Puhkus on üks naljakas asi. Tekivad kummalised igatsused asjade ja inimeste järele. Tavapärase rutiini järele. Ei oskagi nagu enam rutiinist välja murda ja niisama olla. Kuigi kaua oodatud puhkus on ometi käes. Mis see puhkus õieti siis on? Õigus niisama lakke vahtida ja oodata kuniks tatt laest alla kukub? Ka seda. Või rabeleda end kevadise suurpuhastusega meeletuks, samas proovides täita kõiki kunagi sõpradele antud lubadusi, kellega kokku saades ja kellele mida arvutis kiiruga nikerdades? Võibolla vahetevahel ka seda. Üldiselt on mu viimased planeerimata puhkused olnud pigem viimast laadi. Üle hulga aja on aga esimest sorti puhkus, mis viimasel hetkel otseselt plaani ei omanud, kuid siiski teoks sai. Ilmselt olen ma üsna halb puhkaja, et ei oska lihtsalt istuda käed rüpes ja siis hakkavadki naljakad mõtted tekkima. Need on umbes samasugused kohanemisraskused nagu siis, kui töökohta vahetasin, et harjumuspärane infovoog on äkitselt katkenud ning uus koht on alles võõras. Selline muutuste olukord. Ma ilmselt ei ole väga kiire muutustega kohaneja.
Suhteliselt arusaadav on ka see, miks väidetakse, et alla 2 nädala kestev puhkus pole tegelikult puhkus, et inimene ei suuda end tegelikult lühema ajaga välja puhata. Esialgu leitakse, et puhkus on jube tore. Siis läheb õige mitu päeva harjumaks sellega, et tööasjadesse ei tulegi sukelduda ning on luba eemal olla ja logeleda. Seejärel tekib mõnus harjumus ja tunne, et logelemine on tore. Et see tunne ei juurduks, ei tohikski puhkus kesta pikemalt kui 2 nädalat. Aga vahelduseks oleks mõnus ka kohe õige pikalt puhata. Lihtsalt.
Täna vaatasin väikest vaikset rohelist aedlinna. Jube mõnus. Tempo on teine ja jõuab jube palju teha. Mitte, et siin väga palju teha või kohustust oleks ja lõppeks jääb ikka ajast puudu, aga ei viitsi end ka sundida liiast. Ilmselgelt on inimesed siin rahulikumad ja märkavad rohkem detaile. Neil on aega detaile näha. Ei ole totraid ähvardavaid ohte, kuigi ka siin on omad probleemid. Koertega rannas jalutades leidsin tühja süstla. Nõela ei paistnud küll kusagilt, ent seda poleks siit ammugi osanud karta. Tsivilisatsiooni areng (või edaspidi taandareng) ei jäta ka kusagil puutumatuks.
Samas tuleb ilmselt olla tänulik selle eest, mis hetkel olemas on. Sõbranna avastas täna taas, et on nii tore, et ma olemas olen. Selliseid asju on alati hea teada. Hea on olla oluline. Olulisus ei peitu alati sõnades, vahel ka lihtsalt selles, et ollakse olemas ja tullakse asjadega kaasa, võetakse sind sellisena nagu sa oled ega püüta sind muuta kellekski teiseks. Ma ei ütle seda ilmselt piisavalt tihti, et ma väärtustan endale kalleid inimesi. Mul on hea meel, et te olemas olete.
Aitäh.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar