reede, 30. november 2012

Kohale jõudmine on igaühe isiklik mure


Tänane päev on läinud sootuks teisiti, kui seda hommikul oskasin ette kujutada. Panin lennujaamas telefoni 7:30ks äratama, et meil oleks aega kerge hommikueine teha, enne kui lennukile lähme. Magasime M-ga vaheldumisi, et keegi asjadel ka igaks juhuks silma peal hoiaks. Nii saimegi kumbki umbes kaks tundi und.

Kohaliku aja järgi öösel kella 4 ajal ostsin meile kummalegi ühe võileiva, sest tundsin, kuidas nälg kergelt näpistama hakkab. Järasime võileiva ära ning oli M-i kord end tuttu keerata. 6:30 paiku aga läks temalgi uni ära ja seadsime oma sammud toidukupongi eest McDonaldsisse burksieinet hommikusöögiks järama.

8:40 pidi olema boarding time ehk hetk, kui lennukisse laskma hakatakse. Tegelikult hakati laskma juba ca 25 minutit varem, nii et väravas varem kohal olemine tuli meile igati kasuks. Enne meie väravast läbimist jõudis sinna üks meesterahvas, kes oli oma Müncheni lennust maha jäänud. Mul oli temast siiralt kahju. Istusime lennukisse oma kohtadele maha ja suikusime ülimagusasse unne, sest öine uni oli napivõitu ning väsimus andis tugevasti tunda.

Tundsin end juba mõnusasti puhanuna, avasin silmad ja avastasin, et me seisame ikka veel maa peal. See ei kõlanud kuidagi hästi. Vaatasin telefonist kella – olime istunud juba tund aega lennukis. Stjuardessid sebisid ringi ja tegid lennule minekuks ettevalmistusi. Panin kerge ärevusega silma uuesti kinni.

Järgmine hetk ärkasin lennukis selle peale, kui stjuardessid ärkvel olevatele reisijatele mahla ja vett juua pakkusid. Eelmisel Emiratesi lennul ei pakutud midagi enne lendu tõusmist. Vaatasin aknast välja – sadas tugevat padukat. Olime istunud seisvas lennukis juba peaaegu kaks tundi. Kuna meie ümber istumiseks siselennule Ho Chi Minh Citys oli jäetud vaid tund ja 20 minutit, siis pidi vaid ime olema see, mille läbi me oma Danangi lennule jõuame. Pöördusin murelikult stjuardessi poole küsimusega, miks me juba ei lenda. Sain vastuseks vaid, et kohe-kohe tõuseme õhku. Oma jätkulennu murele sain samuti meeldiva naeratusega näitsikult vastuse, et paljud reisijad jäävad oma lendudele hiljaks, aga nad ei saa ise kedagi reisijatest eelistada ja loodavad, et lennufirmad ootavad ära. Mina sellele väga ei lootnud.

Emiratesi lennukis wifit polnud ja oma telefoni sõnumsideks kasutada ei saanud. Küll aga arvasin info nii oluline olevat millega ei kannata oodata – E&L ootasid meid ju täna õhtuks Hoi Ani ning olid meilegi hotellitoa broneerinud ja selle eest maksnud. Nii saatsingi lennuki pardateenust kasutades $1 eest E&L-le smsi, et me täna nendeni ei jõua. Vastust lennukis me muidugi kätte ei saanud, aga teade oli vähemasti lähetatud.

Maandudes selguski, et oleme oma lennukist totaalselt maha jäänud. Danangi täna enam ühtegi lisalendu ei läinud ja see info oli meil juba ka varem teada. Vietnam Airlines, kes meid Danangi lennutama pidi, tahtis hommikuste piletite eest lisaks saada $79 inimese kohta kella 9:30sele lennule. Kuna olime E&L-lt enne just smsi saanud, et JetStariga on võimalik saada hommikul kella 6:15se lennuga ka $52 eest piletid inimese kohta, otsustasime Vietnam Airlinesile mitte peale maksta ja muretseda piletid JetStari kaudu. Lennujaamas olev JetStari esindus suleti aga meie silme all ja Internetti seal kusagil saada võimalik polnud.

Meie järgmine plaan oli pöörduda Emiratesi klienditeeninduse poole küsimusega, mida me nüüd pihta hakkame, kui nende lend 2 tundi hilines ja me seetõttu oma jätkulennust maha jäime. Pole meil ju ei kohta kus ööbida ega ka uusi pileteid. Emiratesi teenindusletti lennujaamas aga polnud ning üldine piletiinfo andis vaid kontori lauatelefoni numbri, mis tänaseks oli juba suletud ja keegi seal toru ei tõstnud. Selge oli see, et keegi teine meie eest ei hoolitse ja peame ise hakkama saama.

E&L saatsid meile ka lennujaama läheduses asuva hotelli nime koos soodsa hinnaga. Kahjuks nii hilisel kellaajal (õhtul kell 9) on Vietnamis aga sisuliselt kõik kohad kinni, nii ka infolaud. Ainus, mis lahti oli ja milleni peale turvameestega kerget selgitamist pääsesime, oli valuutavahetus, mis pakkus ka hotelli info teenust. Küsisime E leitud hotelli kohta, kuid sellest polnud keegi midagi kuulnud. Kuna meil kohalikku kaarti polnud ja seda hetkel kuskilt muretseda ka võimalik polnud, pidime sellele hotellile käega lööma. Uurisime samalt meesterahvalt leti taga, kust saaksime soodsa hotelli lennujaama lähedale, kuhu võiksime vabalt jala minna. Ühte ainsat tal pakkuda selleks oli ja selle me ka võtsime, kauplemisruumi kuigi palju polnud – olime ise väsinud, tahtsime juba kuskil oma kotid maha panna ning higist niretavad riided seljast saada. Nii me selle pisikese akendeta toa võtsimegi.

Peale broneeringu eest seal samas letis tasumist ja oma kviitungite saamist selgus, et sel meesterahval pole ka ühtegi kaarti meile anda ega koopia tegemise võimalust hotelli brošüürist, kus väike tänavate joonis oli. Ülipüüdlikult joonistas ta pastakaga valgele paberilehele tänavate skeeme ja seal samas andis meile selgitusi, kuidas selle väikse hotellini kõige lihtsamini kohale jõuda. Valuutavahetuse neiu naeris kõva häälega, et selliste selgituste järgi ei jõua me kunagi kohale ja võtku me parem takso. M jättis aga selgituse meelde, tegin mobiiliga brošüüril olevast kaardist igaks juhuks pilti ja kaasas pastakaga tehtud kritseldis, me hotelli jalgsi otsima asusimegi.

Vietnami tänava ületus on omamoodi kunst. Enne kui sa muidugi tänavapervele jõuad, on vähemalt 20 meesterahvast püüdnud oma taksoteenust osutades sulle küüti pakkuda, millest kõigist me konkreetselt loobusime. Esimene tänavaületus läks lihtsalt, teine oli aga tükkis keerulisem. Keegi ju ülekäiguraja ees seisma ei jää ega isegi aeglusta sõidukit mitte. Ootasime tükk aega kuniks tekkis väike paus liiklusvoolus, mida saime edukalt kasutada rahulikus tempost üle tänava liikumiseks, nagu soovitavad reisigiidid – sellisel juhul teavad auto- ja motorollerijuhid arvestada sinu liikumissuunaga ja seetõttu on mõistlik ootamatuid manöövreid vältida.

Hotelli vastuvõtt soovis meie passid enda kätte jätta, millega me nõus ei olnud. Pakkusin neile passide koopiaid, mis neile lahkesti sobisid, kuid neiu hakkas äkitselt rääkima deposiidi jätmisest, kui me neile ikkagi oma passe ei anna. Küsisin, kas saame deposiidi hommikul tagasi, kui lahkume. Peale mõningast selgitamist, sest neiul oli kahjuks äärmiselt kehv inglise keele oskus, selgus, et ei saa. Ma ei mõistnud, miks me peame toa eest kaks korda maksma, kui me juba lennujaamas toa kinni maksime ja hotelli vastuvõtus selle kohta ka vaucheri esitasime. Peale pikemat diskussiooni andis neiu alla ja leppis ikkagi passikoopiate ning vaucheriga.

Pärisin ka wifi võimaluste kohta. See pidi olemas olema, isegi parool anti kaasa. Jah, toas wifi täitsa levis, aga ühendust ei õnnestunud sellega saada ei arvuti ega telefoniga. Niisiis tuli lennukipiletid muretseda teisiti. Saatsin E&L-le sõnumi palvega meile lennupiletid ära osta. E saatis kinnituse smsiga vastu. Nüüd jääb vaid loota, et keegi homme paberkandjal meilt mingit kinnitust nõudma ei hakka, sest printimisvõimalust nii hilisel õhtutunnil siit küll kuskilt leida võimalik pole. Kuidagi me sinna Hoi Ani peame homme jõudma ja ma usun, et seekord läheb kõik hästi.

Hotellitoast veel niipalju, et tuba on küll väike, aga üsna ok, isegi konditsioneer on olemas. Vannitoas ootasid meid ka vannitoa tarbed nagu dušigeel, seep, aga ka hambapasta ja kamm, kuid rätikuid hotelli külalistele ju keegi pakkuma ei hakka. Hea, et meil enda reisi omad kaasas on. Vähemasti saab täna öösel magada voodis ja peale mõnetunnist und alustame juba taas jalutuskäiku lennujaama poole, et lõpuks E&L-ga kohtuda!

Kommentaare ei ole: