Viimase kahe nädalaga olen maha sõitnud veidi üle 2000 km Eestimaa teedel. Ma pean tunnistama, et sügisene Eestimaa on äärmiselt ilus. Sel aastal on sügis olnud soe ja kuldne. Ilmselt tavapärases sügises ilutseks teepervedes juba raagus puud, kuid alles nädalapäevad tagasi oli imeline vaadata, kuidas valge udu langes maale, kus oli säravroheline rohi, kergelt raagus puud, mida kattis kuldkollane lehtede rüü. Tundus, nagu oleksin sõitnud muinasjutus.
Teel Narvast Tallinna oli maanteel koht, kus õige nurga alt saanuks ilmselt imelise loodusfoto niiskest kurvilisest maanteest, mis otsapidi lõppeb äsja langenud udus, külgnemas sügiseselt kastese heinamaaga. Tol hetkel ei tihanud ma aga autot teepervele tõmmata, et tiheda liiklusega maanteel proovida pilti purki püüda.
Kui Tallinnast Tartusse peale tööpäeva lõppu ja veel mõningast asjatamist sõitma hakkasin ning oma teel lisaks pilkasele pimedusele ka meeletut ja läbipaistmatut udu kohtasin, lootsin sisimas, et udu kaob mõne kilomeetri pärast. Paraku nii hästi ei läinud ning kogu teekond Tartusse oli kaetud ülitiheda piimja valge uduga, kus nähtavus oli umbes 20 meetrit, millest tulenevalt oli sõidukiirus tavapärasest oluliselt madalam ning teekond Tartusse võttis aega 3 tundi. Mulle tundus, et me ei jõuagi kunagi kohale. Pimedas on sõita niigi üsna väsitav, aga rampväsitav on sõita ilmastikuoludes, kus pole võimalik üldse aru saada, kuhu tee läheb, kas vastutulevad väikesed täpid, mis osutuvad autotuledeks, on omas reas, sinu omas või kuskil mujal, rääkimata sellest, et võiksid ümbruse järgi püüda üldse aimata, kus kandis sa hetkel viibid. Hea, et meid oli autos kolm täiskasvanut, nii et jutustades tee kiiremini möödus ja kolmekesi "siil udus" asukoha osas arvamismängu maanteel teha sai. Kui poleks pidanud järgmisel varahommikul Võrus olema, tahtnuks ma otsa ringi keerata.
Kui A hakkas järgmisel hommikul Tartust Valka sõitma ning teepealt helistas südamepuperdades rõõmusõnumiga ellujäämise kohta, sest piimjas udus tulid talle ühtäkki kaherealisel maanteel vastu neli tuld, nii et tal õnnestus napilt kolmanda sõidukina kaherealisele teele korraga ära mahtuda, ei saanud ma päris täpselt aru, mis udust ta räägib. Eelmisel õhtul oli udu küll silmipimestav olnud, ent teel Tartust Põlvasse säras meile vastu üksnes sügisene päike, mis helkis kelmikalt vastu kasteselt metsatukalt.
Kui olin J Põlvasse maha pannud ja Võru poole edasi sõitma hakanud, sain aru, millest A mulle enne telefonitsi rääkis - maanteed kattis ühtlane udu. Kuigi väljas oli valge, siis on ikkagi päris keeruline sõita enda jaoks tundmatul teel. Kõige keerulisem oli Luhamaa mnt ristmik, kus Põlva poolt tulijale on stop-märk. Seisad stop-märgi ees ja vaatad paremale ning vasakule uuesti ja uuesti, kuid nähtavus on udus nii olematu, et kui keegi mööda seda ristuvat maanteed täismahviga tuleks, poleks teda parima tahtmisegi korral võimalik enne näha, kui ta päris keset ristmikku juba on. Kehitasin nõutult õlgu, püüdes valida ristmiku ületamiseks sobilikku hetke. Ma polnud tol momendil ainus, kes sama probleemiga silmitsi seisis. Sedakorda läks kõik õnneks hästi.
Eestimaa sügisestel teedel (ja ilmselt mitte ainult sügisestel) on veel paar huvitavat fenomeni lisaks loodusele. Võiksin need kokku võtta umbes nii: Lõuna-Eestis tehakse üsna palju ohtlikke möödasõite, nii autodega süstimisi kui üsna napikaid tagasi reastumisi; Pärnumaal on nii jalakäijad kui jalgratturid parajad hulljulged, kes helkureid kuigivõrd ei armasta, arvates, et nad on nii valgustatud linnatänaval helkurita kui maanteel väikese tulukese abil nähtavad, neile lisanduvad Läti numbritega automaniakid, kes ei malla oodata mõistlikke möödasõite; Ida-Eestis on maanteel lihtsalt kohutavalt tihe liiklus, bensiinijaam meeletult ülerahvastatud (kohvi- ja tualetipaus oli täiesti lootusetu ettevõtmine) ning Narva valgusfoorid olematud seasilmad, mille tulesid näevad ilmselt hästi üksnes kohaliku treenitud silmad.
Kui suvel Itaaliasse läksime, hoiatati meid täiesti kultuuritu liikluse eest. Seal saime hakkama (muidugi terve aja oli roolis vaid M) üsna hästi, kuigi teed olid meie jaoks täiesti tundmatud. Tagasi kodumaal olles sain esimestel päevadel meie pealinnaliikluses kaks korda signaali: esimese korra selle eest, et napilt enne rohelise tule süttimist polnud ma juba foori alt minema süstinud ja teise korra polnud ma nõus vilkuva rohelisega täiesti umbes ristmikule välja sõitma. Siinkohal on ilmselt oluline ääremärkus, et rohelise vilkuvaga andis mulle signaali ühistransport.
Mis on ometigi lahti meie liiklusega? Kuhu on inimestel nii meeletult kiire, et ei kannata oodata fooritule vahetumist või peavad vajalikuks ristmikule sõita ka siis, kui on ilmselgelt näha, et nad jäävad teise suuna fooritsükli ajaks jalgu? Milleks teha süstivaid möödasõite, mis panevad teised maanteel liiklejad eluohtlikku olukorda? Kas tõesti jõuab nii oluliselt kiiremini kuhugi kohale?
Eelneva üle võin ma vaid ahastada ja loodetavasti loen ise oma blogikannet uuesti siis, kui Eestimaa liiklusega olen liiga ära harjunud, et tuletada ka endale meelde, mis oluline on. Liikluskultuur ja -viisakus algavad eelkõige väikestest asjadest.
Aga lepime palun ühes asjas nüüd küll kokku: ei ole mitte mingit vabandust helkuri kandmata jätmiseks. Ka see, kui liigud vaid autoga (kuidagi pead sa ju autosse ja autost välja ka saama). Ka valgustatud linnatänaval ei ole tumedates riietes helkurita inimest näha, rääkimata maanteeservas kõndivast. Täna tegin seetõttu äkkpidurduse. Tõuse nüüd diivanilt ja mine riputa oma välisriietele see helkur külge, mis kapiserval pikemat aega juba vedeleb!
1 kommentaar:
Jah, ilusaid kohti on Eestis palju ja isegi maanteedel sõites. Viisakusega aga kahjuks on nagu on, seda nii kihutajate (süstijate) poolelt kui aeglaselt sõitvate poolt. Kiirustajad võidavad maks 5 min, aga aeglaselt sõitjad võiksid korraks ikka tee äärde võtta, sest kui neil kiiret pole, siis on neil ju kerge peatuda ja kiiremad mööda lasta (ise olen nii teinud, kui olen käruga sõitnud ja koorma pärast teistest aeglasem). Foori tagant startimised.... jahh... parem ei räägi neist :-D
Postita kommentaar