Kõigepealt magad poole lõunani. Kella 3 paiku päeval lõpetad hommikusöögi. Käid linnas ja tuled koju: päev on läinud üllatavalt kiiresti ning kogu plaanitu on sisuliselt tegemata. Mõtled, et magada võiks natuke isegi veelgi, aga kaine mõistus paneb käe ette. Avad kodu ukse ja vaatad, et midagi on valesti: keset esikut seisab üksik sõbranna papu. Vaatad seda hämmeldunud pilguga ning seda seina äärde teise kõrvale asetades märkad, kuidas papu kand üllataval kombel läbi paistab. Siin saab olla mängus üksnes kõige suurema sõbra hambad. Ei, ma ei räägi Leopoldist, kuigi tegu on ka suure ja karvase olevusega - oma koerast. Järgneb täis piinlikkust kõne sõbrannale ja lubadus osta talle uued papud. Oh, well - juhtub ikka, kuigi ta pole kunagi varem ühtegi jalanõud närinud. Kuidas aga hoida ära midagi sellist, mida ette näha ei oska?
On hämmastav, kuidas väiksed asjad, mille olulistust nii väga igapäevaselt ei märkagi, võivad elukorralduse rööpast välja viia. Nt eilne päev. Planeeritud pika une katkestas hommikul pool 10 telefonikõne. Oodatud külalised jäid ligi 2 tundi hiljaks. Kullerpakki ei toodud ukse taha, vaid viidi postkontorisse. Eesti Posti kodulehel ei olnud uudiste all mingit teadet, et postkontor kinni võiks olla, samuti ka pakiteate peal mitte (kuigi seda nad viitsivad küll käsitsi juurde kirjutada, et kullerpakil on hoiuaeg 7 kalendripäeva ning hoiutasu iga päeva eest). Jõudnud postkontori ukse taha, leidsin sealt kirja, mis ütleb, et reede lõunast esmaspäevani on postkontor suletud. Et nagu mismõttes? Kuidas ma oma pakid peaks siis kätte saama, mille sisust osat sõbranna pikisilmi ootab? Võtan nördinult telefoni ja helistan postkontorisse. Minu üllatuseks vastab telefonil naisterahvas, kes teatab, et pakke saab kätte järgmisel nädalal ning muudele küsimustele vastavad nad esmaspäevast ja lisaks olnud minu viga, et ma ei teadvat postkontori erakorralisest kinniolekust: neil on silt mitu päeva uksel olnud. Nojah, nagu ma käiks igaks juhuks iga päev vaatamas, äkki on postkontori uksel mõni uus silt. Koju jõudes avastasin, et nett on kadunud ja ilmselt on viga minu arvutis. Hetkeimpulsside ajel polnud palju puudu, et ma oleks läinud poodi uue järele... Ühesõnaga täiesti mõttetu laupäeva hommikupoolik.
Viimasel ajal olen ma jube vaimustuses pulmaskäigust. Eelmisel laupäeval sattusin pulma kontvõõraks. Madala profiili hoidmisest ei tulnud midagi välja alates hetkest, kui mind pulma templiks juhuslikult valiti. Oh, well, aga fun oli vähemalt :) Tahaks jälle pulma minna, meeldima hakkas. Pulmas käia on tore, see on midagi nii ilusat ja tähelepanuväärset, kui kaks inimest on teineteist leidnud ja otsustanud oma elud alatiseks siduda (sel hetkel vähemalt peaks ju nii mõtlema). Samas on see midagi nii lõplikku. Loodetavasti on varsti veel üks pulmakutse ootamas... Always the bridesmaid, never the bride.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar