Umbes reisi keskpaigas tuli meil teha otsus, mida veel oma järelejäänud ajaga Mehhikos peale hakata. Päris kõike, mida teha tahtsime, ilmselt ei jõua ning sestap tuleb teha mõningaid valikuid. Üks, mis kindel, et nii Xcareti kui Xplori tahaksime mõlemasse jõuda.
Mõlemad pargid asuvad meie hotellile üsna lähedal: üheni on 4 km ja teiseni 6 km, nii et hädapärast võiks selle maa isegi jala ära käia, kuigi ilmselt lihtsam oleks võtta siiski takso. Kui kummagi pargi pääsmed osta ära internetist, siis on võimalik ca 10% võita, ent sel juhul tuleb pääsmed ära osta vähemalt 3 päeva ette. Seda aega meil enam aga paraku pole, nii et rahaliselt siin me pääsmete hinnas kuigivõrd võita ei saa.
Kuna esimeses päeavreise pakkuvas kontoris, kust oma eelmised tripid ostsime, Migueli tööl ei olnud, otsustasime sedakorda küsida pakkumist mõnest teisest tänavapealsest boksist. Kui algselt mõtlesime küsida üksnes pakkumist Xplorile järgmiseks päevaks, siis lõpuks võtsime päevatripi ikkagi ka Xcareti.
Kui oma linnapeal kolamise päeva õhtusse saime ja väsinult voodisse kukkusime, ärkasin äkitselt keset ööd veidra heli peale. Kuulatasin tükk aega, enne kui aru sain, et see oli hotellitoa lauatelefon, mis helises. Kes ja miks peaks meile helistama õhtul 11 ajal hotellituppa, ei mahtunud mulle pähe. Enne kui telefonihelinale reageerida jõudsin, see aga lakkas.
Uuesti ärkasin telefonihelina peale kella 6:30 paiku hommikul, vahetult peale äratuskella esimest helinat, sest päevatripi väljasõit Xpolri seiklusparki pidi olema juba 7:30 ajal. Helistas reisi pakkunud müügimees ja selgits, et tänaseks päevaks on Xplori kohad välja müüdud ja kas sobib, kui vahetaksime Xcareti ja Xplori päevad omavahel ära. Et olime mõlemad reisid ostnud samast kohast ning järjestikusteks päevadeks, ei olnud meil vahet. Nii oligi asi otsustatud, et kell 8 ootab meid hotelli ees väikebuss, mis meid päevaks Xcareti vaba aja parki viib.
Veidi peale kella 8 oligi hotelli ees mikrobuss, mis meid peale korjas. Bussis olid veel mõned vabad kohad ning enne kui buss Xcareti vaba aja parki jõudis, keerasime läbi meie hotelli külje all asuvast Playacari linnaosast. Playacar on rohelisem kui mõni muu koht Playa del Carmenist; erilise tõkkepuudega ja turvameestega turvasüsteemiga, kus kontrollitakse kõiki sisenevaid ja lahkuvaid autosid ja antakse neile piirkonda sisenemiseks eriluba; koosneb peamiselt villadest, golfiväljakutest ja 4-5 tärni hotellidest, aga ka lühiajaliseks rendiks antavatest korteritest.
Ühe hotelli ees peatudes astus bussi üks heledanahaline ja heledapäine meist veidi vanem paar, kes asutas istuma end meie taha. Kõrv haaras justkui tuttavaid noote, ent me polnud kindlad. Ühel hetkel keerasime aga M-ga end hoobilt koos ringi ja ütlesime selges kõlavas eesti keeles tagumisele pingile "Tere". Riho ja Virve olid esimese hetke vait ning seejärel jätkus jutuvada meie nelja vahel juba rõõmsalt koduses keeles.
Xcaret on selline vaba aja veetmise park, kus on tegevust terveks päevaks või isegi kaheks, kogu perele. Sinna on kokku kogutud kõik olulisem näidismaterjal Mehhikost, mis turistile vähegi huvi võiks pakkuda: maiade küla kiriku ja surnuaiaga, lambad villaketramise ja looduslike vahenditega lõnga värvimisega, võrkkiikede punumise töökoda (muide, ühe võrkkiige punumiseks kulub aega 2 nädalat 8 tundi päevas), aga ka Mehhikos leiduvad olulisemad linnud (papagoid, flamingod jne), loomad (jaaguarid, krokodillid ja muud veidrad loomad, kelle nime hästi ei mäleta) ja veeasukad (väikesed ja suured kilpkonnad, raid, haid, delfiinid ja muud kalad). Lisaks saab seal maa-aluses jões ujuda ja snorgeldada, kuigi jõepõhi on kivi-liivane ning koralle seal ei ole, aga kogemus on äärmiselt põnev siiski.
Kui võtta Xcaretis pluss-pakett, siis on hinna sisse arvestatud nii kapirent, ujumise varustus (lestad ja mask) kui ka suur lukustatav kott asjade panekuks ja saunalinad. Parim osa pluss-paketist on aga hinnas sisalduv rikkalik bufee-lõuna, mida on võimalik nautida koguni viies erinevas restoranis. Valisime neist sellise, kus pakuti nii liha kui kalaroogi. Ma pean ausalt tunnistama, et nii rikkalikku söögivalikut ei ole ma oma elus veel varem näinud. Külmlaual oli vähemalt paarkümmend erinevat salatit, lisaks mitmeid erinevaid kõvemaid, pehmemaid ja määrdejuuste ja snäkke nagu oliivid, kurgiviilud, marineeritud sibulad jms, aga ka suures koguses erinevalt maitsestatud krevette. Soojast toidust pakuti kõikvõimalikke erinevaid või erinevalt valmistatud lihasid ja kalasid, lisaks pastat, kartuliputru ja muud taolist. Ka magusalaud oli rikkalik: nii erinevad puuviljad kui mitmesugused koogikesed ja maiused olid esindatud, nagu ka jäätisesorbeti masin. Isegi kui proovida peaaegu kõikidest asjadest midagi ainult maitsta, ei suutnud seda toidukogust meist keegi päriselt endale kõhtu pakkida. Toiduelamus oli võrratu!
Põhiline, mille pärast tasub veel eriti Xcareti minna, on sealne õhtune etendus, mis on omaette elamus. Kella 6 ajal õhtul, just siis, kui on pimedaks läinud, kogunevad kõik külalised suurele areenile, mille keskel on piklik puitpõrandaga lava. Seal etendatakse nii puusapallimängu (uskumatu, kui lahtised peavad olema puusad, et nendega palli korvpallirõnga sarnasesse auku saada), leegitseva palliga hokit, aga ka seda, kuidas hispaanlased vallutasid mehhiko. Lisaks tantsutakse erinevate ajastute ja regioonide tantse. Kogu show kestab umbes 2 tundi ja igav ei hakka hetkekski. Väidetavalt võtab kogu etendusest osa ligi 700 erinevat tegelast. Sõnades on raske edasi anda seal kogetut, kuid ehkki alguses võib piletihind tunduda soolane, tasub see end ära täiel määral. Kellel kunagi Mehhikosse asja on, siis soovitan võimalusel Xcaretis igal juhul ära käia.
Lisaks muud tähelepanekud:
- kõikidesse parkidesse sisenemisel antakse käepaelad, mis on veekindlast ja heast materjalist, ent mida eemaldada on soovi korral väga kerge.
- kõik tuurijuhid, giidid, bussijuhid ja muud tegelased suhtlevad omavahel raadiosaatjatega, milleks kasutatakse palju ka mobiiltelefone.
- kuna puuvill on pärit Mehhikost, siis tavalised meeste t-särgid maksavad siin vaid mõnikümmend peesot (üks peeso on veidi vähem kui oli 1 EEK), aga suurusnumbrid on meie harjumuspärasest erinevad ja riideid tuleb proovida. Ka teksad on odavad.
- kui linnapeal ringi jalutada, on nii vaesus kui rikkus kõrvuti eksisteerimas. Nii villad kui hurtsikud asuvad samal tänaval kõrvuti.
reede, 18. veebruar 2011
neljapäev, 17. veebruar 2011
Heaven on Earth - Cozumel
Taevas maapeal, nagu Cozumeli saare tunnuslause ütleb, vastab üsna tõele. Kui algselt arvasime, et tegu on pisikese saarekesega, siis tegelikkuses see saar nii väike ei olegi.
Otse Playa del Carmenist läheb katamaraan (täpselt nagu Linda Line, mis Tallinnast Helsinkisse sõidab) kolmveerand tunniga Cozumelile, ainsasse suuremasse linna, mis saart risti läbib ühelt kaldalt teisele. Saarele viimist pakub kaks erinevat laevafirmat, mille paadid väljuvad tunnise vahega täistunnil.
Meil oli broneeritud Cozumelil 3-tunnine snorgeldamise reis ja peale seda roller, et saart omal käel avastada. Enne kella 10sele laevale tõttamist tuli meil läbi käia kontorist, kust tegevused ostsime, et saada endale vajalikud kleepekad (nende järgi tunnevad vajalikud firmad ära, milliste inimestega neil on vaja tegeleda ja saab ka tegevuse müünud firma endale vahendustasu) ning kaardid.
Nii muuseas küsis müügimees meilt, kas juhiluba on kaasas, et rollerit rentiv firma tahab seda saarel kohapeal näha. M oli enda oma sootuks Eestisse jätnud, arvates, et reisil seda vaja ei lähe. Mina olin enda oma küll kaasa võtnud, kuid kenasti hotelli seifi rahakotti jätnud, sest keegi polnud maininud, et seda vaja võiks minna. Laeva väljumiseni oli jäänud pool tundi.
Hotelli tagasi minek võttis meil aega umbes kümmekond minutit, kuid umbes teist kaks korda sama palju oli vaja, et jõuda sadamasse. Kui muidu sõidab hotelli eest meil taksosid läbi kpmnete kaupa, kes pidevalt signaalitavad ja tuledega märku andes küsivad, kas soovime ehk taksot saada, siis nüüd ei olnud kohe ühtegi äkki võtta. Peale mõningast ootamist saime siiski endale takso, mis meid sadamale nii lähedale viis, kui võimalik oli. Ent sadam asub jalakäijate tsoonis ja viimased paar blokki pidime siiki läbima kiiremal sammul, et paadile jõuda. Siinkohal kaks tähelepanekut: taksod on kõik valged roheliste logodega ja ühe firma omad, kuid neis puudub taksomeeter ja hinda võetakse nii näo kui mingisuguse vahemaa järgi, aga täpselt mille alusel, mine võta kinni; kui mehhiklastega rahadega kuskil arveldada, eriti, kui neil on kiire, siis kipuvad nad unustama sulle raha tagasi anda. Mündid annavad enamjaolt üsna kohe, kuid suurem paberraha justkui ununeb ja seda tasub nende käest üle küsida.
Cozumelile snorgeldamise trippi ostes hoiatas müügimees meid koheselt, et teatud päevadel ei tasu sinna minna: Cozumeli külastavad kümned suured kruiisilaevad teatud päevadel ning sel ajal on saar nii ülerahvastatud, et liikuda on raske.
Snorgeldamine onn Cozumelil väga popp. Riff jookseb üsna mööda kaldaserva, mistõttu sadamast peale korjatud turistid viiakse paadiga pigem piki kallast kui avamerele. Veealune maailm on siin poole igavam kui Austraalias: erinevaid värvilisi kalu on, kuid koralle ja värvilist veealust maailma mitte väga palju. Ka on ühes ja samas kohas erinevate operaatorite tuure snorgeldamas, niimoodi et grupiliikmetel on üsna kerge segi minna teise grupiga ja seetõttu tuleb hoida end hoolega vees oleva giidi lähedusse. Sedakorda veealuseid pilte me aga teha ei saanud: fotoka veekindel kott, mille Austraaliast kalli raha eest muretsesime, ripub endiselt omal kohal meie kodu köögis Tallinnas.
Rolleri renti kohale jõudes, päris rentija meilt juhiluba ja tagatiseks krediitkaardi numbrit. Ja esitas seejärel küsimuse, kumb meist roolis olla kavatseb. Kuna load olid kaasas ainult mul, ei saanud ma koheselt aru, miks see küsimus üldse tekkis. Seejärel selgitas Rafael meile viisakalt, et soovitab roolis olla sellel, kel rohkem kogemust ja oskust on, olgugi, et M-l lube kaasas pole. Nii sättisimegi M rooli, nagu olime algselt arvestanud.
Linnake saarel pole kuigi suur ja on rolleriga läbitav üsna kiiresti ühest otsast teise. Liiklusskeem on lihtne: ühte pidi jooksvad tänavad on alati peateed ja teistpidi jooksvatel tänavatel tuleb alati igal ristmikul stop-märgi juures seisma jääda.
Põhimõtteliselt jookseb ümber saare üks maantee, millelt eksida ei ole võimalik ja koguaeg otse sõites jõuad saarele tiiru peale teinuna lõpuks linnakesse tagasi. Kui algselt jookseb tee küll piki rannikut, ent merd varjavad teeäärsed puud või tasulised rannad ja hotellikompleksid, siis üsna pea hakkab maantee kulgema täpselt piki mere serva, niimoodi et paremale jäävad vastu kivist kallast vahutavad lained, mida surfarid oma laudadega mõnusasti püüavad ja vasakule pool džunglistunud veidi kõrbe moodi lagedam kuiv ala. Nii on võimalik tee ääres näha lumivalgeid kivisema liivaga randu vaheldumas kivirahnuste kaldaservadega kilomeetrite kaupa.
Ühel hetkel mööda teed kulgedes pidime äkitselt peatuma ja pikemalt vaatama seda, mida silmanurgast pilk haaras, kuid esimese hooga aru ei saanud. Helesinine ookean peksis laineid vastu kallast ääristavaid kiviseid kaljusid, mispeale hetk hiljem keset kaljurahnu pritsis vett üles justkui purskkaevust. Ju on ajaga vesi kividesse omad käigud uuristanud, ent vaatepilt tundus üsna ebareaalne.
Et oli juba hiline pärastlõuna, ent söönud polnud me peale hommikut veel midagi, siis otsustasime teepealt kehakinnitust otsida. Reisi broneerides soovitas müügimees meil minna teeäärsesse söögikohta, kus just merelt tulnud kalameeste püütud vrskest kalast roogasid pakutakse. Koha leidsime rannale tõmmatud paatide järgi küll üles, kuid kahjuks nii hilja peale jookide seal enam midagi ei serveeritud ja seetõttu tuli meil teed jätkata ning otsida uus koht.
Üsna saare ühes nurgas keerab maantee ära vasakule ja viib viimasele sirgele, mis linnakesse otse sisse sõidab. Just seal nurgas asub nii väike suveniiripood, baar kui ka söögikoht, kus on isegi inglise keelse tõlkega hindadega menüü sissepääsu juurde välja pandud, kuigi kohalikud teenindajad (taaskord kõik mehed) praktiliselt sõnagi inglise keelt ei oska. Söögikohta sisse astudes, avaneb järgmine pilt: suure rohukatusega varjualuse all on neljakandiline baarilett, mille ääres asuvad tuult ja päikest näinud pukid ja keskel askeldab mehhiklane savikruusidesse kokteile segada. Leti vastu jääb teine rohukatusega kaetud kõrgem letike, mille taga askeldavad veel paar meesterahvast. Nagu hiljem selgub, on tegemist kassaga. Neist vasakule jääb avatud ustega kööginurk, kus tellimuse saanuna, asuvad kiirelt toiduga tegelema veel kaks jässakat mehhiklast. Baariletist paremale jäävad päiksevarjude alla lauad ning rippuvad võrkkiiged. Ja kui on soovi, saab oma sööki või kokteili nautida otse ookeanikaldal asuvate lauakeste taga. Vaatepilt on ebareaalne: täpselt nagu mõnes Hollywoodi filmis, mis püüab kujutada paradiisisaare baari.
Naudime oma tellitud kala, krevette ja täidetud tortillasid. Toit maitseb imeliselt. Omakorda annab naudingule lisaväärtuse avanev vaade ja miljöö. Kui ei ole siesta, siis on vähemalt manjaana. Kõigil on aega küll. Kiirustamisest tulenevat stressi siin ei tunta.
Kui linnakesse tagasi sõidame, hakkab juba hämarduma. Peame enne rolleri tagastamist paagi täis tankima ning keerame selleks ühte kahest linnakeses olevast tanklast. Et kohalike peamiseks sõiduvahendiks on just nimelt roller (ja harvad pole vaatepildid, kus rolleri otsa on istuma seatud terve mehhiklaste pere), siis on tanklas rolleritele täiesti erladi tankimise koht, kus pidevalt saba on. Ise tankida pole vaja: avad vaid bensiinipaagi ning teenindaja laseb sulle paaki just niipalju, kui tarvis. Meie poole päeva pikkune rolleriga põristamine läks maksma umbes poolteist € kütuse peale lisaks rendirahale.
Veel mõningaid tähelepanekuid:
- kohalikud transpordivad kõike peas või õlgadel, seda nii jala, jalgratta kui rolleriga sõites.
- tee ääred kubisevad uudishimulikest, kuid veidi argades iguaanidest, mida on võimalik kohata igal pool igas suuruses ja igas värvis.
- päike on endiselt ere, nii et snorgeldades vee all võtab päike eriti hästi ja esimese päikesepõletuse saime siiski kätte.
- Cozumeleil on ka mitmeid väiksemate templite varemeid, kuid enamike juurde pääsemiseks on vaja lunastada pilet ning mitmete juurde korralikku teed ei vii, nii et neid me külastada ei jõudnud.
- Linnas on mitmed tuntud brändide kallid poed lisaks suveniiripoodidele, mis kruiisilaevade turiste püüavad, nii et kaupade hinnad on kohati veidi krõbedad, kuigi suveniiride hinnad on enam-vähem kõikjal üsna ühesed.
- Tänavatel pakutakse paljudes kohtades võimalust lasta endale peenikesed punupatsid pähe punuda. Olime seda mitu päeva vaadanud ja mõelnud ning otsustasime mulle peatäie patse teha lasta. Tulemuse oli kiire ning vahva. Alates sellest hetkest olen ma patsidega.
- Tagasiteel Playa del Carmeni oli tõusnud tuul peaaegu tormiks, mistõttu paat kõikus lainetel meeletult, nii et suuremad lained isegi vastu katamaraani aknaid peksid. Meeskond jagas laiali suurema hulga oksekotte. Kolmveerand tundi loksumist tundus pikk, ent Cairnsis kogetud lained olid siiski hullemad.
- Aloe geel aitab hästi päiksepõletuse vastu. Kui endal seda kaasas pole, siis pakuvad mitmed turistipoed aga ka kohalikud supermarketid mitut valikut mõistliku raha eest.
Otse Playa del Carmenist läheb katamaraan (täpselt nagu Linda Line, mis Tallinnast Helsinkisse sõidab) kolmveerand tunniga Cozumelile, ainsasse suuremasse linna, mis saart risti läbib ühelt kaldalt teisele. Saarele viimist pakub kaks erinevat laevafirmat, mille paadid väljuvad tunnise vahega täistunnil.
Meil oli broneeritud Cozumelil 3-tunnine snorgeldamise reis ja peale seda roller, et saart omal käel avastada. Enne kella 10sele laevale tõttamist tuli meil läbi käia kontorist, kust tegevused ostsime, et saada endale vajalikud kleepekad (nende järgi tunnevad vajalikud firmad ära, milliste inimestega neil on vaja tegeleda ja saab ka tegevuse müünud firma endale vahendustasu) ning kaardid.
Nii muuseas küsis müügimees meilt, kas juhiluba on kaasas, et rollerit rentiv firma tahab seda saarel kohapeal näha. M oli enda oma sootuks Eestisse jätnud, arvates, et reisil seda vaja ei lähe. Mina olin enda oma küll kaasa võtnud, kuid kenasti hotelli seifi rahakotti jätnud, sest keegi polnud maininud, et seda vaja võiks minna. Laeva väljumiseni oli jäänud pool tundi.
Hotelli tagasi minek võttis meil aega umbes kümmekond minutit, kuid umbes teist kaks korda sama palju oli vaja, et jõuda sadamasse. Kui muidu sõidab hotelli eest meil taksosid läbi kpmnete kaupa, kes pidevalt signaalitavad ja tuledega märku andes küsivad, kas soovime ehk taksot saada, siis nüüd ei olnud kohe ühtegi äkki võtta. Peale mõningast ootamist saime siiski endale takso, mis meid sadamale nii lähedale viis, kui võimalik oli. Ent sadam asub jalakäijate tsoonis ja viimased paar blokki pidime siiki läbima kiiremal sammul, et paadile jõuda. Siinkohal kaks tähelepanekut: taksod on kõik valged roheliste logodega ja ühe firma omad, kuid neis puudub taksomeeter ja hinda võetakse nii näo kui mingisuguse vahemaa järgi, aga täpselt mille alusel, mine võta kinni; kui mehhiklastega rahadega kuskil arveldada, eriti, kui neil on kiire, siis kipuvad nad unustama sulle raha tagasi anda. Mündid annavad enamjaolt üsna kohe, kuid suurem paberraha justkui ununeb ja seda tasub nende käest üle küsida.
Cozumelile snorgeldamise trippi ostes hoiatas müügimees meid koheselt, et teatud päevadel ei tasu sinna minna: Cozumeli külastavad kümned suured kruiisilaevad teatud päevadel ning sel ajal on saar nii ülerahvastatud, et liikuda on raske.
Snorgeldamine onn Cozumelil väga popp. Riff jookseb üsna mööda kaldaserva, mistõttu sadamast peale korjatud turistid viiakse paadiga pigem piki kallast kui avamerele. Veealune maailm on siin poole igavam kui Austraalias: erinevaid värvilisi kalu on, kuid koralle ja värvilist veealust maailma mitte väga palju. Ka on ühes ja samas kohas erinevate operaatorite tuure snorgeldamas, niimoodi et grupiliikmetel on üsna kerge segi minna teise grupiga ja seetõttu tuleb hoida end hoolega vees oleva giidi lähedusse. Sedakorda veealuseid pilte me aga teha ei saanud: fotoka veekindel kott, mille Austraaliast kalli raha eest muretsesime, ripub endiselt omal kohal meie kodu köögis Tallinnas.
Rolleri renti kohale jõudes, päris rentija meilt juhiluba ja tagatiseks krediitkaardi numbrit. Ja esitas seejärel küsimuse, kumb meist roolis olla kavatseb. Kuna load olid kaasas ainult mul, ei saanud ma koheselt aru, miks see küsimus üldse tekkis. Seejärel selgitas Rafael meile viisakalt, et soovitab roolis olla sellel, kel rohkem kogemust ja oskust on, olgugi, et M-l lube kaasas pole. Nii sättisimegi M rooli, nagu olime algselt arvestanud.
Linnake saarel pole kuigi suur ja on rolleriga läbitav üsna kiiresti ühest otsast teise. Liiklusskeem on lihtne: ühte pidi jooksvad tänavad on alati peateed ja teistpidi jooksvatel tänavatel tuleb alati igal ristmikul stop-märgi juures seisma jääda.
Põhimõtteliselt jookseb ümber saare üks maantee, millelt eksida ei ole võimalik ja koguaeg otse sõites jõuad saarele tiiru peale teinuna lõpuks linnakesse tagasi. Kui algselt jookseb tee küll piki rannikut, ent merd varjavad teeäärsed puud või tasulised rannad ja hotellikompleksid, siis üsna pea hakkab maantee kulgema täpselt piki mere serva, niimoodi et paremale jäävad vastu kivist kallast vahutavad lained, mida surfarid oma laudadega mõnusasti püüavad ja vasakule pool džunglistunud veidi kõrbe moodi lagedam kuiv ala. Nii on võimalik tee ääres näha lumivalgeid kivisema liivaga randu vaheldumas kivirahnuste kaldaservadega kilomeetrite kaupa.
Ühel hetkel mööda teed kulgedes pidime äkitselt peatuma ja pikemalt vaatama seda, mida silmanurgast pilk haaras, kuid esimese hooga aru ei saanud. Helesinine ookean peksis laineid vastu kallast ääristavaid kiviseid kaljusid, mispeale hetk hiljem keset kaljurahnu pritsis vett üles justkui purskkaevust. Ju on ajaga vesi kividesse omad käigud uuristanud, ent vaatepilt tundus üsna ebareaalne.
Et oli juba hiline pärastlõuna, ent söönud polnud me peale hommikut veel midagi, siis otsustasime teepealt kehakinnitust otsida. Reisi broneerides soovitas müügimees meil minna teeäärsesse söögikohta, kus just merelt tulnud kalameeste püütud vrskest kalast roogasid pakutakse. Koha leidsime rannale tõmmatud paatide järgi küll üles, kuid kahjuks nii hilja peale jookide seal enam midagi ei serveeritud ja seetõttu tuli meil teed jätkata ning otsida uus koht.
Üsna saare ühes nurgas keerab maantee ära vasakule ja viib viimasele sirgele, mis linnakesse otse sisse sõidab. Just seal nurgas asub nii väike suveniiripood, baar kui ka söögikoht, kus on isegi inglise keelse tõlkega hindadega menüü sissepääsu juurde välja pandud, kuigi kohalikud teenindajad (taaskord kõik mehed) praktiliselt sõnagi inglise keelt ei oska. Söögikohta sisse astudes, avaneb järgmine pilt: suure rohukatusega varjualuse all on neljakandiline baarilett, mille ääres asuvad tuult ja päikest näinud pukid ja keskel askeldab mehhiklane savikruusidesse kokteile segada. Leti vastu jääb teine rohukatusega kaetud kõrgem letike, mille taga askeldavad veel paar meesterahvast. Nagu hiljem selgub, on tegemist kassaga. Neist vasakule jääb avatud ustega kööginurk, kus tellimuse saanuna, asuvad kiirelt toiduga tegelema veel kaks jässakat mehhiklast. Baariletist paremale jäävad päiksevarjude alla lauad ning rippuvad võrkkiiged. Ja kui on soovi, saab oma sööki või kokteili nautida otse ookeanikaldal asuvate lauakeste taga. Vaatepilt on ebareaalne: täpselt nagu mõnes Hollywoodi filmis, mis püüab kujutada paradiisisaare baari.
Naudime oma tellitud kala, krevette ja täidetud tortillasid. Toit maitseb imeliselt. Omakorda annab naudingule lisaväärtuse avanev vaade ja miljöö. Kui ei ole siesta, siis on vähemalt manjaana. Kõigil on aega küll. Kiirustamisest tulenevat stressi siin ei tunta.
Kui linnakesse tagasi sõidame, hakkab juba hämarduma. Peame enne rolleri tagastamist paagi täis tankima ning keerame selleks ühte kahest linnakeses olevast tanklast. Et kohalike peamiseks sõiduvahendiks on just nimelt roller (ja harvad pole vaatepildid, kus rolleri otsa on istuma seatud terve mehhiklaste pere), siis on tanklas rolleritele täiesti erladi tankimise koht, kus pidevalt saba on. Ise tankida pole vaja: avad vaid bensiinipaagi ning teenindaja laseb sulle paaki just niipalju, kui tarvis. Meie poole päeva pikkune rolleriga põristamine läks maksma umbes poolteist € kütuse peale lisaks rendirahale.
Veel mõningaid tähelepanekuid:
- kohalikud transpordivad kõike peas või õlgadel, seda nii jala, jalgratta kui rolleriga sõites.
- tee ääred kubisevad uudishimulikest, kuid veidi argades iguaanidest, mida on võimalik kohata igal pool igas suuruses ja igas värvis.
- päike on endiselt ere, nii et snorgeldades vee all võtab päike eriti hästi ja esimese päikesepõletuse saime siiski kätte.
- Cozumeleil on ka mitmeid väiksemate templite varemeid, kuid enamike juurde pääsemiseks on vaja lunastada pilet ning mitmete juurde korralikku teed ei vii, nii et neid me külastada ei jõudnud.
- Linnas on mitmed tuntud brändide kallid poed lisaks suveniiripoodidele, mis kruiisilaevade turiste püüavad, nii et kaupade hinnad on kohati veidi krõbedad, kuigi suveniiride hinnad on enam-vähem kõikjal üsna ühesed.
- Tänavatel pakutakse paljudes kohtades võimalust lasta endale peenikesed punupatsid pähe punuda. Olime seda mitu päeva vaadanud ja mõelnud ning otsustasime mulle peatäie patse teha lasta. Tulemuse oli kiire ning vahva. Alates sellest hetkest olen ma patsidega.
- Tagasiteel Playa del Carmeni oli tõusnud tuul peaaegu tormiks, mistõttu paat kõikus lainetel meeletult, nii et suuremad lained isegi vastu katamaraani aknaid peksid. Meeskond jagas laiali suurema hulga oksekotte. Kolmveerand tundi loksumist tundus pikk, ent Cairnsis kogetud lained olid siiski hullemad.
- Aloe geel aitab hästi päiksepõletuse vastu. Kui endal seda kaasas pole, siis pakuvad mitmed turistipoed aga ka kohalikud supermarketid mitut valikut mõistliku raha eest.
kolmapäev, 16. veebruar 2011
5 Mehhiko minutit
Hommikul 6:30 ajal ärgates oli päike just taevas kõrgele tõusmas ning väljas minemas nii eredaks, et silmi kissitamata aknast õue enam vaadata ei saanud. Basseinipoiss tegi oma igahommikust rituaali ning rõske õhuniiskus oli tuppa tungimas, nii et niisked riided kuidagi kuivaks saada ei taha.
Ostetud päevatripp pidi algama meie enda hotellist, kui tuleb mikrobuss ja meid peale võtab. Kui esialgne kokkulepe oli transfeeri ajaks 7:30, siis lnnast hotelli tagasi jalutades, hüppas oma putakst välja meile reisi müünud väike jäme mehhiklane ja täpsustas, et buss jõuab meie juurde siiski 7:50 paiku (siinkohal ei saa ma mainimata jätta mehhiklaste üsna head mälu, et tänaval suvaliste turistide hulgast äkki ära tunda just neid, kes sinu kliendid on). Kella 8:10ks ei olnud buss veel saabunud. Ma muutusin rahutuks. Palusin hotelli administraatoril helistada tsekil olevale numbrile, kas buss meid ikka peale võtab. Samal hetkel astus uksest sisse vormis roheliste pikkade pükstega kõhetu napilt inglise keelt purssiv noormees, kes meid bussi juhatas.
Et Chichen Itza (üks uuest 7 maailmaimest) asub rannikult veidi üle 200 km sisemaale, oli ees üsna pikk bussisõit väikeses ja kitsas 12-kohalises mikrobussis, kuhu napilt ära mahtusime. Mehhikos liigub üldse äärmiselt palju ringi mikrobusse: kohalikke transporditakse nendega tööle, mitmed taksod on väikebussid, eratransfeerid samuti (väidetavalt ei tohi Mehhikos eratransfeeri pakkuda tavalise süiduautoga turistile, et oleks turvalisem), nii et hotelli akende alt vuriseb mikrobusse mööda minutis peaaegu kümmekond.
Esimene peatus tehti peale umbes pooletunnist sõitu suure ristmiku ääres, kuhu kogunesid kõik antud firma väikebussid turistidega, lastes neil tualetipeatuse teha, suveniire osta ning vajadusel muretseda midagi kiirelt hamba alla. Öeldud, et peatuse pikkuseks on 10 minutit, ei julgenud me bussist väga kaugele minna, kuigi olime rinda saanud firma logo ja juhi nimega kleepekad ning ilmselt maha meid jäetud ei oleks. Möödus pool tundi ootamist ning alles siis oli näha kerget liikumist inimeste hulgas busside poole. See oli esimene kord, kui saime aru, et Mehhikos on kõigil aega küll.
Just umbes siis, kui kannikad hakkasid busiistmest krampi minema, tuli sõidu teine peatus suure katusealuse ees, kus müüdi hulgaliselt suveniire. Seal ei peatunud mitte üksnes meie väiksed bussid, vaid ka teispool katusealust ja õmblukeste seinadega maja suured turismibussid. Ilmselt maksab see koht reisifirmadele hästi, et turiste just sinna tuuakse. Samas on kohe kohapeal näha, kuidas mitmeid asju ise valmistatakse. Kui midagi kas turstipoest või restornist osta, pannakse koheselt eraldi raamatusse kirja selle teenindaja nimi, kes kliendi tõi. Ilmselt nii teenivad nad seal oma palga tegelikult välja. See on ka põhjus, miks asjadel ei ole küljes hinnasilte (annab võimaluse hinna määrata inimese järgi, kuigi laias laastus hinnaklass on ikkagi ühel asjal sama), et sul oleks põhjust teenindaja poole pöörduda. Samas ei ole võimalik mööda tänavaid käia, nii et keegi sind oma poekesse sisse kutsuda ei püüaks. Kui sa seisma jäädki, hakatakse kohe midagi pähe määrima või hullem, kui julged küsida mõne asja maksumust, aga seda mitte ostma ei kipu, siis on kohalikud üsna virilate nägudega.
Chichen Itzasse kohale jõudes jagati meid inglise keelse,s hispaania keelseks ja itaalia keelseks grupiks, igas umbes paarkümmend inimest ja anti giidi hoole alla. Julgen kindlalt soovitada käina selliste vaatamisväärsuste juures just giidiga, sest on palju asju, mida ise sealt kusagilt lugeda võimalik pole, sest iluustreerivad voldikud on kõikjal samas ja need koosnevad peamiselt vaid piltidest ning kohapeal erilisi silte kusagil väljas ei ole.
Chichen Itza on justkui suur püramiid, ent pealt lame, mistõttu teda püramiidiks tegelikult kutsuda ei saa ega tohi. Kogu kompleks koosneb mitmest erineva suuruse ja kujuga templist, mida on aastakümnete jooksul püütud omajagu restaureerida, võttes templid lahti kivi-kivi haaval, need ära nummerdades arheoloogide poolt ning uuesti omale kohale kokku pannes. Kui suurima templi, Kukulkani esimene külg on laotud kenasti siledalt, siis tagumine on ikka veel ära vajunud kividega, mis näitab omakorda, kui raske ja aeganõudev töö on sellise koha restaureerimine. Lisaks on paik veel siiani arheoloogidele paljuski mõistatuseks, mida ei suudeta kuidagi lahti murda.
Templid on olnud maiadele aastatuhandeid pühaks paigaks, kus on käidud palvetamas ja rituaale läbi viimas. Eelkõige on seal ohverdatud palju lapsi ja süütuid naisi, kes jumalatele eriti meeldima pidid. Kusjuures ohvriks saamine on olnud suur au asi. Sestap on ka Chichen Itzas üks suurimaid puusapalli väljakuid (näeb välja nagu jalgpalli plats, ent mitte pikemas otsas pole väravad, vaid laiemas kummalgi pool üpris kõrgel justkui teistpidi keeratud korvpalli rõmgad, kuhu tuli siis puusaga lüües pall sisse saada. Puusaga muidugi nii kõrgele palli lüüa ei õnnestunud, mistõttu kasutati selleks abivahendeid ja nagu seinamaalingutelt näha, võisid nendeks olla ilmselt maod), mida täna enam ei kasutata, kuid näidisshow pidi olema täiesti olemas Xcaretis, kuhu plaanime ka veel reisi jooksul jõuda. Mängu võitja (tugevam ja tublim!) ohverdati jumalatele. Miks just tugevam ja mitte nõrgem, ei tea tänaseni keegi, ka ei ole päris selged mängu reeglid.
Maiad oli tark rahvas (ja siiani on, sest maiade kultuur ei ole hävinud, keelt siiani räägitakse ning paljudes külades on ära tuntavad ka vanemad inimesed, kes riietuvad pigem kohalikest teisiti, aga et me pole maiade küla külastanud, siis pole me päris rahvuslikke maiasid veel näinud, kuigi kui tänavatel ringi vaadata, siis kohtab palju äärmiselt lühikesi naisi, meile nii umbes veidi kõrgemale kui vööni, kes pakuvad käsitööd müüa - nemad ongi nö puhastverd maiad), kes tundis hästi nii astroloogiat, matemaatikat kui kirjakunsti, ent kahjuks on mitmed nahast kirjablokid hävitatud, sest kunagised maadeavastajad pidasid neid kuradi keeleks. Üksikuid säilinud blokke aga tänapäevased maiad lahti seletada ei mõista.
Maiad tundsid hästi planeete ning nende ehituskunst oli paras müsteerium. Ratast nad tundsid, ent ei kasutanud, mistõttu on kõik ehitised neljakandilised, aga leidub ka sambaid. Nii on leitud suure Kukulkani püramiidi seest teine samasugune, aga väiksem. Ka on kõik templid olnud kunagi värvilised, kuid tugev päike sööb aastatega värvi ning olgugi, et turistide horde käib päevas meeletult (kuni 10 000 külastajat päevas!), siis kohalikud ei viitsi värve säilitada ega panna juurde infotahvleid. Meie grupis olnud vanem Kalifornia paar rääkis, et on umbes 15 aastat tagasi templit külastanud - siis lasti veel templi otsa ronida ja kõik oli suuresti korda tegemata, aga ei käinud ka nii palju turiste kui nüüd. Muide, umbes 2 korda aastas langeb päike templile niimoodi, et mööda astmeid jookseb ülevalt alla justkui madu.
Kui meie siin põhjamaades arvame, et saun on suuresti meie leiutis, siis tegelikkuses ei pruugi see mitte nii olla. Ka maiadel on olemas saun ning seda kasutatakse osaliselt tänapäevani. Nemad nimetavad seda rohkem soojaks kojaks, mis köetakse umbes 60-90 kraadi (C) vahele. Enamasti asusid sellised saunakojad cenotede (looduslikud nö põhjatud allikaveest vms tiigikesed, mis on tekkinud tuhandete aastatke jooksul eelkõige maa alla, ent kui pealmine maa kiht sisse langeb, muutuvad avatud cenotedeks) kaldal, kuhu uputati ohverdamiseks taaskord inimesi. Kõigepealt saadeti inimene sauna puhtaks kasima ja siis visati ta ilmselt kinni seotuna kõrgelt kaljunukilt otse cenotesse. Cenoted on äärmiselt pühad paigad, kuigi paljud neist on tänapäeval avatud turistidele ujumiseks. Kuna jõgesid Mehhikos maiade piirkonnas ei leidu, siis oli vihm äärmiselt oluline ning jumalatele cenotedesse ohverdamisega soovitigi eelkõige kutsuda välja vihma.
Kogu Chichen Itza kubiseb kaupmeestest, kes püüavad turistidele suveniire müüa. Ka giidi tuuri on suveniirid sujuvalt põimitud, kui ta mõnest müügiletist mööda astudes mõne asja kätte haarab ja selgitab materjali või tehnikat, milles see tehtud on. Peamiselt on müüjad mehed, nagu ka kõikjal teenindjad, välja arvatud supermarketis ja massöörid, kelle käed käivad pidevalt. Kui klienti just ostmas pole, tahuvad nad laua taga teha uut puust maski, punuvad võrkkiike või näpivad oma mobiiltelefoni, ent käed käivad koguaeg.
Peale tuuri templite juures viidi meid kohalikku restorani sööma tüüpilist mehhiko toitu, kus on praktiliselt alati esindatud nachod (kolmnurksed maisist krõpsud) terava sibula-tomati salatiga, chilaquiled (saad nachod hautatult koos rohelise terava kastmega) ning purustatud pruunid oad. Keset lõunat tegi meile perekond tantsijaid kohalikes riietes (naistel valged sirgelõikelised kott-kleidid, ääristatud tikanditega, mida kõikjal müüakse) väikese etteaste, tantsides nii õllepudel kui kandiks koos klaasidega pea peal. Loomulikult peale etteastet jäid nad seisma saalinurka sildiga "Tips for dancers". Nagu ikka, elavad kõik tipist.
Seejärel viidi meid ujuma cenotesse ehk siis suure põhjatu (50 meetrit sügavust) ca 20 m diameetriga ümmargusse avatud cenotesse, kus võis julgelt vettehüppeid teha, kartmata pead või jalgu kuhugi ära lüüa, kui just kellelegi otsa ei hüppa. Vee temperatuur pidi olema seal veidi jahedam, kui meres, nii 23 kraadi kanti. Et ma eriline ujuja pole, siis põhjatutesse kohtadesse ma väga ronima ei kipu. Küll aga proovis M ühe vettehüppe ära. See oli värskendav ja uus kogemus.
Tagasiteel külastasime lühikeseks hetkeks Valladolide linnakest, kus on äärmiselt tuntud kirik. Seal oli meil aega pool tunnikest veidi ringi jalutada kuni bussi tangiti ja päike looja minema hakkas.
Seejärel alustasime tagasiteed hotelli, mis kestis umbes 2 tundi. Kuna maanteed kubisevad kõrgetest "lamavatest politseinikest", siis pidurdatakse ja kiirendatakse pidevalt, lisaks panevad need kogu bussi pidevalt hüppama. Kuna pimedaks läheb ka üsna vara, nii kella 6-7 vahel, siis pole bussis tagasiteel muud teha, kui tukkuda, ent kogu keha koos peaga hüpleb iga veikese hetke tagant üles-alla tänu tee kvaliteedile ja metallist mühkudele keset teed. Lõpuks saabusime õnnelikult hotelli, üsna puruväsinutena.
Mõned tähelepanekud veel:
- termin "Mexican ... minutes", mis tähistab seda, et kui öeldakse 10 minutit, siis on tegemist poole tunniga.
- kohalike põhiliseks transpordivahendiks on 3-rattaline jalgratas, mis on eespoolt kahe rattaga, mile peale on asetatud kast või raam millegi transportimiseks.
- päike on ere ja kuum, ent 15-se kaitsefaktoriga kreemist on enam kui küll. Seda peale määrinuna jääb nahk endiselt valgeks nagu poleks päikest näinudki, kuigi on kohapeal müügil ka päiksekreeme faktoriga 80+.
- olgugi, et sööme hotellis korraliku hommikusöögi ja päeva peale veel ehk ühe söögikorra, ei kipu kõht tegelikult tühjaks minema.
- jaguar on maiadel üks loom, keda kõikjal kujutatakse, ka suveniiridel. Nii on välja mõeldud vile, mida puhudes tekib justkui jaguari karje, mis esimese hooga üsna ehmatab. Seda on kõik kohad täis Chichen Itzas. Omamoodi põnev on ka käte plaksutamise templite juures, kus heli kajab vastu justkui eksootilise linnu hüüe.
- euroopa otsikuga ülemineku adapterit leida tundus üsna keeruline, ent lõpuks saime sellega hakkama.
- esimesel päeval saadud poe kliendikaart ei olnudki kliendikaart, vaid virtuaalne raha - müüjal polnud meile piisavalt tagasi anda ja siis kanti ülejääk kaardile, millega hiljem maksta saime.
Ostetud päevatripp pidi algama meie enda hotellist, kui tuleb mikrobuss ja meid peale võtab. Kui esialgne kokkulepe oli transfeeri ajaks 7:30, siis lnnast hotelli tagasi jalutades, hüppas oma putakst välja meile reisi müünud väike jäme mehhiklane ja täpsustas, et buss jõuab meie juurde siiski 7:50 paiku (siinkohal ei saa ma mainimata jätta mehhiklaste üsna head mälu, et tänaval suvaliste turistide hulgast äkki ära tunda just neid, kes sinu kliendid on). Kella 8:10ks ei olnud buss veel saabunud. Ma muutusin rahutuks. Palusin hotelli administraatoril helistada tsekil olevale numbrile, kas buss meid ikka peale võtab. Samal hetkel astus uksest sisse vormis roheliste pikkade pükstega kõhetu napilt inglise keelt purssiv noormees, kes meid bussi juhatas.
Et Chichen Itza (üks uuest 7 maailmaimest) asub rannikult veidi üle 200 km sisemaale, oli ees üsna pikk bussisõit väikeses ja kitsas 12-kohalises mikrobussis, kuhu napilt ära mahtusime. Mehhikos liigub üldse äärmiselt palju ringi mikrobusse: kohalikke transporditakse nendega tööle, mitmed taksod on väikebussid, eratransfeerid samuti (väidetavalt ei tohi Mehhikos eratransfeeri pakkuda tavalise süiduautoga turistile, et oleks turvalisem), nii et hotelli akende alt vuriseb mikrobusse mööda minutis peaaegu kümmekond.
Esimene peatus tehti peale umbes pooletunnist sõitu suure ristmiku ääres, kuhu kogunesid kõik antud firma väikebussid turistidega, lastes neil tualetipeatuse teha, suveniire osta ning vajadusel muretseda midagi kiirelt hamba alla. Öeldud, et peatuse pikkuseks on 10 minutit, ei julgenud me bussist väga kaugele minna, kuigi olime rinda saanud firma logo ja juhi nimega kleepekad ning ilmselt maha meid jäetud ei oleks. Möödus pool tundi ootamist ning alles siis oli näha kerget liikumist inimeste hulgas busside poole. See oli esimene kord, kui saime aru, et Mehhikos on kõigil aega küll.
Just umbes siis, kui kannikad hakkasid busiistmest krampi minema, tuli sõidu teine peatus suure katusealuse ees, kus müüdi hulgaliselt suveniire. Seal ei peatunud mitte üksnes meie väiksed bussid, vaid ka teispool katusealust ja õmblukeste seinadega maja suured turismibussid. Ilmselt maksab see koht reisifirmadele hästi, et turiste just sinna tuuakse. Samas on kohe kohapeal näha, kuidas mitmeid asju ise valmistatakse. Kui midagi kas turstipoest või restornist osta, pannakse koheselt eraldi raamatusse kirja selle teenindaja nimi, kes kliendi tõi. Ilmselt nii teenivad nad seal oma palga tegelikult välja. See on ka põhjus, miks asjadel ei ole küljes hinnasilte (annab võimaluse hinna määrata inimese järgi, kuigi laias laastus hinnaklass on ikkagi ühel asjal sama), et sul oleks põhjust teenindaja poole pöörduda. Samas ei ole võimalik mööda tänavaid käia, nii et keegi sind oma poekesse sisse kutsuda ei püüaks. Kui sa seisma jäädki, hakatakse kohe midagi pähe määrima või hullem, kui julged küsida mõne asja maksumust, aga seda mitte ostma ei kipu, siis on kohalikud üsna virilate nägudega.
Chichen Itzasse kohale jõudes jagati meid inglise keelse,s hispaania keelseks ja itaalia keelseks grupiks, igas umbes paarkümmend inimest ja anti giidi hoole alla. Julgen kindlalt soovitada käina selliste vaatamisväärsuste juures just giidiga, sest on palju asju, mida ise sealt kusagilt lugeda võimalik pole, sest iluustreerivad voldikud on kõikjal samas ja need koosnevad peamiselt vaid piltidest ning kohapeal erilisi silte kusagil väljas ei ole.
Chichen Itza on justkui suur püramiid, ent pealt lame, mistõttu teda püramiidiks tegelikult kutsuda ei saa ega tohi. Kogu kompleks koosneb mitmest erineva suuruse ja kujuga templist, mida on aastakümnete jooksul püütud omajagu restaureerida, võttes templid lahti kivi-kivi haaval, need ära nummerdades arheoloogide poolt ning uuesti omale kohale kokku pannes. Kui suurima templi, Kukulkani esimene külg on laotud kenasti siledalt, siis tagumine on ikka veel ära vajunud kividega, mis näitab omakorda, kui raske ja aeganõudev töö on sellise koha restaureerimine. Lisaks on paik veel siiani arheoloogidele paljuski mõistatuseks, mida ei suudeta kuidagi lahti murda.
Templid on olnud maiadele aastatuhandeid pühaks paigaks, kus on käidud palvetamas ja rituaale läbi viimas. Eelkõige on seal ohverdatud palju lapsi ja süütuid naisi, kes jumalatele eriti meeldima pidid. Kusjuures ohvriks saamine on olnud suur au asi. Sestap on ka Chichen Itzas üks suurimaid puusapalli väljakuid (näeb välja nagu jalgpalli plats, ent mitte pikemas otsas pole väravad, vaid laiemas kummalgi pool üpris kõrgel justkui teistpidi keeratud korvpalli rõmgad, kuhu tuli siis puusaga lüües pall sisse saada. Puusaga muidugi nii kõrgele palli lüüa ei õnnestunud, mistõttu kasutati selleks abivahendeid ja nagu seinamaalingutelt näha, võisid nendeks olla ilmselt maod), mida täna enam ei kasutata, kuid näidisshow pidi olema täiesti olemas Xcaretis, kuhu plaanime ka veel reisi jooksul jõuda. Mängu võitja (tugevam ja tublim!) ohverdati jumalatele. Miks just tugevam ja mitte nõrgem, ei tea tänaseni keegi, ka ei ole päris selged mängu reeglid.
Maiad oli tark rahvas (ja siiani on, sest maiade kultuur ei ole hävinud, keelt siiani räägitakse ning paljudes külades on ära tuntavad ka vanemad inimesed, kes riietuvad pigem kohalikest teisiti, aga et me pole maiade küla külastanud, siis pole me päris rahvuslikke maiasid veel näinud, kuigi kui tänavatel ringi vaadata, siis kohtab palju äärmiselt lühikesi naisi, meile nii umbes veidi kõrgemale kui vööni, kes pakuvad käsitööd müüa - nemad ongi nö puhastverd maiad), kes tundis hästi nii astroloogiat, matemaatikat kui kirjakunsti, ent kahjuks on mitmed nahast kirjablokid hävitatud, sest kunagised maadeavastajad pidasid neid kuradi keeleks. Üksikuid säilinud blokke aga tänapäevased maiad lahti seletada ei mõista.
Maiad tundsid hästi planeete ning nende ehituskunst oli paras müsteerium. Ratast nad tundsid, ent ei kasutanud, mistõttu on kõik ehitised neljakandilised, aga leidub ka sambaid. Nii on leitud suure Kukulkani püramiidi seest teine samasugune, aga väiksem. Ka on kõik templid olnud kunagi värvilised, kuid tugev päike sööb aastatega värvi ning olgugi, et turistide horde käib päevas meeletult (kuni 10 000 külastajat päevas!), siis kohalikud ei viitsi värve säilitada ega panna juurde infotahvleid. Meie grupis olnud vanem Kalifornia paar rääkis, et on umbes 15 aastat tagasi templit külastanud - siis lasti veel templi otsa ronida ja kõik oli suuresti korda tegemata, aga ei käinud ka nii palju turiste kui nüüd. Muide, umbes 2 korda aastas langeb päike templile niimoodi, et mööda astmeid jookseb ülevalt alla justkui madu.
Kui meie siin põhjamaades arvame, et saun on suuresti meie leiutis, siis tegelikkuses ei pruugi see mitte nii olla. Ka maiadel on olemas saun ning seda kasutatakse osaliselt tänapäevani. Nemad nimetavad seda rohkem soojaks kojaks, mis köetakse umbes 60-90 kraadi (C) vahele. Enamasti asusid sellised saunakojad cenotede (looduslikud nö põhjatud allikaveest vms tiigikesed, mis on tekkinud tuhandete aastatke jooksul eelkõige maa alla, ent kui pealmine maa kiht sisse langeb, muutuvad avatud cenotedeks) kaldal, kuhu uputati ohverdamiseks taaskord inimesi. Kõigepealt saadeti inimene sauna puhtaks kasima ja siis visati ta ilmselt kinni seotuna kõrgelt kaljunukilt otse cenotesse. Cenoted on äärmiselt pühad paigad, kuigi paljud neist on tänapäeval avatud turistidele ujumiseks. Kuna jõgesid Mehhikos maiade piirkonnas ei leidu, siis oli vihm äärmiselt oluline ning jumalatele cenotedesse ohverdamisega soovitigi eelkõige kutsuda välja vihma.
Kogu Chichen Itza kubiseb kaupmeestest, kes püüavad turistidele suveniire müüa. Ka giidi tuuri on suveniirid sujuvalt põimitud, kui ta mõnest müügiletist mööda astudes mõne asja kätte haarab ja selgitab materjali või tehnikat, milles see tehtud on. Peamiselt on müüjad mehed, nagu ka kõikjal teenindjad, välja arvatud supermarketis ja massöörid, kelle käed käivad pidevalt. Kui klienti just ostmas pole, tahuvad nad laua taga teha uut puust maski, punuvad võrkkiike või näpivad oma mobiiltelefoni, ent käed käivad koguaeg.
Peale tuuri templite juures viidi meid kohalikku restorani sööma tüüpilist mehhiko toitu, kus on praktiliselt alati esindatud nachod (kolmnurksed maisist krõpsud) terava sibula-tomati salatiga, chilaquiled (saad nachod hautatult koos rohelise terava kastmega) ning purustatud pruunid oad. Keset lõunat tegi meile perekond tantsijaid kohalikes riietes (naistel valged sirgelõikelised kott-kleidid, ääristatud tikanditega, mida kõikjal müüakse) väikese etteaste, tantsides nii õllepudel kui kandiks koos klaasidega pea peal. Loomulikult peale etteastet jäid nad seisma saalinurka sildiga "Tips for dancers". Nagu ikka, elavad kõik tipist.
Seejärel viidi meid ujuma cenotesse ehk siis suure põhjatu (50 meetrit sügavust) ca 20 m diameetriga ümmargusse avatud cenotesse, kus võis julgelt vettehüppeid teha, kartmata pead või jalgu kuhugi ära lüüa, kui just kellelegi otsa ei hüppa. Vee temperatuur pidi olema seal veidi jahedam, kui meres, nii 23 kraadi kanti. Et ma eriline ujuja pole, siis põhjatutesse kohtadesse ma väga ronima ei kipu. Küll aga proovis M ühe vettehüppe ära. See oli värskendav ja uus kogemus.
Tagasiteel külastasime lühikeseks hetkeks Valladolide linnakest, kus on äärmiselt tuntud kirik. Seal oli meil aega pool tunnikest veidi ringi jalutada kuni bussi tangiti ja päike looja minema hakkas.
Seejärel alustasime tagasiteed hotelli, mis kestis umbes 2 tundi. Kuna maanteed kubisevad kõrgetest "lamavatest politseinikest", siis pidurdatakse ja kiirendatakse pidevalt, lisaks panevad need kogu bussi pidevalt hüppama. Kuna pimedaks läheb ka üsna vara, nii kella 6-7 vahel, siis pole bussis tagasiteel muud teha, kui tukkuda, ent kogu keha koos peaga hüpleb iga veikese hetke tagant üles-alla tänu tee kvaliteedile ja metallist mühkudele keset teed. Lõpuks saabusime õnnelikult hotelli, üsna puruväsinutena.
Mõned tähelepanekud veel:
- termin "Mexican ... minutes", mis tähistab seda, et kui öeldakse 10 minutit, siis on tegemist poole tunniga.
- kohalike põhiliseks transpordivahendiks on 3-rattaline jalgratas, mis on eespoolt kahe rattaga, mile peale on asetatud kast või raam millegi transportimiseks.
- päike on ere ja kuum, ent 15-se kaitsefaktoriga kreemist on enam kui küll. Seda peale määrinuna jääb nahk endiselt valgeks nagu poleks päikest näinudki, kuigi on kohapeal müügil ka päiksekreeme faktoriga 80+.
- olgugi, et sööme hotellis korraliku hommikusöögi ja päeva peale veel ehk ühe söögikorra, ei kipu kõht tegelikult tühjaks minema.
- jaguar on maiadel üks loom, keda kõikjal kujutatakse, ka suveniiridel. Nii on välja mõeldud vile, mida puhudes tekib justkui jaguari karje, mis esimese hooga üsna ehmatab. Seda on kõik kohad täis Chichen Itzas. Omamoodi põnev on ka käte plaksutamise templite juures, kus heli kajab vastu justkui eksootilise linnu hüüe.
- euroopa otsikuga ülemineku adapterit leida tundus üsna keeruline, ent lõpuks saime sellega hakkama.
- esimesel päeval saadud poe kliendikaart ei olnudki kliendikaart, vaid virtuaalne raha - müüjal polnud meile piisavalt tagasi anda ja siis kanti ülejääk kaardile, millega hiljem maksta saime.
teisipäev, 15. veebruar 2011
M nagu mesinädalad Mehhikos
Enne pulmi mõtlesin omajagu asjatoimetustest blogida, ent jätsin selle siiski katki erinevatel põhjustel ja kui kunagi jõuan ja viistin, siis teen seda tagant järele. Pulmareisi kohta otsustasin juba varem, et päris igapäevaselt reisipäevikut pidama ei hakka, ent siiski ei saa panna vastu kiusatusele mõningaid märksõnu kirja panna.
Üldjuhul olen reisile minnes end alati ette valmistanud ning uurinud sihtkoha, kultuuriväärtuste jms olulise info välja. Sedakorda on tegemist tõesti puhta turismireisiga, millele ma eeltööd teha ei jõudnud. Kuigi M-lt laenatud Mehhiko raamat on kotis kaasas, pole tegelikkuses sellesse väga süveneda jõudnud. Õnneks on abivalmis reisikonsultant Wrisist pannud mulle meilile mõned kõige olulisemad kohad, mida tuleks kindlasti külastada ja tarkuseteri jagasid oma kogemusest nii R kui M ka. Eks ma püüan sedakorda nendest juhinduda.
Lend Eestist Mehhikosse on omajagu pikk: Tallinn-Helsinki pool tundi, Helsinki-New York peaaegu 9 tundi, misjärel tuleb NY-s riiki siseneda ka siis, kui on tegemist transiidiga ja kohe edasi lendamisega, võtta välja oma pagas, läbida toll, pagas uuesti ära anda, läbida uuesti turvakontroll ning asuda uuele lennule. Finnairi lennuk oli küll mugav ning pardateenindus üsna hea, mistõttu üle Atlandi lend läks sujuvalt ja kiiresti. Et tegemist oli päevase lennuga, püüdsin lennukis mitte tukkuma jääda, kuid vandusin siiski lõpuks alla ja magasin tunnikese.
Kui nüüd võrrelda Finnairi lennukit Etihadi omadega, millega Aussis käisime, siis pean ikkagi tunnistama, et Finnair jääb Etihadile veidi alla oma mugavuselt (seda siis eriti entertainment systemi poolest, mis ei jäta meelde mida ja kui palju vaadanud oled ning pead sama asja pooleli jäädes seda otsast alustama kui ka istmete osas: Finnairil liigub economy klassis üksnes seljatugi üles-alla, Etihadil seljatuge langetades ka istme osa, mis teeb lebotamise veidi kergemaks).
Viimane lend NY-Cancun, mis kestis 4 ja pool tundi, möödus täielikult magades. American Airlinesi lennuk oli suhteliselt vana, keskel laes rippusid telekad nagu vanasti bussireisidel ja selleks, et heli kuulda, pidid sul olema isiklikud kõrvaklapid või said ühekordsed teenindajalt osta. Lisaks näidati sama filmi, mille ma just Finnairiga üle Atlandi lennul olin ära vaadanud. Mind panid imestama ka suhteliselt pohhuistliku suhtumisega stjuuardessid: veidi vanemapoolsed laiade lõigadega nätsu närivad prouad, kes pigem omavahel kõva häälega jutustades istusid, kui reisijatele tähelepanu pöörasid. Filmidest olen näinud, et nö madalama prioriteediga lendudele panevad lennufirmad nö kehvema astmega teenindajad, aga ma poleks oodanud, et see vahe nii märgatav on.
Kohale Mehhikosse jõudsime õhtul poole kümne paiku. Tollist saime kenasti läbi ja pagasi lindilt kätte. Juba NY-s kohvrit uuesti ära andes märkasime, et käepide on purunenud, ent meile öeldi, et võtaksime sellekohase tõendi alles Cancunis. Ja Mehhikos on siesta ja manjaana nagu mehhiko seepides: pagasi teeninduses istus küll kaks meesterahvast, ent kumbki inglise keelt ei rääkinud. Seejärel peale mõningast ootamist laekus üks naisterahvas, kes teatas koheselt, et nemad käepidemete purunemise eest ei vastuta ja see on kliendi oma teema. Kui püüdsime seletada, et meil on kindlustuse jaoks ikkagi tõendit vaja, et pagas on purunenud, ohkas ta korraks ja hakkas pabereid täitma.
Kui pagas korralikult käes, tuleb läbida toll. Paned kõik oma kodinad lindi peale, mis läbi valgustatakse (erinevalt teistest lennujaamadest ei tule siin midagi kotist välja tõsta), siis jõuad üksnes hispaania keelt kõneleva tolliametniku juurde, kes sinult deklaratsiooni võtab ja palub hispaania keeles oma käega punast nuppu vajutada, mille peale hakkab tablool põlema kas punane (astu sabast kõrvale ja ava kohver kontrollimiseks) või roheline (kõik koras) tuli. Meile õnneks avanes roheline.
Reisikonsultant oli soovitanud meil eratransfeeri juba Eestist ette broneerida ja tasuda. Kui alguses veidi kahtlesime selles ja ehmatas ka hind, siis tänaseks oleme äärmisrlt rahul, et seda tegime. Pulmareis ei ole see koht, kus oleks mõtet hakata väga ise rabelema, vaid ikkagi ootad, et asjad sujuvad. Kui tollist olime läbi saanud, sattusime suure esikuga ruumi, kus kahes rivis seisis kümmekond vormis inimest, kellest igaüks mõne reisijaga suhtlema asus - turismiinfo konsultandid, kes pärisid, milline firma meid üles korjad ja soovitasid võtta tasuta kohaliku kaardi. Kui transport organiseeritud poleks olnud või hotell puudu, oleksid nad ka sellega aidanud. Neist möödunud ja klaasustest läbi astunud, hakkas pihta tõeline Mehhiko: ukseesine oli täis sibivaid ja karjuvaid lühikesi tõmmusid mehi, kes kõik üritasid endale klienti saada, kellele üksteisevõidu hotelli transporti pakkuda. Ja siis seisis nende keskel Jose (loe: Hose) sildiga, millel M nimi, täpselt nagu filmis.
Jose juhatas meid parkimisplatsi tagumisse serva, kuhu saabus peagi valge mikrobuss. Meile tutvustati eraldi autojuhti ja aidati pagas autosse. Kui olime napilt suuna Playa del Carmeni poole võtnud (Cancunist ca 70 km), hakkas Jose pikalt seletama, kus me hetkel oleme, mis meie lähistel on, milliseid vaatamisväärsusi kindlasti meie piirkonnas näha, enne kui ära lähme jne, aga ka seda, et kohalikud teevad kõiki rahalisi tehinguid nii peesodes kui dollarites ning tippi ei tasu euromüntides jätta, sest kohapeal saab neid vahetada poole väiksema kursiga kui paberraha, samas tuleb tippi sisulisrlt iga liigutuse eest eraldi jätta. Jose vastuvõtt oli soe ja sõbralik. Tõeliselt mõnus oli alustada reisi isikliku giidiga, kes meid justkui tunnikeseks oma tiiva alla võttis ning lubas igati abivalmis olla, kui meil miskit peaks vaja minema.
Hotelli jõudes tabas meid veel teinegi positiivne üllatus: kuigi reisikonsultant oli korduvalt kinnitanud, et meil on üksnes tuba ilma söökideta, siis hotelli enda kodulehelt lugesin juba varem välja, et külalistele on hommikusöök kingituseks. Seda sama kinnitas meile ka vastuvõtu administraator. Hotelli põrandad on sisuliselt kaetud kõikjal läikiva marmoriga, seda ka tubades. Samas seinad on kõik äärmiselt heledad. Hotellituba ise puhas ja klassikaline Holiday Inn king size voodiga. Et jõudsime kohaliku aja järgi tuppa alles 11 ajal õhtul, sättisime end kohe tuttu. Tulenevalt aga ajavahedest ning lennukis tukkumisest, ärkasin ma juba kella 4st ning püüdsin silmi vägisi kinni hoides une välja venitada kella 7ni. Ega ometi abielu nii vara mõjuma hakka, et juba tahan hommikul ülivara tõusta?
Esimese päeva otsustasime veeta lihtsalt rahulikult ringi vaadates ja otsides endale päevatuure järgmisteks päevadeks. Peale hommikusööki kutsus concierge meid enda juurde, andis mõnede söögikohtade kupongid, selgitas hotelli rannas asuvat tasuta klubi (so rannaribast koht, kus on lamamistoolid ja päiksevarjud antud hotelli klientidele tasuta), sinna viivat tasuta kord tunnis minevat bussi, kuigi see asub umbes paari km jalutuskäigu kaugusel ning andis ka kohaliku kaardi. Mehhiklased tunduvad äärmiselt sõbralikud.
Kui hotelli uksest välja saime, tabas meid uus üllatus: kõikjal on nii ere valgus, et isegi silmi kissitades ei kannata õues kuidagi ringi vaadata. Meie päikseprillid jäid aga Eestisse autosse, mille külmunud uksi me pühapäeva hommikul jääst lahti kuidagi ei saanud. Nii ei jäänudki muud üle, kui esimese asjana minna kohalikku supermarketisse suvaliste päikseprillide jahile. Kassas seletas müüja meile midagi hispaania keeles ning esitas küsimuse, millest me kumbki midagi aru ei saanud. Seejärel andis tädi meile poe kliendikaardi ning tagasi ainult osa vahetusrahast. Nojah, kui nii, siis nii, mis seal ikka. Et tegemist on nö meie kodupoega, siis ilmselt satume sinna reisi jooksul veel ja kaart võib marjaks ära kuluda.
Playa del Carmen on üsna väike linnake. Või vähemasti esmapilgul. Tehislikult ehitatud ca 10 aastat tagasi ning elatub üksnes turismindusest. Kuulsaim turistitänav on 5th Avenue, mis kubiseb tüüpilistest turistipoodidest, reisipakkujatest ja restoranidest. Sellele üsna lähedal asub pikk lumivalge liivaranna ja helesinise mereveega kariibimerega rand. Päeva esimesel poolel jalutasime läbi 5th Avenue, broneerisime endale homseks ja ülehomseks reisid (Chichen Ita ja Conzumeli saar), jõime ühe kosutava maasika margarita Blue Parrotis (R soovitusel) ning beežitasime plaažil Coco Maya rannaklubis.
Kaks suurimat tähelepanekut tänasest päevast on rannas pakutavad massaažid ning sularahaautomaadid. Massaaži reklaamivaid silte on rannas kõik kohad täis. Ka meie rannaklubis pakuti Maya stiilis tunni ajast massaaži, milleks vajalik telk asus samas koos kahe massaažilauaga. Lisaks pakuti massaaži ka klubi maja teisel korrusel, kus üksnes katuseks on õlgedest (või mis materjal see on?) punutud vari ilma akende ja usteta. Otsustasime massaaži järele proovida ning tuleb tunnistada, et pettuma me ei pidanud. Ma arvan, et see oli üks paremaid massaaže, mida ma senini saanud olen. Väikeste tömpide sõrmedega lühikesed jässakad mehhiklased tajuvad seda kunsti nii imelisel tasemel, et võttis lausa sõnatuks. Ka M oli minuga samal arvamusel. Nii et kel võimalus, soovitan kindlasti proovida!
Teiseks huvitavaks nähtuseks on sularahaautomaadid tänavatel. Trip.ee foorumist lugesin ennist, et suurtes kogustes sularaha kaasa pole mõtet võtta, sest automaate on kõikjal ning kaardimaksed toimivad (kui pin koodi mäletada). Samas on tänaval sularahaautomaadid, mis väljastavad kas US dollareid või nii US dollareid kui Mehhiko peesosid - võta, mida soovid. Ka maksta saab mõlemas.
Siinkohal pean oma kirjatüki kiiresti kokku tõmbama, sest läpaka aku hakkab tühjaks saama, ent nagu selgus, siis kohalikus supermarketis elektri adapterit pole ning seetõttu me täna midagi laadida ei saanud. Eks püüame homme otsida. Külla aga tahaks veel ära mainida toidu: läksime restorani ning kelner soovitas meil võtta nii eelroad kui pearoa, kuna kumbki polevat kuigi suur. Kui eelroogadega ühele poole saime, oli meil mõlemal kõht nii täis, et lasime mõlemad pearoad kaasa pakkida, millest saime ka terve õhtusöögi ja sellestki jäi pool järele homseks. Kuna minibari toas pole, siis loodame, et söök ikka homme veel kõlbab.
Igatahes, kohalike ütluste järgi on praegu ilmad jahedamad, kui tavaliselt sel ajal, sest USAs sajab liiga palju lund, etn tavapärase 28 kraadi asemel 24 on meie jaoks täiesti sobilik. Päikest on vähemasti mõnusasti.
Üldjuhul olen reisile minnes end alati ette valmistanud ning uurinud sihtkoha, kultuuriväärtuste jms olulise info välja. Sedakorda on tegemist tõesti puhta turismireisiga, millele ma eeltööd teha ei jõudnud. Kuigi M-lt laenatud Mehhiko raamat on kotis kaasas, pole tegelikkuses sellesse väga süveneda jõudnud. Õnneks on abivalmis reisikonsultant Wrisist pannud mulle meilile mõned kõige olulisemad kohad, mida tuleks kindlasti külastada ja tarkuseteri jagasid oma kogemusest nii R kui M ka. Eks ma püüan sedakorda nendest juhinduda.
Lend Eestist Mehhikosse on omajagu pikk: Tallinn-Helsinki pool tundi, Helsinki-New York peaaegu 9 tundi, misjärel tuleb NY-s riiki siseneda ka siis, kui on tegemist transiidiga ja kohe edasi lendamisega, võtta välja oma pagas, läbida toll, pagas uuesti ära anda, läbida uuesti turvakontroll ning asuda uuele lennule. Finnairi lennuk oli küll mugav ning pardateenindus üsna hea, mistõttu üle Atlandi lend läks sujuvalt ja kiiresti. Et tegemist oli päevase lennuga, püüdsin lennukis mitte tukkuma jääda, kuid vandusin siiski lõpuks alla ja magasin tunnikese.
Kui nüüd võrrelda Finnairi lennukit Etihadi omadega, millega Aussis käisime, siis pean ikkagi tunnistama, et Finnair jääb Etihadile veidi alla oma mugavuselt (seda siis eriti entertainment systemi poolest, mis ei jäta meelde mida ja kui palju vaadanud oled ning pead sama asja pooleli jäädes seda otsast alustama kui ka istmete osas: Finnairil liigub economy klassis üksnes seljatugi üles-alla, Etihadil seljatuge langetades ka istme osa, mis teeb lebotamise veidi kergemaks).
Viimane lend NY-Cancun, mis kestis 4 ja pool tundi, möödus täielikult magades. American Airlinesi lennuk oli suhteliselt vana, keskel laes rippusid telekad nagu vanasti bussireisidel ja selleks, et heli kuulda, pidid sul olema isiklikud kõrvaklapid või said ühekordsed teenindajalt osta. Lisaks näidati sama filmi, mille ma just Finnairiga üle Atlandi lennul olin ära vaadanud. Mind panid imestama ka suhteliselt pohhuistliku suhtumisega stjuuardessid: veidi vanemapoolsed laiade lõigadega nätsu närivad prouad, kes pigem omavahel kõva häälega jutustades istusid, kui reisijatele tähelepanu pöörasid. Filmidest olen näinud, et nö madalama prioriteediga lendudele panevad lennufirmad nö kehvema astmega teenindajad, aga ma poleks oodanud, et see vahe nii märgatav on.
Kohale Mehhikosse jõudsime õhtul poole kümne paiku. Tollist saime kenasti läbi ja pagasi lindilt kätte. Juba NY-s kohvrit uuesti ära andes märkasime, et käepide on purunenud, ent meile öeldi, et võtaksime sellekohase tõendi alles Cancunis. Ja Mehhikos on siesta ja manjaana nagu mehhiko seepides: pagasi teeninduses istus küll kaks meesterahvast, ent kumbki inglise keelt ei rääkinud. Seejärel peale mõningast ootamist laekus üks naisterahvas, kes teatas koheselt, et nemad käepidemete purunemise eest ei vastuta ja see on kliendi oma teema. Kui püüdsime seletada, et meil on kindlustuse jaoks ikkagi tõendit vaja, et pagas on purunenud, ohkas ta korraks ja hakkas pabereid täitma.
Kui pagas korralikult käes, tuleb läbida toll. Paned kõik oma kodinad lindi peale, mis läbi valgustatakse (erinevalt teistest lennujaamadest ei tule siin midagi kotist välja tõsta), siis jõuad üksnes hispaania keelt kõneleva tolliametniku juurde, kes sinult deklaratsiooni võtab ja palub hispaania keeles oma käega punast nuppu vajutada, mille peale hakkab tablool põlema kas punane (astu sabast kõrvale ja ava kohver kontrollimiseks) või roheline (kõik koras) tuli. Meile õnneks avanes roheline.
Reisikonsultant oli soovitanud meil eratransfeeri juba Eestist ette broneerida ja tasuda. Kui alguses veidi kahtlesime selles ja ehmatas ka hind, siis tänaseks oleme äärmisrlt rahul, et seda tegime. Pulmareis ei ole see koht, kus oleks mõtet hakata väga ise rabelema, vaid ikkagi ootad, et asjad sujuvad. Kui tollist olime läbi saanud, sattusime suure esikuga ruumi, kus kahes rivis seisis kümmekond vormis inimest, kellest igaüks mõne reisijaga suhtlema asus - turismiinfo konsultandid, kes pärisid, milline firma meid üles korjad ja soovitasid võtta tasuta kohaliku kaardi. Kui transport organiseeritud poleks olnud või hotell puudu, oleksid nad ka sellega aidanud. Neist möödunud ja klaasustest läbi astunud, hakkas pihta tõeline Mehhiko: ukseesine oli täis sibivaid ja karjuvaid lühikesi tõmmusid mehi, kes kõik üritasid endale klienti saada, kellele üksteisevõidu hotelli transporti pakkuda. Ja siis seisis nende keskel Jose (loe: Hose) sildiga, millel M nimi, täpselt nagu filmis.
Jose juhatas meid parkimisplatsi tagumisse serva, kuhu saabus peagi valge mikrobuss. Meile tutvustati eraldi autojuhti ja aidati pagas autosse. Kui olime napilt suuna Playa del Carmeni poole võtnud (Cancunist ca 70 km), hakkas Jose pikalt seletama, kus me hetkel oleme, mis meie lähistel on, milliseid vaatamisväärsusi kindlasti meie piirkonnas näha, enne kui ära lähme jne, aga ka seda, et kohalikud teevad kõiki rahalisi tehinguid nii peesodes kui dollarites ning tippi ei tasu euromüntides jätta, sest kohapeal saab neid vahetada poole väiksema kursiga kui paberraha, samas tuleb tippi sisulisrlt iga liigutuse eest eraldi jätta. Jose vastuvõtt oli soe ja sõbralik. Tõeliselt mõnus oli alustada reisi isikliku giidiga, kes meid justkui tunnikeseks oma tiiva alla võttis ning lubas igati abivalmis olla, kui meil miskit peaks vaja minema.
Hotelli jõudes tabas meid veel teinegi positiivne üllatus: kuigi reisikonsultant oli korduvalt kinnitanud, et meil on üksnes tuba ilma söökideta, siis hotelli enda kodulehelt lugesin juba varem välja, et külalistele on hommikusöök kingituseks. Seda sama kinnitas meile ka vastuvõtu administraator. Hotelli põrandad on sisuliselt kaetud kõikjal läikiva marmoriga, seda ka tubades. Samas seinad on kõik äärmiselt heledad. Hotellituba ise puhas ja klassikaline Holiday Inn king size voodiga. Et jõudsime kohaliku aja järgi tuppa alles 11 ajal õhtul, sättisime end kohe tuttu. Tulenevalt aga ajavahedest ning lennukis tukkumisest, ärkasin ma juba kella 4st ning püüdsin silmi vägisi kinni hoides une välja venitada kella 7ni. Ega ometi abielu nii vara mõjuma hakka, et juba tahan hommikul ülivara tõusta?
Esimese päeva otsustasime veeta lihtsalt rahulikult ringi vaadates ja otsides endale päevatuure järgmisteks päevadeks. Peale hommikusööki kutsus concierge meid enda juurde, andis mõnede söögikohtade kupongid, selgitas hotelli rannas asuvat tasuta klubi (so rannaribast koht, kus on lamamistoolid ja päiksevarjud antud hotelli klientidele tasuta), sinna viivat tasuta kord tunnis minevat bussi, kuigi see asub umbes paari km jalutuskäigu kaugusel ning andis ka kohaliku kaardi. Mehhiklased tunduvad äärmiselt sõbralikud.
Kui hotelli uksest välja saime, tabas meid uus üllatus: kõikjal on nii ere valgus, et isegi silmi kissitades ei kannata õues kuidagi ringi vaadata. Meie päikseprillid jäid aga Eestisse autosse, mille külmunud uksi me pühapäeva hommikul jääst lahti kuidagi ei saanud. Nii ei jäänudki muud üle, kui esimese asjana minna kohalikku supermarketisse suvaliste päikseprillide jahile. Kassas seletas müüja meile midagi hispaania keeles ning esitas küsimuse, millest me kumbki midagi aru ei saanud. Seejärel andis tädi meile poe kliendikaardi ning tagasi ainult osa vahetusrahast. Nojah, kui nii, siis nii, mis seal ikka. Et tegemist on nö meie kodupoega, siis ilmselt satume sinna reisi jooksul veel ja kaart võib marjaks ära kuluda.
Playa del Carmen on üsna väike linnake. Või vähemasti esmapilgul. Tehislikult ehitatud ca 10 aastat tagasi ning elatub üksnes turismindusest. Kuulsaim turistitänav on 5th Avenue, mis kubiseb tüüpilistest turistipoodidest, reisipakkujatest ja restoranidest. Sellele üsna lähedal asub pikk lumivalge liivaranna ja helesinise mereveega kariibimerega rand. Päeva esimesel poolel jalutasime läbi 5th Avenue, broneerisime endale homseks ja ülehomseks reisid (Chichen Ita ja Conzumeli saar), jõime ühe kosutava maasika margarita Blue Parrotis (R soovitusel) ning beežitasime plaažil Coco Maya rannaklubis.
Kaks suurimat tähelepanekut tänasest päevast on rannas pakutavad massaažid ning sularahaautomaadid. Massaaži reklaamivaid silte on rannas kõik kohad täis. Ka meie rannaklubis pakuti Maya stiilis tunni ajast massaaži, milleks vajalik telk asus samas koos kahe massaažilauaga. Lisaks pakuti massaaži ka klubi maja teisel korrusel, kus üksnes katuseks on õlgedest (või mis materjal see on?) punutud vari ilma akende ja usteta. Otsustasime massaaži järele proovida ning tuleb tunnistada, et pettuma me ei pidanud. Ma arvan, et see oli üks paremaid massaaže, mida ma senini saanud olen. Väikeste tömpide sõrmedega lühikesed jässakad mehhiklased tajuvad seda kunsti nii imelisel tasemel, et võttis lausa sõnatuks. Ka M oli minuga samal arvamusel. Nii et kel võimalus, soovitan kindlasti proovida!
Teiseks huvitavaks nähtuseks on sularahaautomaadid tänavatel. Trip.ee foorumist lugesin ennist, et suurtes kogustes sularaha kaasa pole mõtet võtta, sest automaate on kõikjal ning kaardimaksed toimivad (kui pin koodi mäletada). Samas on tänaval sularahaautomaadid, mis väljastavad kas US dollareid või nii US dollareid kui Mehhiko peesosid - võta, mida soovid. Ka maksta saab mõlemas.
Siinkohal pean oma kirjatüki kiiresti kokku tõmbama, sest läpaka aku hakkab tühjaks saama, ent nagu selgus, siis kohalikus supermarketis elektri adapterit pole ning seetõttu me täna midagi laadida ei saanud. Eks püüame homme otsida. Külla aga tahaks veel ära mainida toidu: läksime restorani ning kelner soovitas meil võtta nii eelroad kui pearoa, kuna kumbki polevat kuigi suur. Kui eelroogadega ühele poole saime, oli meil mõlemal kõht nii täis, et lasime mõlemad pearoad kaasa pakkida, millest saime ka terve õhtusöögi ja sellestki jäi pool järele homseks. Kuna minibari toas pole, siis loodame, et söök ikka homme veel kõlbab.
Igatahes, kohalike ütluste järgi on praegu ilmad jahedamad, kui tavaliselt sel ajal, sest USAs sajab liiga palju lund, etn tavapärase 28 kraadi asemel 24 on meie jaoks täiesti sobilik. Päikest on vähemasti mõnusasti.
esmaspäev, 7. veebruar 2011
Tüdrukute õhtu
Kui poissmeesteõhtud on juba veidi rohkem levinud, siis tüdruktute õhtu pidamise traditsioon on ennast alles kinnitamas. Sellegipoolest on see hea ettekääne veidi enne tähtsat päeva heade sõbrannadega mõnusasti õhtut veeta ja veidi närvi maandades auru välja lasta. Niikaua on kõik ok kuniks tüdrukute õhtu ei muutu labaseks või järjekordseks rebaste ristimiseks.
Siinkohal on mõningase kirjeldusega ilmselt keeruline edasi anda tervet õhtut ennast, sest sõnad annavad edasi kordades vähem sellest meeleolust, mis kohapeal valitses. Pean tõdema, et õhtu oli stiilselt läbi mõeldud ja välja peetud, ületades igati mu ootusi. Suurepärane detailideni läbi mõeldud töö.
Mõned õhtu erksamad hetked:
- meigist tulles teadsin vaid, et astun uksest õue ja vasakule. Kui kaugele mul minna tuleb ja keda kohtan, oli mulle üllatus. Ent nagu selgus, siis mitte ainult mulle: E, kes pidi mind härrasmehe kombel peale võtma autoga, ei tundnud mind meigiga lihtsalt ära. Parim planeerimata kompliment.
- tüdrukud olid vaeva näinud nii enda kui meeleolu loomisega (uskumatu, et kõik olid kleitides!).
- detailid olid läbi uskumatult mõeldud peensusteni (mu kalli täispikk nimi tuli kokku testi tulemuse lausete algustähtedet, kusjuures jutul ei kadunud kordagi mõte seest!)
- õhtu tulu müüdud shokolaadiste magusate suudluste eest koguni 24,5 €.
- kaotused: salsatunnis vasaku hüppeliigese alla saadud sinikas ja klubis vasaku väikese sõrme küüs, mis valutab ka 2 päeva hiljem.
- üldse salsast rääkides: laupäeva hilisõhtul saada privaattund tervele tüdrukute seltskonnale äärmiselt hästi juhtiva salsa kunni käest, oli uskumatu üllatus. Ja veel milline mees?!? Uhuhuhuu, kui hästi ta tantsu juhtis! Mina, kes ma tantsimist üldiselt ei armasta, meenutan teda siiani hea sõnaga.
- üheks ülesandeks tuli leida joogisponsor, mille aitas täita kursavend O. Mul oli siiralt hea meel teda näha ning temaga osa õhtust veeta. Selline härrasmehelik käitumine, kaitstes mitte üksnes aupaiste ja tiivadega veel vaba inglit, vaid kogu seltskonna naisterahvaid, annab mõnusa turvalise tunde peo tegelikuks nautimiseks. Lisaks suutis O täita joogisponsori ülesande mitte vaid mulle, aga ka mu kallitele tüdrukutele. O, see oli imeline pidu, aitäh!
Ah, kirjutada võiks veel paljugi! Aitäh, tüdrukud (ka teie, kes saite meiega viibida vaid mõtteis), et muutsite mu jaoks viimase vallalise peo positiivselt meeldejäävaks. On, mida meenutada!
Siinkohal on mõningase kirjeldusega ilmselt keeruline edasi anda tervet õhtut ennast, sest sõnad annavad edasi kordades vähem sellest meeleolust, mis kohapeal valitses. Pean tõdema, et õhtu oli stiilselt läbi mõeldud ja välja peetud, ületades igati mu ootusi. Suurepärane detailideni läbi mõeldud töö.
Mõned õhtu erksamad hetked:
- meigist tulles teadsin vaid, et astun uksest õue ja vasakule. Kui kaugele mul minna tuleb ja keda kohtan, oli mulle üllatus. Ent nagu selgus, siis mitte ainult mulle: E, kes pidi mind härrasmehe kombel peale võtma autoga, ei tundnud mind meigiga lihtsalt ära. Parim planeerimata kompliment.
- tüdrukud olid vaeva näinud nii enda kui meeleolu loomisega (uskumatu, et kõik olid kleitides!).
- detailid olid läbi uskumatult mõeldud peensusteni (mu kalli täispikk nimi tuli kokku testi tulemuse lausete algustähtedet, kusjuures jutul ei kadunud kordagi mõte seest!)
- õhtu tulu müüdud shokolaadiste magusate suudluste eest koguni 24,5 €.
- kaotused: salsatunnis vasaku hüppeliigese alla saadud sinikas ja klubis vasaku väikese sõrme küüs, mis valutab ka 2 päeva hiljem.
- üldse salsast rääkides: laupäeva hilisõhtul saada privaattund tervele tüdrukute seltskonnale äärmiselt hästi juhtiva salsa kunni käest, oli uskumatu üllatus. Ja veel milline mees?!? Uhuhuhuu, kui hästi ta tantsu juhtis! Mina, kes ma tantsimist üldiselt ei armasta, meenutan teda siiani hea sõnaga.
- üheks ülesandeks tuli leida joogisponsor, mille aitas täita kursavend O. Mul oli siiralt hea meel teda näha ning temaga osa õhtust veeta. Selline härrasmehelik käitumine, kaitstes mitte üksnes aupaiste ja tiivadega veel vaba inglit, vaid kogu seltskonna naisterahvaid, annab mõnusa turvalise tunde peo tegelikuks nautimiseks. Lisaks suutis O täita joogisponsori ülesande mitte vaid mulle, aga ka mu kallitele tüdrukutele. O, see oli imeline pidu, aitäh!
Ah, kirjutada võiks veel paljugi! Aitäh, tüdrukud (ka teie, kes saite meiega viibida vaid mõtteis), et muutsite mu jaoks viimase vallalise peo positiivselt meeldejäävaks. On, mida meenutada!
Tellimine:
Postitused (Atom)