Tänane päev on olnud tõeliselt pikk ja hiliseks õhtutunniks valitseb mu üle niivõrd suur väsimus, et ma pole päris kindel kui palju ma tänase päevaemotsioone kirja jõuan panna. Uut infot on olnud niivõrd palju, et kuskil hilisel pärastlõunal oli mul juba tunne, et pigem võiks kuhugi hotelli end mõnusasti kerra tõmmata, ent pool päeva oli veel ees. Poolteist päeva Hollandi jaoks on ilmselgelt liiga vähe,
Hollandi üldmulje on lihtsalt nunnu. Selline armas, rahulik ja vabalt hingav. Ilmselt hipsteri kultuuri kants ning boheemlasliku hingega inimestele õnnis paik. Kuigi minu maitse kunstimeelsete inimestega paljuski ei ühti, siis see, mida ma Hollandist seni näinud olen, meeldib mulle väga.
Alustasime oma päeva hommikusöögi otsingutega Groningenis. Groningen meenutab mulle veidi Brugget, kus kunagi oma esimesel iseseisval välisreisil 2004. aastal korraks käisin tänu mu perekond belglastele. Väike kaunis linnake, mida läbivad mitmed laevatatavad jõekesed ja kanalid, nii et iga natukese aja tagant on näha jõge ületavat väikest silda. Jõgi on ääristatud kai äärde pargitud madalate laevadega, kus inimesed igapäevaselt elavad. Milline jõeromantika!
Kuna meil kaarti ei olnud, ent hotellis oli Internet, kasutasin käepäraseid vahendeid. Valisin hommikusöögi kohaks Groningeni ühe parimatest kohvikohtadest Black & Bloom'i Foursquare äpi järgi ja meil ei tulnud selles pettuda, kuigi hommikusöögi asemel saime kohvi kõrvale hoopis magusa koogi, ent kohvi oli niivõrd hea, et ka mina, kes ma igapäevaselt kohvi ei joo, tõesti nautisin seda.
Vaatamisväärsuste jaoks tõmbasin ära TripAdvisori äpi ning piilusin sinna, mida soovitatakse. Palju asjalikum äpp reisi peal on aga hoopis Lonely Planeti poolt tehtud tasuta äpp TouristEye, kuhu igaüks saab märkida ära vaatamisväärsused, panna neile kirjelduse ning vaatamisväärsuste soovitustest teha endale isiklike lemmikute nimekirja, mis kantakse ka kaardile, mida saab alla laadida ja hiljem võrguühenduseta kasutada. Väga asjalik idee ning vaatamisväärsuste suhtes toimis hästi. Seda enam, et äpp suudab gpsi abil end kaardile positsioneerida ning selle abil on lihtne hiljem endale marsruuti kujundada ning kohad üles leida.
Groningenis toimis meie vaatamisväärsusteplaan hästi. Linna peal ringi jalutades tekkis meil esmalt küsimus: mis kell on? Olgugi, et olime kesklinnas, olid tänavad inimestest täiesti tühjad, ringi liikusid vaid üksikud ja suurem osa väikestest tänavaid ääristavatest poekestest olid suletud, ent kell oli napilt saanud alles 10. Siis mõtlesime nädalapäevale, kuid täna on alles kesknädal. Kus on kõik hollandlased kolmapäeva hommikul?
Hollandlaste lemmiktranspordivahendiks on kahtlemata jalgratas. Kõik tänavaääred on palistatud üksteise külge kuhjatud pargitud esmapilgul lihtsakoeliste jalgratastega. Neid on nii tohutus koguses, et eemalt haarab silm esimese hooga justkui hoomamatutu risuhunnikut, mis lähemale jõudes muutub jalgrataste parklaks, tänavanurgaks või kõnnitee servaks. Rattaid on palju ja ratastega sõidavad kõik ja koguaeg, seda olenemata väike- või suurlinnast, ainult maanteel rattaid ei kohanud.
See-eest on kiirteel ja maanteel omad tavad: enamus teeservi on ääristavad heinamaad, millel söövad rohtu lambad, lehmad või hobused ja neid on tõepoolest kõikjal, ka kõige suuremate kiirteede ääres. See muudab vaatepildi niivõrd romantiliseks, et tekib tahtmine loomi pidevalt vahtida, nii et kael kangeks jääb. Auto aknast avanev vaade on sisuliselt koguaeg selline, kus mere ääres seisvate elektrituulikute jalamil mõnulevad lambad, lehmad ja hobused karjakesi kordamööda. Kaader nagu filmist ja mitte päriselust. Täielik idüll.
Lõunaks sättisime end taas ostukeskusesse. Batavia Stad Amsterdam Outlet on olemuselt üpris kompaktne, kuid piisavalt suur selleks, et ajataju kaoks ning keskuse läbikammimise lõpetuseks on jalad rampväsinud. Otsustasime seal ka lõunatada itaalia söögikohas. Kuigi turiste käib meie külastatud kohtades palju ja teenindajad reeglina suhtlevad vabalt inglise keeles, siis menüüd on eranditult hollandikeelsed, nagu ka enamus materjale hotellides. Õnneks mõningase toidutajuga ning varasema kogemuse baasilt on võimalik tihtipeale ka võõrkeelsest menüüst, kui see pole just mõnes Aasia riigi või slaavi keeles, enam-vähem aru saada. Mõtlesin ennnist just mõnusa salatiportsu peale, kuid arvasin selleks kõhu liiga tühi olevat ja otsustasin tellida siiski pasta. Lauda toodi mulle aga salat. Ma ei hakanud seda kööki tagasi saatma, kuid oma mõtetega tuleb ettevaatlik olla - need võivad täide minna. Õnneks maitses salat suurepäraselt.
Õhtupoolikuks jõudsime Amsterdami. Sättisin GPSi pealt sihtkohaks raekoja platsi ja sinnapoole liikudes hakkasime tasapisi ka auto jaoks parkimismaja otsima. Meie üllatus oli suur, kui ühtäkki oli raekoja plats meist sisuliselt vasakul ning autoteede asemele hakkasid tekkima jalakäijate tänavad. Liiklusmärkide järgi suundusime parkimismaja poole, mis jäi nii kitsale kõrvaltänavale, et oleksime seal küll ilmselt kuidagi hakkama saanud manööverdamisega, aga parkimismaja sissepääsu ees seisvad tellingud ei tekitanud meis just rõõmuhüüatust niigi napi ruumiga paigas. Otsustasime otsida järgmist parkimiskohta.
Auto navigatsioonisüsteem näitas meile järgmiseks parklaks kitsalt kürvaltänavalt vasakpöörde kaugusel asuvat parkimismaja. Olime parkla sissepääsust mõnekümne meetri kaugusel, kui niigi kitsast tänavat täitis ühtäkki tihe kohvrite ja kottidega noorte mass. See inimmass muudkui voogas ja voogas, polnud sel otsa ega äärt. Oli tunne, nagu keegi oleks nurgataha lennukiga maandunud, kust sajad inimesed kõik korraga äkki ühte suunda tahavad liikuda oma kodinatega. Meie ees ega taga olevad autod ei saanud kumbki liikuda, nagu meiegi. Ka ratturitel tuli ratta seljast maha ronida ning ratas käekõrval rahvamassist end läbi suruda. Peale müningast ootamist ja teosammul liikumist õnnestus meil siiski auto ära õigesse kohta ära parkida.
Amsterdam meenutab mulle nii oma ülesehituselt kui välimuselt veidi Londoni kesklinna. Rattureid on muidugi Amsterdamis rohkem, kuid väljakud ja platsid on ühendatud tihedalt restoranide ja poodidega ääristatud tänavatega. Minu üllatus oli suur, kui avastasin, et midagi on läinud turismiatraktsioonide äpi allalaadimisega valesti ning see, mis töötas veatult hommikul, näitas mulle nüüd vaid hallil ekraanil minu ja vaatamisväärsuste asukohta, kuid maakaardist polnud aimugi. Nii hakkasime veidi pimesi liikuma vaatamisväärsuste suunas, aeg-ajalt oma asukohta hallilt ekraanilt kontrollides. Ja see toimis! Meil õnnestus üles leida kõik kohad, milleni jalutada jaksasime ja olin üles märkinud.
Jõudsime Amsterdami alles õhtul, kui poode just sulgema hakati. Ma soovisin kindlasti näha lilleturgu, ent pelgasin ka selle juba suletud olevat. Minu kujutelm lilleturust oli miedagi meie Tallinna Viru tänava laadset ning mu üllatus oli suur, kui lilleturuni jõudes avastasin, et enamjaolt müüakse seal elus lõikelillede asemel hoopis lillseibulaid, kuigi ka lõikelilli pakuti omajagu. Enamus lilleturust oli meie kohalejõudmise ajaks küll suletud, aga väiksem osa veel avatud, mis hakkas end peagi sulgema. Seega õnnestus mul huviga uudistada kõikvõimalikke tulbivärve ja muid juurikaid-sibulaid. Mu pilku köitis pildi järgi täiesti sinine pojeng. Olen näinud küll pildi järgi peamiselt roosat, punast, valget, aga ka kollast ja musta pojengi, kuid sinist varem mitte. Ma ei pidanud kiusatusele vastu ning soetasin ühe pojengi. Eks ole näha, kas see üldse kasvama läheb ja kui, siis mis sellest tuleb. Üks selline väideavalt kollane üllatuspojeng on mul välismaalt juba aeda toodud ja sealset tulemust ootan põnevusega.
Teine koht milleta Amsterdami külastamist justkui polekski olnud, on Punaste laternate tänav. Otsisime seda veidike aega, enne kui päris õigesse kohta jõudsime. Olin telekast küll varem uudistest mõned korrad sealseid kaadreid näinud, aga sellest polnud koha üles leidmiseks kuigi palju tolku. Meie õigele kohale lähenemisest andis märku suurenev rahvamass tänavatel ning sekspoodide märkamine siin-seal tänava peal. Lõpuks leidsime õige tänavaotsa. Eemalt vaadates nägi see välja nagu iga teine väikese jõekesega Amsterdami tänav. Ei mingeid punaseid laternaid. Ei mingit robustsust.
Enamike majade esimese korruse aknad olid kaetud punase kardinaga, mõned daamid olid juba oma ametipostidel ning seisid ära lükatud kardina asemel vaateaknal, omavahel jutustades, nappides rõivastes. Salongid vaheldusid baaride ja restoranidega, mille kõrvale olid asjakohaselt sätitud nii sekslelude outlet kui ka nime järgi prostitutsiooni ja erootika muuseumid koos stripiklubidega. Võibolla me sattusime sinna tänavale veel liigses päevavalguses ning hilisõhtusel ajal on õhustik teine, kuid peale meeletute rahvamasside ja turistigruppide ei erinenud see tänav teistest Amsterdami tänavatest pealtnäha suurt millegagi. Tänava hingeelu me muidugi ei tunne.
Kui Saksamaal märkasime tänavapildis väga palju suitsetajaid, siis Hollandis on suitsetajaid tibake vähem, ent endiselt palju. Meile harjumatult suitsetatakse siin endiselt baarides ja pubides, aga ka söögikohtades ning pigem mõjub harjumatult see, kui majutusasutused või söögikohad on riputanud välja vabandava sildi, et meil ei suitsetata. Muidugi ei saa Hollandis üle ega ü,ber ka kanepist, mis ilmselt siia turiste ka suuremas koguses meelitab. Kanepi tõmbamise lõhna on tänaval liikudes tunda iga mõnekümne meetri tagant, aeg-ajalt on näha ka täiesti pilves turiste ringi taarumas. See pilt on veidi võõrastav.
Hilisõhtuks olime hommikul broneerinud hotelli Rotterdami. Sattusime juhuse tahtel samasse hotelliketti Van der Valk, kus olime veetnud eelneva öö. Kui eilsele hotellile oli samuti antud 4 tärni kvaliteedi märgiks, siis tänase hetlli 4 tärni ei anna eilsega kuidagi võrrelda. Tänane hotell vastab igati nelja tärni standardile, nii et ümmarguseks kõnnitud jalatallad saab mugavas toas mõnusasti välja puhata. Homme on ees taas pikk päev.
Hollandi üldmulje on lihtsalt nunnu. Selline armas, rahulik ja vabalt hingav. Ilmselt hipsteri kultuuri kants ning boheemlasliku hingega inimestele õnnis paik. Kuigi minu maitse kunstimeelsete inimestega paljuski ei ühti, siis see, mida ma Hollandist seni näinud olen, meeldib mulle väga.
Alustasime oma päeva hommikusöögi otsingutega Groningenis. Groningen meenutab mulle veidi Brugget, kus kunagi oma esimesel iseseisval välisreisil 2004. aastal korraks käisin tänu mu perekond belglastele. Väike kaunis linnake, mida läbivad mitmed laevatatavad jõekesed ja kanalid, nii et iga natukese aja tagant on näha jõge ületavat väikest silda. Jõgi on ääristatud kai äärde pargitud madalate laevadega, kus inimesed igapäevaselt elavad. Milline jõeromantika!
Kuna meil kaarti ei olnud, ent hotellis oli Internet, kasutasin käepäraseid vahendeid. Valisin hommikusöögi kohaks Groningeni ühe parimatest kohvikohtadest Black & Bloom'i Foursquare äpi järgi ja meil ei tulnud selles pettuda, kuigi hommikusöögi asemel saime kohvi kõrvale hoopis magusa koogi, ent kohvi oli niivõrd hea, et ka mina, kes ma igapäevaselt kohvi ei joo, tõesti nautisin seda.
Vaatamisväärsuste jaoks tõmbasin ära TripAdvisori äpi ning piilusin sinna, mida soovitatakse. Palju asjalikum äpp reisi peal on aga hoopis Lonely Planeti poolt tehtud tasuta äpp TouristEye, kuhu igaüks saab märkida ära vaatamisväärsused, panna neile kirjelduse ning vaatamisväärsuste soovitustest teha endale isiklike lemmikute nimekirja, mis kantakse ka kaardile, mida saab alla laadida ja hiljem võrguühenduseta kasutada. Väga asjalik idee ning vaatamisväärsuste suhtes toimis hästi. Seda enam, et äpp suudab gpsi abil end kaardile positsioneerida ning selle abil on lihtne hiljem endale marsruuti kujundada ning kohad üles leida.
Groningenis toimis meie vaatamisväärsusteplaan hästi. Linna peal ringi jalutades tekkis meil esmalt küsimus: mis kell on? Olgugi, et olime kesklinnas, olid tänavad inimestest täiesti tühjad, ringi liikusid vaid üksikud ja suurem osa väikestest tänavaid ääristavatest poekestest olid suletud, ent kell oli napilt saanud alles 10. Siis mõtlesime nädalapäevale, kuid täna on alles kesknädal. Kus on kõik hollandlased kolmapäeva hommikul?
Hollandlaste lemmiktranspordivahendiks on kahtlemata jalgratas. Kõik tänavaääred on palistatud üksteise külge kuhjatud pargitud esmapilgul lihtsakoeliste jalgratastega. Neid on nii tohutus koguses, et eemalt haarab silm esimese hooga justkui hoomamatutu risuhunnikut, mis lähemale jõudes muutub jalgrataste parklaks, tänavanurgaks või kõnnitee servaks. Rattaid on palju ja ratastega sõidavad kõik ja koguaeg, seda olenemata väike- või suurlinnast, ainult maanteel rattaid ei kohanud.
See-eest on kiirteel ja maanteel omad tavad: enamus teeservi on ääristavad heinamaad, millel söövad rohtu lambad, lehmad või hobused ja neid on tõepoolest kõikjal, ka kõige suuremate kiirteede ääres. See muudab vaatepildi niivõrd romantiliseks, et tekib tahtmine loomi pidevalt vahtida, nii et kael kangeks jääb. Auto aknast avanev vaade on sisuliselt koguaeg selline, kus mere ääres seisvate elektrituulikute jalamil mõnulevad lambad, lehmad ja hobused karjakesi kordamööda. Kaader nagu filmist ja mitte päriselust. Täielik idüll.
Lõunaks sättisime end taas ostukeskusesse. Batavia Stad Amsterdam Outlet on olemuselt üpris kompaktne, kuid piisavalt suur selleks, et ajataju kaoks ning keskuse läbikammimise lõpetuseks on jalad rampväsinud. Otsustasime seal ka lõunatada itaalia söögikohas. Kuigi turiste käib meie külastatud kohtades palju ja teenindajad reeglina suhtlevad vabalt inglise keeles, siis menüüd on eranditult hollandikeelsed, nagu ka enamus materjale hotellides. Õnneks mõningase toidutajuga ning varasema kogemuse baasilt on võimalik tihtipeale ka võõrkeelsest menüüst, kui see pole just mõnes Aasia riigi või slaavi keeles, enam-vähem aru saada. Mõtlesin ennnist just mõnusa salatiportsu peale, kuid arvasin selleks kõhu liiga tühi olevat ja otsustasin tellida siiski pasta. Lauda toodi mulle aga salat. Ma ei hakanud seda kööki tagasi saatma, kuid oma mõtetega tuleb ettevaatlik olla - need võivad täide minna. Õnneks maitses salat suurepäraselt.
Õhtupoolikuks jõudsime Amsterdami. Sättisin GPSi pealt sihtkohaks raekoja platsi ja sinnapoole liikudes hakkasime tasapisi ka auto jaoks parkimismaja otsima. Meie üllatus oli suur, kui ühtäkki oli raekoja plats meist sisuliselt vasakul ning autoteede asemele hakkasid tekkima jalakäijate tänavad. Liiklusmärkide järgi suundusime parkimismaja poole, mis jäi nii kitsale kõrvaltänavale, et oleksime seal küll ilmselt kuidagi hakkama saanud manööverdamisega, aga parkimismaja sissepääsu ees seisvad tellingud ei tekitanud meis just rõõmuhüüatust niigi napi ruumiga paigas. Otsustasime otsida järgmist parkimiskohta.
Auto navigatsioonisüsteem näitas meile järgmiseks parklaks kitsalt kürvaltänavalt vasakpöörde kaugusel asuvat parkimismaja. Olime parkla sissepääsust mõnekümne meetri kaugusel, kui niigi kitsast tänavat täitis ühtäkki tihe kohvrite ja kottidega noorte mass. See inimmass muudkui voogas ja voogas, polnud sel otsa ega äärt. Oli tunne, nagu keegi oleks nurgataha lennukiga maandunud, kust sajad inimesed kõik korraga äkki ühte suunda tahavad liikuda oma kodinatega. Meie ees ega taga olevad autod ei saanud kumbki liikuda, nagu meiegi. Ka ratturitel tuli ratta seljast maha ronida ning ratas käekõrval rahvamassist end läbi suruda. Peale müningast ootamist ja teosammul liikumist õnnestus meil siiski auto ära õigesse kohta ära parkida.
Amsterdam meenutab mulle nii oma ülesehituselt kui välimuselt veidi Londoni kesklinna. Rattureid on muidugi Amsterdamis rohkem, kuid väljakud ja platsid on ühendatud tihedalt restoranide ja poodidega ääristatud tänavatega. Minu üllatus oli suur, kui avastasin, et midagi on läinud turismiatraktsioonide äpi allalaadimisega valesti ning see, mis töötas veatult hommikul, näitas mulle nüüd vaid hallil ekraanil minu ja vaatamisväärsuste asukohta, kuid maakaardist polnud aimugi. Nii hakkasime veidi pimesi liikuma vaatamisväärsuste suunas, aeg-ajalt oma asukohta hallilt ekraanilt kontrollides. Ja see toimis! Meil õnnestus üles leida kõik kohad, milleni jalutada jaksasime ja olin üles märkinud.
Jõudsime Amsterdami alles õhtul, kui poode just sulgema hakati. Ma soovisin kindlasti näha lilleturgu, ent pelgasin ka selle juba suletud olevat. Minu kujutelm lilleturust oli miedagi meie Tallinna Viru tänava laadset ning mu üllatus oli suur, kui lilleturuni jõudes avastasin, et enamjaolt müüakse seal elus lõikelillede asemel hoopis lillseibulaid, kuigi ka lõikelilli pakuti omajagu. Enamus lilleturust oli meie kohalejõudmise ajaks küll suletud, aga väiksem osa veel avatud, mis hakkas end peagi sulgema. Seega õnnestus mul huviga uudistada kõikvõimalikke tulbivärve ja muid juurikaid-sibulaid. Mu pilku köitis pildi järgi täiesti sinine pojeng. Olen näinud küll pildi järgi peamiselt roosat, punast, valget, aga ka kollast ja musta pojengi, kuid sinist varem mitte. Ma ei pidanud kiusatusele vastu ning soetasin ühe pojengi. Eks ole näha, kas see üldse kasvama läheb ja kui, siis mis sellest tuleb. Üks selline väideavalt kollane üllatuspojeng on mul välismaalt juba aeda toodud ja sealset tulemust ootan põnevusega.
Teine koht milleta Amsterdami külastamist justkui polekski olnud, on Punaste laternate tänav. Otsisime seda veidike aega, enne kui päris õigesse kohta jõudsime. Olin telekast küll varem uudistest mõned korrad sealseid kaadreid näinud, aga sellest polnud koha üles leidmiseks kuigi palju tolku. Meie õigele kohale lähenemisest andis märku suurenev rahvamass tänavatel ning sekspoodide märkamine siin-seal tänava peal. Lõpuks leidsime õige tänavaotsa. Eemalt vaadates nägi see välja nagu iga teine väikese jõekesega Amsterdami tänav. Ei mingeid punaseid laternaid. Ei mingit robustsust.
Enamike majade esimese korruse aknad olid kaetud punase kardinaga, mõned daamid olid juba oma ametipostidel ning seisid ära lükatud kardina asemel vaateaknal, omavahel jutustades, nappides rõivastes. Salongid vaheldusid baaride ja restoranidega, mille kõrvale olid asjakohaselt sätitud nii sekslelude outlet kui ka nime järgi prostitutsiooni ja erootika muuseumid koos stripiklubidega. Võibolla me sattusime sinna tänavale veel liigses päevavalguses ning hilisõhtusel ajal on õhustik teine, kuid peale meeletute rahvamasside ja turistigruppide ei erinenud see tänav teistest Amsterdami tänavatest pealtnäha suurt millegagi. Tänava hingeelu me muidugi ei tunne.
Kui Saksamaal märkasime tänavapildis väga palju suitsetajaid, siis Hollandis on suitsetajaid tibake vähem, ent endiselt palju. Meile harjumatult suitsetatakse siin endiselt baarides ja pubides, aga ka söögikohtades ning pigem mõjub harjumatult see, kui majutusasutused või söögikohad on riputanud välja vabandava sildi, et meil ei suitsetata. Muidugi ei saa Hollandis üle ega ü,ber ka kanepist, mis ilmselt siia turiste ka suuremas koguses meelitab. Kanepi tõmbamise lõhna on tänaval liikudes tunda iga mõnekümne meetri tagant, aeg-ajalt on näha ka täiesti pilves turiste ringi taarumas. See pilt on veidi võõrastav.
Hilisõhtuks olime hommikul broneerinud hotelli Rotterdami. Sattusime juhuse tahtel samasse hotelliketti Van der Valk, kus olime veetnud eelneva öö. Kui eilsele hotellile oli samuti antud 4 tärni kvaliteedi märgiks, siis tänase hetlli 4 tärni ei anna eilsega kuidagi võrrelda. Tänane hotell vastab igati nelja tärni standardile, nii et ümmarguseks kõnnitud jalatallad saab mugavas toas mõnusasti välja puhata. Homme on ees taas pikk päev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar