Kui mälu mind ei peta, kõlas üks lugu kunagi nii: "Lendas kord varblane ja tahtis lennata kõrgele taevavõlvi alla. Teda hoiatati, et ärgu lennaku kõrgemale, kui tiivad kannavad. Aga ta tahtis ikkagi. Nii ta lendaski kuniks tiivad enam ei kandnud ja külm need ära võttis. Ta kukkus külmumuna maha. Mööda läks lehm ja lasi oma väljaheite otse varblase peale, mis varblase üles sulatas. Varblane hakkas siplema ning teda märkas kass, kes ta ära sõi. Lool on kaks moraali: ära kunagi lenda kõrgemale, kui su tiivad kannavad; kui sa oled juba tugeva sita sees, siis rabelemine teeb asja hullemaks." Tegelikult oli moraale kolm, aga kolmandat ma enam ei mäleta...
Küsimus on pigem selles, kui kõrgele lennata võiks ja kui palju tiivad kannavad. Kui tahta tunda end turvaliselt, siis ei tohiks lennata kõrgemale kui tiivad kannavad. Aga ilmselt ei ole sa siis keegi muu kui keskpärane hall kardinal, hiireke. Kui tahta olla Keegi, särav täht taevavõlvil, tuleb ilmselt püüda lennata kõrgemale. Kes ei riski, see šampust ei joo. Aga kõrgelt kukkumine on hoopis valusam ja mida kõrgemale sa lendad, seda vähem hakkavad tiivad kandma, eriti, kui see tuleb varem, kui selleks valmis oled või lendad kõrgemale, kui sa selleks suuteline oled. Külmumine ja kukkumine... Kas tahakski seda teada? Ja kas saab olla kindel, et alati on keegi, kes sind üles soojendab? Et kukkudes on küll valus, aga püsti tõusta suudan veel? Aga kuulsusejanu on ju nii magus... ja kes võiks ometi tunnistada endale, et ta on vähem ambitsioonikas kui olla tahaks?
Või nii siis jääbki?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar