See aastavahetus tuli kuidagi teisiti. Mitte klassikalises mõttes teisiti - kõik oli umbes samamoodi, nagu viimased 6 aastavahetust on olnud ja selles ei olnudki asi, vaid kuidagi sellist ühe lõppemise ja uue alguse tunnet ei olnud. Justkui oleks tavaline õhtu lähedaste seltsis. Uue aasta esimestel tööpäevadel ei olnud mul mingit probleemi hoobilt aastanumber 2013-ks kirjutada, käsi ei vääratanud kordagi.
Seetõttu ei osanud ma ka kuidagi anda ühtegi uue aasta lubadust. Mulle tundub, et minu hinges tuli uus aasta juba veidi aega varem, millalgi siis, kui ma julgesin teha enda jaoks olulised otsused. Aga seekord tuli uus aasta ilma lubadusteta. Kas alati peabki midagi lubama? Ometi ei tähenda see, et mul eesmärke pole.
Mulle tundub, et 2013 on kuidagi kulgemise ja kirgastumise aasta. Palju asju saavad selgemaks ja loksuvad õigesse paika. Selleks, et uued asjad saaks tulla, tuleb vanu korrastada ja mittevajalikust loobuda. Kõike ei saa endale koguda, sest ükski koht pole kummist. Ei ole mõtet astuda olematusse võitlusse iseendaga. Uuele saab olla vaid avatud siis, kui selleks on ruumi.
Pikka aega, veidi isegi liiga kaua on oodanud mõned asjad oma järge - küll ei ole viitsimist, siis aega või siis kumbagi. Paras hetk on sellised tüütud tegevused nagu põhjalik kodukoristus ja raamaturiiulite korrastus ette võtta. Niimoodi saavad õigesse paika ka mõned laokil olnud asjad mu enda sees.
Vahel on vaja võtta aega iseenda jaoks. See ei tähenda alati üksinda metsa pagemist, vaid teadlikke teesuundi ja otsuseid, aga vahel on nendeni jõudmiseks vaja iseenda korrastumiseks natuke aega anda. Õnn ei ole sihtkoht, vaid rännak ja täna ma olen tänulik ja õnnelik selle üle, kes ja mis on mu elus, ma olen tegelikult väga rahul.
Ma usun, et uued asjad minu ellu tulevad siis, kui ma selleks tegelikult valmis olen, ma lihtsalt veel ei tea, millised ja millal on see teekond nendeni. Julgeda otsustada, mida tahta ja avada uksed, teha ruumi nende jaoks. Täna ma ei tea, mis tunnetega ma olen aasta pärast samal ajal, aga ma usun, et käes on hea aasta mitmete soovide täitumisega.
Seetõttu ei osanud ma ka kuidagi anda ühtegi uue aasta lubadust. Mulle tundub, et minu hinges tuli uus aasta juba veidi aega varem, millalgi siis, kui ma julgesin teha enda jaoks olulised otsused. Aga seekord tuli uus aasta ilma lubadusteta. Kas alati peabki midagi lubama? Ometi ei tähenda see, et mul eesmärke pole.
Mulle tundub, et 2013 on kuidagi kulgemise ja kirgastumise aasta. Palju asju saavad selgemaks ja loksuvad õigesse paika. Selleks, et uued asjad saaks tulla, tuleb vanu korrastada ja mittevajalikust loobuda. Kõike ei saa endale koguda, sest ükski koht pole kummist. Ei ole mõtet astuda olematusse võitlusse iseendaga. Uuele saab olla vaid avatud siis, kui selleks on ruumi.
Pikka aega, veidi isegi liiga kaua on oodanud mõned asjad oma järge - küll ei ole viitsimist, siis aega või siis kumbagi. Paras hetk on sellised tüütud tegevused nagu põhjalik kodukoristus ja raamaturiiulite korrastus ette võtta. Niimoodi saavad õigesse paika ka mõned laokil olnud asjad mu enda sees.
Vahel on vaja võtta aega iseenda jaoks. See ei tähenda alati üksinda metsa pagemist, vaid teadlikke teesuundi ja otsuseid, aga vahel on nendeni jõudmiseks vaja iseenda korrastumiseks natuke aega anda. Õnn ei ole sihtkoht, vaid rännak ja täna ma olen tänulik ja õnnelik selle üle, kes ja mis on mu elus, ma olen tegelikult väga rahul.
Ma usun, et uued asjad minu ellu tulevad siis, kui ma selleks tegelikult valmis olen, ma lihtsalt veel ei tea, millised ja millal on see teekond nendeni. Julgeda otsustada, mida tahta ja avada uksed, teha ruumi nende jaoks. Täna ma ei tea, mis tunnetega ma olen aasta pärast samal ajal, aga ma usun, et käes on hea aasta mitmete soovide täitumisega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar