Kui ma nüüd õigesti kokku lugesin, on see mu neljas kord Londonis olla ja iga kord on tunne nagu oleks see täiesti uus linn ja uus kogemus. Põhisajsad on küll samad ja tuttavad, aga on ka kohti kuhu kunagi varem sattunud pole. Üks sellistest on Sky Garden kuhu sissepääs on küll tasuta, aga ajaline broneering tuleb enne netis ära teha, sest muidu on sissepääs välja müüdud ja niisama sinna sisse jalutada ei saa. Sisuliselt on tegemist Thamesi jõe lähedal oleva 35 korruselise büroo hoonega, mille katusel on rohelise taimestikust kaetud pooleteise kordne klaaskatusega terrass, kus on ka restoran, baar ja kohvik ning kust ühest küljest saab minna ka õue ilusat linnavaadet nautima. Ja linnale on sealt tõesti 360-kraadine imeline vaade.
Kui ma esimest korda Londonis käisin, olin napilt üle 20 aastane ning tulime sõpradega viiekesi aastavahetust veetma. Ei olnud meil siis reisikogemust ega krediitkaarti. Nüüd on Londonis aga kõik mugavalt internetti kolinud - mobiilist saab vaadata täpselt ühistranspordi liikumise plaani, kaardiga maksta avaliku WC kasutamise eest ja broneerida endale kõik tegevused ning tuurid otse netist. Tollest reisist mäletan ka, et väljas oli 12 kraadi sooja ja õues lilled õitsesid. Ka täna nägime pargis nartsisse õitsemas, kuigi see ei pidanud sel aastaajal tavaline olevat. Küll aga on kliima siin pehmem ja soojem, nii et tänavatele istutatud palmid elavad talve siiski üle. Ka hallid oravad on linnapargis endiselt alles.
London on suur linn. Siin on Starbucks pistaatsiapähkli lattega ja palju väga häid söögikohti. Ilmselt on siin ka kõik maailma köögid esindatud. Sellest hoolimata võib juhtuda, et vabu kohti pole ja broneerimata uksest sisse ei saa. Kui reeglina reisil otsin TripAdvisori, Swarmi või Google hinnanguid söögikohtadele, siis seekord püüdsime Covett Gardeni kandis lihtsalt ringi jalutades mõnda kohta lõunatama minna. Esimeses öeldi, et saaksime alles 45 min ooteaja pärast, paar teist kohta olid kinni ja lõpuks valisime sushi koha, kus meile küll laud leiti, kuid hetk hiljem oli terve suur restoran puupüsti täis. Kui oma sushi kätte saime, selgitas see ka koha populaarsust - toit oli tõesti hea ja kaunilt seatud.
Oma reisidel olen ka varem olnud tasuta, tegelikult küll vabatahtliku annetuse eest, giidiga linnatuuride fänn. Kui inimesed teevad tasuta tuure, mille lõpus osalejad ise vabatahtlikult otsustavad palju nad giidile raha anda soovivad, siis peab giid tahtma seda tööd südamega teha, et oma raha ausalt välja teenida. Need on teistsugused tuurid ja ajaloolist infot kuuleb seal küll, kuid tihti põimitakse need ringkäigud rohkem isiklikemate vaadetega ning teiste nurkade alt. Nii sattus meile täna Londoni peamisi vaatamisväärsusi tegema GuruWalk tuuride alt linnavõlur Herb, kes tuli Londonisse 40 aastat tagasi sooviga saada tänavaartistiks, spetsialiseerumisega mustkunstile.
Londoni kohta liigub väga palju legende. Harry Potteriga seotud lood on väga popid, väites, et kirjanik on neist enamuse kirjutanud kuskil Londoni tänavatel ning sel teemal tehakse ka eraldi jalutustuure. Samas on ka ühel klassikalisel tänaval eraldi silt, et see tänav pole, erinevalt legendist, kuidagi Harry Potteri kirjutamisega seotud. Kirjanikud on läbi Londoni ajaloo olnud olulised tegelased. Kuninganna palees olla riiklikul palgal olnud kirjanikud, kelle ülesanne oli rahvusvahelistel reisidel oma raamatuid tutvustada ja samal ajal luureinfot koguda. Ühe sellise kirjaniku sulest sai alguse ka 007 sari ehk James Bond on tõesti sündinud Buckinghami palees.
Veel üks legend räägib sellest, kuidas St Jamesi kindluses pidada kummitama. Lugu olla alguse saanud sellest, kuidas ühele aadliku järglasele meeldinud väga pidu pidada, aga tema pidudel kippunud keegi alati otsa saama, reeglina mõni teenritest. Nii olla jälle juhtunud ühel peol ning see surnukeha olla majja ära peidetud ja selleks, et asjaolult tähelepanu kõrvale juhtida, tekitati legend, et majas liigub ringi läbilõigatud kõriga kummitus. Üllataval kombel hakkasid seda kummitust aga järjest inimesed enam nägema. Ehk inimesed näevad seda mida usuvad.
Meie mustkunstnikust giid viis meid ühele väiksele kõrvaltänavale, lohistas tühja prügikasti endale lauaks ning tegi klassikalise topsi-palli triki, mis muidu kerge ja arusaadav on, kuid kuidas ühel hetkel topsi alla tennispall sai, jäi meile arusaamatuks. Kõik taandub tähelepanule ja oskusele tähelepanu õigel ajal kõrvale viia.
UK vapiloomaks on lõvid. Kui Trafalgar Squarel suuri Lõvi kujusid vaadata, siis ei ole need päris üks-ühele tegelikult lõvid. Kunstnik, kes need kujud lõi, olla tegelikult olnud maalikunstnik ja oma koju päris elus lõvi kelle järgi kuju teha, ei tahtnud. Ühel hetkel olla talle saabunud koju aga surnud lõvi modelleerimiseks, kuid et selle jalad, tagumik ja esikäpad polnud enam heas seisus, siis kasutas kunstnik oma koera tagaosa ja kassi käppasid lõvile kuju andmiseks.
Jõudsime täpselt hobuste vahetuse ära vaadata ja hakata Buckinghami palee poole minema, kui äkki tulid vilkuritega politsei mootorrattad ja eskortisid mustade autode kolonni. Hetk hiljem nägime, et need autod keerasid peaministri maja juurde, kuhu tava inimesed enam lähedale ei pääse, kuid UK peaminister sõitis meist endist just mõne meetri kauguselt mööda. Võib juhtuda, et siin saab niimoodi kogemata päris VIPpe näha, aga kuningat ennast vast nii lihtsalt ikka ei kohta?
Kui riigi hoonete juures ringi jalutada, näeb paigaldatud silte, mis teavitavad, et loata alale sisenemise on kriminaalkorras karistatav aastast 2005. Enne seda sellist seaduse pügalat polnud. Kui Buckinghami palee seinale ronis üksikisade staatusele tähelepanu saamiseks Batmani kostüümis mees, tuli seadusemuudatus kiiresti vastu võtta.
Seaduse muudatuste osas on Londonis rolli mänginud ka teised inimesed. Kunagi kogunesid 3000 naist omale valimisõigust nõudma. Paraku tol korral nad seda ei saavutanud, küll aga tänu julgetele ja vapratele naistele said valimisõigused ka lihtsast soost mehed, kellel enne seda polnud. Kui aga Londonis ringi vaadata, näeb väga palju erinevaid kujusid ja monumente, kuid need kõik on mehed. Nüüd, alles mõni aasta tagasi, paigutati Big Beni juurde üks esimesi naisterahva monumente. Traditsioonilised vaated ja pika ajalooga linn muutub aeglaselt.
Mis Londonis muutumatu on, on väga heal tasemel muusika. Siit on alguse saanud paljud bändid, kuid linn on eriti tuntud ka oma muusikalide poolest. Õigemini saigi meie reis alguse sellest, kuidas kolleeg rääkis tööl köögis, kui äge oli Mamma Mia kontsert-õhtusöök. Kuigi praegu mängitakse Londonis ka maailmakuulsat Mamma Mia muusikali, siis otsustasime siiski kontsert-õhtusöögi kasuks. Mõni aasta tagasi käisime M vanematega Londonis Tina (Turneri) muusikali vaatamas ja see elamus on ülivõimsalt meeles mul senini, nii et ootused olid kõrged.
London on suurlinn ja kuigi nii mõnigi asi võib tunduda lähedal, võib sinna minek võtta märkimisväärselt aega. Kui meie oleme harjunud sellega, et ühistranspordiga võib liikumine võtta kauem kui autoga, siis suurlinnas ei pruugi see nii olla. Peatume Vauxhallis asuvas hotellis ning kui metrooga läks siit O2 Arenale umbes 40 minutit, siis taksoga näitas veidi alla tunni.
Mamma Mia The Party toimib Kreeka restoranis, mis asub O2 Arenal sees. Mul oli seni ettekujutus, et O2 on umbes nagu meie Saku Suurhall ja restoranid-poed asuvad seal lähedal nagu Rocca al Mare kaubanduskeskus. Kui O2 kohale jõudsime ja hakkasime keskusest seest otsima Mamma Mia etenduse kohta, oli meie üllatus suur. Esiteks on tegemist väga suure keskusega, kus on hulk restorane, vaba aja veetmise kohti ja outlet poode, kuid selleks, et uksest Mamma Mia restoranini jõuda, tuleb kõndida majas sees umbes kilomeeter. Nii et igale poole kohale jõudmiseks tasub aega hoolega varuda.
Veidi vähem kui 20 aastat tagasi oli mul võimalus osaleda ühel suurel konverentsil Londonis, kus osales ca 10 tuhat inimest ja mis lõppes Brian Adamsi kontserdiga. Mäletan hästi oma tollaseid emotsioone, kui võimas oli kogeda nii suurt üritust ja näha, kui sujuvalt sellise sündmuse koordineerimine kohapeal korraldatud oli. Kui täna Mamma Miale lõpuks kohale jõudsime ja restorani saali vaid mõni minut enne show algust maha istusime, oli ruumi sisenedes vaatepilt lummav - saalis istus laudade taga ca tuhatkond inimest, kes kõik korraga soovisid saada oma sööke ja jooke. Menüü on küll kõigil sama, ent nad suudavad sealjuures jääda siiski personaalseks, küsida allergiaid ning kohandada menüü vastavalt. Meie lauda sattus teenindama üks tumedanahaline noormees, kes käis mitmel korral küsimas, kas oleme kõik oma asjad saanud. Tundsime, et meie eest hoolitseti tõesti hästi.
Mamma Mia The Party on kogemus omaette. Istud Kreeka restoranis justkui kesket lava, sest lauljad ja näitlejad on teenindajatega segamini ning vahepeal laulavad ja tantsivad ka osad teenindiajad kaasa. See ei ole teatrietendus või muusikal, aga see on kontsert, mis baseerub Abba laulude popurriil. Kuigi see etendus leiab aset juba pikemat aega igal õhtul, on kohal olles tunne nagu iga artist esineks just sulle oma täie pühendumusega, nii et õhust on tunda esinejate vahelist sädet, emotsiooni ja klappi. See on oskus omaette hoida sellist tundemängu õhus ka siis, kui teed sama tükki juba mitmesajandat korda. Laulda, tantsida ja esineda siinsed artistid tõesti oskavad. Ja seda kõike väga nauditavalt ning suurepäraselt. Ka süüa osatakse siin hästi teha. Kas kontsert-õhtusöök oli oma hinda väärt ja pakkus emotsiooni? Absoluutselt jah.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar