6=3x2 lendu ehk kuus naist kolmekesi kaks korda kahel lennul

Kodutee riskid olid meil hajutatud. Hargnesime. Tegelikult oli aga lugu selline, et kui pileteid ostma hakkasime ja L neid tugevasti jahtis, avastasime, et tagasi otselennuga tulla me keegi ei viitsi. Noh, otse koju lennata oleks tore küll, aga mitte kell 4 või 5 hommikul selleks Londonis lennujaama seiklema hakata. Seega otsisime lende, mis läheks normaalsel ajal ja normaalse hinnaga ning selgus, et kuute piletit ühele lennule normaalse hinnaga ei saa. Nii jagas L meid kolmeks - H, Ks ja L läksid üle Kopenhaageni ja meie Ka ja Hyga üle Helsinki, ühed Gatwickist, teised Heathrowst, aga kokkuvõttes läksid lennud 15 minutilise vahega ning ka kohale jüudme Tallinnasse pidi olema lõpuks 10 minutilise vahega, justkui oleksime kõik koos tulnud. 

Täna jätsime esimese päevakorra punkti, vahtkonna vahetuse vaatamise, vahele, ja nautisime pikka mõnusat, osalt ka kosutavat hommikut. Ka sattus eile shoppamisega nii hoogu, et ei märganud, kuidas tema kallil uuel seelikul unustati turvaelement küljest võtta ja tundus täna mõistlik sama keti poest, mis lennujaama teele enam-vähem jääks, läbi käia.

Olime Vauxhallis rongijaamast oma hotelli minnes korduvalt läbi pargi käinud mööda Vauxhall City Farmist, aga kordagi polnud me seda märganud. Täna enne hotellist lahkumist panin esimest korda korraks teleka tööle, vaatasin menüüst lähedal asuvaid vaatamisväärsusi ja avastasin kohaliku farmi otse meie külje all, mjis muidugi pühapäeviti oli suletud. Küll aga oli meie üllatus meeldivalt suur, kui avastasime, et kitsed ja alpaakad veedavad oma aega mõnusasti õue aedikutes, nii et neid sai täiesti läehadalt vaadata. Mõelda vaid, loomad keset Londonit!

Pood, mida otsisime, asus Kensingtonis, umbes poolel teel Heathrow lennujaama. Tegime oma esimesed kaks metroo otsa ära nagu profid, aga siis sattusime kimbatusse. Sel nädalavahetusel on Piccadilly liinil hooldustööd ja liin suletud. Meil oli vaja veel viimaseks peatuseks Kensington High Streetile jõudmiseks korra ümber istuda, aga rongijaamas oli trepile võrke ette tõmmatud ja kuidagi ei saanud me aru, kust teine, kollase liini rong läheb. Peale natukest otsimist saime siiski kenasti hakkama, aga otsustasime, et lennujaama läheme metroo asemel siiski hoopis bussiga. 

Kensington on nunnu linnaosa. Seal on madalad punastest tellistest kivinikerdustega majad, umbes sellised nagu rikkamate vanemate linnaosade ettekujutus filmide põhjal on. Inimesed on meeldivad ja sõbralikud. Kui poes ära oma seeliku mure seletasime ja tsheki ette näitasime, vabandas noormees viisakalt ja lahendas meie mure ära, mis muidugi päädis täiendavate seelikute ostmisega. Kui bussi ootasime ja püüdsime aru saada, kas meile sobib ainult nr 9 või ka nr 27 ning omavahel eesti keeles arutasime, ütles ühtäkki meie kõrval olev neiu inglise keeles kuidas kohale saame. Londonlastel on teravdatud kõrv ja kuigi nad meie keelt ei mõista, märkavad nad kiiresti, kui neist räägitakse või pakuvad abi, kui neile tundub see mõistlik olevat. Ja inimesed on kõikjal meeldivad, sõbralikud ja abivalmid. See on suur väärtus.

Teenindus on Londonis ka selline millest võiks julgelt šnitti võtta. See ei ole lihtne viisakus palun ja aitäh, vaid nii mõnigi kord soovitakse head päeva kuidagi eriti südamest. Nii väike asi, kui Kensingtonis kohvipoest barrista kohvi ulatades soovib head koju jõudmist ja õnnistatud koduteed või bussijaamas lennujaama asendusbussid otsides on igal nurgal neoonvestiga inimene valmis reisijaid koheselt õigesse kohta suunama, väga püüdlikult ja viisakalt seletades, nii et järgmise nurga peal seisab juba keegi suure platvormi sildiga. Kui küsima läksin, kas saame ka selles bussis sisenemisel kaardiga maksta, oli vastuseks, et see buss on täna tasuta. Ette sõitis aga 4-kohaline nahkistmetega kõikide mugavustega buss, mis meid otse vahepeatusteta lennujaama viis. Tunne, nagu oleks privaatses eratranspordis. Täitsa VIP värk.

Mulle on viimasel ajal kohaseks saanud ikka tähtsate ninadega koos lennata. Kui Hamburgis käisin, siis Kopenhaagenisse lendasin koos Eesti peaministriga. Nüüd lendasime aga koos Soome endise presidendi Tarja Haloneniga. Väga uhke tunne oli nii oluliste inimestega ühel lennul olla. Olime selgelt hoitud.

Ka ilmataat hoidis meid terve reisi väga. Algselt ei lubanud Londonisse just liiga paljutõotavat ilma, aga tegelikkuses maandusime vaid läbi vihmapilve Londonis, õhtu lõpuks vihm hajus ja kõigil ülejäänud päevadel paistis isegi päike pilve vahelt, õhk oli kevadiselt soe ja tunne nagu päris puhkus. Tasus tulla.

10 km poodlemist

 Kuna kõik kohustuslikud asjad tegime eile ära ja täna erinevate allikate alusel polnud me kindlad, kas vahtkonna vahetus toimub, siis tõele au andes, olime juba reisi plaanides otsustanud ette võtta ka korraliku shoppamise. Täna oli see päev.

Kui rongiga lennujaamast linna sõitsime ja noormehega juttu tegime, soovitas ta üheks ostlemise kohaks Batterfieldi endisesse elektrijaama tehtud üsna uut ostukeskust, mis tundus oma asukoha poolest juba intrigeeriv. Küll aga ei saa Londonis poodlemas käia ilma Oxford streeti külastamata ning kuna selle juba ette võtsime, siis sealt oli metrooga väga lihtne minna ühte suurimasse ostukeskustesse - Westfieldi. 

Oxford street on pikk sirge tänav pikitud suurte kõikvõimalike poodidega. Kui eos tundub, et see on pigem kallis kant, siis tegelikult leidub seal kõikvõimalikke poode alates üldtuntud soodsatest kaubamärkidest nagu H&M ja IKEA kuni lõpetades kallite brändide ja ka John Lewise kaubamajaga, mis võiks olla umbes nagu meie Stockmann, aga oluliselt suurem ja veidi uhkem. Hinnad on toodetel aga samal kaubamärgil samad, mis ka mujal poodides. Turisti suveniiri poodides on pudi-padi ikka igal pool sarnase hinnaga väikeste erinevustega, kuid küpsiste hind võib sellistes pisikestes poodides olla 3 korda kallim kui tavalises toidupoes. Eks turistilt tuleb ikka ju raha ära võtta.

Hommikul ärgates tabas meie reisiseltskonda paraku ka tõdemus, et kõigi tervis polnud päris ootuspärane. Päeva jooksul tekkis Ks-l palaviku tunne ning H kurtis kuiva kriipiva kurgu üle. Mind oli kimbutama asunud vesine nohu. Muidugi Ka puhul oli keeruline aru saada, kas ka temal kurk kriibib võib annab lihtsalt tunda see, kuidas ta Starbucksi ees õues kohvikulaua taga istudes oma mandli croissanti tuvi eest ära pugides selle kurku tõmbas ja läkastama kukkus. Tuvi andis ikka selgelt mõista, et meie tulime tema territooriumile istuma ja soovis selle seest kümnist saada mida me kuidagi loovutada ei tahtnud.

Igal juhul tankisime oma kotid Bootsist vitamiine ja nina spreid, mis külmetushaiguste tekkimisel lubas selle kiirelt lõpetada, täis ja loodame parimat. Minu toakaaslaseks sel reisil on Ks ning hakkasime nuputama oma öist magamise korraldust, et säästa veel nii paljut tervist kui säästa saab. Uurisin hotellist, kas neil vaba tuba on, ent saanud kinnituseks öö hinnaks 200 naela, pidin korra mõtlema, kas tasub tänaseks ööks eraldi tuba võtta. Tegin kõne reisikindlustusse ja uurisin, kas kindlustus võiks selle tasuda kui eraldi tuppa lähen, aga kindlustuse iva oli õige - kuna oleme juba siin mitu päeva pead-jalad koos olnud, siis kui on nakatumine toiminud, on see juba ära olnud ja nüüd enam eraldi tubadesse paigutamine suurt midagi juurde ei anna. Hoopis teine lugu oleks olnud siis, kui oleksime seni eraldi olnud, aga nüüd oleksime pidanud hakkama koos ühes toas olema. Jäime küll ühte tuppa, tuulutasime seda korralikult, ent siiski tundus mõistlik idee mul kolida ööseks kanape peale. Õnneks olen ma lühike ja mahun sinna enam-vähem pikkuselt ära, aga vähemasti ei hinga me üksteisele öösel niimoodi päris näkku. Koroona ajalgi ju soovitati kaks meetrit vahet hoida.

Kui meie Ülemiste keskus tundub kohati pead sassi jäävalt keeruline ja suur, siis Westfieldi ostukeskus annab sellele veel korralikult silmad ette. Leppisime kokku, et igaüks läheb oma suunda ja kohtume sissepääsu juures 1,5h hiljem, kuid üsna kiiresti sain aru, et see aeg on sellise keskuse jaoks vähene ning poodide osas tuleb teha üpris tihe reha, kuhu üldse sisse minna. Kuigi ilm oli väljas ka täna erakordselt ilus, ja selles osas olen siiralt tänulik ilmataadile, et ta meie reisi on õnnistanud relevantselt sooja, ca 10-12 kraadise üsna kuiva ja tihti päikselise ilmaga, siis laupäeva päeval tulevad kohalikud ikka ostlema, mis tähendas, et nii mõneski poes, kus hooaja lõpu allahindlusi leidus, oli korralik tunglemine. Eestlastlikult tundub selline mass relevantselt tihe ja tahaks sammu eemale astuda. Kui kokku saamise aeg hakkas lähenema, olin kaubanduskeskuse teises otsas ning kaardilt otsemat teed otsides avastasin, et tempokalt minnes kulub meie kokkusaamispunkti jõudmiseks 7 minutit, päriselt aga tulenevalt ka rahvamassist, märkimisväärselt kauem. Hy ja Ka sattusid shoppamisega aga nii hoogu, et ühinesid meiega uuesti alles hotellis. 

18 000 sammu hiljem olime oma tubades tagasi ja pehmelt öeldes keeldusime saapaid uuesti jalga ajamast, et kuhugi kaugemale minna. Samase mõtetega olid nõus ka meie väsinud jalad ja tuhara lihased. Õnneks otse meie Vauxhalli hotelli kõrval asub Black Dog pubi. See mõnikümmend meetrit pubisse minna tundus täpselt paras maa. Saime ukse kõrval viimase vaba laua, tellisime oma fish & chipsid ja õlled ära, haarasime aknalaualt väikese kaardimängu ning nautisime kohalikus pubimelus oma reisi viimast õhtut. Homme on koju lennu päev ja esmaspäeval kohtume taas kontoris. Loodetavasti siis juba taas kõik heade tervistega.

Üks asi on siin aga silma hakanud küll - kohalike väga napp riietus nagu õues ei olekski jaanuar. Kuigi pargis nartsissid õitsevad ja hetkel on õues 5-10 kraadi sooja, oli eelmine nädal siin olnud vihmane ja kraad oli isegi miinusesse natuke läinud. Sel nädalal on ilm küll tiba soojem, ent meie jaoks tundub see pigem lumevaba märtsina - ja sellises ilmas teevad kohalikud tervisejooksu lühikestes pükstes t-särgi värk, vaid mõnel üksikul on õhuke pika varrukaga spordipluus peal. Nii mõnedki neiud käivad saabastega palja sääri lühikese seeliku alt või vilgub eest lahtise jope alt paljas naba. Kuidas neil ometigi külm ei ole? Mina tõmbasin selle peale mütsi tugevamini pähe ja sõrmkindad sügavale kätte. Pubides on neil tavaline praeguse ilmaga õues külma õlut juua või ka päeval kohvikust jääkohv topsiga kaasa haarata. Meie pidime küll põhjamaa inimesed olema, kes külmaga harjunud on, aga tundub, et me oleme temperatuurile hoopis märksa tundlikumad. Või on meil maast madalast kaasas kuklasse taotud õpetus end korralikult ja soojalt riidesse panna. On kuidas on, aga tegelikult on väga mõnus tunda õhus juba kerget kevadet, kus tuul on soojem, valgust rohkem ja päikegi piilub pilvede vahelt. 

Taeva aed, mustkunstniku jalutuskäik ja Mamma Mia pidu

Kui ma nüüd õigesti kokku lugesin, on see mu neljas kord Londonis olla ja iga kord on tunne nagu oleks see täiesti uus linn ja uus kogemus. Põhisajsad on küll samad ja tuttavad, aga on ka kohti kuhu kunagi varem sattunud pole. Üks sellistest on Sky Garden kuhu sissepääs on küll tasuta, aga ajaline broneering tuleb enne netis ära teha, sest muidu on sissepääs välja müüdud ja niisama sinna sisse jalutada ei saa. Sisuliselt on tegemist Thamesi jõe lähedal oleva 35 korruselise büroo hoonega, mille katusel on rohelise taimestikust kaetud pooleteise kordne klaaskatusega terrass, kus on ka restoran, baar ja kohvik ning kust ühest küljest saab minna ka õue ilusat linnavaadet nautima. Ja linnale on sealt tõesti 360-kraadine imeline vaade. 

Kui ma esimest korda Londonis käisin, olin napilt üle 20 aastane ning tulime sõpradega viiekesi aastavahetust veetma. Ei olnud meil siis reisikogemust ega krediitkaarti. Nüüd on Londonis aga kõik mugavalt internetti kolinud - mobiilist saab vaadata täpselt ühistranspordi liikumise plaani, kaardiga maksta avaliku WC kasutamise eest ja broneerida endale kõik tegevused ning tuurid otse netist. Tollest reisist mäletan ka, et väljas oli 12 kraadi sooja ja õues lilled õitsesid. Ka täna nägime pargis nartsisse õitsemas, kuigi see ei pidanud sel aastaajal tavaline olevat. Küll aga on kliima siin pehmem ja soojem, nii et tänavatele istutatud palmid elavad talve siiski üle. Ka hallid oravad on linnapargis endiselt alles.

London on suur linn. Siin on Starbucks pistaatsiapähkli lattega ja palju väga häid söögikohti. Ilmselt on siin ka kõik maailma köögid esindatud. Sellest hoolimata võib juhtuda, et vabu kohti pole ja broneerimata uksest sisse ei saa. Kui reeglina reisil otsin TripAdvisori, Swarmi või Google hinnanguid söögikohtadele, siis seekord püüdsime Covett Gardeni kandis lihtsalt ringi jalutades mõnda kohta lõunatama minna. Esimeses öeldi, et saaksime alles 45 min ooteaja pärast, paar teist kohta olid kinni ja lõpuks valisime sushi koha, kus meile küll laud leiti, kuid hetk hiljem oli terve suur restoran puupüsti täis. Kui oma sushi kätte saime, selgitas see ka koha populaarsust - toit oli tõesti hea ja kaunilt seatud.

Oma reisidel olen ka varem olnud tasuta, tegelikult küll vabatahtliku annetuse eest, giidiga linnatuuride fänn. Kui inimesed teevad tasuta tuure, mille lõpus osalejad ise vabatahtlikult otsustavad palju nad giidile raha anda soovivad, siis peab giid tahtma seda tööd südamega teha, et oma raha ausalt välja teenida. Need on teistsugused tuurid ja ajaloolist infot kuuleb seal küll, kuid tihti põimitakse need ringkäigud rohkem isiklikemate vaadetega ning teiste nurkade alt. Nii sattus meile täna Londoni peamisi vaatamisväärsusi tegema GuruWalk tuuride alt linnavõlur Herb, kes tuli Londonisse 40 aastat tagasi sooviga saada tänavaartistiks, spetsialiseerumisega mustkunstile. 

Londoni kohta liigub väga palju legende. Harry Potteriga seotud lood on väga popid, väites, et kirjanik on neist enamuse kirjutanud kuskil Londoni tänavatel ning sel teemal tehakse ka eraldi jalutustuure. Samas on ka ühel klassikalisel tänaval eraldi silt, et see tänav pole, erinevalt legendist, kuidagi Harry Potteri kirjutamisega seotud. Kirjanikud on läbi Londoni ajaloo olnud olulised tegelased. Kuninganna palees olla riiklikul palgal olnud kirjanikud, kelle ülesanne oli rahvusvahelistel reisidel oma raamatuid tutvustada ja samal ajal luureinfot koguda. Ühe sellise kirjaniku sulest sai alguse ka 007 sari ehk James Bond on tõesti sündinud Buckinghami palees.

Veel üks legend räägib sellest, kuidas St Jamesi kindluses pidada kummitama. Lugu olla alguse saanud sellest, kuidas ühele aadliku järglasele meeldinud väga pidu pidada, aga tema pidudel kippunud keegi alati otsa saama, reeglina mõni teenritest. Nii olla jälle juhtunud ühel peol ning see surnukeha olla majja ära peidetud ja selleks, et asjaolult tähelepanu kõrvale juhtida, tekitati legend, et majas liigub ringi läbilõigatud kõriga kummitus. Üllataval kombel hakkasid seda kummitust aga järjest inimesed enam nägema. Ehk inimesed näevad seda mida usuvad. 

Meie mustkunstnikust giid viis meid ühele väiksele kõrvaltänavale, lohistas tühja prügikasti endale lauaks ning tegi klassikalise topsi-palli triki, mis muidu kerge ja arusaadav on, kuid kuidas ühel hetkel topsi alla tennispall sai, jäi meile arusaamatuks. Kõik taandub tähelepanule ja oskusele tähelepanu õigel ajal kõrvale viia.

UK vapiloomaks on lõvid. Kui Trafalgar Squarel suuri Lõvi kujusid vaadata, siis ei ole need päris üks-ühele tegelikult lõvid. Kunstnik, kes need kujud lõi, olla tegelikult olnud maalikunstnik ja oma koju päris elus lõvi kelle järgi kuju teha, ei tahtnud. Ühel hetkel olla talle saabunud koju aga surnud lõvi modelleerimiseks, kuid et selle jalad, tagumik ja esikäpad polnud enam heas seisus, siis kasutas kunstnik oma koera tagaosa ja kassi käppasid lõvile kuju andmiseks. 

Jõudsime täpselt hobuste vahetuse ära vaadata ja hakata Buckinghami palee poole minema, kui äkki tulid vilkuritega politsei mootorrattad ja eskortisid mustade autode kolonni. Hetk hiljem nägime, et need autod keerasid peaministri maja juurde, kuhu tava inimesed enam lähedale ei pääse, kuid UK peaminister sõitis meist endist just mõne meetri kauguselt mööda. Võib juhtuda, et siin saab niimoodi kogemata päris VIPpe näha, aga kuningat ennast vast nii lihtsalt ikka ei kohta?

Kui riigi hoonete juures ringi jalutada, näeb paigaldatud silte, mis teavitavad, et loata alale sisenemise on kriminaalkorras karistatav aastast 2005. Enne seda sellist seaduse pügalat polnud. Kui Buckinghami palee seinale ronis üksikisade staatusele tähelepanu saamiseks Batmani kostüümis mees, tuli seadusemuudatus kiiresti vastu võtta.

Seaduse muudatuste osas on Londonis rolli mänginud ka teised inimesed. Kunagi kogunesid 3000 naist omale valimisõigust nõudma. Paraku tol korral nad seda ei saavutanud, küll aga tänu julgetele ja vapratele naistele said valimisõigused ka lihtsast soost mehed, kellel enne seda polnud. Kui aga Londonis ringi vaadata, näeb väga palju erinevaid kujusid ja monumente, kuid need kõik on mehed. Nüüd, alles mõni aasta tagasi, paigutati Big Beni juurde üks esimesi naisterahva monumente. Traditsioonilised vaated ja pika ajalooga linn muutub aeglaselt.

Mis Londonis muutumatu on, on väga heal tasemel muusika. Siit on alguse saanud paljud bändid, kuid linn on eriti tuntud ka oma muusikalide poolest. Õigemini saigi meie reis alguse sellest, kuidas kolleeg rääkis tööl köögis, kui äge oli Mamma Mia kontsert-õhtusöök. Kuigi praegu mängitakse Londonis ka maailmakuulsat Mamma Mia muusikali, siis otsustasime siiski kontsert-õhtusöögi kasuks. Mõni aasta tagasi käisime M vanematega Londonis Tina (Turneri) muusikali vaatamas ja see elamus on ülivõimsalt meeles mul senini, nii et ootused olid kõrged.

London on suurlinn ja kuigi nii mõnigi asi võib tunduda lähedal, võib sinna minek võtta märkimisväärselt aega. Kui meie oleme harjunud sellega, et ühistranspordiga võib liikumine võtta kauem kui autoga, siis suurlinnas ei pruugi see nii olla. Peatume Vauxhallis asuvas hotellis ning kui metrooga läks siit O2 Arenale umbes 40 minutit, siis taksoga näitas veidi alla tunni. 

Mamma Mia The Party toimib Kreeka restoranis, mis asub O2 Arenal sees. Mul oli seni ettekujutus, et O2 on umbes nagu meie Saku Suurhall ja restoranid-poed asuvad seal lähedal nagu Rocca al Mare kaubanduskeskus. Kui O2 kohale jõudsime ja hakkasime keskusest seest otsima Mamma Mia etenduse kohta, oli meie üllatus suur. Esiteks on tegemist väga suure keskusega, kus on hulk restorane, vaba aja veetmise kohti ja outlet poode, kuid selleks, et uksest Mamma Mia restoranini jõuda, tuleb kõndida majas sees umbes kilomeeter. Nii et igale poole kohale jõudmiseks tasub aega hoolega varuda.

Veidi vähem kui 20 aastat tagasi oli mul võimalus osaleda ühel suurel konverentsil Londonis, kus osales ca 10 tuhat inimest ja mis lõppes Brian Adamsi kontserdiga. Mäletan hästi oma tollaseid emotsioone, kui võimas oli kogeda nii suurt üritust ja näha, kui sujuvalt sellise sündmuse koordineerimine kohapeal korraldatud oli. Kui täna Mamma Miale lõpuks kohale jõudsime ja restorani saali vaid mõni minut enne show algust maha istusime, oli ruumi sisenedes vaatepilt lummav - saalis istus laudade taga ca tuhatkond inimest, kes kõik korraga soovisid saada oma sööke ja jooke. Menüü on küll kõigil sama, ent nad suudavad sealjuures jääda siiski personaalseks, küsida allergiaid ning kohandada menüü vastavalt. Meie lauda sattus teenindama üks tumedanahaline noormees, kes käis mitmel korral küsimas, kas oleme kõik oma asjad saanud. Tundsime, et meie eest hoolitseti tõesti hästi.

Mamma Mia The Party on kogemus omaette. Istud Kreeka restoranis justkui kesket lava, sest lauljad ja näitlejad on teenindajatega segamini ning vahepeal laulavad ja tantsivad ka osad teenindiajad kaasa. See ei ole teatrietendus või muusikal, aga see on kontsert, mis baseerub Abba laulude popurriil. Kuigi see etendus leiab aset juba pikemat aega igal õhtul, on kohal olles tunne nagu iga artist esineks just sulle oma täie pühendumusega, nii et õhust on tunda esinejate vahelist sädet, emotsiooni ja klappi. See on oskus omaette hoida sellist tundemängu õhus ka siis, kui teed sama tükki juba mitmesajandat korda. Laulda, tantsida ja esineda siinsed artistid tõesti oskavad. Ja seda kõike väga nauditavalt ning suurepäraselt. Ka süüa osatakse siin hästi teha. Kas kontsert-õhtusöök oli oma hinda väärt ja pakkus emotsiooni? Absoluutselt jah.