Reede õhtul peale mõtet muuta maailma suutis E mind kuidagi pehmeks rääkida väljamineku suhtes. Nö klassikalises mõttes polnud ma väljas käinud üsna kaua. Lausa nii kaua, et ma ei suudagi koheselt meenutada, millal sai võetud viimati linnas dringid ja peale seda klubitatud. Töökaaslase sünnipäeval vist... kevadel?

Sattusime Hollywoodi. Kunagi ülikooli esimesel kursusel sai seal käidud omajagu. Vahel isegi mitu korda nädalas. Sisuliselt peale 2. kursust ma sinna ilmselt jõudnud vist polegi. Mitte, et ma sellest puudust tunnen, ent seda, et kohta enam ei tunne, taipasin, kui ei suutnud meenutada isegi tualeti asukohta.

Ma ei tea, kes vahepeal muutunud on, kas inimesed või mina. Tundsin end seal tõelise vanuri ja tulnukana. Õudne. Päriselt ka. Nii suures koguses rummi ilmselt pole olemas, et võinuks end õdusaks juua.

Lisaks ma ei mõista, miks inimesed end niimoodi riidesse panevad (võibolla oli asi konkreetses peos?). Mingi enesekriitika väljanägemise kohapealt võiks ju ikkagi olla: mis sobib ja mis üldse ei sünni selga panna. Ja veel enam: kõikide maailma riiete seast on välja valitud just selline kooslus...

NB! Järgmisel nädalal muretseda koju peegel, kust on võimalik end näha pealaest jalatallani.