Mul õnnestus oma telefoniga vahepeal teatav vaherahu sõlmida. Andsin alla sellele, et kõiki kontakte ja kalendrikirjeid oli äkki nelja- ja kolmekordselt. Vahepeal küll üritasin telefoniraamatut korrastada ja topeltkontakte kustutada, kuid varsti olid imekombel kõik kontaktid neljakordselt endisel moel tagasi. Kahtlustasin selles tol korral sünkroniseerimise pattu, ent sellegipoolest ei võtnud ma vaevaks uuesti telefoniraamatut käsitsi üle käia.
Iseenesest meie suhted vahepeal paranesid: tema õppis minuga elama ja mina temaga, kuid ühtäkki paar päeva tagasi otsustas mu kullakallis telefon, et ei näita mulle enam sisenevate kõnede nimesid. Kui telefoniraamatu lahti võtsin, olid nimed koos numbritega seal endiselt 4-kordselt olemas, kuid smsi saades ja kõne sisenedes, näitas ainult numbrit, nagu oleks see saabunud võõralt numbrilt. Vaatasin hämminguga. Eile avastasin, et lisaks nimenäidu kaotamisele on asunud telefon iseseisvalt osasid kontakte telefonist kustutama. Igapäevaselt kasutuses olnud kontaktid olid äkki kadunud. Paljud kontaktid on õnnks veel alles, küll neljakordselt, mõned ka vähemakordselt, kuid osadel kontaktidel on kadunud salvestatud lisainfo (teine telefoninumber, aadress või sünnipäev). Siinkohal ei saa tegu olla sünkroniseerimisveaga, sest vahepeal polnud ma telefoni arvutiga sünkroniseerinud. Niisiis, mis vaevab minu väikest telefoni?
Ilmselt olen ma varsti sunnitud pöörduma garantiiremonti. Mul on vist tõesti telefonidele halb aura, sest neil kipuvad mingid probleemid aeg-ajalt esinema (ilmselt tihedama sagedusega kui teistel...). Nii et kui ma pole pikka aega ühendust võtnud, võib asi olla lihtsalt selles, et mul pole enam numbrit, millele helistada või smsida.
Ja muide, avastasin üllatusega, et vahepeal (küll juba mõned kuud tagasi) läks mu MSNi kontaktide loend sassi: kadusid grupid ja näitas kõiki offlines. Paar päeva hiljem läks asi ise korda. Pidasin seda mõneks MSNi serveri veaks. Nüüd aga avastasin, et mul on ka MSNist tänu vahepealsele viperusele mitmed kontakid, kes seal varem olid, lihtsalt kadunud.
Seega, jagage palun mulle oma kontakte.
neljapäev, 26. veebruar 2009
laupäev, 21. veebruar 2009
Inbox
Uskumatu, minu meilboks on jõudnud hetke, kus seal on inboxis 7 kirja ja need kõik loetud. 7 sellepärast, et ootavad mingit tegutsemist, mitte aga otsest vastust. Ülejäänud mõnituhat kirja olen ma suutnud vaikselt likvideerida. Täna neist viimased 700. Ma ei oleks osanud arvata, et ma kunagi selleni tegelikult ka jõuan: kirju tuleb lihtsalt igapäevaselt nii palju peale. Aga ka kustutamiseks on vaja aega. Ja selleks, et märgata olulisi kirju, mis muidu kahe silma vahele kipuvad jääma.
Avastasin, et 2 aastat tagasi olin suhelnud ühe endise töökaaslasega, kellega lubasin millalgi kunagi kokku saada. See millalgi kunagi ei ole tänase päevani kätte jõudnud.
2 aastat tagasi oli saabunud mu postkasti päris mitu tööpakkumist, mis mind siis kas külmaks jätsid või huviorbiit oli teine. Mõnda kohta ma polnud ka piisavalt hea. Tänasel päeval vaatasin ma neid kuulutusi hoopis teise pilguga. Ma ei tea ega mäleta, mispärast jäi minu kandidatuur poolikuks tol ajal ühte juhtivasse talendiotsingu firmasse. Ma ei mäletanud, et nad minuga üldse oleksid tol ajal ühendunud, ent kirjavahetus annab sellest märku. Mitte, et ma oleksin hetkel aktiivne tööotsija, aga tahes tahtmata paneb see vahel mõtlema, et kes ja kus ma oleks praegu, kui oleksin vahepeal teinud teistsuguseid otsuseid. Ma ei ole õnnetu, sugugi mitte: mul on väga huvitav ja väljakutseterohke töö, mis annab mulle palju võimalusi enese teostamiseks. Aga kui oleks võimalus korraks piiluda tulevikku erinevate stsenaariumite korral, siis kas seda võiks kasutada?
Leidsin juhuslikult oma esimese blogisissekande blogisse, kus polegi mitte midagi muud, ent mis endiselt netiavarustes ripub. Seal on nimekiri asjadest, mille olen koostanud endale meeldejätmiseks. Võidab see, kel on surres kõige rohkem asju. Tol hetkel ma tundsin neist tõesti puudust. Tänasel päeval, umbes 2 aastat hiljem, on need mul kõik tegelikult olemas. Kas ma olen selle võrra õnnelikum või pidanud rohkem pingutama? Ei usu, ent paljud asjad teevad igapäevaelu veidi kergemaks küll.
Ilmselt mõnikord peabki lihtsalt olema kannatlik ja ootama, et asjad ise paika loksuks. Elul on sinuga omad plaanid.
Avastasin, et 2 aastat tagasi olin suhelnud ühe endise töökaaslasega, kellega lubasin millalgi kunagi kokku saada. See millalgi kunagi ei ole tänase päevani kätte jõudnud.
2 aastat tagasi oli saabunud mu postkasti päris mitu tööpakkumist, mis mind siis kas külmaks jätsid või huviorbiit oli teine. Mõnda kohta ma polnud ka piisavalt hea. Tänasel päeval vaatasin ma neid kuulutusi hoopis teise pilguga. Ma ei tea ega mäleta, mispärast jäi minu kandidatuur poolikuks tol ajal ühte juhtivasse talendiotsingu firmasse. Ma ei mäletanud, et nad minuga üldse oleksid tol ajal ühendunud, ent kirjavahetus annab sellest märku. Mitte, et ma oleksin hetkel aktiivne tööotsija, aga tahes tahtmata paneb see vahel mõtlema, et kes ja kus ma oleks praegu, kui oleksin vahepeal teinud teistsuguseid otsuseid. Ma ei ole õnnetu, sugugi mitte: mul on väga huvitav ja väljakutseterohke töö, mis annab mulle palju võimalusi enese teostamiseks. Aga kui oleks võimalus korraks piiluda tulevikku erinevate stsenaariumite korral, siis kas seda võiks kasutada?
Leidsin juhuslikult oma esimese blogisissekande blogisse, kus polegi mitte midagi muud, ent mis endiselt netiavarustes ripub. Seal on nimekiri asjadest, mille olen koostanud endale meeldejätmiseks. Võidab see, kel on surres kõige rohkem asju. Tol hetkel ma tundsin neist tõesti puudust. Tänasel päeval, umbes 2 aastat hiljem, on need mul kõik tegelikult olemas. Kas ma olen selle võrra õnnelikum või pidanud rohkem pingutama? Ei usu, ent paljud asjad teevad igapäevaelu veidi kergemaks küll.
Ilmselt mõnikord peabki lihtsalt olema kannatlik ja ootama, et asjad ise paika loksuks. Elul on sinuga omad plaanid.
Tellimine:
Postitused (Atom)