Ma mäletan ühte Postimehe artiklikest ajast, mil käisin keskkoolis. E-maili kasutamine oli saanud just tuule tiibadesse, ent polnud veel päris peamine suhtlusvahend kõikjal. Mul oli olemas isiklik elektroonilise posti aadress ja arvuti kasutamise oskus ning ligipääs ka Internetile, mul oli palju aega ja suur huvi maailma asjade vastu. Ent minu meilboksis valitses enamjaolt tühjus - õigemini kõik kirjad, mis sinna laekusid, jõudsin ma korralikult läbi lugeda ja veel korralikumalt vastata. Neid kirju polnud palju ja oli päevi, mil minu postkasti ei laekunudki ühtki uut kirja.
Ühtäkki sattusin ma lugema toda väikest artiklikest Postimehe arvamusküljel, kus üks välismaise askeldamisega inimene kirjutas kuidas tema elektrooniline postkast ajab üle ääre ning reklaamidest ja spämmist rääkimata ei jõua ta ka vajalikele kirjadele vastata, vahel ka neid lugeda mitte. Ma olin hämmingus ja mul oli seda olukorda raske mõista. Mäletan oma emotsiooni, mille ajel oleks ma meeleldi tahtnud sellele naisterahvale kirjutada, et saatku ta kõik need üleliigsed kirjad mulle, ma lugenuks hea meelega.
Täna, palju aastaid hiljem, olen ma olukorras, kus liigne infotulv mu meilboksis on matnud mind enda alla ning mul on huvi kadunud arvuti taga vabal ajal istumise osas ja ninapidi oma meilboksis olemisest. Reklaamkirju ja spämmi tuleb niivõrd palju, et kõik vajalikud kirjad kipuvad nende vahele lihtsalt kaduma. Vanasti sirvisin ma enamuse reklaamkirjadest (küll mitte spämmi) oma meilboksist läbi ja nii olin ma kursis kõikvõimalike sooduspakkumistega, mida võis vaja minna. Ka oli mul harjumus lapata postkasti toodavaid reklaamlehti. Nüüd lähevad reklaamkirjad ja -lehed otse prügikasti neid avamata.
Eile sain uuel tasemel telefonimüügi osaliseks. Telefonimüük on muutunud niivõrd igapäevaseks, et reeglina võõralt numbrilt mobiilile laekuv kõne ongi taas mingi toote või teenuse pakkumine, mida ma tegelikult kuidagi ei vaja, ent minu tegevus ja mõte on katkestatud ning väärtuslik aeg kulutatud mitte mingil eesmärgil. Nii laekus ka eile mulle entusiastliku telefonimüüja kõne, kes kiiresti vuristades pakkus meie ettevõttele, millel on üksnes veebipood, võimalust ettevõtet lisada GPS-i kaardile, et kliendid meie juurde paremini kohale jõuaksid. Kui küsisin, kuidas kliendid läbi GPS-i veebipoodi tulevad, vastati teispool toru vaid ahah ja visati toru hargile. Ei mingit lõpetamissõnumit ega head aega jätmist. Kõik. Ilmselgelt ei olnud mina sobilik klient ja seega polnud mõtet minu peale oma ressurssi rohkem raisata, aga kuhu jäi elementaarne viisakus? Ma tundsin end nagu nurka visatud kalts. Või õigem oleks vist öelda ärakasutatuna, sest teispool toru olnud isikut huvitas üksnes mu raha ja ei midagi muud - ei mu ettevõte, ettevõtte vajadused ega võimalused. Kui jätkusuutlik on aga selline müük tegelikult?
Tänu säärastele telefonimüüjatele, kes paraku ka tuima järjepidevusega mu tööl olevale lauatelefonile helistavad, olen omandanud jäiga hoiaku sellise kõne alguses kiirelt öelda ei ning kõne lõpetada, korralikult süvenematagi, mida pakutakse. Sellisele teguviisile on kaasa aidanud edukalt ka need ettevõtted, kes ei suuda oma kliendibaasi korralikult hallata ja nii pakutakse ühte ning sama toodet ühele ja samale potentsiaalsele kliendile korduvalt. Sellest eitava hoiaku seinast läbi närimiseks peab olema teispool toru sümpaatne inimene.
Olenemata kõikvõimalikest reeglitest oma postkastis (tänu millele olen tekitanud postkasti ülereguleerimise ja seetõttu on sattunud ka osad väga olulised kirjad kas spämmi või otse prügikasti) on mul endiselt info üleküllastumise tunne. Ma suhtlen meeleldi inimestega telefonis, aga ainult siis, kui nad ka minu vastu austust üles näitavad. Mul on tunne, et minu aeg ja raskelt teenitud raha on liiga kallis selleks, et seda igale poole suvaliste asjade peale raisata. Ja ma tean, et olen tekitanud endale teadliku infosulu, sest ümbritsevat müra on liiga palju ja ühel hetkel on lihtsalt raske sellest kirjust vilede ja tuledega virrvarrist olulisi asju välja noppida ja meelde jätta. Ja nii on mul oht ka mõnest mind tegelikult huvitavast pakkumisest ise ilma jääda.
Sellegipoolest, täna ma mõistan väga hästi selle naise dilemmat, kes kirjutas Postimehes enam kui 10 aastat tagasi arvamusloos, kuidas infoühiskond ja -müra liiga teevad. Ja täna ma tahaksin meeleldi teada, mis on sest naisest saanud ning kuidas ta oma meilboksi probleemi tegelikult lahendas. Kuidas edasi orienteeruda selles hoomamatus ja väsitavas inforägastikus?
Ühtäkki sattusin ma lugema toda väikest artiklikest Postimehe arvamusküljel, kus üks välismaise askeldamisega inimene kirjutas kuidas tema elektrooniline postkast ajab üle ääre ning reklaamidest ja spämmist rääkimata ei jõua ta ka vajalikele kirjadele vastata, vahel ka neid lugeda mitte. Ma olin hämmingus ja mul oli seda olukorda raske mõista. Mäletan oma emotsiooni, mille ajel oleks ma meeleldi tahtnud sellele naisterahvale kirjutada, et saatku ta kõik need üleliigsed kirjad mulle, ma lugenuks hea meelega.
Täna, palju aastaid hiljem, olen ma olukorras, kus liigne infotulv mu meilboksis on matnud mind enda alla ning mul on huvi kadunud arvuti taga vabal ajal istumise osas ja ninapidi oma meilboksis olemisest. Reklaamkirju ja spämmi tuleb niivõrd palju, et kõik vajalikud kirjad kipuvad nende vahele lihtsalt kaduma. Vanasti sirvisin ma enamuse reklaamkirjadest (küll mitte spämmi) oma meilboksist läbi ja nii olin ma kursis kõikvõimalike sooduspakkumistega, mida võis vaja minna. Ka oli mul harjumus lapata postkasti toodavaid reklaamlehti. Nüüd lähevad reklaamkirjad ja -lehed otse prügikasti neid avamata.
Eile sain uuel tasemel telefonimüügi osaliseks. Telefonimüük on muutunud niivõrd igapäevaseks, et reeglina võõralt numbrilt mobiilile laekuv kõne ongi taas mingi toote või teenuse pakkumine, mida ma tegelikult kuidagi ei vaja, ent minu tegevus ja mõte on katkestatud ning väärtuslik aeg kulutatud mitte mingil eesmärgil. Nii laekus ka eile mulle entusiastliku telefonimüüja kõne, kes kiiresti vuristades pakkus meie ettevõttele, millel on üksnes veebipood, võimalust ettevõtet lisada GPS-i kaardile, et kliendid meie juurde paremini kohale jõuaksid. Kui küsisin, kuidas kliendid läbi GPS-i veebipoodi tulevad, vastati teispool toru vaid ahah ja visati toru hargile. Ei mingit lõpetamissõnumit ega head aega jätmist. Kõik. Ilmselgelt ei olnud mina sobilik klient ja seega polnud mõtet minu peale oma ressurssi rohkem raisata, aga kuhu jäi elementaarne viisakus? Ma tundsin end nagu nurka visatud kalts. Või õigem oleks vist öelda ärakasutatuna, sest teispool toru olnud isikut huvitas üksnes mu raha ja ei midagi muud - ei mu ettevõte, ettevõtte vajadused ega võimalused. Kui jätkusuutlik on aga selline müük tegelikult?
Tänu säärastele telefonimüüjatele, kes paraku ka tuima järjepidevusega mu tööl olevale lauatelefonile helistavad, olen omandanud jäiga hoiaku sellise kõne alguses kiirelt öelda ei ning kõne lõpetada, korralikult süvenematagi, mida pakutakse. Sellisele teguviisile on kaasa aidanud edukalt ka need ettevõtted, kes ei suuda oma kliendibaasi korralikult hallata ja nii pakutakse ühte ning sama toodet ühele ja samale potentsiaalsele kliendile korduvalt. Sellest eitava hoiaku seinast läbi närimiseks peab olema teispool toru sümpaatne inimene.
Olenemata kõikvõimalikest reeglitest oma postkastis (tänu millele olen tekitanud postkasti ülereguleerimise ja seetõttu on sattunud ka osad väga olulised kirjad kas spämmi või otse prügikasti) on mul endiselt info üleküllastumise tunne. Ma suhtlen meeleldi inimestega telefonis, aga ainult siis, kui nad ka minu vastu austust üles näitavad. Mul on tunne, et minu aeg ja raskelt teenitud raha on liiga kallis selleks, et seda igale poole suvaliste asjade peale raisata. Ja ma tean, et olen tekitanud endale teadliku infosulu, sest ümbritsevat müra on liiga palju ja ühel hetkel on lihtsalt raske sellest kirjust vilede ja tuledega virrvarrist olulisi asju välja noppida ja meelde jätta. Ja nii on mul oht ka mõnest mind tegelikult huvitavast pakkumisest ise ilma jääda.
Sellegipoolest, täna ma mõistan väga hästi selle naise dilemmat, kes kirjutas Postimehes enam kui 10 aastat tagasi arvamusloos, kuidas infoühiskond ja -müra liiga teevad. Ja täna ma tahaksin meeleldi teada, mis on sest naisest saanud ning kuidas ta oma meilboksi probleemi tegelikult lahendas. Kuidas edasi orienteeruda selles hoomamatus ja väsitavas inforägastikus?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar