Minu esimene mulje punapäiste pealinnast oli äärmiselt kummaline. Ma ei suutnud kuidagi harjuda mõttega, et autod sõidavadki teisel pool harjumuspärast suunda ja ka rool on vales kohas. Esimese hooga autosse istudes lausa kohmetusin ega tahtnud aru saada, kes juhtima hakkab. Hiljem oli juba kergem.
Ootasin suurlinna, aga kõrghooneid polnud kusagil. Mismõttes ei ole kõrgemaid hooneid kui mõni korrus? Isegi Tallinn on selles mõttes suurlinn. Lähed ja lähed ja ootad, et jõuaksid kuhugi keskusesse... ja äkki avastad, et oled hoopis äärelinnas. Ja keskusest läbi. Kõik on hästi sarnane, ainult uksed on eri värvi ja keskus ehk veidi... kirevam. Iseenesest muidugi huvitav ja teistmoodi. Isegi harjutav ja omaks võetav. Esimese õhtu vaimustus oli suur. Ma oleksin olnud isegi valmis sinna koheselt kolima. Miks? Ei tea...
Keskusesse pidi olema üksnes tunnipikkune jalutuskäik. Meil oli vaja jõuda poolele teele. Ühtäkki, avastatuna, et oleme kõndinud juba varsti terve tunnikese, aga pole nagu poolele teele ikka jõudnud, saatsin sõnumi sisuga: "Kui me oleme siin, siis a) me oleme valele teel või b) me oleme hoolega mööda pannud..." Ja sain vastuseks selle viimase, mida isegi kahtlustasin. Tagasi minna ei viitsinud.
Ilm oli suurepärane. Iseenesest pidigi olema, sest ma tellisin nii... ja tegelikult mul polnudki sooju riideid kaasas, sest ma lihtsalt ei tulnud selle peale, et ilm võiks olla jube. Ilmselt ei saa ma väita, et yeah, I survived the Irish weather... aga valu punanahkadele sain ma tunda küll. Mulle ju päike peale ei hakka, eksole. Ega polekski hakanud, aga ülipehme muruga mõnusad pargid ju lausa kutsuvad päikese kätte end vedelema viskama, või mis?
Ma ei saanud alguses üldse asjale pihta, miks pagana pärast enamus meesterahvaid teretavad, vilistavad või signaali lasevad. Kui mõnda aega ringi jalutasin ja avastasin, et a) iiri naised ei kanna seelikuid ega kleite, b) iiri naiste jalad on küll peened, aga keskkohast ripub eranditult suurel osal rasv üle serva ning c) iiri inimesed on inetud, siis polnudki suurt imestada. Mittelabane tähelepanu võib olla isegi nauditav. Teatud mahus ja teatud piirini.
Hästi hea on teha täpselt seda, mis pähe tuleb ja nii palju, kui palju minna viitsid. Olles oma kaaslasega ideaalselt samas tempos. Ei ühtegi sõnavahetust, ei ühtegi lahkarvamust. Me kuidagi tundsime ja mõtlesime ühte moodi. Suurepärane. ET(,) sinuga võib luurele minna küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar