Funchalis on vana Santa Clara klooster, mida nüüd kasutatakse lasteaiana, kus kunagi elasid nunnad, kellel välismaailmaga oli kontakt üksnes läbi väikese luugi metallvõres, mille kaudu nad vajalikke kaupu muretsesid. Aastasadu oli klooster suletud pind kuhu keegi väljaspoolt uudistama minna ei saanud, kuid peale viimase nunna surma on klooster avatud kõigile külastuseks. Ostsin piletid ära, sain juhtnöörid minna kirikusse ja sealt edasi pidi pääsema juba kloostri hoovi. Seisime kirikus, vaatasin üht- ja teistpidi ja mõtlesin, et sain millestki valesti aru, sest kirikust edasi mineku kohta me ei näinud, nii et läksin uuesti piletikassasse küsima. Ei, kõik oli õige. Me lihtsalt ei osanud märgata väikest noolekest keset kiriku seina ühe suletud ukse kõrval, mis pidanuks meid edasi juhatama. 15. Sajandi mõistatus, nagu piletimüüja naeris.
Kloostri hoov on suurte valgete võlvidega siseaiakesega hoone, milles iga natukese aja tagant on jälle eraldi kabelike, kuid ka väike maa ala taimekasvatuseks ning ka ookeani vaade. Täna jooksevad seal ringi helesinise-valge triibuliste kitlites lapsed, kellel selline veider vormiriietus päevahoiu jaoks on. Algselt asutasid sellise lastehoiu nunnad ning tänagi vastab see katoliiklikule koolikorrale.
Täna oli meil viimane päev autot rentida ning tuli teha valikuid, sest selgelt me kõikjale ei jõua, ent suurem osa saarest on juba nähtud ka. Pico dos Barcelose pargist ja kohvikust on kaunis vaade otse mägedele ja ookeanile, sisalikud uudishimulikult kivide vahelt välja vaatamas. Sealt edasi võiks minna kas Nunnade orgu ja samasse suunda jäävasse jõe orgu Poco dos Chefes, mida soovitas meile kohalik, kus ka ujuda võiks, aga et see asub veidi kõrgemal mägede juures ja see tähendab jahedamad ilma ja jahedamat vett, mis võib kuumal suvepäeval mõnusalt karastav olla, siis täna oli mul tunne, et tahaks ikka varbad korra ookeani saada ja päikest ning sooja nautida kuniks seda veel võimalik teha on.
Madeiral on kaks Marokost toodud liivaga randa, sest naturaalselt leidub siin vaid paaris kohas musta liiva ning enamjaolt on tegu lihtsalt väga kiviste randadega, millest enamus meie mõistes isegi ranna nime ei vääri, vaid pigem on kivikaljsed ujumiskohad. Üks neist kollase liivaga randadest asub idarannikul Praha Machicos ja teine, kahe vastastikku lainemurdjate vahele ehitatud liivane rand Praia da Calhetas. Meie kui põhjamaalaste jaoks on siinne 23 kraadine ookeani vesi ujumiseks igati mõnus, eriti kui sellega kaasneb 26 kraadi varjus. UV hindamine on hetkel keeruline, sest ametlik ilmateade lubab 4 kanti, kui rannas kohapeal näitas UV 7 ja samas kõrval tegi teine UV näidik sujuvalt ringiratast tiire. Olgu, mis on, aga ka hilissügisene päike on siin külmematel päevadel veel siiski terav.
Kui üldiselt saab igal pool, ka ootamatutes kohtades kaardiga maksta, siis päris alati see nii pole ja sularaha tasub kaasas kanda siiski. Kloostris kaardimakse võimalus puudub ning kuigi parkimisautomaadid on kaasaegsed ja võimaldavad parkida ka QR koodi abil läbi äpi, mis mul õnnestus ka alla tõmmata ja ära seadistada, kuid parkimisega lõpuni ma ikka päriselt ei jõudnud, sest mul puudus kohalik makselink ja selleta parkimisäpp ei tööta. Ainus, mis aitas ranna ääres parkimise eest maksta, olid mündid. Tõele au andes oli ka eemal parkimismaja olemas, kus oleks ilmselt saanud ka kaardiga maksta.
Reisile minnes on peas ikka mingi oma ettekujutus kuidas asjad välja nägema peaksid. Päris elus on ikka mingid asjad teisiti ja seda eriti lastega reisides. Omas peas olin ma välja mõelnud, et jõuame randa, sööme sealses baaris kõhu täis ja laps magab kärus kuni emme-issi natuke päikest võtta saavad. Une ajad on hetkel muidugi totaalselt sassis ja ega laps magab siis, kui tal uni peale tuleb ehk rannast ära minnes tuli kiirelt ümber mõelda ja leida pikem autosõit, et laps saaks lõpuks autos tuttu jääda. Madeira on aga väike saar ja see omakorda tähendab, et mingeid väga pikke sõite siin ette võtta ei õnnestu.
Vaatasin kaarti ning länerannikul üks vasakpoolsemaid punkte on Ponto da Pargo majakas, mille kõrvalt kalju järsult sirge seinana merre kukub ja sealt edasi paistab vaid ookean nii kaugele kui silm ulatab, nagu seisaks maailma serva peal. Väidetavalt on saare läänekalda tipp pigem turistidest puutumata paik. Ega seal neid ülearu palju polnud, aga siiski oluliselt rohkem kui nii mõneski teises, oluliselt turistikamas kohas.
Ponto da Pargost saab hakata pealinna poole tagasi liikuma osaliselt mööda rannikut, kui ei taha just kiirustada ja mööda tunneleid tulla. Siiski suur osa ranniku äärsest maanteest on suletud tulenevalt erinevatest väiksematest kivi varingutest ja seetõttu on lõpuks ikka tunnelite võrgustiku kiirem tee peamine valik. Küll aga viib tee Ponto da Pargast Paul do Mar’i mööda serpentiinset laskumist nagu ühes mägises kohas tavapäraselt kombeks on ja kus kuklas hakkab vaikselt taguma mõte ega pidurid keema ei lähe ning ära kao nii suure pidurdamise peale.
Paul do Mar on Madeira surfarite lemmik paik. Vaadates neid laineid siin, pole ka midagi imestada. Kui just surfar ei ole, ei paista selles külakeses suurt midagi muud teha ega vaadata olevat. Kunagi oli selle küla kõrvalküla Jardim do Mar samuti suur surfikoht, kuid peale lainemurdja ehitamist oma siin lained pigem vaatamiseks kui surfamiseks, sest lainemurdja on surfamise siin ohtlikuks teinud. Jardim do Mar on nunnu väike linnake, kust keskmes parklas on suur linnu puur eksootiliste tiivulistega ja vanalinn paistab tervenisti olevat pigem jalakäijate ala, kuhu autod väga ei pääse, nii et isegi tellitud kaup tuuakse kohale jalgsi kärudega. See on linnake, kust vanalinnast langevad ülalt alla mere äärde kitsad kivitänavate käigud, luues nii romantilised tänavakesed otseteedega. Kuigi täna tuult õieti õues polnud, panid need üksikud iilid otse mu silme all kaks terrassi katusevihmavarju lendama. Ookeani briis saab nii hoopis uue tähenduse.
Madeira on matka sihtpunkt. Siin on palju matkaradasid nii mägedes kui ranniku lähedal ja eriti popid on levada ehk mäe vee kanali serva mööda kulgevad matkarajad. Kuna lapsevankriga on enamus matka kohti läbimatud või keerulised, kuigi kirjade järgi isegi on mõned rajad, mida saaks läbida, siis lihtsam oli matk mõneks teiseks korraks jätta, kuid päris ehedat levadat tahtnuks siiski näha. Meie soovidele vastati. Ühel ringristmikul, mida on siin südamest palju, näitas pruun silt otse üles - levada. Järgnesime sildile ja leidsime end punase mullaga maa piirkonnast, kus otse autotest vaid mõnikümmend meetrit eemal paistis matkarada, mis kulges mööda jääkülma mägiveega levadat.
Tagasi Funchalis, andnud auto ära, jalutasime vanalinna poole mööda meräärset promenaadi, kus usinasti jõulukaunistusi üles pannakse. Praegu need veel ei tööta üldiselt, kuid kujutan ette, et see linn muutub veidralt maagiliseks, kui tuled sisse lülitatakse. Lund siin küll pole, aga uhked jõulud on sellegipoolest.
Ühtäkki avastasime, et rannapromenaadil toimub midagi ja leidsime eest breik tantsu etenduse keset tänavat. Selgus, et täna hakkasid Madeira järjekorras seitsmes tänavakunsti festival, mis kestab terve nädalavahetuse. Lisaks tänavatantsijatele olid oma etenduse üles seadnud ka tuleneelajad. Kui öeldakse, et varga peas põleb müts ja tulega ei mängita, siis ei pruugi see kehtida tuleneelajate kohta. Öö pimeduses on need sähvivad leegi etendused kuidagi eriti välismaiselt erilised.
M tegi tänasest päevast lausa kaks videot: https://youtu.be/o4g6E2hTb-4 ja https://youtu.be/laO2EgZ_kgI
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar