esmaspäev, 28. november 2016

Amsterdami tervitus

Kevadel jõudis minuni päris asjaliku personaliteemalise konverentsi sooduspakkumine, mis oli niivõrd hea hinnaga, et oleksin olnud valmis seda ka oma raha eest ostma. Kui ma reeglina ütlen sarnaseid pakkumisi silma pilgutamata ära, siis seekord tekkis mul tõsine tahtmine kogu üritusest osa saada. Leidsin sobiliku hetke ning rääkisin omanikuga osalemise võimaluse läbi, ootasin hetke, mil konverentsimüük algas ja tellisin pileti ära. Amsterdami.

Amsterdamis olen ma põgusalt korra varem käinud ja olgugi, et külastus jäi lühikeseks, oli see meeldivalt meeldejääv. Õiget tunnetust ma selle linna osas veel kätte saanud tegelikult pole. Ent mulje on jäänud selline, et mida rohkem sa siin oled, seda enam hakkab koht meeldima. Vähemasti esmamulje on ennastületav. Lennujaamas on sildid selgelt ja suurelt tähistatud. Nad mõistavad, et turist ilmselt ei tea kuhu ta minema peab. Selle asemel, et eemal pihku itsitades vaadata, kuidas turist eksleb, on nad asja lihtsalt lahendanud. Lennujaamas asuvad pagasilintide juures takso kutsumise kioskid, rongi platvormil piletiostu masinad, mis nõustavad sinu ostuvalikuid selges inglise keeles. Perrooni peal on helkurvestidega tüübid, kes enne rongi jaama saabumist teavitavad kõiki selge ja kõlava inglise keelega millisele platvormile tuleb minna, kui soovid kesklinna sõita. Kuna mul oli vaja jõuda ärirajooni konverentikeskuse Rai lähedale, küsisin seda igaks juhuks ja sain kiire juhise minna vastasplatvormile.

Rongis sees on märgitus lihtne ja arusaadav. Piletile on lisatud selgitav jutt, et see tuleb märgistada nii jaama sisenedes kui sealt lahkudes ja ka kontrolör rongis kõnetas viisakalt inglise keeles. Kuna rattaid on siin ilmselt rohkem kui inimesi, on rattateed kenasti märgistatud ning kui suurem ratta- ja jalgtee ristub trammiteega, on selleks eraldi foor, mis tugevasti piiksuma ja vilkuma hakkab, kui tramm lähedale jõuab. Lihtne, turvaline, arusaadav. Ainult ise tuleb jälgida, et ratta alla ei jääks, kui tänaval ringi uidata, sest rattaid on siin tõesti harjumatult palju.

Ma ei ole harjunud väga üksi reisima ja nii tuleb enne reisi mulle sisse kerge ärevus, millest õnneks üsna kiiresti võitu saan. Kui lõpuks lennujaama jõuan veel enam-vähem mõistlikul ajal, olen täiesti rahulik ja ootan põnevusega ees seisvat konverentsireisi. Püüan turvakontrolli läbida kiiresti ja lihtsalt, olles seda teinud nii palju kordi varem, et sülearvuti käib kotist välja hetkega ja vedelikud olen sättinud eraldi kotikesega juba turvatöötaja poolt pakutud plastkasti, enne kui ta jõuab seda eraldi küsida. Ometigi saan turvaväravaid läbida kolmel korral, enne kui positiivse loa edasiminekuks saan. Teine turvatöötaja palub mult luba läbi viia täiendav kontroll - minult võetakse lõhkeaine proovid nii kehalt kui pagasilt, õnneks ilma muretsema panevate tulemusteta ning suundun lõpuks väravasse. Märkan koridoris vanemat Saksa härrasmeest, kes mulle möödaminnes naeratab. Kohtan teda hiljem ka lennujaama kohvikus, kus ta soovib mulle enne oma lennule suundumist kena reisi. Jah, reis tundub igati mõnus tulevat.

Kopenhaageni lend lahkub Tallinnast 20 minutit lubatust hiljem, kuid jõuab sihtpunkti siiski graafikujärgselt. Inimesed seisavad oma kohvritega kärsitult lennuki vahekäigus ja ootavad mahaminekut. Harjumuspäraselt tulenevalt M-iga lendamise eripäradest olen valinud endale istekoha lennuki tahaossa ja seetõttu ei ole mul mõtet maha kiirustada, teistest reisijatest mööda pressides. Nii ootan rahulikult kuniks üks proua oma koti kallal kohmitseb, nii et teised reisijad juba lennukist lahkuda jõuavad ja jään viimase viie reisija hulka. Uus lennuki meeskond juba ootab kannatlikult uksel, et lennuki salong üle võtta. Minu ees kõnnib lenduri vormis noormees. Jõuame läbi asfaltil köitega piiratud ala uuesti trepist üles ja ukseni, ent uks on lukus. Lendur vaatab mulle nõutu näoga otsa ja küsib, kas oleme teel kuskil eksinud. Veidi hiljem märkab meid väga üllatunud näoga terminalitöötaja, kes seestpoolt ukse uuesti avab ja meid terminali sisse päästab.

Tunnen, kuidas mu jalad sulavad pika säärega talvesaabastes. Vaatan muuseas ringi ka mõnes lennujaama poes, unistades uutest õhematest jalatsitest. Veidi kadeda pilguga jälgin endast mööduvaid tossudes reisijaid kuniks äkki taipan, et ka mul on kohvris kaasas papud, mida saaksin mugavalt saabaste vastu vahetada. Mind on tabanud ikka täielik blond moment.

Kui lõpuks Amsterdami jõuan ja raudteejaamast välja tänavale tulen, siis tean, et hotell peab olema kuskil väga lähedal. Vaatasin ju kodus Google Mapsi pealt järele, et sisuliselt tuleb minna vaid otse ja olengi kohe kohal. Ja nüüd tuleb vaid defineerida, mida tähendab otse. Vaatan pimedal tänaval ringi, kuid mu olematu orientatsioonitaju ei suuna mind päriselt kuhugi. Olen enne alla laadinud ühendustea kaardi Amsterdami kohta. Selgub, et jalakäija funktsioon sellel ilma ühenduseta ei tööta ning auto navigeerimine teeb tohutu ringi, milest mul pole üldse tolku. Mu kõhutunne ütleb, et keerata tuleks paremale, kuid usaldan siiski korraks kaardi autonavigatsiooni ja keeran vasakule. Iga sammuga astun hotellist kaugemale. Ohkan ja lükkan andmeside sisse. Minut hiljem näen juba eemal hotelli nime puude varjus põlemas. Ah, sinna see otse siis oligi.

Kirjutan end hotelli sisse napilt enne seda, kui mu seljataha saabub umbes 40-liikmeline grupp ärikliente, kes kõik ootavad individuaalset sissekirjutust. Mul lihtsalt vedas. Panen asjad hotellituppa ära ja suundun alla restorani kerget einet ja jooki võtma. Baarileti ääres käib selline melu, et iseenda mõtteidki on raske kuulda. Restorani poole peal tunneb aga kaugelt ära need, kes üksi reisivad - kui inimesed ei istuks peadpidi telefonis, võiks juhtuda, et äkki paar üksi reisijat hakkaks omavahel suhtlemagi, kuid õnneks sellist hirmu ei ole. Näpin ka ise jõudsalt oma nutitelefoni ja tunnen end suurepäraselt. Üksi reisimine võib tegelikult olla ka täielikult nauditav. 

Kommentaare ei ole: