Esimene puhkuse päev. Sättisin kella helisema mugavalt 9 peale, et jääks kodusteks toimetusteks piisavalt aega enne lennukile minekut. Napilt poole 7 ajal hommikul avasin esimest korda silmad ja uuesti korralikult magama jääda ei suutnudki. Kell kolmveerand 8 olin lõplikult üleval ja voodist väljas. Õues sadas valget lund ning termomeeter näitas üle hulga aja taas miinuskraade.
Kuigi olime puhkuseplaanid korralikult paika pannud üsna viimase detailini juba paar nädalat varem, läks muude toimetustega kuidagi nii kiireks, et kotid pakkisime ikkagi lõpuks alles viimase päeva hilisõhtul enne reisile minekut. Me oleme küll varem läinud korra puhkusreisile vaid kerge käsipagasiga, kuid siis olime plaaninud ka südamest kohapeal Itaalias šopata.
Seekord tuli meil käsipagasiga umbes kahe nädalasele reisile minna sootuks aga teisel põhjusel: olime otsustanud peale Ho Chi Minhi maandumist kohe veel ühe siselennu otsa teha, et jõuda kesk-Vietnamisse veel samal õhtul. Ajaliselt tundus see otstarbekas, kuid peame arvestama, et sel õhtul läheb veel vaid üks lend, mis jätab kahe viimase lennu vaheks meie jaoks tund ja 20 minutit, mis polekski iseenesest hull ega vähe, ent meil tuleb rahvusvaheliselt lennult tulles läbida passikontroll ja riiki siseneda, seejärel teha uus check-in, läbida taaskord turvakontroll ja jõuda lennukile. Ainus faktor, mida siin kiirendada saab aja kokkuhoiu eesmärgil, on äraantava pagasi kättesaamise ootamata jätmine ehk teisisõnu mitte võtta kaasa äraantavat pagasit.
Käsipagasiga reisimine tähendab ühest küljest seda, et ükski vedelik ei tohi pagasis olla üle 100 ml ning kokku peavad kõik vedelikud mahtuma 1 liitrisesse minigrip kotti. Ka ei saa käsipagasis olla midagi teravat. See teema meile õnneks muresid ei valmista. Hoopis omaette küsimus on, kuidas mahutada kõik eluks vajalik vaid 7 kg piirangusse, sh koti enda kaal ja läpakas, mida reisil kindlasti vajame.
Otsustasime võtta kaasa hädavajalikud riided – niikuinii ostame kohapealt riideid endale juurde ja selleks on mõistlik ka kohapealt muretseda endale äraantavasse pagasisse tagasitulekuks kohver, sest tagasitulekul pole meil nappe lennuaegu. Kui kohe kohapealt ka lisariideid ei leia, siis saab riideid ka pesta, nii et selles mõttes pole midagi hullu. Üsna üllataval kombel saime kotid esimese hooga pakitud ning kõik vajalik mahtuski koheselt kaalupiirangusse.
Itaaliast tulime tagasi odavlennufirmaga, mille puhul on ülioluline, et koti kaal lubatud piiridesse jääks (nende huvi on kontrollida seda kõike väga täpselt, sest iga lisakilo annab neile üpris mõistliku lisasissetuleku), nii et otsisime kohapeal väikest kaasaskantavat pagasikaalu mitmeid päevi, ent tulutult. Et oma vigadest õppida, tellis M kaalu seekord ära paar kuud varem eBayst päris mõistliku hinna eest. Kahjuks see, mis reisi alguseks kohale ei jõudnud, oli aga pagasi kaal. Õnneks leidsime korraliku pisikese elektroonilise pagasikaalu, mida ka reisile kaasa võtta, Prismast. Loodetavasti sedakorda ei ole meil vaja pagasi raskuse pärast enam muretseda.
Kuna Eesti Õhul on viimasel ajal olnud keerulised ajad ning nad plaanivad suure osa oma liinidest sulgeda, ent on ka varem hiilanud suurte hilinemiste ja reiside ära jätmisega, siis pigem olin nende suhtes ettevaatlikud. Lennupileteid broneerides mõtlesin, kas võtta esimene lend hommikul vara ja jätta ümberistumise vahele mitu tundi või võtta see lend ikkagi vaid paari tunnise vahega järgmisele lennule. Kuna paar tundi on igal pool reeglina ümberistumiseks piisav aeg, läksin ikkagi pakutud teed. Reisipäeva hommikul Tallinna Lennujaama lehelt lahkuvate lendude staatust kontrollides avastasin, et hommikul varasem lend, mille vahel valisin, oligi tühistatud.
Tegelikult muutusid meie lennuajad peale piletite ostmist kokku umbes 4-5 korda. Lõpptulemusena jäi Peterburis ümber istumiseks Dubai lennule esialgse kahe tunni asemel napilt 60 minutit, mis on antud lennufirmade poolt Peterburis minimaalseks ümberistumise ajaks. Lootsin väga, et Estonian Air lahkub Tallinnast õigeaegselt ja jõuame Dubai lennule muretult.
Õnneks tagasituleku piletite osas oli muudatus meile oluliselt soodsamas suunas: esimeste piletite järgi pidanuks meil jääma Peterburis kahe lennu vahele 7 tundi, mis on lennujaamas istumiseks üpris tüütult pikk aeg, linnapeale minekuks aga suhteliselt napp, kuna vajab ka põhjalikumat passikontrolli tänu viisanõudele, mis teeks selle optsiooni ka üpris kulukaks. Otsustasime viisat mitte taotleda ja aja lennujaamas veeta kuniks helistas Estravel, mille kaudu seekord piletid broneerinud olin, ja teatas, et meie tagasilennul on Peterburi-Tallinna pilet tühistatud Estonian Airi poolt, kuid nad pakuvad samal päeval varasemat lendu, mis jätaks meile Peterburi lennujaamas veetmiseks vaid kaks tundi ja koju saaksime seega öö asemel hoopis juba õhtul.
Meie esimene lend Vietnami poole läks lõuna ajal, kuid sättisime end ennatlikult kaks tundi varem Tallinna lennujaama, nagu soovitatud. See andis meile mugava eelise nii lennujaamas ringi vaadata kui natuke kaasa vajalikke asju osta (Eesti Ekspress E-le, ristsõnad ja raamat). Hommikul kodustel raamaturiiulitel ringi vaadates, tegin ma avastuse, et meil on kodus kõige enam reisimisega seotud raamatuid, mida reisil lugeda pole kuigi hea, sest värsked emotsioonid segavad raamatusse süvenemast ja sealse reisi toimumise tunnetamist; ning kokaraamatuid, mis pole just teab mis reisilugemine. Kõik muud juturaamatud (reeglina inglise keelsed), olin ma juba läbi lugenud või polnud nad kuigi huvipakkuvad olnud ja seetõttu pooleli jäänud. Paar eesti keelset raamatut, mis põnevad lugemiseks oleks olnud, olid aga kõvakaanelised, mis on reisimiseks eriti ebapraktilised.
Lennujaama ajalehekioskis, kus ka raamatuid müüakse, avastasin aga, et ka seal polnud just suuremat valikut pehmekaanelistest eestikeelsetest huvitavatest raamatutest. Olid küll mõned kõvakaanelised, mida ma kindlasti lugeda tahaks ja meeleldi koju soetaks, kuid pehmekaaneliste valik pehmelt öeldes puudus. Jah, terve Minu-reisiraamatute sari oli seal küll olemas, aga see polnud hetkel see teema. Lõpuks haarasin riiulilt ainsa pehmekaanelise raamatu, mida üldse reisil lugeda võiks: Kadri Kõusaare „Alfa“. Eks paistab, praeguseni ma selleni jõudnud pole, aga M on minu tukkumise ajal juba peaaegu pool raamatut läbi lugenud ega saanud seda vahepeal käestki panna, sest huvitavaks oli läinud.
Tallinna lennujaam näeb praegu üldse seest väga esinduslik ja hea välja. Uuendatud ala, mis asub peale passikontrolli, on mõnus ja põnev. Meie lennujaam on väike, aga annab nüüd silmad ette nii mõnelegi suuremale lennujaamale, mis igav ja kõle on. Väga hea töö! Soovitan neil, kes pole ammu käinud, igatahes läbi astuda (st reisile minna, muidu teispoole passikontrolli ju ei satu).
Oleme viimasel ajal lennanud lühikesi otsi odavlennufirmadega ja olin unustanud, et ka lühilennul võib olla päris mõnus pardateenindus. Estonian Airi lennuk, mis meid Peterburi viis, oli 33 reisija kohaga, pardal vaid 7 reisijaga, kellest ainsad eestlased olime meie. Seda enam nautisime eesti stjuuardi teenindust ja mulle tundus, et ka talle olid meeltmööda eestikeelsed kliendid. Igatahes oli ta meiega ülihoolitsev, pakkus meie jaoks reisi veelgi mugavamaks tegevaid lisalahendusi välja ning ühe šokolaadivahvli asemel saime kaks ilma küsimata. Viimase üle rõõmustasime M-ga mõlemad – olime söönud tugeva hilise hommikusöögi, aga lõuna oli meil täiesti vahele jäänud ja nälg juba vaikselt näpistas.
Peterburis maandusime õigeaegselt. Meie pisikesele propellerlennukile tuli vastu buss, mis meid lennujaama hoonesse viis. Bussis küsis lennujaama teenindaja kõva häälega vene keeles, kas keegi lendab edasi ka Dubaisse. Vastasin instinktiivselt samuti vene keeles, mille peale saime ka edaspidised juhtnöörid venekeelsed. Kuigi ma pole vene keelt üpris ammu kasutanud, avastasin eneselegi üllatusena, et sain kogu jutust probleemideta aru. Neiu juhendas meid kohe hoonesse sisenemisel minema trepist üles teisele korrusele transiidilauda, et sealt saada kätte oma järgmise lennu pardakaart ning lubas meile ka trepi kätte näidata.
Hoonesse sisenemisel oli meil vastas aga juba teine näitsik venekeelse sildiga, millel õnneks ka alumine rida inglise keelse tõlkega „Airport transfer“. Kui nüüd päris aus olla, siis ilma varasemate juhtnöörideta ainult seda silti nähes poleks ma tegelikult osanud arvata, et see just meile mõeldud on. Esimene näitsik andis meid meeldivalt teisele üle, kes meid transiidilaua juurde viis, seal uued pardakaardid andis ja järgmised juhtnöörid: otse mööda koridori ja siis vasakule. Seejärel avastasin, et ühtegi muud inglise keelset silti lennujaamas enam ei olnud ja tänasin mõttes neidu antud juhiste eest, sest õige värava leidsime me õnneks koheselt üles.
Olin Peterburi lennul mõelnud, et maandudes muretseme transiidilauast endale järgmised pardakaardid ja seejärel käin tualetis, sest lennuki pisikesed putkad pole mulle just meeltmööda. Päris nii mu plaanid aga tegelikkuses ei läinud. Selleks ajaks, kui Peterburi maandusime, oli Dubai lennule inimeste pealepanemine juba alanud, nii et kui õigesse väravasse jõudsime, tembeldati kohe meie pardakaardid venekeelse pitsatiga (see on nüüd ainus koht maailmas, kus keegi on pardakaarti tembeldanud) ja suunati samas olnud taaskordsesse turvakontrolli – kiskusin taas läpaka kotist välja, fotoka ja telefoni puistasin plastikkasti, vedelikega minigrip koti tirisin samuti seljakotist välja ja siis teatas mulle turvakontrollis olev naine midagi vene keeles, millest ma selles saginas enam aru ei saanud. Jäin talle nõutult otsa vaatama ja palusin inglise keeles korrata. Selle peale sain taas lause vene keeles, mida ta õnneks küll täiendas: „Jacket!“. Ahaa! Võtsin jope seljast ja panin ka selle plastikkasti. Kohe peale turvakontrolli avastasime end lennukis istumas. Niipalju siis minu maapealsest tualetiskäigust. Tuleb samas tunnistada, et Peterburi lennujaam (nii vähe, kui me seda nägime), näeb välja absoluutselt nõukogudeaegne ja ilmselt oli tualetielamus lennukis oluliselt parem maapealsest variandist. Kokkuvõttes Dubai lennukile jõudmine läks oluliselt libedamalt, kui ma ennustada oleksin osanud.
Kui me Austraalias käisime, siis lendasime sinna pikad lennud Etihadiga. Ma olin Etihadist siis vaimustuses ja olen seniajani Etihadist üksnes ülivõrdes rääkinud. Minu teada on Etihadi suurimaks konkurendiks teine Araabia Ühendemiraatide lennufirma Emirates. Seekordsed lennud olid meil kõik aga Emiratesiga planeeritud ja seetõttu olid minu ootused väga kõrged.
Ma ei saa tegelikult Emiratesi kohta ühtegi halba sõna öelda, kuid esimese 5,5 tunnise lennu võin ma lühidalt kokku võtta sõnadega: Etihad on parem. Lennukid on neil sisemuselt väga sarnased, jalgadel on ruumi mõistlikult ja istmed on mugavad (seljatuge allapoole liigutades, liigub ettepoole ka istumise osa, peatugi on samuti liigutatav). Söök on mõlemal täiesti ok (nii ok kui lennukitoit üldse olla saab) ning teenindajad sebivad terve lennu, olles valmis sulle pakkuma kõike, mida sa soovid ja võimalik on (nagu ka menüüs kirjas oli – ainus jook, mis pardal üldse maksab, on šampanja).
Nende peamiseks erinevuseks on aga lennuki meelelahutussüsteem, mis Emiratesil ei ole kuigi kliendisõbralik. Etihadil on võimalik ise valida filmide nimekirjast millist vaadata soovid, millisel ajal ja seda ka vajadusel pausile panna, justnagu Elioni digitv videolaenutuses. Emiratesil jookseb aga igal kanalil oma film ja kui sa alguse maha magasid, siis jääb sul see nägemata ning saad alguse vaadata siis, kui muu film nähtud ja film uuesti peale hakkab. Ühesõnaga tüütu. Ma ei kujutaks ette, kui peaksin sellise süsteemiga veetma lennukis väga pikki tunde. Viis tundi lähevad üpris kiiresti – jõuad mingit filmi vaadata, veidi lehte või raamatut lugeda, süüa ja ongi aeg läbi, aga 10 või enama tunni pikkusel reisil hakkaks ikka äärmiselt igav. Niisiis pikemate reiside puhul eelistaks ma igatahes Etihadi.
Etihadil oli veel üks suur eelis: kõikide istmete käetugede sees oli pistikupesa, mis tähendas, et said ka reisi ajal oma sülearvuti laadima panna, mis nii pikkadel lendudel on ülioluline, eriti arvestades, et lennujaamades pistikupesi (kui sul adapter olemas on või otsad ühilduvad) napib. Ahjaa, Emiratesil on Etihadi suhtes üks eelis ka (kui Etihadil seda juba tänaseks pole – paari aastaga võib palju muutuda!) – pardal on võimalus kasutada enda mobiiltelefoni võrku ühendatuna, sellega helistada ja smse saata. Viimane on tõeline revolutsioon!
Dubaisse maandusime veidi peale südaööd. Väljas tervitas meid 24 kraadi sooja. Lennukiaknast vaadet nautida oli äärmiselt põnev – ka suured maanteed on ilmselt täies ulatuses tänavavalgustusega kaetud, mis joonistab pimeduses maha pikad looklevad heledad read silmapiiri taha. Dubai on üldse väga ilusasti valgustatud väga suur linn. Küll aga hakkas silma pimedas midagi, mida ma näinud mujal ei olnud (kuigi maandusime Austraaliasse lennates Etihadiga nende baasis Abu Dhabis, siis seal seda ei märganud) – rohelus sisuliselt puudub. Esimese hooga vaatasin, et majade vahel on veidrad heledad põllud, alles hetk hiljem tabasin, et need on liivaväljad, sest Dubai asub ju keset kõrbe. Ka pimedas paistavad lennukiaknast vaadates selgelt ära heledad liivalaigud, madalamale jõudes märkasime, et sisuliselt igasugune rohelus puudub sootuks. Meie silma jaoks väga harjumatu.
Dubai lennujaam ise on aga suurim, mida ma siiani näinud olen. Ühest otsast teise normaalses tempos jalutamiseks kulub umbes kolmveerand tundi. Sõna otseses mõttes vaatad ringi suu ammuli peas. Dubai lennujaama suuruse kohta annab esimese märke see, kui lennukist tulles astud bussi ning kuuled kõlaritest lindistatud teadet, et bussi terminali jõudmiseks kulub umbes 15 minutit. Oot, mismõttes 15 minutit? Reeglina võtab selline lennujaama sisene sõit aega napilt mõned minutid.
Dubai on transiitlennujaam, siit läheb lende sõna otseses mõttes kõikjale maailmas. Kui just mitte otselendu, siis ümberistumisega kindlasti. Seega on lennujaam täis kõikvõimalikku sagimist ja ilmselt on siin ka kõik maailma rahvused esindatud reisijatena. Kui meie lennuk (Airbus A340-300) maanduda püüdis, oli õhus parasjagu ummik – lennukiaknast paistis meile veel vähemalt 7 sama suurt lennukit, kes korraga Dubaisse sisse lendasid. Lennuplaani vaadates tunduvad sellised maandumised ja õhkutõusmised siin olevat igapäevased.
Dubai lennujaam on pikliku kujuga, kuid lihtsa ülesehitusega. Peamiselt on üks korrus, mille keskel on äritänav kõikvõimalike maksuvabade poodidega alustades parfümeeriast, kuldehetest ja lõpetades tehnikaga, ning mõlemal pool ääres käiguteed, lennuväravad ja istumistoolid lendu ootajatele. Kuigi loungede nimekirjas on märgitud ka kaks vaikset lounge, mis varasemalt netist uuritu põhjal peaks olema justkui kõigile reisijatele tasuta ning võimalik seal rahulikult ja mugavalt end tunda, ka ehk veidi tukastada, siis kaardil on need küll olemas, aga leida neid me ei suutnud. Ka infopunkt meid selles osas palju aidata ei osanud.
Terve lennujaam on üldse täis kõikvõimalike lennufirmade äri- ja esimese klassi reisijate loungesid, mitmetes neist ka klientidele loodud magamisvõimalused lendudevahelisteks aegadeks. Esimene kord, kus ma sellisest võimalusest tõsiselt puudust tunnen. Samas on lennujaama transiittsoon ka palistatud lennujaama sisestest hotellidest, kus on võimalik võtta endale tuba (netist ette broneerides oli 5-tärnises hotellis üks ööbimine veidi üle 100€), aga ka rentida voodit tunni kaupa, mis on lennujaama puhul kohe eriti mõistlik lahendus, kuid kahjuks olid kohad kõik täis.
Enamus lennujaamast on kaetud marmorpõrandaga, kuid osas, mis asub ida tiivas korrus allpool, on peamiseks põranda katteks vaip. Väga mitmed reisijad kasutavad seda ära hea une eesmärgil, heites pingiridade taha põrandale vaibale magama. Mõnus väljasirutamise võimalus igatahes. Lennujaama keskosas on aga ka lamamistoolide rivid, kus on vabade kohtade olemasolul võimalik end veidi mugavamalt tunda ja ka mõnus uinak teha. Peale mõningast otsimist leidsime ka endale lamamistoolidel kaks kohta ning saime vahetustega kumbki paar tundi magada. Üllatuslikult on paaritunnine uinak sellises olukorras vägagi kosutav.
Kui kõikjal lennujaamades rõhutatakse pidevalt, et ärge jätke oma pagasit järelvalveta, muidu lennujaama meeskond eemaldab selle, siis Dubai lennujaamas sellist teksti kusagilt ei kuule ega ühtegi sellise kirjaga silti ei kohta. Inimesed magavad siin väga rahulikult, ilma et keegi nende asju valvaks. Ainsad sildid, mis kõikjal üleval on, manitsevad lendajaid võimalikult vara lennule jõudmast, et lend saaks võimalusel isegi varem välja minna.
Internetist varem Dubai lennujaama magamisvõimalustega tutvust tehes (www.sleepinginairports.com järgi on Dubai Lähis-Ida parim lennujaam, kus magada) avastasin, et Emiratesi kliendid, kes viibivad lennujaamas üle 4 tunni, saavad endale tasuta söögikupongi, mida on siis kindlates söögikohtades võimalik lunastada. Emiratesi enda lehel sellekohast infot ma ei leidnud ja kui lennujaama tulime, siis ega sellekohane silt ka kuskil silma ei hakka. Kui Emiratesi klienditeeninduse leti juurde minna, alles siis on seal leti ees märgata sellekohast silti. Kui enda kuponge ära võtma läksime (on meil ju kahe lennu vahe 9 tundi), siis vaatas leti taga vanem asiaadist meesteenindaja mulle otsa ja küsis, kas lendame Dubaisse Leningradist – ta pidavat kohe aru saama, kas klient tuleb Leningradi või Moskva kaudu, inimesed pidid kuidagi nii erinevad olema.
Üldiselt peetakse meid siinsel reisil siiani ka venelasteks. Nii Peterburi lennujaamas kui Emiratesi lennukis kippusid teenindajad meiega vene keelt rääkima. Olgugi et Emiratesi lennumeeskond valdas tänasel lennul ca 9 keelt, kõnetas mind vene rahvusest stjuuard ikka esmalt vene keeles, ent parandas selle vea kohe, kui taipas, et ma vene keelt palju ei räägi. Teisest küljest on ilmselt meie välimus ka paras eksootika – Dubai lennujaam on täis eelkõige asiaate, tõmmusid, veidi ka väga tumeda nahaga inimesi. Väga valge naha ja siniste silmadega inimesi liigub siin ka, kuid ikkagi on valdav mass pruunisilmne. Kui mehed on reeglina euroopalikult riides, mõned araablased välja arvates, siis naisi kohtab siin paljuski burkades, näokatetes, peakatetes, aga ka hindudele omases riietuses lisaks meile omasele europiidsele riietusstiilile. Muide, Dubai lennujaamas on ka mitmed palveruumid meestele ja naistele eraldi, arvestades siinse kandi moslemite hulka. Veidi harjumatu oli aga hommikul pool kuus kõlaritest lastav araabiakeelne palvuselaul. Täielik rahvaste Paabel.
