Kehv kirjasõber

Ma olen olnud üsna kehv kirjasõber. Ühest küljest seda alati teades, teisest alati ettekäändeid leides, miks asjad on nii läinud. Kunagi mõni aasta tagasi sattusin lugema ühest päevalehest tõlgitud artiklit, kus üks tuntud naisterahvas jagas oma kogemust kirjasõprusega. Kunagi oli ta kirjutanud kirju kirjutusmasinal, mis oli aeganõudev ja kordusi vajav. Paljud vajalikud kirjad jäid ajapuudusel kirjutamata. Seejärel hakkas ta kasutama arvutit kirjade vormindamiseks ja hingas kergendatult, et aega peaks justkui üle jääma. Tehnika ja internetiajastu arengu käigus lõi ta meilboksi ning oli õnnelik esiti, sest sellele pääses ligi igalt poolt ning sai oma asjaajamist kergemini hallata. Lõpuks jõudis ta aga olukorda, kus iga päev laekus kümneid ja kümneid kirju, mida ta kunagi lugeda ei jõudnud ning ammu arvatud pääsetee arvuti näol pani igatsema vanade aegade järele, kus oli aega kirjutada kirju, mõelda inimese peale ning mitte uppuda infovoogu. Ma ei mõistnud artiklit lugedes, kuidas saab nii olla. Mu meilboks ei uputanud tol ajal ning iga saabunud e-mail oli uus vahva sõnum.

Vahetult enne 2008. aasta lahkumist oli mul aega ja viitsimist kiigata oma meilboksi, et korrastada veidi seal tekkinud korratust. Mul oli üle 1500 lugemata kirja inboxis. Ja seda oli ilmselgelt liiga palju. Suur enamus sellest oli loomulikult nii öelda späm: uudised, reisipakkumised ja muud sellised kirjakesed, mis antud ajahetkel võiksid huvi pakkuda, ent hiljem muutuvad täielikult kasutuks junkmailiks. Aga seal oli ka kirju, mis olid märgitud tärnikesega, et neile hiljem vastata ja nendega tegeleda. Kirju, mida polnud kunagi loetud ja mille kirjutajad said vastuse kätte ilmselt juba varem telefoni teel. Ja üksikuid kirju, mis oleksid vajanud ehk veidi sirvimist ja lähemalt tutvumist.

Enda vabanduseks tahaks taaskord öelda, et kui kirjad, mis seisavad aasta või veidi kauemgi ilma lugemata ja vastamata ning probleemid saavad siiski lahendatud, siis ehk polnudki neid kirju vaja lugeda. Võibolla olid need lihtsalt tüütuks ballastiks. Võibolla tõesti.

Ent respekteerides kirja kirjutajat, tema panust ja tema kulutatud väärtuslikku aega on kirjasaaja vähimaks kohustuseks ja austuse avalduseks saabunud kiri vähemasti läbi sirvida. Nii palju aega ja austust meil ju teineteise vastu ometigi olla võiks.

Vahetevahel on mõned kirjad ja sõnumid sellised, mis toovad naeratuse näole. Sa tunned, et sind on meeles peetud ja keegi on vaevunud end sulle hetkekski pühendama. Ja nii aasta-aastalt oled sa harjunud saama oma sünnipäeval, aastavahetusel ning ehk veel mõnel tähtpäeval ühelt ja samalt inimeselt pisikese märkamise osaliseks, mis toob naeratuse näole. Ajapikku oled hakanud võtma seda kõike enesestmõistetavana ning tihtipeale oled ehk unustanud vastatagi või pole osanud seda lihtsalt oluliseks pidada. Ja seda kõike sa ei märkagi, enne kui lihtsalt ühel hetkel neid sõnumeid enam ei tule ning avastad, et tunned neist tegelikult puudust.

Ma olen kirjutanud ise kirju, millele ma alati vastust ei oota, teades, et ka teistel on kiire ning need, kes vajalikuks peavad, vastavad nagunii või reageerivad kirjale oodatud viisil. Vana aasta viimasel õhtul kirjutasin kirja, millele ma tegelikult ootasin vastust. Üllataval kombel ma seda kuigipalju ei saanud. Jutuajamistest selgus, et mu kirja on tegelikult loetud ja sellele mõeldud. Neis reageeringutes tundsin ma ära enda. Ja ma ei taha enam olla selline. Andke andeks, kallid sõbrad, kui ma pole alati vastanud või reageerinud, kui olete mind märganud.

Ma ei taha, et minu meilbooksis valitseks selline segadus, nagu ta oli aasta lõpul. Ma tahan märgata ning anda märku, et olen märganud ponnistusi. Kasvõi hilinedes ja vabandusega, ent siiski mitte jättes sirvimata olulisi kirju. See on üks uusaasta lubadus.