Ellujäämisretk on nüüdseks alanud. Mitmes kord - enam ei tea. Trotsi on piisavalt palju, et püüda veel hakkama saada. Edasiviivaks jõuks on üksnes unistus, mis praegusel hetkel tundub juba olevat vägagi käega katsutavas kauguses. Ilmselt mingite ideaalide (osaline) püüdmine ongi see edasiviiv jõud, millega hakkama saada. Ilma unistusteta poleks ju miskit.
Kerge rutiin on ellu tekkinud. Tulen koju, vaatan termomeetrit, panen elektriradika sisse ja hakkan ahju kütma. Ööseks saab tuppa tavaliselt sellise temperatuuri, et voodis hambad enam ei plagise, aga kui kolmas tekk maha kukub, hakkab jahe. Hommikuks on üsna normaalselt soe. Ärkamise ajaks on puhur ka vannitoa soojaks kütnud. Lähen kodust ära, on tuba soe. Tulen koju, on tuba jälle külm ja ring hakkab otsast peale. Ja nii iga päev. Eilsest hakkasin statistikat tegema: töölt jõudes oli toas 14,6 kraadi. Täna koju tulles oli toas 15,7 kraadi. Jeei: 1 kraad võitu. Õues on ilmad veel üsna talutava jahedusega, jäävad nii -2 ja -5 vahele. Huvitavaks läheb elu kahtlemata siis, kui väljas on nii -10 kuni -15 vms. Siis peaks ilmselt oma saadaolevad vabad päevad välja võtma ahju kütmiseks :P Aga hei, mis siin viriseda, külmas säilibki ju paremini ja kes meist tahakski liiga kiiresti vananeda?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar