Minu vanavanaisa on sündinud ametlikult Liivimaal, küll tänasel Eestimaa pinnal. Omal ajal oli Liivimaa Pärnumaast poole Lätini ja esimese Maailmasõja ajal polnud palju puudu ka sellest, et Riia võinuks Eesti linn olla. Vähemasti nii olla rääkinud vanaisa. Igal juhul, isal on pikalt olnud soov minna Liivimaa Läti poolset osa avastama ja nii me selle ette võtsime.
Meie ööbimispaika oli kaheks ööks sätitud Kuldigasse ja kuigi esmapilgul ei tundu kaardilt vaadates justkui vahemaad pikad, sai mulle üsna kiiresti selgeks, et peame tegema mõningaid valikuid, kui kõike näha tahame, ja ka siis saab päev olema väga pikk. Sisuliselt on võimalik teha küll ring Kuldiga-Ventspils-Kolka-Talsi-Kuldiga, kuid Liepajasse sellisel juhul ei jõua ja tegelikult tahaks Ventspils juba tervenisti omaette päeva. Maigu saab suhu siiski ja olulisemad kohad ära vaadatud.
Ventspils üllatas mind oma rohelusega. Linnas on pargid iga natukese aja tagant ja hoolimata suurest sadamast ning tööstuslinna mainest, on linnasüda väga roheline ja pigem kompaktne. Meenutab veidi Haapsalut oma puumajade arhitektuuri poolest. Ranna osa liivaluidete taga on aga Pärnule nii sarnane, et lihtne on unustada, et oleme teises riigis, kuigi sama mere kaldal. Hoolimata juuli lõpust, oli rand üpris väheste külastajatega ning arvestasdes ka langetatud müügihindu toidukioskites, jäi mulje nagu sügis oleks juba saabunud. Meid õnnistati tõeliste suviste soojade ilmadega, ent merevesi näitas vaid napid 18 kraadi, mis väga ujuma ei kutsunud.
Ventspilsi linna on paigutatud erinevatesse avalikesse kohtadesse hulk värvilisi lehma kujusid, mille otsimisest saaks omaette linnaseikluse teha, umbes nagu Poolas Wroclawis päkapikkude otsimise, mida pidi nüüdseks olema juba ca 350 tükki. Ventspilsi lehmasid on küll oluliselt vähem, kuid eraldi lehmade asukoha kaarti mul leida ei õnnestunud ja nii nägime neid üsna juhuslikult nagu nad teele sattusid. Kõige kindlam on lehmasid kohata mööda merepromenaadi jalutades sadamast otse ranna poole.
Ventspilsis on ka vana Liivi kindlus, kus asub muuseum, mis kajastab nii liiviaegset ajalugu kuni ka hilisemat aega, ent ka osa tänapäevaseid asju. Kindlus ise on kaasaegselt korda tehtud ja selles on päris Huvitav ringi jalutada, vaadata nii kontserdisaali kui kabelit ja suurt kandilist siseaatriumi. Ainult kassast pileti ostmine on pisut segadusse ajav, sest võimalik on valida mitme erineva pileti taseme vahel ja kordagi seal varem käimata, oli keeruline aru saada mida me siis päriselt valima peaks. Lõpuks kleebiti meile valged kleepsud ringi ja keegi meile ühtki ringi vaatamise piirangut ei sättinud, seega ju saime ikka täispileti.
Lapsevankriga olen nüüdseks käinud päris mitmed Eesti muuseumid läbi ja vanemates majades on juurdepääsetavusega kohati päris keeruline. Liivi linnusesse on aga ehitatud kaasaegne klaasist invalift, millega on hea kergkäruga üles 4. Korrusele minna ja siis hakata tasapisi alla tulema. Et meie seltskonnas on ka neli pensionäri, kellest osa eelistaksid liftiga üles minekut ja siis vaikses tempos alla tulekut, astusid kolm neist korraga lifti, lift sõitis üles neljandale, vaatasime läbi klaasukse tõtt… ja lift uksi ei avanud, vaid jäi kinni! Muuseumi töötajad läksid ähmi täis ja kukkusid igale poole helistama. On pühapäev, lifti hooldab vaid üks mees, kes asub 160 km kaugusel Riias ja kes pole hetkel ka kodus. Õnneks hakkas lift siiski ise liikuma ja vanemad pääsesid liftist korrus allpool õnnelikult välja. Sel moodsal liftil pidid olema ühes seinas väga tundlikud andurid ja kui need tunnetavad midagi, siis muutub lift väga pirtsakaks. Üks muuseumi töötaja selgitas pärast, kui tal lifti küsimise peale iga kord ihukarvad püsti tõusevad ja ta ka meie vanemate pärast väga mures oli, sest see lift on kinni jäänud palju kordi varem. Eriti ehmatavad olukorrad on olnud need, kus pulma tseremoonia on algamas ja lifti on kinni jäänud kõndimisraamiga vanaema või pruut ise.
Ventspilsi vanalinna osa on üpris pisike. Seal on vana raekoja plats, kus raekoda kui sellist enam ei eksisteeri ja selle asemel on väike puidust majas muuseum, vastas õigeusu kirik ja edasi läheb linna vanim tänav, mis on muudetud jalakäijate tänavaks. Umbes sellega kogu vanalinna osa piirdubki, kuid linn jätab siiski endast sellise mulje, et siia võiks tagasi tulla ja pikemalt puhkuseks peatudagi. Seda enam, et Ventspilsis on nii Planetaarium kui Observatoorium aga ka Tehnika muuseum, mis kõik pidid päris põnevad kohad olema ringi uudistamiseks.
Kui minna Ventspilsis Kolka Neeme poole, jääb kuhugi esimese kolmandiku peale kõrvalisele teele Irbene Radio Astronomy Center, mis oli nõukogude ajal suur sati panniga raadiolainete püüdmise keskus, millest nüüdseks on arendatud Tehnikaülikooli poolt teaduskeskus, kuhu on võimalik kevadest sügiseni ka ekskursioone ette broneerida, ent pühapäeviti nad ekskursioone ei tee, nii ei jäänud meil muud üle, kui kinnise aia tagant veidi suuri metalltaldrikuid piiluda. Seal samas asus ka sõjaväe linnak, millest nüüdseks on saanud maha jäetud kummituslinn keset liivadüüne ja männisalu. Oli see kõik siin ju kunagi kinnine sõjaväe tsoon, kuhu tavainimesel asja ei olnud.
Kolka neeme kandis oma päris mitmeid majakaid, kuid enamikke neist ei pääse ja võib vaadata vaid eemalt. Mikelbaka majakas on üks neist, mis küll ilusti auto teelt välja paistab, aga ligi sellele ei saa, sest see asub kellegi kortermaja hoovis eramaal. Kellel on aias mängumaja, kellel isiklik majakas.
Kui Lätis eesti keelt väga tihti ei kohta, siis Kuramaal on siiski mõned turismi brozüürid eesti keeles siin-seal saadaval. Seda suurem oli avastamisrõõmu, et Mikelbakas asuv puidust laeva kujuline skulptuur “Purjelaevade sajand” omab lausa eestikeelset infosilti. See skulptuur on pühendatud 19.-20. Sajandi puulaevadele ja raudmeestele, kes lõid eeltingimused rahvuslikuks ärkamiseks. Nii oluline asi, nii kõrvalisele teele peidetud.
Liivlaste ajalooline keskus on Mazirbe. Seal on olnud liivlaste kultuurimaja juba sajandi jagu ja kui netist enne infot selle kohta otsisin, jäi mulje, et kultuurikeskus on lõplikult suletud, sest viimane info oli netis mitme aasta tagune. Seda suurem oli üllatus, et kohapeal on tehtud liivlaste kultuurimajja suvekohvik, nii et maja on täitsa olemas ja pisut ka külastatav. Otse kultuurimaja kõrval asub Mazirbe külastend ees seisvate sündmuste ja kohalike uudistega, millest nii mõnigi oli avaldatud paralleelselt Läti ja Liivi keeles. Lätikeelsest tekstist tegelikult ei saa ikka midagi aru. Küll aga olin väga üllatunud, et liivikeelset teksti olin täiesti suuteline lugema ja laias laastus seda ka mõistma - kõlas natuke võrukeele moodi. Augusti esimesel nädalavahetusel on suur liivlaste pidu “Mina um Livli. Ma tieb.” ja siis tuleb sinna ka Mari Kalkun esinema. Oled justkui maailma otsas, aga tunne on nagu kodusel Setumaal.
Kolka, liivlaste suurim küla, otse Liivi lahe kaldal, on ikka väga meie Peipsi äärsete külade moodi ja sarnase hingamise ning tunnetusega. Iga natukese maa tagant müüakse suitsukala, küla läbiv tee on ääristatud puidust ja kivist väikeste majadega ning liivlaste keskuses tegutseb turismiinfo punkt, mis on avatud siis, kui seal juhtub rohkem külalisi olema, kuid muidu ametlike aegade järgi ežžõmpäva kuni pivapäva (esdmaspäevast pühapäevani) 9:30-17:00. Liivlaste keelest on ikka enamjaolt aru võimalik saada küll.
Kolka neem ise on väike merest välja ulatuv maa kolmnurk, kus kokku saavad kaks lahte ja mis jääb tegelikult otse Abruka saare vastu. Mazirbest on Saaremaale vaid 30 km üle mere minna ja kui meie jaoks tundub Ruhnu kaugel, justkui vanajumala selja taga, siis Ruhnu võib Kolka neemelt olla isegi lühem maa kui Saaremaale või Iklasse. Kui Eestil on palju saari, siis Lätile pole jagunud ühtegi ja nii saavad nad vaid üle mere meie saari vaadata. Kolka neeme tipus on mitmel pool suured hoiatused väljas, isegi templiga löödud tasulise parkla piletile, et ujumine on rangelt keelatud, sest see on väga ohtlik, ilmselt kahe lahe kokkusaamisel tekkivate hoovustega tõttu, tahaks ma arvata. Nii jätsime oma ujumisasjad autosse, kuid Kolka neeme tippu kõndides avastasime sealt ülimalt rahuliku väga sooja veega mereranna, kus kohalikud mõnusalt suplesid. Parem siiski karta kui kahetseda, sest hoiatused pole väljas nalja pärast, vaid ikka asja pärast ja pole vaja kuskil tundmatus kohas vette hüpata.
Kolka kandis läks ikka rohkem aega, kui algselt ka koos igasuguse varuga plaaninud olin. Tee tagasi Kuldigasse läheb läbi mitme väiksema linnakese, kuid suurim neist on Talsi, kus on nii Läti põllumajandusmasinat kui Talsi mõis, mis mõlemad huvitavad tunduvad, aga meie jaoks oli aeg juba hiline ning õhtusöögi soov oli juba suur. Googledasin ja vaatasin erinevatest äppidest, kuid kõikides söögikohtades oli keegi millalgi kommenteerinud, et toidud tulid pigem aeglaselt - õigemini, oli märkuseks lisatud, et toidud saime kätte kiiresti, kõigest tunni ajaga! Ja seda isegi kebabi kiirsöögi kohas. Lätlastel teenindusega tõesti aega on ja söögi pausiks tuleb aega varuda nagu Itaalias või Prantsusmaal, kus normaalne lõuna kestabki 2-3 tundi, mitte 20 minutiga söönuks, nagu meie harjunud oleme.
Talsi keskel on pargi ääres ilus järv ning kergelt künklike munakivi tänavatega meenutab vanalinn väga Viljandit. Otse järve kaldal on Jazz Cafe söögikoht, mille olin juba enne valmis vaadanud, aga kahtlesin sinna mineku osas just nimelt ooteaja kommentaaridest lähtuvalt. Et oli pühapäeva õhtu ja peale meie oli seal vaid üks väike laud, siis küsisin teenindajat kohe toidu ooteaegadega kohta. Kui ta täpsustas, kas meil on kiire, lubas ta, et köök valmistab toidud vähem kui poole tunniga. Ja tõesti, nii oli! Söök oli aus, hinnad mõistlikud, tempo hea ja teenindus igati meeldiv, lisaks ka imeline vaade õhtusele järvele, kus pardid üksteise võidu ujusid ja väike turisti rong puhkepausiks peatus. Otse sama kohviku kõrval järve ääres on ka üks suur sein puidust nööpidega - väga sobilik koht kuldpulma reisile mu emale poseerimiseks vihjeks tema neiupõlve nimele.
