Eile töömeili kontrollides sain ühelt koostööpartnerilt kirja, et meie kontaktisik nendega on vahetunud. Iseenesest pole sellistes kirjades midagi iseäralikku, sest inimesed ju ikka liiguvad edasi ja lahkuvad, välja arvatud siis, kui inimest enam ei ole. Olgugi et meil puudus tihe kontakt, oli uudis negatiivselt üllatav, tekitas kõhtu halva ärevuse surina ja pani mõtlema, kui lihtsalt võivad inimesed meie ümbert kaduda.
Justkui tipuks samal õhtul sattusin kuulama ühte ettekannet mõningatest väärtustest, millest oleme kõik teadlikult, kuid millele igapäevaselt ilmselt ei mõtle. Olin sarnast ettekannet ka varasemalt kuulnud, mistõttu paljud mõtteseigad ei tulnud üllatavalt, ent siiski nii õigel ajal ja õiges kohas, et tundsin, kuidas seda meeldetuletavat tõuget on vahetevahel nii väga vaja.
Iga päev kiirustades edasi tormates arvan ma tihti, et aega on ju küll - terve elu veel ees ja kui täna ei jõua, siis ehk homme. Eile õhtul sain ma aru, et vahetevahel võib homme olla hilja. Antud lubadused nii endale kui teistele tuleb täita siiski kohe, ei saa neid lükata määramatusse tulevikku ega lasta päeva päeva järel mööda kedagi või midagi märkamata.
Ma jõudsin järeldusele, et olen oma kallitele liiga harva öelnud, kui väga neist hoolin ning nendeta oleksin õnnetu. Võibolla õnne valem ongi see, kui sa tahad seda, mis sul on, kui sul on, mille poole pürgida ja kui sa saad seda, mida tahad ning kui sul on hea meel selle üle, mida sa saad.
Ma olen õnnelik. Kallid sõbrad, aitäh teile selle eest, et olete mu elus olemas ning jätnud minusse oma kustumatu jälje.
1 kommentaar:
Sõprus/sõbrad on tõesti olulised kõigi meie elus... loodan, et Sul neist kunagi puudust ei tule :). Aga väikeseks huumoriks sinna juurde: http://www.eatliver.com/i.php?n=1257
Postita kommentaar