Vaadates aknast välja, arvasin esialgu, et tegu on Ilmataadi varajase aprillinaljaga. Noh, et lumi tuli maha, kestab paar päeva ja läinud ta ongi. Keskmine Eesti talv. Ainult et hilinenud mõned kuud. Aga kae nalja. Lumi on juba päris mitu päeva korralikult maas olnud ja tuleb aina juurde. Jube hea, et mu uitmõte suverehvid alla panna selleks vaid jäigi. Räägitakse küll, et lumi pidada nädalavahetuseks ära sulama, aga eks me näe. Praegu selliseid märke küll tunda pole. Pigem oleks justkui Jõulutaadi ootel, et varsti peaks kinki saama (ja kui hästi läheb ja hea tüdruk olen, siis äkki saangi?).
Vahepealne eksperiment sõbrannad mehele panna ei ole veel lõplikult läbi. Ka ei saa seda päris nurjunuks lugeda. Pigem on see ootele pandud osaliselt, et areneb ise tasa ja targu nagu lauale kausi sisse rätiku alla kerkima pandud pärmitaigen. Kui liiga kaua kerkib, kerkib üle. Kui temperatuur pole õige, ei hakkagi kerkima. Ent siiski on mõne asjaga parem pigem oodata ning talitada tasa ja targu.
Mulle meeldib raamatuid lugeda, kuid jõuan nende seltsi jube harva. Oluliselt harvemini kui ma tegelikult tahaksin. Tean, et kui väga tahta, on kõik võimalik ning tegelikult on asjad kinni eneses. Siiski - peale pikka tööpäeva ja väikest kodus möllu ei olegi energiat ega viitsimist järgi, et millessegi veel õhtul väga pikalt süveneda. Siis tahaks end vaid hetkeks välja lülitada, puhata ja mängida ning mõnusasti unne suikuda, et järgmise päeva katsumuste ületamiseks energiat koguda.
Kes koera saba ikka kergitab kui mitte koer ise. Umbes aasta tagasi hakkasin lugema John Grogani raamatut "Marley & Me". Loomulikult ühe labradori elust. Siiras ja tõene, paljude seikadega, mille sarnast on isegi läbi elatud. Selles suhtes veidi kurvastavgi. Esimese õhinaga jõudsin raamatuga peaaegu lõpuni. Üksnes umbes 20 lehekülge jäi veel lõpuni lugeda. Ning raamat jäi kolmveerand aastaks öökapile seisma. Seisin silmitsi raskusega, mida ma kas ei tahtnud või ei julgenud ületada. Mõned nädalad tagasi võtsin end ühel pühapäeva hommikul kätte ning lugesin lõpuni. Oli raske, aga sain hakkama. Aitäh, M, raamatu soovitamise eest. Nüüd võid selle oma raamaturiiulile taas tolmu koguma saada (koos minu ülisiiraste vabandustega, ent see raamat aitas mul kasvada ja areneda, ühesõnaga oli vajalik).
"Mõned koeraomanikud arvavad, et peale nende sellist käitumist arvab nende koer, et omanik ei armasta neid enam, ent selles osas omanikud eksivad" või umbes nii kirjutati "Koerakuulajas". Lugesin ega saanud aru, kuidas võib mõnel omanikul üldse sellist arvamust tekkida. Nüüd olen emotsionaalselt jõudnud umbes samasse punkti. Näen kõrvalt, kuidas mu koer on absoluutses hämmingus kohati ega saa aru, mis ning miks midagi muutunud on. Ilmselt mõtteainet omajagu, ent eesmärk on ju õilis ja hea. Tuleb ainult need mõned nädalad järjepidev olla ja vastu pidada. Katsumus? Absoluutselt. Tahaks ju ninnu-nännutada ning teha-kõike-seda-muud-mis-on-keelatud-asjade-nimekirjas-et-mitte-olla-karja-juht. Selgroo kasvatamine.
Kui tali tuli keset oodatud kevadet ootamata, siis ehk on see väike võimalus mõnda kaotatud hetke tagasi teha või korvata?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar