Kohutavalt raske on otsustada midagi, mis võib muuta su elu kapitaalselt. Ei ole ühtki garantiid, et tehtud otsus oli õige ja veel enam, mõne aja möödudes, et on võimalik edasi minna sama hästi kui varem. Samas - jänes šampust ei joo.
Eelmise aasta sügisel hakkasin unistama. Mitmeid, suuri ja väga erinevaid unistusi. Omavahel isegi üsna vastukäivaid. Ja neist nii mõnedki on hetkel ükses õhus ja ootel teiste unistuste ja otsuste taga. Kui ei vii täide ühte unistust, siis ilmselt viin teise. Ja unistama peab - ilma selleta jõuab elus harva edasi.
Nädal tagasi sain meilboksi ühe veidi erutava kirja. Lugesin seda ühtepidi ja teistpidi, kuid ei suutnud otsustada, mida sellega peale hakata. Positiivne vastus tähendanuks teatavat riski, ebakindlust, võibolla ka muutusi igapäevaelus tulevikus, küsimusele vastamist, kuidas ma hakkama saan, mõningate unistuste ja plaanide ärajätmist või edasi lükkamist. Palju, millest loobuda ja kas tasukski riskida? Täna võtsin südame rindu ja tegin enda jaoks otsuse. Otsuse loobuda võimalusest ja järgida esialgset plaani.
Ehk on aasta lõpuks aasta alguses tehtud otsustega süda ikkagi rahul?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar