Üks asi, mida reisidel ära olen õppinud, on selge olukord, kus kuskil midagi poes nähes, tuleb see kohe ära osta, sest suure tõenäosusega ei satu sa samasse kohta enam tagasi ning hiljem jääb vaid närima see, et tegelikult ei ole mujal parem või soodsam. Ehk teisisõnu, osta ära kohe, sest me ei tule ju siia tagasi. Tänast päeva ilmestas kõige paremini just see lause.
Hommik oli harjumatult varajane. Kell äratas napilt peale viit, kui väljas oli veel nii pime ja jahe, millist pole ammu näinud ega tundnud. M viis mu lennujaama ja sättis end tööle enne kukke ja koitu, aga koju tagasi polnud mõtet ka tunnikeseks minna. Lennujaamas Oslo check-ini ära teinud, läbisin turvakontrolli ja kohtasingi juba teisi, kellega koos õppereisile suundusime.
Ma ei ole varem õppereisil käinud ja minu ootused olid sarnased välismaal konverentsile minekuga, üksnes selle vahega, et terve grupp läheb ja tuleb koos ning tunneb teineteist veidi paremini, olles eelnevalt juba aastajagu aega regulaarsetel seminaridel Eestis kohtunud, kuid sellest hoolimata, ei mäleta meist ilmselt enamus üksteise nimesid. Lihtsalt seminaride käigus ei ole olnud vajadust neid kasutada ja nii ei olegi need meelde jäänud, ehkki näod on tuttavad. Ja niimoodi mõnda aega hiljem on justkui veidi piinlik uuesti nime üle küsida, ent tegelikkuses on see loomulik. Kuigi olin õppereisi programmiga varasemalt tutvunud, siis tuli mulle ikkagi veidi üllatusena piisavas koguses vaba aega Osloga iseseisvalt tutvumiseks ning vähene koordineeritud vabale ajale jääv sotsiaalne tegevus. Teisalt, võibolla ei olegi vaja liialt üle organiseerida.
Nägin hommikul lennujaama poes silti viitega 20% suurusele allahindlusele tubaka ja alkoholitoodetele, kui reisitakse väljaspoole Euroopa Liitu. Viskasin Tallinna lennujaamas nalja varahommikul enne päikesetõusu, kas kõik on juba vajalikud alkoholikogused kaasa varunud - Norras on ju alkohol väga raskesti poest kättesaadav ja väidetavalt hingehinnaga. Endale ma midagi peale veepudeli kaasa varunud polnud. Päeva peale hiljem, kui olime juba Oslos mõnda aega ringi jalutanud, tuli meil A-ga siiski mõte, et võiks õhtul väikse dringi teha. Mida me aga kuskilt leida ei suutnud, oli alkoholipood. No lihtsalt ei jäänud mitte kuskil teepeale ja tavalises toidupoes alkoholi ei müüda - kapis on vaid alkovabad õlled ja kui väga hästi läheb, siis ka mõni alkoholiga õlu. Õhtu lõpuks õnnestus meil välja selgitada, et Norra alkoholipoed Vinmonopol ongi vaid väga üksikutes kohtades, avatud kella 18ni õhtul ning pühapäeviti suletud, nii et Norrakas peab väga hoolega oma alkoholitarbimisi ette planeerima ja ilmselt kodus varusid ootamatuteks hetkedeks hoidma.
Oslo meenutab mulle kuidagi oma olemuselt Stockholmi ja Helsinki kompromissi, üpris pisikese keskusega, mida on võimalik jala risti ja põiki läbi jalutada üpris lihtsasti, tehes nii märkamatult päeva lõpuks 21 500 sammu ning saades jalatallad ümmarguseks. Samas on siin linnas õhtuhämaruses ka midagi Brüsselilikku. Mine võta kinni, mis see õige olemus on.
Kui Norra kohta räägitakse, et siin on väga palju pagulasi ja seetõttu ka sisserännanud muulasi igas nahatoonis ja silmakujuga, siis tänavapildis see kuidagi suuresti silma ei hakanud, erinevalt muudest riikidest. Päeval on linnatänavad inimestest siiski pigem tühjad, pole suuri masse ning tänavatel mahub rahulikult jalutama. Ka ei näe siin päevasel ajal suurt ei tumedanahalisi ega tõmmusid ringi liikumas, vaid üksikud rättidega noored emad hakkavad pika otsimise peale silma tavapärase skandinaavia välimusega massi hulgas. Ainsad, keda tõesti tänavatel palju näeb, on kerjused, kellele kummalisel kombel ka möödaminevad kohalikud aeg-ajalt münte kipuvad andma. Eestis seda reeglina ei näe, sest paljud on abi andes petta saanud ning eestlane on umbusklikult oma rahakoti rauad koomale tõmmanud.
Keskmine oslolane näeb välja nagu veidi boheemlasest kudumiarmastaja, kellele meeldib mugavus ning kes hindab oma vaba aega. Nii on poed täis kõikvõimalikke kudumhõlste, mida on kerge üll visata kui ka kampsuneid ja hommikumantli välimusega mantleid. Ka ei pea norrakas paljuks trikotaažkleidi juurde jalga lükata mugavad tennised ning selliselt kohtumisele minna. Harjumuspäraselt olin õppereisiks kaasa pakkinud lisaks teksadele ka pintsaku ning viisakamad pluusid, ent smart või isegi klassikalises mõttes smart casual oleks siin olnud tõsine ülepakkumine ja vaid endale veidikese ebamugasvustunde tekitamine. Minu jaoks veidi harjumatu.
Oslos on jätnud nii inimesed tänaval kui teenindajad väga sõbraliku mulje. Teretamine tuleb neil kiiresti üle huulte ning mõjub siirana. Keskmine teenindaja räägib ka väga adekvaatsel tasemel inglise keelt, nii et turistil on lihtne ja mugav. Samas, kui hommikul A ainsana meid hotelli toonud bussi pagasiruumist enam oma kohvrit ei leidnud, polnud bussijuhi julgustav napisõnaline naeratus kuigi lohutav. Õnneks tuli A kohver peale mõningast nõudmist välja pagasiruumi kuskilt tagumisest servast, kuhu see omapäi libisenud oli. Sedakorda ei olnud vaja minna A-le kõiki uusi asju korraga ostma minna.
Turist peab arvestama ka sellega, et MasterCard ei pruugi pooltes kohtades maksevahendina läbi minna ning seetõttu võib vajalikuks osutuda ka teatava taseme sularaha või teiste märgistega pangakaartide omamine. Sularaha hulk sõltub aga suuresti sellest, milleks seda vaja võib minna.
Olime paaril peatänaval kamminud vabal ajal läbi kõik väiksemad poekesed. Kuigi silm haaras nii üht kui teist, siis minul jäid isiklikuks otstarbeks asjad soetamata, küll aga said teised neid asju, mida neil algselt plaanis muretseda polnud. Kui riided ja jalatsid on siin allahindluste ajal (täna oli allahindluse viimane päev siltide järgi) meie jaoks pigem üllatuslikult mõistliku hinnaga ning ka valik on tiba teine, siis söök ja majutus on ebamõistlikult ja harjumatult kulukad.
Õppereisi käigus on meid majutatud Oslo kesklinnas asuvasse Scandic Ebberkoppeni hotelli, mille asukoht on kesklinna mõistes mugav - huvipakkuvad kohad on kõik jalutuskäigu kaugusel ning kui kaarti veidi süveneda, jõuab kõikjale üpris kiiresti. Norrakad on turistide elu veelgi lihtsamaks teinud, luues vaatamisväärsustega mobiilse VisitOslo offline-kaartidega rakenduse. Ma ei jõudnud sedakorda reisi vaatamisväärsuste osas ette valmistada ja nii tuli läheneda jooksvalt. Ilma selle äpita oleks elu aga oluliselt keerulisem olnud.
Päev on olud nii tõeliselt pikk ja väsitav, et mõte hüpleb vägisi ühelt teemalt teisele ja kõike olulist kirja panna täna enam ei jaksa. Loodan homsele huvitavale päevale ning soovin, et jõuaksime ka päeva lõpuks väiksele fjordide paadituurile, et näha veidi enam ka Norra veeäärset ilu.
Hommik oli harjumatult varajane. Kell äratas napilt peale viit, kui väljas oli veel nii pime ja jahe, millist pole ammu näinud ega tundnud. M viis mu lennujaama ja sättis end tööle enne kukke ja koitu, aga koju tagasi polnud mõtet ka tunnikeseks minna. Lennujaamas Oslo check-ini ära teinud, läbisin turvakontrolli ja kohtasingi juba teisi, kellega koos õppereisile suundusime.
Ma ei ole varem õppereisil käinud ja minu ootused olid sarnased välismaal konverentsile minekuga, üksnes selle vahega, et terve grupp läheb ja tuleb koos ning tunneb teineteist veidi paremini, olles eelnevalt juba aastajagu aega regulaarsetel seminaridel Eestis kohtunud, kuid sellest hoolimata, ei mäleta meist ilmselt enamus üksteise nimesid. Lihtsalt seminaride käigus ei ole olnud vajadust neid kasutada ja nii ei olegi need meelde jäänud, ehkki näod on tuttavad. Ja niimoodi mõnda aega hiljem on justkui veidi piinlik uuesti nime üle küsida, ent tegelikkuses on see loomulik. Kuigi olin õppereisi programmiga varasemalt tutvunud, siis tuli mulle ikkagi veidi üllatusena piisavas koguses vaba aega Osloga iseseisvalt tutvumiseks ning vähene koordineeritud vabale ajale jääv sotsiaalne tegevus. Teisalt, võibolla ei olegi vaja liialt üle organiseerida.
Nägin hommikul lennujaama poes silti viitega 20% suurusele allahindlusele tubaka ja alkoholitoodetele, kui reisitakse väljaspoole Euroopa Liitu. Viskasin Tallinna lennujaamas nalja varahommikul enne päikesetõusu, kas kõik on juba vajalikud alkoholikogused kaasa varunud - Norras on ju alkohol väga raskesti poest kättesaadav ja väidetavalt hingehinnaga. Endale ma midagi peale veepudeli kaasa varunud polnud. Päeva peale hiljem, kui olime juba Oslos mõnda aega ringi jalutanud, tuli meil A-ga siiski mõte, et võiks õhtul väikse dringi teha. Mida me aga kuskilt leida ei suutnud, oli alkoholipood. No lihtsalt ei jäänud mitte kuskil teepeale ja tavalises toidupoes alkoholi ei müüda - kapis on vaid alkovabad õlled ja kui väga hästi läheb, siis ka mõni alkoholiga õlu. Õhtu lõpuks õnnestus meil välja selgitada, et Norra alkoholipoed Vinmonopol ongi vaid väga üksikutes kohtades, avatud kella 18ni õhtul ning pühapäeviti suletud, nii et Norrakas peab väga hoolega oma alkoholitarbimisi ette planeerima ja ilmselt kodus varusid ootamatuteks hetkedeks hoidma.
Oslo meenutab mulle kuidagi oma olemuselt Stockholmi ja Helsinki kompromissi, üpris pisikese keskusega, mida on võimalik jala risti ja põiki läbi jalutada üpris lihtsasti, tehes nii märkamatult päeva lõpuks 21 500 sammu ning saades jalatallad ümmarguseks. Samas on siin linnas õhtuhämaruses ka midagi Brüsselilikku. Mine võta kinni, mis see õige olemus on.
Kui Norra kohta räägitakse, et siin on väga palju pagulasi ja seetõttu ka sisserännanud muulasi igas nahatoonis ja silmakujuga, siis tänavapildis see kuidagi suuresti silma ei hakanud, erinevalt muudest riikidest. Päeval on linnatänavad inimestest siiski pigem tühjad, pole suuri masse ning tänavatel mahub rahulikult jalutama. Ka ei näe siin päevasel ajal suurt ei tumedanahalisi ega tõmmusid ringi liikumas, vaid üksikud rättidega noored emad hakkavad pika otsimise peale silma tavapärase skandinaavia välimusega massi hulgas. Ainsad, keda tõesti tänavatel palju näeb, on kerjused, kellele kummalisel kombel ka möödaminevad kohalikud aeg-ajalt münte kipuvad andma. Eestis seda reeglina ei näe, sest paljud on abi andes petta saanud ning eestlane on umbusklikult oma rahakoti rauad koomale tõmmanud.
Keskmine oslolane näeb välja nagu veidi boheemlasest kudumiarmastaja, kellele meeldib mugavus ning kes hindab oma vaba aega. Nii on poed täis kõikvõimalikke kudumhõlste, mida on kerge üll visata kui ka kampsuneid ja hommikumantli välimusega mantleid. Ka ei pea norrakas paljuks trikotaažkleidi juurde jalga lükata mugavad tennised ning selliselt kohtumisele minna. Harjumuspäraselt olin õppereisiks kaasa pakkinud lisaks teksadele ka pintsaku ning viisakamad pluusid, ent smart või isegi klassikalises mõttes smart casual oleks siin olnud tõsine ülepakkumine ja vaid endale veidikese ebamugasvustunde tekitamine. Minu jaoks veidi harjumatu.
Oslos on jätnud nii inimesed tänaval kui teenindajad väga sõbraliku mulje. Teretamine tuleb neil kiiresti üle huulte ning mõjub siirana. Keskmine teenindaja räägib ka väga adekvaatsel tasemel inglise keelt, nii et turistil on lihtne ja mugav. Samas, kui hommikul A ainsana meid hotelli toonud bussi pagasiruumist enam oma kohvrit ei leidnud, polnud bussijuhi julgustav napisõnaline naeratus kuigi lohutav. Õnneks tuli A kohver peale mõningast nõudmist välja pagasiruumi kuskilt tagumisest servast, kuhu see omapäi libisenud oli. Sedakorda ei olnud vaja minna A-le kõiki uusi asju korraga ostma minna.
Turist peab arvestama ka sellega, et MasterCard ei pruugi pooltes kohtades maksevahendina läbi minna ning seetõttu võib vajalikuks osutuda ka teatava taseme sularaha või teiste märgistega pangakaartide omamine. Sularaha hulk sõltub aga suuresti sellest, milleks seda vaja võib minna.
Olime paaril peatänaval kamminud vabal ajal läbi kõik väiksemad poekesed. Kuigi silm haaras nii üht kui teist, siis minul jäid isiklikuks otstarbeks asjad soetamata, küll aga said teised neid asju, mida neil algselt plaanis muretseda polnud. Kui riided ja jalatsid on siin allahindluste ajal (täna oli allahindluse viimane päev siltide järgi) meie jaoks pigem üllatuslikult mõistliku hinnaga ning ka valik on tiba teine, siis söök ja majutus on ebamõistlikult ja harjumatult kulukad.
Õppereisi käigus on meid majutatud Oslo kesklinnas asuvasse Scandic Ebberkoppeni hotelli, mille asukoht on kesklinna mõistes mugav - huvipakkuvad kohad on kõik jalutuskäigu kaugusel ning kui kaarti veidi süveneda, jõuab kõikjale üpris kiiresti. Norrakad on turistide elu veelgi lihtsamaks teinud, luues vaatamisväärsustega mobiilse VisitOslo offline-kaartidega rakenduse. Ma ei jõudnud sedakorda reisi vaatamisväärsuste osas ette valmistada ja nii tuli läheneda jooksvalt. Ilma selle äpita oleks elu aga oluliselt keerulisem olnud.
Päev on olud nii tõeliselt pikk ja väsitav, et mõte hüpleb vägisi ühelt teemalt teisele ja kõike olulist kirja panna täna enam ei jaksa. Loodan homsele huvitavale päevale ning soovin, et jõuaksime ka päeva lõpuks väiksele fjordide paadituurile, et näha veidi enam ka Norra veeäärset ilu.
