajal ka üht jooksjat), sest kivide vahel ja peal liikumine metsas võtab paratamatult rohkem aega ja energiat, kui sama vahemaa läbimine mööda asfalti.
Lõuna ajaks jõudsime sobivalt umbes poolel teel Naantalisse asuvasse Salo väikelinna, kus plaanisime võtta väikse kohvi ja ehk ka kerge eine. Värskes õhus liikumine oli hoolimata tugevast laevahommikusöögist siiski kõhu juba veidi tühjaks teinud. Esmalt valisin Forsquare äpi järgi välja kohapeal palju kiidetud kohviku Toinen Keksi, kuid kohviku ette keerates selgus, et laupäeviti on see suveks suletud. Soome väikelinnade värk.
Järgmisena pakkus äpp mulle välja turuplatsi kohviku. Mis seal ikka, sisestasime GPSi aadressi ja asutasime end teele. Ühtäkki avastasime end klassikalise turuplatsi servast, kus toimus mõnus laupäevane turukauplemine ja melu. Platsi servas on kaks suurt vabaõhukohvikut, mis olid kohalike poolt tõhusalt hõivatud, nii et vaid üksikud lauakesed olid veel vabad. Olime tabanud Jackpoti. Reisides on klassikaline reegel, et vali selline söögikoht, kus einestavad ka kohalikud, niimoodi tead mitte eksida. Tellisime oma lõunavõileivad soojade jookidega ära ning viimaseid ampse tehes saime ka esimesed vihmapiisad kaela. Asutasime end kiirele minekule.
Teel Naantalisse kiskus taevas üha tumedamaksning ühtäkki sattusime tugeva vihmapilve alla, kust taevast sadas valget vett joana. Õnneks on Soome maanteed korralikud, nii et vihmas ei ole kuigi keeruline sõita. Peagi olime ka vihmapilve serva alt väljas.
Naantalisse jõudsime pärastlõunal. Naantali on väike arms puulinn, mis meenutab oma välimuselt umbes 18 000 elanikuga Pärnu ja Haapsalu ristandit. Parkisime auto ära ja asusime linnakest uudistama. Mulle meeldib käia turismiinfo punktides kohalikku infot ammutamas. Reeglina saab sealt kaasa linnakese kohta käiva lektüüri koos väikse kaardiga ning parimate soovitustega, mida kindlasti vaadata.
Keset Naantalit asub ilus suur park väikse laululavaga, millel parajasti väike punt oma muusikalist etteastet tegi. Ka liigub linnas ringi paar väikest rongi, mis turiste väikestele ringkäikudele veab ja ka Muumimaale tiirukesi teeb, sest autoga Muumimaa lähedale ei pääse ja väikelapsed, kellele see atraktsioon eelkõige mõeldud on, ei pruugi jaksata nii pikalt kõndida. Ka märkasin linnas ringi liikumas kollast bussi, millel viide parkimisplatsile. Kuna Naantalis on parkimiskohta kesklinnas leida keeruline, siis ilmselt asuvad suuremad parklad kusagil eemal ja sinna vahele on pandud käima mugavalt ka buss.
Naantali asub kaunilt merekaldal. Üks linnakese serv on ääristatud jahisadamaga ning sadamakai ääres asuvate paljude restoranidega. Seal edasi-tagasi jalutada on hea ilma korral täielik rõõm. See koht meenutab pigem veidi Itaalias asuvat Cinque Terret. Kerge mereõhk paitab põski ning meelel on kerge ja hea olla. Naantali on kahtlamata koht imeilusaks rahulikuks puhkuseks.
Lisaks Muumimaale ja kuurortlinna staatusele on Naantali tuntud ka kui hea koht suurepäraseks spaa-elamuseks kui ka Soome presidendi suveresidendi asukohana. Kultaranta residents asub Naantali linnakesest paar kilomeetrit eemal ja sinna majja sisse ei pääse, küll aga on soovijatel võimalik uudistada roosiaeda. Kohapeal leidsime vaid viite sellele, et aed on avatud sel suvel vaid neljapäeviti ning augustis ka reedeti, seega meil residenti ennast seekord uudistada võimalik ei olnud ja saime seda vaid eemalt veidi piiluda.
Naantali kandis on väga palju väikseid saari, mille vahel käivad regulaarselt ka kohalikud praamid. Kui teinekord aega rohkem on ja plaanida samasse kanti ka ööbimist, siis tasuks kindlasti ringi uidata ka Turu saarestikus. Usun, et see on väärt elamus.
Olime plaaninud tagasiteel põigata läbi ka Turust, Soome suuruselt teisest linnast, mis asub Naantalist vaid 13 km kaugusel. Turu (soome keeles Turku ja rootsi keeles Åbo) on meie mõistes klassikaline ülikoolilinn, sarnaselt Tartule. Ka Turu jagab jõgi kaheks kaldaks, mille ääres on suurlinnale kohaselt turistidele lõuna- ja õhtusöögikruiise pakkuvad restoranlaevad. Turu kesklinn meenutab vägagi Helsinkit, aga seal on olemas ka oma selge seos - kunagi oli Turu Soome pealinn ja Helsinkist sai pealinn alles tsaariajal, mil sooviti, et Soome pealinn oleks lähemal Venemaale kui Rootsile.
Turus on kaks peamist vaatamisväärsust, ilma mida nägemata ei tohiks Turust lahkuda - Turun Linna kindlus, milles on võimalik ilma piletita terve sisehoov läbi käia ja seda keskaegset kindlust lähemalt vaadata, kui ka Turu Toomkirik, mis on külastajatele avatud igapäevaselt kella 18ni. Turu Toomkirik on väga kõrgete laevõlvidega tagasihoidliku halli sisustusega luteri kirik, mis on skandinaavlalslikus stiilis rahulik ja kaunis. Meile üllatuseks oli kohapeal olemas ka eestikeelne brožüür, mida reeglina kusagil pole, nii et turistidele, sh eestlastele, on see vaatamisväärsus väga mugavaks tehtud.
Tagasiteel Helsinkisse oli paslik teha taaskord väike puhkepaus ning haarata tass kohvi pika sõidu jupitamiseks. Kui eelmine kord Soomes veidi ringi reisides soovisime Lohjos õhtust süüa, siis avastasime üllatusega, et nädalavahetusel õnnestus õhtusel ajal see vaid McDonaldsis. Seekord me Lohjosse sisse ei keeranud ja otsustasime piirduda Lohjo külje all kiirtee ääres asuva tanklaga. Meie üllatus oli suur, kui leidsime eest Abc tankla, mis sisaldas endas 24 h väikest supermarketit, mööbli- ja raamatupoodi ning suurt korralikku söögikohta lisaks Hesburgerile. Ka tankla tualetid olid kordades parema kvaliteedi ning korrashoiga, kui enamikes tanklates seni näinud olen.
Otsustasime Lohjo tanklas ka oma õhtusöögi mure lahendada ning tellisime endale pitsad. Kuigi ma soome keelt ei oska, siis menüü läbilugemise ja tellimuse esitamisega saan ma enam-vähem hakkama, ent sellega mu oskused ka piirduvad. Kui noorest kutist kassapidaja mulle otsa vaatas ja midagi kiiresti soome keeles vadistas, jäin talle lolli näoga otsa vaatama. Ta kordas ennast. Ma ei saanud endiselt midagi aru. Vabandasin inglise keeles, et ma ei räägi soome keelt. Seepeale teatas teenindaja mulle inglise keeles, et toidu hinna sisse kuulub ka väike salatibuffee koos väikse puuviljavaliku ja paari kohaliku joogiga. Olime siiralt ja positiivselt üllatunud.
Tagasi Helsinkisse jõudes sõitsime otse sadamasse. Natuke enne Helsinkit haarab silm tahtmatult järjest Eesti numbrimärgiga sõidukeid, mis kõik reeglina ühes suunas samal kellaajal sõidavad ning viimasele minutile jäädes ka veidi kiirust kipuvad ületama, kuigi sadamasse jõutakse ikka sisuliselt teistega enam-vähem korraga. Nii võisin rahulikult koos meiega sadamasse suunduvaid autosid loendada 7-8, millega sadamaterritooriumil järjekorras ikka kõrvuti seisime.
Ilmaga vedas meil väga. Kuigi vihma lubas terveks päevaks, saime ise tunda vaid paari üksikut piiska ning teel Turu poole ja tagasi täpselt samas kohas padukat, mujal ei tilkagi. Kui olime kenasti koju tagasi jõudnud ja hilisõhtuse jalutuse veel koeraga teinud, siis voodisse pugedes silma looja lastes kuulsin, kuidas paduvihm jõudis äkki ka Eesti kohale. Meie olime oma reisi saanud edukalt ja õnnelikult suurepäraselt ära teha, nüüd võis loodus saada ka talle vajaliku vee.
