Kuidas olla ootamatus olukorras?

Kõigepealt magad poole lõunani. Kella 3 paiku päeval lõpetad hommikusöögi. Käid linnas ja tuled koju: päev on läinud üllatavalt kiiresti ning kogu plaanitu on sisuliselt tegemata. Mõtled, et magada võiks natuke isegi veelgi, aga kaine mõistus paneb käe ette. Avad kodu ukse ja vaatad, et midagi on valesti: keset esikut seisab üksik sõbranna papu. Vaatad seda hämmeldunud pilguga ning seda seina äärde teise kõrvale asetades märkad, kuidas papu kand üllataval kombel läbi paistab. Siin saab olla mängus üksnes kõige suurema sõbra hambad. Ei, ma ei räägi Leopoldist, kuigi tegu on ka suure ja karvase olevusega - oma koerast. Järgneb täis piinlikkust kõne sõbrannale ja lubadus osta talle uued papud. Oh, well - juhtub ikka, kuigi ta pole kunagi varem ühtegi jalanõud närinud. Kuidas aga hoida ära midagi sellist, mida ette näha ei oska?

On hämmastav, kuidas väiksed asjad, mille olulistust nii väga igapäevaselt ei märkagi, võivad elukorralduse rööpast välja viia. Nt eilne päev. Planeeritud pika une katkestas hommikul pool 10 telefonikõne. Oodatud külalised jäid ligi 2 tundi hiljaks. Kullerpakki ei toodud ukse taha, vaid viidi postkontorisse. Eesti Posti kodulehel ei olnud uudiste all mingit teadet, et postkontor kinni võiks olla, samuti ka pakiteate peal mitte (kuigi seda nad viitsivad küll käsitsi juurde kirjutada, et kullerpakil on hoiuaeg 7 kalendripäeva ning hoiutasu iga päeva eest). Jõudnud postkontori ukse taha, leidsin sealt kirja, mis ütleb, et reede lõunast esmaspäevani on postkontor suletud. Et nagu mismõttes? Kuidas ma oma pakid peaks siis kätte saama, mille sisust osat sõbranna pikisilmi ootab? Võtan nördinult telefoni ja helistan postkontorisse. Minu üllatuseks vastab telefonil naisterahvas, kes teatab, et pakke saab kätte järgmisel nädalal ning muudele küsimustele vastavad nad esmaspäevast ja lisaks olnud minu viga, et ma ei teadvat postkontori erakorralisest kinniolekust: neil on silt mitu päeva uksel olnud. Nojah, nagu ma käiks igaks juhuks iga päev vaatamas, äkki on postkontori uksel mõni uus silt. Koju jõudes avastasin, et nett on kadunud ja ilmselt on viga minu arvutis. Hetkeimpulsside ajel polnud palju puudu, et ma oleks läinud poodi uue järele... Ühesõnaga täiesti mõttetu laupäeva hommikupoolik.

Viimasel ajal olen ma jube vaimustuses pulmaskäigust. Eelmisel laupäeval sattusin pulma kontvõõraks. Madala profiili hoidmisest ei tulnud midagi välja alates hetkest, kui mind pulma templiks juhuslikult valiti. Oh, well, aga fun oli vähemalt :) Tahaks jälle pulma minna, meeldima hakkas. Pulmas käia on tore, see on midagi nii ilusat ja tähelepanuväärset, kui kaks inimest on teineteist leidnud ja otsustanud oma elud alatiseks siduda (sel hetkel vähemalt peaks ju nii mõtlema). Samas on see midagi nii lõplikku. Loodetavasti on varsti veel üks pulmakutse ootamas... Always the bridesmaid, never the bride.

Juhused

Kuidas on nii, et vahel satuvad kaks suvalist inimest juhuslikult õigel ajal ja õigesse kohta? On inimesi, keda sa pole kohanud aastaid. Tead küll, et nad on olemas, aga sul pole isegi nende kontakte. Nad on lihtsalt su elust erinevatel põhjustel väga eemale jäänud. Ja siis ühel suvalisel pimedal õhtul ühel suvalisel tänaval ühes suurlinnakese magalarajoonis jooksed nendega kokku. Huvitav. Oled rampväsinud, aga samas avastad end huvitatult vestlemast. Ja unustad end. Inimesed muutuvad, elu muutub, aga vahel see midagi, mis arvatakse unustanud olevat, tuleb äkki tagasi. Vahel polekski justkui mingit aega mööda läinud. Vahel jätkatakse, kust pooleli jäädi. Inimsuhted on imelised.

Marshmallow ja hamburgeri efekt

Kui ma oma lõputööd kirjutasin, siis ei leidnud ma vajalikku infot suurt kusagilt, ent sattusin juhuslikult läbi lugema Mart Jürisoo raamatu "Burnout. Läbipõlemine". See oli hea ja huvitav, kuigi tõlge oli kohati... toores. Täna avanes mul võimalus veeta terve päev selle suurepärase väliseestlasega tööstressi seminaril. Ma olin täiesti õigel ajal õiges kohas. 100% positiivne emotsioon. Ja äratundmine.

Pilt sai kuidagi kohati väga selgeks. Põhjendused teooriatele, mida olin aimanud. Teadmised, mida teha edaspidi, et asjad oleksid paremini korraldatud, tervem tulemus. Nii tööl kui eraelus. Ja mis on varem valesti läinud, kuidas asjad on saavutanud teatud staadiumi. Mis oleks võinud teisiti minna. Kerge kiire pilguheit minevikku. Ja tulevikku. Mõtted elu üle järele.

Kaks A-tüüpi ja kontrolliinimest ei saa omavahel kooskõlas eksisteerida. See on luhtumine juba eos, sisse programmeeritud. Miskipärast inimene otsib enda kõrvale ikka omasarnaseid, alateadlikult, nii tööl kui eraelus. Tulemuseks on overloaded, ülekoormatud inimene. Peale mõningast pingutust (täheldades, et maksimumpunktis ja -saavutustes suudab inimene olla järjest kõige rohkem kolm kuud) vajab inimene puhkust, vastupidisel juhul suudab inimene jätkata vahelduva eduga isegi aastaid. Üllatuslik, aga isegi vahel ka üle kümne aasta. Tulemus pole aga kaugeltki see, mis oodatud: ühel hetkel väike murdumine ja sellest tulenevalt läbipõlemine. Taastumine võtab oluliselt kauem aega ning on märksa kulukam, kui olnuks ennetamine. Inimesed ei hinda ennast ega oma pingutusi. Lõpuks kaotatakse nii eraelu, töö kui ka iseennast. Ühiskond on enesehävitusele soosiv.

Raske on vaadata, kui su sõbrad sinu ümber samamoodi käituvad.

No comments

"Meil pole teineteisele tingimusi, vaid me saame mõlemad eksisteerida indiviididena oma suhtluses, aga samas omavahel hästi läbi saada ja ka vahetevahel üsna tihedalt suheldes, ilma et me teineteisel kopa ette viskaks."
___________________________________

Hetkeks tajudes seda, mida sul tegelikult pole. Saades aru sellest, mida sa tegelikult tahaksid. Tahtmistele vastav saamine on raskendatud tulenevalt erinevatest olukordadest. Väsimus. Ükskõiksus. Paranoia. Süvenev depressioon. Elu. Töö. Rutiin. Rutiinist vabanemine. Tunded. Adrenaliin. Rahulolu. Igatsus. Magus valu...

Planeerimise ebausus

On neljapäev ja 13. Mitte, et ma alati ebausklik oleks, aga planeerimise teeb see ettevaatlikuks siiski. Plaanitud kella 17 ajal töölt ärasaamine lükkub sujuvalt närviliselt tõmmeldes 2 tundi hilisemaks. Muud planeeritud tegevused lendavad kaks tundi varem taevasse. Tuleb kiiresti uued suunad võtta ja asjad ümber korraldada. Kell on saanud õhtul 9, lõpuks pääsen siblivate autode virr-varrist ja võtan suuna pimedasse öhhe. Napilt enne südaööd maandun Lõuna-Eestisse.

Reedesed plaanid on tehtud juba ammu ja seega peaks kõik minema üsna õlitatult. Fakt on see, et kuniks sa enda arust oled kõik ära korraldanud, läheb kõik vastupidi. Alustades hommikust, kui R. arvas endal võtmeid mitte olevat ning pidime organiseerima lisavõtmed selleks, et meile oleks tagatud liikumisvabadus (jättes mainimata, et R ei kontrollinud, kas võtmed on ukse ette jäetud ja jah, võtmed olid ukse ees, aga avastasime selle alles liiga hilja) lõpetades sellega, et kell on juba õhtu, kuid auto on endiselt parandusse viimata ning piknik lõunasöögiks tegemata. Oleme ajakavast mõne tunni jagu maas ning põhjustanud ilmselt nii mõnegi inimese solvumise oma lõputu hilinemisega.

Mis veel hämmastab, on väikelinna suutmatus asju organiseerida. Olles kohusetruu kodanik ja nähes, et keset autoteed lamab ilmselt autolt löögi saanud väike karvane armas kutsuke, kellest kõik kaarega ringi käivad ja autodki selleks rida peavad vahetama, püüdsin leida linna infotelefoni numbrit, et teavitada kedagi loomakese äraviimiseks. Regio teedeatlas numbrit ei andnud. Infotelefon suunas kohalikku veterinaarametisse. Nemad andsid järgmise numbri, kust paluti helistada infotelefonile, et saada linnavalitsuse number. Ring sai täis. Üks tuttav helistas teisele oma tuttavale, et saada kolmanda tuttava telefoninumber, kes töötab linnavalitsuses. Sealt saime taaskord uue numbri, kust lõpuks lubati anda info edasi järgmisesse ametisse ning organiseerida korjuse äraveo. Väike asi, aga võttis asjatamist ca 25 minutit, et jõuda õige numbrini ning vähemalt 6 telefoninumbrit ja 9 inimesega suhtlemist. Bürokraatia ja asjaajamine missugune. Kedagi ei huvita ja keegi ei vastuta. Hämmastav! Tallinlasena olen ilmselt ära hellitatud infotelefoni olemasoluga. Ka ülejäänud Eesti peaks sellest eeskuju võtma. Kaks tundi hiljem kuulsin, et vaese hukkunud loomakese hing on lõpuks rahu saanud. Hea seegi.

Njah, 13. kuupäeva mõju on alati kas päev enne või tagant järele...

"Ma tulen mingi aeg oma asjadele järele..."

Kuidas juhtuvad sellised asjad, et aastaid toiminud suhted saavad äkki otsa? Lihtsalt niisama äkki ja ilma konkreetse põhjuseta. Lihtsalt ühel heal hetkel pakib keegi asjad ja kolib välja. Või siis tuleb oma asjadele järele. Näiliselt juhtuvad sellised asjad alati väga ootamatult, kiiresti ja planeerimatult. Keegi pole tegelikult valmis selleks, et see lõpp ongi nüüd käes.

Ma olen alati mõelnud, miks valitakse selleks just mingid konkreetsed hetked. Ilmselt planeeritud lõpu puhul valitakse kas hetk, kus saab veel teisele piisavalt palju haiget teha või hetk, mis on teisele poolele piisavalt valutu. Aga hetk valitakse siiski. Ja teadlikult.

Paljud suured asjad saavad alguse väikestest, tihti tühistestki. Tuleb see inimeste põikpäisusest või millestki muust, et ei soovita asju lahendada ja lihtsam on lasta asjadel minna, seda ka isegi siis, kui tegu on mitme aastase töö ja vaevaga kellegagi suhte nimel, lihtsalt flushed down the toilet.

Miks on inimestel vaja kanda maski ja teeselda kedagi teist, kes nad pole? Miks inimesed tekitavad endale valehäbi ja pärast kannatavad selle all? Vastusteta küsimusi on liigagi palju. Aga tegelikult: kui paljud on nõus aksepteerima seda tegelikku teist inimest, kes on teisel pool sind, mitte nägema enda peas loodud kujutluspilti, arvates, milline on see teine inimene. Eelarvamused ja kujutelmad saavad alati võitu. Ei olda nõus aksepteerima inimese tegelikku mina. Aksept lahendaks ilmselt eos enamik probleeme, teades, et keegi pole täiuslik ja inimene saab muutuda üksnes siis, kui ta seda ise tahab. Aga teist tundes ja nähes kaoks ju põnevus ja üllatused: liiga palju on selge ja seega ka ette teada...

Kui abielulahutus võtab aega ja vaeva ka paberimajanduses, siis elukaaslasest lahkumine on oluliselt lihtsam. See on justkui vabadus. Vabadus otsustada. Kas on võimalik veel kellestki lahku minna või lahutada? Töökohast? Aga sõpradest?

Elades unistustes

Ma ei mäleta, millal ma viimati unistasin. Unistasin konkreetsetest asjadest, sündmustest, tulemustest. Hakkab tulema sügis, aga mina alles justkui kohati ärkan pikast talveunest. Kuid alati olen ma millegagi hiljaks jäänud, alati liiga kaua kuskil aega raisanud. Ent unistamine on ju kõigile lubatud. See ei maksa midagi. Peasi, et kui unistused täituvad, siis tulemuses pettuma ei peaks. See vast ongi raskeim unistuste hind, kui reaalsus läheb lahku pettekujutelmaist.

Hunt kodu lähedalt ei murra

Täna öösel nägin unes hunti. Halli ja roheliste silmadega. Ta seisis selgelt mu seljataga. Korraks ehmatasin ta tuleku peale, aga hirmu ei tekkinud. Rohkem ma ei mäleta.

Öeldakse, et hunt kodu lähedalt ei murra. Vahetevahel aga siiski või pole tegu õige hundiga?