Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama üpris algusest. Kunagi, kui veel teismeline olin, enne Messengeri ja Skype aega, oli selline jutustamise tarkvara nagu ICQ, mis oli eelkõige levinud USAs ja natuke ka Euroopas. Sisuliselt toimis see programmijupp selliselt, et said sõbra kasutajanimega end ühendada või vajutada nuppu ja sattuda üks-ühele jutustama võhivõõra inimesega. Niimoodi sattusime me kokku belglasest pereisa L-ga, kellega oli ülimalt põnev rääkida kõikidest maailma asjadest. Veidi hiljem viis ta mind kokku oma abikaasaga ja siis tulid nad terve pere, tol ajal kahe teismelise poisiga mulle Eestisse külla. Nii oleme me omavahel suhelnud veidi enam kui 20 aastat ja muu seal vahel on ajalugu. Hellitavalt kutsun neid oma perekond belglasteks.
Mul on au olnud olla oma Belgia perekonna tähtsündmustega seotud. Meie oma viiendal pulma-aastapäeva saime tähistada nende vanema poja pulmas ja kui nüüd eelmine aasta tuli uudis, et noorem poeg on kihlunud, olin siiralt nende pärast õnnelik. See on umbes selline tunne, kui saad teada, et su sõber või sugulane hakkab abielluma. Veel suurem elevus tabas mind siis, kui postkasti potsatas pulma eelkutse kuupäeva broneerimiseks kalendris. Oh, me saame Belgiasse pulma minna!
Kui ma ühel hetkel talvel lennukipileteid ostma hakkasin, siis ehmatas mind korraks pilk kalendrisse. Meie peres on sattunud kuidagi niimoodi, et mõnepäevase vahega on kõik kõige lähemate pereliikmete sünnipäevad mai kuus ja kaks neist lausa suured juubelid ja nüüd sinna nelja sünnipäeva vahele pidi mahtuma ka pulmas käik. Selge oli see, et kuupäevade logistiliselt läheb keeruliseks ja midagi peab kuskil veidi ohverdama. Nii polnud meil muud valikut, kui lennata ära minu isa sünnipäeval.
Belgia oli minu elu esimene iseseisev välisreis ja lennukogemus, kui kunagi 2004. aastal E-aga sinna külla läksime. Tol ajal olime väga kogenematud reisijad ning see oli esimene kord, kui lennupiletid Brüsseli kanti üldse kampaaniasse sattusid. Ka krediitkaarte polnud tol ajal olemas, aga piletite eest sularahas maksta ei saanud ja deebetkaart ei sobinud, nii et oli omajagu kukla kratsimist, kuidas üldse reisile minna saab. Tänaseks on need asjad kõik väga lihtsaks läinud - klikk-klikk ja lennupiletid olemas, veel paar klõpsu ning auto renditud, natuke netis kolamist ja ööbiminegi on olemas. Ja olenemata sellest, et kõik asjad on internetis tehtavad, ei ole suuremat väärtust, kui kohaliku vaade. Siinkohal tänud ka reisi ettevalmistamise osas A-le ja U-le, endistele pikaaegsete Belgia elanikele, kaasa mõtlemast.
Kuna M vanemad ei olnud sisuliselt Belgias käinud (tõe osas au andes, ema küll kunagi ca 30 aastat tagasi oli korraks, aga see vist väga ei lähe enam arvesse), siis võtsime ka nemad reisile kaasa, lisaboonuseks lapsehoidmine ajaks, kui me pulmas olime. Rentisin esimese hooga meile korteri kuhugi Brüsseli kesklinna serva, et oleks lihtne linnas liikuda ja samas ka vanavanematel kuhugi lapsega vahepeal jalutada, kui me ära oleme. Kui saatsin meie ööbimiskoha aadressi oma perekond belglastele, tuli sealt veidi aja pärast ettevaatlik küsimus, kas saame seda veel muuta. Olin pisut segaduses, sest kõik tundus eemalt vaadates päris ok, ent nagu kohalikud ise selgitasid, siis viimaste aastatega on Brüsseli turvalisuse tase nii palju muutunud, et Brüsseli linnas sees ei soovita ükski kohalik ööbida. Mnjah, maailma suurlinnade asi ja siit Eestist vaadates ei saa sellest niimoodi aru. Kui korra Googeldasin Brüsseli viimase aja kuritegusid ning leidsin uudised juhuslikest tulistamistest, oli otsus kiire tulema, et ööbime kuskil mujal. Leidsin meile kahe magamistoaga hooviga rendimaja Leuveni taha metsa.
Olin enne netist lugenud, et majani viib kehva kvaliteediga tee. Mine võta kinni, mida see päriselt tähendab, sest meie oleme siin ju kruusateega harjunud, erinevalt muust Euroopast, kes pole selliseid teid võibolla kunagi näinudki. Aga siinkohal oli kommentaar õige - kuigi oli mai lõpp, oli Belgias poolteist nädalat järjest vihma sadanud ning majakese juurde viiv mullatee muutunud ühtlaseks aukudega porimülkaks. See tee seletas ka, miks maja omanik tuli meile võtmeid üle andma jalgrattaga. Kui majja juba kord kohale minna, siis niisama sealt samal päeval ära sõita enam ei tahtnud. Maja ise oli aga igati aus ja väga oma hinda väärt - korraliku köögi, suure elutoa ja kahe eraldi magamistoaga, asus rahvuspargis suurte puude vahel ja oli mõnusalt romantiline. Eestis leidub selliseid kohti ilmselt palju, aga Belgias, mis on pindalalt sama suur kui Eesti, ent kus on 10 korda rohkem inimesi, eraldatust ja privaatset olekut tavaliselt ei kohta. See maja oli tõeline pärl.
Järgmisel hommikul tuli M ja küsis, kas olen juba sigu näinud. Jäin talle mõistmatu pilguga otsa vaatama, mille peale ta ütles, et meil on sead tagahoovis. Oot, kuidas? Leuveni linna külje all peab keegi oma kodus sigu? Ja täpselt nii oligi. Meie naabermaja aias tervitasid meid kaks suurt tumedat notsut, kes poris mõnuga püherdasid ja rohelisel rohul hea maitsta lasid. No nii äge! See oli kahtlemata parim tasuta vaatamisväärsus, mida ühelt reisilt tahta!
Kuigi oleme Brüsselis palju kordi käinud ja just autoga, siis on ikka kohti, kuhu ma pole Belgias veel sattunud või pole ammu käinud. Olin aastaid tahtnud uuesti külastada Brugget, millest oli jäänud mulle esimesest reisist 20 aastat tagasi kustumatu positiivne mälestus. Brugge on väike ja romantiline linn, millest voolab läbi jõgi, mida saab mitmelt poolt ületada kivist väikeste kaarsildadega. Seal on kaunis vanalinn ning jalutamiseks on see nagu piltilus keskaegne postkaart, kus turistina tahaks teha kõike seda, mida üks turist tegema peaks - osta Belgia pitsi, süüa Belgia magusat vahvlit (muide, nagu selgus, on ka neid kahte erinevat stiili vastavalt regioonile), juua keskväljakul üks hea Belgia õlu ning nautida õuekohvikus head kanget kohvi ja plaanida õhtusöögiks Belgia rahvustoidu, sinimerekarpide koos friikartulitega, mis on tegelikult algselt pärit Belgiast, mitte Prantsusmaalt, söömist. Päris kõike seda me siiski ühes kohas korraga teha ei jõudnud.
Teele Bruggesse jääb sisuliselt Ghenti ülikoolilinn. Kõige lihtsam on seal minna piki jõge, sellest vahepeal risti üle käia ja taas tagasi tulla - nii jõuab kõigi olulisemate vaatamisväärsusteni toredas keskaegses vanalinnas. Kui on aega, tasub seal kindlasti võtta üks mõnus retk laevaga piki jõge, kuid meie seda teha ei riskinud, sest ilmateade ähvardas pidevalt korraliku padukaga. Ühtäkki tõmbas taevas pilve ja majade vahele tekkis ootamatu tuul - selge, äikesevihm on kohe kohal. Jõudsime vaid varjuda tänava ääres ühe kaubanduskeskuse katuseserva alla, kui ilmataat taevakraanid niimoodi valla päästis, nagu keegi oleks pangega vihma alla kallanud. Ja sama äkki, kui sadu algas, see ka sõna otseses mõttes noaga lõigatult lõppes. Sellist vihma lõppu pilvepiiri saabumisega ei olnud ma varem kogenud.
Kiirteel saime aga sellise sahmakas vihma veel kaela, et tee nähtavus muutus olematuks ning autod tõmbusid kümnete kaupa ohutuledega tee äärde seisma kuniks umbes veerand tunni pärast sai jälle rahulikult edasi sõita. Kohalikud ütlevad, et selline jahe ja vihmane periood ei ole nende kevadele omane. Samal ajal oli Eestis päike ja väga soojad kevadilmad soojalainega. Eesti kliima on muutnud viimaste aastatega küll üpris ideaalseks, aga mujal on tekkinud pigem ilmastiku probleemid, millega nad pole harjunud. Kliimasoojenemise mõju?
Belgial on kokku rannikupiiri vaid 65 km ja see muudab mereäärde mineku kohalike jaoks üpris suureks eksootikaks. Sealne ranniku ala on tihedalt täis ehitatud restorane, rannabaare, päevitamisalasid ja muud meelelahutust. Et oli alles mai lõpp, ei olnud rannahooaeg veel alanud, ent hoolimata pühapäeva õhtust, kui muu kaubandus on täielikult suletud, olid restoranid pilgeni rahvast täis. Ja toit maitseb Belgias endiselt hästi. Sealse piirkonna üks rahvuslikke toite on krevettidega täidetud tomatid. Krevette ma armastan, aga sellist toitu polnud ma siiski sattunud varem sööma ja arvestades, et krevetid püütakse sealt samast Põhjamerest, siis on see üks kohalikke mereannitoite, mis tasub kindlasti proovimist.
Olin arvestanud, et me oleme Belgias ajal, mil sajab rohkem vihma ja mõelnud tagavaraplaani päevaks, kui kuiva hetke väga polegi. Suur soov oli shoppama minna ning aegade jooksul oleme Belgia erinevad outlet cityd läbi käinud, aga ega ma selgelt ei mäletanud, mis neist minu jaoks asjalik oli ja mis mitte. Lisaks peab arvestama ka sellega, et kaubandus on üldiselt pühapäeviti suletud ja toidupoed nädala sees lahti vaid õhtul kella 19ni, muud poed võibolla tunnike kauem kui sedagi. Meie jaoks üpris harjumatu.
Maasmecheleni outlet city on nagu klassikaline bränditoodete ostulinnak ikka ja asub Belgia ühes servas, vastu Hollandi piiri. Kuigi poode on seal palju, siis sattusime sinna just hooaja kaupade vahetuse ajal, nii et kõik suuremad allahindlused olid juba läbi. Nii võis juhtuda, et poodi sisse astudes veel aled kehtisid, aga sealt välja minnes ja uuesti sisenedes, enam mitte. Võibolla ei soosinud mõnusat ostuelamust ka päev läbi sajav vihm, kuid seekord ei leidnud me sealt ostlemiseks suurt midagi, aga vihmase päeva tegevusena on selline käik ikkagi hea plaan.
Belgias on üldse mõningad äride avamisajad veidi meile arusaamatud. Näiteks on osad söögikohad lahti vaid mõned tunnid päevas kas siis ainult lõunasel või õhtusel ajal, mõned avatud väga veidrate nädalapäevadel, näiteks neljapäevast laupäevani või teisipäevast reedeni. Kui kõndida õhtul mööda Leuveni linnatänavaid, siis restorane on ümberringi palju, aga suurem enamus neist olid reede õhtul suletud, nii et õhtusöögi koha leidmine ei olnudki kuigi lihtne ülesanne ja ikka tuli appi võtta mõni äpp, mis avamisaegu näitab ja kohale juhendab. Restoranidest veel keerulisem oli leida hoopis parkimiskohta ülikoolilinnas Leuvenis. Belgias on ratastega sõitmine enamlevinud transpordiviis ning rattaga saab igale poole lähedale ja rattaparklaid on palju. Autoga paned parkla GPSi sisse ja muudkui tiirutad mööda erinevaid sissesõidu keelumärke, kuid parklasse ei jõua kuidagi. Pidime juba peaaegu alla andma, kui lõpuks märkasime vanalinna piiril suurt parklat, kuhu isegi tee üles leidsime. Leuven on armas väike ülikoolilinn, natuke Tartu moodi. Reede õhtu on täis kerges vihmas jalgratastega sõitvaid koju või kohtumistele ruttavaid inimesi, tänavatel jalutavad nunnarüüs naised ja kõivõimalike rahvaste segu oma kultuurilises omapäras. See linnake tundub kuidagi soe ja kutsuv ning selline, kus lihtne on omaks saada. Võibolla see ongi ülikoolilinna hõng, mis sellistes linnades paigas on ja neist just teeb ülikoolilinna?
Olen enda jaoks reisidel avastanud audiogiidi äpid. Kui tasuta (loe: vabatahtliku annetusega) giidiga linnatuuri ei ole või aeg ei sobi, siis on audiogiid ideaalne asendaja ja abiline. Valid omale sobiva marsruudi, tõstad telefoni kõrva äärde ja kuulad põnevat taustainfot kõige kohta, mis sinu teele jääb. Ka Brüsseli jaoks on selliseid audiogiide mitmeid saadaval ning kuigi olen Brüsseli vanalinnas jalutanud omajagu kordi, pole ma seda kunagi varem teinud audiogiidiga. Võtsime ette ühe umbes pooleteise tunni pikkuse marsruudi kaunil päikselisel ilmal, ent seekord kujunes see kokku mitme tunniseks, nii et peale viite tundi jalutamist tunnistasime kõik, et tahaksime hoopis tänavakohvikus ühe õlle juua ja auto juurde tagasi minna, sest selg oli väsinud ja jalad lõid tuld.
Brüsseli vanalinn ei ole aastatega muutunud. Raekoja plats on ilus suur keskaegsete majadega ümbritsetud väljak, mis erinevatel aegadel on tihti kaunistatud ja kui just midagi ei toimu, siis turismigruppe, väikse turu või etlejaid leidub seal alati. Platsi servas on kuldseks hõõrutud naisekuju, mida silitades pidid viljakuse soovid kõik täituma, ent kujuni pääsemine läbi suurte rahvasummade on pigem keeruline, sest igaüks tahab seda silitada. Tean, et Manneken Pis ehk pissiv poiss on tegelikult palju väiksem, kui igalt poolt tundub, aga olin unustanud, et see asub kuskil nurga peal, nii et kui selleni jõudsime, tuli ta mulle ikka üllatusena. Mäletan, et ühel varasemal reisil oma autoga tiirutades ja parkimiskohta otsides sattusime Pissivast Poisist otse kogemata mööda sõitma, kuigi seal autod tegelikult vist väga liikuda ei tohi. Pissiva Tüdruku ehk Zeanneke Pisi otsisime ka üles - tema on ühel restoranide tänava põiktänava lõpus veidi varjatumalt. Pissiva Koera olema ka varem leidnud, kuid seekord ei jaksanud selleni enam jalutada. Brüsseli vanalinn on endiselt väga mõnus jalutamise koht, kus keskaegsete tänavate rägastiku võib end tundideks mõnuga ära kaotada.
Tahtsin külastada ka Euroopa Parlamenti ja külastusaegu netis ka leidus, kuid olin alahinnanud Brüsseli ajakulu. Kuigi vahemaad pole meeletult pikad, läheb nende läbi jalutamiseks tegelikult palju aega ja kilomeetreid. Kui siis ka autoga sattuda Brüsseli tipptunni ummikusse, võib seal väga kergesti kaotada tunnikese või rohkem täiesti märkamatult. Nii et Euroopa Parlamenti me ei jõudnud, küll aga vaatasime üle Eesti saatkonna hoone ja heitsime pilgu peale ka Atomiumile. Brüssel on väga suur linn ja kui mulle alguses tundus, et viiest päevast täiesti piisab, et kõike teha ja igale poole jõuda, siis tegelikkuses peab tegema hoolega valikuid, sest vaadata on palju ja kohti kuhu minna tahaks, veel rohkem.
Meie reisil oli tegelikult lisaks pulmadele veel üks väga suur eesmärk - meie beebi tutvustamine tema virtuaalsete vanavanematega. Kuna rentisime maja, siis oli lihtne endale külalisi kutsuda ja nii tuli mu perekond belglasi pitsadega ühel õhtul hoopis meile külla. Jõudsime majja tagasi napilt enne neid, sest toidupood, mis kaardilt tundus lähedal, asus autoga keerutades sootuks kaugemal kui ajaliselt arvestada oskasin ja kui tagasi maja juurde sõitsime, siis tulid nad meile autoga vastu, kuid ei saanud esimese hooga aru, et Hollandi numbrimärgiga turistid, kes nende tähelepanu püüdsid, just meie olime. Ka meie sõitsime mitmel korral maja juurde vale teed pidi, mis meid tupikusse juhatas ja mitmeid kilomeetreid ringi tuli sõita, et sama maja teisele küljele jõuda. Päris vahva tunne on välismaal olles külalisi võõrustada. Kuigi peatne abielupaar algselt arvas, et ka nemad saavad meile külla tulla, siis läks neil siiski enne pulmi nii kiireks, et kohtusime alles kirikus.
Pulmad on Belgias veidi teistsuguste traditsioonidega kui meil. Neil on kombeks teha ametlik registreerimine päev või nädal enne päris pulmi kõige kitsamas pereringis ja kiriklik laulatus on suurem tseremoonia. Sterrebeeki kirikus olime korra varem käinud W ja S pulmas, aga siis oli tegu Belgia-Ameerika ühispulmaga, nii et enamus juttu dubleeriti inglise keelde. Nüüd aga olime Belgia-Hollandi pulmas, kus kõik käis flaami keeles. Kui algselt mõtlesin kasutada Google Translate, et jutust aru saada, siis peale esimest klikki selgus, et nüüd teeb äpp igakordsel vajutamisel piiksu, mida ei saa maha võtta ning kiriku vaikuses seda kohe mitte kuidagi kasutada ei saa. Küll aga toimis tõlge hästi läbi kaamera, nii et külalistele antud laululehelt, kus kogu tseremoonia piinliku täpsusega kirjas on, saime suuremast osast aru.
Kirikus on traditsioon, et pruudi külalised istuvad vasakul ja peigmehe omad paremal pool. Minu üllatuseks oli külalisi üpris vähe, võibolla kokku mõnikümmend, nii et meid ootas ees pigem privaatne tseremoonia. Kell oli juba kukkunud, aga pruuti ei paistnud kusagil. Ajasime peigmehe ja pereliikmetega juttu. Selgus, et pruudi auto otsib parkimiskohta - kiriku läheduses oli neid vähe ja needki olid juba hõivatud. Ma ei tuleks Eestis selle pealegi, et pruutpaar peab ise autole kuhugi kaugemale parkimiskohta otsima ja vaatama, kuidas pruut õigeks ajaks kiriku uksest sisse saab, aga seal paistis see tavapärane ega häirinud kedagi. Kiriklik tseremoonia erineb Eesti omast veel selle poolest, et kõnepuldist käivad erinevad inimesed piiblist või jutlusest erinevaid kohti ette lugemas ja seda teevad korda-mööda ka pruut ja peigmees ise. Mingil hetkel hüppavad aga inimesed kõik püsti ja hakkavad üksteisega kätlema. Me polnud sellist asja varem kogenud, tegime selle kaasa, kuid täpselt aru ei saanud mis see nüüd oli. Hiljem selgus, et katoliku kirikus on traditsiooniks tseremoonia ajal üksteisele kättpidi head soovida. Kirikusse võivad tulla kõik, kes soovivad ning lahkudes õnnitletakse pruutpaari ukse peal, aga ei mingit grupipilti, lillede või kingituste üle andmist. Tullaksegi lihtsalt kaks kätt taskus.
Kiriku ja peokohad vastuvõtu vahele jäi paar vaba tundi, kus pruutpaar käis ilupilte tegemas. Kasutasime seda hetke, et toidupoodi lipata ja järgmiseks päevaks hommikusöök ära osta, kuna õhtul on poed kinni ja pühapäeval pole üldse poodi reeglina võimalik minna, kuigi üksikud väiksemad esmatarvete toidupoed on siiski lahti.
Kui kirikusse võivad kõik tulla, siis sellele järgnevale püstijala vastuvõtule, kus pakutakse suupisteid ja vahuveini, tullakse ainult kutsetega ja pulmakutset saades on viisakas märku anda millisel pulma osal plaanid osaleda. Kuna vastuvõtt toimub reeglina samas kohas, kus pulmapidu, siis need, kes peole lõpuni on kutsutud, jäävad samasse kohta mugavalt edasi ning ühel hetkel istutakse lauda. Pulmapidu ise oli pidulik lauda kandmisega õhtusöök, millele järgnes hoogne ja kaasahaarav disko. Mõnus kaasaegne lahendus ja ülimalt emotsioone tekitav sündmus kitsas, kõige lähedasemate inimeste ringis. Olen eriliselt tänulik, et meil oli võimalus osa saada niivõrd privaatsest sündmusest ja meid on arvatud kõige lähemasse pere ja sõprade ringi. Palju õnne ja igikestvat armastust, M ja M!
