Taevas maapeal, nagu Cozumeli saare tunnuslause ütleb, vastab üsna tõele. Kui algselt arvasime, et tegu on pisikese saarekesega, siis tegelikkuses see saar nii väike ei olegi.
Otse Playa del Carmenist läheb katamaraan (täpselt nagu Linda Line, mis Tallinnast Helsinkisse sõidab) kolmveerand tunniga Cozumelile, ainsasse suuremasse linna, mis saart risti läbib ühelt kaldalt teisele. Saarele viimist pakub kaks erinevat laevafirmat, mille paadid väljuvad tunnise vahega täistunnil.
Meil oli broneeritud Cozumelil 3-tunnine snorgeldamise reis ja peale seda roller, et saart omal käel avastada. Enne kella 10sele laevale tõttamist tuli meil läbi käia kontorist, kust tegevused ostsime, et saada endale vajalikud kleepekad (nende järgi tunnevad vajalikud firmad ära, milliste inimestega neil on vaja tegeleda ja saab ka tegevuse müünud firma endale vahendustasu) ning kaardid.
Nii muuseas küsis müügimees meilt, kas juhiluba on kaasas, et rollerit rentiv firma tahab seda saarel kohapeal näha. M oli enda oma sootuks Eestisse jätnud, arvates, et reisil seda vaja ei lähe. Mina olin enda oma küll kaasa võtnud, kuid kenasti hotelli seifi rahakotti jätnud, sest keegi polnud maininud, et seda vaja võiks minna. Laeva väljumiseni oli jäänud pool tundi.
Hotelli tagasi minek võttis meil aega umbes kümmekond minutit, kuid umbes teist kaks korda sama palju oli vaja, et jõuda sadamasse. Kui muidu sõidab hotelli eest meil taksosid läbi kpmnete kaupa, kes pidevalt signaalitavad ja tuledega märku andes küsivad, kas soovime ehk taksot saada, siis nüüd ei olnud kohe ühtegi äkki võtta. Peale mõningast ootamist saime siiski endale takso, mis meid sadamale nii lähedale viis, kui võimalik oli. Ent sadam asub jalakäijate tsoonis ja viimased paar blokki pidime siiki läbima kiiremal sammul, et paadile jõuda. Siinkohal kaks tähelepanekut: taksod on kõik valged roheliste logodega ja ühe firma omad, kuid neis puudub taksomeeter ja hinda võetakse nii näo kui mingisuguse vahemaa järgi, aga täpselt mille alusel, mine võta kinni; kui mehhiklastega rahadega kuskil arveldada, eriti, kui neil on kiire, siis kipuvad nad unustama sulle raha tagasi anda. Mündid annavad enamjaolt üsna kohe, kuid suurem paberraha justkui ununeb ja seda tasub nende käest üle küsida.
Cozumelile snorgeldamise trippi ostes hoiatas müügimees meid koheselt, et teatud päevadel ei tasu sinna minna: Cozumeli külastavad kümned suured kruiisilaevad teatud päevadel ning sel ajal on saar nii ülerahvastatud, et liikuda on raske.
Snorgeldamine onn Cozumelil väga popp. Riff jookseb üsna mööda kaldaserva, mistõttu sadamast peale korjatud turistid viiakse paadiga pigem piki kallast kui avamerele. Veealune maailm on siin poole igavam kui Austraalias: erinevaid värvilisi kalu on, kuid koralle ja värvilist veealust maailma mitte väga palju. Ka on ühes ja samas kohas erinevate operaatorite tuure snorgeldamas, niimoodi et grupiliikmetel on üsna kerge segi minna teise grupiga ja seetõttu tuleb hoida end hoolega vees oleva giidi lähedusse. Sedakorda veealuseid pilte me aga teha ei saanud: fotoka veekindel kott, mille Austraaliast kalli raha eest muretsesime, ripub endiselt omal kohal meie kodu köögis Tallinnas.
Rolleri renti kohale jõudes, päris rentija meilt juhiluba ja tagatiseks krediitkaardi numbrit. Ja esitas seejärel küsimuse, kumb meist roolis olla kavatseb. Kuna load olid kaasas ainult mul, ei saanud ma koheselt aru, miks see küsimus üldse tekkis. Seejärel selgitas Rafael meile viisakalt, et soovitab roolis olla sellel, kel rohkem kogemust ja oskust on, olgugi, et M-l lube kaasas pole. Nii sättisimegi M rooli, nagu olime algselt arvestanud.
Linnake saarel pole kuigi suur ja on rolleriga läbitav üsna kiiresti ühest otsast teise. Liiklusskeem on lihtne: ühte pidi jooksvad tänavad on alati peateed ja teistpidi jooksvatel tänavatel tuleb alati igal ristmikul stop-märgi juures seisma jääda.
Põhimõtteliselt jookseb ümber saare üks maantee, millelt eksida ei ole võimalik ja koguaeg otse sõites jõuad saarele tiiru peale teinuna lõpuks linnakesse tagasi. Kui algselt jookseb tee küll piki rannikut, ent merd varjavad teeäärsed puud või tasulised rannad ja hotellikompleksid, siis üsna pea hakkab maantee kulgema täpselt piki mere serva, niimoodi et paremale jäävad vastu kivist kallast vahutavad lained, mida surfarid oma laudadega mõnusasti püüavad ja vasakule pool džunglistunud veidi kõrbe moodi lagedam kuiv ala. Nii on võimalik tee ääres näha lumivalgeid kivisema liivaga randu vaheldumas kivirahnuste kaldaservadega kilomeetrite kaupa.
Ühel hetkel mööda teed kulgedes pidime äkitselt peatuma ja pikemalt vaatama seda, mida silmanurgast pilk haaras, kuid esimese hooga aru ei saanud. Helesinine ookean peksis laineid vastu kallast ääristavaid kiviseid kaljusid, mispeale hetk hiljem keset kaljurahnu pritsis vett üles justkui purskkaevust. Ju on ajaga vesi kividesse omad käigud uuristanud, ent vaatepilt tundus üsna ebareaalne.
Et oli juba hiline pärastlõuna, ent söönud polnud me peale hommikut veel midagi, siis otsustasime teepealt kehakinnitust otsida. Reisi broneerides soovitas müügimees meil minna teeäärsesse söögikohta, kus just merelt tulnud kalameeste püütud vrskest kalast roogasid pakutakse. Koha leidsime rannale tõmmatud paatide järgi küll üles, kuid kahjuks nii hilja peale jookide seal enam midagi ei serveeritud ja seetõttu tuli meil teed jätkata ning otsida uus koht.
Üsna saare ühes nurgas keerab maantee ära vasakule ja viib viimasele sirgele, mis linnakesse otse sisse sõidab. Just seal nurgas asub nii väike suveniiripood, baar kui ka söögikoht, kus on isegi inglise keelse tõlkega hindadega menüü sissepääsu juurde välja pandud, kuigi kohalikud teenindajad (taaskord kõik mehed) praktiliselt sõnagi inglise keelt ei oska. Söögikohta sisse astudes, avaneb järgmine pilt: suure rohukatusega varjualuse all on neljakandiline baarilett, mille ääres asuvad tuult ja päikest näinud pukid ja keskel askeldab mehhiklane savikruusidesse kokteile segada. Leti vastu jääb teine rohukatusega kaetud kõrgem letike, mille taga askeldavad veel paar meesterahvast. Nagu hiljem selgub, on tegemist kassaga. Neist vasakule jääb avatud ustega kööginurk, kus tellimuse saanuna, asuvad kiirelt toiduga tegelema veel kaks jässakat mehhiklast. Baariletist paremale jäävad päiksevarjude alla lauad ning rippuvad võrkkiiged. Ja kui on soovi, saab oma sööki või kokteili nautida otse ookeanikaldal asuvate lauakeste taga. Vaatepilt on ebareaalne: täpselt nagu mõnes Hollywoodi filmis, mis püüab kujutada paradiisisaare baari.
Naudime oma tellitud kala, krevette ja täidetud tortillasid. Toit maitseb imeliselt. Omakorda annab naudingule lisaväärtuse avanev vaade ja miljöö. Kui ei ole siesta, siis on vähemalt manjaana. Kõigil on aega küll. Kiirustamisest tulenevat stressi siin ei tunta.
Kui linnakesse tagasi sõidame, hakkab juba hämarduma. Peame enne rolleri tagastamist paagi täis tankima ning keerame selleks ühte kahest linnakeses olevast tanklast. Et kohalike peamiseks sõiduvahendiks on just nimelt roller (ja harvad pole vaatepildid, kus rolleri otsa on istuma seatud terve mehhiklaste pere), siis on tanklas rolleritele täiesti erladi tankimise koht, kus pidevalt saba on. Ise tankida pole vaja: avad vaid bensiinipaagi ning teenindaja laseb sulle paaki just niipalju, kui tarvis. Meie poole päeva pikkune rolleriga põristamine läks maksma umbes poolteist € kütuse peale lisaks rendirahale.
Veel mõningaid tähelepanekuid:
- kohalikud transpordivad kõike peas või õlgadel, seda nii jala, jalgratta kui rolleriga sõites.
- tee ääred kubisevad uudishimulikest, kuid veidi argades iguaanidest, mida on võimalik kohata igal pool igas suuruses ja igas värvis.
- päike on endiselt ere, nii et snorgeldades vee all võtab päike eriti hästi ja esimese päikesepõletuse saime siiski kätte.
- Cozumeleil on ka mitmeid väiksemate templite varemeid, kuid enamike juurde pääsemiseks on vaja lunastada pilet ning mitmete juurde korralikku teed ei vii, nii et neid me külastada ei jõudnud.
- Linnas on mitmed tuntud brändide kallid poed lisaks suveniiripoodidele, mis kruiisilaevade turiste püüavad, nii et kaupade hinnad on kohati veidi krõbedad, kuigi suveniiride hinnad on enam-vähem kõikjal üsna ühesed.
- Tänavatel pakutakse paljudes kohtades võimalust lasta endale peenikesed punupatsid pähe punuda. Olime seda mitu päeva vaadanud ja mõelnud ning otsustasime mulle peatäie patse teha lasta. Tulemuse oli kiire ning vahva. Alates sellest hetkest olen ma patsidega.
- Tagasiteel Playa del Carmeni oli tõusnud tuul peaaegu tormiks, mistõttu paat kõikus lainetel meeletult, nii et suuremad lained isegi vastu katamaraani aknaid peksid. Meeskond jagas laiali suurema hulga oksekotte. Kolmveerand tundi loksumist tundus pikk, ent Cairnsis kogetud lained olid siiski hullemad.
- Aloe geel aitab hästi päiksepõletuse vastu. Kui endal seda kaasas pole, siis pakuvad mitmed turistipoed aga ka kohalikud supermarketid mitut valikut mõistliku raha eest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar