Sparta

Sparta reklaamis end kunagi varem klausliga spartalikest treeningtingimustest, nii et selles osas minu ootused mugavusele ülikõrged ei olnud. Kuigi Sparta oma kodulehel tasuta proovitreeningut välja ei reklaami, olid nad nõus seda üsna kiiresti pakkuma. Valisime välja enda jaoks StartPilatese.

Spordiklubi leidmisega meil probleeme ei tekkinud, küll aga oli meie jaoks veidi segane parkimiskorraldus, sest tundus, justkui enamik parkimiskohti olid ette nähtud mingite firmade töötajatele ning sestap sinna parkida tundus veidi kõhe. Noor näitsikust administraator võttis meid kenasti vastu, ulatas riietusruumi võtmed, treeningpiletid ning selgitas, kuhu ja kuidas minema peame. Riietusruum oli suur, üsna puhas ja lihtne. Ei mingit erilist luksust, ent kõik hädavajalik oli olemas.

Esimese hooga tekkis meil kerge segadus treeningruumi leidmisega, kuid see lahenes peagi ja jõudsime väiksesse akendeta trennisaali. Et sattusime katsetama just sel nädalal, kui väljas oli lõõmav kuumus, oli ka treeningsaalis kerge õhupuudus, mida püüdsid lahendada sinna asetatud suured puhurid. Trenn ise oli tõhus ja huvitav, treener äärmiselt meeldiv ning andis klubile lisa plusspunkti.

Natuke võiks siiski viriseda treeningruumi üle. Sedakorda oli meid treenimas ainult 7 naist ja sestap jagus ruumi üsna täpselt kõigile, kuid kirjade järgi registreeritakse sinna trenni kuni 20 osalejat. Kui trenn oleks tõesti täisbroneeritud, ei kujuta ma täpselt ette, et sinna ruumi tegelikult nii palju inimesi mahuks. Lisaks oli juba praegu õhku napilt ning sel juhul tekiks kindlasti õhupuudus. Pilates on hea ja rahulik, kuid samas ruumis midagi energilist tehes jääks ilmselgelt õhust puudu.

Viskasime pilgu peale ka jõusaali osale. Huvitav on see, et suuremad jõumasinad asuvad allkorrusel ning aeroobsed eraldi ülemisel poolkorrusel. Masinapark tundub olevat täitsa adekvaatne, kuigi üsna üksteise selga asetatud, mistõttu vaba ruumi just palju nende vahel pole. Algajale ja ebakindlale treenijale teistega nii lähestikku müttamine võib kohati tunduda veidi ebamugav.

Kui nüüd natuke veel viriseda, siis võiksid treeningsaalis olla peeglid ka teises seinas, mitte ainult ühes, sest paljude harjutuste jaoks pead end vahepeal teistpidi keerama ja sel juhul pole pilti silme ees, kas keha asend on ikka päris korrektne. Ruumi peeglite jaoks tegelikkuses on rohkem kui küll. Riietusruumis on üks väike leilisaun, mis oli parajalt kuum, kuid kasutada sai seda üksnes alasti lavale minnes, ilma midagi alla panemata (ehk siis on võimalik kasutada oma rätikut). Igal juhul on see teatavas mõttes ebahügieeniline. Probleemi oleks lihtne lahendada, kui lähedal asuksid paberkäterätid või kileja poolega paberist istumisalused. Arvan, et nii oleks ka sauna lihtsam puhas hoida.

Spartas ei ole basseini, mis on teatavaks miinuseks. Ka on paljud rühmatreeningud planeeritud algusega 17:00, mis tähendaks töölt varem lahkumise vajadust. Samas kaalub huvi üles Tallinna üks soodsamaid hindu, tuntud treenerid ja kahtlemata positiivne kogemus esmase rühmatreeningu näol.

Praeguse põhjal Spartat maha ei tõmbaks, kuid päris esimene eelistus ta ikkagi poleks.

Sport. Sport? Sport!

L-ga nende rõdu terrassil istudes sattusime rääkima treenimisest ja spordiklubidest. Olen endale pikka aega igatsenud trennikaaslast, kes viitsiks käia rühmatreeningutes ja vahel ka jõusaalis ja kellega treeningueelistused enam-vähem kattuda võiks. Tundus, et selles osas meie mõtted L-ga kattusid. Lisaks ei ole ma üksi trenniskäija tüüpi.

Mõni päev hiljem hakkasime läbi lappama erinevate spordiklubide kodulehti ning valima välja endale meelepäraseid, mida võiks katsetada. Kriteeriumid olid üsna standardsed: spordiklubi võimalused (jõusaal, rühmatreeningud, võimalusel ujula), rühmatreeningute variatiivsus ja sobivus meie maitsele, kuutasu hind, personaaltreeneri kasutamise võimalus ja asukoht. Loomulikult mõjutasid meie mõtteid ka sõpradelt-tuttavatelt klubide kohta kuuldu kui ka klubide kodulehed. Nii jäid lõpuks sõelale kolm klubi, millest kahte oleme tänaseks väisanud ja üksnes kolmanda suhtes uudishimu aina kasvab. Et tutvumistega algust teha, saatsin kõigile kolmele klubile kirja sooviga osaleda koos L-ga tasuta proovitreeningus ja klubi lähemalt vaadata. Eks ole näha, kuidas asjad kulgevad.

Kas jäär on ikka jäär?

Eile sattusin sirvima ühte vanemat numbrit Tarkade Klubi ajakirjast ja juhtusin huvitava artikli peale, kus arutleti teemal, miks samas tähemärgis sündinud isikud on sarnaste iseloomujoontega. Teaduslik selgitus sellele oli umbes järgmine: inimese iseloomu mõjutab see, mida sööb tema ema oma raseduse ajal, aga ka aastaajast, millised toiduained sel ajal rohkem kättesaadavad on ning ka asukoha aastaajast, kus laps sünnib. See viis mu mõtte järgmisele aspektile: kui Austraalias on aastaajad Euroopaga võrreldes vastupidi, siis kas laps, kes sünnib Euroopas märtsis jäära tähtkujus, on samasuguse iseloomuga nagu Austraalias märtsis jäära tähtkujus sündiv laps? Või on Austraalias sündiv sootuks neitsi iseloomujoontega, sest seal on sel ajal Euroopa mõistes sügise algus ehk september? Ja kui inimene sünnib Euroopas, aga kolib Austraaliasse ja elab seal väga pikka aega, kas tema iseloomujooned hakkavad muutuma, sest aastaajad käivad talle loomupoolest vastupidi?

Ehk siis kas jäär on üle maailma ikkagi jäär?

Kui ootused ei kattu

Kui palju on maailmas neid inimesi, kellele võid alati kindel olla? Ma mõtlen, peale oma perekonna. Perekonna peale üldiselt võiks saada alati loota nagu ka oma teise poole peale. Aga kui palju on neid sõpru, keda sa võid tingimusteta usaldada?

On minu maailm ja on teiste maailm. Nõuda inimeselt objekti vaatlust väljaspool oma maailma vaatenurka on raske, kui mitte võimatu. Alati tehakse otsuseid lähtuvalt iseendast, harva teistest ja siiski ei suudeta olla lõpuni objektiivsed. Kui otsused puudutavad enda elu, on need alati subjektiivsed.

Mõned asjad on minu jaoks väga tähtsad. Patt oleks pilku maha salata ja väita, et pole. Ainuüksi selleks, et teised end hästi tunneksid. Ja tõenäoliselt on elus olukordi, kus ongi lubatud veidi enam enda mätta otsast asju vaadata. Vähemasti ma eeldan seda. Kui siis välispidised ootused ja lootused alati ei kattu ning infosulg ja -kadu vahepeal on tugevad, on haiget saada väga lihtne.

Kuidas ära tunda need hetked elus, mil lihtsalt naeratada ja öelda, et polnudki midagi ja läheb üle, kuigi seespidine mina on mossis ja haavunud?

10 puuda soola

Vanasõna, erinevas vormingus, kõlab umbes järgnevalt: sa ei tunne inimest enne, kui oled temaga 10 puuda soola koos ära söönud. Kui 1 puud on umbes 16 kilo, siis milline aeg kulub selleks, et tegelikult inimest tundma õppida?

Arvestades, et vanad eestlased sõid soola palju: soolati ju talveks sisse kõik lihad ja kalad, sest külmikuid tol ajal ei tuntud ja seega kulus soola oluliselt rohkem kui tänapäeval. Värske Oma Maitse ajakiri selgitab, et kunagi õpetati meile inimese elutegevuseks vajaliku koguse olevat 17 kilo soola aastas. Seega: et inimest tegelikult piisavalt tunda, peab temaga umbes 5 aastat järjest koos sööma.

Aga kas vanasõna kehtib ka tänapäeval? Kas kogused on samad ja aeg pikeneb või on kogused vastavalt tänapäevale, ent aeg umbes sama?

Job interview

3 p.m: Job interview. Sharp.
2:55 I´m in traffic jam. Don´t panic, I can still make it.
3:02 I´m on the wrong side of a one way street.
3:04 I park my car, run and find the building. Wrong side of the building and wrong entrance.
3:06 I´m running up from stairs and remember, I forgot to pay for the car parking.
3:07 Phone rings: company asks if I´m still coming to the interview.
3:10 I arrive to the office. I mess up the company managers´ name, although I checked it twice before I left for the interview. There goes my first impression.
3:30 My throat is extremely dry because of dancing in the sun the whole morning and I mess up some words.
4:40 I sit back to my car, relaxed and happy, turn my face to the mirror and find a huge spot of make up cream in the middle of my nose.
Despite of everything: will I get the job?