Kujutlege olukorda, kus istute autosse, käivitate selle ja avastate äkki, et auto ventilaator enam ei tööta. Iseenesest poleks sellest ju suurt mitte midagi, kui just õues miinuskraadid poleks. Lisage olukorrale veel pime maantee ning paaritunnine sõit. Lumesadu on parajalt tihe ning nähtavus kehv, õnneks kojamehed töötavad. Kui maanteel kiirust üle 70 sisse saab, siis puhub läbi ventialaatori avade veidi mootorist tulevat sooja õhtku ning aknad saab kinni kerida, et seest klaasid enam uduseks ei läheks. Ka kinnastest ja mütsist on lõpuks võimalik loobuda. Kui kiirus langeb, tuleb olla kärme aknaid lahti tegema, et nähtavus säiliks. Lisage siia situatsiooni veel autosse üks suuremat kasvu koer, kes hingeldades olulise koguse niiskust toodab. Ja tahaistmele neiu, kes paaniliselt kardab koeri. Nüüd pange selle sama auto rooli veel ka naisterahvas. Ei kõla nagu täiuslik algus õudusfilmile?
Ja film jätkub. Olgugi, et õnnestus vaatamata pimedusele, külmale, udule, jääle, tihedale lumesajule ning hirmude ja uudishimu vahelduvusele turvaliselt sihtpunkti jõuda, tuli sihtpunktis auto teenindusse toimetada. Päevad on juba lühikesed ning pimeneb varakult. Ilmad on jahedamad ja külmemad. Auto klaasid on absoluutselt jääs, uksed, peale juhi oma, kinni külmunud ega avane, aknaid avada pole võimalik, sest külm on akna mootorid halvanud. Säilitate optimismi ning klaasid jääst puhastanud, hakkate sõitma. Juba esimesel ristmikul avastate, et te ei näe absoluutselt mitte midagi. Pealegi on autos räigelt külm ning kinnastatud käed muutuvad kergelt kangeks. Tuleb hetkeidee klaasipesuvedelikuga sulatada jäässe kiht, et oleks võimalik välja näha, püüate sõites aktiivselt esiklaasi seestpoolt pühkida. Tulemuseks see, et udu ei vähene, jää kiht suureneb ja klaasipesuvedelik saab otsa. Peatetute keset teed ja lükkate nõutult ohutuled peale. Püüate helistada, et kedagi endale appi kutsuda, kuid telefoni aku saab tühjaks ja telefon enam pilti ette ei võta. Peale 10-minutilist julguse kogumist püüate sõitu jätkata. Edasine sõit jätkub vaikselt palvetades, et keegi ei teeks ühtki äkilist ja lolli manöövrit, sest te lihtsalt ei näe mitte midagi. Püüate sõita vaikselt ja tähelepanelikult käsikaudu ja mälu järgi. Olgu siinkohal lisatud, et õues on pime ja mõned miinused. Jõuate maanteele ning ligi kilomeetri juba pea 80 km/h sõitnuna, sulab lõpuks esiklaasi mõne cm laiune riba ja hakkab tasapisi tekkima nähtavus. Vastutulevate autode tuled murduvad jääs ja valgusvihud muutuvad pimestavaks. Fun, kas pole?
Hollywoodilik happy end: teeninduses toimis kõik nagu kokku lepitud, isegi veidi paremini ja kiiremini. Tagasitee koju oli soe, nähtav, mõnus. Üks nendest situatsioonidest: don´t try this at home!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar